Saturday, February 2, 2019

Jeesus kui tähis, mille vastu räägitakse

Tänasel küünlapäeval, mil tähistatakse Jeesuse esitlemist templis kui esimest korda, kui Teda avalikult Messiana tunnistati, esitame väljavõtte auväärse piiskop Fulton Sheeni raamatust "Life of Christ", peatükist "Early life of Christ".

Siimeon ütles:
Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse. Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk. (Luuka 2:34)
Tundus, justkui oleks Jumaliku Lapse kogu elu vana mehe silme eest läbi jooksnud. Ettekuulutuse iga detail täitus Lapse elu jooksul. Risti karmi fakti kinnitati siin enne, kui pisike Laps suutis isegi enda käsi piisavalt sirgelt välja sirutada, et tekitada risti kuju. Laps pidi tekitama tohutu vaenu hea ja kurja vahel, nii et kumbaltki rebitaks mask, ning sellega tohutu viha esile kutsuma. Temast pidi samal ajal saama komistuskivi, mõõk, mis eraldab halva heast, ning proovikivi, mis teeb avalikuks inimsüdamete motiivid ja kalduvused. Inimesed ei saanud enam samad olla, kui nad on kuulnud Tema nime ja teada saanud Tema elust. Nad oleksid sunnitud Teda kas vastu võtma või tagasi lükkama. Tema suhtes ei saanud teha kompromissi: üksnes vastuvõtt või tagasilükkamine, ülestõusmine või surm olid võimalikud. Ta pidi enda olemusega paljastama inimeste salajase suhtumise Jumalasse. Tema missioon ei olnud hingi proovile panna, vaid neid lunastada: ja siiski, kuna nende hinged olid patused, siis mõned ei sallinud Tema tulemist.

/.../

Mida lähemale Kristus tuleb südamele, seda teadlikumaks muutub ta enda süüst, ning ta kas palub Temalt halastust ja leiab rahu, või pöördub Tema vastu, sest ei ole veel valmis enda pattudest loobuma. Nii eraldab Ta head halbadest, terad aganatest. Inimese reaktsioon sellele Jumalikule Kohalolule on proovikivi: see kas kutsub esile isekate loomuste vastuseisu või toob nad taastumise ja ülestõusmise juurde. 

Siimeon praktiliselt kutsus Teda "Jumalikuks Häirijaks", kes provotseerib inimsüdameid kas head või kurja tegema. Kord Temaga silmitsi seistes peavad nad alla kirjutama kas valgusele või pimedusele. Kõigi teiste ees võivad nad olla "avarameelsed", kuid Tema Kohalolu paljastab, kas nende südamed kujutavad endast viljakat pinnast või kõva kivi. Ta ei saa tulla südamete juurde, ilma et Ta neid selgitaks ja eraldaks; olles kord Tema läheduses, avastab süda nii omaenda mõtted headuse kohta ja omaenda mõtted Jumala kohta.

See ei saaks nii olla, kui Ta oleks kõigest inimõpetlane. Siimeon teadis seda hästi ning ütles meie Issanda emale, et tema Poeg peab kannatama, sest Tema elu saab olema nõnda suures vastuolus enesega rahulolevate maksiimidega, mille järgi enamik inimesi enda elu elavad. Ta mõjub ühele hingele ühtemoodi, ning teisele teistmoodi, just nagu päike paistab vahale ning sulatab seda, ning paistab mudale ja muudab selle kõvaks. Päike ei ole erinev; erinevad üksnes objektid, millele ta paistab. Maailma valgusena oleks Ta rõõmuks headele ja valguse armastajatele; aga Ta oleks justkui süüdistav prožektorivihk neile, kes on kurjad ja eelistavad elada pimeduses. Seeme on sama, aga pinnas on erinev, ning iga pinnase üle mõistetakse kohut selle järgi, kuidas ta reageerib seemnele. Kristuse tahet meid päästa piirab iga hinge vaba reaktsioon see kas vastu võtta või tagasi lükata. Seda pidas Siimeon silmas, öeldes:
Ja paljude südamete mõtted tulevad ilmsiks (Luuka 2:35)
Idamaade mõistujutt räägib imelisest peeglist, mis jäi selgeks, kui sinna vaatas hea inimene, aga määrdus, kui seda vaatasid ebapuhtad. Seega tundis omanik alati nende loomust, kes peeglit kasutasid. Siimeon ütles Tema emale, et tema Poeg oli nagu see peegel: inimesed kas armastavad või vihkavad Teda, vastavalt omaenda peegeldusele. Valgus, mis langeb tundlikule fotoplaadile, tekitab keemilise muutuse, millest ei saa mööda vaadata. Siimeon ütles, et selle Lapse valguse kohalolu, mis langeb juutidele ja paganatele, jätab igaühele kustutamatu jälje.

Siimeon ütles ka, et Laps paljastab inimeste tõelise sisemise loomuse. Ta proovib järgi kõigi mõtted, kes Temaga kohtuvad. Pilaatus proovis aega võita, kuid siis nõrkes; Heroodes mõnitas; Juudas valis aplalt teatud sotsiaalse kindlustatuse; Nikodemus hiilis pimedas sisse, et leida valgust; maksukogujad said ausateks; prostituudid puhasteks; rikas noormees lükkas tagasi Tema vaesuse, kadunud pojad tulid koju; Peetrus kahetses; apostel poos end üles. Sellest päevast kuni tänaseni on Ta endiselt tähis, mille vastu räägitakse. Oli seega sobiv, et ta pidi surema puu peal, mille üks latt rääkis vastu teisele. Jumala tahte vertikaalset latti eitab inimtahte vastuoluline horisontaalne latt. Nii, nagu ümberlõikamine viitas vere valamisele, kuulutas puhastamine ette Tema ristilöömist.

Pärast seda, kui ta oli Jeesust nimetanud tähiseks, mille vastu räägitakse, pöördus Siimeon ema poole, lisades:
Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk (Luuka 2:35) 
Emale öeldi, et maailm lükkab tema Poja tagasi, ning et Tema ristilöömisega läbistatakse teda ennastki. Nii nagu Laps tahtis endale risti, tahtis ta hinge läbistavat mõõka emale. Kui Poeg valis olla valumees, valis Ta oma ema valuemaks! Jumal ei säästa alati häid inimesi valust. Isa ei säästnud Poega, ja Poeg ei säästnud ema. Ühes Tema kannatusega peab olema ema kaastunne. Mittekannatav Kristus, kes ei oleks vabalt valinud inimkonna võlasüü maksmist, oleks pisendunud eetiliseks teejuhiks; ning ema, kes ei oleks jaganud Tema kannatusi, ei oleks olnud oma suurt rolli väärt.

Siimeon mitte üksnes ei paljastanud mõõka; ta ütles ka, kuhu Jumalik ettehooldus on määranud selle torgata. Hiljem ütles Laps, "Ma olen tulnud tooma mõõka". Siimeon ütles talle, et ta tunneb seda enda südames, kui tema Poeg ripub vasturääkivuse tähisel ning tema seisab läbistatult selle all. Oda, mis füüsiliselt läbistas Poja südame, tungib müstiliselt tema enda südamesse. Laps tuli surema, mitte elama, kuna Tema nimi oli "Päästja."

Sunday, January 27, 2019

Isiklikust pöördumisest: apostlid Peetrus ja Paulus meie eeskujudena

Kirjutab Kristel Kaar

25. jaanuaril tähistame kirikus apostel Pauluse pöördumise päeva. 

