Friday, November 9, 2018

Hingedeajast ja Tallinna vanadest katoliku kalmistutest

Kirjutab Kristel Kaar

Vaade möödunud sajandi alguses Härjapea jõel
asunud kivisillale ja Vana-Kaarli kalmistu väravale. 
Hingedeajal on kombeks külastada kalmistuid ja süüdata küünal lahkunute mälestuseks. Kuid paljud ilmselt ei tea, et enne Teist Maailmasõda oli meil Tallinnas ka oma katoliku kalmistu. Kalmistu maa-ala eraldati Peeter-Pauli kogudusele lahkunute matmiseks umbes samal ajal, kui ehitati meie katedraal.

Ajaloolane Ants Juske kirjutab:
„Härjapea jõgi voolas 1864. aastal avatud Vana-Kaarli kalmistu ja 1955. aastal jõeorgu ehitatud Kalevi keskstaadioni ning 1775. aastal asutatud Aleksander Nevski ning 1840. aastate alguses rajatud ja 1950. aastatel hävitatud katoliku kalmistu ehk Poolamäe vahelt…“ 


Härjapea jõe säng Poolamäe kõrval 
Poolamäel asub tänapäeval samanimeline park. Nime sai see paik sellest, et paljud siia maetud katoliiklased olid poola rahvusest. Kalmistu, mis oli küll juba 1930. aastatel osaliselt maha jäetud, likvideeriti ja hävitati 1950. aastate algul. Varsti pärast seda lammutati ka viimaste kabelite varemed. Varem oli mägi suurem, kuid Poolamäe nõlva on kasutatud kruusa¬auguna ja osa mäge on aja jooksul ära veetud. 

Lisaks Poolamäele võime hingedekuul teha väikese mõttelise või siis päris palverännaku piirkondadesse, kuhu maeti Tallinna ja selle lähiümbruse katoliiklased enne 1524. aasta reformatsiooni.
Poolamäe park tänapäeval

Ehkki paljud tallinlased maeti tollal kirikutesse, leidus eeskätt vaesema rahvakihi jaoks kalmistuid ja kabeleid ka väljaspool linnamüüri. Allpool tuleb juttu kunagistest Püha Gertrudi, Püha Barbara ja Püha Antoniuse keskaegsetest kabelitest ja nende ümber asunud kalmistutest. Püha Antoniuse kabel on meie ajani pärandunud Tõnismäe nimes.





Püha Gertrudi kabel ja selle imet tegev reliikvia

Ajaloolane Hugo Peets teadis rääkida, et Püha Gertrudi kabel koos kalmistuga asus Tallinnas praeguse Suure Rannavärava lähistel, Skoone bastioni ja staadioni alal. 1438. aastal andis Eestimaa piiskop Heinrich von Kerküll kabeli ehitamiseks loa (ehitustööd kestsid umbes 1455. aastani). See kabel oli rajatud eeskätt meremeeste tarbeks.

Püha Gertrudi kabel olevat olnud kena paekivist hilisgooti stiilis ehitis mõõtudega umbes 6 korda 12 meetrit. Kabeli inventari hulka kuulunud rohkesti hõbedast jumalateenistuse riistu, siidist valmistatud ja muid teenimisrõivaid. 

On teada, et linnakodanikud tegid kabeli heaks annetusi ning kabelil oli ka oma vikaar. Teenistusi pidasid kabelis arvatavasti Oleviste preestrid. Kabel oli pühendatud 7. sajandi frangi nunnale, Püha Gertrudile Nivelles'ist. Väidetavalt tõi Riia peapiiskop Michael Hildebrand (piiskop aastatel 1484-1509) osa Püha Gertrudi säilmetest oma sünnilinna Tallinna, mille poolest see kabel ka tuntud oli. Huvitav on märkida, et Püha Nivelles'i Gertrud ise oli oma eluajal tuntud just palverändurite abistajana ning Tallinnas asuv kabelgi teenindas lisaks meremeestele rändureid. Madalmaades oli keskajal tavaks tema poole pöörduda enne teeleasumist, kui joodi nn "Sinte Geerts Minnet" või "Gertrudenmintet", paludes Püha Gertrudi kaitset ja õnnistust.

Tallinna toodud Püha Gertrudi imet tegeva võimega säilmed koos hõbeplaadikesega tuli igal aastal vette kasta. Pühitsetud vesi võis aidata erinevate haiguste ravimisel. Piiskop Michael Hildebrandi 1506. aasta kirjast aga selgub, et tallinlased olla väga laisad Gertrudi säilmete kasutamisel ning pettunud peapiiskop nõudis oma reliikviat tagasi. 

Pole teada, kas ja millal reliikvia Tallinnast ära viidi, kuid mõni aeg hiljem, pärast 1524. aasta reformatsiooni, kaotas kabel suurema tähenduse, kuni ta lammutati ajavahemikus 1539-1544 seoses muldkindlustuste rajamisega sootuks. 1539. aastal keelati matmine ka kabeli ümber olnud vanale katoliku kalmistule, ehkki üksikuid matuseid esines seal veel 17. sajandi alguseni.

1544. aastal otsustas Tallinna raad Püha Gertrudi kabeli asemele ehitada Kalamajja Gertrudi kiriku, milleks anti 100 marka ja töid määrati juhatama Fischerherren ehk "kalurihärrad". Tõenäoliselt valmis puidust rahvapäraselt Truuta kirikuks kutsutud pühakoda veel samal aastal. Sinna viidi üle ka Püha Gertrudi kabelile kuulunud kirikuriistad ja kolmetiivaline gooti stiilis kappaltar, mis üle värviti. Seegi kirik põletati Liivi sõja keeristes maha juba 1571. aastal. Kolmas Püha Gertrudi nimeline kirik tegutses Kalamajas 1710. aastani, kuni see hävis Põhjasõjas. Muutunud olukorras seda pühakoda enam ei taastatud ja sellega kadus Tallinnast ka Püha Gertrudi nimeliste pühakodade ajalooline traditsioon.

Püha Barbara kalmistu - keskaja suurim ja vanim

Harju värava ees asetses omakorda Püha Barbara kabel ja kalmistu ning seda juba 1379. aastast, olles vanim Tallinna linnamüüri taha tekkinud matmispaik. Kalmistu arvatakse olevat rajatud peagi pärast Jüriöö ülestõusu. Kalmistu ala oli väga suur, ulatudes nüüdse Pärnu Maantee ja Roosikrantsi tänava nurgast kuni Wismari haiglani ning seda ümbritsesid linnakodanike aiad. Püha Barbara kabelit on mainitud juba 1341. aastal. 15. sajandil nimetati seda ka "kirikuks", mis tähendas, et sellel võis olla oma kogudus ja preester. Nagu Püha Gertrudi kabel, lammutati sealne kabel peagi pärast reformatsiooni 1535. aastal, samuti kindlustuste ümberehitamise käigus. Pärast kabeli lammutamist püsis kalmistu edasi, arenedes eeslinna suurimaks matusepaigaks. Seda kalmistut kasutati viimati Põhjasõja ajal, 1710-1712. 1772. aasta Vene keisri ukaasi alusel Barbara kalmistule matmine keelati.

