Wednesday, October 16, 2019

Emotsioonid püha John Henry Newmani kanoniseerimiselt

Kirjutab Marge-Marie Paas

Roomas kuulutas paavst Franciscus kardinal Newmani pühakuks 13. oktoobril 2019. Pühakukskuulutamine toimus koos nelja teise õndsaga -  Giuseppina Vannini, Maria Teresa Chiramel Mankidiyani, Dulce Lopes Pontese, Margarita Bays'ga. Püha Peetruse väljakule oli kohale tulnud ligi 100 000 inimest, et olla tunnistajad sellele ajaloolisele sündmusele. Kuid lähemalt Newmani kanoniseerimisest.

Roomas tegelikult algasid Newmani kanoniseerimise sündmused nädal varem. Terve Rooma linn elas ootuses, mil taas kanoniseeritakse katoliku kirikule uued pühakud. Paavsti poolt toimub pühakukskuulutamine 2 kuni 3 korda aastas, mitte enam, vahest isegi üks kord aastas. Seega oli kindlasti tegemist ajaloolise sündmusega.

Kõigile viiele pühakule on omistatud erilised imeteod tervenemise läbi. Samuti tuntud kardinal Newmanile, kes oli vastanud ühe naise palvetele USAs, kellel olid probleemid rasedusega. Kuid need palved said vastuse ning naise erakordselt raske olukord taandus täielikult ning ta tõi Newmani palve abil ilmale ka lapse. Selle naise perekond oli ka kohal kanoniseerimisel.

Newmani kanoniseerimise ajaks planeeriti sümpoosium Angelicumis (üks paavstlik ülikool, mis on eelkõige seotud Aquino Thomase õpetusega ning mida juhivad dominiiklased). Registreerituid oli 900 inimest – rohkemat ei mahutanud auditoorium. Erakordne huvi Newmani filosoofia ja teoloogia vastu äratas paljude huvi: kas tõesti peaks enamgi Newmani õpetusele tähelepanu pöörama tänases katoliiklikus teoloogiastuudiumis?

Laupäeval, õhtu enne kanoniseerimist oli Santa Maria Maggiore (Jumalaema kirik Roomas) valmis palvevigiiliaks. Kirik oli täitunud õhtupalveks rahvaga. Kiriku ukse taga järjekorras oldi juba paar tundi enne, et austada õndsat Newmanit oma kohaloluga. Kirikus oli täielik vaikus, küünlavalgus, rahu, ja seda kõike mõjutas Maggiore altarile asetatud Newmani reliikvia. Pärast tänutundes veedetu palvevigiiliat esines Londoni oratooriumi poistekoor, kes kandis valdavalt ette Tomas Luid de Victoria motette, kelle kaunis muusika kõlab hingedeajal ka Tallinnas Peeter-Pauli kirikus. Newmani oratooriumi üks eesmärke oli anda head muusikalist haridust, miks ka Inglismaa on tuntud oma kauni poistekoori muusika poolest. Selle juured asuvad Newmani elutöös. Ja eelnimetatud autor de Victoria elas ja teenis samas Filippo Neri oratooriumis, kus hiljem Newman.

Pühapäeval oli juba hulk rahvast varahommikul Püha Peetruse väljakul, et olla tunnistajad viie õndsa kanoniseerimisele. Missa eel valdas kogu Püha Peetruse väljakut udu. See oli omaette elamus, et pärast päikesetõus järsku laskub udu Peetruse väljakule. Kas see oli Newmani märk Missale kogunud ustavale rahvale – kindlasti võib seda nii tõlgendada. Missa ajal, kui paavst Franciscus luges palve ja kinnitas Peetruse järglasena 5 õndsat pühakute hulka, hakkasid kõik Püha Peetruse kellad helisema ja kõlas Gloria! Peale seda loeti evangeeliumit nii ladina keeles, kuid ehk täpsem oleks öelda, lauldi ka kreeka keeles pühapäevast pühakirja. Jutluses palus paavst tähelepanu pöörata, et pühakud on meile usutee valguseks. Samuti palus Rooma paavst mitte unustada tänupalvet Jumalale – ka selle eest tänada, et meil on uued pühakud Kirikus, kes aitavad meid – Kristus on nad meile andnud valguseks ja eestkostjaks. Eestkostepalved kõlasid Jumala poole eelkõige kiriku vajaduste eest ning maailma liidrite ja juhtide eest. Pärast Missat paavst Franciscus tervitas Püha Peetruse väljakule tulnud rahvast. Taaskord kõlasid Püha Peetruse kellad Missa lõpus ja saatsid kokkutulnud rahva tänupalvustele.

Pärast pühakukuskuulutamist toimus pühapäeva õhtul Filippo Neri oratooriumis Roomas, kus Newman elas, Londoni oratooriumi poistekoori kontsert – tänupalvus kanoniseerimise eest. Kirik oli täitunud rahu ja vaikusega tänutundes, et Newman on arvatud pühakute hulka, keda kirik oma eestkostjaks just täna väga vajab.

John Henry Newman sündis 1801. Õppis Oxfordi ülikoolis ja juba noorena võttis vastu teenimisameti
püha Clemensi koguduses Oxfordis. Nii sai temast anglikaani kiriku diakon ja hilljem vaimulik. Peale hea hariduse saamist Oxfordis jätkas ta tööd sealses ülkoolis ja liitus Oxfordi-liikumisega. Oxfordi-liikumine oli anglikaani kiriku tegutsemismoodus, mis püüdis säilitada anglikaani kiriku sõltumatust riigist. Selle liikumise eesotsas oli Newman. Selle üheks meetodiks oli religioossete traktaatide ja teoloogiliste tekstide kirjutamine ning avaldamine. Suure hulga neist kirjutas Newman. Kirikuisasid uurides tundis ta kiriku ebakindlust ja ta hakkas tunduma, et see liikumine ei muuda anglikaani kiriku olukorda 19. sajandi Inglismaal. Niisiis peale pikka kaalumist sai temast 1845 katoliiklane. Ta lahkus Littlemore'ist ja läks Birminghami Maarja Ordu majja. Tegelikult kirikulõhed ja kiriku ajalooline võõrandumine Kristusest olid tema uurimisteemad juba noorusaastail. Tänu kirikuisade põhjalikule uurimisele mõistis ta, et kiriku ülesehitamine on võimalik vaid katoliikluses. Loomulikult selline mõtteviis avaldas pahameelt ja ka Oxfordi-liikumise eesotsast pidi ta lahkuma.

Peale katoliiklaseks saamist liikus Newman Rooma, et õppida teoloogiat.  Seal pühitseti ta ka preestriks ja ta jõudis alustada oratoorse vennaskonna inglise osakonna loomist (Roomas asuva Filippo Neri oratooriumi eeskujul). Edasi liikus Newman Iirimaale, kus rajas katoliikliku ülikooli, ning seejärel tagasi Inglismaale, kus jätkas kirjutamist ja vaimulikuelu. Roomas analüüsiti kanoniseerimise tarbeks näiteks 21000 Newmani teksti, kirja, jutlust, artiklit jms kirjutist. See töö, mida Newman endast kirikule, Euroopa vaimukultuuri ja inimeste hingeellu maha jättis, on tohutult suur. Ta viibis Inglismaal, kuni kutsuti Rooma võtma vastu kardinali tiitlit. Kuid Rooma ei jäänud ta kauaks. Ta pöördus tagasi Inglismaale, et aidata väikest katoliikliku kogukonda kardinalina.

