Tuesday, July 21, 2020

Vestlused palveränduritega

6.-7. juuli toimus palverännak Vastseliinasse koos isa Tomasziga, kes pühitses Missat traditsioonilises riituses. Kahe päeva jooksul kõnniti 67 kilomeetrit ja osalejaid oli 38. Palverännaku eesmärk oli taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Maaleht avaldas loo sellest palverännakust, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal, kes on olnud katoliiklane 4 aastat.

- Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel - pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

- Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi "palvejalutuskäike" oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres'i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

- Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi "kerge" tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

- Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik
võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

- Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

- Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

- Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

- Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul, kes on olnud katoliiklane 7 aastat

- Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

- Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

- Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on "palverännak", olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust -- et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul -- ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Wednesday, May 27, 2020

Austades pühimat armulauasakramenti

Kirjutab Lauri Jõeleht

Seoses kirikute avamisega pärast eriolukorra lõppu on nii Eestis kui ka mujal maailmas kerkinud üles küsimus armulaua jagamise kohta. Palju poleemikat on tekitanud küsimus sellest, kas armulauda käele jagada on hügieeni seisukohast õigem. Ja ei saa kindlalt väita, et see nii on. Küll aga saab väita, et ainuke viis väärikalt armulauda vastu võtta – ja mis on olnud normiks peaaegu kiriku algusaegadest peale –, on seda teha põlvitades ja keelele.

Praeguse olukorra valguses avaldame eestikeelse tõlke armulauda puudutavast artiklist Vatikani kodulehelt. Sellest artiklist ilmneb selgelt, et Vatikani ametlik seisukoht on jagada usklikele armulauda põlvitades ja keelele.

Aquino Thomase tsitaadist avaldub, et Kristuse ihu ei tohi puudutada miski, mis ei ole selle jaoks pühitsetud. Eesti praeguses situatsioonis, kus on küll väike oht viirusesse nakatuda, kuid reaalne oht selle tõttu surra peaaegu puudub, ei saa Kristuse ihu puudutamist ilmikute poolt pidada hädavajaduseks, mida mainib Aquino Thomas.

Nii paavst Johannes Paulus II kui Benedictus XVI mõistsid, kui oluline on armulauda väärikalt vastu võtta. Pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II on lisaks siin artiklis välja toodud tsitaatidele öelnud järgmist: "Meie ajal võib täheldada laialt levinud tendentsi enam mitte vahet teha "pühal" ja "profaansel", mõnel pool lausa sel määral, et desakraliseeritakse kõike. Seda tõsiasja silmas pidades on Kirikul eriline kohustus valvata euharistia pühaduse üle ja seda tugevdada." (Johannes Paulus II, Dominicae Cenae). Jätkates oma eelkäija tööd euharistia kaitsmisel, jäi paavst Benedictus XVI truuks traditsioonilisele armulaua jagamise viisile, jagades armulauda põlvitavatele usklikele otse keelele.

Armulaua kohta on eesti keeles ilmunud piiskop Athanasius Schneideri  raamat "Dominus Est – see on Issand!". Piiskop Schneider, kes sündis ja kasvas Nõukogude Liidus, räägib tagakiusamisest, mida katoliiklased sellel ajal pidid taluma. Äärmiselt rasketest oludest hoolimata suutsid paljud katoliiklased Nõukogude Liidus säilitada kangelasliku usu, mille keskmes oli palav armastus ja austus euharistia vastu, mida nad mõnikord aastaid ootasid ja mida nad pidid mõnikord kaitsma oma elu hinnaga. Kui Schneiderite perekond NSVL-ist Saksamaale emigreerus*, lootsid nad sealt leida ühiskonna, kes saab vabaduses elada oma usuliste tõekspidamise järgi. Suur oli nende pettumus, kui linnas, kus nad Saksamaal elama asusid, jagati armulauda kõikides katoliku kirikutes käele, ainult üksikud katoliiklased võtsid armulaua vastu keelele. Piiskop Schneider meenutab, kuidas ta ema nuttis, kui seda nägi. Piiskopiks saades on Athanasius Schneider pidanud oma südameasjaks kaitsta euharistiat kui meie lunastuse müsteeriumi keskseimat sakramenti.