Püha Barbara kabel asus arvatavasti praeguse Roosikrantsi tänava ja Kaarli puiestee nurgal. Muuseas, praegune Roosikrantsi tänav on kunagi kandnud ka Barbara tänava nime. Lähedal asus ka Vaestepatuste tänav. Nii Roosikrantsi kui ka kunagine Vaestepatuste tänav (tänapäeval pole viimast enam alles) nimelt viisid linna hukkamispaigale - võllamäele ehk Jeruusalemma mäele - mille puhul hukatavatega kaasas olnud mungad ilmselt lugesid nende hingede päästmiseks roosipärga.

Püha Barbara kabeli ja kalmistu kaitsepühaku, Püha Barbara, pühakupäev on tulemas juba kuu aja pärast, 4. detsembril. Saksamaalt on pärit selle keskajal ülipopulaarse pühaku kohta huvitav ütlus:

"Tuleb Barbara külma ja lumega, on oodata head viljasaaki.
Läheb Barbara rohelisega, tuleb Kristuslaps lumega"

Seda saame siis 4. detsembril kontrollida ja vaadata, kas ka teine sakslaste rahvatarkus jõululaupäeval täppi läheb:)

Tallinna Tõnismägi

Pisut eemal, Tõnismäel, asus aga Püha Antoniuse kabel ja kalmistu, mida kasutati Toompea lossis ja Toompeal elavate isikute matmispaigana. Kabelit mainitakse esmakordselt 1453. aastal seoses pisut võika juhtumiga. Nimelt käis kabelis varas, mille eest teda karistati rattal lõhkikiskumisega. Kabeli oli rajanud Püha Antoniuse rüütliordu. Keskaegne kabel arvatakse olevat asunud praeguse Hariduse tänava lääneküljel, Pärnu maantee ristmiku lähedal. 1458. aastal on seda nimetatud ka "kirikuks".

Püha Antoniuse kalmistu arvatakse olevat tekkinud Tõnismäe kõrgemas osas asunud pühaks peetud tammesalu juurde. 

Kabel hävitati 1559. aastal, kuna kardeti, et see võiks venelastele linna piiramise ajal ulualust pakkuda. 1670. aastal ehitati sellele kohale esialgse Kaarli kiriku puust kirikuhoone (põletati maha Põhjasõja ajal 1710).

Eesti muuseumites on hulgaliselt Poola katoliku ajast pärinevaid T-kujulise Antoniuse ristiga hõberipatseid, mis pidid selle kandjale ja tema loomadele tagama Püha Antoniuse soosingu. Tegelikult oli munkluse rajaja Püha Antonius 3.-4. sajandil kõrbes elanud erak; sigade patroon sai temast keskajal aga seetõttu, et antoniidid (Püha Antoniuse jüngrid, kes 305. aastal moodustasid omaette vennaskonna) ravisid keskajal nii koduloomi kui ka haigeid, sealhulgas katkuhaigeid, olles rüütatud mantlisse, mille vööl rippus kelluke (see pidi kurjad vaimud neist eemal hoidma). Nii on Püha Antoniuse sümboliks sageli ka kellukesega siga. Vanade eestlaste jaoks muutus see pühak küll suupäraselt loomade kaitsjaks koduhaldjas Tõniseks või lihtsalt Tõnniks.

Loodan, et saite meie katoliku pärimusest teada üht-teist huvitavat! Ja midagi, mis ehk inspireerib ka hingedekuul roosipärja palveid eriti sügava mõttega lugema, mõeldes tagasi just olnule ja kõigile katoliiklastele, kes on kõndinud siinseid radu enne meid.

Täiendavat lugemist:



Jaan Juske „Kuidas Skoone Gertrudi mattis“: http://jaakjuske.blogspot.com/2012/08/kuidas-skoone-gertrudi-mattis.html

Tuesday, October 30, 2018

Mälestusi Monte Oliveto Maggiore kloostrist

Kirjutab Marge-Marie Paas

Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas, ma loodan Jumala helduse peale ikka ja igavesti (Psalm 52: 10).

Bernando Tolomei (1212-1348) oli 14. sajandil elanud Sienast pärit mees, rikas arstokraat, kes juba noorena tundis Jumala kutset. Nii nagu püha Assisi Frantsiskus, jättis ka Siena Bernando kõik, et järgneda Jumalale. Ta asus paari kaaslasega rajama kloostrit ja jõudis 1313. aastal Toskaana maakonnas, mõnekümne kilomeetri kaugusel Sienast, ühele kaunile kõrgele mäenõlvale, kuhu pani aluse olivetaanide ordule. Nii laiub Crete Senesis tänaseni kaunis Monte Oliveto Maggiore klooster, kus praegu elab 28 munka.

Klooster järgib benediktiini ordu reegleid, mille seadis sisse püha Benedictus 6. sajandil. Päev kulgeb vaheldumisi palvetades ja töötades – Ora et Labora (palveta ja tööta). Bernardo palus vendadel eriliselt pühendada Neitsi Maarjale – sellepärast kannavadki mungad valget mungarüüd (ehk habitit), mitte tumedat nagu benediktiinid. Paavst Clemens VI andis ordule ametliku õiguse aastal 1344. 

Kloostri ümbruses laiuvad oliivisalud ning viinapuuväätidega kaunistatud põllud. Nii mõnigi kord on Itaalias parimates veinikauplustes müügil Santa Monte Oliveto Maggiore veinietiketiga vein, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui sealt samast kloostrist, kus mungad seda käsitsi igal aastal pudelitesse vermivad. Enne on aga vein laagerdunud kümneid aastaid veinivaatides. Seda saavad kõik kohapeal vaadata ning veini saab proovida kloostri veinikeldris. Kloostri juures on ka tegutsev apteek, kuhu kohalike sõnul tullakse spetsiaalseid salve hankima kogu Itaaliast. Ju on need nii tõhusad tänu keskaegsetele retseptidele. See ongi nende elamise allikaks, nad ei majanda ennast turismist. Nende klooster on nii eraldatud kohas, et sinna jõudmiseks kulub palju aega. Kuid näiteks lähiküladest tehakse sinna kiriklike suurpühade ajal jalgsi palverännakuid. 

Kuid kõige olulisem munkade igapäevases elus on palve. Kloostris on 6 ametlikku palvekorda ning lisaks veel roosipärja palvused ning mõtisklused vaikuses. Hommik algab Pühakirja lugemisega, sellele järgneb vaikne meditatsioon ja siis Püha Missa. 

