Friday, December 14, 2018

Kaitseinglite raamat

Kirjutab Kristiin Lääts

Detsembrikuus on ilmunud kirjastus Galluselt väga valgusküllane raamat : „365 päeva oma kaitseingliga“. Kirjutan raamatu saamisloost isiklikust vaatevinklist natuke lähemalt.

Nimelt algab lugu pisut kaugemalt. Olin siis veel luterlane ning õppimas esimest aastast Prantsusmaal Rennes’i linnas vahetusõpilasena. Kuna tundsin suurt armastust Jumala vastu ja sisemist soovi kirikus käia, ning kuna läheduses polnud ühtegi luteri kirikut, olin „sunnitud“ külastama katoliku kirikut, igapäevaselt. Alguses ei julenud ma ühegi katoliiklase juurde astuda, kuna pelgasin esiteks seda, et olen luterlane ning „ei kuulu nende sekka“ ja teiseks, et olen hoopis umbkeelne välismaalane.

Parasjagu oli jõudnud paastuaeg ning külastades erinevaid kirikuid, jäi mulle silma plakat, mis kutsus kõiki reedel ühisele keskpäevasele palvusele ja paastu-lõunale. Mõtlesin endamisi, et kindlasti ma lõunale ei lähe, aga palvusele ju võiksin. Jõudiski kätte too reede ning kui palvus peetud, asusin minekule, ent enne kui ma jõudsin püstigi tõusta, andis palvust läbi viinud preester mulle ülesandeks kõik lehed kokku korjata, sealjuures küsides, et kas ma ikka lõunale ka tulen. Mul ei jäänud muud üle, kui noogutada. Väikene hirm valitses minus, et mida ja kuidas ma nüüd käitun; aga õnneks ennetas preester mind veel teist korda, küsides teel lõunasöögisaali poole, et kas ma olen poolakas. Korraga langesid esmased barjäärid: ma ei pea kellelegi selgitama, et olen välismaalane. Ning nõnda hakkasingi selle seltskonnaga suhtlema.

Tol lõunal oli kohal ka üks äärmiselt tore vanahärra, Michel, kes kutsus mind kohalikku Alfa kursusele. Kusjuures nad viisid läbi katoliiklikku Alfa kursust, mis baseerub samadel materjalidel nagu protestantide omagi. Vähehaaval avastasin katoliikluses kõik, mis mul puudu oli ja mille järgi ma sisimas õhkasin : sakramendid, pühakud ja iseäranis Neitsi Maarja, kes Prantsusmaal eriti nähtaval ja kaunil kohal on.

See pikk eellugu oli vajalik selleks, et tutvustada raamatu saamislugu. Nimelt sai härra Michelist minule kui vaimulik vanaisa, kes tõesti minu eest hoolitses ja mulle oma aega pühendas. Temast hoovas välja sügavat usku ja veendumust kristlikest tõdedest, millest oli alati kaunis osa saada. Pean ka mainima, et mind võeti katoliku kirikusse vastu just Prantsusmaal, kus sain ka Kinnitamise sakramendi. Enne, kui õppeaasta lõpus tagasi Eestisse tulin, kinkiski härra Michel mulle kauni lahkumiskingi : raamatu „365 jours avec mon Ange Gardien“. Härra  Michel ise oli äärmiselt kiindunud kaitseinglitesse (eriti omaenda katiseinglisse) ning sama  raamat oli tal ka endal olemas, räbalateks loetud. 

***

Tegemist on niisiis teosega, mille autoriks tavaline pereisa, René Lejeune (1922-2008), ametilt saksa keele ja kirjanduse professor. Tema sulest on väljunud ka teisi vaimuliku kirjanduse valdkonda kuuluvaid raamatuid. Ent see konkreetne teos on pisut teistsuguse vormiga. Raamat sisaldab 365. sõnumit, mille üle ükshaaval mõtiskleda terve aasta vältel – igale päevale oma sõnum. Autor sai need sõnumid sisemise inspiratsioonina oma kaitseinglilt ning nende sõnastus toimus ilma vaevata, justkui ette dikteeritult, kusjuures René Lejeune peab ennast lihtsalt kirjapanijaks.

Kõik raamatus olevad sõnumid põhinevad Pühakirjal, eriti Evangeeliumil ning on täis piiblitekstide tsitaate ja viiteid. Kuigi sõnumite saajaks oli üks konkreetne isik, on need mõeldud kõigile kristlastele, et abistada neid uskliku teel edasi liikuda aina suurema pühaduse ja sarnasuse poole Jumala Poja, Jeesus Kristusega, kes on „tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11,29).

Pean tunnistama, et pikka aega ei võtnud ma ise raamatut kätte, kuna mul oli väikene umbusk selliste „ilmutatud“ asjade vastu. Ent kahe-kolme aasta pärast oli aeg küps. Käes oli jällegi paastuaeg ning oma kiires eluolus otsisin pisut toitu oma hingele ning avasin raamatu tolle päeva koha pealt. Loetu hämmastas mind ning andis palju sisemist valgust ja jõudu edasiliikumiseks. Hakkasin sõnumeid igapäevaselt lugema ning äkki tuli mõte, et miks ainult mina pean sellest imelisest vaimulikust mõttevarast toitu saama – ehk on ka minu sõbrad näljas ning väike killuke valgust võib nende päeva enneolematul viisil taas särama lüüa. Nõnda hakkasingi jagama sõnumeid oma sõpraderingis kuni ühel päeval jõudsid need ka raamatukaante vahele, mis valmistab mulle tõeliselt siirast rõõmu!

Soovin, et sõnumid tooksid igaühele, kes neid loeb ja nende üle mõtiskleb, samasugust ja veel küllasematki sisemist valgustust, rõõmu ja armu! Siin on väike väljavõte raamatu ametlikust tutvustusest :
Meist igaühel on kaitseingel, kes kannab nime ja armastab seda, kelle eest ta hoolitsema on saadetud. Ta rõõmustab koos sinuga ning nutab, kui sina nutad. Sinu kaitseingel on sinu igavene kaaslane, kes abistab sind päeval ja ööl, alates sinu sündimise hetkest, kuni sa astud üle läve igavikku.

Saturday, December 8, 2018

Neitsi Maarja Pärispatuta Saamine

1854. aasta 8. detsembril kuulutas paavst Pius IX pidulikult, et Maarja pärispatuta saamine on Jumala ilmutatud tõde, viidates muuhulgas Luuka Evangeeliumi inglitervitusele: Rõõmusta, sa armuleidnu! Kreekakeelne täismineviku vorm (1938. aasta Piiblis: Tere, kes oled armu saanud) viitab sellele, et Maarja ei saanud armu sel hetkel, kui ingel teda kõnetas, vaid armu täius kuulus tema olemusse.

Maarja plekita saamine on tõeliselt Püha Vaimu töö, kuid see toimus juba tema sündimises. Alates oma elu esimesest hetkest oli Maarja pärispatuta. Ta oli pääsenud sellest nakkusest, mida põeb kogu inimkond. Ta oli sündimisest alates täiesti patuta. Maarja sai selle "privileegi" teiste inimeste pärast. Enda esiletõstmine oli talle täiesti võõras. Erinevalt paljudest meie hulgas ei tahtnud ta kunagi olla midagi enamat kui teised. 

