Saturday, September 26, 2020

Tugev Maarja armust – isa Kentenich

Kirjutab Kristel Kaar

15. septembril tähistasime Kirikus Neitsi Maarja Valu Ema püha. Samal päeval 52 aastat tagasi lahkus meie hulgast isa Kentenich – mees, kelle elus mängis Neitsi Maarja keskset rolli ja kes ammutas tema eeskujust tohutut jõudu.



Isa Kentenichi lugu pakub mõtteainet ja inspiratsiooni kui inimese lugu, kes liikus lakkamatult ühest katsumusest teise, kuid kelle sisemine jõud ja energia tundusid sellest ainult kasvavat. Mitmeski mõttes on see lugu usaldusest. Esimese usalduse õppetunni sai isa Kentenich õige varakult. Ta õppis, et seal, kus on Valu Ema, on ka Lootuse Ema, kellele võime usaldada kõik oma kõhklused ja mured. See teadmine vabastas ja aitas tal liikuda edasi ka kõige keerukamates elu olukordades.

***


Aasta 1894. Oberhauseni linnakese püha Vincenti orbudekodu ees seisab murest murtud ema koos 8-aastase pojaga.


Joseph Kentenich on nimelt sündinud vallaslapsena. Kui ta majateenijast emal ei ole enam võimalik poega sugulaste juures hoida, tuleb tal valida kahest halvast parem: pakkuda pojale vähemalt peavarju ja haridust.


Kuid ema ja poeg ei seisa orbudekodu ees päris üksi. Nagu tuntud kristlik autor Corrie ten Boom on öelnud: „See, kes hingab kõigeväelise varju all, on pimeduses, kuid üksnes seepärast, et Jumal on päris tema kõrval.“ – sealsamas orbudekodu ees on ka üks Neitsi Maarja kujuke ulatamas roosipärja helmeid püha Dominicusele ja püha Siena Katariinale. Seda märgates võtab Kentenichi ema, samuti Katharina, oma kaelast ainsa allesjäänud vääriseseme – kullast risti – ja paneb selle ümber Neitsi Maarja kaela. Sealsamas palub ta Jumalaemal oma poja eest hoolitseda. Seejärel võtab ta risti ja paneb selle poisikesele kaela. 


Ilmselt sööbis see hetk poisile igaveseks mällu. Kuid tal ei olnud kombeks vaadata liiga palju olnule tagasi. Sellestki hetkest võttis ta endaga kaasa parima osa.


Orbudekodus ei saa väike Joseph mitte üksnes haridust, vaid kasvab tema armastus Jumala vastu. Juba 11-aastasena tunneb ta kutsumust saada preestriks. Mõned aastad hiljem õpibki andekas noormees juba seminaris ja sellest ajast pärinevad 18-aastase Kentenichi päevikusse talletatud read: „Minu ainus eesmärk on Jumal. Tema peab olema täht, mis juhib mind mu elus.“ 


Kuid Kentenich teab väga hästi oma nõrkusi. Intellektuaalse ja perfektsionistliku loomu tõttu veedab noor seminarist tunde raamatute seltsis, püüdes avastada tõde. Kohati tundub talle, et ta ei ole võimeline armastama ei Jumalat ega ka oma ligimest sellise armastusega, nagu meilt seda nõuab Pühakiri.


Aga siis pöörab ta pilgu Neitsi Maarjale, kriis leeveneb, ja ta taasavastab oma isikliku sideme Jumalaga. Enam ei ole armastus abstraktne idee, vaid elu andev reaalsus. Armastuse sidemest, mis ühendas Jeesust ja Maarjat, saab isiklik eeskuju, kuidas Maarja kombel Jumalat armastada.


8. juulil 1910. aastal pühitsetakse 24-aastane Kentenich preestriks ja ta ühineb pallottiinide orduga. Pole vist juhus, et selle ordu motoks on Mater habebit curam (Ema kannab hoolt), mida Kentenich kordab ikka ja jälle, kui seisab silmitsi mõne katsumusega. Ja neid tuleb palju. Esimene kohe pärast preestriks pühitsemist: Kentenich sooviks minna misjonitööle Aafrikasse, kuid viletsa tervise tõttu peab sellest mõttest loobuma.


Ta asub tööle preestriseminaris, kus tema põhjalikud teadmised peagi märkimist leiavad. Kuid juba saabub uus kriis. Seminaristid ei ole rahul õppeasutuse liigrangete reeglitega ja hakkavad mässama, kattes õppehoone seinad grafitiga. Selles olukorras otsustavad kaks preestrit õppeasutuses kohe ameti maha panna. Nooruke isa Kentenich lükatakse ette: ta peab pahased seminaristid kuidagi maha rahustama.


Taas tuleb korrata motot: Mater habebit curam


Vihaste seminaristide ette astudes ütleb isa Kentenich lihtsalt: „Ma olen teie käsutuses sellena, kes ma olen ja kõigega, mis mul on: oma teadmiste ja võhiklikkusega, oma oskuste ja puudustega, kuid ennekõike oma südamega….Me asume omandama uusi teadmisi Maarja kaitse all, et meist saaksid tugevad, vabad ja preestriseisuseks sobivad mehed.


Just selles ootamatus kriisis leiab isa Kentenich oma elu kutsumuse. Inspireerituna pallottiinide vaimsusest, asub ta mõnede seminaristide kaasabil rajama liikumist, mis saab tuntuks Schoenstatti liikumise nime all. Selle liikumise südameks on „armastuse leping“ Neitsi Maarjaga. Esimene kogunemine 20 seminaristiga toimub õppehoone mahajäetud Püha Miikaeli kabelis. Kongregatsiooni nimetus tulebki saksakeelsest sõnast, mis tähendab „kaunist paika“. Sügavalt puudutatud Maarja emalikust armastusest Jeesuse ja kogu inimkonna vastu palub noor preester, et hüljatud kabelist võiks saada see „kaunis paik“, kust vaimuharidust saanud preestrid viivad armastuse sõnumi tuhandete inimesteni kogu maailmas.


