Saturday, April 4, 2020

See palmipuudepüha "hoosianna"

Tõlgime isa John Zuhlsdorfi artikli CatholicHeraldist

Igal Missal hüüame me Jumala poole: "Oh Issand, aita nüüd! ...הושענא" (Psalm 118:25), nagu on teinud lugematud katoliiklaste põlvkonnad ja meie juutidest eelkäijad paasapühadel enne meid. See pühapäev on "hoosianna" hüüdmine teistmoodi.

Sellel esimesel palmipuudepühal kihas püha linn palveränduritest, paisutades elanike arvu miljonini. Kõndides linna tänavail, laulsid nad palveteekonna laule (psalmid 120-134), mis on omistatud Taavetile ja Saalomonile. Aga nüüd nägid nad äkitselt kedagi, kes ei kõndinud, vaid pigem õõtsus, ülakeha rahvamassist kõrgemal.

See oli kuulus Jeesus, kes oli üles äratanud neli päeva surnud Laatsaruse, ratsutamas eeslisälu seljas, nagu ennevanasti oli teinud Saalomon (1Kn 1).

Juudid tundsid oma pühakirja. Nad tundsid ära prohvet Sakarja ettekuulutuse 9:9-10 täidemineku: kuningas oli tulnud. Kuna kuningaid võiti, oli Messias tulnud Siionisse. Nad olid valmis järgmiseks sammuks. Messias, Taaveti soost ülempreester-kuningas, pidi sisenema Jeruusalemma ja ohverdama Templi massiivsel nelja sarvega pronksaltaril. Nii läksid nad laulmisel üle hallel psalmile (kiituspsalmile) 118, värssidele, mida lauldi veerand miljoni talle tapmise ajal ja paasasöömaajal:
See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Oh Issand, aita nüüd [heebra keeles ''hoosianna']! Oh Issand, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast. Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!
Kristus oli selgelt uus Taaveti soost ülempreester-kuningas, aga mitte maise aupaiste ja ülevuse mõistes. Kindlasti täitis ta ettekuulutused, aga ootamatutel viisidel. Muidugi ohverdas ta, aga Risti uuel altaril, mille eelkuju oli pronksist nelja sarvega altar. 

Hallel psalme lauldi ka Templi pühitsemise pühal (Hannukah). Nüüd pidi pühitsetama uus Tempel, mida vana oli ette kuulutanud: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" (Johannese 2:19).

Muistse aja autorid mõtlesid paastuajast, paasamüsteeriumile vahetust ettevalmistusest ja ristimisest kui teatud sakramendist, mis toob meid müsteeriumi juurde, mida see uuendab, ja müsteeriumid meie juurde. Me oleme see, mida me pühitseme. Laulge oma hoosiannat teistmoodi. 

Saturday, March 21, 2020

Mis mõte on Missal ilma osalejateta?

Eesti apostellikus administratuuris on avalikud Missad tühistatud teadmata ajaks, ning me ei erine selle poolest enamikust teistest euroopa- ja ameerika piiskopkondadest. Väga võimalik, et me ei saa Missale isegi Ülestõusmispühadel. Siiski on piiskop Philippe oma läkituses palunud kõigil preestritel pühitseda Missat iga päev privaatselt, ning Tallinna katedraalis toimuvaid Missasid on võimalik jälgida iga päev otseülekande vahendusel eesti katoliku kiriku youtube'i kanali vahendusel. Sarnaselt käitutakse ka teistes piiskopkondades, kus avalikud Missad on keelatud.

Aga Missa jälgimine ülekande vahendusel ei lähe arvesse Missal osalemisena. Mis mõte on siis Missadel ilma osalejateta, küsib Christine Rousselle Catholic Heraldi veergudel.

Missa "ei ole midagi, mida meie teeme," vastab kanoonilise õiguse professor, isa James Bradley, kellel paluti sellele küsimusele vastata. "Me osaleme Missal preestri või rahvana, kui me kohale tuleme, aga kõige enne ja peamiselt on see Kristuse tegu. Katekismus ütleb, et Kristus on liturgia peamine läbiviia, nii et see on midagi, mida teeb Issand ja milles meie osaleme, sest me osaleme Tema elus läbi ristimise."

Isa Bradley seletab, et preester ei pühitse Missat privaatse indiviidina, vaid kui Kiriku teenija, hõlmates tervet Kirikut. Iga pühitsetud Missa, ükskõik kus ja ükskõik millal, on kõigi jaoks, kes Kirikusse kuuluvad, isegi kui nad kohal ei ole. Seda illustreerib ka Missal kasutatav keel. "Me räägime inglitest ja pühakutest ning kõik nad on alati kohal igal Missal, terve Kirik on kohal maa peal ja Taevas. Nii et selles mõttes ei ole preester kunagi üksi, kui ta seisab altari juures."

Isa Thomas Petri, teoloog, ütleb, et Missa kese on Jumal, mitte inimesed. "Missat ei tohiks kunagi vaadata kui midagi, mille mõte olen mina või preester või koguduse liige või kogukond," ütleb Petri. "See on Jumala adoratsioon ja kummardamine ning Temale au andmine ning selle jaoks on meid loodud. See on see, mis meid täidab, nii et me muutume rõõmsaks ja pühaks ja meis on rohkem elu."

Ta lisab, et "võib näida, nagu oleks Missa Jumala kummardamise etendus, mille mõte on meie spirituaalne kasu. Spirituaalse väärtuse aspekt on kindlasti osa sellest, aga mitte ainus ja ma ütleksin, isegi mitte peamine aspekt. Peamine, mida Missa teeb või mis Missa on, on Jeesuse Kristuse ristiohverduse sakramentaalne esindamine."

Iga kord, kui Missat pühitsetakse, selgitab Petri, "oled sa kohal Jeesuse Kristuse risti jalamil ning paasamüsteeriumi armud tulvavad maailma. See kehtib sõltumata inimeste arvust, kes kohal on. Igal Missal on lõpmatu spirituaalne väärtus, sest sellel on täpselt sama väärtus nagu Jeesuse Kristuse ristil, mida see esindab."

Isa Bradley iseloomustab Missat kui midagi väga erinevat protestantlikest jumalateenistustest, sest Missa on "meie osalemine Jumala Poja ohverduses Jumal Isale, Jumal Pühale Vaimule", mitte "horisontaalne suhe, kus me seisame Jumala ees ja kummardame teda või näitame oma kahetsust pattude pärast." Ehkki Euharistia liturgias on kummardamise ja kahetsuse aspekte, on isa Bradley sõnul eristav võtmefaktor Kiriku sakramentaalne osalemine Kristuse elus.

"Seega katoliiklased ei saa lihtsalt olla kodus ja teha seda, mida nad muidu Kirikus teeksid," ütleb ta. Kui protestandid näevad kirikuteenistust kui midagi, kus nemad pakuvad midagi Jumalale, olgu see kahetsus või rõõm või tänu, siis seda saab teha ükskõik kus ja ükskõik millal. Aga Missal toimub midagi rohkemat.

Petri nõustub, öeldes, et katoliiklased ei tohiks kunagi pidada Missat etenduseks, mida nende jaoks peetakse. "Missa ei ole show, sest see ei ole midagi, mille me oleme leiutanud. See ei ole meelelahutus." Me peaksime vaatama Missat kui Jumala kummardamist "täpselt nii, nagu Jumal tahab, et Teda kummardataks; see tähendab, läbi Tema Poja, Jeesuse Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise - läbi Tema ohverduse."