Paljud tunnevad kardinal Newmanit suure teoloogina, konvertiidina ja Oxfordi ülikooli õppejõuna (ka Oxfordi-liikumise eestvedajana), kuid tuleb tunnistada, et tema vaimne elu oli äärmiselt muljetavaldav ja sügav. Tema intentsiivne palveelu ja tema poolt kirjutatud palved on väga südamlikud ja põhjalikult läbi mõeldud, mida paluda Jumalalt. Ka aktiivne suhtlus pühakutega palves ei ole vähem tähtsam kui suured jutlused kirikukantslist. Eelkõige tema palveelu ja spirituaalset mõõdet Tõe tunnistamisel on oluline tunda ka eestlastel, kes samuti elavad maal, kus katoliiklased on vähemuses, nagu elas Newman Inglismaal. Ta on üks meie palveelu eeskuju, nüüd ka meie endi eestkostja Jumala juures.

Püha John Henry Newman, palu meie eest!

Wednesday, October 9, 2019

Vana Testamendi pühakud: Aabraham, patriarh

Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi peetakse täna, 9. oktoobril meeles Vana Testamendi silmapaistvamat pühakut, püha Aabrahami, "kõikide usklike isa". 

Tiitlid, mis talle martüroloogias on antud - püha patriarh ja kõikide usklike isa - kajavad vastu ka missakaanonis, kus teda kutsutakse patriarchae nostri Abrahae, "meie patriarh Aabraham". Aabrahami elust räägib Esimene Moosese raamat, kus öeldakse, et ta oli kaldealaste pealik Mesopotaamias, kes elas kaks tuhat aastat enne Kristust (vastavalt kreekakeelsele tõlkele, umbes 11. sajandit pärast Noad). Jumal kutsus teda oma ebajumalakummardajat rahvast selja taha jätma ja Kaananisse kolima. Mooses ütleb meile, et Jumal õnnistas Aabrahami lugematul arvul bioloogiliste järglastega, nii et ta ei ole üksnes iidse Iisraeli rahva isa, vaid ka paljude teiste Lähis-Ida rahvaste esiisa: midjanlaste, ismaeliitide, edomlaste. Aga isegi kui paljude katoliiklaste vereliin viib tagasi juutide ja teiste Aabrahami järglasteni, ei ole see genealoogia põhjuseks, miks katoliiklased tunnistavad ta oma patriarhiks - me mäletame Vana Testamendi viimase prohveti, Johannes Ristija õpetust, kes hoiatas oma kaasjuute:
Ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!”, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. (Mt 3:9)
Inimese pääste ei sõltu mingil moel sellest, kas ta põlvneb või ei põlvne Aabrahamist. Kui Jumal lubas Aabrahamile, "Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav." (1Ms 13:16), siis ei olnud see üksnes loendamatu bioloogilise järelkasvu lubadus, vaid hoopis rohkem kõigeväelise Jumala kuulutus, et kõik, kes võtavad vastu üleloomuliku usu armu, saavad Aabrahami spirituaalseteks järeltulijateks. Seepärast kinnitab püha Paulus, et Jumala lubadus Aabrahamile ei kuulu üksnes tema bioloogilistele järeltulijatele, vaid ennekõike neile, kellel on usk, kes on Aabrahami spirituaalsed lapsed. Nagu püha Paulus ütles Rooma kirikule:
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid. (Rm 4:16-17)
Püha Paulus tuletab meile ka meelde, et Aabrahamile anti lubadused Messiast, ja seega Aabrahami usk oli põhiliselt usk lubatud Messiasse, kes päästab inimesed patust ja surmast. Püha Paulus seletab seda kirjas galaatlastele: 
Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.
Meie ema Maarja tuletab eriliselt meelde Jumala lubadust Aabrahamile, et kõik maailma rahvad saavad õnnistatud tema nimel, kui Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Oma magnificatis kuulutab Õnnis Neitsi otse, et temas aset leidnud eostamine on Aabrahamile antud tõotuse täideminek: "Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti." (Lk 1:54-55). Seda kordab isegi veel otsesemalt püha Sakaris, Johannes Ristija isa, kes oma kiituslaulus palvetas:
Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi - päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
Aabrahamile antud lubadused on igavesti kestev ja tingimusteta leping, mille Jumal tegi; leping, mis, nagu püha Johannes Paulus II täheldas, pole kunagi tühistatud ja mida ei saagi tühistada, kuna see on rajatud Jumala vandele, et ustavast Aabrahamist saab Messia, maailma Lunastaja esivanem. Seepärast võttis püha Matteus endale vaevaks näidata, et Jeesus on Taaveti poeg, Aabrahami poeg (Mt 1:1), kohe enda evangeeliumi alguses sugupuuga, mida alustab Aabraham ja mis jõuab läbi kuningas Taaveti lõpuks Jeesuse Kristuseni. On seega selge, et inimese pääste ei sõltu sellest, kas tema on genealoogiliselt Aabrahami järeltulija, vaid sellest, et Kristus pärineb genealoogiliselt Aabrahamist, kelle elu kuulutas allegooriliselt ette tema seemnest sündinud Jeesuse elu. See oli Aabrahami Messiaanlik usk - kes uskus, et kuigi tal ei olnud seaduslikku poega ja pärijat, saadab Jumal siiski tema enda järeltulijate seast Messia, tõotatud "seemne", kes purustab mao pea - ning sellega teenis ta enda ülendamise "usklike isaks". Aabrahamile antud lubadused on "paremad tõotused", millel põhineb Uus Testament ise (Hb 8:6). Seega Missaohvris, kus Kirik ohverdab Uue ja Igavese Lepingu Verd, tuletatakse meelde ohverdust, mille meie patriarh Aabraham tõi Issandale.

Enne Kristuse tulekut oli meie isade päästelootus rajatud Aabrahami Messiaanlikule usule, ning seepärast, nagu seletab püha Toomas Aquinost, olid juudid nimetanud Limbus Patrumi "Aabrahami süleks" - see on Isade limbo, see "osa" surmavallast, kus Vana Testamendi pühakute lahkunud hinged ootasid Messia tulekut. Kõik need, kes surid, olles pannud oma lootused lubadusele Messiast, läksid Aabrahami sülle, kus neid hoiti turvaliselt tema ustavas südames, kuni tuleb Issand Jeesus Kristus, kes tõi neile kauaoodatud pääste, kui Ta laskus surmavalda ja viis nad taevasse. Ka meie, nagu endisaegsed isad, peaksime rajama oma usu ja lootuse kindlalt Aabrahami usule, kes on kõikide usklike protoüüp ja isa, ning proovima tema jälgedes käia. Nagu püha Paulus kirjutas heebrealastele:
Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda. Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks. (Hb 11:8-19)

Monday, September 23, 2019

Pühakud, õndsad, märtrid

Kirjutab Marge-Marie Paas. Ilmunud ka katoliku.ee lehel

Viimasel ajal on palju olnud juttu õndsatest ja pühakutest, kuna Eesti Apostellikus Administratuuris on avatud esimene õndsakskuulutamise juhtum Rooma-Katoliku Kiriku ajaloos Eestis – peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamine. Seega on õigustatud selgitada mõningaid kanoniseerimise termineid ja kirjutada lahti selle olemus.

Kõikide kristlaste eesmärgiks on pühadus – pürgimine pühaduse poole. Kuid osa meie hulgast lahkunuid on juba saanud pühaks või õndsaks. Üldiselt on need inimesed elanud koos Kristusega suures ligimesearmastuses ja vooruste kohaselt ning hetkel viibivad Jeesuse Kristuse juures taevas.

Ametlikes kiriklikes protseduurides on pühakuks tunnistamisel kolm sammu: kandidaadist saab „auväärne“, seejärel „õnnis“ ja seejärel „püha“. „Auväärne“ on tiitel, mis antakse meie seast lahkunud isikule, kelle kohta paavst on ametlikult tunnustanud, et ta elas vooruslikult. Õndsaks tunnistamiseks on lisaks kangelasliku vooruse või märtrisurma tunnusele vajalik ka üks kandidaadi eestkoste kaudu toimunud ime. Kanoniseerimine nõuab pärast õndsakskuulutamist ka teist imet, ehkki paavst võib nendest nõuetest loobuda.