Parajasti on käimas 1. maailmasõda, milles nii mõnigi isa Kentenichi noortest seminaristidest jätab oma elu. Üks neist, Joseph Engling, hukkub kohe sõja alguspäevil Põhja-Prantsusmaal. Isa Kentenich leiab samal ajal pildi Jeesuslapsest Neitsi Maarjaga. Vaatamata pildi pea olematule kunstilisele väärtusele on ta lummatud õrnusest, millega Maarja Jeesuslast oma rinnale surub. Niisiis laseb ta pildi asetada kabelis altari kohale. Pilt, mis saab tuntuks kui Mater Ter Admirabilis (kolmekordselt imeväärne Ema), annab omakorda nime ajakirjale, mida saadetakse rindel olevatele noortele sõduritele, et tõsta nende võitlusmoraali.


Sõjajärgsetel aastatel reisib isa Kentenich väsimatult mööda Saksamaad ja ümbruskaudseid saksakeelseid riike, organiseerides arvukalt retriite ja pidades loenguid. Hinnanguliselt jõudis Kentenich sel viisil 1928.-1935. aastal igal aastal enam kui 2000 preestrini.


Saksamaal aga tõstab pead natsiliikumine ja isa Kentenich oma sõnumiga on neile pinnuks silmas; eriti pärast seda, kui ta on kommenteerinud haakristi järgmiselt: „Meie siin järgime Kristuse risti.


1941. aastal isa Kentenich vahistatakse. Lootuses, et nüüd juba 55-aastase preestri saab kerge vaevaga murda, määratakse ta kuuks ajaks üksikvangistusse pimedasse ilma ventilatsioonita punkrisse. Kuu aega selles punkris võtab isa Kentenichilt küll tervise, kuid oodatud murdumise asemel on ta tulvil lausa imekspandavat rahu. Teadmata, mida sellise preestriga peale hakata, saadetakse ta edasi Dachau koonduslaagrisse. Isa Kentenich jääb laagrisse kokku kolmeks aastaks. Olukorras, kus paljusid tabab meeleheide, näeb tema hoopis võimalust teisi raskes olukorras teenida ja ühtlasi ohverdada see kogemus oma kongregatsiooni nimel. Pealegi, 12 000 vangist laagris on lausa 2600 tema ametikaaslased preestrid! Tõeline preestrite armee! Kuna Saksa vangidel on võimalik osaleda Missal siiski ainult üks kord päevas, tähendab see preestrite jaoks päris pikka ootust. Aasta pärast Dachausse saabumist jõuabki kätte päev, mil isa Kentenich saab lõpuks pühitseda Missat. Juhtumisi on see veel 19. märts – tema nimipühaku, püha Joosepi päev. Milline rõõm pärast pikka ootusaega! Kuidas aga Jumala armust kantud sõnum võib mõjutada ka kõige viletsamaid inimolendeid, sellest annab tunnistust fakt, et isa Kentenichil tekib laagris võimalus pidada igaõhtuseid loenguid kaasvangidele. Seda võimaldab talle Gutmanni-nimeline kaasvang, kes on „edutatud“ plokiülemaks. Hugo Gutmann on kommunist ja paras tülinorija. Isa Kentenichi saabudes teatab ta bravuurikalt: „Sa võid siin oma Jumala ära unustada; mitte keegi meist siin laagris ei ole näinud Jumalat!" Kuid nähes isa Kentenichi jagamas kaasvangidele raasukesi oma kasinast toiduportsjonist, tema suhtumine muutub. Päeval, mil isa Kentenich peaks viletsa tervise tõttu saadetama gaasikambrisse, otsustab Gutmann preestri sellest saatusest päästa, varjates teda ringkäigule tulnud arsti eest. Pannes kaalule oma elu, annab ta ühtlasi võimaluse Jumalasõnal laagris levida.

Isa Kentenich pärast vabanemist⁣
Schoenstatti naasmas


1945. aastal aprillis vangid vabastatakse ja juba sama aasta nelipühadel on isa Kentenich tagasi Schoenstattis, jätkates oma tööd niisama energiliselt nagu varem. 


Isa Kentenichi karastunud vaim elab üle veel ka mitu hilisemat katsumust. Schoenstatti liikumisele leidub nii poolehoidjaid kui ka vastaseid, kes viimaks saavutavad tema saatmise Milwaukee osariiki USAs, kus ta viibib kokku 14 aastat. Selle aja jooksul on ta eemaldatud ta enda rajatud organisatsiooni tegevusest. Teenides sealse saksakeelse katoliku koguduse preestrina jätkab isa Kentenich oma igapäevatööd, võttes sedagi olukorda kui armastuse ja alandlikkuse õppetundi.



Alles 1965. aasta oktoobris saab nüüd juba pea 80-aastane isa Kentenich tagasi õigused juhtida enda loodud organisatsiooni. Paavst Paul VI võtab ta oma audientsil vastu vaid mõned päevad pärast 2. Vatikani Kirikukogu ametlikku lõppu. Sama aasta jõulupühadeks jõuab nüüd juba valge habemega isa Kentenich oma armastatud Schoenstatti – „kaunisse paika“, millele ta ligi 50 aastat tagasi aluse pani. Oma viimasel kolmel eluaastal jätkab ta väsimatult tööd, pöördudes mitmel korral Saksamaa katoliiklaste poole ja innustades neid rasketel aegadel lootma ikka Maarja peale, kes isa Kentenichi sõnul on „tõhusaim relv elava Jumala käes“.


Maarja ülesanne on tuua Kristus maailma ja maailm Kristuse juurde…Olen veendunud, et praeguse aja kriise ei saa lahendada Maarja abita.


Oma surmapäeval, 15. septembril 1968. aastal, pühitseb väsimatu isa Kentenich taaskord Püha Missat, millest võtab osa 600 tema kongregatsiooni kuuluvat Maarja õde.   


Võib öelda, et isa Kentenich armastas kõike Neitsi Maarjaga seotut – Maarja, kes olles inimene nagu meiegi, tegi armastusest Jumala vastu suurima Armastuse teo. See algas päevast, mil ta pidi jätma jumalaga oma emaga, kuid sai teadlikuks Ema armastusest. Paljudest rasketest olukordadest kandis isa Kentenichi läbi palve. Roosipärja palvest rääkis ta kõige sagedamini kui „heast sõbrast“. Lõpetangi siinkohal tema lihtsate ja julgustavate sõnadega:


Roosipärg on hea sõber rõõmuhetkel, kuid veel parem sõber lahingus. Ka täna on lakkamatult põrisemas lahingutrummid. Terve meie elu on üks suur lahing. Me sõltume truudest ja headest sõpradest. Just selline hea sõber meie ajastu suures lahingus on roosipärja palve.