Petri lisab, "Meil ei ole õigust Missast meelelahutust loota. Tegelikult ei ole sul õigust kummardada Jumalat viisil, kuidas meie tahame Jumalat kummardada. Piiblis ja traditsioonis ütleb Jumal alati meile, kuidas me peame Teda kummardama. Ja Missa on see, kuidas Ta tahab, et Teda kummardataks."
 

Thursday, March 19, 2020

Püha Joosepi litaania

19. märts

Püha Joosepi suurpüha



Issand, halasta.
Issand, halasta.
Kristus, halasta.
Kristus, halasta.
Kristus, kuule meid.
Kristus, võta meid kuulda.
Jumal, taevane Isa –
halasta meie peale.
Jumal Poeg, maailma Lunastaja –
halasta meie peale.
Jumal, Püha Vaim –
halasta meie peale.
Püha Kolmainus Jumal –
halasta meie peale.
Püha Maarja –
palu meie eest.
Püha Joosep –
Auväärne Taaveti järglane –
Patriarhide valgus –
Jumalaema abikaasa –
Neitsi ustav kaitsja –
Jumala Poja toitja –
Kristuse hoolas hoidja –
Püha Perekonna pea –
Õiglane Joosep –
Kasin Joosep –
Tark Joosep –
Vapper Joosep –
Kuulekas Joosep –
Ustav Joosep –
Kannatlikkuse peegel –
Vaesuse armastaja –
Töötegijate eeskuju –
Perekonnaelu ehe –
Neitsite valvaja –
Perekondade tugi –
Õnnetute lohutus –
Haigete lootus –
Surijate eestkostja –
Kurjade vaimude kohutaja –
Püha Kiriku eestseisja –
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad –
hoia meid, Issand.
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad –
võta meid kuulda, Issand.
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad –
halasta meie peale.
Jumal pani ta isandaks oma koja üle,
ja valitsejaks oma varanduse üle.
Palvetagem. Kõigeväeline Jumal, kes Sa oma ette­hooldega püha Joosepi oma Pühima Ema abikaasaks valisid: lase meil Sinu Poja kasuisa siin elus austades pälvida tema eestkoste taevariigis. Kristuse, meie Issanda läbi. Аamen.

Monday, March 2, 2020

Paastuajal Tallinnas koos Neitsi Maarjaga

Kirjutab Kristel Kaar

Paastuaja esimene pühapäev langeb sel aastal 1. märtsile – kuule, mida rahvapäraselt tuntaksegi paastukuuna. Ühtlasi nimetatakse paastuaja esimest pühapäeva Quadragesima pühapäevaks. Quadragesima tähendab tõlkes "neljakümnendat", märkides täpselt 40 päeva, mis jääb just sellest pühapäevast Suure Reedeni.

40 – paljudes Pühakirja kohtades oluline number – märgib meie vaimse ettevalmistuse aega, vaimset "kõrbet". Valitud rahvas rändas 40 aastat läbi kõrbe Egiptusest tõotatud maale; Mooses veetis 40 ööd ja päeva Siinai mäel, kus sai Jumalalt kivilaua kümne käsuga; Eelija käis 40 ööd ja päeva Jumala mäeni. Ja lõpuks veetis Jeesuski kõrbes 40 ööd ja päeva, kus Teda kiusas Kurat, kelle üle Ta sai aga hiilgava võidu, tehes seda kõike meie nimel – paastuaja esimese pühapäeva lugemine on just sellest episoodist Matteuse evangeeliumis.

Tänane postitus on seetõttu tehtud pisut paastuaja võtmes, pakkudes võimalust mõtiskleda elu kaduvuse ja tähendusrikkuse üle. Mõte sai alguse külaskäigust Niguliste kirikusse, kus veel aprilli lõpuni võib näha imelisi Neitsi Maarja pühapilte ja kujukesi reformatsioonieelsetest Eesti pühakodadest. Siit tekkis soov saada rohkem teada Neitsi Maarja pärandist Tallinnas.

Tallinna vanalinnas jalutades võime lisaks Katariina kiriku varemetele külastada nelja kunagist katoliku pühakoda. Neist Toomkirik oli veel 1560. aastani linna katoliiklik katedraal, Riia toomkirikuga sarnaselt pühendatud Neitsi Maarjale. Maarja kohaolu on siin veel praegugi ilmne mitmes küll väikeses, kuid olulises detailis. Nii asub Toomkiriku tornikiivri tipus tuulelipp Neitsi Maarja sümboli - kuldse liiliaga. Ka on üks Toomkiriku suurtest kelladest pühendatud Neitsi Maarjale, samas kui teine kannab Salvatori (Päästja) nime. Seega Toompeal jalutades tasub kuulata kellademängu, mõeldes Emale ja ta Pojale.

  

Toomkiriku tornikiivri tipp Neitsi Maarja sümboliga




Joseph Haieri "Madonna kristuslapsega" Toomkirikus. 2006. aasta 25. märtsil – Issanda kuulutamise suurpühal – õnnistati see kaunis, aastaid varjul olnud pühapilt, pidulikult sisse. Keskajal asus kirikus kindlasti vähemalt üks Maarja altar, kuid ilmselt oli neid selles pühakojas rohkem.

Kui Maarja kohalolek Toomkirikus on paljudes detailides näha ja tunda, siis Olevistest ei oskaks teda küll otsida. Ometi valmis just siin vahetult enne reformatsiooni linna uhkeim Maarja kabel.



Oleviste külge 1513-1523 ehitatud Maarja kabel tänapäeval. 

Kabel ehitati esialgse, väiksema Maarja kabeli kohale ja omal ajal oli tegemist tõeliselt suurejoonelise projektiga, mida saabunud reformatsiooni tõttu ei jõutud siiski päris lõpule viia.

Kuid kujutlegem korraks, kui rikkalik see võis kunagi olla. Ehkki kabel asus sisuliselt kiriku küljes, loeti seda eraldiseisvaks pühakojaks, millel oli ka oma pitsat. 16. sajandi alguses tegutses kabeli juures Neitsi Maarja Vennaskond, mille eesmärk oli igati kabeli ehitamist ja ehtimist edendada. Vastvalminud kabelil oli kolm suurt akent. Neile oli plaanitud suursugused vitraažid, mille jaoks lubasid raha annetada Tallinna raad ja kaks mõjukat keskaegse Liivimaa katoliiklikku esindajat - Saare-Lääne piiskop Johannes Kievel (kes oletatavasti laskis 1515. aastal trükkida esimese eestikeelse katoliikliku katekismuse) ja ordumeister Wolter von Plettenberg, kes lisaks toetas ehituskrundiga Toompeal asuvat Maarja Gildi. Toetust Maarja kabeli valmimiseks saadi ka otse Vatikanist: 1509. aastal allkirjastas Rooma kardinalide kolleegium dokumendi, millega lubati 100-päevaseid indulgentse kõigile Maarja kabeli valmimisse ja kaunistamisse panustajatele.