Jõudsin juhuslikult Monte Olivetosse ühel õhtul. Kloostri väravast sisenedes tuli läbida küpressidega piiratud palverännu teekond. Seda teed käies ei suutnud ma enam rääkidagi. Vaatan vaid ühele ja teisele poole alleed ja näen taamal kas Sienat või Montepulcianot. Eemal jalutavad vaikuses olivetaanid valmistudes õhtupalvuseks. Kloostrihoovis ei olegi turiste, mis tavaliselt käivad kaasas Itaalia kloostritele, nagu näiteks Assisi. Tunnen justkui keegi pigistaks hinge, ja see saab vabaks... Kuid ma ei jõuagi sellele mõelda, sest kohe tulebki üks vend mind naeratades tervitama. Tõenäoliselt
Pühast Vaimust saadetuna, on mul võimalus minna vesprile, teadmata täpselt, mis mind ees ootab. Meenub vaid üks asi: kas pole mitte see klooster tuntud autentse gregoriaani laulu poolest? Kuid järgnen kohe peale väikest tutvust paarile olivetaani vennale ning siseneme peaaegu pimedasse kirikusse, kus altaril vaid küünlad. Järjest tulevad kõik vennad kooriruumi kiriku tagaosas ning algab vesper kloostrikellade saatel. Veel hetkeks vaikust ja siis kummardame kõik tänupalveks Jumalale.

Sõnadesse pandamatu ilu. Lõputu palvekoor heliseb jätkuvalt hinges. Monte Oliveto Maggiore olivetaanide kloostrisse ma jätsin kindlasti midagi. Igavikuni jääb saatma see oldud hetk ja sealne kohtumine Jumalaga. Jätkugu vaid tänupalved nende munkade eest, kes kõigi meie eest elavad palves. 

Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad (Psalm 24:1)

Wednesday, October 24, 2018

Mis on elav roosipärg?

Kirjutab Kristel Kaar

Meie oma elav roosipärg

See oli selle aasta märtsikuus, kui isa Wodek meile piibliringis esimest korda rääkis elavast roosipärjast. Minu jaoks oli see midagi täiesti uut, kuid samas tundus väga hea võimalusena ühiselt palvetada mõne olulise intentsiooni eest. Seda enam, et sügisel oli oodata paavsti visiiti Tallinnasse.

Paavsti visiidist on nüüd peagi möödas juba kuu, kuid tore on tõdeda, et meie elav roosipärg jätkub. Kus sai see ilus traditsioon aga alguse?

Pauline Jaricot ja tema „headuse armee“

19. sajandi alguses elas Prantsusmaal Lyonis noor, jõukast perest pärit naisterahvas, kelle nimi oli Pauline Jaricot. Noorena köitis teda pigem seltsielu, kuni 15-aastaselt kuulis ta jutlust, mis muutis ta elu. Kaks aastat hiljem, pärast ema surma ja rasket õnnetust, otsustas ta pühenduda täielikult Jumalale. Ehkki Pauline ei astunud kunagi kloostrisse, kasutas ta oma vara ja positsiooni edaspidi Kiriku hüvanguks, aidates näiteks rahastada misjonitegevust. Ka oli teda õnnistatud suurepärase organisaatorianniga. Et eriline koht Pauline’i südames kuulus roosipärjale, püüdis ta leida viise, kuidas seda palveviisi tavaliste inimeste seas populariseerida. 

1825. aastal tuli Pauline ideele luua palvegrupp, nii-öelda elav roosipärg, mis moodustuks päris inimestest. See tähendas 15-liikmeliste rühmade loomist (tollal oli roosipärja saladusi kokku 15), mille iga liige saab ühe saladuse ja loeb seda sestpeale iga päev ühise intentsiooni nimel. Innustunult kirjutas Pauline kohe ka oma preestrist vennale. Elav roosipärg, kirjutas ta, oleks nagu tõeline „headuse armee“ : see annaks nimelt igale katoliiklasele  - isegi sõjaväljal - võimaluse võtta üks hetk päevas, et lugeda roosipärga ja saada sellega seotud armusid! 

Nagu kõiki Pauline’i varasemaid algatusi, saatis ka elavat roosipärga kohe edu.  Pärast seda, kui tänu sellele õnnestus  ära hoida üks sõdurite mässukatse, hakati seda palveviisi levitama ka Prantsuse sõjaväes. Lisaks loodi elava roosipärja palvegrupid paljudes kogudustes. Üks piiskoppidest kirjutas, kuidas juba aasta pärast esimeste palvegruppide moodustamist võttis tema piiskopkonnas ülestõusmisajal Püha Armulaua sakramenti vastu märkimisväärselt rohkem inimesi kui varem.

1827. aastaks tegutses Prantsusmaal kokku 150 elava roosipärja gruppi. 1832. aastal andis paavst Leo XII sellele oma õnnistuse ning peamiselt dominiiklaste vahendusel hakkas see levima teistesse riikidesse. 

„Pühakuks olemises ei ole mitte midagi keerulist!“

Liigume ajas edasi…1935. aasta Poolas. Saleeslasest preester pühitseb ühes Krakowi kirikutest oma tavapärast Missat. Kohalolijate hulgas on ka noor heledapäine rätsepmeister Jan Tyranowski. Siis kõlavad preestri suust ootamatud sõnad: „Pühakuks olemises ei ole mitte midagi keerulist!“ Kogudus vakatab: pühadust on harjutud seostama pigem preestrite ja religioossete inimestega. Kuidas aga oleks seda võimalik saavutada tavalise inimese tavalises elus? Jan Tyranowski - päris tavalise poolaka jaoks - saab sellest lausest ta elu muutev väljakutse. 

Kuus aastat hiljem teeb saleeslasest preester Tyranowskile ettepaneku moodustada Krakowi koguduses 15 mehest koosnevad elava roosipärja palvegrupid. Ajad on keerulised, 1941. aastal on käimas Teine Maailmasõda, sakslased on okupeerinud osa Poolast ning katoliiklastel on vaja väga kokku hoida. Tyranowski on juba mõnda aega tegutsenud tudengite mentorina. Juhtub nii, et ühel tema tudengite kogunemisel osaleb ka Karol Wojtyla, tulevane paavst Johannes Paulus II.  Sellest hetkest saab alguse nende kahe sõprus ja Wojtylale usaldatakse peagi ühe elava roosipärja grupi juhtimine. 

Aastaid hiljem, kui Woytila on juba ordineeritud preestriks, jätkab ta sama traditsiooni oma kogudustes ja nii hakkab elava roosipärja traditsioon kogu Poolas levima. Elavast roosipärjast saab üks viise, kuidas võidelda kommunistliku režiimi ja sellega kaasneva kurjuse vastu. Pauline Jaricot’ loodud „headuse armee“ on lõpuks võidule pääsenud ka Poolas!

