Monday, December 2, 2019

Ajalookonverents: “Tartu roomakatoliku kogudus 120”


Laupäeval 7. detsembril 2019 kell 10 toimub Tartu Linnamuuseumi saalis,  Narva manatee 23

Tartu katoliku kiriku
AJALOOKONVERENTS
“Tartu roomakatoliku kogudus 120”

Kava:

09.45-10.15   Registreerimine. Kohv
10.15-10.30  Avamine, korraldajate tervitused, konverentsi sisututvustus.
10.30-11.00   Tartu Ülikooli usuteaduskonna katoliku kabeli ajaloost -Prof. Riho   Altnurme  11.10-11.40   200 aastat katoliiklasi Tartus  - Lambert Klinke
12.20-12.50   Kaputsiinide ordu tegevusest Baltimaades - Andrzej Biniek OFMCap
13.00-14.00 Lõuna,  kõrvalruumis muuseumi kogudest pärinevate katoliku kirikuga seotud väljapanekute näitus.
14.00-16.00 Mälestusettekanded koguduse liikmetelt
16.00-17.00 Tadeusz Krausi raamatu "Misjonäri mälestusi Eestist" esitlus ja konverentsi lõpuarutelu.
17.00 Konverentsi lõpetamine.

Esitame siinkohal ka Niilo Kaldalu isikliku mälestuse seoses Tartu katoliku kirikuga.

Raudaed ümber kiriku krundi

Sündisin 1963. a. Minu perekonnal puudus side kirikuga ja lapsena mind ei ristitud, nagu paljusid minu põlvkonnast. Tulin kirikusse, kui olin 25. Isa Rein Õunapuu ristis mind Tartus, 1988. a. detsembris. Tollal liitus Tartu katoliku kogudusega õige palju eestlasi, kelle taust oli sarnane: vallalised noored inimesed, lapsi ja peret veel pole, vaba aega ja julget pealehakkamist palju.  Koguduses tehti rohkem vabatahtlikku tööd, kui praegu. Mitte kõik, aga mõned koguduseliikmed tegid. Paljud materiaalse elu asjad aeti ise korda: vähese raha ja sageli ka nappide oskustega. Läänest, minu mäletamist mööda eelkõige Soomest ja otse Soome piiskopi kaudu, tuli materiaalset toetust Eestis tegutsevale kirikule. Sularaha liikus käest kätte. Tänu hüperinflatsioonile ja pöörastele vahetuskurssidele sai selle toetuse eest teha päris suuri töid.

Enne taasiseseisvumist hakati kirikule tagastama õigusvastaselt võõrandatud vara: maad ja hooned
anti tagasi koguduste käsutusse. Kõigepealt sai Tartu katoliku kogudus tagasi krundi Jakobi ja Veski nurgal koos kogudusele kuulunud kahekorruselise majaga. Maja oli viletsas seisus, luitunud väljanägemisega, hoovis lagunevad puukuurid, aed selle ümber poolmetsik. Aeda ümbritses plank, tavaline, laudadest, kah luitunud. Kuurid, kui kirikule mittevajalikud ja näotud, lammutati talgutöö korras. Mihkel Pilv korraldas krundi korrastamise ja muruplatsi rajamise, koguduse maja ümbrus sai enam-vähem praeguse väljanägemise. Aga ka aed krundi ümber võiks olla ilus! Tundus, et selline lippidest tara ei kõlba. Isa Rein andis oma heakskiidu ja raha ning 1991 aasta suvel sai laudadest tara asemele praegune: rauast ruudustik, tellistest postide vahel.  Ma ei mäleta enam, kuidas kõik täpselt toimus, aga töö korraldamine jäi minu ülesandeks, pakkusin end ise välja. Betoneerimise kogemus mul oli, vundamenti olin valanud, aga ehitusest ei teadnud ma midagi, kujundusest ammugi mitte. Ka uue piirde väljanägemine oli võhiklik omalooming, ükski arhitekt ega disainer sellesse ei panustanud. Samas: tellistest postide ladumiseks, raudosade valmistamiseks/keevitamiseks, postikatete valtsimiseks ja saalungite paigaldamiseks oli vaja elukutselisi ehitajaid ja keevitajaid. Lisaks inimestele läks vaja materjali, mida tol ajal ei saanud osta poest ega tellida kataloogist. Jällegi, ei mäleta kuidas kõik need materjalid ja töömehed leidsime, aga aitas üks koguduseliige, kes töötas tollases Tartu KEK-is, nn. kolhooside ehitusfirmas. KEKi töökojas keevitati kokku esimene metallosa ja kui preester oli selle väljenägemise heaks kiitnud, siis ka kõik järgnevad. Betoon sai saalungitesse vabatahtliku talgutööna mõne suvise nädala jooksul. Valasid need, kellel parajasti aega oli. Kõige seikluslikum osa kogu üritusest oli betooni muretsemine. Selleks tuli minna Tartu Maja  segutehase  juurde, mis asus Betooni tänaval, samas kus praegu tegutseb TMB Element. Taskus mõned rublad, tuli peatada suvaline segusõlmele lähenev veoauto ja küsida juhilt, kas ta on nõus mõõduka tasu eest tooma meie objektile koorma betooni. Sellised „era-otsad“ olid mõistagi seadusevastased, tegelikult sulaselge vargus, aga tolles ajas üldlevinud ja ainus viis, kuidas betooni autokoorma kaupa meie väikesele ehitusobjektile saada. Seitsmenda käsu rikkumise hinnaga valmis piirde vundament täpselt 20. augustil 1991. Viimased paar pangetäit betooni jäid üle ja kulusid ühe naabruses elanud vanaproua majatrepi oskamatuks parandamiseks. Aastaid vaatasin tahtmatult seda treppi iga kord, kui majast möödusin. Viletsa töö pärast oli häbi, aga meenus ka see pöördeline 20. august, millest algas uus iseseisvus ja õige pea ka hoopis teisiti korraldatud elu.

