Thursday, April 25, 2019

Isa Vello 1925-2019

Ülestõusmispüha öösel lahkus meie seast 93 aasta vanuselt isa Vello Salo. Teeme läbi piltide läbi väikese ülevaate tema elust.

Pildid on pärit Lambert Klinke erakogust.

Isa Vello esimene Missa, Rooma, 21.03.1957. Isa Vello pidas enda esimese missa püha Peetruse basiilika kabelis. Pildil on isa Sigismund Reckmann (s. 1926), isa Vello, professor Gustav Wetter SJ (1911-1991), isa Josef Wilmsen (1931-2013): 


Teade preestriks pühitsemise puhul, mida preester tavaliselt jagab oma esimesel Missal: 



Püha Pauluse katedraal Münsteris 1957. aastal, kus isa Vello 16. veebruaril preestriks pühitseti:

 

Isa Vello Roomas, 28.03.1957. Pildil ka kabel, kus isa Vello enda esimese Missa teenis:


Isa Vello 1957. aastal Siinail, pärast preestriks pühitsemist:

 
Isa Vello 1959. aastal Kairos:


Pilt isa Vellost 1983. aastal:


Isa Vello tekst, "Ka meie, mõlemad palverändurid, saame juhtida Jumala rahvast ainult Igavese Kodu piirile; me jääme südamest igatsema ja palvetama, et me kord tõesti sellesse Koju jõuaksime.":


Monday, April 22, 2019

Püha Alphonsuse meditatsioon taeva rõõmudest

Püha Alphonsus Maria de Liguori
"Kolm meditatsiooni paradiisist ülestõusmispühadel"






















I

Oh, me oleme õnnelikud, kui talume kannatlikkusega maa peal selle praeguse elu muresid! Ainelised hädad, hirmud, kehalised nõtrused, tagakiusamised ja igasugused ristid saavad ühel päeval otsa; ja kui meid päästetakse, muutuvad need kõik rõõmu ja ausära aineks paradiisis: teie kurbus (ütleb Päästja meie julgustamiseks) muutub rõõmuks.

Paradiisi õndsused on nii suured, et meie, surelikud, ei saa neid ei kirjeldada ega mõista: silm ei ole näinud (ütleb Apostel) ega kõrv kuulnud ega ole see ka inimese südamesse sisenenud, mida on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad. Sellist ilu nagu paradiisi ilu ei ole silm kunagi näinud; selliseid harmooniaid nagu paradiisi harmooniaid ei ole kõrv kunagi kuulnud, ega ole ealeski inimsüda tõusnud nende rõõmude taipamiseni, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad.

Küngaste, tasandike, metsa ja merevaadetega ehitud maastikuvaated on ilusad. Ilus on aed, mis on täis vilju, lillesid ja purskkaeve. Oh, kui palju kaunim on paradiis!

II

Et mõista, kui suured on paradiisi rõõmud, piisab, kui teada, et selles õndsas kuningriigis elab kõikvõimas Jumal, kelle hooleks on muuta rõõmsaks oma armastatud hinged. Püha Bernard ütleb, et paradiis on koht, "kus pole midagi, mida sa ei sooviks, ja on kõik, mida sa sooviksid" Sealt ei leia sa midagi, mis pole sulle meelepärane, ning sa leiad sealt kõike, mida sa ihkad: "seal ei ole midagi, mida sa ei sooviks". Paradiisis ei ole ööd, ei ole talve ega suve aastaaegu, vaid üksainus igavene päev muutumatus rahus, ning üksainus igavene kevad muutumatus rõõmus.

Ei ole enam tagakiusamisi ega kadedust, kuna seal armastavad kõik siiralt üksteist ning kõik rõõmutsevad teiste hüvest nii, nagu oleks see nende enda oma. Ei ole enam kehalisi nõtrusi ega valusid, sest keha ei ole enam allutatud kannatamisele; seal ei ole vaesust, sest kõik on täielikult rikkad ja ei ole enam midagi rohkemat, mida ihaldada; seal ei ole enam hirmusid, kuna armus kinnistunud hinged ei saa enam pattu teha ega kaotada ülimat hüve, mida nad omavad.

III

"Seal on kõik, mida sa soovid." "Nihil est nolis, totum est quod velis." Paradiisis on sul kõik, mida iganes sa ihaldad. Seal on silmad rahuldatud, nähes linna, mis on nii kaunis ja selle elanikke, kes on kõik riietunud kuninglikes ehtes, sest nad on kõik selle igikestva kuningriigi kuningad.

Seal saame me näha Maarja ilu, kelle väljanägemine on kaunim, kui kõigi inglite ja pühakute oma kokku.

Me saame näha Jeesuse ilu, mis ületab mõõtmatult Maarja ilu.

Meie haistmine on rahuldatud paradiisi lõhnadega. Kuulmist rahuldavad taeva harmooniad ja õndsate kantileenid,  kes laulavad kõik haarava sulnidusega kiituslaule terve igaviku.

Ah, mu Jumal, ma ei vääri paradiisi, vaid põrgut: ja siiski Sinu surm annab mulle lootust selle pälvimiseks. Ma ihkan ja palun Sinult paradiisi, mitte niivõrd naudinguks, kui selleks, et armastada Sind igavesti, kindlustamaks, et mul ei ole enam võimalik Sind kaotada.

Oo Maarja, minu ema, mere täht, juhi sina mind palve teel paradiisi.

Friday, April 12, 2019

Edward Feser: kuidas minna põrgusse

Tõlgime katoliikliku filosoofi Edward Feseri blogipostituse.












Kuidas see saab nii olla, et keegi võib kunagi põrgusse minna? Kuidas saab armastav ja halastav Jumal kellegi sinna saata? Kuidas saab ükski patt olla nii raske, et väärida igavest karistust? Kuidas võib see nii olla, et mitte üksnes käputäis inimesi, vaid terve suur hulk inimesi lõpetavad põrgus, nagu enamik kristlikke teolooge on ajalooliselt arvanud?

Teema täielik käsitlus oleks keeruline, kuna on hulk asjassepuutuvaid kõrvalteemasid, millest mõned omakorda on keerulised. Nende hulgas on: erinevus meie üleloomuliku eesmärgi vahel õndsakstegevas nägemuses ja meie kõigest loomuliku eesmärgi vahel, ning põrgu kui neist esimese kaotamine; erinevus põrgukannatuse vahel ja hinge olukorra vahel, kes on limbos või purgatooriumis; põrgukannatuste täpne loomus, ning kannatuste erinevad viisid ja astmed, mis vastavad erinevatele pahedele; mis see on, mis muudab konkreetse tegevuse - sealhulgas need tegevused, mida kaasaegne inimene peab väikeseks patuks või üldse mitte patuks - surmapatuks või selleks, mis võib meid saata äraneetusesse; mis on see, mida me võime järeldada puhtalt filosoofilisest analüüsist ja mida teame me üksnes läbi erilise jumaliku ilmutuse; mitmete piiblikohtade õige interpretatsioon ning mitmete kirikukogude, paavstide ja pühakute väidete autoriteetsus; mis on valesti mitmete populaarsete väärkujutelmade juures, mis teemat varjutavad (rohmakad pildid saatanast hargiga ja muu seesugune); ja nii edasi.

Ma ei puuduta siin kõiki neid teemasid. Ma peatun sellel, mida ma pean küsimuse tuumaks, mille valguses ülejäänut peab mõistma: see on viis, kuidas põrgu on midagi, mille äraneetu on valinud, ning kus valik on olukorra loomuse tõttu pöördumatu. Konkreetsemalt lähenen ma teemale moel, nagu lähenes sellele Aquinas ja teised tomistid.  

Paljud väärarusaamad tõusetuvad sellest, et inimesed alustavad oma mõtisklusi sellel teemal valest punktist. Näiteks alustavad nad ideest, et äraneetud lõpetavad põrgus millegi pärast, mida Jumal teeb, või ideega, et mõnes konkreetses patus on midagi (näiteks konkreetses varguses või abielurikkumises), mis saadab neid põrgusse. Ma ei taha mingil juhul eitada, et äraneetud on äraneetud osaliselt millegi tõttu, mida teeb Jumal, ning et konkreetsed patud võivad põrgusse saata. Mõte on lihtsalt selles, et toimub midagi fundamentaalsemat, mille valguses me neid faktoreid peame mõistma.

Inglite pöördumatu tahe

On kasulik vaadata alustuseks viisi, kuidas Aquinase analüüsi järgi ingel ära neetakse. (Vaata eriti Summa Theologiae I.64.2; De Veritate, küsimus 24, artikkel 10; ning "Kurjusest", küsimus XVI, artikkel 5.) Siin, just nagu kujutluste juures saatanast koos hargiga, palutakse skeptilisel lugejal peast välja heita tavapärased rohmakad kujutluspildid, nagu olendid valgete rüüdega, pikkade kuldsete juuste ja harfidega. See ei ole see, mis ingel on. Ingel on hoopis kehatu meel, olend, kes on puhas mõistus ja tahe. Skeptilist lugejat silmas pidades võib ka rõhutada, et see, kas inglitesse usutakse või mitte, ei ole selles postituses käsitletud teema seisukohalt olemuslikult tähtis. Kui te ei saa teisiti, siis mõelge sellest, millest siin sektsioonis räägitakse, kui kasulikust mõtteeksperimendist.

Aquinase analüüsi järgi on inglid meiega sarnased selles mõttes, et nad valivad, mida nad valivad, hüve kattevarjus, see tähendab, kuna see näib neile mingis mõttes hea. Ja nii nagu meiegi puhul, on inglite lõplik hüve tegelikult Jumal. Aga, jällegi nagu meie, võivad nad sattuda eksiteele selles osas, mis on nende lõplik hüve. See tähendab, et nagu meiegi, võib ingel eksida ning arvata, et tema suurim hüve on midagi muud, kui Jumal.

Aga selle eksimuse loomus on ingli puhul mõneti erinev eksimusest, mida meie võime teha. Meis võib äkiline ja põgus kirg meid kõrvale juhtida sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning panna meid taotlema hoopis midagi muud. Aga kired on olemuslikult kehalised, see tähendab, et need eksiteerivad ainult olendites, kellel on kehad, nagu meie. Inglitel ei ole kehasid, nii et kirgedel ei ole mingit rolli nende eksimusse juhtimisel.