Thursday, September 17, 2020

Joe Bidenist ja katoliiklusest

Kirjutab Heido Trofimov

3. novembril 2020. aastal valitakse USAs presidenti. 57 aastat pärast riigi ajaloo ainsa katoliiklasest presidendi surma on üks kahest peamisest presidendikandidaadist Joe Biden, mees, kes on ristitud katoliiklasena, abiellus katoliiklikul tseremoonial, käib regulaarselt Missal ja on muuhulgas öelnud, "Minu usk on mu elu nurgakivi: see on mind lohutanud kaotuses ja kurbuses ning aidanud säilitada alandlikkust võidus ja rõõmus. Ning sellel meie riigi jaoks süngel ajal, nii paljude ameeriklaste jaoks valu, lahutatuse ja haiguse ajal, on mu usk olnud valgustavaks teejuhiks ja katkematuks meeldetuletuseks, et Jumal on meile kõigile andnud fundamentaalse väärikuse ja inimsuse." [1]

Aga armastuse apostel Johannes manitseb meid, et me ei armastaks sõna ja keelega, vaid teoga ja tõega (1Jh 3:18). Vaatame lähemalt Bideni suhet viimase kahega.

Kuigi Biden ütleb, et nunnad õpetasid talle tema nooruses "kohustust üksteisest hoolida", kavatseb ta presidendiks saades sundida ühte nunnade kongregatsiooni vastu nende südametunnistust jagama rasestumisvastaseid vahendeid ja abortatiive[2].

Bideni sõber Warren Rudman meenutab, kuidas ta kohtus 1992. aastal Bideniga raudteejaamas, samal päeval, kui USA Ülemkohus oli otsustanud üheainsa hääleenamusega, et abort on peaaegu alati konstitutsiooniline õigus:

"Algul ei näinud ma Joed; siis märkasin ma teda lehvitamas kaugemalt perroonilt. Me hakkasime üksteise poole läbi rahva jooksma, ning kui me kohtusime, me embasime, naersime ja nutsime."

Kaks meest olid kohtunike aborditoetuse üle nii keevaliselt rõõmsad, et nad praktiliselt tantsisid, ning pealtvaatajad pidid neid hulludeks pidama, aga Rudmani sõnul: "Me lihtsalt jätkasime naermist ja üksteise kaisutamist, sest mõnikord õnnelikud lõpud eksisteerivad.[3]" Alles käesoleval aastal loobus Biden ka nõudmisest, et abortide toetamiseks ei tohi kasutada maksumaksjate raha - oma viimasest viigilehest väitele, et ta on abordi küsimuses "mõõdukas"[4].

Asepresidendina laulatas Biden ainsas "pulmas", mille ta on kunagi läbi viinud, omavahel kaks meest. "Ma olen uhke, et laulatasin oma kodus Briani ja Joe. Ma ei saaks olla õnnelikum," kirjutas Biden [5].

Pole vaja meelde tuletada, et kõik see on rängas vastuolus katekismusega. See ei peaks morjendama üksnes katoliiklasi, vaid kõiki potentsiaalseid Joe Bideni toetajaid. Kui usaldusväärne saab olla näiteks mees, kes sõnades ülistab teaduslikku maailmapilti, aga samal ajal lubab vähendada kõrghariduse rahastust homöopaatia arvelt? Ka need, kes jagavad Bideni maailmavaadet, peaksid tunnistama, et on ebaaus või lihtsalt rumal end samal ajal reklaamida katoliiklasena.

Ei aita spekuleerimine selle üle, et Biden võib olla esinduslik katoliiklane sisulistes küsimustes: uskuda kolmainsusesse, inkarnatsiooni, ülestõusmisesse ja risti lunastavasse väesse (kuigi me ei tea, mida ta neist asjadest arvab, kuna tema religiooniteemalised sõnavõtud on väga üldised ja horisontaalsed), aga lihtsalt nendes moraalsetes küsimustes ei nõustu Kiriku õpetusega. Kirik teeb väga selgeks, et need moraalialased küsimused on katoliiklaseks olemise seisukohalt väga sisulised ning kõikidelt liikmetelt on nõutav ühtne arusaam. Kanoonilise õiguse kohaselt on kõik, kes abordi teostavad, automaatselt ekskommunikeeritud (kaanon 1398), ning katekismus (2271) ütleb: "Alates esimesest sajandist on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ja see jääb muudetamatuks." Vatikani II kirikukogu nimetas aborti kirjeldamatuks kuriteoks[6] ning Johannes Paulus II sõnul on meil kõigil abordi küsimuses "vältimatu vastutus valida tingimusteta elu poolt olemine"[7].

Kujutage ette, et keegi töötab tekstiilifirmas, mis loodi muuhulgas lootuses võidelda karusnaha kasutamise vastu. Firma põhikiri ütleb, et töötajatel on keelatud karusnahka kanda; igal aastal panustab firma karusnaha vastasesse võitlusesse ja firma juhid võtavad tihti sõna karusnaha vastu. Üks firma töötaja, kes väidab end olevat firma patrioot, on ühiskonnas positsioonil, kus tal oleks võimalik firma seisukohtade edendamiseks midagi teha, aga ta kannab nii ise karusnahka kui ka hääletab alati karusnahafarmide võimestamise poolt. Sõltumata sellest, mida me ise karusnahast arvame, peaksime seda inimest pidama silmakirjalikuks või lihtsalt rumalaks.

