Friday, August 16, 2019

Tingimusteta armastus = patusta nüüd, andesta hiljem?

Küsimus: Te olete rääkinud Jumala armastusest ja sellest, et on tähtis aru saada, et Jumal ei lakka meid kunagi armastamast. Aga minu probleem on see, et ma õpetan noori inimesi, kes näivad arvavat, et kuna Jumal neid armastab, ei ole tähtis, kuidas nad elavad.

Vastab isa Mike Schmitz: See on tõsine probleem. Ja ma ei usu, et see puudutab üksnes noori inimesi. Ma olen kohanud hulgaliselt täiskasvanuid, kellest õhkub sama meelelaad. Me räägime siin meeleheite ja jultumuse "kaksikpattudest". Ma nimetan neid "kaksikpattudeks", sest nii kiusatus eitada Jumala armastust ja kiusatus seda iseenesestmõistetavana võtta on ühe mündi kaks külge. Neil on sama juur ... aga ka sama ravi.

Probleem nende kahe patu puhul ei ole see, et ühel juhul võetakse pattu liiga tõsiselt ja teisel juhul mitte piisavalt tõsiselt. Kuigi see näib loogiline, ei ole see tõsi. See võib isegi sinule loogiline näida. Kujuta ette, et sa annad nõu inimesele, kellel on oma pattude tõttu kiusatus laskuda igasugust lootust minetanud meeleheitesse. Kujuta ette kedagi, keda hirmutasid ta patud niivõrd palju, et nad lihtsalt ei suuda uskuda, et Jumal võiks neid ealeski armastada ning nad nende murtusest välja tuua. Sellisel juhul võib sul olla kiusatus neile öelda, et nad pattu "kergemalt võtaksid". Sul võib olla kiusatus neile kinnitada, et nende patud "ei ole nii halvad". (On olemas ka selline asi, nagu skrupuloossus. Aga me peame teadma, mida see tähendab. See ei tähenda tundlikkust patu suhtes - see on kõigest pühadus - vaid kalduvust näha pattu seal, kus ei ole mingit pattu).

Sul võib esineda kiusatus vabastada nad patu teadlikkusest, aga tõenäoliselt ei ole probleem selles. Selle isiku puhul võid sa kalduda neid õpetama pattu vähem tõsiselt võtma.

Teiselt poolt, kujuta ette üht neist noortest inimestest, keda sa mainisid. Selline inimene väidab end Jumala armastusest midagi teadvat. Nad võivad öelda, "Ma ei pea end vaevama Jumala järgimisega; Ta armastab mind kõige kiuste". Kui sa annad sellises olukorras inimesele nõu, võib sul olla kiusatus näidata talle kõiki viise, kuidas patt haavab hinge (ja haavab tihti isegi keha!). Sa võid viidata kõikidele viisidele, kuidas patt hävitab suhteid ja viib surma. See võib olla väga mõjus võte: proovida seletada, kui tõeliselt kole asi on patt. Ja see ei oleks "vale". Kõik see on tõsi. Võib isegi juhtuda, et su sõnad liigutavad selle inimese südant ja meelt pattu tõsisemalt võtma.

Aga ma arvan, et mõlemal juhul ei ole me kutsutud kõigest inimesi pattu vähem või rohkem tõsisemalt võtta. Kestev lahendus on Risti tõsisemalt võtta.

Inimesel, kellel on kiusatus meelt heita, ei ole vaja pattu vähem tõsiselt võtta, vaid Risti tõsisemalt võtta. Kui keegi võtab Jeesuse Risti tõsiselt, siis ta teab, et ei ole olemas pattu, mille eest Jeesus ei surnud. Kui inimene võtab Risti tõsiselt, siis ta teab, et ta ei ole "väljaspool pääsemist". Kui inimene päriselt ja tõeliselt võtab Risti tõsiselt, siis ei küsi ta kunagi, kas Jumal teda armastab või mitte. Meeleheide oleks võimatu.

Edasi, kui see, kellel on kiusatus jultunud olla, võtaks Jeesuse Risti tõsiselt, ei saaks nad oma pattude raskust kõrvale heita. Rist on hind, mille Jumal maksis nende pattude eest. Kui inimene võtab Kristuse Risti tõsiselt, siis nad peavad ära tundma, et see on nende patt, mis liigutas armastuse Jumalat kannatamist ja surma omaks võtma, et neile andestada.

Meeleheide on Juudase patt. Lõpuks on see juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ristil väljavalatud Jumala armastus on piisav teiste inimeste päästmiseks, aga see ei saa päästa mind". Meeleheites inimene näeb maailma, mille keskel on ta ise. Kui nad vaid näeksid, et nad ei ole reaalsuse keskmes, ning et Jeesuse päästev Rist on reaalsuse keskmes, saaksid nad aru nii sellest, et nad on palju halvemad, kui nad arvasid, kui ka sellest, et nad on rohkem armastatud, kui nad kunagi oleksid suutnud ette kujutada.

Jultumus on kaasaja patt. Ka see on juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ma ei vaja Jumala (või kellegi teise) abi". Või see ütleb, "Jumal mõistab kõike ... ta andestab alati ... isegi ilma minu kahetsuseta." Kui see inimene vaid mõistaks, et iga tema patu tagajärg oli lihakssaanud Jumala surm, ei oleks nad nii hooletud patust pöördumise ja evangeeliumile kuuletumise vajaduse suhtes.

Viimaks, vastus nii meeleheitele kui jultumusele on võtta Jumalat tõsiselt. Aktsepteerida Tema armastust. Ja aktsepteerida Tema kutset elada uut elu, toetudes Tema armule.

Thursday, August 1, 2019

Vana Testamendi pühakud: Makkabid, märtrid

Vaata ka Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsiooniliselt on Katoliku Kirik tänasel päeval palunud eestkostet Makkabite seitsmelt pühalt vennalt, nende emalt ja Eleasari nimeliselt preestrilt, kes surid märtrisurma aastal 167 enne Kristust kuningas Antiohhos Epifanese tõttu. Püha Paulus kirjutas heebrealastele (Hb 11:35), et need üheksa "lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist", mida võib näha kui viidet teise Makkabite raamatu värssidele 7:9-14.