Hiljuti rääkis mulle inimene, kes on lisaks tööle kirikus on kunstnik ja kunstiõppejõud, et kui ta vaatab seda metallvarbadest piiret, mõtleb ta alati: kes sellise küll tegi ja miks? Rääkisin talle, kes tegi ja püüdsin ka põhjendada, miks. Nüüd on see lugu siin kirjas, kõik kellel on tekkinud sama küsimus, saavad vastuse.

Niilo Kaldalu

Wednesday, November 20, 2019

Katoliku Kiriku esemed Tartu Linnamuuseumis. Praha Jeesuslaps.

Praha Jeesuslaps ⁣
Loe tema lugu allpool


1974. aastal annetati Tartu Linnamuuseumile esemed, mis olid leitud V. Kingissepa (tänase Jakobi) tänava maja nr. 53 kinnimüüritud keldrist. Esemed olid kuulunud Tartus tegutsevale Rooma katoliku kirikule ning II maailmasõja ajal nimetatud keldrisse peidetud. Kogusse (Aj 649) kuulub 20 eset, nende hulgas pühakute figuurid, vaimulike riietusesemed ning kiriklik atribuutika.

(Tekst pärit Tartu Linnamuuseumi lehelt)

Järgneb nimekiri ja galerii esemetest ning pärast seda Praha Jeesuslapse lugu, kelle kuju oli leitud esemete hulgas.

MUISi ( Eesti Muuseumite Infosüsteemi) andmeil on neiks alljärgnevad:

1. TM_ 1252:1 Aj 649:1 Figuur „Jumalaema“ , seisukord rahuldav
2. TM_ 1252:2 Aj 649:2 Figuur „Püha Teresia“ , seisukord rahuldav
3. TM_ 1252:3 Aj 649:3 Figuur „Püha Joosep jeesuslapsega“, seisukord rahuldav
4. TM_ 1252:4 Aj 649:4 Figuur „Praha Jeesuslaps“ , seisukord rahuldav
5. TM_ 1252:5 Aj 649:5 Detail kiriku interjöörist „Jeesuslaps sõimes“ , seisukord rahuldav
6. TM_ 1252:6 Aj 649:6 Figuur „Neitsi Maarja“, seisukord rahuldav
7. TM_ 1252:7 Aj 649:7 Figuur „Püha Frantsiskus“ , seisukord rahuldav
8. TM_ 1252:8 Aj 649:8 Viirukinõu, seisukord rahuldav
9. TM_ 1252:9 Aj 649:9 Viirukilusikas, seisukord rahuldav
10. TM_ 1252:10 Aj 649:10 Casula, seisukord halb
11. TM_ 1252:11 Aj 649:11 Manipulum, käevöö
12. TM_ 1252:12 Aj 649:12 Stoola, seisukord halb
13. TM_ 1252:13 Aj 649:13 Stoola, seisukord halb
14. TM_ 1252:14 Aj 649:14 Stoola, seisukord halb
15. TM_ 1252:15 Aj 649:15 Stoola, seisukord halb
16. TM_ 1252:16 Aj 649:16 Stoola, seisukord hea
17. TM_ 1252:17 Aj 649:17 Stoola, seisukord halb
18. TM_ 1252:18 Aj 649:18 Velum, seisukord halb
19. TM_ 1252:19 Aj 649:19 Velum, seisukord halb
20. TM_ 1252:20 Aj 649:20 Pluviale, seisukord halb