Tyranowski ise suri 1947. aasta märtsis kopsutuberkuloosi, jõudes veel ära näha oma sõbra Karol Wojtyla preestriks pühitsemise 1946. aasta novembris, kõigi pühakute päeval. 2017. aastal kuulutas paavst Franciscus Tyranowski õndsaks; traditsiooniliselt kujutatakse teda ametlikel fotodel just roosipärja palvehelmestega. 

2014. aastal oli kogu maailmas elava roosipärjaga seotud inimeste arv hinnanguliselt 16 miljonit. 

Elav roosipärg Tallinnas

Tallinnas tegutseb hetkel kaks elava roosipärja palvegruppi. Meie gruppides osaleb ka Halastuse Misjonäride Ordu ja Püha Birgitta Ordu õdesid. Pärast paavsti visiiti soovis enamik meist jätkata ning 7. oktoobril, Püha Roosipärja Maarja pühal, kogunesime taas, et jagada gruppide liikmetele uued roosipärja saladused. Hetkel palvetame preestrikutsumuste, Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamise, Eestimaa perekondade ja Eesti inimeste eest üldiselt, et nad leiaksid tee kirikusse.

Omast kogemusest võin öelda, et elav roosipärg tõepoolest töötab  - aegamisi, kuid kindlalt. Palvegrupis osalemine annab võimaluse olla osa millestki, mis kasvatab palvest saadavaid arme mitte vaid sinu enese, vaid kõigi grupi liikmete ja kogu Kiriku jaoks. Oleme alati avatud ka uutele liitujatele! 

Elav roosipärg on palveviis, mis

- võimaldab muuta roosipärja palvetamise tõeliselt elavaks kogemuseks ja kutsuda palvegruppi erinevaid koguduse liikmeid
- aitab kujundada igapäevase roosipärja palvetamise harjumust.  Et roosipärg oleks terviklik, tuleb igal grupi liikmel anda oma osa, sest kui üks grupi liige ei palveta, siis sel päeval roosipärg ei „tööta“
- ühendab inimesi ja tänu ühistele intentsioonidele õpetab vaatama endast kaugemale - palvetama Kiriku ja inimkonna eest üldiselt, nagu seda on meilt palunud ka paavst Franciscus
- annab võimaluse saada rohkem teada roosipärja palveviisist ja jagada oma kogemusi teiste palvegrupi (ja koguduse) liikmetega
- on eriti tõhus keerulistel aegadel, kuna koos on lihtsalt palju kergem seista vastu raskustele ja kurjale
- sobib ka neile, kes traditsioonilise roosipärja jaoks oma päevakavas aega ei leia, kiire elutempoga inimestele ja - nagu me juba veendusime - isegi sõduritele sõjaväljal J

Friday, October 12, 2018

Roosipärja ajaloost

Kirjutab Kristel Kaar. Peagi ilmub meie blogis ka tema artikkel Elava Roosipärja rühmast.

Piiskop Philippe rõhutas 7.nda oktoobri pühapäeva Missal veel kord, et oktoobrikuus - Püha Roosipärja kuul - on Paavst Franciscus palunud tavapäraste palvete lõppu lugeda veel kaks alljärgnevat palvet. Lugesime neid samal päeval ka kirikus ja see oli väga-väga ilus! Tõesti julgustan kõiki meie Elava Roosipärja rühmade liikmeid samuti vastama Paavst Franciscuse üleskutsele - see on ainulaadne võimalus olla Roosipärja palves ühendatud mitte ainult meie kirikus, vaid kõigi maailma katoliiklastega.

1. Palve Neitsi Maarja eestkoste eest (Sub Tuum Praesidium):

Sinu kaitse ja varju alla põgeneme, Püha Jumalasünnitaja. Ära põlga meie palveid, kui me oleme hädas, vaid hoia meid alati kõikide ohtude eest, Sina, auline ja püha Neitsi.  

Tegemist on vanima säilinud Neitsi Maarjale pühendatud palvega kristlikus ajaloos. Tekst pärineb kopti kirikust, kus seda kasutati osana jõulujumalateenistusest. Esimene versioon on kirja pandud kreeka keeles ja on dateeritud 4. sajandisse. Osades kirikutes oli see keskajal traditsiooniliseks Missa lõpulauluks (nt Portugalis Braga riituses enne Trento kirikukogu) - nii nagu meie praegu laulame "Salve Reginat".

Nagu ütleb oma üleskutses Paavst Franciscus: "Kõikide traditsioonide suured pühakud on soovitanud vaimsetel tormihetkedel varjuda Püha Jumalaema keebi alla, paludes eestkostet “Sub Tuum Praesidium”.

2: Peaingel Miikaeli palve, et ta kaitseks meid kõige kurja eest

Püha Peaingel Miikael, kaitse meid lahingus; ole meie kaitsja kuradi nurjatuse ja püüdepaelte eest; me palume alandlikult, sõidelgu Jumal teda; Sina, Oo Taevalik Prints, Jumala väes, heida alla põrgu Saatan ja kõik kurjad vaimud, kes luusivad mööda ilma ringi otsides hingi, keda hävitada. Aamen  

Palve autor on Leo XIII, keda on nimetatud ka "Roosipärja Paavstiks", kuna ta andis oma ametiaja jooksul välja 11 Roosipärga puudutavat enstüklikat ja julgustas katoliiklasi igal võimalusel Roosipärga palvetama.  

Püha Peaingel Miikaeli palve olevat paavst väidetavalt kirja pannud pärast seda, kui oli saanud nägemuse, mis teda sügavalt vapustas.

Juhtus see millalgi aastatel 1884-1886 Vatikanis pärast Missat või Missa ajal. Pealtnägijate sõnul olevat paavst muutunud näost kaameks ja seejärel siirdunud oma ametiruumidesse, kus koostanud Püha Miikaeli palve. Igal juhul pidas ta seda palvet Kirikule niivõrd vajalikuks, et seda loeti sestpeale üle kogu maailma Missade lõpus 1886. kuni 1964. aastani. Kui paavstilt küsiti, mis temaga altari ees juhtus, oli ta vastanud, et kuulis tabernaakli juurest kahte häält, millest üks rääkis leebelt, teine jõhkralt, üks kuulus Kristusele, teine Saatanale. Selles vaidluses soovis Saatan hävitada kiriku, vajades selleks aega vähemalt 75–100 aastat. Püha Miikaeli palve oli vajalik selleks, et kaitsta Kirikut Saatana eest. 

Pikemalt saab inglise keeles selle palve ja palve saamisloo kohta lugeda siit: https://aleteia.org/2017/09/25/the-demonic-vision-that-inspired-the-st-michael-prayer/

Igal juhul peab tõdema, et Püha Miikaeli palve on ennast seni õigustanud ja Kirik püsib juba üle 100 aasta! 

Lõpetuseks mõned lõigud Roosipärja Maarja püha ajaloost. Nagu näeme, on ühine Roosipärja palve lugemine Paavsti üleskutsel juba varem maailmas korda saatnud imesid - seda enam võiksime nüüd üheskoos vastata Paavst Franciscuse üleskutsele.