Pühade Makkabite päev on 1. augustil, kuna tänasel päeval on ka (traditsioonilise martüroloogia järgi) Roomas asuva püha Peetruse ahelate kiriku püha, kus puhkavad Pühalt Maalt toodud pühade Makkabite reliikviad praegu. Pühad märtrid said tuntuks "Makkabitena", kuna nende lugu räägitakse teises Makkabite raamatus, kuuendas ja seitsmendas peatükis. Tegelikult kuulub nimi "Makkab" Juudas Makkabile, kes koos oma vendadega tõusis üles ebainimliku rõhuja Antiohhos Epifanese vastu. Antiohhos Epifanes tahtis täielikult kaotada oma kuningriigist Jumala kummardamise ning asendada selle paganlike deemonite kummardamise ja liiderlikkusega. Juudid, kes neil päevil jäid Jumalale ustavaks, järgnesid Juudas Makkabi ja tema vendade juhtimisele, ja seega ka neid mäletatakse "Makkabitena". Ingliskeelne sõna macabre (surma-, õudustäratav) on tuletatud julmadest ja hullumeelsetest piinamistest ja surmadest, mida pühad Makkabid pidid kannatama. Nende pühade märtrite tunnistus oli niivõrd võimas, et üks juudi autor kirjutas nende surmast laiendatud meditatsiooni, mida tuntakse apokrüüfilise IV Makkabite raamatuna. Nende surm oli eeskujuks ka varase Kiriku märtritele ja kõigile, kes igal ajastul on tapetud katoliiklaseks olemise tõttu. II Makkabite 6-7 on äratuntav ka kui kirjanduslik eeskuju, mille põhjal pandi kirja martüüriume ja pühakute elulugusid.

Õnnis Jacobus de Voragine on kirjutanud,
"Oli seitse Makkabit, koos nende jumalakartliku ema ja Eleasari nimelise preestriga, kes ei söönud sealiha, kuna nii seisis nende seaduses. Ja pärast seda on teises Makkabite raamatus kirjas, et nad kannatasid suuri piinu, millesarnastest varem ei oldud kuuldud, ning on arusaadav, miks idakirik on nende pühakute päevast teinud suurpüha. Läänekirik ei ole teinud Vana Testamendi pühakutest pidupäevi, kuna need pühakud laskusid surmavalda, väljaarvatud süütalastest, kuna igas süütalapses tapeti Jeesus Kristus, ning samuti Makkabite päevast. Ja on neli põhjust, millepärast Kirik teeb Makkabite päevast suurpüha, kuigi nad laskusid surmavalda. Esiteks, kuna nemad esimesena said sellise martüüriumi osalisteks, millest senini kuuldud poldud, ning kannatasid rohkem kui keegi teine Vanas Testamendis. Seega on nende privileeg, et nende kannatust meenutatakse pidulikkusega. See põhjendus tuuakse Scholistica Historias. Teine põhjus on müsteeriumi esindamine - number seitse on universaalne ja üldine. Nende läbi vaadatakse kõiki Vana Testamendi isasid kui pühade väärilisi. Kuigi Kirik ei ole neile suurpühasid pühendanud, sest nad laskusid surmavalda ja on tulnud suur hulk uusi pühakuid, siis nendes seitsmes austatakse neid kõiki. Sest nagu öeldud, number seitsmes nähakse universaalsust. Kolmas põhjus on kannatamise eeskuju. Olgu nad headele kristlastele eeskujuks kahes asjas: püsivuses, ning püsivuses kinnitugu nende armastus usu vastu, nii et nad kannataksid evangeeliumi seaduse nimel nii, nagu nemad kannatasid Moosese seaduse nimel. Neljas põhjus on nende piinad. Sest nad kannatasid selliseid piinu oma seaduse nimel, mida nad pidasid, nagu kristlased kannatavad evangeeliumi seaduse nimel."

Saturday, July 13, 2019

Vana Testamendi pühakud: Joel ja Esra, prohvetid

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Rooma martüroloogia (traditsiooniline) ütleb 13. juuli kohta (https://archive.org/details/romanmartyrology00cathuoft/page/204), et tänase päeva pühakud on Roomas püha paavst Anacletus, aga ka pühad prohvetid Joel ja Esra.

Püha Joel

Püha Joel, Petueli poeg, oli kaheteistkümne Väikese Prohveti teise raamatu autor, millel pikkust üksnes kolm peatükki. Heebrea keeles tähendab tema nimi Yo'el "Issand on Jumal". Vana Testamendi prohveti kohta ebatavalisel moel ei tea me temast ja tema elust mitte midagi kindlat, kaheldav on isegi ajaperiood, millal ta elas. Ilmselt võib õigus olla pühal Hieronymusel ja teistel varajastel katoliiklikel kommentaatoritel, kes arvasid, et püha Joel prohveteeris 8. sajandil enne Issandat, umbes samal ajal, nagu tema kaasprohvetid, pühad Hoosea ja Aamos. Joeli raamatu sisu annab alust arvata, et ta oli ilmselt pärit Juuda kuningriigist ning võis elada Jeruusalemmas, ning oli võib-olla isegi preester (nagu olid paljud teised Vana Testamendi prohvetid). Teiselt poolt aga esimesest sajandist pärit piibliväline traditsioon, "Prohvetite elud", mis räägib pühast Joelist vähe, väidab siiski, et ta kuulus Ruubeni suguharusse: 
"Ta oli pärit Ruubeni aladelt, Baal-Meoni väljadelt. Ta suri rahus ning ta maeti sinna."
Püha Joeli prohvetlikud nägemused olid peamiselt "Issanda päevast", see tähendab, kohtumõistmise päevas, sünguse ja pimedate pilvede päevast, mil päike ja kuu lähevad mustaks ning Jumal sekkub dramaatilisel kombel ning laseb õiglusel langeda kurjade peale, aga toob lunastuse ja pääste oma rahvale. Oma nägemustes nägi püha Joel Jumala raevu justkui hirmsat ja peatamatut rohutirtsude katku, kes neelavad alla kõik oma teel, jättes maha laastatud maa ja tõugates rahva näljahätta. Rohutirtse võrreldakse tohutu armeega, mis koosneb julmadest ja metsikutest sõdalastest ja sõjavankritest - antud juhul Assüüria või Kaldea sõjaväega, mille Jumal valmistas nuhtlusena Iisraeli sõnakuulmatuse eest. Aga rohutirtsud kui võrdpilt Jumala karistusest õelate vastu ilmub taas Johannese ilmutuseraamatu peatükis 9:2-11, kus püha Johannes näeb põrgust tõusmas hirmutavat armeed koletuslikest rohutirtsudest, keda juhib deemon Abaddon ("hävitaja"), kes teevad kurja inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. Sarnasel moel nägi püha Joel ette aega, kus Jumal kogub kõik rahvad kokku Joosafati orgu (Joosafat - "Issand mõistab kohut") Jeruusalemmas ning tasub paganatele, kes olid Iisraeli rõhunud ja taga kiusanud - nägemus, mis viitab Armageddonile ja viimsele päevale, viimsele kohtumõistmisele.