Teine viis, mille läbi me võime eksimusse sattuda, on läbi mõne halva harjumuse, mis tõmbab meid eemale sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning tõsisemal moel, kui mööduv kirg. Aquinase jaoks on tõepoolest ka inglitel harjumused, nagu meil. Aga on ka erinevus. Meie puhul eksisteerivad meie kehaliku loomuse tõttu mitmed himud, mis tõmbavad meid erinevates suundades. Kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meie tahe suunatud sellele, mis meie intellektile näib hea, aga kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meil ka himud, mis panevad meid taotlema teisi, intellektist alamaid asju, nagu toit, seksuaalne vahekord ja nii edasi. Need himud teatud moel võistlevad domineerimise nimel, ning seepärast võivad inimesed isegi sügavasti juurdunud harjumusest üle saada, kui võistlev himu on piisavalt tugev, et seda tõrjuda.

Inglid ei ole sellised, kuna nad on kehatud. Neil on üksainus himu - tahe, mis on suunatud selle poole, mis intellekti jaoks on hea. Ei ole mingit võistlevat himu, mis võiks ingli sellest eesmärgist eemale tõmmata, kui tahe on sellele kord suunatud. Kui tahe on juba sellele suunatud, siis järgneb sellele koheselt ja pöördumatult harjumus, kuna puuduvad teised himud, mis võiksid inglit mõnes muus suunas tõmmata.

Kolmas viis, mille kaudu me võime eksimusse sattuda, on intellektuaalne, lihtsalt faktilise eksimuse kaudu selle kohta, mis meie jaoks on hea. Ka siin võivad inglid teha samasuguse vea. Aga ka siin on eksimuse loomus inglite puhul erinev. Meie teame asju, arutledes nende üle. Me kogume tõestusmaterjali, kaalume seda, mõtleme eelduste põhjal välja järeldused ja nii edasi. Kõik see tuleneb meie kehalisusest - eriti sellest, kuidas me teatud asjade puhul sõltume meelelistest kogemustest, et alustada teed üldiste järelduste suunas, viisist, kuidas me kasutame vaimseid ettekujutusi kui mõtlemise abivõtet, ja nii edasi. Vead tulevad sisse, kuna kired või harjumused segavad nende kognitiivsete protsesside õiget funktsioneerimist, või kuna me eksime faktiliselt eeldustes, mida me kasutame, ja muud seesugust. Edasine juurdlus võib vea parandada.

Inglite puhul ei ole mitte midagi sellist. Aquinase järgi teab ingel seda, mida ta teab, mitte arutluse tulemusena, vaid koheselt. Näiteks ei mõtle nad esimeste printsiipide põhjal välja järeldusi, vaid teavad esimesi printsiipe ja seda, mis neile järgneb, korraga, ühes ainsas teos. Kuna ei ole mingit kognitiivset protsessi, mille kaudu ingel teadmisi saab (nagu on meis), ei eksisteeri mingit parandust valesti läinud kognitiivsele protsessile, kas uue informatsiooni hankimise teel, kirgedele vastu seismise või halbade harjumuste ületamise teel. Kui ingel üldse eksib, siis mitte (nagu meie puhul) vales suunas liikumise tõttu, kus trajektoori võiks ümber pöörata. See lihtsalt on ja jääb valeks.

Aquinase järgi selgub ingli peamine orientatsioon kohe pärast tema loomist. Ta kas valib õigesti Jumala oma lõplikuks eesmärgiks, või valib valesti midagi Jumalast vähemat oma lõplikuks eesmärgiks. Kui juhtub esimene, siis on ta igavesti "lukustunud" õndsusesse, ning kui viimane, on ta igaveseks "lukustunud" õnnetusse. Ei ole olemas võistlevat himu, mis saaks teda eemale tõmmata sellest, millesse ta on kinnistunud, ega kognitiivset protsessi, mille suunda saaks muuta. Ingel, kes valib valesti, on seega langenud või neetud, ning isegi Jumal ei saa seda muuta rohkem, kui Ta saab luua kandilist ringi, kuna selline muutus on lihtsalt metafüüsiliselt võimatu, niivõrd kui see on vastuolus ingelliku intellekti loomusega.

Inimeste pöördumatud tahted

Inimesed on jällegi erinevad, kuna nad on kehalised. Või täpsemini, nad on erinevad, nii kaua kuni nad on kehalised. Sest inimolendil on nii kehalised kui kehatud osad. Kui keha läheb, lähevad kehalised osad. Aga kehatud osad - intellekt ja tahe, samad asjad, mis on inglitel - kestavad edasi, ning inimolend jääb ebatäiuslikul kujul alles. (Vaata Aquinase 4. peatükki, kus seletatakse ja kaitstakse tomistliku argumenti inimhinge surematuse kohta.)

See toob meid Aquinase käsitluse juurde inimtahte muutuvusest või muutumatusest (Vaata eriti Summa Contra Gentiles 4. raamat, peatükk 95.). Enne surma on inimese tahtel alati võimalik kurssi parandada, eelpool väljatoodud põhjustel. Kirest, mis kallutab kedagi kurja poole, on võimalik üle saada; halva harjumuse võib kõrvale tõrjuda vastandharjumus; on võimalik omandada uusi teadmisi, mille abil eksklikku hinnangut parandada. Seega enne surma on alati vähemalt mingi lootus, et äraneetust saab vältida.

Aga pärast surma, väidab Aquinas, on asjad teisiti. Surma läbi lahutatakse hing kehast, ning sellega kaasnevalt intellekt ja tahe - mis ei olnud kunagi kehalised omadused - kestavad edasi ilma kehaliste omadusteta, mis mõjutasid elu jooksul nende toimimist. Tulemusena tegutseb hing nüüd kõigis asjakohastes aspektides nii, nagu ingellik intellekt. Just nii nagu ingel koheselt pärast oma loomist kas valib Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või millegi Jumalast vähema oma lõplikuks eesmärgiks, nii teeb ka kehatu inimhing sama valiku koheselt pärast surma. Ja just nii nagu ingli valik on pöördumatu, kuna muutuse kehalised tingimused on puudu, nii on ka äsja kehatuks muutunud hinge valik pöördumatu samal põhjusel. Kehalised eeltingimused, mis võimaldasid elu jooksul muuta orientatsiooni lõpliku hüve poole, on nüüd kadunud. Nii on hing, mis valib Jumala enda lõplikuks eesmärgiks, sellesse eesmärki igaveseks "lukustunud", ning hing, mis valib midagi Jumalast vähemat, on "lukustunud" sellesse igaveseks. Esimene hing naudib seega igavest õndsust, teine aga igavest lahutatust Jumalast või äraneetust.

Ainus viis, kuidas muutus saaks toimuda, oleks siis, kui hing saaks valida midagi muud kõrgema hüve või eesmärgina selle asemel, mida ta valis. Aga ta ei saa. Olles kehatu, puuduvad tal igasugused kired, mis võiksid kõigutada tema valikut. Nüüd puudub tal ka, nagu inglilgi, igasugune võistlev himu, mis võiks tema tahte eemale tõmmata eesmärgist, mille ta on valinud. Seega on tal kohene harjumus püüelda seda, mida ta iganes pärast surma valis oma kõrgemaiks eesmärgiks või hüveks - kas Jumal või midagi Jumalast vähemat. Ei ole ka mingit uut teadmist, mis võiks muuta tema suunda, kuna nüüd puuduvad meeled ja ettekujutlus ja kõik nendega kaasnev ja enam ei tea ta midagi arutluse tulemusena, vaid kõik-korraga moel, nii nagu ingelgi. Ei ole enam mingit kognitiivset protsessi, mille suunda saaks parandada.

Aga kas ihu ülestõusmine ei või taastada võimalust suuna muutmiseks? Aquinas vastab eitavalt. Ihu ülestõusmine on tingimata kohandatud hinge loomusega, millega ta liidetakse, ning see hing on nüüd lukustunud sellesse, mida ta valis surmal. Hing enne surma oli võimeline oma põhilist oritentatsiooni muutma üksnes selle tõttu, et selle eksistents algas koos kehaga ning tal ei olnud kunagi võimalust end niiöelda "määrata". Kord, kui see on "paigas", ei saa enam miski selle orientatsiooni kallutada.

Võib-olla aitab analoogia. Kujutage ette märga savi, mida potiks vormitakse. Niikaua kuni see on märg, saab tema põhilist kuju muuta. Kord kui see on ahjus kuivatatud, on see lukustunud sellesse kujusse, mis tal ahjus viibides oli. Selle taas vette panemine ei muudaks seda jälle vormitavaks. Tõepoolest, vesi oleks sunnitud kohandama end poti kujuga, mitte vastupidi.

Hing on just selline. Olles elu jooksul kehaga koos on see nagu märg savi. Surm lukustab selle ühte või teise põhilisse orientatsiooni, nii nagu ahi lukustab savi teatud kindlasse kujusse. Keha taastamine ei saa enam tema põhilist kuju muuta rohkem, kui poti märjaks tegemine või tema veega täitmine seda taas vormitavaks muudab.

Kirgede ja himude mõju

Milline valik on hinge jaoks tõenäoline kohe pärast surma? Ilmselgelt peavad kired ja himud, mis teda elu jooksul domineerisid, seda väga tugevalt ühes või teises suunas lükkama. Näiteks inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus armastada Jumalat üle kõige muu, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada midagi muud peale Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on oma elu lõpus tugev harjumus Jumalat vihata, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada Jumalat oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus pidada mingit spetsiifilist asja, aga mitte Jumalat, oma lõplikuks hüveks - raha, seksi, poliitilist võimu jne - on väga tõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada just seda asja oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. On seega väga tõenäoline, et need mitmed hinged saavad olema "lukustunud" sellesse, mida neil oli maapealse elu jooksul tugev harjumus üle kõige väärtustada.