See on eriline tähtpäev, mil võiksime mõelda rohkem ka oma isiklikule pöördumisele - nii nagu hiljuti mõtisklesime sügava tähendusega ristimise sakramendi üle.

Suur osa meist, kes jõudsid kirikusse alles täiskasvanuna, on kogenud imelist pöördumise kingitust, mis valmistas meie südamed ette ristimise sakramendi vastuvõtmiseks või kirikuga ühinemiseks. Kas toimus see konkreetse sündmuse käigus - nagu juhtus Paulusega - või oli see pikaajalise protsessi tulemus, ei olegi tegelikult oluline. Tähtis on see, et see otsus meis sündis. Sügavamas tähenduses puudutab pöördumine eranditult kõiki kristlasi - nii lapsena kui hiljem ristituid. Meie südamest tulev pöördumine on pidev, elukestev protsess ning ristimine ja kiriku liikmeks saamine alles algus sellel teekonnal.

Kreeka keeles tuntakse vaimset pöördumist, meeleparandust metanoia nime all. Ja see on niivõrd ilus, kui mõelda, et meie pöördumine - kui avame ennast Jumala armule - ei ole tegelikult ühekordne sündmus, vaid saame seda kogeda päev päeva järel kogu elu.

Seejuures on oluline mõista, et ehkki me saame seda soovida, ei ole me pöördumine, meeleparandus siiski meie tegu, vaid pigem rõõmusõnumist puudutatud end leida laskmine, sest Jumal otsib meiega kontakti alati esimesena. Ainuke tingimus on, et laseksime sellel sündida.

Olen viimasel nädalal lugenud äärmiselt huvitavat raamatut reformatsioonijärgsest katoliku kunstist 16.-17. sajandi Itaalias, kus kirik rakendas silmapaistvaid oma aja kunstnikke, et tuua kõhklevad kristlased tagasi oma kindlasse rüppe ("How Catholic Art Saved the Faith“; Elizabeth Lev). Sel perioodil valmis vaimustavalt kauneid teoseid sakramentidest (ristimine, euharistia, piht, preestriks pühitsemine), pühakutest, Neitsi Maarjast ja paljust muust me usuga seonduvast, mis sageli puudutasid kirikusse kogunenud kristlaste südameid rohkem kui ükski kirjasõna seda tol perioodil suutnuks. 

Sel keerulisel ajajärgul, mil protestandid seadsid tõsiselt kahtluse alla paavstluse ja Püha Peetruse tähenduse kirikus, keda oldi seni nähtud lahutamatuna Püha Paulusest (legendi järgi läksid mõlemad apostlid märtrisurma samal aastal ja ka nende suurpüha tähistatakse 29. juunil siiani koos), kuulutas paavst Clemens VIII 1600. aastal välja juubeliaasta, mil tuhanded katoliiklased võtsid ette pika ja väsitava palverännaku Igavesse Linna.

Paavst Clemens VIII, üks esimesi reformatsioonijärgseid paavste, pidi tulema toime kogu selle keerulise ja segase olukorraga, mille reformatsioon oli endaga kaasa toonud. Sakramentide ja kiriku traditsiooni tähendus ja ilu tuli nähtavalt ja selgelt kristlaste silme ette tuua nii, et ka nende südametes sünniks rohkem tõelisi pöördumisi ning et nad ei laseks ennast mõjutada protestantlikest hereesiatest. Clemens VIII tuntakse üldiselt paavstina, kes pööras erilist rõhku euharistiale. Ta olnud euharistiale koguni sedavõrd pühendunud, et sageli nähti teda armulaua pühitsemise ajal pisarais. Corpus Domini protsessioonide ajal kandnud ta monstrantsi paljajalu ning 1592. aastal seadis ta Rooma kirikutes sisse lakkamatu 40 tunni adoratsiooni (tegemist on praktikaga, kus ühes kirikus toimub adoratsioon järjest 40 tundi, et siis jätkuda teises kirikus, kusjuures arvu 40 seostatakse 40 päevaga, mil Jeesus viibis kõrbes, valmistudes oma misjoniks, paastudes ja võideldes kiusatustega). Perioodil, mil seati kahtluse alla Kristuse tegelik kohalolek tabernaaklis ja hostias, olid kõik need algatused Rooma poolt äärmiselt vajalikud, et tuua nii eksinud kui ka kõhklevad lambad tagasi kiriku rüppe.

Kuid miks nimetasin just 1600. juubeliaastat? Sest sellel on ilus seos jaanuarikuu tähtpäevalise Püha Pauluse ja tema pöördumisega. 

Nagu praegu nii ka tollal said palverändurid siseneda Igavesse Linna mitme värava kaudu. Ligi 80% palverändureist saabus 16.-17. sajandil Rooma põhjavärava kaudu, kus asub suurejooneline Piazza del Populo (rahva väljak). Samas asub ka Santa Maria del Populo kirik. Valmistudes juubeliaastaks soovis paavst Clemens VIII eriliselt rõhutada Püha Peetruse ja Püha Pauluse tähendust nii Igavese Linna (kuhu mõlemad on maetud) kui ka kristluse jaoks tervikuna. Seega valmis plaan, kus need kaks apostlit pidid linna saabujaid tervitama kohe pärast sinna sisenemist - veel enne, kui palverändurid jõudsid oma sihtkohta, Püha Peetruse haua asukohta Vatikanis.

Santa Maria del Populo kirik strateegilise valikuna oli oluline veel teiseski mõttes. Nimelt kuulus see kirik augustiinlastele - samale ordule, mille ridadesse oli noore mungana kuulunud Martin Luther. Muuhulgas külastas Luther Santa Maria del Populo kirikut oma Rooma visiidil 90 aastat enne paavsti välja kuulutatud juubeliaastat. Ka see asjaolu pidi katoliku kiriku õpetuses kahtlejatele andma edasi vägagi olulise sõnumi ja kutsuma neid meeleparandusele.

Kõiki asjaolusid arvestades telliti kiriku jaoks kaks apostlitele pühendatud maali Caravaggiolt. Esimene neist kujutab Püha Peetruse ristisurma ja teine Püha Pauluse pöördumist.

Püha Peetruse ristilöömine

Püha Pauluse pöördumine teel Damaskusesse

Mõlemad Caravaggio maalid on äärmiselt personaalsed - neilt puuduvad rahvaste massid - ja need kõnetavad sellistena vaikset palvetajat. Mõlemal näeb jumalikku valgust, mis ei saa valitseva pimeduse keskel tulla ühestki loomulikust allikast, kuid ometi näib tulevat ülalt taevast. 

Püha Peetruse ristisurma kujutaval maalil ei näe me otsuse täideviijate nägusid ja see oli Caravaggio poolt taotluslik. Nii kujutab ta inimesi, kes oma argitööde ja askelduste keskel ei märka Jumalat isegi siis, kui Ta seisab otse nende kõrval. Nad on justkui pimedusega löödud. Nii võime meiegi teha tegusid, mis mõjuvad negatiivselt, isegi hävitavalt me usule ja kirikule - nii nagu maalil tööd rügavad inimesed, kes ei märka ei Peetrust - oma kannatavat kaasinimest, keda nad ristile naelutavad - ega ka taevast tulevat valgust. Kas meiegi ei käitu vahel niimoodi - pimedatena, kaasinimese suhtes tundetuna? Püha Peetrus kontrastina ümbritsevale pimedusele näib aga lausa kümblevat jumalikus valguses. Vaatamata oma kannatustele on ta täielikult kohalolev, teadlik nii Jumala olemasolust kui oma kannatuste vajalikkusest ja tähendusest kirikule. Peetruse pilk on suunatud naelale, mis läbistab ta käe. Näib koguni, et ta surub seda veelgi sügavamale oma ihusse, teades, et see maine ja mööduv kannatus saab mitmekordselt tasutud taevas, kus ta on taas koos oma armastatud sõbra - Jeesusega. Nüüd täielikult ja igaveseks.

