Wednesday, May 27, 2020

Austades püha armulauda

Kirjutab Lauri Jõeleht

Seoses kirikute avamisega pärast eriolukorra lõppu on nii Eestis kui ka mujal maailmas kerkinud üles küsimus armulaua jagamise kohta. Palju poleemikat on tekitanud küsimus sellest, kas armulauda käele jagada on hügieeni seisukohast õigem. Ja ei saa kindlalt väita, et see nii on. Küll aga saab väita, et ainuke viis väärikalt armulauda vastu võtta – ja mis on olnud normiks peaaegu kiriku algusaegadest peale –, on seda teha põlvitades ja keelele.

Praeguse olukorra valguses avaldame eestikeelse tõlke armulauda puudutavast artiklist Vatikani kodulehelt. Sellest artiklist ilmneb selgelt, et Vatikani ametlik seisukoht on jagada usklikele armulauda põlvitades ja keelele.

Aquino Thomase tsitaadist avaldub, et Kristuse ihu ei tohi puudutada miski, mis ei ole selle jaoks pühitsetud. Eesti praeguses situatsioonis, kus on küll väike oht viirusesse nakatuda, kuid reaalne oht selle tõttu surra peaaegu puudub, ei saa Kristuse ihu puudutamist ilmikute poolt pidada hädavajaduseks, mida mainib Aquino Thomas.

Nii paavst Johannes Paulus II kui Benedictus XVI mõistsid, kui oluline on armulauda väärikalt vastu võtta. Pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II on lisaks siin artiklis välja toodud tsitaatidele öelnud järgmist: "Meie ajal võib täheldada laialt levinud tendentsi enam mitte vahet teha "pühal" ja "profaansel", mõnel pool lausa sel määral, et desakraliseeritakse kõike. Seda tõsiasja silmas pidades on Kirikul eriline kohustus valvata euharistia pühaduse üle ja seda tugevdada." (Johannes Paulus II, Dominicae Cenae). Jätkates oma eelkäija tööd euharistia kaitsmisel, jäi paavst Benedictus XVI truuks traditsioonilisele armulaua jagamise viisile, jagades armulauda põlvitavatele usklikele otse keelele.

Armulaua kohta on eesti keeles ilmunud piiskop Athanasius Schneideri  raamat "Dominus Est – see on Issand!". Piiskop Schneider, kes sündis ja kasvas Nõukogude Liidus, räägib tagakiusamisest, mida katoliiklased sellel ajal pidid taluma. Äärmiselt rasketest oludest hoolimata suutsid paljud katoliiklased Nõukogude Liidus säilitada kangelasliku usu, mille keskmes oli palav armastus ja austus euharistia vastu, mida nad mõnikord aastaid ootasid ja mida nad pidid mõnikord kaitsma oma elu hinnaga. Kui Schneiderite perekond NSVL-ist Saksamaale emigreerus*, lootsid nad sealt leida ühiskonna, kes saab vabaduses elada oma usuliste tõekspidamise järgi. Suur oli nende pettumus, kui linnas, kus nad Saksamaal elama asusid, jagati armulauda kõikides katoliku kirikutes käele, ainult üksikud katoliiklased võtsid armulaua vastu keelele. Piiskop Schneider meenutab, kuidas ta ema nuttis, kui seda nägi. Piiskopiks saades on Athanasius Schneider pidanud oma südameasjaks kaitsta euharistiat kui meie lunastuse müsteeriumi keskseimat sakramenti.

Piiskop Schneideri raamatu eessõnas ütleb Malcolm Ranjith, kes oli aastatel 2005–2009 Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni sekretär: "Praegu on viimane aeg Armulaua käele jagamise praktika ümber hinnata ja hüljata, pidades silmas, et selleks ei kutsunud üles Vatikani II Kirikukogu..., vaid seda praktikat hakati "aktsepteerima" seejärel, kui see oli mitmes riigis kuritarvitusena omavoliliselt sisse viidud. Nüüd rohkem kui kunagi varem, on vajalik aidata usklikel uuendada oma usku Kristuse tõelisesse kohalviibimisse euharistiliste kujude all, et tugevdada Kiriku siseelu ja kaitsta seda ohtlike usu moonutamiste eest, mida praegune olukord jätkuvalt põhjustab."

Piiskop Schneider on oma raamatus armulaua kohta väga ilusasti ütelnud: "Armulaua leiba otse suhu vastu võttes, lastes end toita nagu väikelast, väljendame rituaalselt kõige paremini selle vastuvõtmise mõtet, olles kui lapsed Kristuse ees, kes meid vaimselt ja hingeliselt toidab."