Kõik see ei tähenda, et Joe Biden ei oleks katoliiklane. C.S. Lewis tuletab meile "Lihtsalt kristluse" eessõnas meelde, et kõik kristlased ei ole alati head kristlased. Katoliiklaste jaoks on küsimus isegi kompromissitum: Kiriku silmis jäävad kõik katoliiklased alati katoliiklasteks. Jah, katoliiklane võib langeda hereesiasse või apostaasiasse ja saada ekskommunikeeritud, ta võib hakata moslemiks või võitlevaks ateistiks, aga mitte kunagi kedagi ei ristita ega võeta Kirikusse vastu teist korda. Kui katoliiklane on hakanud moslemiks, ateistiks või aborditoetajaks, siis on ta kui surnud rakk Kristuse ihus, aga siiski ihu liige. Absoluutses mõttes ei ole võimalik lõpetada katoliiklaseks olemist, kuigi on võimalik lämmatada oma suhe kirikuga. Sel juhul ei ole katoliiklaseks olemisest palju kasu, ilmselt oleks sellisele inimesele parem, kui ta ei oleks kunagi olnud katoliiklane. Ning kui ta samal ajal reklaamib end katoliiklasena, on see pigem veel üks lisapatt. "Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule." (Lk 17:2).

Keegi võib siinkohal juhtida tähelepanu sellele, kuidas Bidenile (väga üksikute eranditega) jagatakse Ameerika kirikutes alati armulauda. Tõepoolest, kui kogu eelnev info vastab tõele, siis kuidas on see võimalik, niivõrd kui armulauda võib jagada üksnes armu seisundis Kiriku liikmetele?

Lühike vastus on, et see ei peaks nii olema, ning selle toimumine on suur häbi. Aga põhjused selle taga vajavad natuke pikemat lahtiseletamist. Phil Lawler kirjutab leheküljel catholicculture.com, et ameerika piiskoppide armulaua-jagamise poliitika peamine arhitekt oli kardinal Theodor McCarrick, kes kahe aasta eest laitseeriti (jäeti ilma preestri õigustest) ja pagendati eraklusse, kuna ta mõisteti süüdi nii laste kui noorte seminaristide seksuaalses kuritarvitamises tervete aastakümnete vältel.

2004. aastal moodustati ameerikas komitee, uurimaks, kas aborti toetavaid poliitikuid tohib armulauale lubada, ning seda komiteed juhtis kardinal Theodor McCarrick. Komitee pöördus selle küsimusega Vatikani poole, ning neile vastas Joseph Ratzinger, kes oli sel ajal kardinal ja usudoktriini kongregatsiooni juht (hilisem paavst Benedictus XVI).

Vabatahtlikult ei avalikustanud McCarrick kunagi Ratzingeri kirja sisu. Kui piiskopid kogunesid, teatas McCarrick, et tema meelest ei oleks "pastoraalselt arukas" armulauda keelata, kuna see muudaks armulaua poliitilise võistluse osaks. Ta väitis, et kardinal Ratzinger toetab teda selles hinnangus. Ta ütles, et Ratzingeri sõnul "esineb olukordi, kus armulaua jagamisest võib keelduda, aga ta jätab meie kui pastorite otsustada, kas minna seda teed." 

Aga seda öeldes McCarrick valetas.

Lõpuks otsustas piiskoppide kogu, et individuaalsed piiskopid võivad selles küsimuses langetada "legitiimselt erinevaid otsuseid kõige arukama pastoraalse tegutsemise huvides". McCarricki komitee raport postitati ameerika piiskoppide konverentsi ametlikule veebileheküljele, kardinal Ratzingeri kirja aga üles ei pandud.

Kaks nädalat pärast seda sündmust lekkis internetti kardinel Ratzingeri täielik kiri, kus öeldakse, et kui katoliiklane on legaalse abordi tunnustatud toetaja ning jääb oma seisukoha juurde ka pärast seda, kui piiskop on teda privaatselt manitsenud, siis "Püha armulaua jagaja peab keelduma talle armulauda andmast". Ajakiri The Tablet raporteeris: "Ameerika piiskopid otsustasid mitte järgida Vatikani juhiseid armualaua jagamise kohta aborti toetavatele poliitikutele".

Kas ameerika piiskopid oleksid läinud rangemat teed, kui nad oleksid kuulnud, mida tulevane paavst tegelikult ütles? Tänu Theodor McCarrickule ei saa me seda kunagi teada.


[1] https://catholicherald.co.uk/biden-talks-catholic-faith-after-trump-says-former-vp-is-against-god/

[2] https://catholicherald.co.uk/biden-says-nuns-inspire-him-to-run-despite-plans-to-sue-little-sisters/

[3] https://www.ncregister.com/blog/how-joe-biden-celebrated-the-day-of-a-pro-abortion-victory

[4] https://www.nytimes.com/2019/06/06/us/politics/joe-biden-hyde-amendment.html

[5] https://abcnews.go.com/Politics/vice-president-joe-biden-officiated-wedding-sex-couple/story?id=41058123

[6] Gaudium et spes, 51: https://web.archive.org/web/20110411023509/https://www.vatican.va/archive/hist_councils/ii_vatican_council/documents/vat-ii_cons_19651207_gaudium-et-spes_en.html

[7] Evangelium vitae, http://w2.vatican.va/content/john-paul-ii/en/encyclicals/documents/hf_jp-ii_enc_25031995_evangelium-vitae.html

Saturday, September 12, 2020

Entsüklika vendlusest - aastast 1884

3. oktoobril avaldatakse paavst Franciscuse uus entsüklika vendlusest (Fratelli tutti, "Kõik on vennad"). See on püha Franciscuse püha eelõhtu (mis sel aastal sattus pühapäevale), ning paavst Franciscus kavatseb sel päeval Assisis olla (kus püha Franciscuse päev on ilmselt suurpüha staatuses). 

Entsüklika ootuses võime mõelda teisele sarnasele entsüklikale, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1884:  Humanum Genus, mis keskendus peamiselt vabamüürluse hukkamõistmisele, ning rääkis samuti vendlusest. Paavst Leo XIII kirjutas spetsiifiliselt frantsisklaste karismast seoses tõelise kristliku vendlusega. Entsüklikat saab lugeda eri keeltes Vatikani koduleheküljel

Paavst Leo XIII õpetab meid oma entsüklikas:

Püüelge, auväärsed vennad, vaimulike ja ilmikute ühiste pingutuste abil selle poole, et inimesed tunneksid ja armastaksid Kirikut täielikult: sest mida rohkem nad Kirikut tunnevad ja armastavad, seda enam pöörduvad nad ära salaorganisatsioonidest. 