Vanade aegade hiilguse ainsa tunnistajana võib praegu Maarja kabeli välisseinas näha kenotaafi, millel on muuhulgas kujutatud 8 stseeni Kristuse kannatusloo teemadel, alates Tema sisenemisest Jeruusalemma ja lõpetades risti kandmisega – teemad, mis peaksid meid eriti kõnetama praegusel paastuajal.

Kenotaafi tellis omal ajal Maarja kabeli ehituse peamine toetaja, Oleviste kiriku eestseisja Hans Pawels. Pawels suri 1519. aastal ja on maetud Oleviste kirikusse. On oletatud, et kenotaafi lisamine kabeli välisseinale võis tuleneda Pawelsi soovist saada pärast surma rohkem eestpalveid - pühakoja ümber toimusid ju sagedasti rahvarohked usklike protsessioonid!



Hans Pawelsi kenotaaf (tühi niššhaud) Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal – üks väheseid meenutusi kiriku katoliiklikust minevikust. 

Kenotaafi juures asub alamsaksakeelne tekst:

„Kõik, mis olen ära andnud, on minuga jäänud,
kõik, mida olen hoidnud, on mu maha jätnud.
Sestap ei tohi end keegi liiga kõrgeks tõsta.
Inimese elu hajub nagu suits.
Hans Pawelsi mälestuseks. 1513“

Niši põhjas lamab luukere, mille rinnal on kärnkonn ja madu. On oletatud, et tegemist võib olla 14. sajandi lõpus Euroopas levima hakanud Memento Mori (mäleta surma) hauaga, mille eesmärk oli kristlasele meelde tuletada maise elu lühidust ja surma vältimatust. Stseenid Kristuse kannatusloost juhivad samas palvetaja tähelepanu sellele, kuidas Kristus päästis meie hinged patust, et saaksime elada uut, puhast elu – patust, mida epitaafil sümboliseerivad madu (ahnus) ja kärnkonn (kõrkus).

Ka keskaegses Oleviste kirikus endas oli Maarja kultus au sees. 1440. aastast on näiteks teateid, et Oleviste Neitsi Maarja kuju juures asus korjanduskarp, mille ees hoiti põlemas „igavest tulukest“. Kuna küünlaid kulus kiriku kokku 25 kabeli ja peaaltari väärikaks austamiseks tohutult, siis olid vägagi teretulnud usklike annetused vaha näol. Nii pärandas kaupmees Gert van der Linden 1442. aastal Olevistele küünalde valamiseks ligi 50 kg vaha, millest pidi jätkuma tema valitud nelja altari valgustamiseks – nende seas oli ka Neitsi Maarja altar. Veel on üks huvitav Neitsi Maarja austamisega seotud fakt Olevistest on teada 1522. aastast, mil Tallinna ja Saare-Lääne toomhärra Jurgen Bardin lasi vastvalminud Maarja kabelisse rajada Neitsi Maarja kuulutuse vikaaria; Neitsi Maarja auks pidi seejärel kabelis peetama Missat igal kolmapäeval.

Lisaks peeti Olevistes spetsiaalseid Neitsi Maarja tunnipalvusi ja lauldi liturgilisi Maarja-laule (Salve Regina, Tota Pulchra es („Sa oled kaunis“) – viimase näol on tegemist 4. sajandi katoliku palvetekstiga:

Sa oled kaunis, oo Maarja,
ja pärispatt ei ole sinu sees.
Sa oled Jeruusalemma au, sa oled Iisraeli rõõm,
sa oled meie rahva kuulsus,
sa oled patuste kaitsja.
Oo Maarja, arukas neitsi,
heatahtlik ema,
palu meie eest.
Seisa meie eest Issanda Jeesuse Kristuse juures.

Võib vaid kujutleda, kuidas see laul kord kõlas keskaegse Oleviste võlvide all „igavese tulukese“ valguses.

Neitsi Maarja lohutaja Emana oli kindlasti vajalik linna vaestele ja haigetele, kelle eest Püha Vaimu kirik eriliselt hoolt kandis. Selles Tallinna väikseimas keskaegses pühakojas võib veel tänagi imetleda 1483. aastast pärinevat Notke peaaltari retaablit. Altari keskosas troonib Maarja, kuid kokku võib teda leida koguni kolmest kohast – Maarja istumas troonil, Maarja taeva ja maa kuningannaks kroonituna ning viimaks altari tiivaosas perekondlikus stseenis koos ema Anna ja Jeesuslapsega. On teada, et kunagi rippus altaril Neitsi Maarja pea kohal Püha Vaimu väljavalamist sümboliseeriv tuvi, mis aga keerulistel aegadel kaduma läks.



„Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andeksandmiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“
(Apostlite teod, 2:38).

Eriti palju Neitsi Maarjaga seotud motiive ja ülestähendusi on säilinud aga Niguliste kirikust.
Rändame korraks ajas tagasi…

Kohe, kui usklik hiliskeskajal kirikusse astus, kohtus ta peasissekäigu lähedal nii Jeesuse kui Tema ema ja kogu Püha Hõimkonnaga (Jeesuse emaliini sugulased). Kiriku põhjaseinas asus nimelt Kristuse haud. Just siin paiknes alates 1476. aastast ka suurejooneline Püha Anna ehk Püha Hõimkonna altar. On teada, et selle altari juures peeti Missasid ennekõike linna eestikeelsele elanikkonnale.

Niguliste tornikiivri alla oli jõukas koguduseliige, kullassepp Korn, seadnud sisse ühe pühakoja kolmest Neitsi Maarja altarist, mida tema järgi tuntigi Korni altarina. Ruum ja altar kuulusid Kornide perekonnale kuni reformatsioonini.

Lisaks asus Nigulistes Neitsi Maarja Valu Ema altar. 16. sajandi alguses levis Maarja kujutamine seitsme tema südant läbiva mõõgaga, sümboliseerimaks Maarja seitset valuhetke. Altari annetas Nigulistele suurkaupmees Heise Patiner. Saksamaalt pärit Patiner oli sügavalt usklik mees, kes keeldus ühinemast reformatsiooniliikumisega. Ta jäi katoliiklaseks kuni surmani 1536. aastal ja kogu oma maise vara pärandas ta katoliiklikele pühakodadele. Muuhulgas erakordselt suure summa, 1000 marka, jättis Heise Patiner Pirita kloostrile.


Patineri altari üheks võimalikuks asukohaks on pakutud Niguliste kiriku eeskoja idaseina, mille ülaosas paiknev kivipits kujutab endast rikkalikku baldahhiini ja mille allserva palistab poolringikujuline 12 helmest koosnev roosipärg. On teada, et Saksamaal, kust Patiner pärit oli, oli sel ajal ülipopulaarne roosipärja vennaskondade liikumine, mille liikmete arv tõusis 1514. aastaks miljonini. Nii kuulus Niguliste varade hulka lisaks arvukatele Neitsi Maarja peaehetele ja keepidele suisa 50 korallist koosnev roosipärg. Samal ajal tegelesid roosipärja palve edendamisega väga aktiivselt birgitiini vennad, kellele Patiner suure osa oma maisest varast ka pärandas.