Muidugi see, mis läheb arvesse enda kõrgemaiks eesmärgiks Jumala pidamisena, vajab hoolikat analüüsi. Kellelgi võib olla puudulik arusaam Jumalast, kuid siiski võib ta olemuslikult pidada Jumalat oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. Üks viis, kuidas seda mõista, on minu meelest see, kui mõelda sellest olukorrast transtsendentaalide doktriini valguses. Jumal on Olemine ise. Aga vastavalt transtsendentaalide doktriinile, siis olemine - mis on üks transtsendentaalidest - on vahetatav kõigi teistega, nagu headus ja tõde. Need on kõik tõeliselt üks ja sama asi, vaadatuna erinevatest vaatepunktidest. Olemine ise on seega Headus ise ja Tõde ise. Seega näib mõeldav, et keegi võib valida näiteks headuse või tõe oma lõplikuks eesmärgiks ja seeläbi - sõltuvalt muidugi sellest, kuidas ta täpselt headusest ja tõest aru saab - valida Jumala enda lõplikuks eesmärgiks või hüveks, isegi kui tal on mingid ekslikud ideed Jumala kohta ning ta ei saa aru, et see, millele ta on pühendunud, on olemuslikult see, mida klassikalised teistid nagu Aquinas nimetavad "Jumalaks". Ning muidugi võib harimatu inimene mõelda valesti Jumalast kui vanast mehest valge habemega jne, aga siiski teada, et Jumal on kõigi asjade põhjus, et ta on täienisti hea, et ta pakub lunastust neile, kes siiralt kahetsevad jne. Kontrastina näib üsna rumal arvata, et keegi, kelle kinnismõtteks on (näiteks) raha või seks või poliitiline võim valib tegelikult mingil moel Jumala oma lõplikuks eesmärgiks ilma, et ta sellest aru saaks.

Igal juhul on kirgede ja himude tugevus üks põhjustest, miks on nendega seotud patud nii ohtlikud, isegi kui nad iseenesest ei ole halvimad patud. Konkreetsete himude või kirgedega seotud patust endale tugeva harjumuse tekitamine tähendab suurt riski teha sellest patust enda lõplik eesmärk ja seega ennast ära needa. Sellepärast on seitse põhipattu põhilised. Näiteks kui keegi on surma hetkel sügavalt juurdunud kadeduses või lihalikes pattudes, on loomulikult keeruline olla sellistest harjumustest mitte mõjutatud esimeses valikus pärast surma.

Aga patul nagu kadedus on ka "hea osa" - see ei paku patustajale mingit naudingut, vaid üksnes kannatust. See võib olla ora, mis elu jooksul kannustab sellest üle saama. Lihalikud patud seevastu hõlmavad tavaliselt väga intensiivset naudingut, ning seetõttu võib neist ülesaamine olla erakordselt keeruline, või isegi tahta neist üle saada. Lisaks on nende "tütardeks" sellised mõjud nagu intellekti tumenemine, enesekeskus, vaenulikkus vaimsete asjade vastu ja muu seesugune. (Ma arutasin Aquinase käsitluse üle "lihahimu tütardest" varasemas postituses.)

Räägitakse, et Fatima Jumalaema kuulutas, et hingi läheb põrgusse lihalikke pattude tõttu rohkem kui ühelgi teisel põhjusel. Mida iganes skeptik ei pruugi Fatimast mõelda, siis põhiliselt on see tees, kui aktsepteeritakse tavalist loomuseaduse käsitlust seksuaalmoraalist ühekoos Aquinase käsitlusega hinge pöördumatusest pärast surma, üsna usutav. See ei ole sellepärast nii, nagu oleksid lihalikud patud halvimad patud. Nad ei ole halvimad patud. Pigem on asi selles, et need on väga tavalised patud, millesse on kerge langeda ja on tihti raske välja pääseda. Ei aita ka see, et viimastel aastakümnetel laialdane hulk inimesi absoluutselt keeldub just neid rohkem kõigist teistest pattudest üldse pattudena tunnistamast.

Maailm, mis on üle ujutatud kõikmõeldavatest seksuaalsetest pahedest ning "eitab" seda, on maailm, kus suur hulk inimesi on harjunud otsima seksuaalset naudingut üle kõige, ning "lukustuvad" sellesse eesmärki, mida nad tajuvad kui lõplikku hüve. (Kirikumeestel ja teistel kristlastel on seega väga rumal mõelda, et neist pattudest mitte rääkimine on mingil viisil halastav. See oleks nagu keelduda jooksjaid hoiatamast vesiliiva eest, kuhu nad on kohe sisse vajumas. Ning tahtlikult nende pattude tähtsuse vähendamine ning selle asemel isegi positiivsete aspektide rõhutamine suhetes (näiteks abielu rikkuvates suhetes), kus neid patte harjumuspäraselt sooritatakse, oleks nagu õhutada jooksjaid kiirust lisama. Mõelge Hesekiel 33:8 peale.)

Ükskõik, mida võib öelda lihalikke pattude kohta per se, on peamine mõte (ja ma olen sellest palju rääkinud mujal) rõhutada, kui sügavalt kired ja himud hinge "ette valmistavad" otsustavaks valikuks, mida ta teeb, eriti kui kire või himu rahuldamisega on seotud nauding. See, mis on tõsi keelatud seksuaalse rahuldamise kohta, on tõsi ka, kuigi tihti vähem intensiivsel moel, teiste kirgede ja himude rahuldamise kohta. On olemas näiteks upsakuse meeldiv erutus, mis võib kaasas käia teistele hinnangute andmisega, või liialdase või ekslikult suunatud viha rahuldamisega. On olemas nauding, mille sadist võib saada teiste üle valitsemisest või nende alandamisest. Ja nii edasi.

Võib esineda ka kirgede ja himude puudujääk. Näiteks on võimalik üles näidata ebapiisavat viha, kohates ebaõiglust ja kurjust, ning seega võib puududa otsus sellega midagi ette võtta. Võib esineda ebaküllaldane seksuaalne iha oma abikaasa vastu või ebapiisaval määral kiindumust, mida peaks üles näitama oma laste suhtes. Kirgede ja himude puudujääk võib seega takistada meid taotlemast seda, mis on hea, just nii nagu liialdased kired ja himud panevad meid taotlema seda, mis ei ole hea.

Kired ja himud on nagu kuumus, millesse lastakse märg savi. Mida kauem kired ja himud hinge lükkavad (või ei lükka) teatud suunas, seda keerulisem on hinge ümber orienteerida, just nii nagu märja savi kuju on seda raskem muuta, mida kauem on sellel lastud kuumuses viibida ja mida kuivemaks savi muutub.

Ma soovitan neil, kes on huvitatud edasisest lugemisest sellel teemal, tutvuda lisaks Aquinase ülalviidatud tekstidele abt Vonier'i raamatuga The Human Soul, eriti peatükkidega 29-33; Reginald Garrigou-Lagrange’i raamatuga Life Everlasting and the Immensity of the Soul, eriti peatükkidega VII-IX; ning kardinal Avery Dulles'i artikliga väljaandest First Things, "The population of hell".

Tuesday, March 26, 2019

Õnnis Bartolo Longo ja tema Pompei noveen - teekond satanistlikust preestrist Roosipärja Apostliks

Kirjutab Kristel Kaar

Vaadates veebruari koguduse filmiõhtul dokumentaalfilmi paavst Franciscusest, puudutas mind eriliselt stseen, kus paavst kohtub vangidega ja lausub järgmised sõnad: „Esimene pühak Kiriku ajaloos oli surma mõistetud kurjategija, kes suri ristil Jeesuse kõrval.“

Vahel puutume oma elus kokku inimestega, kes on korda saatnud midagi sellist, mis meie arvates on andestamatu. Enamik on valmis halastama „pisipattusid“, kuid kuidas suhtuda tõeliselt ränkadesse kuritegudesse, otsesesse jumalateotusse? Mis siis, kui mõni inimene kummardab kõige otsesemas mõttes ja täiesti teadlikult saatanat?

Selline oli Bartolo Longo elu, kes noorena müüs oma hinge saatanale ja keda ometi tuntakse täna Roosipärja Apostlina. Pärand, mille ta Jumala armu läbi Kirikule kinkis, on aga veel palju suurem tema isiklikust loost. See on ühtlasi lugu roosipärja palve tervendavast mõjust - nii vaimses kui füüsilises mõttes -, mis on kättesaadav meile kõigile.

Longo sündis 1841. aastal Lõuna-Itaalias jõukasse perekonda. Ta vanemad olid pühendunud katoliiklased. Isa suri peagi ja juuraõpingutest unistanud noormees siirdus õppima Napoli ülikooli.

1860ndate aastate Itaalias valitsesid haritlaste seas paavstivastased meeleolud; lisaks oli Euroopas moodi läinud okultistlike ja spirituaalsete praktikate harrastamine. Paavstivastaste demonstratsioonidega ühinesid ka paljud Napoli üliõpilased. Noore Bartolo Longo jaoks tundusid spirituaalseid praktikad uudse ja põneva maailmana. Esialgu süütuna näivad harrastused viisid selleni, et ta ühines ohtliku kultusega ja lasi ennast pühitseda satanistlikuks preestriks.

Järgnevatel aastatel kannatas Longo mitmel korral sügava depressiooni käes, teda vaevasid suitsiidsed mõtted. Kord, kui Longo külastas oma lapsepõlvekodu, veenis kunagine sõber, nähes ta seisundit, teda satanistlikest praktikatest loobuma. Viimaks õnnestus sõbral veenda Longot kohtuma kohaliku dominiiklasest preestri, isa Alberto Radentega. Radente mõistis vaistlikult, mida Longol on vaja - ta ulatas noormehele roosipärja palvehelmed ja julgustas Longot oma tervenemise nimel roosipärga palvetama. 