Seetõttu ei ole see ilma põhjuseta, et Me kasutame võimalust taas üle korrata, mida Me oleme öelnud mujal, nimelt, et frantsisklaste tertsiaaride ordut, mille distsipliini Me mõne aja eest mõistlikult pehmendasime, peaks püüdlikult propageerima ja säilitama, sest kogu selle ordu mõte, nagu sätestas selle asutaja, on kutsuda inimesi Jeesust Kristust imiteerima, Kirikut armastama ning kinni pidama kõikidest kristlikest voorustest; ja seega peaks sellel ordul olema suur mõju pahatahtlike organisatsioonide leviku lämmatamisel. 

Laskem siis sellel pühal ühendusel pidevalt kasvada ja seeläbi tugevamaks muutuda. Paljude eeliste seas, mida me sellest oodata võime, on suureks eeliseks inimeste tähelepanu juhtimine õigele vabadusele, vendlusele ja võrdsusele; mitte sellisele, mida vabamüürlased absurdselt ette kujutavad, vaid sellisele, mille Jeesus Kristus saavutas inimkonna jaoks ja mille poole püha Franciscus püüdles. Vabaduse all peame Me silmas Jumala poegade vabadust, läbi mille me saame olla vabad Saatana või oma ihade orjusest, mis on mõlemad kõige halvemad isandad; vendluse all seda vendlust, mille läte on Jumalas, kõigi ühises Loojas ja Isas; võrdsuse all võrdsust, mis on rajatud õiglusele ja armastusele, ning mis ei kaota erisusi inimeste vahel, vaid mis moodustab kõigist elu erinevustest, kohustustest ja taotlustest selle ühenduse ja harmoonia, mis loomulikul kombel toob kaasa ühiskonna heaolu ja väärikuse.

Sunday, August 23, 2020

Maximilian Kolbe ja eestpalve vägi

Kirjutab Kristel Kaar


14. augustil 79 aastat tagasi hukati Auschwitzi koonduslaagris üks tuntuimaid 20. sajandi pühakuid – isa Maximilian Kolbe. Kolbe andis oma elu vabatahtlikult kaasvangi eest, astudes ette, kuna teisel mehel oli perekond. Sellega järgis ta kõige otsesemal viisil Pühakirja sõnu: „Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ (Jh 15:13). 1982. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Kolbe pühakuks „armastuse märtrina“.


Kaks krooni


Tegelikult algas Kolbe tee selle kangelasliku sammuni juba palju aastaid varem. Lapsepõlves soovis Kolbe saada sõduriks. 12-aastaselt kogetud Neitsi Maarja ilmutus avaldas tohutut mõju tema kujunemisele. Kolbe meenutas hiljem, kuidas Maarja pakkunud talle kahte krooni: valge kroon sümboliseeris puhast ja rikkumatut elu (tulevane preestriamet), punane aga selle kandja märtrisurma. Maarja palus poisil nende kahe vahel valida. Kolbe vastas: „Ma võtan need mõlemad!“


Kolbest sai tõepoolest sõdur, kes kandis kahte krooni, kuid mitte tavaline sõdur, vaid Pärispatuta Neitsi sõdalane. 1917. aastal, veel enne preestriks pühitsemist, asutas ta organisatsiooni Militia Immaculatae ehk Pärisputa Neitsi sõjavägi. 1939. aastaks koondas see ühtekokku 650 venda. 2. maailmasõja ajal pakkus Kolbe rajatud klooster Poolas varjupaika tuhandetele pagulastele, sealhulgas juutidele, kuni see 1941. aastal suleti ja Kolbe arreteeriti.


Mis andis Kolbele sellise meelekindluse ja jõu taluda kõiki ettetulevaid  katsumusi? Tema pühendumus Neitsi Maarjale oli legendaarne, kuid sellel Pärispatuta Neitsi „sõdalasel“ oli veel üks salajane „relv“, mida ta kandis alati endaga kaasas. See relv oli Kolbe sõnul vahedam kui püssikuul ja oli demonstreerinud oma tõhusust juba lugematutel kordadel.

Imettegev medaljon


1917. aastal oli Kolbe noor seminarist Roomas, kui talle avaldas sügavat mõju Alphonse Ratisbonne’i pöördumise lugu. Järgmistel aastatel luges Kolbe palju Catherine Labouré ja imettegeva medaljoni kohta, mis mängis olulist rolli Ratisbonne’i pöördumises. Kogu ülejäänud elu ta mitte üksnes ei kandnud medaljoni pidevalt endaga kaasas, vaid palus seda teha kõikidel Militia Immaculatae vendadel.
Ratisbonne’i pöördumise lugu tekitas omal ajal Euroopas suurt vastukaja, sest mehest sai tulihingeline kristlane sisuliselt üleöö ja vastu igasuguseid ootusi. Ratisbonne oli rikkast juudi pankurite perekonnast pärit nooruk, vabamüürlane, kes ei tunnistanud Jumalat ning nautis elu täiel rinnal. Katoliku usku põlgas ta kogu hingest, eriti pärast seda, kui vanimast vennast Theodorist sai perekonna vastuseisust hoolimata katoliiklane.


1842. aastal sattus Ratisbonne Rooma. Seal külastas ta puhtalt intellektuaalsest huvist muuseume ja kirikuid, kuid see kogemus üksnes süvendas tema vastuseisu katoliku kiriku suhtes.


Roomas peatus Ratisbonne ka kunagise koolivenna pool. Protestandist koolivend oli aastaid edutult püüdnud Ratisbonne’i veenda Jumala olemasolus. Sel päeval oli tal aga külas vend, parun, kellest oli hiljuti saanud katoliiklane. Sellest kuuldes tundis Ratisbonne mehe suhtes ilmset vastumeelsust, kuid Roomast lahkumise eelõhtul oli siiski sunnitud viisakusest sõbra vastu tema juurest veel kord läbi astuma. Ratisbonne’i külastuse eesmärk oli jätta üksnes kiri, milles ta tänas sõpra lahke vastuvõtu eest, ja siis kiiresti kaduda. Uksele tulnud teenija sai aga Ratisbonne’ist valesti aru ja kutsus kohale hoopis katoliiklasest paruni. Ratisbonne oli sunnitud alustama viisakat vestlust. Kuidagimoodi õnnestus parunil veenda Ratisbonne’i jääma Rooma veel mõneks päevaks ning koguni võtma endaga kaasa imettegeva medaljoni. Lisaks palus parun Ratisbonne’il kirjutada üles Memorare palve. Ratisbonne suutis vaevu end talitseda, kuid jäi paruni ees viisakaks ning võttis pakutu vastu.