Kolmas Niguliste Maarja altar, millest on vähem teada, asus ilmselt kooriruumi ees. Maarja kujusid leidus lisaks kiriku Kanuti gildi ja Püha Risti altaril ning nad olid kõik heldete annetajate poolt kingitustega üle külvatud. Kujudel oli mitu komplekti kroone, kleite ja keepe, mille vahetamiseks oli kirikus ametis ilmalik naisterahvas, keda dokumentides nimetatakse „Jumalaema teenijatüdrukuks“. Värvivalik varieerus vastavalt kirikukalendrile. Lisaks tõid annetajad Maarja kujukeste juurde palvehelmeid, prosse ja sõlgi, lootes Ema heldele eestkostele. Neid Maarja kingitusi ei tohtinud kirik müüa.

Haruldane polnud seegi, et jõukad linnakodanikud annetasidki suure osa oma varast Neitsi Maarjale...
1511. aastast on säilinud Tallinna jõuka kaupmehelese, Elizabeth Trissi, testament, kes jagas oma vara kõigi Tallinna pühakodade Maarja altarite vahel. Tema annetuste seas olid hõbedast palvehelmed, jooginõu ja kleidikaunistused Püha Vaimu kirikule; hõbevöö, kleidikaunistused, hõbenööbid, hõbedane rist ja tikitud linik Niguliste kirikule; vääriskividega hõbenõu Oleviste Maarja altarile ning viis hõbedast kapuutsinööpi Katariina kiriku Neitsi Maarja kujule. Kõige heldemad annetajad olidki sageli lastetud lesed või vallalised koguduseliikmed.

Otse loomulikult näeb Neitsi Maarjat tänini säilinud suurejoonelisel Hermen Rode altariretaablil, mis jõudis Lübeckist Tallinna 1481. aastal. Lisaks Maarjale on sel linna kalleimal ja suurimal keskaegsel altaril kujutatud enam kui 40 pühakut ja piiblitegelast.

Veel üks põnev Neitsi Maarjaga seotud ese, mis läbi sajandite on Niguliste kirikus säilinud, on selline, mida esmapilgul Maarjaga üldse ei seosta. Kohtusin sellega esmakordselt 2018. aasta muuseumiööl, kui mul õnnestus kuulata loengut Niguliste kiriku interjöörist. Siis saingi teada, et 7-haruline lühter, millest enamik külastajaid mööda kiirustab, on tegelikult annetatud kirikule 1519. aastal ja pärineb Lübecki valukojast. 4 meetri kõrgune Maarja lühter on üks suurimaid keskaegseid omataolisi maailmas ja üks väheseid säilinuid. Mulle selgitati tookord, et lühtri 7 haru sümboliseerivad Kristuse seitset ristil öeldud sõna:

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)
„Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“ (Lk 23:43)
„Naine, vaata, see on su poeg!“ (Jh 19:27)
„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:56 ja Mk 15:34)
„Mul on janu.“ (Jh 19:28)
„See on lõpetatud!“ (Jh 19:30)
„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)


Lühtri keskel troonib kahepoolne figuur: kuusirbil asuvas kiirtepärjas Neitsi Maarja koos Jeesuslapsega.

Erinevalt paljudest teistest heldetest annetajatest oli Maarja lühtri annetaja, kaupmees Hans Bouwer, oma eluajal vastuoluline isiksus. Kui ta aga 1519. aastal suri, jagas ta oma testamendiga laiali ligi 7000-margase varanduse; muuhulgas sai pärandusest osa Hollandis asuv Kampeni klooster, mistõttu arvatakse, et Bouwer võis olla pärit Madalmaadest. Elu jooksul lõbusat poissmeheelu nautinud Bouwer, keda Mustpeade vennaskond trahvis muuhulgas selle eest, et ta ei osalenud kõigil kohustuslikel Missadel, võis soovida heldete annetuste läbi kindlustada endale Jumala armu.

Saatuse tahtel on just tema annetus Nigulistes kõigist katastroofidest puutumata jäänud. Mis tuletab meile meelde, et me ei tea kõiki inimsüdamete mõtteid ega ka Jumala teid igaühe jaoks. Lõplik kohtumõistja on Jumal:

„Sest sinu surematu Vaim on kõiges.
Sellepärast sa karistad langevaid leebelt
Ja manitsed neid nende patte meenutades,
Et nad loobuksid kurjusest
Ja usuksid sinusse, Issand.“
(Saalomoni tarkuseraamat, 12:1-2)

Nii juhatab meie armas Ema meid Tallinnas põnevatele radadele, andes meile võimaluse sügavamalt mõtiskleda tema Pojaga seotud kannatusloole paastuaja valguses. Seisatades Niguliste 7-harulise lühtri või Oleviste Maarja kabeli seinal paikneva kenotaafi ees või kohtudes Maarja ja Jeesuslapsega Püha Vaimu kiriku hämaruses – halastuse ja armastuse sõnum saadab meid kõikjal. Maisele surmale ja kaduvusele vastandub kristlik lootus ja uuenenud elu; kaduvuse meenutamine aga aitab seda kõike uue pilguga hinnata, väärtustada meile kingitud hetki Jeesuse sõnumi valguses ja parandada meelt, kuni see on võimalik.

Viljakat paastuaega!

Friday, February 21, 2020

"Querida Amazonia" vastuvõtt katoliku meedias

12. veebruaril avaldas paavst Franciscus Amazonase-teemalise sünodi järgse läkituse Querida Amazonia ("Armastatud Amazonas"), millega saab tutvuda Vatikani koduleheküljel. Eestikeelne lühikokkuvõtte asub katoliku.ee lehel.

Amazonase sünodi lõpp-dokument sisaldas ettepanekut võimaldada abielus meeste ordineerimist preestriks. Oma läkituses paavst seda ettepanekut ei kommenteeri. Kuigi paavst üksnes ei teinud midagi, on katoliiklaste reaktsioonid sellele olnud nii positiivsed kui negatiivsed, vastavalt sellele, kas abielus preestreid kardeti või oodati.

Catholic News Agency on kirjutanud positiivses võtmes loo "Paavst kutsub pärast Amazonase sünodit üles pühadusele, mitte abielus preestritele". CNA toob välja, et oma läkituses ei tsiteeri paavst ettepanekuid, mida piiskopid sünodil tegid.
Selle asemel paavst Franciscus "esitleb ametlikult" sünodi lõpp-dokumenti omaenda ekshortatsiooni kõrval, paludes "kõigil see läbi lugeda". Viri probati, küpsete abielus meeste ordineerimise küsimus sai sünodil arvestatava diskussiooni osaliseks ning tekitas laineid üle terve Kiriku. Kuigi paavst Franciscus ei teinud oma läkituses seda ideed otseselt maha, käsitles Vatikani toimetusjuht Andrea Tornielli seda kolumnis, mis avaldati üheskoos apostoolse läkitusega.

Rääkides preesterlikust tsölibaadist, kirjutas Tornielli, et "Peetruse ametijärglane on pärast palvetamist ja mõtisklemist otsustanud mitte pakkuda edasisi laiendusi eranditele, mida juba praegune kiriklik distsipliin võimaldab, vaid palub, et alustataks põhialustest", kui arutatakse preestrite teenistust Amazonases. "Ta palub meil alustada taaskord elavast ja lihakssaanud usust, uuendatud misjonijõust, mis on juurdunud armus, lubades nii Jumalal tegutseda, mitte turundusstrateegiatest või kommunikatsioonitehnoloogiatest, millele toetuvad religioossed suunamudijad," lisas Tornielli.
Mis staatus on siis Amazonase sünodi lõppdokumendil? CatholicHerald kirjutab, et Vatikani ametnikud saadavad selles osas segaseid signaale. Ühelt poolt on kindel, et tegu ei ole osaga magisteeriumist, nagu rõhutas Matteo Bruni, Püha Tooli pressiteenistuse juhataja: "Apostoolne läkitus on magisteerium, [sünodi] lõppdokument ei ole." See tähendab, et katoliiklased ei ole kohustatud uskuma ega nõustuma seal esitatud ettepanekutega. Samas ütleb kardinal Czerny, et paavsti žest dokumenti "esitleda" annab sellele "teatava moraalse autoriteedi", mida eirata tähendaks "kuulekuse puudumist paavsti legitiimse autoriteedi suhtes".