Paranemisprotsess oli pikk, kuid 7. oktoober 1871. aastal, mis oli roosipärja maarjapäev, sai 30-aastase Longo jaoks oluliseks verstapostiks teel tagasi lapsepõlveusu juurde: sel päeval sai temast dominikaani tertsiaar ja ta võttis endale püha roosipärja auks nime „Rosario“. Et lõplikult lahti öelda vanast elust, külastas Longo spiritualistlikku seanssi, ning roosipärga enda ees hoides, tunnistas seal avalikult kõigi kohalolijate kuuldes: „Ma ütlen lahti spiritualismist, selle valedest ja väärõpetustest.“

Kuid see oli alles algus Longo taasleitud usuteel. Ühel heal päeval viisid töökohustused Bartolo Longo Napoli külje all paiknevasse Pompei asulasse, kus ta pidi juriidilistes küsimustes nõustama sealset aadlidaami. Pompeis viibides puutus Longo kokku kohalike elanikega, kelle usulised arusaamad kohutasid teda. 

„Probleemide korral,“ kirjutas Longo, „kiirustavad nad kohaliku nõia või posija juurde, kellelt hangivad tervendavaid amulette.“ Kokkupuude nende inimestega pani Longot mõistma katehheesi vajalikkust. Inimestel lihtsalt puudusid elementaarsed teadmised usust! Näiteks, küsides ühelt kohalikult mehelt Jumala kohta, vastas see tõsimeeli: „Lapsena öeldi mulle, et neid on kolm. Nüüd, aastaid hiljem, ei ole ma enam päris kindel, kas üks neist on surnud ja teine abiellunud.“

Longo teekond tagasi Jumala juurde oli täis katsumusi, mis küllap on tuttavad meile kõigile. Vanad ahvatlused ja probleemid kerkisid ikka ja jälle pinnale. Aeg-ajalt vaevas teda endiselt noorpõlvest tuttav depressioon ja suitsiidsed mõtted. Longo esitas oma haigusele väljakutse, meenutades vannet, mille oli andnud tertsiaariks saades pühale Dominicusele: „See, kes loeb ja levitab minu roosipärja palvet, saab päästetud.“ Seda endale korrates ja roosipärga palvetades suutis Longo saada üle nõrkushetkedest ja olla Jumala abiga tugev. Needsamad sõnad julgustasid Longot ka võtma ette järgmist sammu.

Pompei asulas, kus lokkas usuleigus ja harimatus, oli vana ja armetus seisukorras kirik. Iga kord, kui Longo sellest möödus, seisis hüljatud jumalakoda nagu vaikiv ja valus tunnistus kohalike elanike usupimedusest. 

Kuidas tuua inimestele tagasi tõeline lootus ja valgus? Longol ja aadlidaamil, keda ta nõustas, olid olemas materiaalsed vahendid. Sestap hakkas Longo 1873. aasta oktoobrist alates pühakoda tasapisi renoveerima. Samuti hakati kogukonnas tema eestvedamisel tähistama iga-aastast roosipärja maarjapäeva, mis oli Longole nii südamelähedane - ta soovis, et rohkem inimesi, nagu ta ise kunagi, saaks roosipärja palve läbi terveneda ja leida tagasi tee Jumala juurde.

1875. aastal kingiti Longole vastrenoveeritava kiriku jaoks Roosipärja Maarja pühapilt. Isa Radente, dominikaan, kes oli mänginud olulist rolli Longo pöördumises, oli selle ostnud ühest Napoli armetust agulist vanakraamimüüjalt. Pühapilt oli nii viletsas seisukorras, et seda esimest korda vaadates tundis Longo peaaegu tülgastust ja ta esimene mõte oli see lahkele kinkijale tagasi anda. Et kinkijat siiski mitte solvata, laskis ta pühapildi olemasolevate võimaluste piires restaureerida ning see paigutati Pompei kirikusse.

Tõeline rikkus võib peituda kõige vähimas. Longo eesmärk oli olnud julgustada üksnes kohalikke inimesi rohkem palvetama ja taastada jumalakoda, kuid peagi hakkasid kirikus juhtuma imed. Kuuldused levisid ja Pompei Maarja pühapildi juurde tõttasid roosipärga palvetama sajad ja sajad palverändurid. Kirik ei suutnud enam kõiki palvetajaid mahutada - ei olnud ta ju ka kuigi suur -, ning piiskop andis loa suurema kiriku ehitamiseks Pompeisse. Uus pühakoda õnnistati sisse 1891. aasta mais ja sai 1939. aastal basiilika staatuse. Tänapäeval on see tuntud kui Pompei Pühima Roosipärja Maarja paavstlik basiilika (Pontificio Santuario della Beate Vergine del Santo Rosario di Pompei). 

Pompei paavstlik basiilika tänapäeval

19. oktoobril 2008 külastas basiilikat paavst Benedictus ja kinkis kirikule oma kuuenda kuldse roosi (tegemist on kuldse kaunistusega, mis kujutab endast roosi, ja mida paavstid õnnistavad traditsiooniliselt iga-aastase paastu ajal Laetare pühapäeval (tuntud ka kui nn „roosa pühapäev“ sel päeval kantava liturgilise riietuse järgi).

Kuid tulles tagasi Bartolo Longo juurde, siis juhtus ka temaga Pompei kirikus ime.

1879. aastal haigestus Longo kõhutüüfusse. Haigus oli ränk ja Longo pöördus abipalvetega Neitsi Maarja poole. Iga päev palvetas ta Pompei kirikus Roosipärja Maarja pühapildi ees - sellesama pildi ees, mille oli alguses ära põlanud. Ühel päeval, kui haigus ägenes, otsustas Longo võtta pühapildi endaga kaasa ja asetada selle oma voodi peatsisse. Palvetades roosipärga koos 9-päevase noveeniga (9 päeva jooksul loetud palved) pöördus ta lisaks Neitsi Maarjale teise pühapildil kujutatud pühaku, püha Siena Katariina poole. Lähedastel ei olnud tema tervenemisse usku, kui äkitselt Longo haigus taandus. Ja taandus niivõrd, et ta elas veel pärast seda pika elu!

Kõige erakordsem Pompei Roosipärja Maarjaga seotud ime leidis aga aset 1884. aastal. Fortunatina Agrelli, noor Napolis elav tütarlaps, oli rängalt haige, kui talle ühel päeval ilmus Neitsi Maarja. Neitsi Maarja andis tütarlapsele järgmist nõu: „Kui soovid saada minu eestkoste läbi erilisi arme, siis palveta kolm noveeni (st 27 päeva) oma intentsiooni eest ning seejärel kolm tänunoveeni (st veel 27 päeva) saadud armu eest.“

Noveen, mida Fortunatina Agrelli palvetas ja mille tulemusel ta tervenes, sai tuntuks Pompei noveeni nime all. Pompei noveen on ilus võimalus palvetada roosipärga eriti sügavalt ja intensiivselt 54-päevase perioodi kestel (st kokku 6 noveeni - intentsioonid ja tänupalved). Iga päev palvetatakse kõik roosipärja kolm saladuste gruppi (st rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused. Nüüd, kus meil on lisaks valgusrikkad saladused, võib palvetada ka neid, kuid see pole kohustuslik). Mis muudab Pompei noveeni eriti armuderikkaks, on asjaolu, et see õpetab palvetajale tänulikkust. Nimelt 54-päevase perioodi teises osas ehk viimasel 27 päeval tuleb oma intentsiooni eest tänupalveid lugeda ka siis, kui meile näib, et see ei ole täitunud.

Alustasin selle noveeniga ise möödunud aasta juulis ja sain veel ühe - Jumala usaldamisega - seotud õppetunni. Minu intentsioon sellisel kujul nagu ma ta tookord Jumalale esitasin, ei ole täitunud. Juhtus midagi hoopis ootamatut. Kui olin jõudnud Pompei noveeniga poole peale ehk tänupalveteni, tundsin sisimas, et mul on sügav vajadus palvetada hoopis ühe teise intentsiooni eest. Tänupalveid lugedes tundsin, et tahan armastada Jumalat palju rohkem, ja et hoopis see on minu tõeline intentsioon. Ja tõepoolest, tundsingi päev-päevalt seda armastust endas kasvamas. Seega õpetas Pompei noveen mulle isiklikult, et meie palveid võetakse alati kuulda -, kuid viisil, mis on Jumala silmis meie jaoks kõige parem. Loodan, et see julgustab meie seast teisigi, kes proovivad kunagi seda sügava sisuga noveeni palvetada. Igaühele meie seast õpetab see vast just seda, mis on temale sel hetkel kõige vajalikum. Ja tuleb olla valmis üllatusteks!:)

Pompei noveeni kohta on päris palju ingliskeelset materjali. Bartolo Longo, kes luges seda noveeni kõige esimesena, võiks aga inspireerida meid kõiki, kes me puutume kokku haiguste ja tõsiste katsumustega. Longo on näide inimesest, kes tuli just tänu roosipärja palvele välja sügavast vaimsest kuristikust, kuid ta ei piirdunud üksnes sellega. Nagu Püha Franciscus omal ajal, tundis ta endas soovi jagada saadud armu teistele, ehitada oma kodukohas sõna otseses mõttes üles Jumala Koda. Kui Jumal oli taas kohalolev selle kiriku tabernaaklis ja kui inimesed leidsid tee selle juurde, sai kirikust uuesti linna süda; toimunud imed olid aga usu ja palvete ilusateks viljadeks.

Kui mõelda Roosipärja Maarja pühapildile, siis pidi see küll olema Püha Vaim ise, mis veenis dominikaani preestrit selle armetus seisukorras pildi ostma. Mis andis talle sellise tarkuse näha välisest kaugemale? See meenutab kuuldud tarkusetera, mille kohaselt pühadusel on tavaks ilmutada ennast kõige vähimas, kust seda otsidagi ei oska. Jumala võib tõepoolest leida vaesest agulist vanakraamikaupmehe isikus. Võib-olla leiaksime me Ta isegi suure tõenäosusega just sealt? 

1965. aastal restaureeriti pühapilt põhjalikult Vatikani kunstnike poolt ja on täna basiilikasse kogunenud kristlastele nähtav kogu oma ilus.



Pühapildil näeb Neitsi Maarjat aujärjel; tema põlvel istub pisike Jeesuslaps. Jeesuslaps ulatab püha Dominicusele roosipärja palvehelmed, samal ajal kui püha Siena Katariina saab samasuguse kingituse Maarjalt. 