Piiskop Schneideri raamatu eessõnas ütleb Malcolm Ranjith, kes oli aastatel 2005–2009 Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni sekretär: "Praegu on viimane aeg Armulaua käele jagamise praktika ümber hinnata ja hüljata, pidades silmas, et selleks ei kutsunud üles Vatikani II Kirikukogu..., vaid seda praktikat hakati "aktsepteerima" seejärel, kui see oli mitmes riigis kuritarvitusena omavoliliselt sisse viidud. Nüüd rohkem kui kunagi varem, on vajalik aidata usklikel uuendada oma usku Kristuse tõelisesse kohalviibimisse euharistiliste kujude all, et tugevdada Kiriku siseelu ja kaitsta seda ohtlike usu moonutamiste eest, mida praegune olukord jätkuvalt põhjustab."

Piiskop Schneider on oma raamatus armulaua kohta väga ilusasti ütelnud: "Armulaua leiba otse suhu vastu võttes, lastes end toita nagu väikelast, väljendame rituaalselt kõige paremini selle vastuvõtmise mõtet, olles kui lapsed Kristuse ees, kes meid vaimselt ja hingeliselt toidab."

* Enne Saksamaale emigreerumist elas Schneiderite perekond ka mõned aastad Eestis, kus tulevane piiskop Athanasius Schneider võttis vastu oma esimese armulaua Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus.

***


Armulaua jagamise kõige iidsem komme oli tõenäoliselt armulaualeiva asetamine usklike peopessa. Liturgia ajaloost aga selgub, et juba üsna varakult toimus areng, mis muutis seda praktikat.

Kirikuisade aegadest tekkis ja muutus püsivaks suundumus, kus armulaua jagamist käele piirati aina enam ja enam ning selle asemel eelistati armulaua jagamist keelele. Sellel praktikal oli kaks eesmärki a) vältida nii palju kui võimalik euharistia osakeste pudenemist ja b) kasvatada usklike seas pühendumust Kristuse tõelisele kohalolule euharistia sakramendis.

Ka püha Aquino Thomas räägib püha armulaua vastuvõtmisest ainult keelele. Ta kinnitab, et Issanda Ihu katsumine on kohane ainult ordineeritud preestrile. Seepärast kirjutab Doctor Angelicus mitmetel põhjustel, mille seast ta toob esile austuse sakramendi vastu – järgmist: "... aupaklikkusest selle sakramendi suhtes ei puuduta seda mitte miski, mis ei ole pühitsetud; seepärast on korporaal ja karikas, nagu ka preestri käed, pühitsetud selle sakramendi puudutamise jaoks. Seepärast ei ole kellelgi teisel õigust seda puudutada, välja arvatud vajaduse korral, näiteks siis, kui see peaks maha kukkuma, või mõne muu hädavajaduse korral" (Summa Theologiae, III, 82, 3).

Sajandite jooksul on Kirik alati iseloomustanud püha armulaua hetke pühaduse ja suurima austusega, sundides end katkematult arendama – nii palju, kui on tema võimuses – väliseid märke, mis soodustaksid selle suure sakramentaalse müsteeriumi mõistmist. Oma armastava ja pastoraalse hoolega on Kirik tahtnud kindlustada, et usklikud võtavad püha armulauda vastu õige sisemise hoiakuga, mille seast tõuseb esile usklike vajadus aduda ja seesmiselt arvestada Tema tõelist kohalolu, kelle nad vastu võtavad (vt "Paavst Pius X katekismus", 628&636). Läänekirik on kehtestanud põlvitamise kui ühe kohastest pühendumuse märkidest armulaua vastuvõtjate jaoks. Püha Augustinuse kuulus ütlus, millele paavst Benedictus XVI viitas oma entsüklika Sacramentum Caritatis ("Armastuse sakrament") 66. punktis, õpetab: "Keegi ei söö seda ihu, ilma seda kõigepealt kummardamata; me patustaksime, kui me seda ei kummardaks" (Enarrationes in Psalmos 98, 9). Põlvitamine on märk adoratsioonist, mis on vajalik enne Kristuse vastuvõtmist euharistias, ja ka soodustab seda.

Sellest perspektiivist lähtuvalt kinnitas tollane kardinal Ratzinger, et "Armulaud jõuab oma tõelise sügavuseni ainult siis, kui seda toetab ja seda ümbritseb adoratsioon" [The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk 90]. Sellel põhjusel väitis kardinal Ratzinger, et "põlvitamist püha armulaua vastuvõtmisel toetab sajandite vanune traditsioon ning see on eriliselt väljendusrikas märk adoratsioonist, mis on täielikult kohane meie Issanda Jeesuse Kristuse tõelise, reaalse ja substantsiaalse kohalolu valguses pühitsetud leivas ja veinis" (tsiteeritud jumaliku liturgia ja sakramentaalse distsipliini kongregatsiooni kirjast "This Congregation", 1. juulil 2002).