Erand on märtrite puhul. Märtri õndsakskuulutamiseks ei oodata imet, küll aga kanoniseerimise puhuks. Sõna 'märter' tähendab veretunnistajat, millele osutab kreekakeelne sõna μάρτυς, mártys, 'tunnistaja'. Märter oli oma verega juba usutunnistaja Kristuses, mis ongi võrreldav imega.

Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine

Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine on erinevad mõisted. Õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamise protsessi etapp, mis toimub pärast piiskopkonna ja Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni poolt tehtud põhjalikku uurimist inimese elu ja kirjutiste kohta, et teha kindlaks, kas ta omas kangelaslikke vooruseid või on kannatanud märtrisurma. Püha inimese eestkostele omistatud ime tuleb tõestada. See tõestamine eeldab vastavat erakorralist komisjonitööd Püha Tooli juures. 'Õnnis' on tiitel, mis antakse inimesele, kes on õndsaks kuulutatud ja kelle austamiseks on antud piiratud õigus, s.t kohalikus diötseesi piires. Õndsakskuulutamise akt leiab aset Püha Missa ajal selles piiskopkonnas, kus elas Jumala sulane, tulevane 'õnnis'. Õndsakskuulutamise eest vastutab Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni prefekt paavsti nimel.

Kanoniseerimine on ametlik protsess, mille käigus Kirik kuulutab inimese pühakuks, kes väärib austust kogu üleilmses Kirikus. Pühakukskuulutamine toimub paavsti poolt Roomas Püha Missa ajal Püha Peetruse väljakul (või Püha Peetruse basiilikas vastavalt oludele).

Ajalugu

Kogu protsessi, nii õndsakskuulutamist kui kanoniseerimist, juhib Pühakukskuulutamise Kongregatsioon.

Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on Rooma kuuria asutus, mille lõi paavst Sixtus V 1588. aastal, algselt Riituste Kongregatsioonina, ning mille paavst Paulus VI nimetas ümber 1969. aastal Pühakukskuulutamise Kongregatsiooniks. Kongregatsiooni põhikirja uuendati 1983. aastal paavst Johannes Paulus II poolt. Sellest ajast alates on kanoniseerimine teoloogiline-historiograafiline uurimine. Kui õndsakskuulutamise või pühakukskuulutamise kandidaadi uurimine kongregatsiooni juhtimise all on lõpule viidud, tehakse ettepanek Jumala sulase õndsaks või pühakuks nimetamise kohta Rooma paavstile. Rooma paavst kas kuulutab kandidaadi õndsaks ja pühakuks või lükkab tagasi täiendavaks uurimiseks. Kongregatsiooni vastutusalasse kuulub ka pühade säilmete autentimine ja säilitamine.

Kiriku ajaloos on olnud aegu, mil pühakukskuulutamine sündis vox populi põhimõttel ehk kirikurahva ühise aklamatsiooniga. Selle aluseks olid varakiriku aegsed märtriteaktid, samuti usklike kasvav austus oma hingekarjaste vastu. Nii näiteks sai Antonius Paduast rahva tungival nõudmisel kuulutatud pühakuks paavst Gregorius IX poolt 30. mail 1232. aastal, vaid üksteist kuud pärast püha Antoniuse surma. Et ohjeldada kontrollimatut pühakutekultust, kujundati pühakukskuulutamise kiriklikud normid ja protseduurid. Esimese teadaoleva, paavst Johannes XV poolt volitatud uurimise tulemusel toimunud ametlik kanoniseerimine oli seoses Ausbrugi piiskop Ulrichiga aastal 993. Paavst Urbanus VIII nõudis 1634. aastal Vatikani kaasamist kõigisse pühakukskuulutamise protsessidesse.

Pole teada kõigi nende täpset arvu, kes on esimestest sajanditest alates pühakuks kuulutatud. Veel enne 10. sajandi lõppu oli valmis saanud Simeon Metafrastese koostatud kümneköiteline menoloogium märtiteaktidega. 1988. aastal avaldas Pühakukskuulutamise Kongregatsioon oma esimese Index ac Status Causarum. Seda ladinakeelset kogumit ja selle hilisemaid täiendusi peetakse täielikuks registriks kõigist protsessidest, mida on Kongregatsioonile esitatud alates selle asutamisest. Selle indeksi köited näitavad, et menetluses on 3 464 protsessi.

Pühakukskuulutamise protsess

I etapp - pühakukandidaadi elu uurimine
I faas: piiskopkondlikul tasandil
 
Protsessi võib alata siis, kui kandidaadi surmast on möödunud viis aastat. See reegel võimaldab juhtumi hindamisel saavutada suuremat tasakaalukust ja objektiivsust ning lasta hetke emotsioonidel hajuda. Paavst võib sellest ooteajast loobuda (Näiteks 21. sajandi märtri, Prantsuse preestri Jacques Hameli juhtum, kes hukati islami terroristide poolt 2016. aastal, protsessi piiskopkondlik faas lõppes 2019. aasta märtsis ja kõik dokumendid saadeti Rooma juba 2019. aasta aprillikuus).

Uurimise alustamise eest vastutab selle piiskopkonna piiskop, kus inimene suri. Protsessi avamist taotlev piiskopkond, kogudus, usuline kongregatsioon või ühing palub piiskopi määratud postulaatoril alustada uurimist. Ka piiskop võib protsessi alustada omal algatusel. Pärast Püha Tooli nihil obstat saamist moodustab piiskop selleks piiskopkondliku tribunali. Tunnistajaid kutsutakse tribunali ette rääkima konkreetsetest faktidest kangelaslikeks peetavate kristlike vooruste kohta (või Jumala sulase märterlusest): see tähendab usu, lootuse ja ligimesearmastuse teoloogilisi voorusi ning tarkuse, õigluse, mõõdukuse ja kindlameelsuse kardinaalseid voorusi ning teisi tema eluolu iseloomustavaid voorusi. Lisaks tuleb koguda ja läbi vaadata kõik kandidaadi poolt kirjutatud dokumendid.

Piiskop konsulteerib ka piirkondliku piiskopikonverentsiga või vähemalt oma piirkonna piiskoppidega, et küsida nende arvamust protsessi käivitamise eeliste ja ajakohasuse kohta. Samuti konsulteerib ta üldsusega, paludes kõigil kandidaadist teadlikel isikutel endast teada saada.

Lisaks kogutakse kokku võik võimalikud arhiividokumendid, mis puudutasid jumalasulase elu.

II faas: Pühakukskuulutamise Kongregatsioon
 
Kui piiskopkondlik uurimine on lõpule viidud, edastatakse dokumendid Pühakukskuulutamise Kongregatsioonile.

Edasi algab Rooma faas ja kirjutatakse kokku õndsakskuulutamise projekt ehk Positio.

Positio on kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osa, kui ime on Jumala sulasele omistatud. Positio paneb kokku postulaator Roomas koos eksperdiga väljastpoolt Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni. Kogu Positio koostamise tööd kuurias kontrollib relator.

Positio retsenseeritakse üheksa teoloogi poolt, kes annavad oma hääle Positiole. Kui enamik teolooge on selle poolt, edastatakse protsess uurimiseks Kongregatsiooni kuuluvatele kardinalide ja piiskoppide kolleegiumile. Kui nende hinnang on positiivne, tutvustab Kongregatsiooni prefekt kogu protsessi kulgu paavstile, kes annab oma nõusoleku ja volitab Kongregatsiooni koostama vastava dekreedi Jumala sulase õndsaks või pühakuks kuulutamise kohta. Järgneb dekreedi avalik lugemine ja väljakuulutamine.