7. oktoobril 1571, täpselt 547 aastat tagasi, toimus Lepanto all üks Euroopa ajaloo tähtsamaid merelahinguid, mis päästis Euroopa islamiseerumise eest. Türklased saabusid oma laevastikuga vallutama Euroopat, mille järel Püha Peetruse basiilika kuplile pidi võidu märgiks heisatama roheline lipp poolkuuga.

Neil päevadel jõudis Paavst Püha Pius V, suur Roosipärja-palve edendaja, tänu määratutele
jõupingutustele ja oma diplomaatilistele võimetele nn Püha Liiga ühendatud laevastiku loomiseni. Paavst kutsus ühtlasi tervet kristlikku maailma üles Roosipärja palvetamisele. Lahingule eelnenud päevadel ja selle toimumise ajal liikusid mööda Rooma tänavaid paavsti poolt organiseeritud ristikäigud ning kõikides kirikutes, kloostrites ja ka sõjalaevadel loeti Roosipärja palvet võidu saavutamise intentsioonil.  

Kristlaste ühendatud laevastiku lipulaeval lehvis suur helesinine lahingulipp ristilöödud Jeesus Kristuse kujutisega, mille oli kinkinud Pius V. Islami ühendlaevastiku lipulaev aga purjetas Koraani värssidega tähistatud lahingulipu all. 7. oktoobri õhtul sai Pius V Vatikanis nägemuse Lepanto all saavutatavast võidust.   

Lahing kestis pikki tunde. Püha Liiga laevastiku võidu otsustas äkitselt puhkenud torm, mis paiskas segi Türgi laevastiku read. Pärast lahingut külastasid väejuhid Maarja pühamuid, et tänada teda võidu eest. Kiirläkituses Veneetsia senatile teatati: Non virtus, non arma, non duces, sed Maria Rosarii victores nos fecit – “Ei jõud, ei relvad, ei väejuhid, vaid Roosipärja Maarja andis meile võidu”.   

Pius V käskis Maarjale omistatud võidu järjel 7. oktoobril pidada Itaalias ja Hispaanias “Võiduka Maarja” mälestuspüha. Tema ametijärglane Gregorius XIII nimetas 1573. aastal selle püha ümber püha Maarja, Roosipärja Kuninganna pühaks, mida meiegi äsja tähistasime.  

Friday, October 5, 2018

Märkmeid sinodilt: peapiiskop Chaput kõne

3. oktoobril algas Roomas noorteteemaline piiskoppide sinod, mis on piiskoppide nõuandev kogu paavstile.

Esitame peapiiskop Charles Chaput 4. oktoobril sinodil peetud kõne










Vennad,

mind valiti sinodi alalisse nõukogusse kolme aasta eest. Siis paluti mul koos teiste liikmetega pakkuda välja teemasid käesoleva sinodi jaoks. Minu nõuanne oli keskenduda 8. psalmile. Me kõik teame seda teksti: "Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?"

Kes me oleme loodud olenditena, mida tähendab olla inimene, miks me peaksime arvama, et meil üldse on mingit erilist väärikust - need küsimused on alati kõigi meie rahutuse ja konfliktide taga. Ning vastust neile küsimustele ei leia me mitte ideoloogiates või sotsiaalteadustes, vaid üksnes Jeesus Kristuse, inimese lunastaja isikus. See tähendab muidugi, et me peame sügavaimal tasandil aru saama, miks me lunastust üldse vajame. 

Kui meil ei ole enesekindlust kuulutada Jeesust Kristust ilma kõhkluste ja vabandusteta igale põlvkonnale, eriti noortele, on Kirik lihtsalt veel üks eetiliste vagatsemiste signaliseerija, mida maailm ei vaja. 

Selles valguses loen ma instrumentumi [sinodit ettevalmistav dokument] neljandat peatükki, paragrahve 51-63 sügava huviga. Peatükis kirjeldatakse hästi antropoloogilisi ja kultuurilisi väljakutseid, mis meie noorte ees seisavad. Tõepoolest, tänapäeva probleemide kirjeldamine ja vajaduse rõhutamine olla noortele nendega vastakuti seismisel toeks, on instrumentumi üldine tugevus. Aga ma usun, et paragrahv 51 on eksitav, kui ta räägib noortest inimestest kui "iga ajastu valvuritest ja seismograafidest". See on petlik meelitus, mis varjab täiskasvanute usalduse kaotust meie vastuvõetud uskumuste jätkuva ilu ja väe suhtes. 

Reaalsuses on noored inimesed liiga tihti ajastu produktid, keda on osaliselt kujundanud nende vanemate ja õpetajate sõnad, armastus, usaldus ja tunnistus, kuid tänapäeval palju sügavamalt kultuur, mis on nii sügavalt ahvatlev kui olemuslikult ateistlik. 

Usukogukonna vanematel on ülesanne anda evangeeliumi tõde edasi ajast aega, kompromissidest ja moonutamistest kahjustamata. Kuid siiski on minu põlvkonna juhid meie peredes ja Kirikus liiga tihti selle kohustuse kõrvale lükanud, põhjuseks kombinatsioon ignorantsusest, argpükslikusest ja laiskusest noorte inimeste kujundamisel, et nad kannaksid usku edasi tulevikku. Noorte elude kujundamine vaenuliku kultuuri keskel on raske töö. Vaimulike seksuaalsete ahistamiste kriis on just selle enesekesksuse ja segaduse tulemus, mis minu eluajal Kirikusse toodi, isegi nende seas, kelle ülesandeks on õpetada ja juhtida. Ning lapsed - meie noored inimesed - on selle eest maksnud. 

Viimaks, see, mida Kirik peab tõeks inimseksuaalsuse kohta, ei ole komistuskivi. See on ainus tõeline tee tervikliku ja õnneliku elu suunas. Ei ole olemas sellist asja nagu "LGBTQ katoliiklane" või "transsooline katoliiklane" või "heteroseksuaalne katoliiklane", justkui meie seksuaalsed ihad defineeriksid, kes me oleme; justkui need määratlused kirjeldaksid eraldiseisvaid kogukondi erineva, kuid võrdse terviklikkusega tõelise kirikliku kogukonna sees, Jeesus Kristuse ihus. See ei ole Kiriku elus kunagi tõsi olnud, ega ole ka praegu. Sellest järgneb, et "LGBTQ" ja sarnast keelt ei tohiks Kiriku dokumentides kasutada, sest see vihjab, nagu need oleksid tõelised, autonoomsed grupid, ning Kirik lihtsalt ei kategoriseeri inimesi sellisel moel. 

Selgitamine, miks katoliiklik õpetus inimseksuaalsuse kohta on tõde, ning miks see on ülendav ja halastav, näib olevat ükskõik millise antropoloogilise küsimuse arutlemise juures olevat otsustava tähtsusega. Kuid siiski puudub see kahetsusväärsel kombel sellest peatükist ja tervest dokumendist. Ma loodan, et sinodi isade sisseviidavad parandused tegelevad sellega. 