Õnnis Bartolo Longo veetis elu hilisemad aastad, aidates orbusid ja vangistuses olevate kurjategijate lapsi, mida tollal peeti revolutsiooniliseks ideeks. 1906. aastal annetas ta suurema osa oma varast Kirikule. Longo jätkas roosipärja palveviisi levitamist kuni oma surmani 5. oktoobril 1926. aastal 85 aasta vanuses. 26. oktoobril 1980. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Longo õndsaks, nimetades ta Roosipärja Apostliks. 7. oktoobril 2003. aastal, roosipärja maarjapäeval, palvetas paavst Pompei basiilikas maailma rahu eest - basiilikasse ja selle ümbrusse oli tol päeval kogunenud üle 30 000 inimese.

Kes oleks kunagi osanud arvata, et midagi sellist juhtub ühes Napoli külje all asuvas külakeses lagunenud kirikuga? Ja et saatanat kummardanud noormehest saab Roosipärja Apostel? Kuid Jumala teed on imelised, ja nagu tänasestki loost võime õppida, roosipärjast saadav arm võib olla tõesti suur.

Õnnis Bartolo Longo lastega

Pompei noveen:

- Pompei noveen kestab 54 päeva, mis on jagatud kaheks: esimesed 27 päeva on palumine, viimased 27 päeva tänamine 

- terve noveen (kõik palved kõigil 54 päeval) tuleb palvetada ühe intentsiooni eest 

- kohustuslik on palvetada päevas 3 roosipärja osa (rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused). Võib palvetada ka 4 osa, kuid kuna Pompei noveen on vanem kui valgusrikkad saladused, ei ole selle osa palvetamine kohustuslik

- kord päevas (st päris alguses) tuleb palvetada sissejuhatus:
Mina usun + 3 x Ole tervitatud + Au olgu + lausuda oma intentsioon + palve "Ma palun seda roosipärga sinu auks, pühima roosipärja Kuninganna"

- kõiki 3 või 4 roosipärja osa ei ole vaja palvetada järjest, need võib päevapeale ära jaotada. Isegi ühe osa saladusi ei pea järjest lugema, kui see ei ole võimalik.

- kord päevas (kui kõik roosipärja osad on loetud), tuleb lisada palve:

1) esimesed 27 päeva:

Blessed Lady of Pompeii, who has ever turned to you with confidence and has not been heard? You have never turned down any of your children, any of yourworshipers, who were´looking for your help, hear my plea, o Mother of the Word, and through your Holy Rosary and the Temple of Pompeii please look with favor on my devotion. Amen.

2) viimased 27 päeva:

What have I to offer you, Oh, Queen, rich in mercy and magnificence? What remains of my life I dedicate to you, and to the propagating of your cult everywhere, Oh, Virgin of the Rosary of Pompeii, through whose invocation the grace of the Lord has visited me. I shall promote the devotion of your rosary; I shall tell everyone of the mercy you have obtained for me; I shall always proclaim your goodness towards me, so that others as well, unworthy as I and sinners, may turn to you with confidence. If all the world only knew how good you are, how compassionate with those who suffer, all creatures would turn to you. Amen.

- kord päevas (kõige lõpuks) tuleb öelda 3 x: "Püha Roosipärja Kuninganna, palu meie eest!"

Tuesday, March 12, 2019

Kardinal Mülleri usumanifest

8. veebruaril 2019 avaldas kardinal Gerhard Ludwig Müller (Usudoktriini kongregatsiooni prefekt 2012-2017) personaalse usumanifesti. Avaldame usumanifesti tõlke.

Inglise keelest tõlkis Heido Trofimov, toimetas Ingmar Kurg.















"Teie süda ärgu ehmugu!" (Johannese 14:1)

Seistes silmitsi leviva ebakindlusega usudoktriini suhtes on paljud katoliku kiriku piiskopid, preestrid, orduinimesed ja ilmikud palunud mul anda avalik tunnistus ilmutustõe kohta. Karjaste põhiülesanne on juhatada nende hoolde usaldatud inimesi lunastuse teel. See saab õnnestuda üksnes siis, kui nad teavad seda teed ning käivad ise sellel. Siinkohal kehtivad apostli sõnad: "Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud" (1Kr 15:3). Tänapäeval on palju kristlasi, kes polegi teadlikud usu põhialustest ja nii kasvab oht eksida igavese elu teelt. Ent kiriku ülesandeks jääb juhatada inimkond Jeesuse Kristuseni, rahvaste valguseni (Lumen gentium 1). Selles olukorras kerkib üles orientiiri küsimus. Katoliku kiriku katekismus on "usudoktriini kindel norm" (Fidei depositum IV), nagu on kinnitanud püha Johannes Paulus II. See kirjutati eesmärgiga tugevdada vendade ja õdede usku, mille "relativismi diktatuur" on suure kahtluse alla seadnud.

1. Üks ja kolmainus Jumal, ilmutatud Jeesuses Kristuses

Kõigi kristlaste usk väljendub pühima Kolmainsuse tunnistamises. Ristimises Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse on meist saanud Jeesuse jüngrid, Jumala lapsed ja sõbrad. Üheainsa Jumala kolme isiku eristamine (Katoliku kiriku katekismus 254, edaspidi KKK) märgistab jumalausu ja inimesepildi põhimõttelist erinevust teiste religioonide suhtes. Vaimulaadide erinevused saavad nähtavaks Jeesuse kui Kristuse tunnistamises. Tema on tõeline Jumal ja tõeline inimene, saadud Pühast Vaimust ja ilmale toodud neitsi Maarjast. Lihakssaanud Sõna, Jumala Poeg on maailma ainus Päästja (KKK 679) ning ainus Vahemees Jumala ja inimese vahel (KKK 846). Seepärast nimetab Johannese esimene kiri antikristuseks seda, kes eitab Tema jumalikkust (1Jh 2:22), kuna Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on igavikust olemusühtsuses Jumalaga, Tema Isaga (KKK 663). Me peame vastu seisma iidsetesse hereesiatesse tagasilangemisele, milles nähti Jeesust Kristust üksnes hea inimese, venna ja sõbrana, prohveti või moraaliõpetajana. Ta on ennekõike Sõna, kes oli Jumala juures ja on Jumal, Isa Poeg, kes võttis enda peale inimloomuse, et meid lunastada ning kes tuleb tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Üksnes Teda kummardame üheskoos Isaga ja Püha Vaimuga kui ühtainsat ja tõelist Jumalat (KKK 691). 

2. Kirik

Jeesus Kristus rajas Kiriku lunastuse nähtava märgina ja vahendina, mis saab kuju katoliku kirikus (KKK 816). Kristus andis enda Kirikule, mis sündis "ennast ristile andnud Kristuse küljest" (KKK 766), sakramentaalse tähenduse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi lõpliku täideviimiseni (KKK 765). Kristus kui pea ja usklikud kui keha liikmed on üks ja sama müstiline isik (KKK 795), mistõttu Kirik on püha, kuna ainus Vahemees on rajanud selle nähtava struktuuri ja hoiab katkematuna alal (KKK 771). Sakramentide pühitsemise teel vahendab Kirik Kristuse lunastustööd ajas ja ruumis kohalolevaks, eelkõige euharistiaohvris, pühas missas (KKK 1330). Kirik annab jumalikku ilmutust edasi Kristuse autoriteediga, mis hõlmab kõiki usudoktriini elemente, "kaasa arvatud kõlblusõpetuse, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ega järgida õndsusttoovaid usutõdesid" (KKK 2035).

3. Sakramentaalne kord

Kirik on kõikehaarav õndsussakrament Jeesuses Kristuses (KKK 776). Kirik ei peegelda mitte ennast, vaid Kristuse valgust, mis särab tema palgeil. Kuid see juhtub üksnes siis, kui orientiiriks saab Jeesuses Kristuses avaldatud tõde, mitte enamiku arvamus või ajastu vaim. Kristus ise on usaldanud armu ja tõe täiuse katoliiklikule kirikule (KKK 819) – Tema ise on kohal Kiriku sakramentides.

Kirik ei ole inimloodud ühendus, mille struktuuri määrasid omatahtsi selle liikmed. Kirik on jumaliku päritoluga. "Kristus ise on Kiriku ameti kandja. Ta seadis sisse teenimisametid ja andis ametikandjatele meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi" (KKK 874). Endiselt kehtib apostli manitsus, et neetud on igaüks, kes kuulutab mingit teist evangeeliumit, "kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks" seda (Gl 1:8). Usu vahendamine on lahutamatult seotud vahendaja inimliku usaldusväärsusega, kes aga mõnel juhul on hüljanud nende hoolde usaldatud inimesed, neis ebakindlust tekitades ja nende usku tõsiselt kahjustades. Pühakiri saab kätte need, kes ei kuuletu tõele ja järgivad omaenda himusid, mis nende kõrvu kõditavad; need ei salli tervet õpetust (2Tm 4:3-4).

Kiriku õpetusameti ülesanne on "kaitsta Jumala rahvast segaste õpetuste ja kõrvalekallete eest", et Jumala rahvas "tunnistaks eksimusteta tõelist usku" (KKK 890). See on eriliselt tõsi kõigi seitsme sakramendi kohta. Püha euharistia on "kogu kristliku elu allikas ja samas ka kõrgpunkt" (KKK 1324). Armulaud, mille läbi Kristus hõlmab meid enda ristiohverdusse, tõmbab meid kõige vahetumasse osadusse Temaga (KKK 1382). Seega Pühakiri manitseb seoses püha armulaua vastuvõtmisega: "Kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu" (1Kr 11:27). "Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne armulaua vastuvõtmist võtma vastu meeleparanduse sakramendi" (KKK 1385). Sakramendi sisemisest loogikast lähtuvalt on arusaadav, et püha armulauda ei saa viljakalt vastu võtta lahutatud abieluinimesed, kes on astunud uude tsiviilabiellu, kuid kelle sakramentaalne abielu on kehtiv Jumala silmis, nagu ka need kristlased, kes ei ole täies osaduses katoliku usu ja kirikuga, või ka kõik need, kes ei ole korrakohaselt ette valmistatud (KKK 1457) – niisugustena armulaual käimine ei ole neile päästmiseks. Sellele tähelepanu juhtimine on kooskõlas vaimulike halastustegudega.