* Enne Saksamaale emigreerumist elas Schneiderite perekond ka mõned aastad Eestis, kus tulevane piiskop Athanasius Schneider võttis vastu oma esimese armulaua Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus.

***


Armulaua jagamise kõige iidsem komme oli tõenäoliselt armulaualeiva asetamine usklike peopessa. Liturgia ajaloost aga selgub, et juba üsna varakult toimus areng, mis muutis seda praktikat.

Kirikuisade aegadest tekkis ja muutus püsivaks suundumus, kus armulaua jagamist käele piirati aina enam ja enam ning selle asemel eelistati armulaua jagamist keelele. Sellel praktikal oli kaks eesmärki a) vältida nii palju kui võimalik euharistia osakeste pudenemist ja b) kasvatada usklike seas pühendumust Kristuse tõelisele kohalolule euharistia sakramendis.

Ka püha Aquino Thomas räägib püha armulaua vastuvõtmisest ainult keelele. Ta kinnitab, et Issanda Ihu katsumine on kohane ainult ordineeritud preestrile. Seepärast kirjutab Doctor Angelicus mitmetel põhjustel, mille seast ta toob esile austuse sakramendi vastu – järgmist: "... aupaklikkusest selle sakramendi suhtes ei puuduta seda mitte miski, mis ei ole pühitsetud; seepärast on korporaal ja karikas, nagu ka preestri käed, pühitsetud selle sakramendi puudutamise jaoks. Seepärast ei ole kellelgi teisel õigust seda puudutada, välja arvatud vajaduse korral, näiteks siis, kui see peaks maha kukkuma, või mõne muu hädavajaduse korral" (Summa Theologiae, III, 82, 3).

Sajandite jooksul on Kirik alati iseloomustanud püha armulaua hetke pühaduse ja suurima austusega, sundides end katkematult arendama – nii palju, kui on tema võimuses – väliseid märke, mis soodustaksid selle suure sakramentaalse müsteeriumi mõistmist. Oma armastava ja pastoraalse hoolega on Kirik tahtnud kindlustada, et usklikud võtavad püha armulauda vastu õige sisemise hoiakuga, mille seast tõuseb esile usklike vajadus aduda ja seesmiselt arvestada Tema tõelist kohalolu, kelle nad vastu võtavad (vt "Paavst Pius X katekismus", 628&636). Läänekirik on kehtestanud põlvitamise kui ühe kohastest pühendumuse märkidest armulaua vastuvõtjate jaoks. Püha Augustinuse kuulus ütlus, millele paavst Benedictus XVI viitas oma entsüklika Sacramentum Caritatis ("Armastuse sakrament") 66. punktis, õpetab: "Keegi ei söö seda ihu, ilma seda kõigepealt kummardamata; me patustaksime, kui me seda ei kummardaks" (Enarrationes in Psalmos 98, 9). Põlvitamine on märk adoratsioonist, mis on vajalik enne Kristuse vastuvõtmist euharistias, ja ka soodustab seda.

Sellest perspektiivist lähtuvalt kinnitas tollane kardinal Ratzinger, et "Armulaud jõuab oma tõelise sügavuseni ainult siis, kui seda toetab ja seda ümbritseb adoratsioon" [The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk 90]. Sellel põhjusel väitis kardinal Ratzinger, et "põlvitamist püha armulaua vastuvõtmisel toetab sajandite vanune traditsioon ning see on eriliselt väljendusrikas märk adoratsioonist, mis on täielikult kohane meie Issanda Jeesuse Kristuse tõelise, reaalse ja substantsiaalse kohalolu valguses pühitsetud leivas ja veinis" (tsiteeritud jumaliku liturgia ja sakramentaalse distsipliini kongregatsiooni kirjast "This Congregation", 1. juulil 2002).

Johannes Paulus II kirjutas oma viimases entsüklikas Ecclesia de Eucharistia ("Kirik pärineb Euharistiast") punktis 61 järgmist: "Kui me anname euharistiale selle aukoha, mida see väärib, ning jälgime hoolikalt, et me ei pisendaks ühtegi tema dimensiooni ega nõuet, näitame me välja, et me oleme tõeliselt teadlikud selle anni suurusest. On tungivalt soovitatav teha seda katkematu traditsiooni teel, kus kristlikud kogukonnad on esimestest sajanditest peale valvsalt kaitsnud seda 'aaret'. Kirik, olles armastusest inspireeritud, kibeleb tulevastele põlvkondadele ilma kadudeta edasi andma oma usku ja õpetust euharistia müsteeriumi kohta. Selle müsteeriumi kaitsmisel ei ole mingit liialdamise ohtu, sest 'selles sakramendis on kokku võetud kogu meie lunastuse müsteerium.'"