Tolle aja inimesed, küll sageli kirjaoskamatud, olid palju rohkem kursis erineva sümboolikaga. Maalid, mis meile ei ütle palju, olid nende jaoks otsekui avatud raamatud. Nii näiteks näeme Peetruse ees lebamas kivi (kas märkasite seda?), mis viitab tema erilisele kutsumusele kui "kaljule, millele Kristus ehitas oma kiriku". Pärast pikka ja väsitavat reisi Rooma, saabudes esimesse kirikusse, mis tervitas neid linna sisenedes, said palverändurid selle maali vahendusel mõtiskleda Peetruse - "kalju" - üle kogu tema ennastsalgavas hiilguses. See sündis veel enne, kui nad jätkasid oma teekonda Püha Peetruse basiilikasse, kus puhkas sellesama Kalju maine keha. Mis veelgi olulisem - nii andis kirik kõigile usklikele selgelt mõista, et Püha Peetrus ei läinud märtrisurma mitte Lutheri, vaid Jeesuse õpetuse nimel, kelle apostliks ta oli olnud juba oma eluajal.

Püha Pauluse pöördumist kujutaval maalil, mis telliti sama kiriku jaoks, leidis tolle aja palverändur vägagi personaalse stseeni isiklikust pöördumisest. Lisaks Paulusele näeme siin vaid hobust ja ta saatjat. Ja taas seda müstilist, taevast tulevat valgust, mis langeb otse Paulusele, kuid mida mitte keegi peale tema ei paista märkavat. See kõik räägib meile sellest, et pöördumine ongi sügavalt isiklik ja see võib pimestada enne, kui me tegelikult hakkame nägema. Nii nagu juhtus Püha Paulusega, kes oli pärast seda sündmust mitu päeva füüsiliselt pime. Kuid veelgi sügavamalt puudutas mind asjaolu, et Caravaggio kujutab Paulust küll pimestatuna maas lebamas, kuid ometi avatud kätega, mis otsekui embaks Jeesust, keda ta veel õieti ei tunnegi. Nii annab kunstnik palverändurile mõista, et Püha Pauluse eeskujul tuleb meil pöördumiseks olla tõeliselt avatud - isegi, kui me veel kõike ei tea, ei näe. Püha Pauluse elus on siin jäädvustatud hetk, mil ta alustab oma ümberkujunemist kristlasi taga kiusanud Saulusest Pauluseks, kellena kirik teda täna tunneb - rahvaste apostliks.

Mis veel tähelepanuväärne - nii Peetruse kui Pauluse leiame üsna maalide allosast, mis tol ajal ei olnud just tavapärane. Enamasti paigutasid kunstnikud kõige olulisemad figuurid ikka maali keskele, et need inimestele hõlpsamalt nähtavaks teha. Kuid Caravaggio soovib nimme anda palverändurile veel ühe olulise õppetunni: ta meenutab meile, et kui soovime saada pühaks, tuleb meil ennast kõigepealt alandada; meil tuleb saada "väiksemaks" ja kummarduda. Nii leiame ka Peetruse ja Pauluse põrmu paisatuna - kannatamas ristil või pöördumas - enne, kui nad saavad tõeliselt suureks ja tõusta taeva kõrgustesse.

Võtsin sellest enda jaoks kaasa kaks peamist mõtet. Meie pöördumine eeldab meilt nii avatust Jumala valgusele kui ka alandlikkust. Avatus ja alandlikkus olid ka meie apostlite hoiakud, mistõttu saame tähistada neid ilusaid tähtpäevi oma koduses Peeter-Pauli katedraalis (apostel Pauluse pöördumispäeva 25. jaanuaril ja apostel Peetruse troonipüha 22. veebruaril). See on eriline kingitus, Jumala and, kuid kas kingime midagi omalt poolt vastu ka Jumalale?

Artikkel põhineb osaliselt Elizabeth Lev’i raamatul „How Catholic Art Saved the Faith: The Triumph of Beauty and Truth in Counter-Reformation Art“ (Sophia Institute Press, 2018)

Friday, January 25, 2019

Assisteeritud enesetapp kui Pascali kihlvedu

Tõlgime Cameron Falleri & Joseph Previtali artikli leheküljelt thecatholicthing

Juulis 2016 saatis Betsy Davis emaili oma lähematele sõpradele ja sugulastele. See oli kutse kahepäevasele peole ilusas majas Ojais, Californias. Kuid sellest ei tule tavaline pidu, seletas ta: tähistamise järel lõpetab ta enda elu surmava kombinatsiooniga rohtudest, mille arst oli talle välja kirjutanud.

"Kallid taassünnil osalejad, te olete kõik väga vaprad, et saadate mind mu teel," kirjutas Betsy. "Ei ole mingeid reegleid. Kandke, mida te tahate, rääkige, mida mõtlete, tantsige, hüpake, laulge, palvetage, aga ärge nutke minu ees. Oh, olgu pealegi, üks reegel."

Betsy Davis suri oma käe läbi 24. juulil 2016.

Üks peol viibinud inimestest oli tema sõber Niels. "Idee minna ja pidada ilus nädalavahetus, mis kulmineerub tema enesetapuga - see ei ole normaalne asi, mitte tavaline, igapäevane juhtum. Kogu kena lõbu ja naeratuste ja naeru taustaks oli teadmine sellest, mis on tulemas .... Betsy tegu võimaldas talle kõige ilusama surma, mida ükski inimene võiks endale soovida. Haarates kontrolli, muutis ta enda lahkumise kunstitööks."

Enamik Betsy sõpradest ja sugulastest, kaasaarvatud Niels, lahkusid peolt enne, kui Betsy võttis surmava doosi.

Tema õde Kelly, kes oli üks vähestest, kes tema surma hetkel kohal viibisid, ütles, et talle meeldis  peo idee, kuid tunnistas, "Ilmselgelt oli see minu jaoks raske. See on ikka veel raske ... halvim oli see, et pidin iga natukese aja tagant ruumist lahkuma, kuna lämbusin pisaratesse. Aga inimesed said sellest aru. Nad mõistsid, kui palju ta kannatas ning et ta oli rahul oma otsusega. Nad austasid seda. Nad teadsid, et ta tahtis, et see oleks rõõmus sündmus."

Niels nimetas tema enesetappu "ilusaks", kuigi see kangastus tumeda pilvena horisondil kui "see, mis on tulemas" peo lõpus. Kelly proovis muuta pidu "rõõmsaks", aga ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Betsy ei tahtnud neid nutmas näha. 

Arusaadavalt tekitas Betsy haigus ja armastatud inimestest lahkuminek sügavat kurbust. See on normaalne ja hea kurbus, mis saadab iga haigust ja surma. Aga ängistus ja konflikt südames, mis on Nielsi ja Kelly tunnistustes ridade vahele kirjutatud, nagu ka Betsy soov hoiduda pisarate nägemisest armastatud inimeste silmis, puudutab sügavamat pimedust, mis ümbritseb soovi tegeleda haigusega enesetapu sooritamise läbi.

Loo südames on möödapääsmatu küsimus: kuidas me teame, et Betsy enesetapp lõpetas tema kannatused? Pange tähele, et oma ülaltsiteeritud kutses nimetas ta sündmust "taassünniks". Kuhu ta siis sündis?