Monday, October 1, 2018

Rõõmurikas roosipärg koos püha Jeesuslapse Thérèse'i mõtisklustega

Kuna oktoobrikuu on pühendatud roosipärjale palvele, siis avaldame kuu esimesel päeval, mil mälestame ka armast Jeesuslapse Thérèse'i, pühaku mõtisklused rõõmurikkale roosipärjale.

Anname ka teada, et meie paavst palus kõigil katoliiklastel palvetada oktoobrikuu jooksul igapäevaselt roosipärga Kiriku eest. Kusjuures Püha Tooli eriliseks sooviks oli, et roosipärja lõppu lisatakse kaks palvet. Esimene neist on igivana, juba III sajandist pärinev palve Sub tuum, kus palutakse Jumalaema erilist kaitset tema mantli hõlma all.

Ladinakeelne palve kõlab järgmiselt:
Sub tuum praesidium confugimus Sancta Dei Genitrix. Nostras deprecationes ne despicias in necessitatibus, sed a periculis cunctis libera nos semper, Virgo Gloriosa et Benedicta. 

Ja selle eestikeelne (ligikaudne) vaste:
Sinu kaitse ja varju alla põgeneme, püha Jumalasünnitaja. Ära põlga meie palveid, kui me oleme hädas, vaid hoia meid alati kõikide ohtude eest, Sina, auline ja püha Neitsi. Aamen.

Teine palve pöördub Kiriku kaitsja, püha peaingel Miikaeli poole, kes abistab Kirikut võitluses saatana rünnakute vastu. Selle palve kirjutas paavst Leo XIII ning ladina keeles kõlab see nii:
Sancte Michael Archangele, defende nos in proelio; contra nequitiam et insidias diaboli esto praesidium. Imperet illi Deus, supplices deprecamur: tuque, Princeps militiae caelestis, Satanam aliosque spiritus malignos, qui ad perditionem animarum pervagantur in mundo, divina virtute, in infernum detrude. Amen.

Ja eesti keeles:
Püha Peaingel Miikael, kaitse meid lahingus kurja vaenlase õeluse ja püüniste vastu. Me palume alandlikult: Jumal näidaku talle kätte koht ja Sina, Taevase Sõjaväe vürst, tõuka Jumala väe läbi põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes hulguvad mööda ilma hingede hukatust otsides. Aamen.

Paavst Franciscuse sooviks on, et kogu Jumala rahvas anuks Neitsi Maarjalt ja pühalt Miikaelilt Kirikule kaitset kurja jõudude eest, kelle eesmärgiks pole midagi muud kui meid lahutada Jumalast ja üksteisest. Püha Isa soovib eestpalveid, et püha Jumalaema asetaks Kiriku oma kaitsva mantli varju alla ja hoiaks teda suure süüdistaja rünnakute eest, ning et Kirik samal ajal saaks üha teadlikumaks oma nüüdsel ajal ja minevikus korda saadetud vigadest, eksimustest ja kuritarvitamistest, võttes ühtlasi ette kõhklematu lahingu kurja vastu.

Esimene rõõmurikas saladus: Inglikuulutus Neitsi Maarjale
Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1, 28) 

Võtta vastu alandlikkuse suurus

Siin külastab ingel kõige väiksemat, kõige viimast loodute seas... Siin saab Püha Vaimu toimel lihaks Sõna, armastusväärse Kolmainsuse teine Isik, kes üheksa kuu vältel jäi surelike silmade eest varjatuks.

Oo Jeesus, kui Sa tulid alla Neitsi Maarja juurde, looritasid sa nõnda oma lõputu au ja suuruse, tehes tema neitsilikust üsast endale teise taeva.

Jumalikku Kuningat tõmbas ligi Maarja alandlikkus. Oo, Sind armastan ma, Maarja, kes sa ütled end olevat Jumala teenija, Jumala, keda sa vaimustad oma alandlikkusega. See vaoshoitud voorus teeb sind kõikvõimsaks, see meelitab sinu juurde Pühima Kolmainsuse.

Jäägu ka meile võõraks kõik, mis särab, armastagem oma väiksust, armastagem mitte midagi tunda, siis saame me vaimus vaesteks ja Jeesus tuleb meid otsima: olgu me nii kaugel kui tahes, ta muudab meid armastuse leekideks.

Ometigi inimese tee ei olene temast enesest (Jr 10,23) ning mõnikord me üllatame iseendidki, ihaldades seda, mis särab. Niisiis reastugem ebatäiuslikke sekka, pidagem iseendid väikesteks hingedeks, kellele on vaja, et Hea Jumal neid igal hetkel toetaks. Kohe, kui ta näeb meid veendununa oma olematuses, ulatab ta meile käe. Kui me tahame ikka veel üritada midagi suurt teha, isegi innukuse ettekäändel, jätab hea Jeesus meid üksi. Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”, siis sinu heldus, Issand, toetas mind (Ps 93,18). Jah, piisab sellest, et end alandame, et kannatame välja oma puudusi. See on tõeline pühadus! Võtkem kätest kinni ja jookskem kõige viimasele kohale.

Sa paned mind aru saama, et sinu jälgedes kõndida ei ole võimatu, oo valitute Kuninganna! Sa tegid nähtavaks kitsukese taevatee, harrastades alati kõige alandlikumaid voorusi. Sinu juures, Maarja, tahan jääda väikeseks, kuna ma näen kõige maapealse suursugususe tühisust.

Oh, et seda headust, Jeesuse halastavat armastust tuntakse nii vähe! Tõsi, selleks, et rõõmu tunda neist aaretest, peab end alandama, ära tundma oma olematuse – ja siin ongi see, mida paljud hinged ei taha teha.

Isegi kui ma oleksin sooritanud kõik Püha Pauluse teod, peaksin end ikka tühiseks sulaseks (vt Lk 17,10), ent just see ongi minu rõõm, kuna omades mitte midagi, saan ma kõik Healt Jumalalt.


Teine rõõmurikas saladus: Maarja külaskäik Eliisabeti juurde
Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: "Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!" (Lk 1, 41-42) 

Võtta vastu valmidus ligimest armastada

Sa külastad püha Eliisabeti, kelle juures õpin ma harrastama tulihingelist armastust. Seal kuulen ma vaimustunult püha hümni, mis voolab sinu südamest, õrn inglite Kuninganna. Sa õpetad mind laulma jumalikke ülistuslaule, kiideldes Jeesuse, mu Päästja üle. Sinu armastuse sõnad on müstilised roosid, mis peavad lõhnastama kõik järgnevad ajastud.

Elada armastusest, see on lakkamatult seilata, külvates kõikide südamesse rahu ja rõõmu. Me peame rutuga kiirustama halastuse tegudele.