Järjepidevuses oma eellase õpetusega, hakkas Püha Isa Benedictus XVI, alates Kristuse Ihu suurpühast 2008. aastal, jagama usklikele Kristuse Ihu, asetades selle otse põlvitavate usklike keelele.

Wednesday, May 20, 2020

Eesti katoliku ajaloo videokonverentsi ettekanded

9. mail toimus interneti vahendusel eesti katoliku ajaloo teemaline konverents. Täies ulatuses saab seda järgi vaadata aadressil https://button.ut.ee/b/hei-j2p-m6p. Järgnevalt toome välja eraldiseisvad ettekanded.

Dr Lambert Klinke: “100 aastat Eesti Apostellikku Administratuuri: Necrologium ja Catalogus Sacerdotum”

Dokumentidega, mida ettekandes tutvustatakse, saab tutvuda alljärgnevate viidete vahendusel:

Necrologium - https://docdro.id/QFlChTZ
Catalogus Sacerdotum - https://docdro.id/68sdK43


 
Mag Toomas Abiline: “Kaks tähtpäeva: 220 aastat Tallinna katoliku koguduse asutamisest & 90 aastat esimese reformatsioonijärgse Eestis ordineeritud preestri, Leon Abraitise surmast”


Prof Katrin Laur (Kölni Meediakunsti Akadeemia): “Kadunud preestrid”


Maarja Kaplinski: “Kolme missa eest kolm latti, kana ja kott kartuleid.”


Mag Kalev Kask: „Katoliikluse kajastusi eesti Vikipeedias“

Ettekande jaoks ettevalmistatud slaide saab näha siit: https://docdro.id/0hwNtmv


Dr Ingmar Kurg: “Eesti katoliiklik usukeel 1920-30 aastatel”

Ettekandes kasutatud dokumenti saab vaadata siit: https://docdro.id/xHxaFet



Saturday, May 16, 2020

Laudato Si nädal 16. – 24. mail

Kirjutab Hannes Rohtsalu

Püha Assisi Frantsiskus kuulis Jumalat ütlevat: „Frantsiskus, ehita Minu koda üles“. Paavst Franciscus on omaks võtnud suurejoonelise ülesande – „Frantsiskus, hoia meie ühist kodu“. Käesoleval aastal möödub 5 aastat paavst Franciscuse entsüklika „Ole Kiidetud – Hoolest meie ühise kodu eest“ ilmumisest. Seda tähistatakse ülemaailmse palvepäevaga 24. mail, iseseisva keskkonnateadlikkuse tõstmise ja projektide ettevalmistamisega 16.-23. mail, ning valminud projektide elluviimisega Septembris.

Muidu eestlastele ehk võõranagi tunduv mure keskkonna pärast on viimastel aastatel seoses intensiivse metsaraiega arusaadavamaks muutunud. On ju teada, et vaba turumajandus võimendab ahnust, ning ettevõtete kohustuslik kasvamine viib ümbruskonnas oluliste muutusteni. Ent pakiliseks muutuvad probleemid siis, kui need on jõudnud koduõuele või selle lähistele. Kuigi kliimasoojenemise temaatika näib inimestele väsitava ja lahendamatuna, siis maastike muutumine ja harjumuspäraste liikide, näiteks metsalindude ja kahepaiksete drastiline vähenemine ka keskmist eestlast külmaks jätta ei tohiks.  

Me ei saa otsida süüdlast ainult vabariigi valitsuses, Riigi Metsamajandamise Keskuses, või eraettevõtjate ärihuvides. Esindavad ju nemadki vaid oma liikmete soove. Peame omaks võtma ka omaenda eluviisist ja ootustest tulenevad nähtavad ja nähtamatud mõjud. Paavst Franciscus tsiteerib entsüklikas oikumeenilist patriarhi Bartolomeust, kes sõnab, et ka meie igapäevastest tegevustest sündinud kahju loodusele tuleb mõista patuna. Võib öelda, et sarnast seisukohta jagab ka Keskkonnainspektsiooni peadirektor, kes nentis looduskaitse-teemalises saates „Suud puhtaks“, et looduskaitse on takerdunud, kuna inimesed pole valmis harjumuspärasest elustiilist loobuma. 