"Sina valmistasid temas oma Pojale väärilise aseme" (pärispatuta saamise liturgiast 8. detsembril). Maarja oli ette määratud saama Jumala emaks. Kuidas Maarja oleks saanud olla Vaimu vääriline abiline ja sünnitada "pärispatuta" Poja, kui ta ise poleks olnud patuta? Maarja oli läbinisti püha, nõnda et ta sai anda ennast terviklikult oma lapsele.

Liturgia lisab, et Maarjat hoiti patu eest ka sellepärast, et Jumal näitaks "temas meile Kiriku, Kristuse pruudi palet ilma pleki ja kortsuta" (Missa osa: Armulaua liturgiast). 

1 Ms 3:9-15,20

Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?” Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.”  Siis ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?” Ja Aadam vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.” Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin.” 

Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” 

Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.




Mõtisklus

Pärispatu puudumine Maarjas tähendab konkreetselt, et erinevalt meist, ei tulnud tal võidelda sünnipärase isekusega. Algusest peale oli ta Jumalale täiesti avatud. Alates tema elu esimesest hetkest seisis ta avatud suuga "otse Jumala all" (Eckhart) (tee lahti oma suu, siis täidan ta! Ps 81,11). Sellepärast ei läinud ükski hetk tema elus raisku. Ta ei kaotanud midagi neist andidest, mida Jumal oli talle määranud. Ta lasi kõigel voolata endast läbi nagu käsn, mis küllastumata imeb endasse vett. Ta ei hakanud ühelgi viisil vastu armastusele. Meie aga võitleme Jumala vastu ning paljude puhul lõpeb see võitlus alles surres. Surm on Jumala imeline leiutis, mille abil ta viimaks saab meid panna enesele alistuma. Maarja oli sünnist alates Talle alistunud ning ta elas täielikus kuulekuses Temale. Ta oli algusest peale "Issanda teenija", keda isiklikud eelistused Jumala tahte teelt eemale ei ahvatlenud.

Ps 98:1-4

Laulge Issandale uus laul,
sest ta on teinud imetegusid:
tema parem käsi ja tema püha käsivars
on toonud temale võidu! 
Issand on andnud teada oma pääste,
tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees. 
Ta on tuletanud meelde oma heldust
ja oma ustavust Iisraeli soo vastu;
kõik ilmamaa otsad on näinud
meie Jumala päästet. 
Hõisake Issandale, kogu ilmamaa,
tõstke hõisates häält ja mängige temale! 

Mõtisklus

Jumala unelm kehastus Maarjas. Ehkki ka Jeesus on täielik inimene, on Ta eelkõige Jumala poolel. Ta on Immaanuel. "Jumal meiega", kuid Maarja on "inimene Jumalaga". Kõikidel oli juba alguses näha, mis saab inimesest, kui ta on "koos Jumalaga". Maarjas teostus kogu inimkonna arengu eesmärk. Temas naasis paradiis maa peale, temas juba teostus Jumala unelm kogu inimkonnast. 

Kuidas sai Maarja olla patuta enne seda, kui Jeesus oli maailma lunastanud? Kas Maarja ei vajanud lunastust? Kas tema on ainuke inimene kelle pärast Jeesus ei kannatanud ristil? Ei, Maarja on tõeliselt Kristuse kannatuse imelisim vili. Maarja oli kink, mille Jumal valmistas juba ette oma Pojale Tema tulekuks maailma. Isa tahtis näidata Pojale, et see oli valinud õige tee. Ristitee, mis valmistab Maarja sarnase küpse vilja, viib eesmärgile. Jeesusel piisas vaatamisest oma emale, et olla kindel - Tema kannatus pole asjatu.

Ef 1:3-6,11-12

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks, mille ta meile on kinkinud selles Armastatus. Temas oleme ka meie saanud liisuosaettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi, et me oleksime tema kirkuse kiituseks, kes me varem oleme lootnud Kristusele. 

Mõtisklus

Mõned väidavad, et Maarja pärispatuta saamine võõrandab ta muust inimkonnast. Kuidas me saame teda pidada üheks meie hulgast, kui teame, et talle on täiesti võõras nii tüüpiliselt inimlik asi nagu patt ja süü?

Kas tõesti suudab patt luua ühtekuuluvust? Kas see pigem ei eralda üksteisest? Põrgus pole ühtekuuluvust, seal on vaid kohutav üksindus. Isekuse, patu juure mõjul on inimesele raske end teistele avada. Pühakute elulood osutavad, et puhastatud inimesed võivad olla teiste inimeste vastu ebaharilikult solidaarsed. See, kes ei ole enam huvitatud iseendast, võib tunda kaasa teiste kannatustele ja ahastusele. Alles siis, kui inimene on mingil määral puhastunud, võib ta kanda teiste koormat. Täieliku puhtuse tõttu on Maarja teiste inimestega täielikult solidaarne - just patt eristab inimesi üksteisest.

Kuuldes kellegi eksimustest, mõtleme: "See on inimlik", võiksime arvata, et patt ja inimlikkus kuuluvad kokku, vastandades inimlikkust pühadusele. Nõnda tuleks välja, et Jeesus ei olnud tõeline inimene... Või on Jeesus tõeline inimene ning ka meie ise saame üha enam inimeseks, mida lähemal me Talle oleme? Patt on "ebainimlik" ja sellepärast ei ole taevas pattu. 

Kui Jeesus hoiatab meid: Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18,3), mõistame, mida Ta silmas peab. Lastena elasime täielikus sõltuvuses ja alistumuses. Meil tuleb naasta selle olukorra juurde, kuid nüüd juba teadliku ja vabana. 

Lk 1:26-38

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest. 

Mõtisklus: SÜNDIGU MULLE SINU SÕNA JÄRGI

Uus leping algab ingli ilmumisega Maarjale. Luuka kirjeldatud vestlus on ilmselt kõigi aegade olulisim kõnelus. On käsitamatu, et Jumal võis ühele inimesele panna niivõrd suure vastutuse. Ingel rääkis Jumala nimel, Maarja esindas inimkonda. Ingel ilmus ootamatult. Ta ei koputanud uksele ning Maarjal ei olnud aega end ette valmistada. Ühtäkki oli ingel kohal: ta tuli kutsumata ja tervitas. Peaaegu alati sekkub Jumal sündmuste kulgu ootamatul hetkel, siis kui inimene seda kõige vähem oskab arvata. 

Kui Jumal astus Maarja ellu, siis Maarja kõigepealt jahmus: oli ... vapustatud. Ligiolev Jumal võtab võimust ja nõuab. Ta asetab inimese uude, käsitamatusse olukorda; haarab seiklusesse, milles sisaldub oht jääda kaotajaks. Inimesel tuleb jätta endale tuttav elu ja loobuda oma armsakssaanud harjumustest. Alati, kui Jumal murrab end meie maailma, tuleb meil murda end lahti oma maailmast. See tekitab hirmu. 

***

Luukas tähendab: Maarja mõtles, mida see tervitus võiks tähendada. Maarja mõtles. Ta lasi ingli sõnadel tungida oma südamesse. Meie ajal pole taoline mõtisklemine enesestmõistetav. Me tormame ringi ning meil pole aega Jumalat kuulata. On teisi, palju olulisemaid asju, mida tuleb korraldada. Teeme nii lühi- kui pikaajalisi plaane, kuid kahjuks peaaegu kunagi ei ulatu need igavikuni. Me näeme vaid osa oma teest, kuid ei näe, kuhu see viib, mis on elu eesmärk ja mõte.