Kas abielus preestrite debatt on nüüd selja taga? Mitte nii kiiresti. Phil Lawler kirjutab CatholicCulture'i jaoks:
Kuna paavsti dokument vaikib selles küsimuses, on piiskoppidelt heakskiidu saanud lõppdokument viimane sõna sellel teemal. /.../ Seega kas paavst andis oma vaikusega sõnatu heakskiidu sünodi kõige vastuolulisematele ettepanekutele? Andrea Tornielli, kes on Vatikani kommunikatsiooniosakonna juht - ja keda võib seega ilmselt usaldada paavsti kavatsustest õigesti arusaamise osas - kirjutas:
"Seda küsimust on arutatud pikalt ja seda võib arutada ka tulevikus, kuna preesterluse loomus ise ei nõua 'täielikku ja igavest loobumist', nagu sõnastas Vatikani II kirikukogu"
Lühidalt, paavst ei "sulgenud ust" abielus meeste ordineerimise võimalikkusele, nagu mõned ajakirjanikud on väitnud. Ta jättis ukse täpselt nii, nagu see oli: praokile. 
Samuti toob Lawler välja läkitusesest ühe teise aspekti:
Paavst käsitleb otseselt teist küsimust, mis tekitas oktoobrikuisel kohtumisel palju pahandust: austus, mida näidati üles Pachamama, pärismaalaste viljakussümboli suhtes. Ta kirjutab: "On võimalik teatud moel kasutada pärismaalaste sümboleid, ilma et peaks seda tingimata ebajumalateenistuseks pidama".

Tõepoolest, austusavaldused, mida Pachamama kuju suhtes Roomas toimunud tseremooniate käigus tehti, ning nende tseremooniate kaitsmine paavsti poolt, on Querida Amazonia sõnumi tuumale lähemal.
Samas Michael Davis, kirjutades crisismagazine jaoks, näeb sama lõiku läkitusest positiivses võtmes. Loos pealkirjaga "Paavst on endiselt katoliiklane", kirjutab ta:
Ma tajun vabanduse hõngu Pachamama intsidendi osas. Jah: ta väidab, et "on võimalik teatud moel kasutada pärismaalaste sümboleid, ilma et peaks seda tingimata ebajumalateenistuseks pidama". Aga ta nõuab samuti, et need sümbolid peavad läbi tegema "astmelise puhastumise või küpseks saamise protsessi" - see tähendab, kristianiseerumise. Ma arvan, et jõulupuu oleks näida paganlikust sümbolist, mis on sel moel "puhastatud" paganlusest. On kaheldav, kas viljakusjumalanna kuju puhul on see võimalik, aga see näitab, et Franciscus mõistab mängu.
Ka rorate-caeli, traditsionalistlik blogi, mis pea kunagi Franciscusele armu ei anna, leiab, et kuigi Franciscuse läkituses on arvukaid ja tõsiseid puudujääke, on see parim dokument, mida saime praeguselt paavstilt loota, ning et on põhjust rõõmustamiseks.
Preestriseisust ei avatud mingilgi moel abielus meestele. Vastupidi, selgitades, et klerikalism ei ole tsentraalne, rõhutatakse ilmikute teenistust kui "selgelt ilmiklikku" (paragrahv 94). Ka naisi käsitlevad paragrahvid (99-103) ei sisalda midagi revolutsioonilist. /.../ Üks eriliselt hea koht on paragrahv 18, mille joonealune märkus sisaldab laildasi ajaloolisi viiteid. Seal tehakse selgeks, et läbi erinevate pontifikaatide ning alates esimestest päevadest, kui kristlased saabusid Uude Maailma, on Kirik alati muretsenud pärismaalaste heaolu eest. Spetsiifiliselt viidatakse isegi Indialaste Seadusele (Leyes de las Indias), mille kuulutas välja Hispaania kuningas ja mis nägi ette spetsiifilisi abinõusid pärismaalaste kogukonna kaitsmiseks. Ühe Amazonase esimese piiskopi, kelle nimetas püha Pius X, 1909. aasta teksti tsiteeritakse selgesõnaliselt.
Kõige halvemini on ekshortatsioon vastu võetud ilmselt Saksamaal, kus ootused olid kõrged nii abielus preestrite kui naisdiakonite osas, arvestades, et seal on käima lükatud vastuoluline "sünodaalne tee", kus loodetakse kas või Roomast sõltumata need asjad "saavutada". Saksamaa katoliiklased süüdistavad paavst Franciscust "julguse puudumises tõeliste reformide edendamisel", vahendab National Catholic Register. "Meil on väga kahju, et paavst Franciscus ei astunud oma kirjas edasisi samme. Pigem tugevdab see Rooma kiriku praeguseid positsioone, nii preestriseisuse avatuse osas kui naiste kaasamise suhtes teenimisametis," teatas saksa ilmikorganisatsioon, kes üheskoos saksa piiskoppidega "sünodaalset teed" haldavad.

Seetõttu küsib Chad Pecknold CatholicHeraldis koguni, kas Querida Amazonia on Franciscuse "Paulus VI hetk". Teoloogid ja eksperdid propageerisid kuuekümnendatel, et Kirik peaks kontratseptiivid omaks võtma, ning Paulus VI ise julgustas "avatud debatti" selles küsimuses, kirjutab Pecknold. Seetõttu suhtuti sellesse kui iseenesestmõistetavasse asjaolusse, et Paulus VI kiidab muutuse heaks - see tähendab, kuni paavst entsüklikas Humanae Vitae sellele kindla ei ütles. Querida Amazonia meenutab seda selle poolest, et nüüd hakkavad liberaalsed aktivistid aru saama, et Franciscus ei anna neile kõike, mida nad tahavad. 

Samuti raporteerib Herald, et paavstile ei olnud väga meeltmööda süüdistused arguses.
Möödunud nädalal rääkis paavst  külas olnud USA piiskoppidele, et teda muserdas süüdistus julguse puudumises. "Sünodi teema ei ole paavsti julgus või selle puudumine," olevat ta neile väidetavalt öelnud, vaid hoopis Püha Vaimu antud ärgituste üle kaalutlemine. Sellest kommentaarist lähtuvalt võib arvata, et Franciscus tegi oma otsuse selle põhjal, mida ta pidas Vaimu ärgituseks. Teiste sõnadega, ta ei näe end kui mingit kiriklikku poliitikut, kes peab vastama mitmesuguste survegruppide nõudmistele Kiriku sees.

Tuesday, February 11, 2020

Eestimaa katoliiklased: kes, kus ja kui palju?