Siinkohal võime meiegi mõelda kõikvõimalikele produktidele, mida regulaarselt tarbime. Kuidas saaksimegi teisiti? Kuid võime õppida nägema ka teistsuguseid seoseid, näiteks meie panust kaitsealade hoidmisesse. Need on hetkel meie endi tegevuse (ja tegevusetuse) tõttu looduskaitselisi väärtusi kaotamas. Miks nii? Alates 2004. aastast on looduskaitsealade kaitse-eeskirjade arutelu ja kinnitamine avalik. Nagu kiire uuring tõendab, on kohalike elanike vastuseis rangematele piirangutele tihti põhjuseks leebemate kaitse-eeskirjade koostamisele. Tulemuseks on tugevnevad inimmõjud ka kaitsealustel maastikel: uusarendused kõrge kaitseväärtusega aladel (nt Lohusalu poolsaarel), nn. „Haanja lapitekk“ (metsa kaitseala, kus ülalt poolt vaadatuna märkame ohtralt väikeseid (kuni 1 ha suurusi) raielanke, jätkuv põlismetsa fragmentide kadumine (vaata Renno Nellise intervjuud võidujooksust harvesteridega metsa vääriselupaikade kaardistamisel) jm. Inimene seostab vaevalt oma isiklikku jälge suure patuga, kuid kes peab arvet ühiskonna koondtulemuste üle?

Maises dimensioonis teostab seda tööd Keskkonnaagentuur, kelle raportid harva meediaväljaannete esikaanele satuvad. Kuigi raporteid vaadates võib tunduda, et olukord on halb ning me ei saa probleemide lahendamisel kaasa lüüa, võib teekond „ma ei tee midagi“ juurest „vau, ma teen midagi“ juurde olla üllatavalt lühike. Nii Keskkonnaamet kui Keskkonnaagentuur pakuvad ohtralt võimalusi looduskaitses kaasa löömiseks. Ühendusi, mille tegevust toetada, on muidugi teisigi.

Paavst Franciscus rõhutab, et tänaste probleemide lahendamiseks on vaja kõigi inimeste panust vastavalt nende võimekusele. Seega sobib selle teekonna alustamiseks eriti hästi kavandatud Laudato Si nädal. Ka Kirikute Nõukogu (EKN) valinud oma 2020 teema-aastaks „Armastame Loodut“, mille avaseminar andis tunnistust, et inimesed on valmis loodushoiu valdkonda panustama.

Siinkohal rõõmustan paavsti üleskutse eest ennast tuleval nädalal keskkonnateemalistes küsimustes harida, ning võimaluse eest ühineda 24. mail ülemaailmse palvepäevaga. Rahvusvaheline Laudato Si liikumine pakub erinevaid veebiüritusi. Omalt poolt soovitan jälgida Eesti loodussaateid (Osoon, Ökoskoop jt), loodusajakirju (nt Eesti Loodus) ning otsida looduslembeste inimeste seltsi. 

Tänagem Jumalat meie ilusa Maarjamaa eest, ning paavst Franciscust sellele olulisele teemale tähelepanu tõmbamise eest.

Hannes Rohtsalu on keskkonnakaitse õpilane Räpina Aianduskoolis ning praktikant Hea Metsanduse Kojas. Laudato Si liikumisest huvitunud saavad ühendust võtta hannesrohtsalu@gmail.com

https://www.vaticannews.va/en/pope/news/2020-03/pope-francis-laudato-si-week.html
https://laudatosiweek.org/
Isa Kureethadam esitleb paavsti üleskutset: https://www.youtube.com/watch?v=iIHmE1Ux_2k
https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/ItemId/19/amid/557/language/et-EE/Default.aspx
https://ekspress.delfi.ee/kuum/metsakaitsjad-jooksevad-harvesteridega-voidu?id=84875305
https://www.err.ee/1031505/suud-puhtaks-kas-looduskaitse-suudab-loodust-kaitsta
http://www.eestikirik.ee/ekni-teema-aasta-2020-armastame-loodut/
http://www.ekn.ee/inc.teema.php?id=437
https://maaelu.postimees.ee/3984689/eesti-metsadest-kaob-60-000-linnupaari-aastas
https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/lisa3_metsalinnud.pdf
https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/metsaokosysteemi_seisundi_uuring_31.05pp.pdf

Tuesday, May 5, 2020

Eesti katoliku ajaloo videokonverents 2020



9. mail kell 12:00

Konverents toimub interneti vahendusel aadressil: https://button.ut.ee/b/hei-j2p-m6p

Järgemööda juba neljas eesti katoliku ajalukku süvenev konverents toimub eriolukorras interneti vahendusel. Kodunt lahkumata on võimalik vaadata videoettekandeid ja ka ise kõnelejatelt küsimusi küsida.