Ära karda, Maarja! Nüüd pöördus Jumal Maarja poole nimeliselt. Jumal ei armasta meid mitte inimhulgana, vaid armastab iga inimest eraldi. Igaüks meist on asendamatu. Jumal on kunstnik, kes ei korda ennast ega plagieeri. Ükski puuleht pole teise sarnane, samuti ükski sõrmejälg ega ka hing. Jumal pöördub meeleldi inimese poole ainsuses: sina.

***

Ingel ütles, Vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja Teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks. Inimene ei pea taevast endale kiskuma, vaid taevas tuleb ise tema juurde.

Vestluse kolmandas osas vastas Maarja ingli küsimusele: Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal. Toimuma hakkav pole inimese töö ega pingutus, vaid Vaimu tegutsemine. Tõotus saab täituda vaid siis, kui Jumal annab oma väe. Tal on tavaks anda ülesandeid, mida inimene ei suuda üksi täita. Nõnda ta märkab, et tal pole muud võimalust, kui loota täielikult Jumalale. Anna oma tee Issanda hooleks, küll Ta toimetab kõik hästi! (Ps 37,5), sest Jumala käes pole ükski asi võimatu. 

Maarja mõistis, et Jumal oli teinud pakkumise ning tal tuli langetada otsus. Kõik sõltus tema vastusest. Alates Aadama langemisest oli seda vastust oodanud kogu inimkond. Jumal oli inimesele juba varemgi rääkinud, kuid Ta ei olnud saanud selget vastust. Maarja ütles otsustava sõna kogu inimkonna eest: Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi! 

***

Maarja "jah" läbistas kogu tema olemust. Ta oli elav "Jah, Isa". Jumala jumalik "jah" ja Maarja loodud, kuid ometi tingimusteta "jah" said sõlmida abielu, mille viljana sündis Jeesus, maailma Lunastaja. Maarja "jah" oli kogu inimkonna vastus.

Kõige olulisem sõna, mida inimene iial on öelnud, on hämmastavalt lihtne. Võib olla mõtleme seda sõna kuuldes kõigepealt: kas see ongi kõik? Tõesti, see ongi kõik. Maarja ütleb Jumalale "jah". Ta laseb Jumalal olla Jumal. Jumal tahab armastada teda ja temas kogu inimkonda ning tema - ja temas kogu inimkond - vastab: Armasta mind! Jumal tahab täita tema käed ja tema sirutab oma tühjad käed ning laseb need täita. Ta annab Armastusele võimaluse osutada armastust. See Piibli sõna peab alati paika: Tema on meid enne armastanud (1Jh 4:19).

Tuesday, December 4, 2018

Maria von Trappi nõuanded armastuse tegudeks advendiajal

Kirjutab Kristel Kaar

2. detsembri piiskopi jutlusest jäi kõlama lause, et advendiajal võiksime teha materiaalsetest kingitustest rohkemgi armastuse kingitusi. Need on palve, koosveedetud aeg, lahke sõna, väike teene - asjad, mis ei maksa meile midagi, kuid mis aitavad meil mõista jõulude tegelikku olemust. 

Alates Kirikusse tulemisest olen ise korduvalt mõelnud sellele, kuidas leida ilusaid ja sisukaid advendiaja traditsioone, mis tõepoolest keskenduksid Kristusele ja kristlusega seotud väärtustele. Huvitavaid mõtteid selle kohta on jaganud Maria von Trapp raamatus "Aastaring von Trappide peres" (Around the Year with the Von Trapp Family), mida eesti keeles küll kahjuks ei ole, kuid annan allpool sellest väikese kokkuvõtte. Mulle endale meeldisid need mõtted väga ja arvan, et kirjutan sel aastal ka oma isikliku kirjakese:)

Oma pühak igaks aastaks

Kuidas kasvada pühaduses? Kuidas õpetada seda pere kõige noorematele? Eks ikka eeskujude kaudu. Von Trappide perel oli tore komme, kus pärast pereringis ühise advendiküünla süütamist ja esimese advendilaulu laulmist tõi pereema väikese kausikese kaartidega. Igal kaardi taha oli kirjutatud ühe pühaku nimi.

Nüüd tõmbasid pereliikmed järjest loosi. Loosiga saadud pühakust sai järgmiseks aastaks iga pereliikme sõber, keda nad püüdsid võimalikult hästi tundma õppida nii nagu me ikka sõpradega teeme, ja kelle eest nad lugesid igal hommikul väikese palve. Pärast seda, kui iga pereliige, nii noored kui vanad, olid oma uue sõbraga põhjalikult tuttavaks saanud, oli igaühel võimalik tutvustada teda ja ta lugu ka teistele pereliikmetele. Selliste lugude omavahelisest jagamisest sündis mitmekordne rõõm!

Maria von Trapp kirjutas: "See komme on meile tõepoolest kalliks saanud ning igal aastal tundub, et me perering üha laieneb uute vendade ja õdede näol, kellega meil on võimalus lähemalt tuttavaks saada ja keda me kõik õpime armastama."

Christkindl - kingitused Jeesuslapsele

Teine kaunis advendiaja komme, mida von Trappide peres järgiti, on päris otseselt seotud armastuse tegudega. Pärast seda, kui iga pereliige oli saanud loosiga oma pühaku, tõi pereema Maria salapärasel ilmel lagedale uue kausikese, milles seekord olid väikesed hoolikalt kokkukeeratud paberirullid. Iga rulli sees oli ühe pereliikme nimi ja edasine pidi jääma rangelt salajaseks. Pereliikmest, kelle nimi loosiga tõmmati, sai alates 1. advendist kuni 1. jõulupühani igaühe eriline hoolealune - tema Christkindl (Jeesuslaps) -, kellele tuli teha nii palju armastuse tegusid, kui keegi suutis välja mõelda. Eriline tingimus oli seejuures, et sellele erilisele pereliikmele tuli teha vähemalt üks pisike üllatus iga päev, kuid nii, et üllatuse saaja ei aimaks, kes on see, kes teeb just temale armastuse tegusid.

Taas on see väga ilus ja huvitav mõte, mis mitte üksnes ei õpeta meid hindama oma lähedasi ja mõtlema sellele, kuidas neid rõõmustada pisikeste asjadega, vaid see õpetab ka jääma tagasihoidlikuks ja mitte tegema oma tegudest suurt numbrit. Just nii nagu Jeesuski meile õpetas. Ja miks mitte teha midagi sellist ka sõprade ringis? Või võtta advendiajal endale eesmärgiks iga päev vähemalt üht inimest millegagi rõõmustada?

Maria von Trapp ise tõi näiteid armastuse tegudest, mida ta pere lapsed advendiajal tegid - see võis olla hommikul teise eest üles tehtud voodi või leidis saabaste omanik, et keegi on need tema eest juba ära viksinud. Või roosipärjaga seoses võis mõni pereliige avastada oma asjade seast ühel päeval kaardikese, kus talle anti teada, et selle päeva roosipärja palve loeti just tema eest.

Me näeme, et armastuse teod võivad olla õige pisikesed, kuid neis kajastub alati hoolivus. Veelgi lisaväärtust annab aga teadmine, et teeme neid tegusid tegelikult Jeesusele.

Maria von Trapp selgitas selle advendiaja kombe tausta järgmiselt: "Pereliikmest, kelle nime ma loosiga tõmban, saab minu jaoks sümboolselt väike abitu Jeesuslaps - minu Christkindl. Sel ajal kui teen temale väikeseid armastuse tegusid, teen seda tegelikult ka Jeesuslapsele jõulusõimes." Sellised teod on kantud pühakirja sõnumist: "Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu." (Mt 18:5).