Kahtlemata saame me kinnitada, et senine füüsilise haiguse käes kannatamise vorm lõppes tema jaoks. Aga kas me teame, ilma Jumala ilmutuseta, mis juhtub pärast meie kehade surma?

Tõde on päris teistsugune: arvata, et enesetapp lõpetab kõik kannatused, tähendab mõistusest ja teadusest lahknemist ning pimeda usuhüppe sooritamist omaenda oletusvõime suhtes, mis juhtub sinu ratsionaalse minaga pärast keha surma. Tõepoolest pole ükski kõrgem võim meile avaldanud, et enesetapp lõpetab kogu kannatamise. Pigem on see lihtne oletus nende poolt, kellel pole selle väite tõesusele või vääraks osutumisele mingit ligipääsu. Kriitilised meeled hindaksid tavaliselt sellist pimedat ja solipsistlikku usku hulljulgeks.

Seega toob assisteeritud enesetapp meid Pascali kihlveo uue versiooni kui järsaku servale: kas me haarame ilma mingi toetava tõendusmaterjalita kinni võimalusest, et enesetapp lõpetab kõik meie kannatused? Kas see on väärt riski, et võib-olla on olemas rohkem, kui meie praegused kannatused?

See kihlvedu on tee lõpp surma müsteeriumiga silmitsi seisvale inimmõistusele.

Betsy uskus (omaenda idesse?), et enesetapust tuleneb tema "taassünd". Katoliku usk tähendab uskuda Jeesus Kristuse autoriteeti; lunastamise nimel inimeseks saanud kõikvõimsasse Jumalasse.

Jeesus Kristus õpetab, et igavesse ellu ei ole muud teed kui kannatuste läbi, kui osalemise läbi Tema ristis. Tema toob eesmärgi ja mõtte meie kannatamise kogemusse: just läbi selle, et võtame vabalt vastu oma kannatused ja aktsepteerime Jumala ettenägelikku plaani meie surma kohta, valmistame end ette täiuslikuks õnneks koos Jumalaga. See on viis, kuidas meie kannatavad lähedased aktsepteerivad meie armastuse ja toetuse, nõu ja kohalolu abil vabalt Jumala suveräänsust meie elu üle - kannatades enda surma, kui see tuleb, ühenduses Kristusega.

Muistne kristlik kunst kujutas Jeesus Kristuse risti mitte niivõrd ajaloolistes detailides, kui viljaka ja eluandva Puuna. See on ususilmade vägi. Jeesus Kristusega saame me õppida nägema enda kannatust ja surma kui midagi, mis on Jumaliku armastuse poolt ülendatud ja ilusaks tehtud. Tema rist oli viljakas kogu maailma lunastamise jaoks. Ta kutsub meid sisenema sellesse viljakusse ja ilusse meie enda kannatamises ja surmas. Meie ülesanne ei ole seega julgustada enda kannatavaid lähedasi enesetappu sooritama - mis on kasvav ähvardus inimväärikuse suhtes - vaid käia nendega kaasas, kui nad kannavad oma risti meie Issandaga, täis lootust, et Ta teeb nad viljakaks ja ilusaks.

Me palvetame Betsy eest ja me usaldame ta Jeesus Kristuse, tema armuliku Issanda kätte. Me palvetame Nielsi ja Kelly eest, et nad kogeksid sügavat tervenemist ja rahu Jeesus Kristuse südames. Me teame, et Tema on ainus vastus kannatamise raskustele, eriti pöördumatus haiguses. Me teame, et ainult Tema heidab valgust, mis hajutab kahtluse pimeduse inimolendi saatuse kohta pärast keha surma.  

Thursday, January 17, 2019

Elizabeth Anscombe: kristlus ja patsifism

Tõlgime osa Briti analüütilise filosoofi ja katoliiklase Elizabeth Anscombe'i (1919-2001) esseest "Sõda ja mõrv", kus professor Anscombe mõtiskleb patsifismi ja väärkujutluste üle, mis inimestel on kristlusest.










Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa "tõelisest kristlusest". On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. "Kristlik" Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist - pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeelsed nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma "Anna sellele, kes sinult palub" kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, "Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile ...", võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis "kuulda, et [seda] on öeldud" siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? "Ära tasu kätte" (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja "Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!" (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja "Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua" (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja "spirituaalsema" religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin - see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine - tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: "ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!"; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: "Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb ...", ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle "jalad on nobedad valama verd", esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas "lõputu moraliseerimise" üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja "tingimusteta alistumise" nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks. 

Thursday, January 10, 2019

Ingmar Kurg: mis on Jumala diakoonia?

Kirjutab teoloogiadoktor Ingmar Kurg

Kokkuleppeliselt peetakse sõnaga „diakoonia“ silmas kristlikku hoolekannet. Sõna on tulnud kiriklikku keelepruuki Uue Testamendi kreeka keelest: verb diakoneo, substantiiv diakonia. Sõnakasutus on sedavõrd mitmekülgne, et diakooniaks võib nimetada samahästi apostliametit (Ap 1:17, Rm 11:13) kui ka igasugust teenimisülesande täitmist (Rm 12:7). Tegijale osutav diakonos tähendas teenijat, nagu näiteks Rm 16:1 õde Foibe kohaliku koguduse diakoni rollis või pühadele inimestele omistatud õigust olla Jumala (2Kr 6:4), Kristuse (2Kr 11:23) ja evangeeliumi (Kl 1:25) teenijad.

Diakoonia on niisugune hoolekanne, mis aitab, muudab inimeste elu, lepitab ja toob rahu ning annab elujõu. Kuna inimesed ja olukorrad on väga erinevad, on ka diakoonia tegevusvaldkond lõpmatu. See algab sealt, kus üks inimene märkab vajadust teha kellelegi head. On olemas „väike diakoonia“, mis kasutab vaid neid vahendeid, mida üksikisik või kohalik kirik suudab anda, ning on olemas ka „suur diakoonia“, mille ehitavad üles riik ja kirik käsikäes: diakooniahaiglad, hooldekodud, kasvatusasutused või põgenike- ja arenguabi.

Kus on diakoonia algus? See küsimus on tähtis, sest kui keegi vajab tõesti abi, peab ju teadma, kelle juurest abi otsida. Mõnikord peab ka abistaja ise minema oma varusid täiendama – siis kui heast tahtmisest üksi ei piisa, et tõsistes hädades abi anda. On põhimõtteliselt tähtis teada, kus on diakoonia algus ehk diakoonia lähtekoht, sest siis saab selgeks, kuivõrd on diakoonia elujõuline, katkematu, ammendamatu ja igikestev.

Jeesuse jüngrid olid kord isekeskis arutanud selle üle, kes on õigupoolest see nende Õpetaja, keda nad on hakanud järgima. Kahtlejaid oli palju, sest inimesed ei olnud kindlad, et kui nad panevad kogu oma lootuse Jeesusele, siis kas see lootus ühel päeval ei vea alt. Kuidas suudab Jeesus lahendada kõiki igapäevase elu probleeme – poliitilisi, majanduslikke, moraalseid ja muid, mis löövad inimestel lainetena üle pea? Pelgalt heade jutluste kuulamisest ei saa kõhtu täis ... Nende kõhkluste sees jõudsid jüngrid kindlale seisukohale, mida Siimon Peetrus ruttas teatavaks tegema: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja ära tundnud, et sina oled Jumala Püha!“ (Jh 6:68–69).