Kuulame kuut ettekannet mitmekülgsetel teemadel alates Eestis teeninud katoliku preestrite saatustest saja aasta jooksul kuni katoliikluse kajastuseni eestikeelses interneti-entsüklopeedias. Konverentsi kestus on orienteeruvalt kaks tundi.

Ettekanded:

1. dr Lambert Klinke: “100 aastat Eesti Apostellikku Administratuuri: Necrologium ja Catalogus Sacerdotum”

2. mag Toomas Abiline: “Kaks tähtpäeva: 220 aastat Tallinna katoliku koguduse asutamisest &
90 aastat esimese reformatsioonijärgse Eestis ordineeritud preestri, Leon Abraitise surmast”

3. prof Katrin Laur (Kölni Meediakunsti Akadeemia): “Kadunud preestrid”

4. Maarja Kaplinski: “Kolme missa eest kolm latti, kana ja kott kartuleid.”

5. mag Kalev Kask: „Katoliikluse kajastusi eesti Vikipeedias“

6. dr Ingmar Kurg: “Eesti katoliiklik usukeel 1920-30 aastatel”

Kohtumiseni videokonverentsil!

Saturday, May 2, 2020

Edward Feser: Ülestõusmise õppetund

Tõlgime filosoof Edward Feseri blogipostituse

Ülestõusmise õppetund on see, et me ei tohiks kehalise elu ja sellega kaasneva kannatamise tähtsust ei üle- ega alahinnata. Ülestõusmine õpetab, et peame leidma kesktee materialismi ja platonismi vahel. Meie dekadentlikul ja meelelisel ajastul on anti-materialisti sõnum ehk selgem. Sekularist ei suuda näha halvemat saatust kui täitmata maised ambitsioonid, õnnetud abielud, maksmata arved, vilets tervis ja surivoodi. Ja ei mingit suuremat hüve kui sellistest asjadest hoidumine. Woody Allen tabas seda meelelaadi hästi: "Elu on täis õnnetust, üksindust ja kannatamist - ja see kõik lõppeb liiga kiiresti."

See on hale. Ükskõik, kas sinu kangelane on Sokrates, Püha Polükarp või nende aurikas ristand, püha Justinus Märter, tead sa, et keegi pole pimedam kui see, kes ei näe igavikku oma seitsmekümne eluaasta taga. Surm lõpetab üksnes sinu aja ooteruumis. Mõned ooteruumid on piinavalt igavad ja ebamugavad. Mõned on nõnda täis meelelahutust, et kui saabub aeg lahkuda, oled sa pettunud. Aga mõlemal juhul on tegu üksnes ooteruumiga, ja nii on ka eluga.

Aga selle põhjuseks ei ole see, et meie hinged on surematud või et maised asjad ei ole olulised. Kindlasti, meil on surematud hinged, ja maised asjad ei ole iseenesest olulised. Aga surematu hing ei ole isik, punkt. See on isiku jäänuk, ning see, et ta on keha kaotanud, on suur haav, mitte vabanemine. Ja hinge kestva surmajärgse loomuse määrab see, mida me tegime ja mida me kannatasime selles elus.  

Siin tuleb mängu anti-platooniline sõnum. Me oleme loomu poolest kehalised olendid, mitte juhuslikult. Hing ei ole ilma kehata täielik. Samuti ei ole see määratud kaotama kõiki jälgi sellest indiviidist, kes elas ja hingas ja kannatas ja suri, nagu hinduismi ebaisikuline aatman. Ülestõusmine ei õpeta, et surm ei ole sinu hinge lõpp. See õpetab, et surm ei ole sinu kui kehalise indiviidi lõpp. Ja see ei ütle meile, et selle elu kannatused unustatakse, vaid et need lunastatakse. Mööduvast kahjust tõmmatakse välja igavene hüve, nagu vein veest.

Ülestõusnud Kristus kannab alati oma haavu justkui trofeed, ütleb Aquinas. Nad on nagu arm, mille eemaldamise peale sportlane isegi ei mõtle, sest ta ei taha ilma jääda meeldetuletusest selle kohta, mida ta on saavutanud. Sarnasel moel on ülestõusmise õppetund, et murtud süda, mis sind praegu kannatama paneb, sinu maailmalike lootuste purunemine, armastatu kaotamise valu või sinu enda ikalduv keha - mälestus sellest kõigest pärast surma on justkui Kristuse haavad. Need rüütatakse radikaalselt uue loomusega ning neid nähakse sellena, mis need tõeliselt alati olid - osana spirituaalse atleedi puhastumisest ja täiustamisest.