II etapp – õndsakskuulutamine
 
Jumala sulase õndsakskuulutamiseks on vajalik tema palve eestkostele omistatud ime pärast tema surma, mida on kontrollitud. Ime tuleb tõestada asjakohase kanoonilise uurimise abil, järgides protseduuri, mis on analoogne kangelaslike vooruste protseduuriga. Ka see uurimine lõpetatakse asjakohase dekreediga. Kui kaks dekreeti on välja kuulutatud (seoses kangelaslike vooruste või märtrisurmaga ja imega), otsustab Püha Isa õndsakskuulutamise üle, mis tähendab piiratud avaliku austuse mööndust - tavaliselt ainult piiskopkonnas, piirkonnas või usukogukonnas, kus jumalasulane elas. Õndsakskuulutamisega saab kandidaat tiitli 'õnnis'.

III etapp – kanoniseerimine
 
Kanoniseerimiseks on vaja veel ühte imet, mis omistatakse õndsa eestkostele ja mis on toimunud pärast tema õndsakskuulutamist. Ime kinnitamise meetodid on samad, mida järgitakse õndsakskuulutamise puhul. Kanoniseerimist mõistetakse kui üleilmse Kiriku avaliku austamise mööndust ja nõuet. Kanoniseerimisega omandab õnnis tiitli 'püha'.

Mõisteid, mis on seotud kanoniseerimisega.

Positio - kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osas.
Postulaator - isik, kes on määratud suunama ja jälgima protsessi. Üks neist jälgib protsessi piiskopkondlikul tasandil (I etapp); teine, Rooma elanik, kelle nimetab Pühakukskuulutamise Kongregatsioon, jälgib II ja III etapi kõiki aspekte.
Prefekt - mõne paavstliku kongregatsiooni juht, tavaliselt kardinal.
Relaator - isik, kelle Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on määranud koguma ajaloolisi dokumente kandidaadi konkreetse asukoha ja ajastu kohta.
Püha - tiitel, mis antakse kellelegi, kes on Kiriku poolt ametlikult kanoniseeritud ja kes seetõttu esitatakse avalikuks austamiseks.
Jumalasulane - tiitel, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess on veel uurimisel enne õndsakskuulutamist.
Auväärne – veel üks aunimetus, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess pole veel jõudnud õndsakskuulutamise staadiumisse, kuid kelle kangelaslikku voorust paavst on tunnustanud.
Ime - sündmus, mida meeled kinnitavad, kuid mis on sündinud ilmselt väljaspool loodusseadusi. Kirik tunnistab autentseid imesid kui jumalikku ettehooldust tajutavas maailma.

Koostanud Marge-Marie Paas

Allikad:
• Angelo Amato. Libro di Testo dello Studium. Vatican, 2018.
• Robert Sarno. Saints. USA Piiskopikonverents. http://www.usccb.org/about/public-affairs/backgrounders/saints-backgrounder.cfm
• Sanctorum Mater. Congregation for the Causes of Saints. Instruction, 2007.
• Normae Servandae in Inquisitionibus ab. Sacred Congregation for the Causes of Saints, 1983.

Wednesday, September 11, 2019

Maarja kroonimine: pilguheit Eesti katoliku ajalukku

Kirjutab Kristel Kaar

22. augustil tähistas Kirik üht ilusat  Maarjale pühendatud püha - Maarja, kõige loodu Kuninganna ja Valitsejanna kroonimise päeva. See on tähtpäev, mis lõpetab ühtlasi võidukalt roosipärja saladuste rea.

Viibisin mõni aeg tagasi Kuressaares ja nüüd sellest pühast mõtiskledes meenus mulle sealne altarimaal, mis kujutab just meie Ema - täpsemalt Maarja kroonimist - ja on imelisel kombel meie ajani säilinud. Mõnede allikate andmetel võis see olla tellitud mõnele Tallinna kirikule, kuid osa viiteid viib tagasi keskaegsesse Saare-Lääne piiskopkonda ja selle peakirikusse Haapsalus. Kuna olen ise Haapsalust pärit, siis on see paik ja eriti toomkirik mulle eriti südamelähedased.

Seega otsustasin Haapsalu kohalikus lehes ilmunud artikli (https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=johannese20151002.2.9) põhjal heita põgusa pilgu meie katoliku ajalukku. See on lugu Maarjast ja Saare-Lääne piiskopkonna viimastest hiilgeaegadest.

Vahetult enne reformatsiooni oli Saare-Lääne piiskopiks Johannes III Orgas. Tegemist oli oma aja kohta kahtlemata tähelepanuväärse mehega, kellel mõningate andmete kohaselt õnnestus elada suisa 95-aastaseks. Riia peapiiskopkonnast pärit, Rostockis õppinud ja Bologna ülikoolis kanoonilise õiguse alal doktorikraadi omandanud Orgas saabus tagasi oma kodukohta Vana-Liivimaale 1464. aastal, kus tegutses vaimulikuna mitmes piiskopkonnas (sealhulgas Riias ja Tartus).

1491. aastal valis toomkapiitel tollal juba 70ndates aastates Orgase Saare-Lääne piiskopiks. Selleks, et endale vastses ametis paavsti kinnitus hankida, siirdus eakas Orgas kohe ka Rooma. Milline see pikk teekond vanale piiskopile tolleaegsetes oludes tunduma pidi, suudame kaasajal vaevalt et ette kujutada. Igal juhul jõudis ta terve ja elusana Igavesse Linna, kus kohtus paavst Innocentius VIII-ga, kes ta ka 26. märtsil 1492. aastal piiskopina ametisse kinnitas. Seejärel algas piiskopi pikk ja vaevaline teekond tagasi oma Eestis asuvatesse katoliiklikesse valdustesse. Samal ajal suri paavst ja Genovast pärit Christoph Kolumbus alustas oma tähelepanuväärset teekonda Uude Maailma, kuhu jõudis sama aasta oktoobris. Võimalik, et veel enne, kui piiskop tagasi oma piiskopitoolile Haapsalus.

Saare-Lääne piiskopkonna keskus oli toona Haapsalu toomkirik, kus asus piiskopitool. Praegune ristimiskabel, mille aknale ilmub augustiöödel müstiline Valge Daami kujutis, kandis tollal Maarja kabeli nime. Vana piiskopi suur soov oli saada maetud samasse Neitsi Maarjale pühendatud kabelisse, kuhu ta otsustas tellida väärilise altari. Hinnaline altar telliti Lübecki meistrilt ja see valmis hiljemalt 16. sajandi alguses. 


"Maarja kroonimine" - keskaegne altar, mis kunagi võis kaunistada Haapsalu toomkiriku Maarja kabelit

Jumal andis piiskopile veel piisavalt elupäevi, et altari ees piiskopilossis ehk ka palvetada, mõtiskledes peatselt eesootavast igavesest elust. Johannes Orgas suri 19. märtsil 1515. aastal Haapsalus ja maeti oma soovi kohaselt Maarja kabelisse imelise altari alla. Kaks aastat hiljem, oktoobris 1517 algas teadaolevalt reformatsioon ning vallandus sündmustejada, mis kuulutas ette vana korra lõppu Eesti- ja Liivimaal. Vana piiskop seda õnneks nägema ei pidanud ja jättis piiskopitooli õndsas rahus oma ametijärglasele.

Orgase pärandist veel nii palju, et just temalt sai Tallinna Raad 1500. aastal loa Kõpu tuletorni ehitamiseks Hiiumaal, mis on üks Euroopa vanimatest tuletornidest (väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas, mille tipus on pidevalt tuli põlenud). Selle ehitamist alustati 1504. aastal. Et kompassi tollal veel ei tuntud, sõitsid meremehed mööda rannikut ja tuletorni ehitamist oli Hansa Liidu poolt juba ammugi nõutud.