Aga Joeli raamatus on rohkem kui kohtumõistmine, lõpp ja süngus. Jumaliku karistuse või eesseisva kohtumõistmisega ähvardamise mõte on julgustada patuseid kahetsema. Nii kirjeldab püha Joel rohutirtsude hävingut kui rahva võimalust pakkuda Jumalale siirast meeleparandust. Seepärast lauldakse Kirikus paastuajal Joel 1:15 ja 2:17. Üleskutsest patukahetsusele liigub püha Joel edasi julgustuse ja lootuse sõnumi juurde, lubades, et Jumal päästab pattu kahetseva Iisraeli rohutirtsude katkust ning eemaldab iga needuse, lubades neile müstiliselt "vilja, veini ja õli" - "Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist," kirjutab prohvet, nähes ette Euharistiat ja Püha Vaimu andi, kes toob kaasa taevaliku võidmise. Kõige tähtsam on aga see, et läbi püha Joeli uuendab Jumal oma lubadust tulevasest Messiast, õiguse õpetajast, ning Püha Vaimu väljavalamisest kõigile inimestele, nii juutidele kui paganatele - ettekuulutus, mis täitus Jeruusalemmas nelipühil aastal 33:
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi! ... Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja te saate tunda, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Issand, olen teie Jumal ja ei keegi teine. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub. (Joel 2:23,2:26-3:5)
Püha Joeli prohveteering lõppeb enesekindla ettekuulutusega, "Issand elab Siionis", mis näeb ette lihakssaamise müsteeriumi.

Püha Esra


Täna peetakse meeles ka püha Esrat, üht pärast Babüloni vangipõlve Pühale Maale naasnud juutide kõige olulisemat juhti. Ta oli püha ja ustav preester Saadoki ülempreestrite dünastiast, kes elas 400-datel enne Kristust. Ta oli lähedane sugulane Jeesuaga, esimese vangipõlvest vabastatud juutide ülempreestriga, kes tulid aastal 538 enne Kristust tagasi templit üles ehitama. Kuna tagasipöördunud juudid põrkasid mitmete takistuste otsa ja kogesid tagasilööke, mis neilt julguse röövis, saatis Jumal prohvetid, pühad Sakariase ja Aggeause aastal 520 enne Kristust, et kannustada juute nende uue Templi kallal seiskunud tööd lõpuni viima, ning tempel valmis õigel ajal ja sai sisse õnnistatud. Aga ei läinud kaua, kuni juudid lasid end jällekord kõrvale kallutada maistel ja tühistel asjadel ning vajusid letargiasse, enesega rahulolusse ja hingelisse leigusesse. Selle peale saatis Jumal aastal 457 enne Kristust püha Esra, et algatada Jerusalemmas reform, mille järgi oli suur vajadus. Püha Nehemja abiga, kes saabus Babülonist aastal 445 enne Kristus, surus püha Esras Juuda preestrite ja ilmikute seas maha mitmed religioossed teotused ning seadis templis asjad edukalt korda.

Püha Esra lugu on räägitud Esra raamatus, kuigi ta ilmub ka Nehemja raamatus. Need raamatud (nimetatud ka kui Esra I ja Esra II) on traditsiooniliselt ja kõige loogilisemalt omistatud Esrale kui autorile või kokkupanijale ja toimetajale (kuigi on ka selge, et Esra II on Nehemja isiklikud mälestused). Esra I & II temaatiline ja stilistiline sarnasus, nagu ka I ja II ajaraamatu sarnasus, üheskoos asjaoluga, et II ajaraamatu lõpp on peaaegu identne I Esra algusega, muudab väga tõenäoliseks hüpoteesi, et püha Esra oli suures osas vastutav kõigi nelja raamatu kokkupanemise ja kirjutamise eest. Samas Serubbaabeli perekonna põlvnevuslugu Taavetist, mille leiame I ajaraamatust, ning preestrite nimestik kuni Jadduani Nehemja raamatu 12. peatükis näib ulatuvat üle 300. aasta enne Kristust, mil püha Esra ilmselt surnud oli, nii et nende raamatute kokkupanemine ja toimetamine võidi viia lõpuni pärast tema surma. Sellele vaatamata ei omista juutide traditsioon pühale Esrale mitte üksnes I ja II ajaraamatu ja I ja II Esra raamatu kirjutamist ja toimetamist, aga ka laiemat tööd Pentateuhhi ja enamiku teiste Vana Testamendi raamatute toimetamisel, mis olid tema eluajaks kirja pandud. Räägitakse, et püha Esra asutas mitteametliku kirjatundjate ja tarkade kogu, mida kutsuti "suureks sünagoogiks" ja mis jätkas oma tööd kuni ülempreester Siimon II Õiglase ajani, kes olevat olnud suure sünagoogi viimane liige. Siimon Õiglast kiidab tema kaasaegne, Jeesus Siirak Siiraki raamatus, mis kirjutati umbes aastal 200 enne Kristust. Lisaks "suure sünagoogi" legendidele väidab juutide traditsioon ka seda, et püha Esra on vastutav mitmete litrugiliste riituste ja kommete korraldamise ja parandamise eest. Nii Piiblile kui piiblivälistele traditsioonidele toetudes on juudid ja Kirik pühale Esrale palju võlgu tema reformide tõttu ja tema töö tõttu kirjatundjana, mille raames ta säilitas ja kandis edasi Jumalast inspireeritud sõna, pühakirja Vana Testamendi raamatuid.