Vähemalt neile, kes Jumalat armastavad. Sest ülestõusmisel on ka hirmuäratav teine külg, niivõrd kui õelate kehad taastatakse samamoodi, nagu õigete kehad, ning ka nende loomuse määrab igaveseks see, millesse nende südamed olid kinnistunud selles elus. Mälestus keelatud naudingutest, kiindumusest mammonasse, ihast kuulsuse ja võimu järele jääb valutama nagu igikestev pohmell, lõppematu meeldetuletus nende rumalusest ja lühinägelikkusest. "Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!"

Seda palka peab rohkem kartma kui surma. Aga surm on tõepoolest hirmus. Ma armastan ja austan Sokratest, nagu iga filosoof. Aga tema surm, üllas nagu see oli, ei olnud mehe surm, kes tõesti teadis, mis surm on. Kindlasti oli tema osaline tõde lähemal täielikule tõele kui materialisti osaline tõde. Palju parem on olla platooniline pagan kui see kurb, põlastusväärne asi, mida Nietzsche nimetas "viimseks inimeseks"; liberaalse sekulaarse modernismi mugavusi taotlev individualist.

Aga siiski, Phaidoni põhjal võiks arvata, et surm on põhimõtteliselt nagu uinumine sõpradega filosofeerimise ajal. Surma reaalsus on tabatud paremini teistsugustes piltides - nagu Antiookia püha Ignatius lõvi hammaste vahel või püha Polükarp leekides.

Ja siiski, imekspandaval moel läksid nad oma õõvastavale lõpule vastu mitte vähem optimistlikult, kui Sokrates. Viimne inimene ütleb meile: "Surm on kohutav, nii et karda seda!" Sokrates ütleb meile: "Surm ei ole kohutav, nii et ära karda seda!" Kristlus ütleb meile: "Surm on kohutav - aga ära karda seda!"

Tuesday, April 21, 2020

Noveen pühale Joosepile (22. aprill - 30. aprill)



Avaldame noveeni pühale Joosepile. Noveeni on võimalik palvetada üheksa päeva jooksul, mis eelnevad püha Joosep, töömehe pühale (22.04-30.04). Väga paljudel pühakutel on püha Joosepi vastu olnud eriline hardus. Näiteks püha Avila Teresal oli Jeesuse maapealse isa vastu väga suur pühendumus ning tema siira nõuande kohaselt tuleb igal Joosepi pühal midagi tema eestkoste läbi paluda, sest pühaku abi on kindlaimast kindel. Palvesoov võib olla väga konkreetne ning tihti ka ainelistest vajadustest lähtuv. Püha Joosep on väga võimas eestkostja ja eelkõige hoolitsev isa, nii nagu ta oli Jeesusele ja Maarjale. Niisamuti on ta seda ka kogu Kirikule, kes kõik on justkui tema perekond ja lapsed. Püha Teresa sõnade järgi see, kellelele väike Jeesuslaps maa peal olles allus kui isale - nõnda allub Ta temale ka taevas. Ning Joosep, kes on õiglane ja alandlik, oskab paluda üksnes õigeid asju.









Wednesday, April 15, 2020

Fulton Sheen: Maa sügavaim haav - tühi haud



 Väljavõte auväärse piiskop Fulton Sheeni raamatust "Life of Christ"

Nüüd alustas Issand enda ilmumistega ülestõusmise ja taevassemineku vahel, millest kirja on pandud 11 korda: mõnikord ilmus ta apostlitele, teisel korral viiesajale vennale korraga, veel mõnel muul korral naistele. Esimene ilmumine oli Maarja Magdaleenale, kes naases hauakoopa juurde pärast seda, kui Peetrus ja Johannes olid sealt lahkunud. Ka temal ei näinud ülestõusmine mõttes olevat, kuigi ta ise oli üles tõusnud seitsme patuga pitseeritud hauast. Leides tühja haua, puhkes ta jälle nutma. Silmad maha löödud, varaste päiksekiirte sära katmas kastemärga rohtu, tajus ta häguselt kedagi enda kõrval, kes küsis:
Miks sa nutad? (Jh 20:13)
Ta nuttis selle pärast, mis oli kadunud, aga tema küsimus lõpetas pisarad. Ta ütles:
Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud. (Jh 20:13)
Inglite nägemine ei olnud teda kohutanud, sest leegitsev maailmgi ei oleks suutnud teda liigutada; niivõrd oli lein tema hinge üle võimust võtnud. Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see oli Jeesus. Ta pidas teda aednikuks - Arimaatia Joosepi aednikuks. Uskudes, et see mees võib teada, kust leida tema kaotatut, laskus Maarja Magdaleena põlvili ja küsis:
Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära. (Jh 20:15)
Vaene Magdaleena! Kurnatud Suurest Reedest, vaevatud Vaiksest Laupäevast, elust jäänud järele üksnes vari ja jõud täiesti otsakorral, tema "tooks ta ära". Kolm korda rääkis ta "temast", ilma tema nime mainimata. Armastuse vägi oli nii suur, et tal ei tulnud pähe, nagu oleks võimalik mõelda kellestki teisest.