Kiri Jeesuslapsele

Maria von Trappi sõnul on tegemist vana Austria advendikombega, mille kohaselt iga pereliige kirjutab advendiaja alguses Jeesuslapsele isikliku kirja, kus ta annab teada oma otsustest ja lubadustest seoses advendiajaga. Austrias, kus usuti, et just Jeesuslaps toob jõulukingitused, lisasid lapsed sellise kirja lõppu sageli ka oma kingisoovid.

See väike kirjake asetati seejärel aknalauale, kust igaühe kaitseingel võttis selle endaga taevasse kaasa, et see isiklikult Jeesuslapsele ette lugeda.

Taas kaunis ja sisukas komme, mida igaüks võib oma kodus järgida - miks mitte ka meil Eestis? Kingituste asemel võime meie sellise kirja lõppu lisada ehk mõne olulise palve.

Lõpetuseks mõned read paavst Benedictuselt, mille leidsin 1. advendi hommikul ingliskeelsest missaraamatust ja mis mind sügavalt puudutasid. Paavst Benedictus rõhutab oma sõnumis, et advendiaeg on igas mõttes seotud Jumala tulekuga: Ta tuleb, et olla meiega igas me elusituatsioonis; et elada meie seas, koos meiega ja meie sees. Ta tuleb, et täita lüngad, mis meid Temast lahutavad ning et meid enda ja teistega lepitada. Nii koputab Ta just praegu meist igaühe uksele, et tuua heatahtlikule avajale - igale inimesele, perekonnale ja rahvale - vennalikkusse, harmoonia ja rahu kingitus. Just seetõttu võib advendiaega nimetada tõelise lootuse ajaks. See on aeg, mil kristlasi kutsutakse näitama üles erilist tähelepanelikkust ja olema aktiivsed; aeg, mil saame toitu palvest ja pühendumisega tehtud armastuse tegudest.

Südamlikku advendiaega soovides!

Artiklis on kasutatud järgmisi allikaid: Maria Augusta von Trapp „Around the Year with the Von Trapp Family: Keeping the Feasts and Seasons of the Christian Year“; 
The CTS New Daily Missal. People’s edition (Catholic Truth Society, 2012).

Saturday, December 1, 2018

Paastumine advendi ajal

Tõlgime David G Bonagura, Jr artikli leheküljelt The Catholic Thing

Jõulud on kätte jõudnud. Või nii tahaksid ostukeskused, televisioonireklaamid, ajalehtede ringkirjad ja raadiolained meid uskuma panna. Advendi, hingelise ettevalmistuse aja Kristuse sünniks, on ammu kõrvale tõrjunud "pühade hooaja" sära ja tuled, mis jõuab enda haripunkti mitte Kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, vaid uue aasta pidustustega. Tarbimisjõulud, mille üle usklikud on aastaid hädaldanud, ei lõdvenda enda haaret ilmselt veel niipea.

Kuid siiski on midagi, mida me usklike indiviididena saame teha, et end nii jõuludeks hingeliselt ette valmistada kui ka sekulaarsuse tõusule vastu pannu. Tegu on kombega, mis on vanem, kui jõulud ise, millest oli möödunud sajanditel kohustuslik kinni pidada ja mida soovitas meie Issand ise: me saame advendiajal paastuda.

Paastumine on patukahetsuse vorm, mis esialgu näib lootuse ajal kohatuna. Kuid see on vajadus patukahetsuse järgi ja selle mõju, mis meid Päästja tulekuks ette valmistab, kes on tulnud meid päästma meie pattudest. Ning Ta ei päästa meid muidu, kui me kõigepealt kahetseme - tunnistame enda patte ja vajadust andestuse järele - ning siis näitame enda kahetsust patukaristuse tegude läbi: palves, paastudes ja heategevuses.

Palvet ja heategevust seostatakse õigesti endiselt jõuludega, andmise ajaga. Kuid detsembrikuus paastumine, nagu paavst Leo Suure (valitsemisaeg 440-461) jutlused näitavad, on praktika, mida usklikes kord õhutati.

"Mis on efektiivsem," kuulutas Leo ühel detsembrikuul, "kui paastumine, mille läbi me läheneme Jumalale ning, pannes vastu kuradile, ületame järeleandlikuse pahede suhtes. Sest paast on olnud alati toit voorusele: puhtad mõtted, mõistlikud soovid ja tervemad kaalutlused tugevnevad paastus. Ning läbi nende tahtlike kannatuste sureb meie liha himurusele ning meie vaim uueneb moraalse täiuslikkuse jaoks."

Paast, mis jätab meid ilma maailmalikest mugavustest, muudab teravamaks meie pingutused võitluses patu vastu ja hästi käitumise eest. Kuid me näeme Leo manitsusest, et paastumine ja sellega kaasnev vaimsus ei muuda adventi lühendatud paastuajaks, vaid aitab meil seista vastu kiusatusele muuta advent pikemaajaliseks ostlemis-pummelungiks. Paastumise läbi saame armu silmitseda sõime rikkuste asemel, karjaseid modellide asemel, hommikumaa tarkasid kaubamaja asemel.

Muidugi ei saa me kunagi katkestada patu vastu võitlemist, ning advendiaja esimese poole pühapäeva lugemised näitavad seda meile. Advendi esimene pühapäev ei ole suunatu Petlemma advendi suunas, vaid maailma lõpu suunas, kus Kristus naaseb kohtumõistjana: "Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!" (Markuse 13:33). Teine pühapäev toob meieni Ristija Johannese, värava Kristuse sünni juurde, kes käsib meil enda südamed Issanda jaoks ette valmistada, võttes vastu "meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks" (Markuse 1:4). Ristija jaoks ei saa olla mingeid jõule enne sellele eelnevat patukahetsust.

Paastumisega kaasneb veel üks efekt, mida tihti ei arutata, kuid see viitab advendi olemusele - igatsusele. Paastudes nõuab meie keha taga seda, millest oleme end tahtlikult ilma jätnud, olgu see toit, mugavused, lõbustused või teised head asjad. Selle asemel, et sellele järele anda, saame vastata palvega: "Issand, kiirusta täitma tühjust minu sees nende jõuludega, kuna ma tean, et ainult Sina saad täielikult rahuldada minu hinge igatsused". Tühja kõhu ja ootava südamega kõlab Iisraeli iidne palve - tule, Immanuel - uue teravuse ja jõuga.

Tarbimisjõulud tahaksid meid uskuma panna, et meie igatsused saab rahuldada uusimate kingituste ja moetrendidega. Kuid paastumise ebamugavus tuletab meile meelde, et materiaalsetest kaupadest saadav rahuldus on põgus; üksnes Jumal, kõikide ihade allikas ja lõpp, saab tõeliselt rahuldust pakkuda. Nii saab paastumine anda meile jõu teha vajalikke materiaalseid ettevalmistusi jõuludeks - poodlemine, küpsetamine, kaunistamine, kaartide saatmine, sissepakkimine, vaaritamine - vaimus, mis näeb kaunistuste taga nende tõelist mõtet: selle suurt tähistamist, et Jumal tuleb ja elab meie keskel. Isegi lastele, kes pulbitsevad erutusest saabuvate kingituste üle, saab meelde tuletada jõulude ajal tulevat tõelist Kingitust, lihtsalt õhutades neid ühest väikesest asjast advendiajal loobuma.