Orgase vappi võib näha näiteks Saare-Lääne piiskopkonna aladel asunud Martna Püha Martini kiriku seinal; samuti Haapsalu lossikompleksi aiavärava sillusekivil.


Johannes III Orgase Saare-Lääne piiskopiks olemise ajast (1492-1515) säilinud kujutised



Lisaks asus Orgase vapp kunagi Hiiumaal, Käina kiriku lääneportaalil. Käina Püha Martini kirikut, mis Teise Maailmasõja ajal sai pommitabamuse ja vareimeks põles, hakati samuti ehitama 16. sajandi alguses Orgase piiskopiks olemise ajal. Haapsalu lähedal leiduvast Ungru paest valminud piiskopivapil võib tavapärase piiskopi sümboolika (mitra ja kaks ristamisi asetatud piiskopi keppi) all näha nii Orgase kotkast (kotkas kui Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese sümbol) ja tema ametijärglase, tollal koadjuutori (abipiiskopi) ametikohuseid täitnud Kieveli kolme madararisti. Vapp on Läänemaal Martna kirikus asuva vapi täpne koopia ja selle autoriks peetakse kiviraidur Reynkenit. Viimase tööde paremiku hulka kuuluvad ka Riia Mustpeade vennaskonna hoone etikukivid.

On teada, et keskaegses Haapsalu toomkirikus oli Orgase ajal lisaks Maarja altarile veel arvukalt erinevatele pühakutele pühendatud kõrvalaltareid - kirjalikes allikates on muuhulgas mainitud püha Mauritiuse, 11 märterneitsi, Peetruse ja Pauluse, Püha Kolmainsuse, Püha Barbara, Püha Hieronymuse ja Püha Risti, Püha Johannese (kes oli ühtlasi toomkiriku ja piiskopkonna kaitsepühak ja on praegugi nii meie Pärnus asuva katoliku koguduse kui ka Haapsalu luteri koguduse kaitsepühak), Püha Antoniuse, Püha Anna, kõikide pühakute ja Püha Laurentiuse altarit. Ilmselt oli Maarja kabelis asunud "Maarja kroonimine" neist siiski väärtuslikem; igal juhul on ta ainsana meie päevini säilinud. Kuid seda loetelu vaadates võib vaid ette kujutada, kui kunstiliselt ja vaimulikult rikas võis olla tolleaegse piiskopkondliku kiriku interjöör isegi Eestis! Oma eluajal oli piiskop Orgas nimelt tuntud suure kunstisõbrana.

Altari külgtiibadel asusid kunagi ka 12 apostlikuju. Kahjuks ei saanud Maarja altar omanimelist kabelit kuigi pikalt kaunistada, sest Eesti aladel hakkas üha enam võimust võtma reformatsiooniliikumine. Orgase otsene ametijärglane, vanast Liivimaa aadlisuguvõsast pärinev Johannes Kievel suutis kuigivõrd oma võimu säilitada, ehkki oli sunnitud lubama luteri usu kuulutamist oma piiskopkonnas. On isegi oletatud, et Kievel laskis 1517. aastal trükkida esimese eestikeelse katoliikliku katekismuse (nn Kieveli katekismus), et Kiriku õpetust kohalikule rahvale paremini vahendada. Nimelt toimus 1517. aastal Saare-Lääne piiskopkonnale kuulunud Kuressaare Püha Laurentiuse kirikus tema eesistumisel piiskopkonna sinod, mis teatab sellise katekismuse olemasolust. Ka piiskop Kievel maeti 1525. aastal Haapsalu toomkirikusse, kiriku kooriossa.

1558. aastal algas Liivi sõda. Toonane piiskop Johannes V von Münchhausen müüs piiskopkonna suures hirmus moskoviidi ees 1559. aastal Taani kuningale ja pages ise Saksamaale, kus võttis naise ja temast sai elu lõpus protestantlik jutlustaja. Sellega oli otsustatud ka katoliikliku Saare-Lääne piiskopkonna saatus. Kiriku kunagisest rikkalikust interjöörist on vähe alles, siiski ka tükike rikkalike ornamentidega kaunistatud kivialtari plaadist. Kirikus asunud massiivne dolomiidist ristimiskivi viidi samuti Saaremaale varjule ja asub Valjala kirikus.

Maarja altar viidi kabelist minema küll juba aastaid enne Liivi sõja puhkemist; ilmselt kardeti reformatsioonimeelseid rüüstajaid. 1547. aastal otsustas üks piiskopkonnas elanud lääniisand hinnalise altari päästa ja viis selle varjule oma Saaremaal, Kaarmas asunud valdustesse. Sealset Kaarma Peeter-Pauli kirikut kaunistas altar segamatult 1791. aastani. Praegu saab seda keskaegset meistriteost imetleda Kuressaare lossi kapiitlisaalis. Võib öelda, et  Kuressaares kunagise piiskopkonna residentsis eksponeeritud Maarja altar viibib jätkuvalt "omades valdustes":)

Üks vanimatest Maarja kroonimist kujutav ja tänini säilinud kunstiteos on aga Rooma Santa Maria Trastevere basiilikas asuv mosaiik, mis pärineb umbes 1140. aastast.



Siin näeme kroonitud Maarjat istumas troonil koos oma poja Jeesusega. Umbes sajand hiljem sai aga tavapäraseks kujutada Maarjat, kellele Kristus asetab pähe krooni. Selle sündmusega jõuab Maarja ülestõusmine lõpule, samas kui sageli kujutatud 12 tähte Maarja tähepärjas viitavad lõpuaegadele. Ka sümboliseerib arv 12 täiuslikkust - oli ju ka Kristuse apostleid kokku 12.

Lõpetaksin tänase artikli müstiliste ridadega Ilmutuse raamatust 12:1-12 "Nägemus naisest ja lohest", mille kaudu avab Jumal oma päästeplaani saladusi ja milles on nähtud viidet Neitsi Maarjale kui "uuele Eevale". Sündiv poisslaps kuulutab ette Messiat (Kristus) ja lohe (saatan) paisatakse põrmu.

1Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.
2Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes.
3Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.
4Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.
5Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde.
6Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.
7Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid.
8Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.
9Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad - ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.
10Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.
11Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani.
12Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! 

Maarja kroonimine on imeline saladus, mis lõpetab võidukalt roosipärja saladuste rea. Ka meie, kui püsime palves, saame olla võidukad. Seega rõõmustagem!

*Kuni 1969. aastani tähistati Maarja kroonimise püha katoliku kirikus 31. mail, Neitsi Maarjale pühendatud kuu viimasel päeval. Nüüd tähistame sel päeval Neitsi Maarja külastuspüha (visitatsioon) ja Maarja kroonimise püha on viidud üle kuupäevale, mis varasemalt lõpetas Neitsi Maarja Taevasse Võtmise suurpüha (tähistasime 15. augustil) oktaavi.


Wednesday, September 4, 2019

Vana Testamendi pühakud: Mooses, seadusandja ja prohvet

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi tähistatakse vana Iisraeli suurima ja tähtsaima pühaku päeva täna, 4. septembril. 