Hea Jumal andis mulle mõista, mis on armastus, tõsi, ka enne mõistsin ma seda, aga ebatäiuslikul viisil; ma ei olnud süvenenud sellesse Jeesuse sõnasse: Teine [käsk] on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! (Mt 22,39). Mina rakendasin end eelkõige Jumalat armastama ning just teda armastades mõistsin, et minu armastus ei tohiks avalduda pelgalt sõnades, sest Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. (Mt 7,21)

Ma mõistan nüüd, et täiuslik armastus sisaldub selles, et talutakse teiste vigu ja puudusi, üllatumata nende nõrkuste üle, ning õppides kõige väiksematestki voorustegudest, mida näeme neid harrastavat. Mäletades, et armastus katab kinni pattude hulga (1Pt 4,8), ammutan ma külluslikust kaevandist, mille Jeesus minu ees on avanud.

Ma kinnitan teile, et armastust ei ole maailmas mõistetud, ning ometigi on see peamine voorus.

Kui ollakse kehaliselt haige, tõttavad kõik lohutust pakkuma. Oh, miks me ei tee samamoodi oma ligimeste vaimsete haiguste puhul? Kui mu õde või vend on hingeliselt haige ja ebameeldiv kõiges, siis kaugenevad temast kõik, teda vaadatakse halva pilguga, ning selle asemel, et talle lohutust pakkuda, suunatakse mõnikord just temale haavavaid sõnu – temale, kes on jõuetu ning võimetu neid taluma! Niisiis soovin ma oma naeratused, kiindumuse ja peenetundelisuse hoida justnimelt haigetele hingedele – siin peitub tõeline armastus.

Oh, kuidas Hea Jumal on armuline ebatäiuslikele hingedele! Meilgi tuleb toimida nagu Hea Jumal, pühendada kogu oma taktitunne ja tähelepanu ebatäiuslikele hingedele. Me armastame Head Jumalat sedavõrd, kuivõrd me teostame ligimesearmastust.

Kolmas rõõmurikas saladus: Jeesuse sünd Petlemmas
Aga ingel ütles [karjastele]: „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. (Lk 2, 10-11) 

Võtta vastu Jeesuslaps

Elul on mõte vaid siis, kui seda anda: Jumal sai üheks meie seast, ta annab ennast maailmale, et meie elaksime.

Oo Joosep ja Maarja! Ma näen teid ära tõugatuna kõikide külaelanike poolt. Keegi ei soovi oma külalistemajja vastu võtta vaeseid võõraid, koht on mõeldud suurtele! Ning Taevakuninganna peab ilmale tooma oma Jumala loomalaudas. Oo, mu kallis ema, küll oled sa armastusväärse, küll oled sa suur niivõrd armetus paigas!

Jeesus sündis tallis – Jeesus, Elava Jumala Poeg, varjas oma ülima au lapse näojoonte taha. Tema aujärjeks oli sõim, kuldkeppi aga polnud kuskil, ka ei nähtud tema peas krooni – mitte midagi, mis sädeleks välispidisele maailmale!

Seeravid ei suutnud uskuda, et Jumal võis nii madalale laskuda. Nad oleksid soovinud auhiilgusega kroonida Suurt Kuningat, kelle nad kaotanud olid! Aga mähkmetes Jeesuslaps, enam kui suurimat kirkust, enam kui inglite tulihingelisust, eelistas alandlikkust. Nõndaviisi laskudes näitab Jumal oma lõputut suurust. Kes mõistaks seda müsteeriumi – Jumal teeb end väikseks lapseks? Tema, Igavene, Kõigeväeline!

Armastus on kirjeldamatu müsteerium, mis pani sind hülgama oma taevast asumaad. Kui ma näen teda, kes on Surematu, mähkmetes, kui kuulen Jumala Sõna nõrka häälitsust, oo, mu kallis ema, siis ma ei kadesta enam ingleid, sest nende võimas Issand on minu kallis vend!

Kui suur on alandliku loodud olendi õnn. Seeravidki sooviksid oma vaimustuses jätta ingelliku loomuse ning saada lasteks!

Issand, õpeta mind vastu võtma oma vaesus – just seal tahad sa sündida. 

Neljas rõõmurikas saladus: Jeesuse templisse toomine
Nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks” (Lk 2, 23) 

Võtta vastu rõõm antust

Milleks öelda vanakese Siimeoni prohvetlike sõnade kohta, et Neitsi Maarjal oli alates sellest hetkest lakkamatult silme ees Jeesuse Kannatus? Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk (Lk 2,45), oli öelnud vanake. See ei olnud aga mõeldud käesolevaks ajaks, vaid oli ennustus tuleviku jaoks.

Selle asemel, et põlata puhtaid ja lihtsaid rõõme, soovid sa neid jagada, sa suvatsed neid õnnistada.

Ma armastan sind, kui oled end hajutanud teiste naiste sekka, kes on sammud seadnud püha templi poole. Ma armastan sind, kui esitled meie hingede Päästjat õndsale vanakesele, kes ta oma kätega sülle võtab.

Ma olen end andnud Jeesusele, et tema saaks minus korda saata täielikult oma tahte, ilma, et loodud olendid sellele takistusi seaksid.

Kuidas saab üks hing, kes on nii puudulik, nagu mina seda olen, soovida omada armastuse täiust? Oo Jeesus, minu esimene, minu ainus sõber, sina, keda ma üksnes armastan, ütle mulle, mis on see müsteerium? Miks sa ei jäta neid hiiglaslikke soove suurtele hingedele?

Ma olen kõigest laps, jõuetu ja nõrk – hiilgavad teod on talle keelatud. Ent kuidas ta annab tunnistust oma armastusest, kuna armastus tõestub ju tegude läbi? No, väike laps viskab lilli, ta lõhnastab nende parfüümiga kuningliku trooni, ta laulab oma hõbedase häälega armastuse hümni.

Jah, mu Armastatu, nii jõuabki mu elu lõpule, mul pole teist viisi, et tõestada sulle oma armastust, kui visata lilli, see tähendab, kasutada ära kõiki väikseid asju ja teha neid armastusega.

Te näete, et ma ei ole muud kui väga väike hing, kes saab Heale Jumalale pakkuda vaid kõige väiksemaid asju.

Ma hakkasin eelkõige harrastama väikseid voorusi, kuna mul puudus oskus praktiseerida suuri.

Suured patukahetsusteod ei ole minu jaoks. Neisse tuleb suhtuda umbusaldusega. Uskuge mind, ärge viskuge kunagi sellele teele, see ei ole väikeste hingede oma.

Kõik ihulikud patukahetsusteod ei ole midagi, kui neid asetada kaalukausile armastusega.

Teene ei seisne mitte rohkes tegutsemises ega andmises, vaid eelkõige vastuvõtmises ja rohkes armastamises, ning hinge, kes ennast täielikult Jeesusele annab, teda nimetab Jeesus ise oma emaks, õeks ja kogu oma perekonnaks (vt Mt 12,50).