Samas jutluses lisas paavst Leo, et "kuna meie hingede pääste ei tule üksnes paastumisest, lisagem ka halastusteod vaeste vastu lisaks meie paastule ... nii et kesiganes enda õiglasest tööst pakub vagadusohvri Jumalale, kõige hea autorile, väärib selle kaudu saada taevase kuningriigi autasu."

Kui me sel advendil lisame paastumise enda palvele ja heategevusele, pälvigem seesama auhind, mida ei leia ei riiulilt ega kataloogist, vaid kaugelt, juhataja juurest.

Monday, November 26, 2018

Mida õpetab Piibel puhastustule kohta?

Oleme alustanud uut videode sarja "Mida õpetab Piibel?", kus käsitletakse teatud katoliiklike õpetuste Piiblil põhinevust. Kuna novembrikuu on pühendatud lahkunud hingedele, oli esimese video teemaks purgatoorium.


Inimestel on kombeks palvetada surnute eest. Requiescat in pace – puhaku ta rahus. Ometi usuvad kristlased, et hinge igavikuline saatus on määratud tema surmahetkel, ning ükski palve ei saa seda muuta. Pealegi need, kes on taevas, ei vaja, et me nende eest palvetaksime, ja neid, kes on põrgus, ei aita meie palved. Mis mõtet on siis surnute eest palvetada?

Aga Kirik õpetab ka, et mõned pääsenutest vajavad pärast surma, aga enne Taevasse sisenemist armus puhastumise perioodi. Seda kohta või seisundit nimetatakse purgatooriumiks ehk puhastustuleks. Palvetada surnute eest tähendab palvetada hingede eest puhastustules, kuna meie palved saavad kiirendada nende Taevasse jõudmist.

Sõna “puhastustuli” (eestikeelses) Piiblis ei esine. Aga samamoodi ei leidu Piiblis sõnu “kolmainsus” või “inkarnatsioon”, mis on kristliku usu põhilised tõed. Tähtis on küsida, kas õpetus puhastustule kohta esineb Piiblis?

Juudid on alati palvetanud surnute eest ning näiteks teises Makkabite raamatus kirjutatakse,

“ … -milline jumalik ja vaga mõte! Sellepärast korraldas ta lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid.”

Kuid mitte kõik kristlased ei aktsepteeri Makkabite raamatut Piibli osana. 

Aga vaatame Kristuse enda sõnu. Jeesus toob näite mehest, kellele andestati, kuid kes käitus ebaõiglaselt ning visati vangikongi, kuni ta on võla tasa teinud. Ta räägib kuningast, kelle sulane võlgnes talle suure summa raha, kuid kuningas andestas talle tema võla. Sulane aga leidis kaassulase, kes võlgnes talle kõigest murdosa tema enda võlast, ning nõudis temalt tagasimakset. Kuningas kutsus sulase enda juurde, sõitles teda ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.

Püha Luuka evangeeliumis aga käsib Jeesus enda jüngritel üksteisega rahu teha, et neid ei antaks kohtuteenri kätte, kes vangi heidab:

„Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi leptoni.“

Jeesus kutsub neid, kes on pääsenud hukkamõistust, üles elama õigluses, mida mõõdetakse sendi täpsusega. Õpetus puhastustule kohta ütleb, et kui seda võlga ei ole maises elus tasa tehtud, peab meid enne Taevasse sisenemist veel puhastama. Kui Jeesus hoiatab pattude eest Püha Vaimu vastu, ütleb ta:

„Kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta  saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu,  ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.“

Kui seda pattu ei andestata ei sellel ega tulevasel ajastul, viitab see sellele, et on olemas ka patte, mis antakse andeks alles tulevasel ajastul. Pattude andeksandmine tulevasel ajastul ning viide vanglale, kust me ei pääse enne välja, kui oleme tagasi maksnud viimsegi leptoni, ei saa käia ei põrgu ega ka Taeva kohta. Põrgust ei pääse me kunagi välja ja Taevas ei ole kindlasti vangla.

Kui püha Paulus rääkis patust usklikele, kes olid juba Kristuse vastu võtnud enda ellu kui Issanda, ütles ta:

„Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle  teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.“

Millele muule kui purgatooriumile saab püha Paulus viidata? Ta ei saa rääkida põrgust, kuna on selge, et need, kes lähevad läbi tule, päästetakse, kuid need, kes on põrgus, on igaveseks kadunud. Aga ta ei saa rääkida ka taevast, sest ta ütleb, et kannatatakse kahju, aga taevas pühitakse ära iga pisar. 

Pühakiri õpetab, et „(Taevasse) ei saa midagi, mis on rüve“. On vähe inimesi, kelles pole mitte midagi rüvedat ja kes pärast surma lihtsalt jätkavad enda elu Taevas. Neid inimesi nimetatakse pühakuteks. Meie teiste kohta ütleb Piibel, et „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid“. Samas ei ole ka kõik need, kes pole täielikult puhtad rüvedusest, igavesti neetud. Ka paljud neist on tegelikult pääsenud, aga neid on vaja enne Taevasse sisenemist puhastada. Püha Paulus kirjeldab Jumalat kui „neelavat tuld“, kelle pühas läheduses põlevad ära meie ebapühad teod.

Lõpuks viitab Pühakiri selgelt surmajärgsele elule, mis ei ole ei põrgu ega Taevas. Vanas Testamendis kasutati selle kohta heebreakeelset sõna sheol, Uues Testamendis aga kreekakeelset sõna hades, mis ladina keelde tõlgiti kui purgatorium. Hades ei ole põrgu; see erineb tulejärvest, kuhu lähevad neetud ja mida kirjeldatakse sõnaga gehenna. Ilmutusteraamat kirjeldab, kuidas aegade lõpus visatakse surm ja hades põrgusse ehk gehennasse. Surm ja hades hävitatakse põrgus, samas kui neetud jäävad sinna igaveseks. Pühakiri õpetab, et aegade lõpus, kui kõikide hingede puhastamine on toimunud, ei ole hadest enam vaja. See kontseptsioon – sheol, hades ja purgatorium – ongi puhastustuli, nii nagu me seda täna mõistame.

Kasutatud materjalid: Curtis A. Martin, "The burning truth about Purgatory"

Wednesday, November 21, 2018

Ettepanek: püha Benedictuse liiga

Tõlgitud ajakirjast “Culture Wars”, aprill 2007, autor E. Michael Jones. 

Tõlkis üks tsistertslaste munk

Püha Benedictuse kuju, Reegel käes






Elades enneolematul murrangu ja ühiskondliku kaose ajal, ei suutnud Benedictus Nursiast päästa Rooma  Impeeriumi kokkuvarisemast, kuid ta tegi selle asemel midagi veel märkimisväärsemat: ta lõi Euroopa. See ei juhtunud üleöö, tegelikult võttis selle saavutamine sajandeid, aga aja jooksul Rooma langemisest kuni sinnani, mil Euroopa linnad selle kohale asusid, võttis Benedictus parima, mis klassikalisel kultuuril oli pakkuda, ühendas selle kristlusega ja tuli välja väga erilise viisiga, kuidas elada maailmas, kus kaos oli reegliks.