Johannes Paulus II kirjutas oma viimases entsüklikas Ecclesia de Eucharistia ("Kirik pärineb Euharistiast") punktis 61 järgmist: "Kui me anname euharistiale selle aukoha, mida see väärib, ning jälgime hoolikalt, et me ei pisendaks ühtegi tema dimensiooni ega nõuet, näitame me välja, et me oleme tõeliselt teadlikud selle anni suurusest. On tungivalt soovitatav teha seda katkematu traditsiooni teel, kus kristlikud kogukonnad on esimestest sajanditest peale valvsalt kaitsnud seda 'aaret'. Kirik, olles armastusest inspireeritud, kibeleb tulevastele põlvkondadele ilma kadudeta edasi andma oma usku ja õpetust euharistia müsteeriumi kohta. Selle müsteeriumi kaitsmisel ei ole mingit liialdamise ohtu, sest 'selles sakramendis on kokku võetud kogu meie lunastuse müsteerium.'"

Järjepidevuses oma eellase õpetusega, hakkas Püha Isa Benedictus XVI, alates Kristuse Ihu suurpühast 2008. aastal, jagama usklikele Kristuse Ihu, asetades selle otse põlvitavate usklike keelele.

Wednesday, May 20, 2020

Eesti katoliku ajaloo videokonverentsi ettekanded

9. mail toimus interneti vahendusel eesti katoliku ajaloo teemaline konverents. Täies ulatuses saab seda järgi vaadata aadressil https://button.ut.ee/b/hei-j2p-m6p. Järgnevalt toome välja eraldiseisvad ettekanded.

Dr Lambert Klinke: “100 aastat Eesti Apostellikku Administratuuri: Necrologium ja Catalogus Sacerdotum”

Dokumentidega, mida ettekandes tutvustatakse, saab tutvuda alljärgnevate viidete vahendusel:

Necrologium - https://docdro.id/QFlChTZ
Catalogus Sacerdotum - https://docdro.id/68sdK43


 
Mag Toomas Abiline: “Kaks tähtpäeva: 220 aastat Tallinna katoliku koguduse asutamisest & 90 aastat esimese reformatsioonijärgse Eestis ordineeritud preestri, Leon Abraitise surmast”


Prof Katrin Laur (Kölni Meediakunsti Akadeemia): “Kadunud preestrid”


Maarja Kaplinski: “Kolme missa eest kolm latti, kana ja kott kartuleid.”


Mag Kalev Kask: „Katoliikluse kajastusi eesti Vikipeedias“

Ettekande jaoks ettevalmistatud slaide saab näha siit: https://docdro.id/0hwNtmv


Dr Ingmar Kurg: “Eesti katoliiklik usukeel 1920-30 aastatel”

Ettekandes kasutatud dokumenti saab vaadata siit: https://docdro.id/xHxaFet



Saturday, May 16, 2020

Laudato Si nädal 16. – 24. mail

Kirjutab Hannes Rohtsalu

Püha Assisi Frantsiskus kuulis Jumalat ütlevat: „Frantsiskus, ehita Minu koda üles“. Paavst Franciscus on omaks võtnud suurejoonelise ülesande – „Frantsiskus, hoia meie ühist kodu“. Käesoleval aastal möödub 5 aastat paavst Franciscuse entsüklika „Ole Kiidetud – Hoolest meie ühise kodu eest“ ilmumisest. Seda tähistatakse ülemaailmse palvepäevaga 24. mail, iseseisva keskkonnateadlikkuse tõstmise ja projektide ettevalmistamisega 16.-23. mail, ning valminud projektide elluviimisega Septembris.

Muidu eestlastele ehk võõranagi tunduv mure keskkonna pärast on viimastel aastatel seoses intensiivse metsaraiega arusaadavamaks muutunud. On ju teada, et vaba turumajandus võimendab ahnust, ning ettevõtete kohustuslik kasvamine viib ümbruskonnas oluliste muutusteni. Ent pakiliseks muutuvad probleemid siis, kui need on jõudnud koduõuele või selle lähistele. Kuigi kliimasoojenemise temaatika näib inimestele väsitava ja lahendamatuna, siis maastike muutumine ja harjumuspäraste liikide, näiteks metsalindude ja kahepaiksete drastiline vähenemine ka keskmist eestlast külmaks jätta ei tohiks.  