Moosest peetakse Moosese raamatute ehk Pentateuhhi - Vana Testamendi kõige tähtsama osa, viie esimese raamatu - autoriks. Viienda Moosese raamatu lõpus kirjeldatakse ka Moosese surma, mida peetakse hiljem lisatud epiloogiks, mille kirjutas tema mantlipärija Joosua või mõni hilisem prohvet:
Ja Mooses läks Moabi lagendikelt üles Nebo mäele, Pisgaa tippu, mis on Jeeriko kohal, ja Issand näitas temale kogu maad: Gileadi kuni Daanini, kogu Naftali, Efraimi ja Manasse maad, kogu Juuda maad kuni lääne mereni, Lõunamaad ja Jordani piirkonda, Jeeriko orgu, Palmidelinna - kuni Soarini. Ja Issand ütles temale: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!” Ja Issanda sulane Mooses suri seal Moabimaal Issanda sõna kohaselt. Ja ta mattis tema orgu Moabimaal, Beet-Peori kohale, aga tänapäevani ei tea ükski tema hauda. (5Ms 34:1-6)
Mooses, Iisraeli juht, prohvet ja seaduseandja, kelle kaudu Jumal tõi iisraeliidid välja Egiptuse orjapõlvest 15. sajandil enne Kristust, oli Iisraelit valitsenud 40 aastat. Arvestades inimese rikutust ja tema kalduvust ebausku, oleksid iisraeliidid kindlasti hakanud oma surnud seaduseandjat pooljumalaks pidama, ning oleksid tema haua kohale ehitanud pühamu, millest peagi oleks saanud ebajumala kummardamise tempel. Selle ärahoidmiseks kindlustas Jumal, et Moosese haud jääks saladuseks. Saatan ise tahtis kasutada Moosese keha, et valitud rahvast teelt kõrvale viia, ning nähtavasti üritas segada pühasid ingleid, keda Jumal saatis Moosest matma, aga püha peaingel Miikael ajas tema plaani luhta, nagu kirjutab püha apostel Juudas (mitte Iskariot):
Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!” (Jd 1:9)
Nagu kõikide pühakute puhul oli Moosese pühaduse ja kõikide tema saavutuste juured tema usus Jumalasse ja tema lootuses lubadusse Messiast, nagu kirjutas püha Paulus kirjas heebrealastele:
Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust. Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana. Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi. (Hb 11:23-28)
See, et püha Paulus identifitseerib siin Moosese kannatused ja põlatuse, mida ta tihti koges, "teotusena Kristuse pärast", meenutab meile, et Moosese elu, teod ja sõnad olid allegoorilised eelkujud, mis nägid ette Jeesuse Kristuse elu. Seepärast lubas Jumal ise Moosesele, et lubatud Messias on "prohvet nagu sina":
Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru. (5Ms 18:18-19)
Seega oli kõik, mis Mooses saavutas, nende palju suuremate asjade eelaimdus, mida Jeesus tegi - isegi ning eriti, nagu ütleb 5Ms 18:18, seaduse, Vana Lepingu andmine, mille Jumal ratifitseeris Iisraeliga Siinai mäel. Muudes kohtades kirjas heebrealastele rõhutab püha Paulus Uue Lepingu sarnasust ja ülemuslikkust, mis ratifitseeriti Jeesuse väärtusliku vere valamisele Siioni mäel:
Nüüd on aga Jeesus saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel. (Hb 8:6)
Sõna "seadustatud" selles värsis on tõlge (ladinakeelses Vulgatas sanctum) kreekakeelsest sõnast nenomothetetai, mis esineb Uues Testamendis ainult kaks korda, mõlemal korral kirjas heebrealastele. Teine kord on Hb 7:11, kus püha Paulus ütleb, et rahvas "on saanud Seaduse" (nenomotheteto) leviitliku preesterkonna käest, mida ületab Melkisedeki preesterlus. See on seotud kreekakeelse sõnaga nomothetes, "seadusandja", keegi kes annab edasi või välja või seadustab seadusi - termin, mida Uues Testamendis kasutatakse, et viidata Jumala ja Moosese tegudele, andes Iisraelile Toora. Apostlite käest õppis Katoliku Kirik, Uus Iisrael, et Kirik ei ole allutatud Siinai Toora regulatsioonidele, kuna Vana Lepingu ületas Uus Leping, parem leping, nii öelda uus "Toora", mis on "seadustatud paremate tõotuste alusel". Kuigi kaks lepingut ei ole omavahel vastuolus (sest vana anti selleks, et ette valmistada uut), pole ustavus Issandale enam defineeritud Moosese seaduse järgimise läbi, vaid Kristuse ja apostlite õpetustele ja käskudele allumise läbi. Pääste ei sõltu ümberlõikamisest, Vana Lepingu sakramentide läbiviimisest ja juudi rahva hulka kuulumisest, vaid ristimisest ja katoliiklikest sakramentidest ja Kristuse Müstilise Ihu, Katoliku Kiriku liikmeks saamisest. Nagu Jumal ütles Moosesele, seda, kes ei kuula Kristuse sõnu, mida Ta räägib Jumala nimel, Jumal karistab. Uue Lepingu ülimuslikkust iganenud Vana Lepingu üle, mille Jeesus täitis, seletab püha Paulus edasi teises kirjas korintlastele, kus ta võrdleb aurikast Vana Testamenti Uue Testamendiga, mille auhiilgus on palju suurem ja igavesem:
Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2Kr 2:18)
Jällekord võrdleb püha Paulus Moosest ja Kristust heebrealaste kolmandas peatükis, ning ta rõhutab jälle, kuidas Jeesuse kirkus ületab Moosese kirkust:
Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale, kes - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale. Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal. (Hb 3:1-3)
Jumal andis Moosesele nii palju au, et Jeesuse kirgastamisel apostlite nähes ilmus ta maailma kirgastatud Lunastaja kõrval üheskoos püha Eelijaga, teise suurima Vana Testamendi prohvetiga. Aga oluline õppetund on meie jaoks see, et kui Jeesust kirgastati, olid Moosese ja Eelija hinged vait, kui Jumal-Isa taevane hääl kuulutas, „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” (Mt 17:5).
Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:16-17)

Friday, August 30, 2019

Mis toimub Austraalias? Ühe kohtulahingu tagamaadest

2017. aasta juunis šokeeris maailma uudis, et Vatikani tähtsuselt kolmandale mehele, finantsjuhile kardinal Georg Pellile on esitatud süüdistus seksuaalses ahistamises. Tegu olevat olnud aastakümnete taguse juhtumiga. Kardinal eitas kõiki süüdistusi ning lahkus Vatikanist oma kodumaale Austraaliasse, et end kohtus kaitsta. Tegu on siiani kõrgeima Kiriku esindajaga, kellele selline süüdistus on esitatud.

Kardinal Pell on Austraalias äärmiselt ebapopulaarne kuju, kuna ta on katoliiklane ning on mõnevõrra silmapaistvalt alati esitanud sotsiaalselt tundlikel teemadel kõigutamatult ortodoksseid, kiriku õpetusega kooskõlas olevaid vaateid. Samas ei ole tema ajalugu teiste seksuaalsete ahistamiste juhtumite käsitlemisel veatu olnud, nagu ta on ka ise tunnistanud.

Kibedate kogemuste rohkus peaks hoidma katoliiklasi seksuaalsete ahistamiste juhtumites kedagi automaatselt süüst puhtaks lugema - seksuaalseid ahistajad on leidunud kõiksugu inimeste, igasuguseid vaateid esindanud kirikutegelaste seas. Samas on maailm langemas pigem teise äärmusesse, kus süüdimõistev otsus tuleb langetada alati, kui keegi on üldse vastava süüdistuse esitanud. Tundub et see, ning kardinali üldine ebapopulaarsus, on pannud Austraalia kohtusüsteemi süüdi mõistma mehe, kes esitatud tõendite valguses ei ole ühegi standardi järgi süüdi väljaspool mõistliku kahtluse piire. Paljude kommentaatorite sõnul viitab olemasolev tõestusmaterjal hoopis kardinali ilmselgele süütusele.