Pattude pihtimine meeleparanduse sakramendi kaudu vähemalt kord aastas on kiriku üks käskudest (KKK 2042). Kui usklikud enam ei pihi oma patte ega saa kogeda pattude andeksandmist, läheb pääsemine tühja; tõepoolest sai Jeesus Kristus inimeseks, et meid lunastada meie pattudest. Ka pärast ristimist sooritatud surma- ja andeksantavate pattude kohta kehtib andeksandmise vägi, mille ülestõusnud Issand on andnud vahendada apostlitele ja nende järeltulijatele piiskopi ja preestri ametis. Tänapäevane pihtimispraktika aga osutab sellele, et usklike südametunnistust ei ole piisavalt kujundatud. Jumala halastus on meile kingitud, selleks et me võiksime täita Tema käske, et saada üheks Tema püha tahtega, ent mitte selleks, et põgeneda meeleparanduskutse eest (KKK 1458).

"Preester jätkab lunastustööd maa peal " (KKK 1589). Preestri ordineerimine "annab talle püha meelevalla" (KKK 1592), mis on asendamatu, kuna selle läbi saab Jeesus sakramentaalselt kohalolevaks oma lunastustegudes. Seega valivad preestrid tahtlikult tsölibaadi kui "märgi uuest elust" (KKK 1579). See on enese andmine Kristuse ja Tema saabuva kuningriigi teenistusse. Pidades silmas selles teenistuses ordinatsiooni vastuvõtmist kolmes astmes, "tunneb kirik ennast seotuna Issanda enese tehtud valikuga. Seepärast ei ole naiste ametisse pühitsemine võimalik" (KKK 1577). Mõistaandmine, nagu oleks see võimatus mingil moel naiste diskrimineerimise vorm, näitab üksnes arusaamise puudumist selle sakramendi kohta, mis ei käsitle maist võimu, vaid Kristuse, Kiriku peigmehe esindamist. 

4. Kõlblusseadus

Usk ja elu on teineteisest eraldamatud, kuna usk lahus tegudest on surnud (KKK 1815). Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu ja viib inimese tõotatud õndsusele (KKK 1950). Järelikult on jumaliku ja loomupärase kõlblusseaduse tundmine vajalik, et „teha head ja see eesmärk saavutada“ (KKK 1955). Selle tõe aktsepteerimine on hädavajalik kõigile hea tahtega inimestele, kuna see, kes sureb surmapatus ilma kahetsemiseta, on igavikuliselt Jumalast lahus (KKK 1033). See viib praktiliste järeldusteni kristlaste elus, mida tänapäeval tihti ignoreeritakse (KKK 2270-2283; 2350-2381). Kõlblusseadus ei ole koorem, vaid osa vabastavast tõest (Jh 8:31), mille toel kõnnib kristlane lunastuse teel ja mida ei tohi relativiseerida. 

5. Igavene elu

Paljud küsivad täna, millisel eesmärgil kirik ikka veel eksisteerib, kui isegi piiskopid eelistavad olla pigem poliitikud kui kuulutada usuõpetajatena evangeeliumi. Kiriku rolli ei tohi lahjendada triviaalsustega, vaid tuleb kõneleda kiriku ainuomasest eesmärgist. Igal inimolendil on surematu hing, mis surmaga lahutatakse kehast ning mis ühineb kehaga taas suurel ülestõusmise päeval (KKK 366). Surm muudab lõplikuks inimese otsuse olla kas Jumala poolt või vastu. Kõik peavad silmitsi seisma vahetult järgneva kohtumõistmisega kohe pärast surma (KKK 1021). Seejärel on vajalik kas puhastumine või jõuab inimene otse taevalikku õndsusesse ning tal lubatakse näha Jumalat palgest palgesse. On olemas ka kohutav võimalus, et inimene jääb Jumala vastaseks kuni viimse lõpuni, ning, lükates lõplikult tagasi Tema armastuse, "astub igavikulisse äraneetusesse kohe ja alatiseks" (KKK 1022). "Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta" (KKK 1847). Põrgukaristuse igavikulisus on kohutav reaalsus, mis – vastavalt Pühakirja tunnistusele – saab osaks kõigile, kes "surevad surmapatu seisundis" (KKK 1035). Kristlane läheb läbi kitsast väravast, sest "lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse" (Mt 7:13). 

Vaikida sellest ja teistest usutõdedest ning inimesi sel kombel õpetada on suurim pettus, mille eest katekismus jõuliselt hoiatab. See on kiriku viimne proovilepanek, milles viiakse paljud inimesed religioossesse eksitusse, mis on nende "usust taganemise hind" (KKK 675); see on Antikristuse eksitus. "Ta petab igasuguse ülekohtuga neid, kes hukkuvad, sellepärast, et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud" (2Tes 2:10).

 6. Üleskutse

Töölistena Issanda viinamäel on meil kõigil kohustus neid alustõdesid meelde tuletada, hoides kinni sellest, mida me ise oleme vastu võtnud. Me tahame julgustada astuma kindlameelselt Jeesuse Kristuse järel, et pälvida igavene elu, järgides Tema käske (KKK 2075). 

Palugem Issandat, et ta laseks meil mõista, kui suur on katoliikliku usu kingitus, läbi mille on avatud uks igavesse ellu. "Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega" (Mk 8:38). Me oleme seega pühendunud usu tugevdamisele, tunnistades usku, kelleks on Jeesus Kristus ise. 

Püha Paulus kõneleb ka meile, ning eriti meile, piiskoppidele ja preestritele, kui ta manitseb oma kaaslast ja ametijärglast Timoteost: "Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!" (2Tm 4:1-5).

Palugu Maarja, Jumalaema, meile armu, et me jääksime kõikumatult ustavaks tunnistusele Jeesuse Kristuse tõest. 

Ühendatud usus ja palves, kardinal Gerhard Müller, aastail 2012-2017 Vatikani Usudoktriini kongregatsiooni prefekt

Friday, March 8, 2019

Surmapatud, mida kõik peaksid teadma

Artikli on koostanud Heido Trofimov

Iga patt on Jumala solvamine ning Tema täiusliku armastuse ja õigluse tagasilükkamine. Aga siiski ei ole kõik patud sama rasked. Surmapatt hävitab armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve. Andeksantav patt seevastu võimaldab armastusel püsida, ehkki haavab ja nõrgestab seda.

Kes sureb surmapatu seisundis see tähendab ilma, et ta oleks surmapattu andeks saanud läheb pärast surma põrgusse. Ainukene korraline viis raskeid patte andeks saada on sakramentaalsel pihil; isegi täiuslik kahetsus ei päästa iseenesest surmapatu seisundist, kuigi muidugi on kahetsus surmapatust pääsemiseks möödapääsmatu tingimus. Andeksantavaid patte, mis ei hävita meie suhet Jumalaga, kuigi nõrgendavad seda, võib andeks saada ka ainult kahetsuse teel või armulaua vastuvõtmisel, ning andeksantavate pattude pihtimine pole kohustuslik, kuigi on soovitatav. Kes sureb üksnes andeksantavate pattudega, läheb pärast surma purgatooriumisse ja lõpuks taevasse.

Kuna armulaud on meie "vaimne toit", kehtib loogika: toit tugevdab nõrki (ehk neid, kes on teinud andeksantavaid patte), aga mitte surnuid (neid, kes on surmapatu seisundis). Enamgi veel; armulaua vastuvõtmist surmapatu seisundis peetakse samuti surmapatuks, mis patuse olukorra veel raskemaks muudab. Seetõttu kirjutab püha Paulus, "Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust." (1Kr 11:28-29)

Surma - ja andestatavate pattude eristamine põhineb Piiblil, kuna juba Vanas Testamendis määrati erinevate pattude lunastamiseks erineva raskusega karistusi. Samuti ütleb Jeesus ise:
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5:19)
Kas panite tähele? Issand ütleb meile, et keegi võib tühistada mõne käskudest ja isegi õpetada teisi sedasama tegema, aga siiski siseneda taevariiki! Aga üsna varsti pärast seda ütleb Jeesus:
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. (Mt 5:28-29)
Seega õpetab Jeesus selgelt, et on olemas patte, mis lahutavad meid Jumalast, ning patte, mis meid Jumalast täielikult ei lahuta - surmapatud ja andeksantavad patud.

Seda silmas pidades on inimestel loomulikult uudishimu teada, millised patud on surmapatud? On levinud viis esitada surmapatu kvalifitseerimiseks 3 tingimust: eksitud on kaalukas asjas, mis on sooritatud teadlikult ja tahtlikult. Seejuures on kõige ebamäärasem, millised asjad on "kaalukad", nii et neis eksimine kujutab endast surmapattu?

On tõsi, et Kirik ei ole kunagi koostanud mingit lõplikku surmapattude nimekirja, aga on palju patte, mida on erinevates kohtades kirjeldatud sõnaga "raske" või on muud moodi mõista antud, et tegu on "kaaluka asjaga".  

Piiblis esitab näiteks Paulus nimekirja pattudest, mille kohta ta ütleb, et kes neid sooritab, ei pääse Jumala riiki:
Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki. (Gl 5:19-20)
Mujal kirjutas püha Paulus jällegi:
Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! (1Kr 6:9-10)
Kirik õpetab ka, et raev, jumalateotus, kadedus, vihkamine, viha, pühapäevasel Missal käimise kohustuse mittetäitmine, usuvastased teod (uskmatus Jumala suhtes või hereesia), patud lootuse vastu (meeleheide või jultumus) ja patud armastuse vastu (ükskõiksus või Jumala vihkamine) on kõik kaalukad asjad, milles eksimine tähendab surmapattu.

Veel tuletab katehheetiline traditsioon meelde, et on olemas "taeva poole kisendavad patud", mida loetletakse neli tükki: sihilik tapmine, soodoma patt (suguline läbikäimine loomadega, omasoolistega, lastega), vaeste, leskede või orbude rõhumine ning teenitud töötasu maksmata jätmine.