Ustava preestrina, kes õpetas Iisraelile seadust ja kutsus oma inimesi üles ustavusele, kehastas püha Esra omaenda isikus Issanda Jeesuse Kristuse ootust ja eelaimdust. Aga püha Esra maine "prohvetina" näib tulenevat peamiselt apokrüüfilisest raamatust, mida tuntakse IV Esra raamatuna ning mida Kirikus on pikka aega kõrgelt väärtustatud - seda tsiteerisid tihti mitmed varased kirikuisad ja Kiriku doktorid, nagu Milano püha Ambrosius ja püha Augustinus. Kuigi see ei ole jumalikult inspireeritud pühakiri ega ole seega vastu võetud kaanonisse, on see mõjutanud kirikusasid ja liturgiat ning sellel põhjusel seadis Kirik selle ladinakeelse Vulgata lisaks (kuigi kaasaegsemad katoliku Piiblid ei kaasa seda enam isegi mitte lisana). Minevikus usuti vagalt, et püha Esra on tõepoolest raamatu autor, nagu raamatus väideti (pühale Esrale on vääralt omistatud ka mõned teised raamatud), aga raamat - või vähemalt osa sellest - näib olevat hoopis esimesel sajandil elanud juudist kristlase töö, kes proovis imiteerida või oli inspireeritud püha Johannese ilmutuseraamatust. IV Esra raamatust on Kirik võtnud enda ilusa palve Requiem aeternam, ning sellest raamatust pärineb ka populaarne katoliiklik traditsioon neljandast peainglist, pühast Urielist. IV Esra raamat kujutab ka püha Esrat imelisel kombel ja täiesti iseseisvalt tervet Vana Testamenti taas üles kirjutamas, mis arvatavalt Babüloni vangipõlve ajal oli täielikult kaduma läinud - legend, mis on ilmselt seotud "suure sünagoogi" legendiga.

Thursday, July 4, 2019

Arvamus: pühima vere väärtustamisest

Londonis tegutseva katoliku preestri Pastro Iuventuse arvamusartikkel CatholicHeraldis

16. sajandist peale on Kirik määranud igale kuule erineva pühendumuse. Enamik katoliiklasi on teadlikud, et maikuu on pühendatud Jumalaemale, oktoober roosipärjale ja november lahkunud hingedele. Aga ilmselt on vähem teada, et juuli on traditsiooniliselt pühendatud pühimale verele. Endistel aegadel oli esimesel juulil Pühima Vere püha, mille seadis sisse paavst Pius IX 1849. aastal. 

On sel tähtsust? Ma arvan, et ajal ja kohas, kus püha armulauda jagatakse rutiinselt mõlemal kujul, on sel suur tähtsus ning me peame õhutama suuremat pühendumust pühima vere suhtes.

Minu enda kogemus pastorina on viinud mind nukra järelduseni, et kehva katehheesi tõttu võib püha armulaua rutiinselt kahel kujul jagamine paradoksaalsel kombel nõrgendada pühendumust pühimale verele. Ma kuulen suurt hulka usklike rääkimas "veini" võtmisest armulaual. Seagripi hirmus mõne aasta eest nägin ma jesuiitide kiriku uksele kinnitatud teadet, kus seletati, et tevislikel põhjustel järgmise paari kuu jooksul "Veini armulaual ei jagata".

On raske näha selles latria kummardamist[1], mida peab osutama Kristuse vere reaalsusele sakramendis, millest räägib paavst Johannes XXIII oma 1960. aasta apostoolses kirjas Inde a Primis. Seda öeldes ei taha ma hukka mõista vastutavaid isikuid (võimaliku erandiga vaimulike suhtes eelmainitud kirikus, kes tõesti oleksid pidanud rohkem teadma). Aga see peaks olema põhjus muretsemiseks ja tegutsemiseks.

Püha Johannes XXIII ekshortatsioon oli osaliselt tema enda suure pühendumuse vili pühimale verele. Ta õhutab usklike endis samasugust pühendumust kultiveerima, seletades, et vere austamine uues ja igaveses lepingus "teostub tavaliselt, ühendatuna Kristuse euharistilise ihuga". Seega "usklikud võivad tunda sama, mida preester: 'Ma võtan pääste karika ja kutsun Issanda nime'". Kõike seda, kuigi nad võtavad armulauda vastu ainult ühel kujul.

Rooma missaali viimase väljaande üldised juhendid vihjavad, et Trento kirikukogu lükkas tagasi armulaua vastuvõtmise mõlemal kujul ajaloolise konteksti tõttu: "... keeruline periood, kus katoliiklik usk Missa kui ohvri, preestriseisuse ning Kristuse tõelise ja kestva kohalolu suhtes Euharistia mõlemas kujus oli ohus".

On kindlasti vaieldav, kas mõned eelmainitud raskustest eksisteerivad ka tänapäeval, aga missaali instruktsioonid toovad järgnevas välja tingimused, mille all on võimalik jagada karikat: "Tänapäeval ei kahtle keegi mingil moel doktrinaalses põhimõttes, et armulaua vastuvõtmine üksnes leiva kujul on täielikult mõjus." Jällegi kardan ma, et minu kogemus pastorina 18ne aasta jooksul on selle väitega vastuolus.

Võib tõesti väita, et laialt levinud komme jagada igal missal armulauda mõlemal kujul - komme, mida Vatikani II kirikukogu ei nõudnud ega soovinud - on ise loonud probleemi, mille tõttu me ei tohiks seda teha, ohu, mida Trento kirikukogu nägi reformeerijate praktikas. See on oht, et ilma süstemaatilise ja range katehheetilise kasvatuseta, mis sellele eelneb, viib inimeste harjutamine karikaga igal missal ka nende harjumuseni mõelda, et nad ei võta armulauda täielikult vastu, kui nad karikat ei saa. See on pastoraalne keerdküsimus: kuidas on võimalik kinnitada armualaua täielikku mõjusust ühel kujul, kui seda jagatakse alati kahel kujul.

Minu enda kogemus sunnib mind kahtluse alla seadma, kas armulaud kahel kujul toob alati kaasa "uue lugupidamise" pühima vere eraldi vastuvõtmise märgilisest väärtuse suhtes. Liturgilise riistvaraga kaetud altari märgiline väärtus - veinikannud või karikad kelneri kandikul - näib mulle rohkem cateringi kui ohvrina.

Ma võin eksida. See on kõigest arvamus, aga seda motiveerib soov teha Kirikule head. Kristuse veri on mõjus märk tema piiramatust armastusest, mis meie peale on välja valatud. Nagu ütleb püha Johannes XXIII: "See ületamatu armastus tingib, ei, nõuab, et kõik, kes on uuesti sündinud Vere voogudes, kummardaksid seda tänulikus armastuses."