Kirjutab Heido Trofimov

Viimane rahvaloendus toimus 8 aastat tagasi - 2012. alguses ja 2011. aasta kohta. Järgmine rahvaloendus toimub küll juba 2021. aastal, aga see on registripõhine ja statistika kodulehe järgi seal usu kohta infot ei küsita, Postimehe andmetel usu komponent siiski jääb.

Seega - muidugi on 8 aastaga juba väga palju muutunud, aga paremaid andmeid meil hetkel ei ole. Ning üldise pildi annavad ilmselt ka 8 aasta tagused andmed kätte küll.

Andmed on pärit eesti statistika koduleheküljelt (2000-da aasta andmed on siin). Andmetöötlus ja pildid on tehtud pythoniga ning soovi korral võin ka koodi jagada.

Olgu siinkohal rõhutatud, et rahvaloenduse andmed põhinesid inimeste enesemääratlusel, mitte ühelgi objektiivsel faktil, nagu ristimine/kirikusse vastuvõtmine või kirikus käimine. Seega ei saa nendest andmetest teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi ühe või teise konfessiooni "tervise" kohta, eriti kui need andmed hõlmavad üsna väikest hulka inimesi. Lisaks peab mainima, et suur hulk inimesi eelistas usu küsimusele üldse mitte vastata (2011. aastal oli neid rohkem, kui 2000 - sellest rohkem postituse lõpus), seega ei ole ükski esitatud arv lõpuni täpne.

Vaatame esiteks, kui palju on liikmeid erinevatel kristlikel konfessioonidel ja kristluse-lähedastel uskudel. Kuna õigeusklikke ja luterlasi on teistest mitu suurusjärku rohkem, ei kuvata graafikul konfessiooniliikmete absoluutarvu, vaid selle logaritmi ehk suurusjärku.

NB! See ja järgmised pildid tasub kvaliteedi nägemiseks peale klikkides eraldi avada.


Tasub veel mainida, et mitte-kristlike usundite järgijaid oli kokku 8587.

Vaatame nüüd, kuidas jagunevad katoliiklased maakondade vahel ning naiste-ja meestevahelises võrdluses.


Suuri üllatusi see kaart ei sisalda. Katoliiklasi on rohkem seal, kus ka üldiselt inimesi rohkem on. Valga puhul võib muidugi mõelda: kas seal on natukene rohkem katoliiklasi selle pärast, et seal on katoliku kirik, või on katoliku kirik seal sellepärast, et seal on rohkem katoliiklasi?

Samuti järgivad katoliiklased üldist trendi, et naiste seas on usklikke rohkem kui meeste seas. Huvi pärast tahtsin teada, kuidas see trend konfessioonide lõikes erineb. Tulemus on siin:


Üks suurus, mis annab aimu koguduse elujõust, on selle vanuseline jaotus. Võrdleme esiteks kolme jaotust: terve eesti elanikkonna vanuselist jaotust; nende elanike jaotust, kes peavad omaks mõnda usku, ning katoliiklaste vanuselist jaotust:

See on histogramm ehk erinevate vanuste esinemiste sagedus vastavalt kõigi eestlaste, usklike eestlaste ja katoliiklaste seas. Katoliiklaste kõrge piik vanuses 45-49 ei tähenda muidugi seda, et selles vanuses katoliiklasi on rohkem kui selles vanuses eestlasi, vaid et selle vanuserühma osakaal katoliiklaste seas on suurem, kui on sama vanuserühma osakaal terve elanikkonna seas üldiselt.

Graafikult selgub, et katoliiklased on usklike seas küll keskmisest pisut nooruslikum grupp, aga jääb siiski kaugele maha elanikkonna üldisest läbilõikest, st profiil on ikkagi kaldu vanade poole. Mõelgem korra ka suure arvu nüüdseks 54-58 aastaste katoliiklaste peale. Lihtne arvutus näitab, et need on inimesed, kes sündisid kuuekümnendatel. 80-datel olid nad kahekümnendates, ja sel ajal oli teatavasti palju pöördumisi katoliku kirikusse. Ilmselt see piik seda näitabki.

Vaatame nüüd ka sama asja eri konfessioonide võrdluses:


Paistavad kohe silma kollased piigid vasakul ja roosad piigid paremal. See tähendab, et kõige vähem on õnnestunud end taastoota luteri kirikul, mille vanuseline profiil on väga tugevalt vanade poole kaldu, ning seda just noorema otsa arvelt (muidugi absoluutarvudes on luteri noori kordades rohkem, kui katoliiklasi või baptiste). Baptistide ja vabakogudustega on seevastu peaaegu vastupidine lugu: noori on märgatavalt kõige rohkem, vanade inimeste osakaal on lähedane õigeusklikele ja katoliiklastele. Katoliiklased ja õigeusklikud aga võidutsevad keskealiste inimeste osakaaluga.

Huvi pakub ehk ka rahvuste jaotus uskude vahel, ehkki tulemus on ilmselt üsna etteaimatav:

"Usk kokku" ei järgi päris täpselt eestimaalaste üldist rahvuselist jaotust, kuna eestlaste ja venelaste piigid on peaaegu võrdsed, ehkki eestlasi üldiselt on peaaegu kolm korda rohkem kui venelasi. See tähendab, et venelased on eestlastest märksa religioossemad.

Luterlaste ja õigeusklike rahvuslikud jaotused suuri üllatusi ei paku. Katoliiklased on selgelt kõige rahvusvahelisem seltskond - ütleme nii, kõige universaalsem - ning väärib ehk märkimist, et baptistidel on õnnestunud kaasa tõmmata arvestataval määral venelasi.

Vaatame sama graafikut ka teistpidi, ehk uskude jaotust rahvuste vahel, ehkki see pakub ilmselt veelgi vähem üllatusi:


Kuna katoliku kirikut eestis on ajalooliselt peetud poola kirikuks, tundsin huvi nii rahvuse kui vanuse-põhjalise jaotuse suhtes katoliiklaste seas. Eelduse kohaselt peaks eesti rahvusest katoliiklaste osakaal vanade katoliiklaste seas olema õige väike, aga nooremates vanusegruppides märgatavalt suurem. Nii ongi:

Ehki eestlasi on igas vanusegrupis teistest rahvustest vähem, on eestlased nooremas otsas kindlasti kõige suurem rahvusgrupp, niivõrd kui "muud rahvused" koosnevad siin mitmest eri rahvusgrupist.

Viimaks võimaldavad rahvaloenduse andmed vaadata ka religiooni ja hariduse suhet. Vaatame jälle sama infot kahel moel, esiteks uskude jaotust haridustasemete lõikes:

"Usutud" tähendab siin inimesi, kes olid rahvaloenduses märkinud, et ei pea omaks ühtegi usku.
Baptistide pisem piik kõrghariduse all tuleneb ilmselt sellest, et nende seas on teistest suurem osakaal nii noortel inimestel, kellelt vanuse põhjal polegi võimalik kõrgharidust eeldada.

Vaatame nüüd sama infot mugavuse mõttes ka teistpidi:

Siit võib interpreteerida mitmeid järeldusi, aga kuna need on pigem hüpoteesid, jätan need lugejale endale teha.