Viimaks peetakse ka nn põhipatte uhkust, ihnsust, himurust, viha, õgardlust, kadedust ja laiskust surmapattudeks. Siiski sõltub nende pattude raskus nende sooritamise intensiivsusest näiteks on võimalik olla ainult natukene vihane, ning sel juhul ei pruugi veel tegu olla surmapatuga. Samuti öeldakse tihti, et igas patus peegeldub alati uhkus, aga see ei muuda iga pattu veel surmapatuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et "kaalukad asjad" on määratud kümne käsuga, aga siinkohal on oluline meeles pidada, et vastavalt Kiriku õpetusele esindab iga käsk rohkem, kui on väljendatud selle üleskirjutuses. Näiteks käsk "ära riku abielu" ei keela üksnes abielurikkumist, vaid kõiki puhtusevastaseid tegusid.

Järgnevalt esitame kümnest käsust ja Jumalikest voorustest lähtuvalt ühe tingliku surmapattude nimekirja, lisades vajadusel vastavad seletused. Inspiratsiooni on saadud leheküljel vcatholic avaldatud artiklist ning kasutatud on eestikeelse katoliku katekismuse abi.

Esimene käsk: Mina olen Issand, sinu Jumal. Ärgu olgu sul teisi jumalaid.

Ebajumalakummardamine millegi muu kui Jumala kummardamine, austamine või uskumine moel, mis on kohane üksnes Jumala suhtes.

Nõidus, maagia ja ennustamine sealhulgas saatana ja deemonite abi kasutamine, surnute hingede kutsumine või muud praktikad, mis väidetavalt tulevikult “loori tõstavad”. Horoskoopide, astroloogia, käejoontelt lugemise, märkide seletamise ja oraaklite, selgeltnägemise ning meediumide küsitlemise taga peitub tahe võimutseda aja, ajaloo ning lõppkokkuvõttes ka inimese üle ning samas ka soov salajasi vägesid enda poole võita. See on vastuolus armastava aukartusega, mida me üksnes Jumalale võlgneme. 

Pühaduseteotus pühitsetud asjade või pühakodade rüvetamine või pühendunute kallal vägivalla kasutamine.

Ateism "Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu" (Rm 1:18)

Teine käsk: Ära kuritarvita Jumala nime

Jumala teotamine see tähendab, et Jumalale öeldakse – kas seesmiselt või väliselt – vihkamise-, etteheite- või väljakutsesõnu; Jumalast kõneldakse halvasti, Talle ei osutata sõnades austust ning Jumala nime kuritarvitatakse. Keeld Jumalat teotada hõlmab ka sõnu Kristuse Kiriku, pühakute või pühade esemete vastu.

Valevandumine ja vannete murdmine see toimub siis, kui keegi annab vande all lubaduse, mida ta ei kavatsegi täita või hiljem murrab. Samuti on vande all millegi halva tegemiseks kohustuse võtmine vastuolus Jumala nime pühadusega.

Kolmas käsk: pühitse pühapäeva

Pühapäeval või pühapäevadega võrdsustatud suurpühadel on Missal käimine kohustuslik. Selle kohustuse tahtlikku täitmata jätmist peetakse raskeks patuks.

Viies käsk: ära tapa

Mõrv otsene ja tahtlik tapmine. Ka kaudne tapmine (näiteks keeldumine abistada hädas olevat inimest) võib olla raske patt, samuti tahtmatu tapmine, kui keegi saab surma hooletuse tagajärjel.

Abort

Eutanaasia  iga tahtlik tegevus või tegemata jätmine eesmärgiga keegi surmata on mõrv, isegi siis, kui inimene ise soovis surra. Samas ei kohusta see käsk surmavalt haigeid inimesi iga hinna eest kauem elus hoidma, ning möödapääsmatu surma aktsepteerimine, kui seda ei soovita ega ise esile ei kutsuta, on lubatud.

Enesetapp see on ränk eksimus õige enesearmastuse, ligimesearmastuse ja Jumala armastamise vastu.

Hukutamine hoiak või käitumine, mis juhib teise inimese kurja tegema. See, kes hukutab, saab oma kaasinimese ahvatlejaks.  Eriti raske on see patt siis, kui seda põhjustavad need, kes loomuse või neile usaldatud ameti tõttu on kohustatud teisi õpetama ja kasvatama. See andis meie Issandale põhjuse öelda: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6). 

Narkootiliste ainete või alkoholi liigtarbimine

Õgardlikkus ülemäärane armastus toidu vastu. See on patt mõõdukuse vooruse vastu ja sõltuvalt selle intensiivsusest võib see olla surmapatt. 

Suur viha katekismuse järgi on viha soov kätte maksta. Kättemaksu soovimine eesmärgiga kahjustada seda, keda tuleb karistada, on lubamatu. Kui viha ulatub kaasinimese tahtliku tapmise või raske haavamise soovini, kujutab see rasket eksimust.

Vihkamine ligimisele tahtlikult kahju soovimine. Vihkamine on raske patt, kui tahtlikult tahetakse kaasinimesele tõsist kahju.

Väljapressimine

Kuues käsk: ära riku abielu

Abielu rikkumine abieluline truudusetus. Kui abielus olev inimene on kas või põgusas seksuaalses suhtes ükskõik kellega peale oma seadusliku abikaasa, rikub ta abielu.

Lahutus lahutus on patt iseenesest, mida süvendab see, kui pärast lahutust uuesti abiellutakse.  Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises.

Hooramine seksuaalsed suhted abielus mitte oleva mehe ja abielus mitte oleva naise vahel. See on alati raske patt. 

Pornograafia see haavab raskelt kõikide osalejate (näitlejate, kaubitsejate, publiku) väärikust ning on nende kõigi jaoks ränk süütegu.

Prostitutsioon

Vägistamine

Homoseksuaalsed teod need on oma seesmise loomu poolest korravastased ning rikuvad loomuseadust, sest välistavad suguaktis elu edasiandmise ja tõelise tundelise ja sugulise teineteise täiendamise. Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud elama tsölibaadis. Need objektiivselt korrastamata kalduvused on enamikule neist katsumuseks. Neid isikuid tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega. 

Intsest

Masturbeerimine seksuaalsel aktil on kaks tähendust: soo jätkamine ning abikaasade ühekssaamine. Masturbeerimine on mõlema tähendusega vastuolus ning on alati raske patt.

Kontratseptiivide kasutamine seksuaalse akti tahtlikult viljatuks muutmine, kui see vastasel juhul oleks olnud viljakas, on alati raske patt.

Seitsmes käsk: ära varasta

Vargus igaühel on õigus eraomandile, mis on saavutatud iseenda tööga või saadud õiglasel viisil. Vargus seisneb võõra vara õigusvastases omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet. Kes ükskõik mil viisil ebaõiglaselt võõrast vara omastab, rikub seitsmendat käsku isegi juhul, kui ta sealjuures ei lähe vastuollu ilmaliku seadusandlusega.

Pettusega kellelegi kahju tegemine

Teenitud töötasu maksmata jätmine

Õnnemängud või kihlveod need ei ole iseenesest õiglusega vastuolus, aga muutuvad kõlbeliselt lubamatuteks juhul, kui nad riisuvad selle, mida inimene ise ja teised inimesed enda ülalpidamiseks vajavad. Sõlmida ebaõiglast kihlvedu või petta mängus on raske patt, välja arvatud juhul, kui kahju on nii tühine, et kahjustatu seda mõistlikul viisil ei saa tõsiseks hinnata. 

Vaeste rõhumine

Kaheksas käsk: ära tunnista valet oma ligimese vastu

Valetunnistus ja valevanne tõele mittevastav tunnistus on eriti ränk siis, kui seda tehakse avalikult. Kohtu ees muutub see valetunnistuseks, vande all antuna saab sellest valevanne.

Meelitamine ja võltskiitus see on raske patt, kui selle abil kaasinimesi kurjadele tegudele ja väärhoiakutele ahvatleda või neid selles toetada. Võltskiitus on andestatav patt, kui ta toimub vaid meeldida tahtmise ajendil, soovist takistada kurja, vajadusest leida lahendust hädale või soovist saavutada õigustatud kasu. 

Valetamine see on alati patt, kuigi mitte alati surmapatt. Vale raskust mõõdetakse selle tõe loomusega, mida ta moonutab, asjaolude ja eesmärkidega, mida valetaja taotleb ning kahjustustega, mis vale ohvritele valest tekivad. Valetamine muutub surmapatuks, kui see rikub rängalt õigluse ja armastuse voorusi.

Üheksas käsk: ära himusta oma ligimese naist

Himurus   korrastamata iha või sugulise naudingu korrastamata nautimine. Suguline nauding on kõlbeliselt korrastamata, kui seda otsitakse tema enese pärast ja ta sealjuures lahutatakse tema soojätkamise ja armastava ühinemise lõppeesmärgist.

Kümnes käsk: ära himusta oma ligimese vara

Ahnus maiste varade mõõdutundetu himustamine ja ohjeldamatu saamahimu, mis lähtub mõõdutundetust, kirglikust rikkuse ja sellega seotud võimu omandamise soovist. Samuti on raske patt sooritada ebaõiglast tegu, mis kahjustaks kaasinimese maist omandit.

Kadedus see tähistab kurbust teiste vara või hea käekäigu pärast ning mõõdutundetut soovi need endale saada. Kui kadedus viib ligimehe kahjustamise või selle soovimiseni, on tegu tõsise patuga.

Patud usu vastu

Tahtlik kahtlemine keeldumine õigeks pidada kõike seda, mida Jumal on ilmutanud ja Kirik uskumiseks esitab, või ka selle alahindamine. See võib see viia vaimupimeduseni. 

Uskmatus, hereesia, apostaasia, skisma uskmatus seisneb hoolimatuses ilmutatud tõdede vastu või tahtlikus keeldumises nendega nõustuda. Hereesiaks nimetatakse ristimisele järgnevat jumaliku ja katoliikliku usuga uskumisele kuuluva usutõe kangekaelset salgamist või selles kangekaelset kahtlemist; apostaasiaks nimetatakse kristliku usust taganemist tervikuna; skismaks nimetatakse keeldumist alluda paavstile või osadusest talle alluvate kiriku liikmetega (Katekismus 2089).