Nõnda on ka diakooniaga. Tõsi, et diakoonia kodukoht on seal, kus leidub inimlikku armastust, halastust ja hoolt ning suutlikkust seda kõike tagajärjekalt ellu viia. Kuid niisugune diakoonia oleks ikkagi vaid episoodiline ja inimlike võimetega piiratud. See on hea ka sellisena, kuid mitte piisav. Diakoonia lähtekoht peab olema leitav Jumalas, sest ainult siis on see usaldusväärne. Diakoonia Jumalas – vaat see on midagi, mis väärib ülesehitamist.

Diakoonia Jumalas

Keegi ei tea, kui suured on Jumala tagavarad loodud maailma jaoks. Kui kauaks jätkub eluks vajalikke tingimusi, millised on ressursid, et ära toita kogu elavat loodust ja inimest koos sellega? Kas Jumal on kogu panuse andnud loomises ja jätnud edasise inimese hoolde või on Tal veel midagi varuks, juhul kui olukorrad peaksid minema ekstreemsemaks?

Pühakiri annab teada, et Jumala siinpoolsus on tõeline ja sellega saab arvestada. Jumala suhtumine oma loodusse pole muutunud ja Ta pole kaotanud selle vastu huvi. Jumala siinpoolsus on Tema inimlik külg, kui nii tohib öelda. Igavene Jumal on kohal siin, koos inimesega inimeste maailmas. Pühakiri väljendab seda nii, et inimeseks saanud Sõna ehk Jeesus Kristus on ühendus siin- ja sealpoolsuse vahel. Jumala Poeg, kes on sündinud inimeseks, on samal ajal Looja Jumala kuju.Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike, ja kõik püsib koos temas“ (Kl 1:15–17).

Niisiis väljendub Jumala suhtumine loodud maailma järgmiselt: Jumal on seda tahtnud ja see on hea. Maailma olemasolu pole mõttetu ning selle kulgemine pole sihitu. Kuna Jumal tahab maailma, siis on maailmal eesmärk; ning veel – Jumal tahab maailma mitte ainuüksi enese jaoks, vaid maailma jaoks. Tema huvi on selle maailma õnnelikkus ja hea käekäik.

Teoloog Karl Barth on kõnelenud Jumala inimlikkusest (raamatus „Die Menschlichkeit Gottes“), kuna loodud maailm on Jumalaga osaduses ja inimene on Jumala partner. Jumala inimlikkus tähendab õigupoolest Jumala inimlähedust. Sellisest Jumala inimlikkusest saab teha mõningaid järeldusi, mis aitavad mõista diakoonia lähtekohti:

1. Jumal võimaldab inimesel tulla iseenese äratundmisele. Inimene saab teadlikuks enese olemasolust ja paljustki veel, mis loodud olendi eneseteadvusega kaasneb. Miks on see nii tähtis? Esmalt selleks, et inimene saaks Jumala ja iseenese vastu võtta, sest siis pole inimene enam iialgi üksi ja tema elu ei lõpe kunagi. Teiseks, et inimesel oleks midagi Jumalale omast, mingi jumalasarnasus, nii nagu on öeldud Piibli loomisloos: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1Ms 1:27). Jumalanäolisus paneb inimesele kaasvastutuse kogu loodu eest.

2. Jumal tuleb inimese juurde, selleks et inimene õpiks minema teiste juurde. Selles on diakoonia: minemine teiste inimeste juurde. Jah, tõsi, et Jumal on Jumal eelkõige iseeneses, oma pühas Kolmainsuses, nii nagu inimene on inimene iseeneses. Ent jumaliku elu, igavese elu saladus peitub selles, et minnakse iseenesest väljapoole – minnakse enese juurest teise juurde. Inimene, kes selles püüab jäljendada Jumalat, on diakon Jumala eeskujul.

Jumalas on igavene elu – selle mõistmine on elementaarne. Jumala tagavarad loodud maailma jaoks ei saa otsa, kuni see igavene elu on liikumises ja sünnitab aina edasi. Apostel Johannes on sellest saladusest aru saanud ning nõnda kirja pannud: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1Jh 1:1–4).

Diakoonia teoloogiline alus

Diakoonia on diaconia Dei, Jumala diakoonia. Jumal on diakoonia lähtekoht ning Temal on ka rakenduskava. Diakoonia rakendamine toimub koos inimesega inimese abistamiseks ning hoolekandeks kogu loodu eest. Kolm suurt rakenduskava on käsitletavad teoloogiliselt ja neid võib nimetada nii: eshatoloogiline diakoonia, kristoloogiline diakoonia ja eklesioloogiline diakoonia. See ei tähenda, et üks kava oleks teistest parem või kui plaan A ei tööta, siis võetakse ette plaan B. Tegelikult on nii, et kõik, mida suudetakse ellu viia koos Jumalaga, see töötab nüüd ja igavikuski. Erinevus on vaid meetodites ning püstitatud eesmärkides.

Esiteks: eshatoloogiline diakoonia. Eshatoloogiaga märgistatakse „viimseid asju“ ehk kindlalt kätte jõudvat – seda, mis praeguseks seda veel ei ole, kuid mille tulemise märgid on juba nähtaval. Kristlikus teoloogias kõlab eshatoloogia hea lootuse kuulutusena: Jumal viib alustatud tööd täide kogu ulatuses ja auhiilguses.

Jeesus alustas oma kuulutust eshatoloogilises perspektiivis, kui ütles, et „Jumala riik on lähedal!“ (Mk 1:15). Sõnumit Jumala riigist mõisteti tol ajal küll mitmeti, olenevalt antiikaja inimese maailmapildist või religioossest kuuluvusest, kuid igal juhul millegi sellisena, milles on Jumal end ilmutanud kogu väes ja kogu rahvale. Selle kehtestamisel lõpeb ära praegune ajastu ning saabub uus, täiuslik ja igavene õnneaeg (vrd Lk 14:15, kus Jeesus kuulutabki õndsaks need, kes koos temaga istuvad lauas).

Ootamatu oli aga Jeesuse ütlemine: lähedal! „Kus?“ küsisid inimesed. Väga lähedal! Nii lähedal, kui teie olete minule, rääkis Jeesus. Kes on koos minuga, see saabki maitsta Jumala riiki. Evangeelium on ridamisi segitanud Jeesuses püsimise tagajärgi, sest „kes peab vastu lõpuni, see pääseb“ (Mk 13:13): „Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!“ (Jh 15:4–5). „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!“ (Jh 15:7).

Jumala riigi kuulutamisega koos ilmnevad selle uue ajastu tunnusmärgid: taganevad kurjus, haigus ja surm. Pühakirjas on öeldud, et Jeesus kuulutas „kuningriigi evangeeliumi“ ning sellega koos parandas „igasugust tõbe ja vigadust rahva seas“ (Mt 4:23). Oma kuulutustöö algul pidas Jeesus nn inauguratsioonikõne, milles lubab vaeste rikkaks tegemisest, et seda maailma muuta. „Ja tema tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik. Õndsad teie, kellel nüüd on nälg, sest teid peab toidetama. Õndsad teie, kes nüüd nutate, sest siis te naerate. Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid kogudusest välja heidavad ning laimavad ja teie nime kui paha nime hülgavad Inimese Poja pärast. Rõõmutsege sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!“ (Lk 6:20–23).