Praha Jeesuslaps

Arvatakse, et originaalne Praha Jeesuslapse kuju pärineb 16. sajandi Hispaaniast. Ühe legendi järgi ilmus Jeesus mungale, kes vormis kuju nägemuse järgi. Teise legendi järgi kuulus kuju Avila pühale Teresale, kellel oli suur austus Jeesuse lapsepõlve vastu ja kes levitas seda pühendumust kogu Hispaanias. Ta olevat kinkinud kuju sõbrale, kelle tütar abiellus Prahas.

Kinnitatud fakt on see, et kuju tõi Prahasse Hispaana hertsoginna Marie Manriquez de Lcara, kes abiellus Pernstejni Vratislaviga aastal 1556. Hiljem andis ta selle oma tütrele Polyxenale pulmakingiks. Ta austas kuju väga ja sai sellest palju lohutust. 

1628. aastal kinkis Polyxena kuju Paljasjalgsete karmeliitide kloostrile, kes asetasid selle noviitside kabelisse, et noored mungad õpiksid väikese Jeesuse voorusi. Noviitsid austasid kuju väga ja palvetasid selle ees iga päev. Aga kui Praha novitsiaat hiljem kinni pandi, sai ka pühendumus Jeesuslapsele peaaegu oma lõpu. 

Kui 1631. aastal saksid Praha hõivasid ja karmeliidid kloostrist põgenesid, viskasid rüüstajad Jeesuslapse kuju minema kui prahi. Mungad naasid 1637. aastal ja ühes nendega ka isa Cyril, kes mäletas enda noviitsina veedetud aega ja Jeesuslapse võimast eestkostet. Ta leidis prahi seast kuju üles ja nägi suure kurbusega, et mõlemad käed on otsast murtud. Palves olles kuulis ta Jeesuslapse häält, kes palus kujule käed taastada ja lubas talle selle eest rahu anda. Lõpuks õnnestus isal kuju taastamine. 

Pärast seda on Jeesuslapse teeneks loetud mitmed imelised tervenemised ning ka Praha pääsemine rootslaste rünnaku alt 1639. aastal. Sel ajal asus kuju kooriruumis, kus seda ei saanud avalikult austada. Hiljem viidi see kiriku kabelisse (praegune Püha Risti kabel) ning seda kanti protsessioonis läbi Praha kirikute. 1655. aastal asetas Praha piiskop Jeesuslapse kujule krooni. Kuju kuulsus ja temale omistatud imetegude arv kasvas jõudsalt. Kiriku kabel osutus kuju austajate jaoks liiga väikseks ning 1776. aastal asetati see kiriku kesklöövi eraldi altarile. Kuju austamine levis üle terve Austria impeeriumi. 

Kui troonile asus Josef II (1780-1790), alustas ta kampaaniat kloostrite vastu. Karmeliitide klooster, kelle kirikus Jeesuslapse kuju asus, pandi tema reformide käigus kinni, ning kirik ja altar jäeti lagunema. 

Alles 1879. aastal altar taastati ning annetuste toel taastati ka Jeesuslapse kuju, kelle austamine taaselustus. Jällekord tulid kõikjalt Austria-Ungari impeeriumist teated Jeesuslapsele omistatud imetegudest. 

Kuju kloostrile kinkimise 300. aastapäeva 1928. aastal tähistati suurejooneliselt ning imelisel kombel levis Praha Jeesuslapse austamine üle maailma, kõige enam Hispaanias, kust kuju pärines. Hispaanlased ja portugaallased rändasid koloniaalmaadesse teiselpool Atlandi ookeanit piltide ja kujudega Jeesuslapsest. 