Edasi võtsid sündmused ootamatu pöörde. Juhtus nii, et sellal, kui Ratisbonne viibis paruni pealekäimise tõttu veel Roomas, suri ootamatult paruni lähedane sõber, sügavalt usklik mees. Veel eelmisel õhtul oli parun mehega kohtunud ja nende vahel tuli jutuks Ratisbonne. Ratisbonne’i uskmatus läks sellele mehele sedavõrd südamesse, et ta tegi sealsamas otsuse lugeda Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memorare palvet. Järgmisel päeval oli ta surnud, samas kui Ratisbonne viibis endiselt Roomas ja paruni kingitud imettegev medaljon koos temaga.


Parun, kes aitas korraldada sõbra matuseid, sõitis keskpäeval tõllaga Sant’Andrea delle Fratte kirikusse. Tõllas viibis ka Ratisbonne, olles sunnitud vastu tahtmist teistega kaasa sõitma. Kiriku ees lahkus parun tõllast ja jättis Ratisbonne’i pühakoja ette ootama. Ratisbonne otsustas aega parajaks teha ja korraks kirikusse sisse vaadata.


Kui parun matuseasjad korraldatud sai ja tõlla juurde tagasi tuli, ei näinud ta Ratisbonne’i enam kusagil. Ta leiti kiriku kõrvalkabelist altari eest, kuid see ei olnud enam sama mees, kellest parun äsja lahkunud oli.


Vaid hetkeks pühakotta astunud Ratisbonne oli saanud võimsa ilmutuse Neitsi Maarjast. Hiljem ei suutnud Ratisbonne mõista, kuidas ta oli jõudnud altarini, kuid seal ta oli – põlvili, pisarad silmist voolamas, täielikult lummatud. Neitsi Maarja oli talle ilmunud sarnases hiilguses, nagu teda on kujutatud imettegeval medaljonil. Veel samal päeval nõudis Ratsibonne viivitamatut oma ristimist. Tema äkiline pöördumine tekitas Roomas tõelise sensatsiooni ja juhtunut uuris toonane paavst isiklikult.


Ratisbonne’ist mitte üksnes ei saanud sel päeval katoliiklane, vaid ta tühistas oma kihluse jõuka sugulasega, loobus privilegeeritud pankuri elust ning 5 aastat hiljem pühitseti ta preestriks.


Kolbet mõjutas Ratisbonne’i lugu sedavõrd, et oma elu esimese Missa pidas vastne preester 29. aprillil 1918. aastal just Sant’Andrea delle Fratte kiriku kõrvalkabelis – kohas, kus Ratisbonne’ile oli aastakümneid varem ilmunud Neitsi Maarja, misjärel tulihingeline ateist lahkus jumalakojast Jumala sõbrana. Ratisbonne, kes ise oli juut, töötas hiljem misjonärina Jeruusalemmas juutide seas; Kolbe andis oma elu juutidele mõeldud koonduslaagris kaasvangi eest. Võimalik, et ka Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memoraret lugenud kristlane pakkus selle armu eest samuti oma elu.
 


28. aprillil 2018. aastal möödus 100 aastat püha Maximilian Kolbe preestriks pühitsemisest ja 29. aprillil tema esimesest Missast Sant´Andrea delle Fratte kirikus Roomas.

Taevane arst, maapealne arst

Päev pärast Kolbe 4. surma-aastapäeva, 15. augustil 1945 tunnistas toonane Jaapani keiser Hirohito raadio teel riigi kaotust 2. maailmasõjas. See toimus vaid nädalapäevad pärast Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapomme. Katoliiklased üle kogu maailma tähistasid sel päeval Neitsi Maarja Taevassevõtmise suurpüha – Maarja, keda Kolbe nii väga armastanud oli.


Jaapanis, tuumakatastroofi keskmes, valitseb aga segadus ja lein. Äsja oma naise kaotanud noor arst on raskes seisundis. Takashi Nagai ei ole päris tavaline arst, vaid ametilt radioloog. Tal on kaks väikest last, kuid röntgenikiirgus on juba röövinud talt tervise ning Nagasakile heidetud tuumapomm kiirendab haiguse kulgu veelgi.


Nagai ei ole ka päris tavaline jaapanlane selles mõttes, et vaid kümmekond aastat enne neid pöördelisi sündmusi on ta võtnud vastu katoliku usu. See sündis tema tulevase naise eestpalvete tulemusel – sama naise, kelle ta on äsja matnud. Nagai ei tea midagi ka Kolbe saatusest, kuid neid kahte meest ühendab nähtamatu niit.


Kolbe veetis nimelt omal ajal Jaapanis ja eriti Nagasakis mitmeid aastaid, pannes seal aluse kohalikule frantsisklaste kogukonnale ja kloostrile. Kuid et tal oli diagnoositud tuberkuloos, vajas ta oma töö jätkamiseks korralikku ravi. Nii sai Kolbest Nagai patsient.


1945. aasta septembriks on selge, et noor arst on suremas. Kiiresti kohale kutsutud preester annab talle viimast korda armulauda; olukord on kriitiline.


Keegi kohalolijatest on toonud surijale pühitsetud vett lähedalasuvast Lourdes’i grotist, mille omal ajal rajas just Kolbe. Hiljem meenutas Nagai, kuidas ta äkitselt kuulis häält, mis käskis tal paluda Maximilian Kolbe eestkostet. Olles juba valmis surema, luges ta siiski palve ja usaldas ennast täielikult Jumala hoolde.


Toimus ime. Järgmiseks hommikuks ei olnud Nagai mitte üksnes elus, vaid haigus leevenes ajutiselt ning ta elas veel kuus sisukat aastat, pidades loenguid ja aidates inimesi sõjast räsitud linnas. Tuli välja, et nii nagu ta oli olnud Kolbe arst viimase eluajal, sai Kolbest tema taevane „arst“ läbi jumaliku eestkoste.
 


"Kirjutav misjonär". Kolbe endine arst Takashi Nagai oma kahe lapsega, kes tänu eestpalvele said veeta veel kuus hinnalist aastat koos isaga. Nagaist, keda tuntakse "Urakami pühakuna", on praeguseks saanud Jumala sulane.