On vaja taevalikku tarkust, et nende sõnade valgel oma diakooniatöö eesmärke õigesti seada. Peab mõistma Jumala riigi saladust, et see on „juba nüüd“ ja „veel mitte“. Jah, koos Jeesuse tulekuga inimeste maailma on eshatoloogiline Jumala riik juba alanud, kuid selle jõustumine täiel määral seisab veel ees. Johannese Ilmutusraamatut lugedes saab aimu, kui palju dramaatilisi aegu tuleb inimkonnal läbi käia, et jõuda välja igavesse õndsusesse.

Teiseks: kristoloogiline diakoonia. Kristoloogiline diakoonia juhatatakse sisse Jeesuse küsimusega: „Kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib“ (Lk 22:27). Järelikult, kui püüda Jeesuse küsimusele vastata, siis suurim on diakoonia töömail madalaim. Jeesus on tulnud Jumala diakoniks, sest ta on seda öelnud otsesõnu: „Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!“ (Mk 10:45). Christos diakonos!

Jumala tegutsemisel inimkonna heaks, kui Jumal-Isa saatis välja Jumal-Poja, kes sündis inimeseks, näidatakse inimkonnale kaht liikumissuunda. Esimene neist on ülalt alla, teine on inimeselt inimesele:

1. Ülalt alla. Inimeseks saades loobus Jumala Poeg taevasest aust ja alandas end. Varakristlik hümn Filipi kirjas on seda tulemist alla jutustanud nõnda: „Kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8). Jeesuse kannatusloost on teada, kuidas Jumala Poeg võitis eneses soovi elada vaid iseendale. Ta loovutas end kuni surmani. Kuid see polnud Jeesuse töö lõpp-punkt. Jeesus teenib loodut ka sellega, et Ta tõsteti taas taevasesse ausse; Ta palvetab nüüd kiriku eest ning läkitab Vaimu. „Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks“ (Fl 2:9–11).

2. Inimeste juurde. Jumala Püha tuleb ebapühade juurde. See on vastupidine suund sellele, kuidas tavareligioossed arusaamad suunaksid inimesi tegutsema. Jeesuse kaasaegsed usulised entusiastid, näiteks esseenid, püüdsid end pühitseda sellega, et eraldusid roojasest ja ebatäiuslikust. Jeesus eraldus küll kõrbesse 40 päevaks, kuid vaid selleks, et edaspidi olla inimeste seas neid teenides. Jeesus kohtas oma teekondadel kõiksuguseid inimesi: nii patuseid, haigeid, võõraid, uskmatuid kui ka jumalaotsijaid, usklikke, ennastohverdavaid, abivalmis ja külalislahkeid inimesi.

Kes nimetab end kristlaseks, see seob end Jeesuse Kristusega ning püüab Teda jäljendada. Niisugune ongi täiesti loomulik arusaamine kristlaseks olemisest – ligimese teenimine Jeesuse eeskujul. „Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid,“ ütles Jeesus (Jh 20:21). Ning sugugi mitte omast jõust ega ressurssidest, vaid sellest, mida Jeesus annab. Jeesus on öelnud, et kes usub Temasse ja jääb Temaga koos teenima, „see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid, kui need on“ (Jh 14:12).

Nüüdisaja teoloogid hindavad kristoloogilist teoloogiat enesekriitiliselt ja tuletavad meelde, et kõike ei saa ühte patta panna. Teoloog Otto Kaiser on pidanud vajalikuks eristada seda Jeesust, keda meie tahame matkida, sellest Jeesusest, kellel ainsana on jumalik meelevald tegelikke olukordi muuta. Ei anna head tulemust see, kui kujutada mõttelist Jeesust „sotsiaaleetilise ideaalkujuna“ (Otto Kaiser), kes täidab inimeste igatsuse lõpmatu armastuse järele inimlike mõõdupuude kohaselt. Jumala mõõt ei ole inimese mõõt. Kui Jumal laseb oma headust sadada „nii õigete kui ülekohtuste peale“ (Mt 5:43-48), siis Ta teeb seda viisil, milleni inimese arusaamine ei küüni.

Diakoonia Jeesuse Kristuse viisil on jumalik seeläbi, et väljendub kiriku tegemistes Jumala armuannina ehk üleloomuliku võimena, mille Jumal oma äravalitud kaastöölistele annab. Apostel Paulus on selle tõe lahti seletanud. Ta õpetas kristlasi tõstma nende diakooniaalast pädevust (1Kr 12:31): olge agarad püüdma suuremaid armuande! Ja suurim neist on armastus!

Kolmandaks: eklesioloogiline diakoonia. Eklesioloogia all mõeldakse Kristuse kirikusse puutuvat. Prantsuse katoliiklik teoloog Alfred Loisy märkas üllatavat tõsiasja: Jeesus kuulutas Jumala riiki, aga sündis kirik [Katoliku blogi kommentaar: preester ja teoloog Alfred Loisy ekskommunikeeriti aastal 1908]. Jumal tahtis nii. Kirik on organiseerunud Jumala rahvas, kes tegutseb sihipäraselt ja üheskoos. Diakoonia seisukohalt suurepärane saavutus.

Jeesuse kuulutus Jumala riigist oli suunatud kõikidele inimestele ja see tõmbas ligi igasugust seltskonda. Evangeeliumikuulutuse seisukohast ainult nii saabki olla ning Kristuse kirik teeb sedasama. Kuid kuulutuse juurde käib ka teine pool – meeleparandus ja uus elu. „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:15).

Evangeeliumi valgel tuleb palju asju parandada. Peab maha jätma elukombed, mis Jumala riiki ei kõlba. Jumala riigis tuleb panustada seal, kus tavaliselt nii ei tehta, eriti seda, mis puudutab diakooniat ning saab seeläbi Jumala riigi üheks lahutamatuks tunnuseks. „Sest Jumala riik ei ole mitte sõnades, vaid väes!“ ütles apostel Paulus (1Kr 4:20). Jumala riigi praktiseerimise koht siin maailmas on kirik – rääkimata sellest, et kirik on Kristuse ihu; ihu, mille abil saavad Kristusesse uskujad end teha nähtavaks, kombatavaks, mõistetavaks. Kristuse ihu elukeskkond on maailm.

Apostliteaegne kirik alustas organiseeritud diakooniaga, kuna inimhulga minnalaskmine isevoolu teed tekitanuks ülemääraseid pingeid inimeste ja huvigruppide vahel. Koguduseliikmed vajad üksteiselt abi. Diakoniameti ellukutsumise ja diakooniatöö korraldamise põhjuseks oli vähemkindlustatud ja abivajajate arvu suurenemine koguduses.

Kiriku diakooniatööga seoses on aja jooksul selgunud järgmist:

1. Aset on leidnud muutus kiriku enesemõistmises ning see on toonud kaasa muutuse ka kiriku diakoonia mõistmises. Pikka aega kehtis arusaam, et kirik on Jumala misjoni eesmärk ning diakoonia on selle kiriku liikmete abistamise vorm. On ju loomulik mõelda nii, nagu apostel Paulus manitses: tehke head kõigile, eelkõige aga usukaaslastele (Gl 6:10). Isegi siis, kui kirik ulatas abikäe inimestele väljaspool kirikut, tehti seda ikkagi tagamõttega, et inimesed jõuaksid kiriku rüppe. Tõsi, kirik on kindlasti asendamatu institutsioon Jumala riigi rajamisel, kuid nüüdisaja misjoniparadigma ei räägi mitte kiriku, vaid Jumala misjonist ja Jumala diakooniast. Sellest tulenevalt ei ole kiriku ideaalpildis mitte ainult „tulge minu juurde“ (Mt 11:28), vaid ka „minge kõike maailma“ (Mk 16:15). Kirik on Jumala silmis väärtuslik siis, kui too asub täiel määral maailma keskel ja jääb seal püsima, sest just nii saab Jumal oma õnnistavat mõju avaldada kogu loodule. Jumal armastab seda maailma.