Diktaktuuride ajal 1939-1989 oli kuju austamine vaigistatud, ja siiski rändasid palverändurid kuju vaatama. 1993. aastal naasid Paljasjalgsed karmeliidid oma kloostrisse ning Jeesuslapse austamine elustus taas. 2009. aastal külastas kuju paavst Benedictus XVI. Oma kõnes ütles paavst, et Jeesuslaps demonstreerib Jumala lähedust ja armastust. Ta palvetas vägivalla ohvriks langenud laste eest ning katkise ja usu kaotanud perede eest. Ta tõi Jeesuslapsele kingituseks krooni.

Saturday, October 26, 2019

Dissidendid sünodil

Tõlgime Dan Hitchensi artikli ajakirjast FirstThings

Barack Obama kuulutas 2012. aastal, et religioosne vabadus on "võõrandamatu õigus, mida kinnitab meie konstitutsioon. Kodaniku ja kristlasena ma pean seda õigust kalliks." Ja siiski õhutas ta presidendina oma kolleege kohtus Vaesuse Väikeste Õdede süüdimõistmist taotlema, et sundida neid oma südametunnistust reetma. Lühidalt öeldes, sõnad on odavad. Otsustav on mitte see, mida juht ütleb, vaid kellele ja millele ta voli annab.

Paavst Franciscus on kinnitanud Kiriku õpetust, et ainult mehed saavad preestrid olla, ning väljendanud vastumeelsust muuta preesterlikku tsölibaati. Ja siiski on mehed, kelle ta on volitanud Amazonase sünodile, katoliku doktriini dissidendid, kes kavatsevad preesterlust ja Kirikut läbinisti muuta. See viimane lause võib kõlada kui hüperbool. Aga iga osa sellest saab tõestada väljaspool kahtlusi.

Viimase viie aasta jooksul on paavst Franciscus volitanud piiskop Erwin Kräutlerit ja tema kaaslasi, kes kehutavad Kirikut hülgama üldist preesterliku tsölibaadi nõuet. 2014. aastal arutas Kräutler oma ideid paavstiga. 2015. aastal palus paavst tal teha "julgeid, väljakutsuvaid ettepanekuid" Amazonase piirkonna jaoks, ning kaks aastat hiljem nimetas Francis Kräutleri komiteesse, mis organiseerib Amazonase sünodit. Kräutler jutustas kuidas tema ja ta sõbrad propageerisid eelmisel aastal edukalt oma abielus preestrite ideed, et see ilmuks sündogi agendas; nüüd arvatakse, et see on osa sünodi lõppdokumendi mustandist, mille üle hääletatakse homme [täna - katoliku blogi].

Kräutler on Kiriku õpetuse dissident. Paavst Johannes Paulus II õpetas korduvalt, et ainult meestele avatud preesterlus on muutmatu doktriin, mis "nõuab kindlat kuulekust". Tegu ei ole siinkohal vihjete või mitmetimõistetavustega, vaid magisteeriumi autoriteedi täie jõuga, mis taaskinnitab Kiriku alalist doktriini. Ja ikkagi Kräutler, aususega, mida progressiivsed piiskopid just alati ei ilmuta, tunnistab regulaarselt, et ta ei usu seda. Sünod, loodab ta avalikult, on "samm" naispreestrite suunas. 

Samal ajal sünodil ütles kardinal Michal Czerny - kelle tegi kardinaliks paavst Franciscus ja määras ta ka sünodi lõppdokumenti kirjutama - ajakirjanikele, et naiste ordineerimine ei peaks olema "laualt maas". Kardinal Schönborn, kelle paavst isiklikult samasse tähtsasse komiteesse valis, spekuleerib tulevikus eksisteerivate naisdiakonite, preestrite ja piiskopide üle [hiljem on kardinal Schönborg rääkinud ainult naisdiakonite võimalusest, ning naispreestrite kohta nentinud, et paavst Franciscus on selle välistanud - katoliku blogi]. Komitee president, kardinal Hummes, usub, et Kirik võib "leida põhjuseid" oma õpetus "üle vaadata".

Aga naiste ordineerimine on vähemalt Kräutleri jaoks vaid osa eesmärgist. Ta viitab tihti teise piiskopi, Fritz Lobingeri tööle, kes on palju kirjutanud abielus meeste ordineerimisest. Lobingeri unistuste reformis lükatakse preesterlus, nagu see eksisteerib täna, peaaegu täielikult kõrvale. Selle asemel treenitakse hoopis abielus "vanemaid" - võib-olla, kallis lugeja, sind ja mind - osalise ajaga sakramentaalseid kohuseid enda kanda võtma. Me "vanemad" kanname tavalisi riideid ja käime tavalisel tööl, aga me pühitseksime ka Missat, kuulaksime pihti ja nii edasi.