See oli ka kohtu esialgne seisukoht, mis mõistis kardinal Pelli esmalt õigeks häältega 10-2. Suutmatus otsust vormistada viis aga uue menetluseni, kus ta mõisteti süüdi. Hääled kahe protsessi peale kokku tähendasid üksnes väikest ülekaalu süüdimõistjate poolele, mitte ülekaalukalt üksmeelset süüdimõistmist.

Kardinal Pell kaebas otsuse edasi, mille apellatsioonikohus otsustas häältega 2-1 rahuldamata jätta.

Süüdimõistev otsus tugineb üheainsa süüdistaja sõnadele ning mitte millelegi muule. Aga nagu Notre-Dame'i ülikooli juuraprofessor Gerard Bradley välja toob, on kohus kohustatud tema tunnistust kaaluma üheskoos teiste saadaolevate tõenditega. Kui neid üksteise vastu kaaluda, ei jää üle muud, kui järeldada, et süüdimõistev otsus on põhjendamatu. Phil Lawler toob välja detailid:

* Süüdistaja sõnul oli ta üks kahest kooripoisist, keda kardinal Pell, kes oli sel ajal peapiiskop, ahistas. Aga teine poiss, kes nüüdseks surnud on, eitas, et teda oleks kunagi ahistatud.
* Süüdistaja sõnul ahistati teda katedraalis kahel erineval korral. Aga ühel neist kordadest oli katedraal suletud renoveerimistööde jaoks.
* Süüdistaja ütles, et tema ja eeldatav kaaslane lahkusid Missajärgsest kooripoiste protsessioonist, aga keegi teine ei märganud, et nad oleksid puudu olnud. Koorijuhataja sõnul oli äärmiselt ebatõenäoline, et kellelgi oleks võimalik olnud märkamatult minema lipsata.
* Süüdistaja sõnul oli ta käärkambris ja maitses armulaua veini, aga vein oli luku taga. Tema sõnul oli vein punast värvi, aga vein ei olnud punast värvi.
* Süüdistaja ütles, et peapiiskop ahistas teda, kui nad olid üksinda käärkambris. Aga mitmed tunnistajad on öelnud, et peapiiskop ei olnud mitte kunagi katedraali käärkambris üksinda. Käärkambri uks oli alati avatud möödujatele ning see oli alati täis preestreid, abilisi ja teisi peapiiskopkonna tegelasi.
* Süüdistaja sõnul oli peapiiskop oma liturgilises rüüs, mille alt ta end paljastas, et süüdistajat ahistada. Aga piiskopi rüüs ei ole võimalik sellist asja teha.

Neid tõestusmaterjale silmas pidades on sõna otseses mõttes võimatu, et peapiiskop Pell oleks saanud kirjeldatud süüdistuse järgi käituda. Viimaks tasub märkida ka seda, et süüdistaja lugu on peaaegu identne looga, mis ilmus ajakirjas Rolling Stones neli aastat enne seda, kui ta oma süüdistusega lagedale tuli.

On ka teisi, kaudsemaid tõendeid kardinal Pelli süütusest, kirjutab Lawler. Esiteks on tegu isoleeritud süüdistusega: kuudepikkuse agressiivse juurdluse tulemusena ei ole Pelli vastu midagi muud välja kaevatud. Kui tegu on tõeliste seksuaalsete ahistajatega, nagu oli näiteks kardinal McCarricki ja paljude teiste puhul, siis järgnevad esimesele paljastusele tavaliselt kiiresti teised. On lihtsalt ebatõenäoline, et keegi, kes sundis üheksakümnendatel aastatel kooripoisse end seksuaalselt rahuldama, ei teinud ei enne ega pärast seda mitte midagi sarnast. Samuti on kardinal Pell järjekindlalt süüdistusi eitanud, ning mitte teiste seksuaalkurjategijate moel, kes toetuvad mäluprobleemidele või muule seesugusele, vaid lihtsalt ja enesekindlalt.

Ainukene eriarvamusele jäänud apellatsioonikohtunik Mark Weinberg kirjeldas, et süüdistaja "näis haaravat õlekõrtest", kui tal paluti seletada vasturääkivusi tema tunnistuses, ning lisas: "süüdistaja antud ülevaade teisest juhtumist on rabe täiesti uuel tasemel, millist ma varem ei ole kohanud." Ometi on tema sõna ainus, mille põhjal kardinal Pell süüdi mõisteti, ilma mingisuguse toetava tõendusmaterjalita.

Kardinal Pell on 78 aastane ning tema karistuseks määrati kuus aastat vanglat. Isegi, kui ta vabastatakse süüdistustest, on tema karjäär kirikus igal juhul lõppenud.

Kohtu asi ei ole lähtuda avalikust arvamusest ega muudest möödalaskmistest ja vigadest, mida süüalune on elu jooksul teinud. Kardinal Pelli viimane lootus on Austraalia ülemkohus, kuhu otsus on juba ka edasi kaevatud. Aga seal ei selgu tõde mitte niivõrd kardinal Pelli, kui Austraalia ühiskonna ja kohtusüsteemi enda kohta.

Monday, August 26, 2019

Mida õpetab Piibel Neitsi Maarja kohta?

Videosarja "Mida õpetab Piibel" kolmas osa.



Lunastuse lugu räägib sellest, kuidas Jumal kutsub inimest, et ühendada Aadama perekond ehk inimkond taas Jumala kolmainu perekonnaga. Loo haripunktis saadab Jumal oma Poja maailma, et see päästa. Püha Paulus kirjutab, “kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest” (Gl 4:4).

Maarja on vahend, mille kaudu Jeesus siseneb ajalukku. Tema roll on päästmise loos niivõrd oluline, et seda kuulutas ette Vana Testament ning selle tegi avalikuks Uus Testament.

Püha Johannes, Issanda armastatud jünger, kes võttis Maarja risti jalamil enda juurde, on kokku võtnud Maarja rolli peamised aspektid. Johannese taevane nägemus Ilmutuse raamatu kaheteistkümnendas peatükis räägib naisest, “riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.” (Ilm 12:1). Siis saab nähtavaks teine tunnustäht, “suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.” (Ilm 12:3). Edasi räägib peatükk sõjast naise ja lohe vahel.

Kes on see naine ja lohe ja millest see kosmiline konflikt räägib? Me tunneme naist viljast, mida ta kannab: “naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid.” (Ilm 12:5)

See on viide teisele psalmile, kus Issand kuulutab ette Messia tulekut: „ma annan paganad su pärandiks ning Sa peksad nad puruks raudkepiga“ (Ps 2:8-9)

Seega naise laps on Messias, mis tähendab, et naine on Maarja. Miks viitab püha Johannes talle kui „naisele“? Me võiksime sarnaselt küsida, miks viitab ta Jeesusele kui „karjasele, kes hoiab raudsauaga paganaid“. Nimede asemel kasutab Johannes Iisraeli prohvetliku traditsiooni sümbolilist keelt. Nii nagu viide Jeesusele kui karjasele teeb avalikuks tema rolli kauaoodatud Messiana, nii on ka Maarja nimetamine „naiseks“ vihje ühele varasemale pühakirja ettekuulutusele. See on kaja kõige esimesest ettekuulutusest, mis üldse kunagi tehti. Esimese Moosese raamatu kolmandas peatükis, kohe pärast Aadama ja Eeva langemist, neab Jumal mao ära ja kuulutab: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ (1Ms 3:15)

Kristlik traditsioon on selles lõigus alati näinud esimest lubadust Messia tulekust ning seda tuntakse koguni protoevangeeliumina ehk rõõmusõnumi esmakordse kuulutamisena. 