2. Kiriku diakoonias tuleb eristada dimensiooni ja intentsiooni. Need kaks võõrsõna ei peaks ehmatama. Dimensioon viitab püsiväärtusele, sellele, et Kristuse kirikul on võõrandamatu eesõigus olla Kristuse esindus selles maailmas – nagu Jumala riigi suursaatkond. Kirik on linn mäe peal ja valgus pimeduses. Intentsioon viitab aga sellele, mida kirik sihipäraselt ette võtab temalt oodatavate tulemuste saavutamiseks. Selline kirik on tegus. Nii on ka diakoonia kahetähenduslik: diakoonia on tõeline siis, kui kristlased kiirgavad armastust ning elavad osaduses üksteisega; aga diakoonia tingib ka panustamist, vahendite hankimist, pingutamist kuni lahenduste saabumiseni.

Eklesioloogiline diakoonia panustab Jumala rakenduskavva nendes oludes, kus kirik, kes on maailmas alati vähemus, avab end enamuse jaoks. Kirik on nagu seeme, mis istutatakse maailma mulda, või nagu juuretis, mis paneb maailma kihama.

Diakoonia ümbermõõt

XIX sajandi ühiskondlike ümberkorralduste turbulentsides hakkas kiriklik diakoonia oma algsetest raamidest välja kasvama. Sellele aitas suuresti kaasa kuulus Johann Hinrich Wichern (1808–1881), keda hüütaksegi moodsa diakoonia isaks. Ta suutis tolle aja rahvakirikutele selgeks teha, et diakoonia toimumiskoht on suurel määral just väljaspool kirikut, seal, kuhu kirik enam ei ulatu või pole veel kohale jõudnud. Moodsa ajastu diakoonia ei saa piirduda vaid humanitaarabi andmisega või haigete hooldusega kiriklikes asutustes. Seda kindlasti ka, kuid diakoonia mõõt on veelgi suurem: diakoonia abil liigub kirik maailma suunas, selleks et mõjutada evangeeliumi ja praktilise tööga kogu ühiskonda. Kus kirik kohtab kannatusi – olgu need siis põhjustatud majandusprobleemidest, poliitikast või elukeskkonna halvenemisest –, seal tuleb kannatuse põhjused välja juurida. Niipalju kui võimalik.

Diakoonia tõmbab ringi ümber laiale teemade spektrile, millega kirikul tuleb kokku puutuda: kaitsta ja tugevdada inimväärikust; edendada inimõigusi; algatada inimeksistentsiks vajalikke tugiteenuseid; võimaldada inimestele kanda kaasvastutust ühiskonnakorralduse ja kogu loodu eest; töötada õiglase ühiskonna nimel.

Ei, diakoonia pole vähem edukas või vajalik, juhul kui kirik kõiki nimetatud sotsiaal-poliitilisi eesmärke ei suuda saavutada. Mõnikord on kirikul õigem sellest lausa eemale hoida, et ta ise ei saaks uute hädade põhjustajaks. Kuid on oluline silmas pidada ühiskonnaelu situatsioone, selle üle järele mõtelda ning kaalutletult ja sihipäraselt tegutseda. Miks? Sest Jumala diakoonia eesmärgiks pole midagi vähemat kui Loojaga lepitatud loodu, kes on ära päästetud kurjuse ja hädade käest. See Jumala riik, mis kord saabub kogu aus ja hiilguses, on juba nüüd toimiv, sest Kristus on iga päev inimeste juures ja tegutseb oma rahva tegude läbi.

Jumala diakoonias kuuluvad need kaks kokku: evangeeliumi kuulutamine ja sotsiaalne vastutus. Nii nagu medali kaks külge. Ühest küljest, kiriku kuulutus omab sotsiaalseid tagajärgi, kuna kirik kutsub inimesi üles armastusele ja meeleparandusele kõigis eluvaldkondades. Ja teisest küljest, kristlaste sotsiaalsel seotusel on evangeelsed tagajärjed, kuna iga tegu tunnistab Jeesuse Kristuse muutvast armust.

Kirjutatud 2018. aasta novembris

Friday, January 4, 2019

Moodsa maailma kiuste – kristlikud kogukonnad Ühendriikides

Ajakirjas The Wall Street Journal ilmunud Ian Lovetti artikli põhjal refereerinud ja tõlkinud Oto Tuul
Pered kogunevad pärast Missat kloostri ümber
Selle ja järgmiste piltide autor: Max Whittaker

Ameerika Ühendriikides on traditsiooniliste kristlaste seas populaarsust ja liikmeid kogumas kogukondlik eluviis, kus kümned perekonnad kolivad suurlinnadest välja kaugetesse loodusrikastesse külakestesse, mis on tekkinud seal tegutsevate kloostrite ümber. Siin on sissevaade ühe sellise küla perekesksesse idüllilisse ja hingestatud ellu.

1999. aastal saabusid esimesed benediktiini mungad Hulbertisse Oklahoma osariigis plaaniga ehitada sinna klooster. Toona ei olnud seal midagi peale puhta looduse. Tänaseks on neile järgnenud kümned perekonnad Californiast, Texasest ja Kansasest sooviga elada ühes vähestest ainult traditsioonilistest katoliiklastest koosnevas kogukonnas Ameerika Ühendriikides. Kogukonna nimeks sai lähedal asuva oja järgi Clear Creek.

Lähim linn koos panga, toidupoe ja kohvikuga on tunnipikkuse autosõidu kaugusel. Kohapeal on vähe töökohti. Ometi arvavad asukad, et kloostri lähedal elamine on seda väärt: „Meie siht siia kolides oli kujundada oma laste südametunnistust ja maailmapilti teatud viisil, ilma et ühiskond meilt selle voli ära võtaks,“ ütleb Mark Wheeler, üks kogukonna esimesi asukaid.

Ligikaudu 100 siin elavat inimest on osa tärkavast liikumisest traditsiooniliste kristlaste seas, kes otsivad sekulaarse ühiskonna piiramisrõngasse sattununa varjupaika kloostrite või kirikute ümber koondunud kogukondades. Sarnased külad erinevatest kristlikest konfessioonidest on tekkinud ka Alaskas, Marylandis, New Yorgis ja teistes osariikides. Sellist eluviisi on kutsutud ka „Benedictuse valikuks“, viidates pühale Benedictusele (480-547 AD), kes, sattudes silmitsi omaaegse Rooma moraalse allakäiguga, otsustas sealt lahkuda ja asuda elama loodusesse – püha Benedictus elas kolm aastat erakuna koopas Simbruini mägedes, Roomast 60 km kaugusel.

Klooster, kus elab 50 munka, moodustab kogukonnaelu keskme. Kohalikud tulevad hommikuti enne kella 7-t Missale, jumalateenistusest võetakse osa iga päev ja pühendutakse palveelule. Lapsed on kodukasvatusel. Interneti ja televisiooni kasutamisvõimalused on paljudel kogukonna liikmetel olemas, kuid neid kasutatakse vähe, enamasti praktiliste toimetuste tegemiseks. Mitmed pered kasvatavad koduloomi ja tegelevad väikeses mahus põllumajandusega. 