Minu ainus armastus oled Sina, Issand! Sa tahad minu südant, Jeesus, Sulle ma annan selle. Kõik oma soovid hülgan ma sinu kätte.

Viies rõõmusrikas saladus: Jeesuse leidmine templist
Jeesus jäi Jeruusalemma, ent tema vanemad ei teadnud seda (Lk 2,43).

Võtta vastu lihtsa elu tarkus

Kolme päeva vältel tuleb sinu südant üle ujutama kibe kurvastus nagu määratu ookean – Jeesus varjab end sinu õrnuse eest Jeruusalemmas!

Lõpuks ometi sa märkad teda ja rõõm haarab su endasse; sa ütled ilusale lapsele, kes on seadusetundjaid võlumas: Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud (Lk 2,48). Ja Jumal-Laps vastab – oo, milline uurimatu müsteerium – kallile emale, kes tema poole oma käed sirutab: Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt? (Lk 2,49).

Palun tee mind osavaks taevaste asjade jaoks: näita mulle Evangeeliumisse peidetud saladusi – see kuldraamat on minu kõige kallim aare.

Evangeelium õpetab mulle, et kasvades tarkuses, jäi Jeesus Joosepile ja Maarjale allaheitlikuks. Ja minu süda meenutab, millise õrnusega kuuletus ta alati oma kallitele vanematele. Nüüd mõistan ma templi müsteeriumit, minu armastatud Kuninga varjul olevaid sõnu: Ema, sinu hell laps tahab, et sa oleksid eeskujuks hingele, kes Jumalat otsib usuöös.

Ma olen kindel, et Maarja tõeline elu pidi olema täiesti lihtne. Teda näidatakse kättesaamatuna, ent teda peab näitama järgitavana, tuues välja tema voorused, öeldes, et ta elas usus nii nagu meie, ning tõestades seda Evangeeliumiga, kust me loeme:  Aga nemad ei mõistnud neid sõnu, mis ta neile rääkis (Lk 2,50). Ja veel see teine kirjakoht, mitte vähem salapärasem: Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti (Lk 2,33). See imekspanemine eeldab teatavat üllatusmomenti, kas te ei leia?

Ma tean, et Naatsaretis elasid sa väga vaeselt, Ema, täis armu, tahtes mitte midagi enamat! Polnud seal vaimustusi, imetegusid, ekstaase, mis su elu oleks kaunistanud, oo valitute Kuninganna! 

Väikeste arv on maa peal üsna suur: nad võivad värisemata oma silmad sinu poole tõsta! Sulle meeldib kõndida nendega ühel sammul, võrreldamatu Ema, et neid taevasse juhatada.

Ning hea püha Joosep, ma näen teda hööveldamas, end väsitamas! Oh, kui palju me üllatuksime, saades teada kõike seda, mida ta kannatas, et Jeesust ja Maarjat toita ning kaitsta.

Mulle valmistab meelehead, kui mõtlen püha Perekonna peale ja kujutan ette kõige tavalisemat elu, mitte imesid, millest jutlustatakse ja mida eeldatakse.

Jah, peidetud elu on mulle kallim kui kogu taevahiilgus! Sinule meelepärane olla on minu ainus õppetöö ja minu õndsus oled Sina, Jeesus.

Friday, September 21, 2018

Raamatuesitlus 24. septembril: "Jumalast säutsudes"

Esmaspäeval, 24. septembril kell 16.00 esitleb Hollandist pärit preester isa Michel Remery Theatrumi kohvikus (Vene tn 14) oma rahvusvaheliselt populaarset raamatut ‘Jumalast säutsudes’. Tegemist on 18 keeles ilmunud raamatuga, mis selgitab katoliku usku, vastab tänapäeva noorte põletavatele küsimustele usu, Jumala, Piibli ja katoliku kiriku kohta, tehes seda noortele mõistetavas selges ja kaasaegses keeles. 

Peale esitlust on pühapäevakooli ja usuõpetuse õpetajatel, noorte töö tegijatel ning katehhistidel võimalik kohtuda isa Michel’iga, et avastada oma tööks kasulikke meetodeid. Kohtumisele on oodatud ka kõik noored, kes soovivad noorte gruppi juhtida, kuid kellel puudub varasem kogemus või ei tea, kuidas alustada. Kohtumine toimub vahetult peale esitlust u kell 17:00-18:00 hubases õhkkonnas Theatrumi kohvikus.

Isa Michel Remery raamat „Jumalast säutsudes“, mille on eesti keelde tõlkinud Johanna Aus ja Marge Paas ning toimetanud Mari Klammer, vastab 200le noorte poolt esitatud küsimusele. Üritamata edasi anda üksnes kuiva ja teoreetilist teavet, edastatakse vastused kaasaegses keeles, atraktiivselt (pildi ja video toetus) ja lühikeste sõnumitena neile, kes põlgavad  pikki tekste, kuid samal ajal pakkudes lisalugemist neile, kes tahavad sügavamale minna.

“Jumalast säutsudes” eesmärk on näidata usu loogikat ja demonstreerida, et kõik on seotud Jumala armastusega. Samuti julgustada igaühte külastama oma kohalikku kogudust, osalema kogukonna elus ja hoolitsema abivajajate eest.

Isa Michel on väga huvitatud, et kohtuda peale raamatu esitlust pühapäevakooli õpetajatega, usuõpetuse õpetajatega, noorte töö tegijatega ning katehhistidega. Lisaks raamatule kasutavad katehhistid ja noortejuhid mitmetes riikides erinevaid Tweeting with GOD tööriistu, nagu mobiili äpp, koduleht, sotsiaalmeedia ning käsiraamat. 

Käsiraamat pakub noortetöö tegijatele üksikasjalikke juhiseid koos väärtuslike näpunäidetega, mis vastavad iga grupijuhi vajadustele. Praktilised nõuanded on illustreeritud koos selgitusega. Käsiraamatust leiab konkreetseid ja interaktiivseid viise arutelu julgustamiseks. Selles juhendis leiate ka teemasid, mida arutada ja näpunäiteid arutelu modereerimiseks. Lisaks täielikult välja töötatud seansid konkreetsete teemade kohta, mis sisaldavad sissejuhatust, näidistekste, ajagraafikuid, arutelu alustamist käsitlevaid küsimusi, viiteid lugemismaterjalidele ja lühikest videot, mis sageli esitleb teemat uues valguses. 

Mitmetes riikides on Jumalast säutsudes raamat ja käsiraamat arvatud ametlike õppematerjalide hulka, mida kasutatakse riiklikes koolides usuõpetuse tundide läbiviimisel.

Kui teil on aega ning huvi avastada rohkem erinevate tööriistade kohta, mida oma töös kasutada, olete oodatud isa Michel’iga kohtuma.