Me ei saa otsida süüdlast ainult vabariigi valitsuses, Riigi Metsamajandamise Keskuses, või eraettevõtjate ärihuvides. Esindavad ju nemadki vaid oma liikmete soove. Peame omaks võtma ka omaenda eluviisist ja ootustest tulenevad nähtavad ja nähtamatud mõjud. Paavst Franciscus tsiteerib entsüklikas oikumeenilist patriarhi Bartolomeust, kes sõnab, et ka meie igapäevastest tegevustest sündinud kahju loodusele tuleb mõista patuna. Võib öelda, et sarnast seisukohta jagab ka Keskkonnainspektsiooni peadirektor, kes nentis looduskaitse-teemalises saates „Suud puhtaks“, et looduskaitse on takerdunud, kuna inimesed pole valmis harjumuspärasest elustiilist loobuma. 

Siinkohal võime meiegi mõelda kõikvõimalikele produktidele, mida regulaarselt tarbime. Kuidas saaksimegi teisiti? Kuid võime õppida nägema ka teistsuguseid seoseid, näiteks meie panust kaitsealade hoidmisesse. Need on hetkel meie endi tegevuse (ja tegevusetuse) tõttu looduskaitselisi väärtusi kaotamas. Miks nii? Alates 2004. aastast on looduskaitsealade kaitse-eeskirjade arutelu ja kinnitamine avalik. Nagu kiire uuring tõendab, on kohalike elanike vastuseis rangematele piirangutele tihti põhjuseks leebemate kaitse-eeskirjade koostamisele. Tulemuseks on tugevnevad inimmõjud ka kaitsealustel maastikel: uusarendused kõrge kaitseväärtusega aladel (nt Lohusalu poolsaarel), nn. „Haanja lapitekk“ (metsa kaitseala, kus ülalt poolt vaadatuna märkame ohtralt väikeseid (kuni 1 ha suurusi) raielanke, jätkuv põlismetsa fragmentide kadumine (vaata Renno Nellise intervjuud võidujooksust harvesteridega metsa vääriselupaikade kaardistamisel) jm. Inimene seostab vaevalt oma isiklikku jälge suure patuga, kuid kes peab arvet ühiskonna koondtulemuste üle?

Maises dimensioonis teostab seda tööd Keskkonnaagentuur, kelle raportid harva meediaväljaannete esikaanele satuvad. Kuigi raporteid vaadates võib tunduda, et olukord on halb ning me ei saa probleemide lahendamisel kaasa lüüa, võib teekond „ma ei tee midagi“ juurest „vau, ma teen midagi“ juurde olla üllatavalt lühike. Nii Keskkonnaamet kui Keskkonnaagentuur pakuvad ohtralt võimalusi looduskaitses kaasa löömiseks. Ühendusi, mille tegevust toetada, on muidugi teisigi.

Paavst Franciscus rõhutab, et tänaste probleemide lahendamiseks on vaja kõigi inimeste panust vastavalt nende võimekusele. Seega sobib selle teekonna alustamiseks eriti hästi kavandatud Laudato Si nädal. Ka Kirikute Nõukogu (EKN) valinud oma 2020 teema-aastaks „Armastame Loodut“, mille avaseminar andis tunnistust, et inimesed on valmis loodushoiu valdkonda panustama.

Siinkohal rõõmustan paavsti üleskutse eest ennast tuleval nädalal keskkonnateemalistes küsimustes harida, ning võimaluse eest ühineda 24. mail ülemaailmse palvepäevaga. Rahvusvaheline Laudato Si liikumine pakub erinevaid veebiüritusi. Omalt poolt soovitan jälgida Eesti loodussaateid (Osoon, Ökoskoop jt), loodusajakirju (nt Eesti Loodus) ning otsida looduslembeste inimeste seltsi. 

Tänagem Jumalat meie ilusa Maarjamaa eest, ning paavst Franciscust sellele olulisele teemale tähelepanu tõmbamise eest.