Tänu Gregorius Suurele ja järgnevate paavstide algatusele sai Benedictuse Reeglist Dawsoni sõnul “kloostrielu Rooma standard ja lõpuks lääne kloostrielu üldine vorm”. Kui see ükskord sütitas kujutlusvõime anglosaksi munkadel üldiselt ja eriti Pühal Bonifatiusel, tõi see korra ja sidus Saksa hõimude kaootilise etnilise eksistentsi klassikalise kultuuriruumiga mõlemal pool Reini, samuti ka uute kultuurikeskuste kujunemise Iirimaal, Northumbrias ja lõpuks karolingide impeeriumis. See oligi areng, mis ajendas Newmani nimetama Rooma impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud kuutsadat aastat “benediktiini sajanditeks”.

Sest need olid anglosaksi mungad ja eelkõige Püha Bonifatius, kes esimesena teostasid teutoonliku algatusvõime ja ladinliku korra ühenduse, mis on kogu keskaegse kultuuriarengu allikaks. “Klooster,” püha kardinal Newmani sõnutsi, “oli kõige tüüpilisem kultuuriasutus läbi kogu perioodi, mis ulatub klassikalise tsivilisatsiooni allakäigust kuni Euroopa ülikoolide tekkimisele kaheteistkümnendal sajandil - üle seitsmesaja aasta”. Benedictus on tõenäoliselt ajaloos suurim ekspert ja eeskuju üheskoos elamise kunstis. Püha Benedictuse lähenemine sellele on külluslikult tõestatud kui realistlik ja tõhus inimkonna jaoks üldiselt, aga eriti eurooplaste jaoks; ja kuigi ta pööras eelkõige tähelepanu kogukonnas elamisele väga väikesel skaalal - pigem perekonna kui maailmajaona -  ei piirdu tema praktiline olulisus selles küsimuses kloostriga. “Me ei saa kõik mungad olla, “ ütles üks kirjanik Reegli väärtuse kohta ilmikute jaoks, “kuid need on mungad, kelle juurde peame minema, kui soovime uuesti õppida kadumaläinud kunsti, kuidas elada kristlikus kogukonnas.”

Selle elamise kunsti nimi oli Püha Benedicuse Reegel ja see pakkus välja väga täpsetes piirides - sinnamaani välja, kui palju veini oli mungale lubatud juua - kuidas elada maailmas, kus impeerium oli nurjunud. Selle käigus muutis see rüüstavad barbarid, kes olid meie esivanemad, meesteks, kes oskasid kasvatada viinamarju ja valmistada veini ja lõid paikseid kogukondi, kus nad võisid elada ja kus tsivilisatsioon sai õitseda viisil, mida maailm polnud kunagi varem näinud.

Teine ähvardus

Euroopa, mille Benedictus lõi, on nüüd silmitsi teist liiki hädaohuga. Euroopa on kaotanud sideme oma juurtega. Valgustusajastu, nagu ääretu Hiina Müür, lahutab Euroopa kaasaegsed elanikud mehest, kes tegi nende kultuuri võimalikuks. Eurooplane, ära lõigatud oma juurtest ja röövitud ühe nurjunud utoopilise eksperimendi pettekujutelmadest teise järel, on nakatunud vaimse haigusega, mis ilmneb kõige selgemalt tema võimetuses paljuneda. Kui seda haigust ei ravita terveks järgmise põlvkonna jooksul, jõuab Euroopa peaaegu kindlasti demograafilisse nullpunkti, millest edasi muutub see aja jooksul moslemite kontinendiks.

Seesama on tõene, mutatis mutandis, Ameerika kohta. Linnad nagu New York on kiiresti teel oma euroopaliku loomuse kaotamiseni. Ja nad on kaotamas seda paljuski samal põhjusel. Eurooplased ei saa lapsi.

Olles silmitsi teistsuguse kriisiga, ei püüdnud Benedictus nurjunud impeeriumi taastada. Ega peaks
d'Aiguebelle tsistertslaste klooster
ka meie. Selle asemel keskendas ta oma pingutused väikesele kogukonnale ja nii peaks meiegi tegema. Keskendudes oma tähelepanu ainult sõjalistele küsimustele, lõid Rooma keisrid kultuurilise vaakumi, mille täitsid kristlus ja müsteeriumiusundid idast. Rooma kodanikuks (civis romanus) olemine tähendas üha rohkem vaid pisut enamat kui olla sissetulekuallikas sõjaväele, sel ajal kui see püüdles oma eesmärkide saavutamise poole tundmatutes piiripealsetes asundustes kaugel põhjas. Kultuurilises vaakumis, mille sõdu pidav riik tekitas, hakkas kristlus huvi äratama neis, kes tundsid ennast üksildasena ja hüljatuna leviaatanliku riigi poolt, mis oli keskendunud suurriiklikele huvidele kaugel kodust. Kristlaseks olemine täitis need vajadused nii õpetuslikus kui kogukondlikus mõttes. Aastal 250 AD tähendas kristlaseks olemine rohkem, nii õpetuse kui ka kogukonna mõttes, kui Rooma kodanikuks olemine, civis romanus, ja tulemusena hakkas kristlus üle võtma vaimset ruumi, mida varem oli täitnud ilmalik riigitruudus.
Sisserändamine kiirendas protsessi. Need, kes olid  ära lõigatud oma sünnipärastest hõimudest ja nüüd leidsid ennast saatuse hooleks jäetuna kultuuris, mis ei suutnud enam välja pakkuda veenvaid vorme ühtesulamiseks peale väikeste, ikka veel paganlike kõrgkultuuri enklaavide, võisid nüüd ilma raskusteta saada liidetud väikesesse kogukonda, mis oli “uus Iisrael”, mis oli samuti edu saavutanud kõlblusküsimustesse puutuvas seal, kus vana impeerium oli nurjunud. Galen Brown märkis, et nende äärmiselt lihtsad tähendamissõnad ja käsud võimaldasid kristlastel elada vastavalt antiikse eetika kõrgematele maksiimidele. Kõlbeline käitumine, tollal nagu igal muul ajal, võimaldas kogukonnal õitseda, eemaldudes ühiskonnavastasest käitumisest tekkiva lõhestatuse.

Väike kristlik kogukond

Väike kristlik kogukond oli keskendunud Euharistiale, kuid lisaks moraalsele elamisele nõudis see ka almuste andmist ja kui need almused olid antud, tagastati need vaestele, kirik ja piiskop selle vara väljajagamist korraldamas, tugevdades nii kogukonnasidemeid veelgi enam. Õpetus ja praktika tugevdasid üksteist vastastikku ja viljaks oli kogukond. Kristluse võlu oli selle väga tugevas kogukonnatundes: see haaras inimesi kaasa, sest indiviid võis laskuda laiast impersonaalsest maailmast miniatuursesse kogukonda, mille nõudmised ja suhted olid selgesõnalised. Väljendi “kodanik” elluäratamine jakobiinide poolt Prantsuse Revolutsiooni kestel oli otsene katse naasta eelkristlike mudelite juurde ja pöörata vastupidiseks protsess: ära abstraktsest ilmalikust kodakondsusest religioossesse kogukonda, mis hakkas alles tekkima seoses kristluse esiletõusuga Roomas. Kristlus oli absorbeerinud «rooma kodaniku» mõiste ja ühendanud selle juudi arusaamaga «tõelisest Iisraelist» ning tulnud välja mõttega kogukonnast, mis pakkus seda, mis jäi puudu sõjalistele küsimustele keskendunud impeeriumi poolt: taju, et viiakse vastastikku täide mõtestatust ja kuuluvust, mis ei toiminud niivõrd vastuseisus impeeriumile, vaid pigem töötas selle radariekraanile varjatult. Oma selge ja järjekindla õpetuse ja kogukonna eest hoolitsemise tõttu oli Kirik 4. sajandi lõpuks saavutanud positsiooni, kus ta ta võis endasse sulandada need inimesed, kes olid võõrdunud imperiaalse sõjamasina huvidest.