[1] Latria - kõrgeim kummardamise vorm, mis on ette nähtud üksnes Kolmainsusele.

Friday, June 21, 2019

Jutlus Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul

Avaldame pühapäevase Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul isa Tadeusz Krausi, OFMCap (1890-1977) 1953. aasta jutluse. Isa Tadeusz teenis Narvas 1931-1944 ja Tartus 1945-1964. Jutlus on ümber kirjutatud käsikirjalisest tekstist. 
















Issanda Ihu püha 1953

Kui Issand Jeesus Kristus viimasel õhtusöömajal sisse seadis oma Ihu ja Vere pühima sakramendi ja ütles apostlitele: "Seda tehke minu mälestuseks," siis ta tahtis sellega jätkata oma vere ohvrit Kolgatal vereta viisil missa-ohvri läbi maailma lõpuni ja jääda kogematul viisil leiva ja veini kujudes kõikidel aegadel ja olla meie hingede toiduks ja kinnituseks. Et Jeesus nõnda mõtles ja see nõnda on, seda ma täna ei hakka seletama või tõendama, sest seletusi ja tõendusi selle kohta olete juba varem kuulnud või tulevikus kuulete veel.  Täna ma tahan teie tähelepanu pöörata millegi muu peale. Nimelt ma tahaksin vastata küsimuse peale: Mis õieti mõjutas Jeesust, et ta pühima sakramendi sisse seadis? Minu armsad, jutustatakse pelikanist, et see lind kisub oma liha ja selle lihaga ja vere tilkadega toidab ja joodab oma pojad, kui ta ei saa kuskilt mujalt neile toitu anda. Kas see nii tõesti looduses on, seda ma ei julge päris kindlasti öelda, aga mina ja teie kõik tunnete teise pelikani, looduse Looja, kes tõesti toidab ja joodab meie hinge oma ihu-lihaga ja verega ning see pelikan on Issand Jeesus Kristus. Tema, Jumala Poeg, saades inimeseks arvas, et ei ole küllalt kannatada ja surra risti peal inimeste õnne jaoks. Ta tahtis veel enamat nii alandada, et tema apostlid ja nende järglased piiskopid ja preestrid võiksid teda kutsuda, et ta elaks sakramentaalsel viisil leiva ja veini kujul, nii et andes ennast inimestele nende hinge toiduks ja joogiks, näitas neile oma kõige suuremat armastust; sellepärast just  Jeesus ütles: "Seda tehke minu mälestuseks!" 


Aga mikspärast on Jeesus meid patuseid inimesi nii väga armastanud? Jeesus tahtis oma suurima armastuse eest meie vastu meid kohustada ja ergutada vastastikusele armastusele enda vastu. Andes iseennast toiduks ja joogiks ta tahtis meile meelde tuletada, et ka meie peame teda armastama: "Ma olen tulnud tule tooma maa peale ja mis muud tahan ma, kui et see põleks?" ütles Jeesus. Seda vastastikku armastuse kohustust tundsid ja täitsid eeskujulikult esimesed kristlased. Paganate ja juutide poolt tagakiusatuna nad kogunesid salapaikadele maaalustes katakombides, et seal rõõmsa südamega austada ja kummardada pühim sakrament, püsida "leivamurmises" s.o. (kuulutada) juures olla püha missa ohvril, mida nad nimetasid leiva murdmiseks ja toita oma hinge taevase leivaga. Ning Kirik, pidades meeles oma jumaliku Asutaja seda suurimat armastust, seadis pühima Sakramendi auks mitmesuguseid  palvusi ja 700 aastat tagasi Issanda Ihu püha suurepärase protsessiooniga nii nagu vaid iga kogudus ainult suudab. Selle püha ja piduliku jumalateenistusega ning suurepärase protsessiooniga tahab Kirik Jeesust pühimas altarisakramendis austada seesmiselt ja väliselt, tahab Jeesusele heaks teha inimeste hooletuste,  äraunustamiste ja teotuste ja (?) eest, sest kui tihti Issand Jeesust meie Lunastajat ja meie Jumalat siin pühimas sakramendis haavatakse. Ta viibib siin altari sees tabernaaklis või üles pandud monstransis, ta ootab ja kutsub inimest enda juurde, aga inimene, see tema poolt loodud olend, ei hooli temast. Jätab teda maha ja jookseb kuldvasika järele või oma teiste armsate ebajumalate järele, sest tantsud, kired ja teised meelelahutused meelitavad inimest (?) ja tõmbavad külge. Jeesus kutsub meid: "Tulge, sööge ja jooge, maitske et ma olen magus." Meie aga tühja asja pärast pöörame enda tema juurest ära ja otsime nagu need juudid kõrbes sibulat ja küüslaauku. Meie vanaisad ja isad lugesid endale raskeks karistuseks, kui nad millegi pärast ei saanud kirikus püha missat kuulata ja armulaual käia, meie aga nende pojad ja tütred lahutame iseend vabatahtlikult pühimast sakramendist ja kuipalju on niisuguseid kes pikki aastaid ei käi armulaual, andes seeläbi oma hinge näljasurma kätte. Ometi Lunastaja Jeesus ütleb: Kui me ei söö Tema Ihu ja ei joo Tema Verd, siis elu ei pea teie sees olema.  "Mu Jumal!" ütleb püha Johannes Krisostomus, "omal ajal päike näitas Sinu Ihu ristilööduna, läks (siis) varjule, templi eesriie kärises lõhki, kaljud lõhkesid ja maa värises, ühesõnaga keeletud elutud loodud asjad austasid oma Jumalat ja Loojat aga mõistlik inimene on ükskõikne ja külm ja tahab Sind unustada." Meie vanaisad ja isad ehitasid Jumala auks, kes pühimas sakramendis on, suurepäraseid kirikuid, kabeleid  või altareid, olid kitsad iseendale (?) ja nad ei  kahetsenud oma vara (kulutada) Jumala templi ehitamiseks ja sellepärast suurenes ka nende eneste vara. Täna  aga meie hädaldame ja kaebame halbade aegade pärast, ometi oleme Jumala juures kaitstud, sest maailma lõbud tegid meie taskud tühjaks.