Patud lootuse vastu

Meeleheide inimene lakkab Jumalalt lootmast oma isiklikku õndsust ja armu abi õndsusele jõudmiseks, või oma pattude andeksandmist. Sellega vastandab ta end Jumala headusele, õiglusele ja halastusele, sest Issand jääb oma tõotustele ustavaks.

Jultumus inimene hindab oma võimeid üle, lootes, et ta võib õndsuse saavutada ilma kõrgemalt tuleva abita, või lootes, et ta võib Jumala kõikvõimsuselt ja halastuselt andestuse saada ilma meelt parandamata ning saada õndsaks seda ära teenimata.

Patud armastuse vastu

Ükskõiksus see tähendab, et alahinnatakse Jumala armastust või heidetakse see kõrvale, salatakse selle väge. 

Tänamatus unustatakse või keeldutakse Jumala armastust tänulikult tunnustamast ja sellele armastusega vastamast. 

Leigus viivitatakse Jumala armastusele vastamisega või jäätakse see tegemata; selles võib peituda tõrkumine armastuse sisendusele vastata. 

Vaimulik laiskus Jumalast lähtuvat rõõmu halvustatakse ja jumalik hüve põlatakse ära. 

Jumala vihkamine see võrsub kõrkusest. Jumalat vihatakse, kuna Jumal pattu keelab ja selle eest karistab.


Lõpuks peab meeles pidama, et kõiki patte on võimalik andeks saada; või nagu on öeldud: pole pühakut ilma minevikuta või patust ilma tulevikuta. Ristimisel saadakse automaatselt andeks kõik patud. Aga kuna ristitud inimesel on võimalik edasi patustada, seadis Jeesus sisse pihi sakramendi:
Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud (Jh 20:23)
Apostlid ja nende järeltulijad, piiskopid ja preestrid, saavad Jeesuse nimel patte andeks anda. Seda nimetatakse pihi sakramendiks. Katoliiklaste jaoks on eluliselt oluline käia regulaarselt pihil. Hea on käia pihil vähemalt kord kuus, aga kui tegu on surmapattudega, ei tasu oodata järgmist kuud ega nädalat, vaid käia pihil nii palju, nagu on vaja.

Wednesday, February 27, 2019

Püha Peetrus Rooma kunstis: patukahetsuse ja usalduse õppetunnid

Kirjutab Kristel Kaar

22. veebruaril tähistasime meie katedraali ühe kaitsepühaku, apostel Peetruse troonipüha. Peetrusest on palju räägitud ja ilmselt igaüht on tema eeskuju mõjutanud erinevalt. Minu jaoks isiklikult on üks tema kõige ilusamaid omadusi võime siiralt ja südamest kahetseda - tal oli olemas see, mida võiks nimetada südametunnistuse anniks.

Ehkki ta karakter polnud just "kergemate" killast, järgnes ta tegudele alati põhjalik südametunnistuse läbikatsumine. Ta sai ka päriselt aru, et ei ole võimeline armastama Jeesust täiuslikult (agape), vaatamata oma suurejoonelistele lubadustele ja pingutustele.

Milline oli püha Peetrus patukahetsejana ja mida ta võiks meile õpetada? Kuna üks pilk räägib rohkem kui tuhat sõna, siis on võimalus tutvuda ajatute maalidega, mis kujutavad just püha Peetrust ja mis asuvad või asusid kunagi Igaveses Linnas.

1600. aastal, mil Rooma kogunesid tuhanded palverändurid, tähistamaks paavsti väljakuulutatud juubeliaastat, maalis noor Bolognast pärit Guido Reni vast ühe kõige liigutavama portree pühast Peetrusest patukahetsejana. Reni maalil on pühak kujutatud vaatajaga samas suuruses, kutsudes teda otseselt järgima oma eeskuju.

Püha Peetruse käsi puhkab paljastatud rinnal, andes tunnistust tema avatud südamest. Ta näib kogu oma olemusega lausuvat neid sõnu, mida miljonid katoliiklased kordavad iga päev: "Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa." Kuid kui palju suudab üks lihalik süda kahetseda? 

Püha Peetrus, ehkki usaldades Jeesuse halastust, on sellegipoolest sügavalt teadlik oma patust. Ta silmad on pööratud taevase valguse poole - sinna, kust tuleb andeksandmine -, samas veerevad mööda ta põski alla kahetsuse pisarad.

See intiimne portree kahetsevast Peetrusest oli tollal vaid üks paljudest, mille Reni "apostlite printsist" maalis ühe Rooma prelaadi tellimusel. Reni jäi pärast seda Rooma aastateks, maalides lisaks "Püha Peetruse ristilöömise". Kahetseva Peetruse portree aga osutus täpselt selliseks, mis võis mõjutada ühe uhke prelaadi südant, kui ta oma maise külluse keskel meie apostlist möödus. 

Roomas on võimalik näha veel järgmist haaravat stseeni meie pühaku elust - Giotto di Bondone 1310. aastast pärinevat mosaiiki, kus Jeesus päästab Peetruse, kui see poolel teel Jeesusele järgnedes kaotab oma usu ja hakkab uppuma. Peetrus haarab Jeesusel käest, kes vaatab rahulikult meie poole, samas kui torm merel vaibub.

See fantastiline mosaiik telliti vana Püha Peetruse basiilika tarbeks. Kui 16. sajandi lõpus valmis uus, praegune basiilika, hävis ehituse käigus suur osa mosaiigist. 

Giotto di Bondone "Navicella" 1628. aastast pärit mosaiigi täissuuruses koopia, mis asub Vatikanis

Mosaiik telliti 13. sajandi lõpus - ajajärgul, mil Kirik oli sügavas kriisis. Mosaiigil näeme purjedega kaluripaati, mis sümboliseerib maapealset Kirikut ja mille "kapteniks" siinilmas on selle Kiriku pea - püha Peetrus ja kõik tema ametijärglased. Mosaiigi valmimise ajal oli paavsti võim nii nõrk, et ta oli sunnitud Roomast lahkuma ja aastatel 1309-1376 pelgupaika otsima Avignonist Prantsusmaal. Tervelt 67 aastaks jäid paavstid Avignoni "vangipõlve". Selles kontekstis on "Navicella" eriti märgiline, kuna see 1310. aasta paiku valminud teos sisendas keerulistel aegadel lootust, et Kristuse abiga on nii Kirik kui ka paavstivõim lõppude lõpuks "uppumatud". 

11 figuurist, keda näeb redutamas paadis samal ajal, kui Jeesus päästab Peetrust, arvatakse paadi tagaosas aeru käes hoidev figuur olevat püha Paulus. Me kõik teame, et Paulust selles stseenis tegelikult paadis olla ei saanud; tema pöördumine tuli alles aastaid hiljem. Sestap on tema kujutamine Giotto poolt (kui see on ikka Paulus) sümboolne. Ta justkui püüaks uppuvat laeva "tüürida" rahututel vetel. Nii on me apostlid Peetrus ja Paulus lõppude lõpuks ka siinsel mosaiigil koos - küll pisut erinevates rollides.

Giotto mosaiigiga seoses on teada veel järgmine lugu. 29. jaanuari õhtul 1380. aastal, kui parajasti loeti vesprit, oli tuntud müstik, püha Siena Katariina palvetamas sellesama mosaiigi ees, kui ta äkitselt tundis, justkui laev mosaiigilt vajunuks väljakannatamatus raskuses tema õlgadele. Pärast seda juba varem askeesist nõrgestatud Katariina tervis halvenes kiiresti. Ta ei suutnud enam kõndida ja suri kolm kuud hiljem Roomas kõigest 33-aastasena. Tema viimased sõnad olid: "Jumal, sinu kätte annan ma oma hinge ja vaimu". Kuid me ei peaks selle stseeniga seoses tundma liiga suurt kurbust, sest kogu püha Katariina elu oligi täidetud lootusega pääseda päriselt Jeesuse juurde.

Kuid mõeldes mosaiigil kujutatust....

Kas pole mitte püha Peetrus meile nii lähedane oma inimlikus nõrkuses, kui ka meie ise ei suuda sageli uskuda, usaldada Tema armu? Ja seda isegi juhul, kui Jeesus meid kuuldavalt kutsub: "Tule!" - nii nagu ta kutsus pühakirjas Peetrust? 

Samas näeme Peetrust varmalt haaramas Jeesuse käest, otsides päästet - ainukest turvapaika. See stseen justkui ütleks meile, et kui usku ja usaldust on ka kõigest näpuotsatäis, ei ole me veel päriselt kadunud. Saame alati uuesti alustada ja jätkuvalt Ta kutsele järgneda. "Navicella" muuseas tähendab tõlkes väikest laeva, laevukest. Ja see laevuke ongi me Kirik rahututel vetel.

Samas võib mõelda ka nii, et Peetrus oli ainuke apostlitest, kes üldse söandas minna lainetele kõndima. Kuid isegi siin annab Jeesus apostlitele märku, et paadis ongi nad Tema käe all igati hoitud.

Kardinal Baronius, kellele oli usaldatud vastvalminud Püha Peetruse basiilika dekoratsioonide eest hoolitsemine, otsustas lisaks Giotto mosaiigi fragmentide säilitamisele tellida vaimulike tarbeks veel ühe samal teemal maali. 



Maali originaali tellis kardinal Baronius Bernardo Castellolt ning selle praegune versioon pärineb Giovanni Lanfrancolt 1627. aastast. Kui Giotto mosaiigil on torm juba vaibunud, siis siin on nii torm kui ka äärmiselt hirmunud püha Peetruse päästmine täies hoos. Jüngrid klammerduvad üksteise külge, samas kui Jeesus, võttes Peetrusel käest, osutab sõrmega taevasse, millel ilmneb esimesi selginemise märke.

See dünaamilise sisuga maal, mis telliti spetsiaalselt Püha Peetruse basiilikas teenivate vaimulike tarbeks, pidi neile andma edasi selge sõnumi, et kirikusse, st "laeva", sisenedes tuleb kahtlused ukse taha jätta. Sest kui karjased ei ole endas kindlad, siis mis saab nende lammastest?

"Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid "Tõesti, sina oled Jumala poeg." (Mt 14:31-33)