Benedictuse nägemus väikesest kogukonnast on praegu olulisem kui kunagi varem. Liigse imperiaalse laienemise ja ähvardavalt ligioleva kokkuvarisemise ajal, mil “kodanik” on eufemism maksumaksja ja/või kahuriliha jaoks, vajab igaüks toetavat kogukonda. Demograafilise kokkuvarisemise ajal on noortel inimestel vaja teada, et need väikesed kogukonnad toetavad neid erilisel viisil, nii et nad võivad abielluda ja perekondi kasvatada. Kui neil ei õnnestu seda kindlustunnet Kirikult saada, siis jätavad noored lihtsalt abiellumata ja lapsed saamata, tekitades hukatuse meeleolu, mis põhineb tundel, et tulevikku pole. Ning neil on õigus. Ilma lasteta ei ole tulevikku. Nende hirmud on loonud iseennast täitva prohvetiennustuse. Lõigatud ära Euroopa benediktiini minevikust, leiavad eurooplased ja nende ameeriklastest nõbud ennast äkitselt ära lõigatuna ka tulevikust, läbi nende hirmust ajendatud keeldumise lapsi saada.

Tee sellest tupikust välja on väike kogukond ning mina väidan, et Benedictus on ikka veel asjakohane kui väikese kogukonna arhitekt. Praegu kahekümnendates eluaastates olevate ameeriklaste ja eurooplaste põlvkond  on võlaga koormatud (suurelt osalt hariduse tõttu). Nad on võimetud leidma töökohti (millest paljud on eksporditud Kolmanda Maailma riikidesse), mis võimaldaksid neil seda võlga ära maksta ja paljudes paikades (pean silmas New Yorki ja Californiat) võimetud leidma elamispinda, mida saaksid endale lubada. Tulemusena näib perekonnaelu võimatu unistusena. Selle tagajärjel vajuvad nad siis seksuaalse vabaduse illusioonidesse, mida nende kiskjalikud kultuurid õhutavad kui nende kontrolli all hoidmise vahendeid.

Etniline puhastus

d'Aiguebelle tsistertslaste klooster
Nagu olen näidanud oma raamatus “Linnade tapmine” (“Slaughter of Cities”), hävitati 50ndatel ja 60ndatel  aastatel ära katoliku kogukonnad Ameerikas läbi etnilise puhastuse vormi, mida nimetatakse linnaosade ümberehitamiseks (“urban renewal”). Selle tagajärjel seisavad nüüd tühjana paljud kogudusehooned, mis olid loodud nende etniliste kogukondade tarbeks. Mõned müüakse  moslemitele, nagu ühe koguduse puhul Detroidis. New Yorki peapiiskopkond on üks suurimaid kinnisvaraomanikke New Yorki linnas. Paljud selle omatavatest hoonetest seisavad nüüd tühjana linnas, kus rõhuv enamus noorpaare ei saa endale lubada maja üürida, veel vähem osta. Need tühjad hooned anuvad praegu viljakale kasutusele võtmist. Mis võiks olla veel viljakam kasutus kui anda noorpaaridele koht, kus luua oma perekond?

Mida mina välja pakun, on väga lihtne. Võtku üks, kaks või kolm benediktiini munka üle üks, kaks või kolm mahajäetud kogudusehoonet linnades nagu Philadelphia, Detroit, New York või Boston ja muutku need kloostriteks, mis võiksid pakkuda jõukohast elamispinda noortele katoliiklikele paaridele, kes tahavad elada Püha Benedictuse Reegli  järgi 21. sajandi tõlgenduses. Hästi tuntud lõigus Püha Benedictuse missioonist kirjutab kardinal Newman: “Püha Benedictus leidis materiaalse ja sotsiaalse maailma varemetes ning tema missioon oli taastada see mitte teaduse, vaid loomukorras; mitte nagu seda tegema asudes, mitte kuulutades selle tegemist mingiks määratud ajaks või mingi haruldase vahendiga või mingite tõsiste pintslitõmmetega, vaid nii vaikselt, kannatlikult, vähehaaval, et sageli ei teatud enne töö valmissaamist, et seda üldse tehti. See oli pigem taastamine kui järelvalve, korrigeerimine või pööramine. Uus töö, mida ta aitas luua, oli pigem kasvamine kui struktuur. Vaikivaid mehi märgati maapiirkondades või avastati neid metsas, kaevamas, metsa juurimas või ehitamas; ja teised vaikivad mehed, keda ei nähtud, istusid külmas kloostris, väsitades oma silmi ja hoides oma tähelepanu pingul, sel ajal kui nad vaevaliselt kirjutasid ümber ja kirjutasid uuesti ümber käsikirju, mis nad olid alles hoidnud. Polnud kedagi, kes vaidles või hüüdis või tõmbas toimuvale tähelepanu, kuid järk-järgult sai metsaga kaetud soost erakla, talu, klooster, küla, seminar, õpetatud kool ja linn.»

Samasugune vaim võib taastada katoliiklikud naabruskonnad, mis hävitati 50ndate ja 60ndate aastate sotsiaalse kujundamise («social engineering») läbi. Pean silmas midagi sellist nagu Pühima Sakramendi kogudus Edela- Philadelphias, mis kunagi omas suurimat katoliiklikku algkooli maailmas. Selle hooned, mis praegu võtavad enda alla kinnisvarakvartali, seisavad nüüd tühjana. Olen arutanud seda projekti Notre Dame ülikooli arhitektuuriüliõpilastega, kellest paljud väljendasid huvi kaasa mõelda seonduvate praktiliste küsimuste üle. Hädavajalik on kaasata mõni vaimulik ordu nagu näiteks benediktiinid, sest vastasel korral paigutuks iga kogukond linnapiirkondade kohalike ehitusmääruste («local zoning ordinances») alla ning kaotaks otsekohe oma vaimuliku eripära. Üks neist üliõpilastest töötas täpselt samalaadse projektiga Belgias. Olen samuti rääkinud advokaatidega, kes on nõus töötama projekti õiguslike külgedega.

Kui benediktiinid on huvitatud, sooviksin ette panna järgmise toimimisviisi. Meie – s.t. benediktiinide, arhitektide, advokaatide ja noorpaaride esindajad - kohtuksime Philadelphias 2007. a. mais, sõidaksime ringreisil läbi hulga paiku ja siis lepiksime kokku ühe paiga Püha Benedictuse Liiga pilootprojektina. Seda eeskuju võib samuti üle kanda Euroopasse. Täpsed tingimused erinevad igas juhtumis, aga vajadus on seesama. Noored inimesed vajavad kohta, kus nad võivad soetada perekondi. Kui nad seda ei tee, hääbub Benedictuse loodud Euroopa ühe põlvkonna jooksul.

Artikli autor E. Michael Jones

Saturday, November 17, 2018

Oikumeenilisi mõtteid

2.-4. november toimusid Põltsamaal viiendad oikumeenilised noortepäevad, mille korraldas Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu ehk EKN3. Esindatud olid luterlased, baptistid, metodistid, õigeusklikud, adventistid, karismaatiline episkopaalkirik ja nelipühilased. Aga kohal oli ka grupp katoliiklasi, kes jagavad enda mõtteid ja muljeid.