Hannes Rohtsalu on keskkonnakaitse õpilane Räpina Aianduskoolis ning praktikant Hea Metsanduse Kojas. Laudato Si liikumisest huvitunud saavad ühendust võtta hannesrohtsalu@gmail.com

https://www.vaticannews.va/en/pope/news/2020-03/pope-francis-laudato-si-week.html
https://laudatosiweek.org/
Isa Kureethadam esitleb paavsti üleskutset: https://www.youtube.com/watch?v=iIHmE1Ux_2k
https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/ItemId/19/amid/557/language/et-EE/Default.aspx
https://ekspress.delfi.ee/kuum/metsakaitsjad-jooksevad-harvesteridega-voidu?id=84875305
https://www.err.ee/1031505/suud-puhtaks-kas-looduskaitse-suudab-loodust-kaitsta
http://www.eestikirik.ee/ekni-teema-aasta-2020-armastame-loodut/
http://www.ekn.ee/inc.teema.php?id=437
https://maaelu.postimees.ee/3984689/eesti-metsadest-kaob-60-000-linnupaari-aastas
https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/lisa3_metsalinnud.pdf
https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/metsaokosysteemi_seisundi_uuring_31.05pp.pdf

Tuesday, May 5, 2020

Eesti katoliku ajaloo videokonverents 2020



9. mail kell 12:00

Konverents toimub interneti vahendusel aadressil: https://button.ut.ee/b/hei-j2p-m6p

Järgemööda juba neljas eesti katoliku ajalukku süvenev konverents toimub eriolukorras interneti vahendusel. Kodunt lahkumata on võimalik vaadata videoettekandeid ja ka ise kõnelejatelt küsimusi küsida.

Kuulame kuut ettekannet mitmekülgsetel teemadel alates Eestis teeninud katoliku preestrite saatustest saja aasta jooksul kuni katoliikluse kajastuseni eestikeelses interneti-entsüklopeedias. Konverentsi kestus on orienteeruvalt kaks tundi.

Ettekanded:

1. dr Lambert Klinke: “100 aastat Eesti Apostellikku Administratuuri: Necrologium ja Catalogus Sacerdotum”

2. mag Toomas Abiline: “Kaks tähtpäeva: 220 aastat Tallinna katoliku koguduse asutamisest &
90 aastat esimese reformatsioonijärgse Eestis ordineeritud preestri, Leon Abraitise surmast”

3. prof Katrin Laur (Kölni Meediakunsti Akadeemia): “Kadunud preestrid”

4. Maarja Kaplinski: “Kolme missa eest kolm latti, kana ja kott kartuleid.”

5. mag Kalev Kask: „Katoliikluse kajastusi eesti Vikipeedias“

6. dr Ingmar Kurg: “Eesti katoliiklik usukeel 1920-30 aastatel”

Kohtumiseni videokonverentsil!

Saturday, May 2, 2020

Edward Feser: Ülestõusmise õppetund

Tõlgime filosoof Edward Feseri blogipostituse

Ülestõusmise õppetund on see, et me ei tohiks kehalise elu ja sellega kaasneva kannatamise tähtsust ei üle- ega alahinnata. Ülestõusmine õpetab, et peame leidma kesktee materialismi ja platonismi vahel. Meie dekadentlikul ja meelelisel ajastul on anti-materialisti sõnum ehk selgem. Sekularist ei suuda näha halvemat saatust kui täitmata maised ambitsioonid, õnnetud abielud, maksmata arved, vilets tervis ja surivoodi. Ja ei mingit suuremat hüve kui sellistest asjadest hoidumine. Woody Allen tabas seda meelelaadi hästi: "Elu on täis õnnetust, üksindust ja kannatamist - ja see kõik lõppeb liiga kiiresti."

See on hale. Ükskõik, kas sinu kangelane on Sokrates, Püha Polükarp või nende aurikas ristand, püha Justinus Märter, tead sa, et keegi pole pimedam kui see, kes ei näe igavikku oma seitsmekümne eluaasta taga. Surm lõpetab üksnes sinu aja ooteruumis. Mõned ooteruumid on piinavalt igavad ja ebamugavad. Mõned on nõnda täis meelelahutust, et kui saabub aeg lahkuda, oled sa pettunud. Aga mõlemal juhul on tegu üksnes ooteruumiga, ja nii on ka eluga.

Aga selle põhjuseks ei ole see, et meie hinged on surematud või et maised asjad ei ole olulised. Kindlasti, meil on surematud hinged, ja maised asjad ei ole iseenesest olulised. Aga surematu hing ei ole isik, punkt. See on isiku jäänuk, ning see, et ta on keha kaotanud, on suur haav, mitte vabanemine. Ja hinge kestva surmajärgse loomuse määrab see, mida me tegime ja mida me kannatasime selles elus.  