(...)

maailma eest, meie muutume ikka vaesemaks. Aga mingem ikka teema juurde. Miks Jeesus tahtis meiega jääda Pühimas Sakramendis. Minu armsad, Jeesus teab, et inimese elu on võitlus, ta teab, et me oleme nõrgad maa peal, et meil on palju häid otsuseid, aga neid otsuseid on raske täide viia. Iga kiusatus, ühe meelitaja sosistus aitab, et meie unustame seda, mis oleme loonud ja mille pärast oleme varem nutnud. Oh, inimene on nagu see pilliroog, mida iga tuul kõigutab ja painutab. Aga ometi peame võitlema oma vabaduses püsimiseks, kui tahame jõuda eesmärgile. Ja veatu Issand Jeesus näitab siin meile otsatut armastust. Ta tahtis jääda Pühimas Sakramendis, et toita meie hinge ja ühinedes meie hinge ja ihuga võidab nii ise meie sees hea eest võitluse ja et meie selle imelise taevaleivaga toidetuna saaksime kartmatuiks vaenlase ees nagu lõvid. Jeesus meie Jumal ja meie Issand elab meie kirikutes, kui meie parim sõber, kui kõikide armude andja ja allikas, kui juhataja, kes juhatab õige tee peale. Ta on meie kaitsja ja hoidja. Ta on arst, kes teeb terveks meie hinge ja meie ihu kui see on haige ja see on hingele hädaohuks. Tema armu abil tuleme välja kõigist võitlustest võidukalt ja rõõmustame igavesti. 

Aamen.

Friday, June 14, 2019

Vana Testamendi pühakutest

Alustame blogi Rorate-Caeli eeskujul uut postituste sarja Vana Testamendi pühakutest.

Õnnis Jacobus de Voragine, OP, Genova peapiiskop 13. sajandil, on kirjutanud järgmise kommentaari:
"Väärib mainimist, kuidas idakirikud tähistavad nii Vana kui Uue Testamendi pühakute pidupäevasid. Samas läänekirik ei tähista Vana Testamendi pühakute päevasid, põhjendades seda sellega, et nad laskusid surmavalda - välja arvatud süütalapsed, kellest igaühes surmati Kristus, ja Makkabid ... Kirik ei pea nende pühasid - sellepärast, et nad laskusid limbosse, ja sellepärast, et suur hulk uusi pühakuid on ilmunud nende asemele ..."
Läänekiriku liturgias püsib see komme siiamaani. Igale pühakule - sealhulgas Vana Testamendi pühakule - on määratud Rooma martüroloogias küll oma päev, aga üksnes valitud pühakute päevad on muudetud pühadeks või pidupäevadeks. Viimaste hulgast ainukesed, kelle taevane sünnipäev leidis aset enne Uue Lepingu ratifitseerimist Issanda väärtuslikus veres aastal 33 AD, on Ristija Johannes (24. juunil), süütalapsed (28. detsemberil) ja  pühad Makkabite seitse venda (1. augustil). Sellele vaatamata austab nii lääne- kui idakirik Vana Testamendi pühakuid.

Näiteks teise sajandi kirikuisa, Sardise püha Melito, on enda jutluses öelnud:
"...see on Kristus, kes mõrvati Abelis ja seoti kinni Iisakis, pagendati Jaakobis ja müüdi Joosepis, avaldati Mooseses ja tapeti lambas, keda Taavetis taga kiusati ja prohvetites teotati."
Püha Melito on vaid üks paljudest kirikuisadest, kes rõhutab Vana Testamendi inimeste ja sündmuste allegoorilist ja spirituaalset tähendust. Aga allegooriliste tõdede kõrval passib kristlastele ka vaadata Vana Testamendi pühakute peale kosutuse ja inspiratsiooni ammutamiseks katolikus usus. Kuigi nad elasid enne, kui tõe täius Jeesuses Kristuses ja Jeesuse Kristuse poolt avalikuks tehti, olid nad "prohvetid ja õiged", kellest meie Issand rääkis, kes "on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud." (Mt 13:17). Nad surid usus ja lootuses jumaliku tõotuse suhtes saabuvast Messiast, ning ootasid Tema tulekut surmavallas. Nii on püha Paulus kirjutanud kirjas heebrealastele (Hb 11:32-40):
Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest, kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said  kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said  nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere. Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid  end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada  paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad  ilma meieta ei saaks täiuslikuks."
Kuigi läänekirik ei tähista eraldi Vana Testamendi pühakute päevasid, on nende päevade lokaalne pühitsemine ning neile pühendatud Missad lubatud. 

Sunday, May 19, 2019

Oma rahvale elatud elu. Isa Vello mälestusteenistus.

30 päeva möödumise puhul isa Vello Salo lahkumisest ehk 19. mail 2019 meenutab toomkapiitel Münsteri katedraalis missa raames oma lahkunud venda, Vello Salot, Münsteri piiskopkonna preestrit. Peatselebrant on ja jutluse peab endine generaalvikaar, toomkapitulaar dr. Norbert Köster. 

Münsteri toomkapiitli emiteerunud liikmete hulka kuulub ka endine toomdekaan, prelaat Norbert Kleyboldt, kes esindas Münsteri piiskopkonda prelaat Vello Salo mälestusteenistusel 2.mail 2019 Kaarli kirikus Tallinnas. Prelaat  Norbert Kleyboldt on pärit Püha Maarja kogudusest Ahausis, ja ta oli prelaat Vello Salo ministrandiks, kes oli seal oma esimesel ametikohal kaplanina aastatel 1957-1959. Seal, ja samuti Püha Pancratiuse koguduses Beckum-Vellernis, kus prelaat Vello Salo töötas aastatel 1959-1961, on paljudel inimestel temast head mälestused. Neis mõlemates kogudustes mälestati samuti prelaat Vello Salot Pühal Missal.

Avaldame samuti 30 päeva möödumise puhul isa Vello lahkumisest Lambert Klinke järelhüüu.

Toomdekaan emeritus Norbert Kleyboldt, prelaat Vello Salo ministrant Ahausis ja
Münsteri piiskopkonna esindaja mälestusteenistusel ning muldasängitamisel
Tallinnas.
 
***

Oma rahvale elatud elu 

Prelaadi, teoloogiadoktori, teoloogiadoktor h.c.Vello Salo surma puhul

Samal ajal, kui tema kogudus Pirita kloostris Tallinnas, mida ta oli viimased 18 aastat kaplanina teeninud, pühitses püha Ülestõusmispühade ööd, suri 21.aprillil sealses evangeelses haiglas (EELK Diakooniahaiglas) Münsteri piiskopkonna preester, apostellik protonotar, professor, teoloogiadoktor honoris causa Vello Salo.