Ning kõige viimaks võiksime võrrelda 2011. aasta andmeid 2000. aasta andmetega. Kanname kõigepealt graafikule usugruppide protsentuaalsed muutused, st mitu protsenti moodustab muutus 2000-da aasta absoluutarvust. Iga piigi kohal on kuvatud muutuse enda suurus absoluutarvuna. NB! Graafikul ei ole vabakoguduslasi, kes kasvasid 223-lt liikmelt 2189-le, st 881%. Jätsin nad välja graafiku parema skaleeruvuse huvides.


"Ilma usuta" selgituseks: 2011. aasta andmetest on see inimeste arv, kes "ei pidanud omaks ühtegi usku". 2000. aastate andmetest sellist valikut ei olnud, aga olid valikud "usu suhtes ükskõikne", "ateist" ja "ei oska vastata". Neid valikuid ei olnud jälle 2011. aasta loenduses. Võtsin nii, et "ilma usuta" tähendab 2000. aastal ateist+usu suhtes ükskõikne. Kui oleksin lisaks veel juurde liitnud "ei oska vastata", mida valiti 163 304 korda, oleks "ilma usuta" inimeste osakaal 10 aasta jooksul hoopis langenud 3%.

Andmed näitavad, et 10 aasta jooksul on katoliiklastest naiste arv langenud 856 ja katoliiklastest meeste arv 388 võrra (25% ja 17%). Võrdleme huvi pärast ka 2000. ja 2011. aasta katoliiklaste vanuselist ja rahvuselist jaotust:


See graafik ütleb meile, et vahemikus 2000-2011 muutusid katoliiklased keskmiselt "vanemaks". Huvitav on selle graafiku juures see, et saame võrrelda iga roosat piiki temast kahe võrra vasakul asuva rohelise piigiga: olid ju need, kes 2011. aastal olid 25-sed, 2000-dal aastal 15-sed. Tõsi, piigid on normaliseeritud vastavalt 2000. ja 2011. aasta katoliiklaste koguarvu suhtes ja seega pikem roosa piik ei tähenda tingimata suuremat inimeste arvu.

Täpsem võrdlus on toodud alloleval graafikul. Seal kuvatakse vastavaid vahesid: inimesed, kes 2011. aastal oli 25-sed, miinus inimeste arv, kes 2000-dal aastal olid 15-sed. Eelduste kohaselt võiksid need andmed käia ju umbes sama inimgrupi suhtes. Kahjuks selgub, et kõikides gruppides on toimunud vähenemine:


Kuidas muutus aga 10 aasta jooksul katoliiklaste rahvuslik jaotus?


Olgu jälle öeldud, et absoluutarvudes toimus kahanemine igas rahvusgrupis, aga erineval määral. Kõige vähem vähenes poolakates katoliiklaste arv. Ukrainlaste arvelt oli langus nii suur, et üldjaotuses kasvas ka eestlaste ja venelaste osakaal, kuigi protsentuaalselt langesid need mõlemad üle kahekümne protsendi.

Ning viimaks pöörame tähelepanu sellele, et 2011. aastal eelistas palju suurem hulk usu küsimusele mitte vasta, kui 2000-dal aastal. Peaaegu poole rohkem.

See tähendab, et esitatud "langusstatistika" ei pruugi üldsegi tõele vastata. Aga kas on tõenäoline, et inimesed, kes mõnda usku tunnistavad, eelistaksid seda suurema tõenäosusega rahvaloendusel maha vaikida? Või on asi hoopis selles, et 2011. aasta rahvaloendusel ei olnud usuküsimuses valikut "ei oska vastata", mis 2000-dal aastal oli ülimalt populaarne olnud, ning enamik neist inimestest valis nüüd "ei soovi vastata"?

Ma ei tea, milline hüpotees tõelähedasem on - kuigi ilmselt on sellel teemal läbi viidud sotsioloogilisi uurimusi, mis aitaksid vastata. Tean ainult, et mina ise vastasin 2011. aastal "ei soovi vastata". Olin sel hetkel alles katoliiklaseks saamas, aga ei olnud kindel, kelleks ennast lugeda.

Rahvaloenduse andmed pakuvad meile siiski võimalust profileerida vastata mitte soovinuid vanuse, rahvuse ja hariduse järgi.



Vastamata soovis jätta rohkem naisi kui mehi - see vastab religiooni trendile, kus naisi on rohkem kui mehi. Samas jätsid vastamata pigem nooremad inimesed, mis ei vasta religioossele profiilile, aga muidugi võib vastamata jätmisel olla igasuguseid põhjuseid.

Tuleb tõdeda, et "vastata mitte soovinute" jaotus 2011. aastal on väga sarnane "vastata mitte osanute" jaotusega 2000-dal aastal:


Vastata mitte soovinute rahvuslik jaotus vastab umbes eesti kodanike üldisele rahvuslikule jaotusele:


Jaotus haridustaseme poolest ei luba mingeid järeldusi teha, kuna laias laastus oli see jaotus kõigi puhul suhteliselt sarnane (vt haridustasemete joonist ülalpool).


Wednesday, February 5, 2020

Saksa kiriku murede algus: simoonia?

Aga kui Siimon nägi, et Vaim antakse apostlite käte pealepanemise kaudu, tõi ta neile raha ja ütles: „Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!” Aga Peetrus ütles talle: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest! Sul ei ole osa ega pärandit selles sõnas, sest su süda ei ole siiras Jumala ees. Paranda nüüd meelt oma kurjusest ja anu Issandat, et su mõttevälgatus sulle ehk andeks antaks. Sest ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.” Siimon aga vastas: „Paluge teie minu eest Issandat, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”
- Apostlite teod 8:18-24


Kirjutab Heido Trofimov

Ma räägin Saksa kiriku murede algusest, sest muidugi võiks praegusel ajal kirjutada Saksa kirikust mitu uudist, mis ilmselt kõik teeksid meele murelikuks. Saksa kirik on kaunis dekadentlik, ning kuigi see ei ole saksa kiriku unikaalne omadus, olen hämmeldunud sellest, kui kaugel on saksa kiriku minapilt reaalsusest. Mõelgem näiteks saksa piiskoppide proportsioonitult suurele mõjule Amazonase sünodil, mis tähendab, et nad andsid "ekspertnõu" kutsumuste vähesuse käes vaevlevale piirkonnale, kuigi hoopis nende oma kirik jookseb verest tühjaks; prognooside järgi kaotab saksa kirik järgmise 15 aasta jooksul kümme miljonit usklikku. Mida ütles Jeesus selle kohta, kui pimedad juhivad pimedaid ... ? Või siis jällegi Saksa kiriku uus "sünodaalne tee", mille vastu Vatikan korraks jõuetult protestis. Lugedes saksa piiskoppide konverentsi sekretäri kommentaari, on ilmselge, et see "sünodaalne tee" saab viia üksnes Saksa kiriku veel suurema lahknemiseni Roomast ja üleilmsest kirikust, aga seda tehakse lootuses olla teerajajad, kellele teised peagi järgnevad ... see meenutab juba anekdooti diktaatorist, kelle maa saatus kõlkus kuristiku serval, aga kes lubas astuda suure sammu edasi.

Väga võimalik, et see enesekindlus tuleneb saksa kiriku tavatus rikkusest: kirikumaks toob sisse igal aastal 6 miljardit eurot (võrdluseks: Eesti riigi aastane eelarve on umbes 10 miljardit eurot). Saksamaal on kirikumaks kohustuslik: kõik, kes on katoliiklastena registreeritud, on kohustatud oma palgast teatud protsendid kirikumaksu maksma. Seda maksu ei kogu kirik ise, vaid kogub riik.