Johannes võrdleb naist esimeses Moosese raamatus naisega Ilmutuse raamatus. Esimeses loos on lisaks Jumalale kolm tegelast: madu, Aadam ja naine. Ilmutuse raamatus on samuti kolm tegelast: lohe, kelle kohta öeldakse „see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks“, laps ehk Messias, keda Uues Testamendis nimetatakse korduvalt Uueks Aadamaks, ning naine. Mõlemas loos on konflikt mao ja naise vahel ning naise sünnitusvalud. Seega Maarja on uus ja tõeline Eeva. Kui Eevat nimetati „kõigi elavate emaks“, ning ta on seda bioloogiliselt, siis Maarja vaimne emadus ületab Eeva füüsilist emadust. Ühe oma viimase teona andis Jeesus Maarja meile kõigile emaks:
Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. (Jh 19:26)
On tõsi, et Jeesus usaldab siin Maarja Johannese hoole alla ning vastupidi. Aga toimub ka midagi enamat. Miks peaks Johannes, pannes kirja ajaloo suurimat sündmust, kirjutama seejuures oma enda uuest suhtest Maarjaga, kui sellel ei oleks tähtsust evangeeliumi lugejate jaoks? Kui Jeesuse tegu ei sümboliseerinud midagi enamat, siis miks ei kasutanud ta Johannese ja Maarja nimesid? Me teame, kuidas Johannes ise Jeesuse kavatsusest aru sai, kuna ilmutuse raamatu 12. peatükis kirjutab ta, kes on naise lapsed:
Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus. (Ilm 12:17)
*** 

Maarja on ema, aga ta on kuninglik ema. Ilmutuse raamatus on tal peas pärg kaheteistkümnest tähest, mis näitab, et tegu on kuningannaga. Aga miks kujutab Johannes Maarjat kuningannana?

Oluline vihje on kaksteist tähte. Number kaksteist tähistab Jaakobi kahteteist poega ja Iisraeli suguharu. Kaksteist tähte esinevad ka Jaakobi lemmikpoja Joosepi unenäos:
Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees. (1Ms 37:9). 
Unenäo tähendus oli niivõrd ilmne, et Joosepi isa temaga tõreles: Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama? (1Ms 37:10).

Tähed esindasid Jaakobi poegi ja seega naisel, kes on riietatud päikesesse, kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas, on autoriteet Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle. Aga kui Jeesus valis kaksteist apostlit, lõi ta uue Iisraeli. Sellest alates tähistab number kaksteist Jumala kuningriiki, mille asutas uus ja igavene kuningas, Jeesus Kristus. Maarja on selle kuningriigi kuninganna.

Me oleme harjunud euroopa monarhiatega, kus kuninganna on kuninga naine. Aga iidses Iisraelis, kus kuningatel oli kombeks pidada mitut naist, oli kuningannaks tavaliselt kuninga ema, keda oli üksainus. Evangeeliumites, alates juba ingli kuulutusest Maarjale, rõhutatakse tihti, et Jeesus pärib Taaveti trooni. Aga kes oli kuninganna Taaveti kuningriigis? Kuninga ema. Kuninga emal oli erakordselt tähtis ja mõjukas roll, ning teda kutsuti nimega “gebirah”, mis tähistab naissoost aadlit. Näiteks Saalomoni ema Batseba valitses kuninganna ehk gebirah-ina. Pühakiri ütleb (1Kn 2:19):
Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
See, et Adonija otsis Batseba eestkostet, näitab, kuidas inimesed uskusid kuninganna eestkoste võimu. Ei ole tähtis konkreetne olukord, vaid sisseseatud rituaal, mis näitab, kui tähtis oli kuninga ema amet. Tegu oli õukonnas harjumuspärase sündmusega, ning kuninga paremal käel istumine annab tunnistust, et gebirah oli kuningriigis kõrgeim võimukandja pärast kuningat. Kui kuningate raamatus astub troonile uus kuningas, mainitakse alati nii kuninga kui tema ema nime. 

Maarja rolli gebirah-ina, kuninga emana, tunnistatakse selgelt ka Uues Testamendis, kus selle tiitli annab talle Eliisabet:
Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?
Samuti näeme me, kuidas Maarja täitis enda rolli eestkostjana Kaana pulmas, kus Jeesus tegi enda esimese ime Maarja eestkostval palvel.

***

Aga Maarja ei ole üksnes ema ega kuninganna, vaid ta on püha ema. Ta kandis endas Jumala poega. Vanas Testamendis asus Jumala auhiilgus lepingulaekas ehk tabernaaklis, mis valmistati Moosese juhtnööride kohaselt ning millele võis läheneda üksnes ülempreester kord aastas. Iisraeli pattude tõttu lepingulaegas kadus ning Jumal ei viibinud enam oma rahva keskel. Aga kui Maarja ütles, “Sündigu mulle sinu sõna järgi”, oli Jumal taas, suuremal ja intiimsemal moel, Iisraeli keskel.

Maarja on tõeline tabernaakel, kes on kaunistatud mitte kullaga, vaid Jumala armuga. Ilmutuse raamatus, just enne seda, kui Johannes kirjeldab naist tähtedest krooniga, avaneb Jumala tempel taevas ning nähtavaks saab Jumala lepingulaegas. Kui stseen jätkub, on laeka asemel naine tähekrooniga. Naine ja lepingulaegas on üks ja seesama.

Esimesed kristlased nägid Maarjat kui lepingulaegast. See on ilmne sellest, kuidas püha Luukas kirjeldab Maarja külaskäiku Eliisabeti juurde. See on paralleelne looga teises Saamueli raamatus, kus Taavet läheb seaduselaegast tooma. Taavet võttis kätte ja läks Juuda Baalasse, nii nagu Maarja asus teele mäestikku Juuda linna. Olles teadlik enda vääritusest, kasutab Taavet peaaegu täpselt samu sõnu, nagu Eliisabet, öeldes, “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” Issanda laegas jäi kolmeks kuuks Oobed-Edomi kotta, nii nagu Maarja jäi kolmeks kuuks Sakariase kotta. Taavet hõiskas, nii nagu Eliisabet hüüdis suure häälega. Taavet hüppas, nii nagu laps hüppas Eliisabeti ihus. 

Luuka sõnad Maarja kohta on nagu kalliskivid: neid on vähe, aga nad on rikkalikult ilusad. Laeka roll Vanas Testamendis oli vahendada Jumala ligiolu Iisraelile, ning Maarja roll on kanda Kristust maailma. Kui laekal, mis koosnes kullast ja puust, oli Jumala kohalolu vahendamise tõttu säärane aupositsioon, ei ole imekspandav, et Maarjal on Uues Testamendis ületamatu au. Laegas sisaldas lepingulaudu, mannat ja Aaroni keppi; ning Maarja kandis enda üsas Jeesust Kristust, kes on uus seadus, tõeline leib Taevast, ning tõeline ülempreester, kes ohverdab enda elu meie eest.

Vanas Testamendis oli laegas ka võimas relv Iisraeli sõdades. Neljandas Moosese raamatus kirjutatakse, et iga kord, kui laegas teele läks, ütles Mooses: “Tõuse, Issand, et su vaenlased hajuksid ja su vihamehed põgeneksid su palge eest!” (4Ms 10:35). Sellest näeme me, kuidas laegast seostati Jumala kohaloluga ning kuidas sellest loodeti abi sõjas. Jeeriko vallutamisel kanti laegast ümber linna 7 päeva, kuni linn langes ilma lahinguta. 

Tõotatud maa oli Taeva eelaimdus, ning sinna jõudmiseks peab Kirik tänapäeval spirituaalseid lahinguid. Nendes lahingutes on Maarjal otsustav roll. Nagu me lugesime Ilmutuse raamatust, algas Taevas suur sõda siis, kui nähtavale ilmus lepingulaegas, kes võrdsustati Maarjaga. Me ei pea kartma. Pühakiri ütleb, et naisele anti kaitse ja võim lohe vastu, kes ei saa temast võitu.