Paljude Eestimaa inimeste südameid täitis Vello Salo surm kurbusega, kuigi ta ise oli alati kutsunud Ülestõusmispühade usaldusest kantud suhtumisele. Nüüd, 2.mail 2019, tulid nad kõik Vello Saloga hüvasti jätma. Nõnda võis leinajate hulgas näha Eesti parlamendi spiikerit Henn Põlluaasa, peaministrit Jüri Ratast, välisministrit Urmas Reinsalu, kultuuriministrit Tõnis Lukast, haridusministrit Mailis Repsi, sotsiaalministrit Tanel Kiike, justiitsministrit Raivo Aega, rahvastikuministrit Riina Solmani, Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit, samuti Eesti luteri kiriku peapiiskop emeritus’t Andres Põderit ja õigeusu metropoliiti Stephanos Kalabriast, kes luges ka evangeeliumi. Lisaks 1500 leinajale kõigist kristlikest konfessioonidest, olid kohale tulnud ka Vello Salo sõbrad, nagu helilooja Arvo Pärt, luuletaja Doris Kareva, luuletaja ja tõlkija Indrek Hirv, kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski (Jaan Kaplinski ei viibinud kohal. M.K.), politoloog Rein Taagepera, usuteadlane ja luuletaja Ringo Ringvee, kirjandusteadlane ja poliitik Mihhail Lotman, ajakirjanik Kaarel Tarand, lavastaja ja näitleja Lembit Peterson ning endine vabadusvõitleja Lagle Parek.

Kuigi piiskopi, dr. Philippe Jourdani pühitsetud pontifikaal-leinamissa tuli üle viia luterlikku Kaarli kirikusse, et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalus sellest osa saada, avaldati selle kohavalikuga Vello Salole veelkord eriliselt austust. Nimelt asub kirik vanalinna piiril, Toomemäe vahetus läheduses, Vabaduse väljaku ja Eesti Rahvusraamatukogu vahel, Okupatsioonide muuseumi läheduses, seega paljude hoonete ja paikade läheduses, millel oli Vello Salo elus ja tegevuses eriline tähtsus.

Palju punaseks nutetud silmi oli Vello Salot saatmas, kui ta kirikust välja kanti. Koguduse liige Mari-Liis Riibak ütles välja selle, mida paljud mõtlesid: “Et meie eludes võiks olla hästi palju isa Vellosid”. Ja keegi ei suutnud liigutust varjata, kui isa Vello viidi viimast korda Pirita kloostrisse, kust ta tihedas vihmasajus viidi muldasängitamisele pereliikmete, sõprade ja birgitiiniõdede kitsas ringis. Ja just sellepärast, et nii palju inimesi oli isa Vellot viimsele teekonnale saatmas, peaksime meenutama ka seda, kuidas Vello Salo oli täiesti üksi, kui 16.märtsil 1957 piiskop dr. Michael Keller Püha Pauluse toomkirikus Münsteris talle käed peale pani ja ta preestriks pühitses. Pere ja sõprade ringist ei saanud keegi tema Nõukogude Liidu poolt annekteeritud kodumaalt Eestist Münsterisse tulla. Nõnda seisab ka tema primitiapildil kirjas: “Preestriks pühitsetud kaugel kodumaast, mis õhkab nüüd jumalavallatute võimu all”. 

Kui värske preester Vello Salo asus oma esimesele preestri-ametikohale Püha Maarja kirikus Ahausis ja kui temalt seal küsiti, mis talle kõige suuremat rõõmu valmistab, vastas ta: “Et ma tohin inimesi Kristuse juurde tuua.” Selles suhtes ei muutunud ka tema pika elu jooksul mitte midagi, ja kuni lõpuni võis tema, “kirju rändlinnu” juures, nagu ta kord ise ennast nimetas, märgata, et talle valmistab suurt rõõmu juhtida inimesi elu keskele ja usu keskele. Samas ei olnud talle, kes ta alles 23-aastaselt katoliiklusse pöördus, selline eluhoiak kindlasti mitte hällist peale kaasa antud. Tema armastust Kristuse ja Kiriku vastu peame pigem tõlgendama kui “risti enda peale võtmist ja Kristusele järgnemist”.

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5.novembril 1925 Lalsis, väikeses külas Kolga-Jaani lähedal Viljandimaal Marie Vaheri (1901-1978) ja Aleksander Konna (1898-1944) pojana. Juba noore koolipoisina pidi ta nägema, kuidas tema kodumaast sai mängukann Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kes lõpuks Hitleri ja Stalini vahel 23.augustil 1939 sõlmitud pakti tulemusena okupeeris Eesti Vabariigi 17.juunil 1941. Pärast Põltsamaa Gümnaasiumi  lõpetamist 1943.aastal otsustas noor Vello Salo liituda vabatahtlikuna Soome sõjaväega, et võidelda kodumaa vabaduse eest, kuid langes peatselt Saksa sõjavangi ja sunniti astuma Wehrmacht’i Eesti diviisi. Sel ajahetkel ei võinud ta aimata, et jõuab alles 50 aasta pärast pagendusest tagasi kodumaale.

Praha kaudu jõudis Vello Salo 18.mail 1945 Rooma, kus ta leidis varjupaika Pühima Lunastaja õdede, niinimetatud Birgitta õdede juures Piazza Farnesel. Lihtne tõsiasi, et just katoliiklikud orduõed ta pärast sõda jalule aitasid, sai tema  jaoks esimeseks innustuseks teel Kristuse juurde. Pärast mõnda semestrit matemaatika- ja füüsikaõpinguid Fribourg’is ja Amsterdamis pöördus ta 1948.aastal Rooma tagasi ja alustas filosoofia- ning teoloogiaõpinguid. Ka asutas ta 1953.aastal Vatikani Raadio eestikeelse programmi, oma esimese “hääletoru”, et rääkida maailmale oma rahva saatusest.

Pärast litsentsiaadikraadi omandamist paavstlikus Gregoriana Ülikoolis aastal 1951 otsutas Vello Salo 1952.aastal jätkata õpinguid Münsteris. Mõjutatud teiste seas sealsest Pauluse Ühendusest, kujunes temast siin isiksus, kes elas sügava usu vaimus, inimene, kes ka elab selle järgi, millesse ta usub. Niisiis pole ka midagi imestada, et veel tänagi mäletatakse teda Münsteri piiskopkonnas inimesena, kelle puhul oli tunda, et ta räägib südamest.