Isa Maximilian Kolbe õppis oma eluajal tundma eestpalve tohutut väge ning kasutas seda nii siinses kui taevases elus. Tänu eestpalvetele leiavad ikka ja jälle aset pöördumised ja tervenemised, sageli viisil, mis ületab igasugused inimlikud ootused. Meenutagem, et kord palvetas oma poja pöördumise eest ka püha Monica. Poja, kelle kõik teised olid lootusetuks tunnistanud ja kelle pühakupäeva tähistame Kirikus 28. augustil. See mees läks ajalukku kui püha Augustinus.

Tuesday, July 21, 2020

Vestlused palveränduritega

6.-7. juuli toimus palverännak Vastseliinasse koos isa Tomasziga, kes pühitses Missat traditsioonilises riituses. Kahe päeva jooksul kõnniti 67 kilomeetrit ja osalejaid oli 38. Palverännaku eesmärk oli taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Maaleht avaldas loo sellest palverännakust, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal, kes on olnud katoliiklane 4 aastat.

- Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel - pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

- Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi "palvejalutuskäike" oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres'i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

- Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi "kerge" tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

- Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik
võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

- Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

- Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

- Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

- Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul, kes on olnud katoliiklane 7 aastat

- Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

- Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

- Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on "palverännak", olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust -- et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul -- ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Wednesday, May 27, 2020

Austades pühimat armulauasakramenti

Kirjutab Lauri Jõeleht

Seoses kirikute avamisega pärast eriolukorra lõppu on nii Eestis kui ka mujal maailmas kerkinud üles küsimus armulaua jagamise kohta. Palju poleemikat on tekitanud küsimus sellest, kas armulauda käele jagada on hügieeni seisukohast õigem. Ja ei saa kindlalt väita, et see nii on. Küll aga saab väita, et ainuke viis väärikalt armulauda vastu võtta – ja mis on olnud normiks peaaegu kiriku algusaegadest peale –, on seda teha põlvitades ja keelele.

Praeguse olukorra valguses avaldame eestikeelse tõlke armulauda puudutavast artiklist Vatikani kodulehelt. Sellest artiklist ilmneb selgelt, et Vatikani ametlik seisukoht on jagada usklikele armulauda põlvitades ja keelele.

Aquino Thomase tsitaadist avaldub, et Kristuse ihu ei tohi puudutada miski, mis ei ole selle jaoks pühitsetud. Eesti praeguses situatsioonis, kus on küll väike oht viirusesse nakatuda, kuid reaalne oht selle tõttu surra peaaegu puudub, ei saa Kristuse ihu puudutamist ilmikute poolt pidada hädavajaduseks, mida mainib Aquino Thomas.

Nii paavst Johannes Paulus II kui Benedictus XVI mõistsid, kui oluline on armulauda väärikalt vastu võtta. Pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II on lisaks siin artiklis välja toodud tsitaatidele öelnud järgmist: "Meie ajal võib täheldada laialt levinud tendentsi enam mitte vahet teha "pühal" ja "profaansel", mõnel pool lausa sel määral, et desakraliseeritakse kõike. Seda tõsiasja silmas pidades on Kirikul eriline kohustus valvata euharistia pühaduse üle ja seda tugevdada." (Johannes Paulus II, Dominicae Cenae). Jätkates oma eelkäija tööd euharistia kaitsmisel, jäi paavst Benedictus XVI truuks traditsioonilisele armulaua jagamise viisile, jagades armulauda põlvitavatele usklikele otse keelele.

Armulaua kohta on eesti keeles ilmunud piiskop Athanasius Schneideri  raamat "Dominus Est – see on Issand!". Piiskop Schneider, kes sündis ja kasvas Nõukogude Liidus, räägib tagakiusamisest, mida katoliiklased sellel ajal pidid taluma. Äärmiselt rasketest oludest hoolimata suutsid paljud katoliiklased Nõukogude Liidus säilitada kangelasliku usu, mille keskmes oli palav armastus ja austus euharistia vastu, mida nad mõnikord aastaid ootasid ja mida nad pidid mõnikord kaitsma oma elu hinnaga. Kui Schneiderite perekond NSVL-ist Saksamaale emigreerus*, lootsid nad sealt leida ühiskonna, kes saab vabaduses elada oma usuliste tõekspidamise järgi. Suur oli nende pettumus, kui linnas, kus nad Saksamaal elama asusid, jagati armulauda kõikides katoliku kirikutes käele, ainult üksikud katoliiklased võtsid armulaua vastu keelele. Piiskop Schneider meenutab, kuidas ta ema nuttis, kui seda nägi. Piiskopiks saades on Athanasius Schneider pidanud oma südameasjaks kaitsta euharistiat kui meie lunastuse müsteeriumi keskseimat sakramenti.

Piiskop Schneideri raamatu eessõnas ütleb Malcolm Ranjith, kes oli aastatel 2005–2009 Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni sekretär: "Praegu on viimane aeg Armulaua käele jagamise praktika ümber hinnata ja hüljata, pidades silmas, et selleks ei kutsunud üles Vatikani II Kirikukogu..., vaid seda praktikat hakati "aktsepteerima" seejärel, kui see oli mitmes riigis kuritarvitusena omavoliliselt sisse viidud. Nüüd rohkem kui kunagi varem, on vajalik aidata usklikel uuendada oma usku Kristuse tõelisesse kohalviibimisse euharistiliste kujude all, et tugevdada Kiriku siseelu ja kaitsta seda ohtlike usu moonutamiste eest, mida praegune olukord jätkuvalt põhjustab."

Piiskop Schneider on oma raamatus armulaua kohta väga ilusasti ütelnud: "Armulaua leiba otse suhu vastu võttes, lastes end toita nagu väikelast, väljendame rituaalselt kõige paremini selle vastuvõtmise mõtet, olles kui lapsed Kristuse ees, kes meid vaimselt ja hingeliselt toidab."

* Enne Saksamaale emigreerumist elas Schneiderite perekond ka mõned aastad Eestis, kus tulevane piiskop Athanasius Schneider võttis vastu oma esimese armulaua Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus.