Viimaks, kirjutab Lobinger, tulevad kogukonnad, kus "vanemaid" on vanakooli preestritest rohkem suhtega kolmkümmend ühele või viisteist ühele, ning katoliiklastel on võimalik "ületada staadium, kus nad eelistasid" vana süsteemi. "Esimene takistus" selle reformi teel, usub Lobinger, on naisdiakonid - ettepanek, mis teoloogilisest kaheldavusest hoolimata on jõudnud Amazonase sünodi lõppdokumendi mustandisse.

Väidetakse tihti, et sünodi debatt abielus preestrite üle on lihtsalt võimalik kohalik lahendus Amazonase piirkonna preestrite puudusele. Lobinger on ausam: ta tunnistab, et sellist diskussiooni "saab läbi viia ainult ülemaailmse dialoogina, sest Kiriku ühe osa otsus selles küsimuses puudutab vältimatult kõiki teisi". See ei ole "kõigest ajutine hädaabinõu", kirjutab ta, "vaid kohaliku kogukonna uus nägu".

Kräutler loodab samuti revolutsiooni: "Amazonase sünod", usub ta, "võib saada epohhi loovaks sammuks universaalses Kirikus". See on selle sünodi mõte: see on plaan, mille formuleerisid mehed, kes avalikult eitavad Kiriku õpetust, et transformeerida 1.3 miljardi katoliiklase religioosset kogemust. Ülbus oleks viisakas sõna. Aga nad ei ole tegutsenud ilma toetuseta: Kräutleri 2014. aasta kohtumisel paavst Franciscusega võttis paavst ise Lobingeri ettepanekud jutuks. Franciscus on lugenud kolme Lobingeri raamatut ja on neist hästi rääkinud.

Nii et siin see on: Amazonase sünodil on paavst Franciscus volitanud katoliku doktriini kriitikuid, et nad prooviksid katoliku Kirikule peale suruda hukutavaid reforme. Meel ei taha seda järeldust omaks võtta, sest katoliiklased peavad armastama paavsti. Aga armastada teda kõigest hoolimata, armastada teda siis, kui me kritiseerime tema tegusid ja isegi takistame tema soove, on endiselt armastus - ja kindlasti tõelisem armastus kui lojaalsus, mis meelitab teda tema halvimate vigade osas.

Vähesed katoliiklased on eales näidanud üles nii suurt armastust paavsti vastu nagu pühad Thomas More ja John Fisher, kes hukati nende keeldumise tõttu eitada paavstliku ülemvõimu. Aga see ei tähenda, et nad imetlesid oma aja Vatikani. Nagu suur katoliku ajaloolane J. J. Scarisbrick on täheldanud, siis More'i ja Fisheri ajal "Roomat oli, inimlikult rääkides, võimatu armastada". Ja siiski oli mõlemal mehel meeleselgus "eirata vastikust, mida nad pidid inimlikult selle suhtes tundma, ning anda oma elu selle eest."

Või võttes näite isegi veel usaldusväärsemast allikast: püha Paulus ütleb meile, et kui tema kaasaegne paavst sõlmis mõned kaheldavad ideoloogilised liidud, "siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista" [Gl 2:11]. Kas keegi tõesti väidab, et sellel hetkel püha Paulus ei armastanud püha Peetrust? Kas ei olnud pigem nii, et see oli üks hetkedest, kus ta armastas teda enim?

Friday, October 25, 2019

Pildid, mis murravad südame

Itaalia ajakirjanik Sandro Magister sai alljärgneva kirja, mille ta avalikustas enda koduleheküljel.



Kallis Magister

Amazonase riituste ja raseda naise kujude lumm võib võluda sinodi isasid ja teisi nende ümber, aga need tekitavad pahandust katoliiklastele lõunapoolkeral. Kuna isegi onnides maailma äärel vaatavad inimesed youtube'i ja veedavad tunde facebookis, omandavad need kujud tähenduse, mis muudab elu raskeks katoliku katehhistide ja misjonäride jaoks, kes niigi maadlevad pidevalt usklike kaotamisega.