Kirjutab Oto Tuul

Käisin oikumeenilistel noortepäevadel ka eelneval aastal koos teise noore katoliiklase, Heidoga. Seega teadsin enam-vähem mida oodata. Selle aja jooksul, mis me seekordse seltskonnaga osa võtsime (üks õhtu-öö ja päev), oli sündmus eelmise aastaga võrreldes oikumeenilisem – kavas olid erinevate koguduste liikmetest koosnevad arutelugrupid, ühine ideede genereerimine ja arutelu, ning paneeldiskussioon. Kõik grupi-põhised harjutused olid tõepoolest mitmepoolsed, huvitavad ja rikastavad – suuresti jõudsime ühistele arusaamadele, et ka noorte seas on eesti kristlastel palju ühist, et teoloogiliste vaidluste asemel saame oma energiat panustada näiteks ühisesse misjonitöösse kuna selles valdkonnas meil konfessioonide vahel suuri lahknevusi pole. Usutunnistuse poolest lähtuvad ju praktiliselt kõik EKN liikmeskirikud põhiosas samadest õpetuslikest printsiipidest – neid saame ühiselt evangeliseerides jagada veel ilmalikele inimestele.

Mida meie katoliiklastena suutsime ehk teistele selgitada – ja meid võeti aruteludes lugupidavalt kuulda, samuti kuulasime meie teisi – on, et Piibli kõrval (mis teatavasti pandi kokku katoliiklaste poolt Hippo ja Kartaago kirikukogudel ja Rooma sünodil :) ) – on usuelus oluline ka traditsioon. Kuigi noortepäevadel oli kõnelejaid, kelle tulevikuvisiooni võib kirjeldada kui „anarhilist kristlust“ ilma autoriteedi ja hierarhiata, usun ja loodan, et Püha Vaimu eestkoste läbi jõuame eelseisval ajal taas lähemale kõigi kristlaste õpetusliku ühtsuseni nii usus kui ka tegudes Kiriku armulises rüpes.

Huvitav, ehkki kummaline märk sellest võimalusest oli seekord Eesti Episkopaalkiriku kohalolu, kelles nägime (ja kuulsime) justkui enese peegelpilti, teadmata samas, et neil oleks tegelik ühtsus Katoliku Kirikuga.

Kirjutab Heido Trofimov

Minu jaoks olid need teised oikumeenilised noortepäevad - osalesin ka eelmisel aastal - ning minu muljed mõlemast korrast on valdavalt samad. Mõlemal korral panin tähele - ma teadsin seda muidugi niigi, aga teine asi on seda lähedalt kogeda - et katoliiklased ja õigeusklikud on väga sarnased (ning viimase kohtumise valguses võib sinna gruppi paigutada mingis mõttes ka episkopaalkiriku) ning suurem veelahe kristlaste vahel jooksebki nende ja protestantide vahel. Ning samas ka protestandid ei ole homogeenne grupp ning protestantide seast näivad luterlased olevat pisut kiriklikumad kui teised.

Ühes aruteluringis oli teemaks ka õige ja vale oikumeenia, ning joonistasin arutelupaberi peale kõrvaloleva graafiku. Sellest võrdluspildist kuulsin kaudselt ühe preestri käest, aga selle mõte on see: kui me liigume lähemale tõele (mis on graafiku keskpunktis) siis me liigume ka lähemale teineteisele. Ja selle graafikuga ma tahtsin öelda, et oikumeenia sihiks ei saa olla teineteisele lähenemine lihtsalt iseenesest, sest lähenedes teineteisele, võime samal ajal kaugeneda tõest. Aga kui me siiralt proovime läheneda tõele, siis läheneme nii või teisiti ka teineteisele. Umbes nagu, "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).

Katoliiklastena usume muidugi, et tõe täius on Katoliku kirikus ja mitte kusagil mujal. Ei saa eitada, et mõnikord kohtun mittekatoliiklastega, kes, mulle tundub, armastavad Kristust rohkem, kui mina, ning lõpuks on armastus see, mis loeb. Samas ei ole see põhjus tõest loobumiseks või selle lahjendamiseks. See lihtsalt tähendab seda, et paljud kristlased on saavutanud osaga tõest rohkem, kui mina olen saavutanud terve tõega.

Kirjutab Georg Elias Humal

Oikumeenilistel noortepäevadel oli palju millest õppida, kuid ka omajagu mida vältida. Väga ilus oli see, kuidas kõik kristlased üksteist kuulasid ja mõista proovisid. Samuti oli rõõm kuulda peaaegu ühtset arusaamist traditsiooni olulisuse osas. Oli rõõm näha, kuidas põlevad südamed arutlustest tõde taga ajasid. Kahjuks oli siiski kuulda ka mõtteid, mis oikumeenia vastu töötavad. Hetkel mõtlen mõtteviisi, et on olemas kristlaseid, kes asja tõsiselt võtavad ja kristlaseid, kes nii pühendunud pole. Selline mõtteviis toob kaasa usu muutuse, mille tulemuseks on agnostisism. Tõesti on olemas kristlaseid, kes usku tõsiselt võtavad, aga kas need, kes ei võta, on üldse kristlased?

Kirjutab Kaire Nurk

Ma mõtlen, et ikka huvitav oli üldiselt. Ainult - mis jama nende lühenditega oli? Seda, mida tähendab EKEK sain ikka teada. Varem teadsin vaid, et EKE ja KEK olid ehituskoondised Nõukogude Eestis. Sellepärast ma keeldusingi kirjutamast, et olen RKK. Et oleks ikka selge, et ma olen katoliiklane ja ei tule Rapla Keskkomiteest. Seda, mida oli mõeldud lühendi AKEL all, ei saanudki ma teada. Tean siiani vaid, et Friedrich Karl Akel oli I EV ajal Kristliku Rahvaerakonna liider, hariduselt arst, kes juhtis koalitsioonivalitsust 1924 kevadest talveni. Samuti oli ta EV Olümpiakomitee auliige. Kui nad selle mehe mantlipärijad on, siis au neile.

Mis jama sellel ekspastor Eerikul katoliiklaste riietusega oli? Mida ta ootab? Iseloomulikult kirikuga seotud riietus on minuteada olnud vaid nunnadel, munkadel ja preestritel. Ilmselt veel sada aastat tagasi käisid naised kirikus küll seljas tume kleit ja juustel must pitsrätik. Aga see tume kleit pandi lillelisele kleidile peale ja võeti ära, kui kirikus käidud oli. Iseteadlikud prantslannad ei lasknud ennast sisse pakkida selleks, et põhimõttele "naine peab kirikus vait olema" lisada põhimõtet, et naist ei tohi kirikus näha olla. Katoliiklannast Austria printsess Sissi kandis väga ilusaid lillelisi ja pitsilisi maani ulatuvaid kleite, millest paljastuvatele õlgadele pani elegantse rätiku. Tal olid pikad lokkis juuksed, mille punutistele lisas väikseid lilli. Mina kõnniksin hea meelega sellisena ringi, kui selline standard kehtestataks. Aga pruudieas poolataride rahvariided on nii lillelised ja värvilised, et võtavad silme eest kirjuks igaühel, kes neile näitsikutele shariaadiseadustest rääkida üritab. Võibolla sellepärast ei olegi Poolas islamiusu pealetungi. Igaljuhul, kui nüüd järele mõelda, siis pole katoliikliku riietumisstandardi kehtestamine üldse paha mõte ja Eerikule tuleks tänu avaldada.