Jeesus ütles talle:
Maarja! (Jh 20:16)
See hääl ehmatas rohkem kui pikselöök. Kord oli ta kuulnud Jeesust ütlevat, et tema kutsub oma lambaid nime pidi. Ja nüüd pöördus Maarja tema poole, kes teadis iga üksikut pattu, muret ja pisarat maailmas, ning märgistas iga hinge isikliku, konkreetse ja eraldiseisva armastusega, nägi punaseid märke tema kätel ja jalgadel, ning paiskas välja üheainsa sõna:
Rabbuuni! (Jh 20:16)
Mis tähendab heebrea keeles "õpetaja". Kristus oli öelnud, "Maarja", ning see sisaldas kogu taevast. Maarja ütles vaid ühe sõna, ning selles oli terve maailm. Pärast vaimset keskööd selline pimestus, pärast tunde täis lootusetust, selline lootus, pärast otsimist selline avastus, pärast kaotust, selline leid. Maarja oli olnud valmis üksnes austavateks pisarateks haua kohal, ja üldsegi mitte selleks, et näeb Teda aovalguses endale vastu kõndimas. 

Üksnes puhtus ja patust puutumatus võis kõige pühamat Jumala Poega maailma vastu võtta, ning seega oli pärispatuta Maarja olnud Petlemmas tema uks maailma. Aga üksnes kahetsev patune, kes oli ise tõusnud patu hauast uude ellu Jumalas, suutis sobivalt mõista triumfi patu üle. Naiste auks peab igavesti meelde tuletama: naine oli Suurel Reedel ristile kõige lähemal, ning Ülestõusmise hommikul esimene haua peal.

Maarja oli alati tema jalge ees. Ta oli seal, kui ta salvis teda matusteks; ta oli seal risti jalamil; ning nüüd, rõõmustades oma Issanda nägemise üle, heitis ta end tema jalge ette, et neid emmata. Aga Jeesus ütles Maarjale tõrjuva žestiga:
Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. (Jh 20:17)
Tema õrna kiindumust väljendavad žestid olid suunatud rohkem tema kui Inimese Poja kui Jumala Poja poole. Sellepärast keelas ta Maarjal end puudutada. Püha Paulus pidi korintlastele ja koloslastele sama õppetunni andma:
Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. (2Kr 5:16)

Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. (Kl 3:2-3)
Jeesuse soov oli, et Maarja pisarad võiksid kuivada mitte selle pärast, et ta oli teda jälle näinud, vaid sellepärast, et tema oli taeva Issand. Kui ta on läinud üles Isa paremale käele, mis tähistas Isa võimu; kui ta on saatnud tõe vaimu, kes on nende uus lohutaja ja tema sisemine ligiolek, siis on ta tõesti Maarja päralt sellena, keda ta tõeliselt igatseb - ülestõusnud aulise Kristusena. See oli esimene vihje pärast tema ülestõusmist sellest uuest suhtest, mis tal inimestega on, millest ta nii palju rääkis Pühal Õhtusöömaajal. Ta pidi andma sama õppetunni oma jüngritele, kes olid liiga hõivatud tema inimliku kujuga, ning neile meelde tuletama, et talle oli sobilik lahkuda. Magdaleena soovis olla temaga nii, nagu ta oli olnud enne ristilöömist, unustades, et ristilöömine oli läbi elatud auhiilguse pälvimiseks ja Vaimu saatmiseks.