Kuigi Vello Salo oli alati, ja mitte viimases järjekorras oma elu viimased 18 aastat birgitiinide kloostris Tallinnas, hinnatud hingehoidja, oli tema erilised huvid ja võimed seotud teadusega. Eelkõige II Vatikani kirikukogu viis ta tagasi Rooma, kus ta aastatel 1961-65 tegutses taas Vatikani Raadios ja sai 1962.aastal litsentsiaadikraadi teoloogia alal paavstlikust Athenaeum Angelicumi Ülikoolist, millele 1964.aastal lisandus veel litsentsiaadikraad piibliteaduste alal Paavstlikust Piibliinstituudist. Et nimekiri täielik saaks, olgu mainitud, et neile kraadidele järgnes 1976.aastal veel magna cum laude promotsioon teoloogiadoktoriks Paavstlikus Piibliinstituudis doktoritööga teemal “Sõnapaarid foiniikia ja heebrea keeles”.

Vello Salo edasist elu, kes suutis 20 (!) keelt rääkida või lugeda ja mõista, võib kirjeldada Jeremija raamatu sõnadega Jr 1, 7-8: “...mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin! Ära karda neid, sest mina olen sinuga”. Nii viis tema tee ta 1964.aastal teoloogia- ja Vana Testamendi eksegeesi professoriks École Biblique’i Jeruusalemma, omaaegsesse Jordaaniasse, 1965.aastal Séminaire Syro-Chaldéen de St.Jean’i Mosulis, Iraagis, ja lõpuks, alates 1975.aastast (kuni emeriteerumiseni) Toronto Ülikooli School of Theology’sse, kus ta oli 1976.aastast alates eesti keele lektor ning slaavi keelte ja kirjanduse dotsent.

Torontos, kuhu pagendus oli toonud palju eestlasi, kandis Vello Salo eelkõige hoolt selle eest, et rajada sild kodumaaga. Lisaks tervele reale raamatutele, mh “Population Losses in Estonia” või “Riik ja kirikud”, viitas ta 1961.ilmuma hakanud sarja “Maarjamaa” kaudu ikka ja jälle Eestimaa saatusele. Selles sarjas  ilmus arvukalt kultuuriajalooliselt ja kirjanduslikult olulisi teoseid, näiteks Ilona Laamani, Kalju Lepiku ja Uku Masingu luulekogud, Juhan Kurriku ingliskeelne   Eesti folkloori antoloogia, või Alo Rauna väike etümoloogiline sõnaraamat. Lisaks toimetas Vello Salo erinevaid välis-Eesti ajakirju ja tegutses publitsisti ning tõlkijana.

Pärast aastakümnete pikkust tagakiusamist Nõukogude võimu all algas 1986.aastal Mihhail Gorbatšovi muudatuste poliitika mõjul ka okupeeritud Eestis poliitiline ärkamine, mis viis lõpuks 1991.aastal selle väikese maa iseseisvuse taastamiseni. Vello Salo ei vajanud pikka järelemõlemise aega: vanuses, kus teised pensionipõlvele mõtlevad, pöördus tema ikka ja jälle mõneks kuuks kodumaale tagasi, tegutsedes mh professorina Tartu Ülikoolis, kuhu ta 50 aastat varem oleks palju meelsamini üliõpilaseks astunud. 1996.aastal tuli lõpuks otsus pöörduda päriseks tagasi maale, kus ainult u. 5000 inimest (= 0,5 % rahvastikust) ennast katoliiklasteks tunnistavad. Pärast mõnda aastat Tartus, pöördus ta lõpuks 2001.aastal tagasi oma “katoliiklike juurte” juurde, Birgitta õdede juurde taasrajatud Pirita kloostris Tallinnas, sai nende kaplaniks ning tegutses edasi ka teaduse alal. Seejuures olid tema eesmärkideks täieliku piiblitõlke valmimine ning Eesti kiriku ajalugu, erilise rõhuga ristiusustamise kultuuriajaloolistel mõjudel. Selle kõrval õpetas ta pigem hobikorras edasi Vana ja Uut Testamenti, tegutses külalislektorina ja asus Eesti presidendi ülesandel riikliku komisjoni etteotsa, mis uuris pika okupatsiooniaja mõjusid. Muuhulgas ilmus koostöös Jaak Kangilaskiga “The Withe Book: Losses Inflicted on the Estonian Nation by the Occupation Regimes 1940-1991”.

Vello Salole ei meeldinud teenetemärgid ega autasud, sellegipoolest peame kõige tähtsamad neist ära mainima: 1997.aastal sai temast Valgetähe ordeni kavaler ja 2006.aastal omistati talle harva antav Riigivapi teenetemärk. 2004.aastal oli ta saanud Eesti riigilt elutöö preemia. Paavst Johannes Paulus II nimetas ta 1998.aastal paavstlikuks auprelaadiks, paavst Benedictus XVI andis talle 2008.aastal prelaadi kõige kõrgema, apostelliku protonotari nimetuse. Helsingi Ülikool nimetas ta 2017.aastal teoloogia audoktoriks. Eeesti Üliõpilaste Selts nimetas vilistlase Vello Salo 2018.aastal oma auliikmeks.

Kahe sündmuse ja tähelepanuavalduse üle tema viimasel eluaastal tundis Vello Salo erilist rõõmu: paavst Franciscuse külaskäigu üle “tema” Pirita kloostrisse 25.septembril 2018 koos ühiselt pühitsetud Püha Missaga, ja väga vaatamistvääriva filmi üle “Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, autor Jaan Tootsen, kes väga isiklike ja tundlike küsimuste kaudu jutustab loo vanast ja targast mehest, kes valmistub siit maailmast lahkuma.

Oma soovi erilise autasu järele sõnastas Vello Salo juba preestrikspühitsemise 40. aastapäeval 1997.a.: „Hingekarjasena saan ma Jumala rahvast ainult Igavese Kodu piirile juhatada; et ma aga ise kord tõesti võiksin sellesse koju jõuda, jääb minu suurimaks igatsuseks ja palveks !” 

Puhka rahus, isa Vello, igavikus koos Kristusega!

Lambert Klinke