***


Armulaua jagamise kõige iidsem komme oli tõenäoliselt armulaualeiva asetamine usklike peopessa. Liturgia ajaloost aga selgub, et juba üsna varakult toimus areng, mis muutis seda praktikat.

Kirikuisade aegadest tekkis ja muutus püsivaks suundumus, kus armulaua jagamist käele piirati aina enam ja enam ning selle asemel eelistati armulaua jagamist keelele. Sellel praktikal oli kaks eesmärki a) vältida nii palju kui võimalik euharistia osakeste pudenemist ja b) kasvatada usklike seas pühendumust Kristuse tõelisele kohalolule euharistia sakramendis.

Ka püha Aquino Thomas räägib püha armulaua vastuvõtmisest ainult keelele. Ta kinnitab, et Issanda Ihu katsumine on kohane ainult ordineeritud preestrile. Seepärast kirjutab Doctor Angelicus mitmetel põhjustel, mille seast ta toob esile austuse sakramendi vastu – järgmist: "... aupaklikkusest selle sakramendi suhtes ei puuduta seda mitte miski, mis ei ole pühitsetud; seepärast on korporaal ja karikas, nagu ka preestri käed, pühitsetud selle sakramendi puudutamise jaoks. Seepärast ei ole kellelgi teisel õigust seda puudutada, välja arvatud vajaduse korral, näiteks siis, kui see peaks maha kukkuma, või mõne muu hädavajaduse korral" (Summa Theologiae, III, 82, 3).

Sajandite jooksul on Kirik alati iseloomustanud püha armulaua hetke pühaduse ja suurima austusega, sundides end katkematult arendama – nii palju, kui on tema võimuses – väliseid märke, mis soodustaksid selle suure sakramentaalse müsteeriumi mõistmist. Oma armastava ja pastoraalse hoolega on Kirik tahtnud kindlustada, et usklikud võtavad püha armulauda vastu õige sisemise hoiakuga, mille seast tõuseb esile usklike vajadus aduda ja seesmiselt arvestada Tema tõelist kohalolu, kelle nad vastu võtavad (vt "Paavst Pius X katekismus", 628&636). Läänekirik on kehtestanud põlvitamise kui ühe kohastest pühendumuse märkidest armulaua vastuvõtjate jaoks. Püha Augustinuse kuulus ütlus, millele paavst Benedictus XVI viitas oma entsüklika Sacramentum Caritatis ("Armastuse sakrament") 66. punktis, õpetab: "Keegi ei söö seda ihu, ilma seda kõigepealt kummardamata; me patustaksime, kui me seda ei kummardaks" (Enarrationes in Psalmos 98, 9). Põlvitamine on märk adoratsioonist, mis on vajalik enne Kristuse vastuvõtmist euharistias, ja ka soodustab seda.

Sellest perspektiivist lähtuvalt kinnitas tollane kardinal Ratzinger, et "Armulaud jõuab oma tõelise sügavuseni ainult siis, kui seda toetab ja seda ümbritseb adoratsioon" [The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk 90]. Sellel põhjusel väitis kardinal Ratzinger, et "põlvitamist püha armulaua vastuvõtmisel toetab sajandite vanune traditsioon ning see on eriliselt väljendusrikas märk adoratsioonist, mis on täielikult kohane meie Issanda Jeesuse Kristuse tõelise, reaalse ja substantsiaalse kohalolu valguses pühitsetud leivas ja veinis" (tsiteeritud jumaliku liturgia ja sakramentaalse distsipliini kongregatsiooni kirjast "This Congregation", 1. juulil 2002).

Johannes Paulus II kirjutas oma viimases entsüklikas Ecclesia de Eucharistia ("Kirik pärineb Euharistiast") punktis 61 järgmist: "Kui me anname euharistiale selle aukoha, mida see väärib, ning jälgime hoolikalt, et me ei pisendaks ühtegi tema dimensiooni ega nõuet, näitame me välja, et me oleme tõeliselt teadlikud selle anni suurusest. On tungivalt soovitatav teha seda katkematu traditsiooni teel, kus kristlikud kogukonnad on esimestest sajanditest peale valvsalt kaitsnud seda 'aaret'. Kirik, olles armastusest inspireeritud, kibeleb tulevastele põlvkondadele ilma kadudeta edasi andma oma usku ja õpetust euharistia müsteeriumi kohta. Selle müsteeriumi kaitsmisel ei ole mingit liialdamise ohtu, sest 'selles sakramendis on kokku võetud kogu meie lunastuse müsteerium.'"

Järjepidevuses oma eellase õpetusega, hakkas Püha Isa Benedictus XVI, alates Kristuse Ihu suurpühast 2008. aastal, jagama usklikele Kristuse Ihu, asetades selle otse põlvitavate usklike keelele.

Wednesday, May 20, 2020

Eesti katoliku ajaloo videokonverentsi ettekanded

9. mail toimus interneti vahendusel eesti katoliku ajaloo teemaline konverents. Täies ulatuses saab seda järgi vaadata aadressil https://button.ut.ee/b/hei-j2p-m6p. Järgnevalt toome välja eraldiseisvad ettekanded.

Dr Lambert Klinke: “100 aastat Eesti Apostellikku Administratuuri: Necrologium ja Catalogus Sacerdotum”

Dokumentidega, mida ettekandes tutvustatakse, saab tutvuda alljärgnevate viidete vahendusel:

Necrologium - https://docdro.id/QFlChTZ
Catalogus Sacerdotum - https://docdro.id/68sdK43


 
Mag Toomas Abiline: “Kaks tähtpäeva: 220 aastat Tallinna katoliku koguduse asutamisest & 90 aastat esimese reformatsioonijärgse Eestis ordineeritud preestri, Leon Abraitise surmast”


Prof Katrin Laur (Kölni Meediakunsti Akadeemia): “Kadunud preestrid”


Maarja Kaplinski: “Kolme missa eest kolm latti, kana ja kott kartuleid.”


Mag Kalev Kask: „Katoliikluse kajastusi eesti Vikipeedias“

Ettekande jaoks ettevalmistatud slaide saab näha siit: https://docdro.id/0hwNtmv


Dr Ingmar Kurg: “Eesti katoliiklik usukeel 1920-30 aastatel”

Ettekandes kasutatud dokumenti saab vaadata siit: https://docdro.id/xHxaFet