Siin tuleb mängu anti-platooniline sõnum. Me oleme loomu poolest kehalised olendid, mitte juhuslikult. Hing ei ole ilma kehata täielik. Samuti ei ole see määratud kaotama kõiki jälgi sellest indiviidist, kes elas ja hingas ja kannatas ja suri, nagu hinduismi ebaisikuline aatman. Ülestõusmine ei õpeta, et surm ei ole sinu hinge lõpp. See õpetab, et surm ei ole sinu kui kehalise indiviidi lõpp. Ja see ei ütle meile, et selle elu kannatused unustatakse, vaid et need lunastatakse. Mööduvast kahjust tõmmatakse välja igavene hüve, nagu vein veest.

Ülestõusnud Kristus kannab alati oma haavu justkui trofeed, ütleb Aquinas. Nad on nagu arm, mille eemaldamise peale sportlane isegi ei mõtle, sest ta ei taha ilma jääda meeldetuletusest selle kohta, mida ta on saavutanud. Sarnasel moel on ülestõusmise õppetund, et murtud süda, mis sind praegu kannatama paneb, sinu maailmalike lootuste purunemine, armastatu kaotamise valu või sinu enda ikalduv keha - mälestus sellest kõigest pärast surma on justkui Kristuse haavad. Need rüütatakse radikaalselt uue loomusega ning neid nähakse sellena, mis need tõeliselt alati olid - osana spirituaalse atleedi puhastumisest ja täiustamisest.

Vähemalt neile, kes Jumalat armastavad. Sest ülestõusmisel on ka hirmuäratav teine külg, niivõrd kui õelate kehad taastatakse samamoodi, nagu õigete kehad, ning ka nende loomuse määrab igaveseks see, millesse nende südamed olid kinnistunud selles elus. Mälestus keelatud naudingutest, kiindumusest mammonasse, ihast kuulsuse ja võimu järele jääb valutama nagu igikestev pohmell, lõppematu meeldetuletus nende rumalusest ja lühinägelikkusest. "Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!"

Seda palka peab rohkem kartma kui surma. Aga surm on tõepoolest hirmus. Ma armastan ja austan Sokratest, nagu iga filosoof. Aga tema surm, üllas nagu see oli, ei olnud mehe surm, kes tõesti teadis, mis surm on. Kindlasti oli tema osaline tõde lähemal täielikule tõele kui materialisti osaline tõde. Palju parem on olla platooniline pagan kui see kurb, põlastusväärne asi, mida Nietzsche nimetas "viimseks inimeseks"; liberaalse sekulaarse modernismi mugavusi taotlev individualist.

Aga siiski, Phaidoni põhjal võiks arvata, et surm on põhimõtteliselt nagu uinumine sõpradega filosofeerimise ajal. Surma reaalsus on tabatud paremini teistsugustes piltides - nagu Antiookia püha Ignatius lõvi hammaste vahel või püha Polükarp leekides.

Ja siiski, imekspandaval moel läksid nad oma õõvastavale lõpule vastu mitte vähem optimistlikult, kui Sokrates. Viimne inimene ütleb meile: "Surm on kohutav, nii et karda seda!" Sokrates ütleb meile: "Surm ei ole kohutav, nii et ära karda seda!" Kristlus ütleb meile: "Surm on kohutav - aga ära karda seda!"

Tuesday, April 21, 2020

Noveen pühale Joosepile (22. aprill - 30. aprill)



Avaldame noveeni pühale Joosepile. Noveeni on võimalik palvetada üheksa päeva jooksul, mis eelnevad püha Joosep, töömehe pühale (22.04-30.04). Väga paljudel pühakutel on püha Joosepi vastu olnud eriline hardus. Näiteks püha Avila Teresal oli Jeesuse maapealse isa vastu väga suur pühendumus ning tema siira nõuande kohaselt tuleb igal Joosepi pühal midagi tema eestkoste läbi paluda, sest pühaku abi on kindlaimast kindel. Palvesoov võib olla väga konkreetne ning tihti ka ainelistest vajadustest lähtuv. Püha Joosep on väga võimas eestkostja ja eelkõige hoolitsev isa, nii nagu ta oli Jeesusele ja Maarjale. Niisamuti on ta seda ka kogu Kirikule, kes kõik on justkui tema perekond ja lapsed. Püha Teresa sõnade järgi see, kellelele väike Jeesuslaps maa peal olles allus kui isale - nõnda allub Ta temale ka taevas. Ning Joosep, kes on õiglane ja alandlik, oskab paluda üksnes õigeid asju.