Paljus meenutavad kogukonna liikmed lähimineviku ameeriklasi – riietutakse tagasihoidlikult, naised kannavad pikki seelikuid ja Missa ajal loori. Looritamine oli veel pool sajandit tagasi katoliiklikus maailmas üldlevinud tava, mis Vatikani II kirikukogu reformide järel hüljati. Noored mehed küsivad tihti neiu isalt luba, et tütar välja kutsuda.

Sean Schmidgall kolis kogukonda 2014. aastal pärast ülikooli lõpetamist, nimetades põhjuseks mure oma lastele kristlike väärtuste pärandamise üle. „Oli lihtsalt liiga palju seksuaalset lodevust; see on tunginud kogu ühiskonda,“ ütles ta. „Sa ehk õpetad neile midagi kodus, aga siis kõnnid nendega tänaval ja kohtad reklaame mingi provokatiivse pildi või naisekujutisega.“ Sean kohtus oma tänase abikaasa Angelaga varsti pärast kogukonda kolimist. Nad armusid üksteisesse ja käisid aasta aega lähimas linnas Tulsas õhtust söömas ja tantsimas. Esimest korda suudlesid nad oma pulmapäeval, nüüd on ootamas oma esimest last ja elavad majakeses, mille tema vanemad ehitasid. Nad on üks mitmetest põlvkonnaülestest perekondadest, kes elavad üksteise lähedal ja aitavad ühiselt laste eest hoolt kanda.

Mõned kristlased peavad sellist maailmast eraldumist kristliku elu olulise suunise – evangeliseerimise – täitmata jätmiseks. Kogukonna liikmed seevastu ei tähtsusta mitte eraldumist, vaid enesele ja oma lastele tugevama usu kasvatamist. Alaskal asuva sarnase ortodoksi kogukonna preestri sõnul oli enne II maailmasõda Ameerikas loomulik, et naabrid tundsid ja abistasid üksteist ning nende kogukonna sihiks on seesuguse loomuliku kogukondlikkuse taastamine.

Clear Creeki kogukonna liikmed peavad ennast selgelt erinevateks täielikult eraldunud kogukondadest nagu amišid -- neil ei ole tehnoloogiakeeldu ega skepsist väljast tulnute suhtes. Noored poisid mängivad lähima linna meeskondades jalgpalli. Mõnedel perekondadel on Netflix ja nutitelefonid, kuigi signaal on katkendlik. Üks seltskond mehi koguneb regulaarselt televiisorist sporti vaatama.


Kloostri abt Philip Anderson on olnud keskne figuur kogukonna tekkimises. Klooster on kodu luua soovivatele peredele kokku müünud üle 40 hektari oma maad. Ta on kutsunud kogukonda „saja aastaseks projektiks“, mis võiks ühel päeval meenutada keskaegset kloostri ümber arenenud küla. Ta tunnistab, et me ei ela enam ammu keskajas, kuid näeb ajaloos paralleele Rooma impeeriumi kokkuvarisemise ja uue kloostrite ümber tärkava tsivilisatsiooni vahel.

Kogukonna elanikud ei taha enda sõnul millegi eest põgeneda, vaid otsivad teistsugust – lihtsamat, varjamatult kristlikku, kogukondlikku ja perekonnale orienteeritud elu. Elu, kus oleks vähem üksildust ja rohkem suhteid, vähem tarbimist ja rohkem mõtet. Ja selle jaoks ühiskondlikku ruumi, kus saaks üheskoos elada oma väärtuste järgi ning need järeltulijatele edasi anda.

Sõbrad räägivad kogukonna tantsuõhtul lõkketule ümber

Saturday, December 29, 2018

Blogi esimese täistööaasta kokkuvõte

Katoliku blogi tehti avalikuks esimest korda 8. septembril 2017, mis tähendab, et nüüd on peaaegu täis saanud esimene täielik aastaring. Aeg on teha väikene kokkuvõte ja tagasivaade - peamiselt numbrites.

Esiteks, kaastööliste arv (kui kaastöölisteks lugeda kõik, kes on mingil kujul spetsiifiliselt blogi tööle kaasa aidanud) on minu loendamise järgi tõusnud 18 inimese peale. See hõlmab kõiki inimesi, kes on üldse kunagi blogi jaoks midagi teinud; aktiivselt töötab blogiga 3-4 inimest. 

Facebookis on blogi leheküljel (selle postituse avaldamise seisuga) 378 jälgijat (see on suurem, kui like'de arv, kuna mitte kõik blogi jälgijad ei märgi blogi meeldivaks). 

Blogi on (blogspoti andmetel) vaadatud ühtekokku 43,096 korda. Vaatamiste arv kasvas märgatavalt septembris, kui Eestit külastas paavst Franciscus. Keskmine vaatamiste arv päevas on viimasel ajal püsinud 150-400 ringis.

Blogi vaatamiste kohta kogub lisaks blogspotile andmeid ka google analytics, mis sai sisse lülitatud aga hiljem ja ei kajasta seega tervet perioodi. Samuti peab märkima, et blogspoti ja analyticsi andmed ei kattu 100%-liselt. Aga see-eest väljastab analytics mitmeid huvitavaid näitajaid. Näiteks:

* Päevane külastajate arv jääb vahemikku 20-50; kõige tüüpilisem arv on 20 ringis.
* Kõige rohkem külastajaid ühel päeval on olnud 165 (4. detsembril, mil avaldasime postituse Maria von Trappi nõuanded armastuse tegudeks advendiajal)
* 17% külastajatest naasevad lehele
* Kokku on 2741 erinevat külastajat käinud blogi lugemas (perioodil mai-detsember)
* Keskmine blogis veedetud aeg on olnud 2 minutit ja 5 sekundit
* 55% külastajatest on mehed
* Vanuseliselt loevad blogi kõige rohkem inimesed vahemikus 25-34 eluaastat (33.5% kõigist kasutajatest), teisel kohal on kasutajad vanuses 18-24 (27.5% kõigist kasutajatest)
* 49% kasutajatest jõuavad blogini sotsiaalmeedia kaudu, 23.3% otsingu kaudu, 17% tulevad ise otse blogisse ja 7.4% jõuavad siia mingi muu viite kaudu.

Kuidas analytics külastajate sugu ja vanust määrab ma täpselt ei tea; ilmselt kehtib see statistika nende kohta, kes on sisse loginud enda google kontosse.

Facebooki leheküljel ja lehekülje postitustel on kogunenud viimase poole aasta jooksul vaatamisi 55700.

Sellel aastal oleme avaldanud blogis kokku  65 artiklit, millest umbes pooled (~30) võib lugeda originaalseteks, ning ülejäänud on tõlkeartiklid.

Kõige loetum postitus on endiselt juba eelmisel aastal avaldatud artikkel briti analüütilise filosoofi Elizabeth Anscombe'i kohta, kes oli katoliiklane. Artiklil on kogunenud 1046 vaatamist. Selle aasta postituste top näeb aga välja järgmine (sulgudes märgitud vaatamiste arv):

1. Intervjuu Kiriku pressiesindajaga: katoliiklase tunnus on palvetamine (767)
2. Mälestusi Eesti palverännutee läbimisest (690)
3. Noveen pühale Johannes Paulus II-le (580)
4. EV 100: pildikesi katoliiklikust kirikuelust enne okupatsiooni (543)
5. Emade palved (550)
6. Humanae vitae 50: võttes kontratseptiive tõsiselt (536)
7. Püha Martini kogukond (534)
8. "Humanae vitae" prohvetlik vägi (488)
9. "Jumal lõi su sellisena, ning mul on sellest ükskõik" (458)
10. Hingedeajast ja Tallinna vanadest katoliku kalmistutest (450)