On kerge identifitseerida kaks viisi, kuidas kirikumaks korrumpeerib saksamaa katoliiklust. Kirikuliikmete seas näib olevat levinud suhtumine: "ma juba maksan kirikumaksu, mida sa veel tahad?" Ehkki igal pool maailmas on katoliiklaseks registreerunud rohkem inimesi, kui on reaalselt kirikus käijaid, on need käärid Saksamaal eriti suured; näiteks ametlikult 10 000 pealises koguduses käib Missal vaid umbes 200. Ning teisalt on saksa piiskoppidel, kellest paljud on kulutanud oma residentside ja peakorterite renoveerimiseks kümneid ja sadu miljoneid eurosid, lisaks hingede päästmisele veel üks motivatsioon, miks hoida inimesi koguduste nimekirjades nende tegelikust usust sõltumata. Kas see on põhjus, miks saksa prelaadid pingutavad nii väga, et kirik oleks avatud homoseksuaalsuse, lahutuse ja feminismi küsimustes?

Aga probleem ei ole üksnes kirikumaksu mõjus, vaid kirikumaksus endas. Sakslastele, kes ei maksa kirikumaksu, on keelatud ligipääs sakramentidele.

Professor Roberto de Mattei küsib, kas ei ole see olukord mitte puhas simoonia ehk vaimuliku varaga raha teel hangeldamine. Muidugi on usklikud igal pool maailmas oodatud Kirikut materiaalselt toetama, ning sellest toetusest keeldumist võib lugeda isegi patuks. Aga Saksa kirik ei loe kirikumaksust loobumist lihtsalt patuks, vaid apostaasiaks ehk usust lahti ütlemiseks, mis seletab ka sakramentide keelamist. Ainus viis kirikumaksust vabaneda on allkirjastada usust lahti ütlemise akt, mille läbi ei kaotata õigust üksnes sakramentidele, vaid ka kiriklikule matusele ja õigusele töötada katoliiklikes institutsioonides.

Sellekohase dekreedi väljastasid saksa piiskopid 2012. aastal.

See tähendab, et saksa piiskopid on meelevaldselt võrdsustanud kirikumaksu maksmata jätmise apostaasiaga, muutes selle palju suuremaks patuks, kui näiteks kirikus üldse mitte käimise. Aga on see otsus Kiriku silmis midagi väärt? 2006. aasta dokumendis Actus formalis defectionisab ecclesia catholica on Kirik selgitanud tingimusi, mille olemasolu korral võib öelda, et inimene on usust lahti öelnud: 1) Sisemine otsus Kirikust lahkuda 2) Selle otsuse väline manifestatsioon 3) Selle otsuse vastuvõtt kompetentse kirikliku autoriteedi poolt.

Aga nagu professor Mattei välja toob, siis kui kirikumaksust loobumisega on inimene kohustatud usust lahti ütlemist kuulutama, ei saa seda pidada inimese sisemiseks motivatsiooniks ja seega on see õigustühine, nagu kõik teisedki sunniviisiliselt allkirjastatud otsused. Pealegi peab preester vastavalt kolmandale tingimusele välja selgitama, kas tõesti on tegu sooviga kirikust lahkuda, aga seda ei juhtu Mattei sõnul Saksamaal kunagi.

Katoliiklik filosoof Elizabeth Anscombe on seitsmekümnendate lõpus kirjutanud mõnevõrra sarnasest olukorrast Aafrikas, kus inimesi keelduti ristimast enne, kui kirikule on raha annetatud[1].

Anscombe kirjutab,
Nähtavasti on see mitmetes Aafrika riikides olnud kauaaegne tava, et preester keeldub ristimast, kui neile enne teatavat summat raha ei maksta. See on simoonia. Nad eitavad seda. Nad ütlevad, et nad ei sunni inimesi "ristimise eest maksma". Nad "nõuavad märki, et on olemas kavatsus Kirikut toetada". Muidugi peavad kristlased Kirikut toetama!

Preestrile peab ulatama teatud rahasumma või ta ei risti sind, kuigi sa oled õpetust saanud kristlane ja palud ristimist. Nad arvavad, et see akt muutub millekski muuks kui simoonia, kui sellest ei mõelda kui "maksmisest" millegi eest. Tõepoolest, millegi eest, mille nad annavad piisavat juhatust saanud inimesele siis, kui raha on nende käes. Ja mida nad muul juhul ei anna.
Anscombe ütleb lihtsalt, et annetatav rahasumma, kui see on kaalukeel, ilma milleta sa ei tee teise inimese jaoks mingit asja, ei muutu millekski muuks kui selle teenuse eest maksmiseks lihtsalt selle pärast, et seda niimoodi ei nimetata. Edasi tsiteerib ta, mida on selle teema kohta öelda Aquino Toomasel. Toon siinkohal välja vaid osa sellest:
Kui täiskasvanud isik soovib ristimist, olles käegakatsutavas surmaohus, ning preester keeldub teda ilma maksmiseta ristimast, siis peaks ta võimaluse korral leidma kellegi teise, kes teda ristiks. [Vajadusel võib ristimise läbi viia ükskõik milline inimene]. Kui tal puudub juurdepääs kellelegi teisele, ei tohiks ta mingil juhul maksta ristimise eest, vaid peaks pigem surema ristimata. Sest see, mis tal sakramendist puudu jäi, antakse talle Vaimuga ristimise kaudu.
Anscombe toob välja (nagu rõhutas ka professor Mattei), et simoonia kuritegu ei tähenda üksnes maksmise nõudmist, vaid ka (nagu algselt) selle andmist või pakkumist. Mõlemad osapooled sooritavad kuriteo, kui muudavad sakramendid millekski ostetavaks ja müüdavaks. Anscombe ütleb selle kohta, mainides ka ise, et selle eest peetakse teda liialdajaks:
Püha Toomas teeb meile selgeks selle praktika tohutu tõsiduse ja nurjatuse /.../ See on midagi, mille pärast rebida südant ning esmalt põlvitada altari ees, nuttes ja hüüdes: 'Issand, kuidas on see võimalik? Miks oled sa seda lubanud?' Sest see on halvem kui miski muu, mis on kunagi Kirikus olnud.
Kas ei ole Saksamaal toimuv väga selge näide sellest, mida Anscombe nimetab sakramentide eest maksmise nimetamiseks millekski muuks? Saksa piiskopid nimetavad kirikumaksu maksmata jätmist apostaasiaks, aga nagu Mattei välja toob, võiks saksa kiriku hüüdlause vabalt olla "Ilma maksmata mitte mingeid sakramente".

Ka Anscombe kirjutab oma loo lõpus, et kui preester keeldub kellelegi armulauda andmast, kui ta ei ole maksnud, siis oleks see simoonia - ning sarnaselt kõigi teiste sakramentidega ja igasugusesse vaimuvarasse puutuvalt. Muidugi on vahe Aafrika ja Saksamaa juhtumitel see, et Saksamaal ei saa sakramentide ministrant raha inimeste käest otse.

Ma ei tea, kas see on "kõige halvem, mis on eales Kirikus olnud". Aga piisavalt tõsine kahtlus on see küll, et sellest rääkida.

[1] "Simony in Africa", Elizabeth Anscombe, 1978