Ehkki Maarja alandus meie Päästja keelu pärast, pidi ta tundma ülendust, et sai kanda Tema ülestõumise sõnumi maailma. Mehed olid mõistnud tühja haua tähendust, aga mitte selle seost lunastuse ja võiduga patu ja kurja üle. Tema pidi murdma tema Ülestõusmise kallihinnalise alabasternõu, nii et selle aroom täidaks maailma. Jeesus ütles talle:
Mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde. (Jh 20:17)
See oli esimene kord, kui ta nimetas apostleid "oma vendadeks". Enne, kui inimene võis saada Jumala adopteeritud pojaks, pidi ta saama lunastatud vaenust Jumalaga.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. (Jh 12:24)
Ta kasutas ristilöömist, et laiendada oma pojaseisust teistele Jumala poegadele. Aga oli määratu vahe tema enda kui loomuliku Poja ja inimolendite vahel, kes läbi tema Vaimu said lapsendatud poegadeks. Seepärast, nagu alati, tegi ta rangelt vahet "minu isa" ja "teie isa" vahel. Mitte kunagi oma elus ei öelnud ta "meie isa" nii, nagu oleks see suhe sama tema ja inimeste jaoks; tema suhe Isasse oli unikaalne ja mitte edasiantav. Pojaseisus kuulus loomu poolest talle, üksnes läbi armu ja lapsendamise olid inimesed Jumala pojad:
Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks. (Hb 2:11)
Samamoodi ei palunud ta Maarjal apostlitele teatada mitte seda, et ta on üles tõusnud, vaid pigem seda, et ta läheb taevasse. Ülestõusmine sisaldus taevasseminekus, milleni oli veel aega 40 päeva. Tema eesmärk polnud üksnes rõhutada, et tema, kes ta oli surnud, on nüüd elus, vaid et see tähendas spirituaalse kuningriigi algust, mis muutub nähtavaks ja ühtseks, kui ta saadab oma Vaimu. Kuulekalt kiirustas Maarja Magdaleena jüngrite juurde, kes "leinasid ja nutsid". Ta ütles neile, et oli näinud Issandat, ja andis edasi sõnad, mida ta oli rääkinud. Millise vastuvõtu osaliseks ta sai? Jällekord skeptitsismi, kahtluse ja uskmatuse. Apostlid olid kuulnud Jeesust rääkimas kujundlikult, sümbolites, tähendamissõnades ja otseselt ülestõusmisest, mis järgneb tema surmale, aga:
Nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud. (Mk 16:11)
Eeva uskus madu, aga jüngrid ei uskunud Jumala poega. Mis puutus Maarja Magdalennasse ja teistesse naistesse, kes võisid rääkida tema ülestõusmisest:
Need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. (Lk 24:11)
See oli ettekuulutus sellest, kuidas maailm võtab vastu ülestõusmise uudise. Maarja Magdaleena ja teised naised ei uskunud esiti ülestõusmisesse; neid pidi veenma. Sarnaselt ei uskunud ka apostlid. Nad ütlesid: "Tüüpilised naised! Alati kujutavad asju ette." Ammu enne kaasaegse psühholoogia võidukäiku kartsid inimesed, et nende meel eksitab neid. Kaasaegne umbusklikkus erakordsete nähtuste suhtes ei ole mitte midagi, võrreldes skeptitsismiga, mis vahetult järgnes esimestele uudistele ülestõusmisest. See, mida kaasaegne skeptik ütleb ülestõusmise loo kohta, ütlesid jüngrid enne teda, nimelt, et see on tühi lugu. Nagu esimesed kristlikud agnostikud, laitsid apostlid üksmeelselt terve loo maha kui pettekujutelma. Peab juhtuma midagi väga erakordset ja kahtlejatele peab esitama väga konkreetse tõestusmaterjali, enne kui nad ületavad oma tõrksuse uskuda.

Nende skeptilisusest oli isegi raskem üle saada, kui kaasaegsest skeptilisusest, sest nemad alustasid lootusega, mis näiliselt hävis Kolgatal - seda on palju raskem ravida kui kaasaegset skeptitsismi, kus ei ole mingit lootust. Mitte midagi ei ole kaugemal tõest kui väide, et meie õndsa Issanda järgijad ootasid ülestõusmist ja olid seega valmis seda uskuma või lohutama end kaotuse pärast, mis näis korvamatu. Ükski agnostik ei ole kirjutanud ülestõusmisest midagi, mis ei oleks juba olnud Peetruse ja teiste apostlite mõtteis.

Kui Muhamed suri, jooksis Omar tema telgist välja, mõõk käes, ja kuulutas, et tapab igaühe, kes ütleb, et prohvet on surnud. Kristuse puhul oli valmidus uskuda, et ta on surnud, aga tõrksus uskuda, et ta on elus. Aga võib-olla lubati neil kahelda, nii et usklikud kõikide sajandite jooksul ei peaks kunagi kahtlema.