Need, kes on käinud misjonireisidel väljaspool euroopat, leiavad end vastamisi suure hulga agressiivsete evangeelsete kirikute või milleenialaste sektidega, kes veedavad palju aega Katoliku Kirikut rünnates ja usklikke minema meelitades. Üks nende põhilisi argumente on: "katoliiklased kummardavad kujusid" või "katoliiklased kummardavad deemoneid". Seega: "katoliiklased ei ole kristlased, tulge meie juurde".

Ma võin rääkida oma loo lihtsa ilmik-katoliiklasena, kes isiklikel mõhjustel reisib tihti Mindanaosse Filipiinide kaugel lõunaosas. See on piirkond, kuhu sajandite eest asus elama suur hulk moslemeid ning kus nüüd on lisaks plahvatuslikult kasvanud protestantide osakaal - see on justkui eelaimdus brasiilialikust tulevikust, näiteks nelipühilastest - ja seda riigis, mida siiamaani peetakse üheks maailma kõige katoliiklikumaks, Filipiinidel. 

Ei ole tänavat, telekanalit või raadiosagedust, mida ei kasutaks jutlustajad, kes otsivad katoliiklikku saaki. Nende esmane eesmärk on inimesi veenda, et Katoliku Kirik on väär. Järgmiseks eesmärgiks on neilt kümnist saada. Ja pildid, mis näitavad Vatikani aedades toimunud tseremoonia käigus paganjumaluste kummardamist - või igal juhul millegi, mis näib olevat paganjumalus - otse paavsti nina all, on tõepoolest maailmale tiiru peale teinud. Ning Mindanaos, eriti piirkondades nagu lõuna-Cotabato, kus protestante on nüüd 20 või 25 protsenti, julgustatakse kõiki jutlustajaid neid pilte näitama ja ütlema: "Vaadake, katoliiklased on ebajumalakummardajad. Me oleme seda teile alati rääkinud. Nii ütleb Piibel."

Ma rääkisin täna noore daamiga, vapra katoliiklasest katehhistiga, kes on samuti šokeeritud. Ma kuulsin tema hääles piinlikust, sest ta ei teadnud, kuidas oma usku kaitsta, kuidas seletada noortele tõde, et katoliiklased ei ole ebajumalakummardajad. Aupaklikkusest ei tahtnud ta isegi facebookis kommenteerida, mis on Roomas juhtunud, sest kui ta oleks seda sündmust kritiseerima hakanud, oleks ta protestante aidanud. Proovige selle piirkonna inimestele seletada prefekt Paolo Ruffini peeni erisusi sellest, et nähakse kurja seal, kus seda ei ole. Ja kui see juhtus Mindanaos, ei julge ma mõeldagi Aafrika või Lõuna-Ameerika peale.

Kindel on see, et need pildid, nagu neid nähakse lõunas, tõesti murravad su südame. Ja muudavad elu väga raskeks nende jaoks, kes ühelt poolt juba niigi riskivad iga päev kirikus käies islami terroristide tõttu eluga, ning teiselt poolt peavad tänaval käies toime tulema protestantide proselütismiga.

Ma loodan, et Rooma saab sellest aru. Kas nad usuvad, et sel moel võidavad nad endale Amazonase, kaotamata ülejäänud maailma? ... Milline suurepärane tulemus.

Wednesday, October 16, 2019

Emotsioonid püha John Henry Newmani kanoniseerimiselt

Kirjutab Marge-Marie Paas

Roomas kuulutas paavst Franciscus kardinal Newmani pühakuks 13. oktoobril 2019. Pühakukskuulutamine toimus koos nelja teise õndsaga -  Giuseppina Vannini, Maria Teresa Chiramel Mankidiyani, Dulce Lopes Pontese, Margarita Bays'ga. Püha Peetruse väljakule oli kohale tulnud ligi 100 000 inimest, et olla tunnistajad sellele ajaloolisele sündmusele. Kuid lähemalt Newmani kanoniseerimisest.

Roomas tegelikult algasid Newmani kanoniseerimise sündmused nädal varem. Terve Rooma linn elas ootuses, mil taas kanoniseeritakse katoliku kirikule uued pühakud. Paavsti poolt toimub pühakukskuulutamine 2 kuni 3 korda aastas, mitte enam, vahest isegi üks kord aastas. Seega oli kindlasti tegemist ajaloolise sündmusega.

Kõigile viiele pühakule on omistatud erilised imeteod tervenemise läbi. Samuti tuntud kardinal Newmanile, kes oli vastanud ühe naise palvetele USAs, kellel olid probleemid rasedusega. Kuid need palved said vastuse ning naise erakordselt raske olukord taandus täielikult ning ta tõi Newmani palve abil ilmale ka lapse. Selle naise perekond oli ka kohal kanoniseerimisel.

Newmani kanoniseerimise ajaks planeeriti sümpoosium Angelicumis (üks paavstlik ülikool, mis on eelkõige seotud Aquino Thomase õpetusega ning mida juhivad dominiiklased). Registreerituid oli 900 inimest – rohkemat ei mahutanud auditoorium. Erakordne huvi Newmani filosoofia ja teoloogia vastu äratas paljude huvi: kas tõesti peaks enamgi Newmani õpetusele tähelepanu pöörama tänases katoliiklikus teoloogiastuudiumis?

Laupäeval, õhtu enne kanoniseerimist oli Santa Maria Maggiore (Jumalaema kirik Roomas) valmis palvevigiiliaks. Kirik oli täitunud õhtupalveks rahvaga. Kiriku ukse taga järjekorras oldi juba paar tundi enne, et austada õndsat Newmanit oma kohaloluga. Kirikus oli täielik vaikus, küünlavalgus, rahu, ja seda kõike mõjutas Maggiore altarile asetatud Newmani reliikvia. Pärast tänutundes veedetu palvevigiiliat esines Londoni oratooriumi poistekoor, kes kandis valdavalt ette Tomas Luid de Victoria motette, kelle kaunis muusika kõlab hingedeajal ka Tallinnas Peeter-Pauli kirikus. Newmani oratooriumi üks eesmärke oli anda head muusikalist haridust, miks ka Inglismaa on tuntud oma kauni poistekoori muusika poolest. Selle juured asuvad Newmani elutöös. Ja eelnimetatud autor de Victoria elas ja teenis samas Filippo Neri oratooriumis, kus hiljem Newman.

Pühapäeval oli juba hulk rahvast varahommikul Püha Peetruse väljakul, et olla tunnistajad viie õndsa kanoniseerimisele. Missa eel valdas kogu Püha Peetruse väljakut udu. See oli omaette elamus, et pärast päikesetõus järsku laskub udu Peetruse väljakule. Kas see oli Newmani märk Missale kogunud ustavale rahvale – kindlasti võib seda nii tõlgendada. Missa ajal, kui paavst Franciscus luges palve ja kinnitas Peetruse järglasena 5 õndsat pühakute hulka, hakkasid kõik Püha Peetruse kellad helisema ja kõlas Gloria! Peale seda loeti evangeeliumit nii ladina keeles, kuid ehk täpsem oleks öelda, lauldi ka kreeka keeles pühapäevast pühakirja. Jutluses palus paavst tähelepanu pöörata, et pühakud on meile usutee valguseks. Samuti palus Rooma paavst mitte unustada tänupalvet Jumalale – ka selle eest tänada, et meil on uued pühakud Kirikus, kes aitavad meid – Kristus on nad meile andnud valguseks ja eestkostjaks. Eestkostepalved kõlasid Jumala poole eelkõige kiriku vajaduste eest ning maailma liidrite ja juhtide eest. Pärast Missat paavst Franciscus tervitas Püha Peetruse väljakule tulnud rahvast. Taaskord kõlasid Püha Peetruse kellad Missa lõpus ja saatsid kokkutulnud rahva tänupalvustele.

Pärast pühakukuskuulutamist toimus pühapäeva õhtul Filippo Neri oratooriumis Roomas, kus Newman elas, Londoni oratooriumi poistekoori kontsert – tänupalvus kanoniseerimise eest. Kirik oli täitunud rahu ja vaikusega tänutundes, et Newman on arvatud pühakute hulka, keda kirik oma eestkostjaks just täna väga vajab.

John Henry Newman sündis 1801. Õppis Oxfordi ülikoolis ja juba noorena võttis vastu teenimisameti
püha Clemensi koguduses Oxfordis. Nii sai temast anglikaani kiriku diakon ja hilljem vaimulik. Peale hea hariduse saamist Oxfordis jätkas ta tööd sealses ülkoolis ja liitus Oxfordi-liikumisega. Oxfordi-liikumine oli anglikaani kiriku tegutsemismoodus, mis püüdis säilitada anglikaani kiriku sõltumatust riigist. Selle liikumise eesotsas oli Newman. Selle üheks meetodiks oli religioossete traktaatide ja teoloogiliste tekstide kirjutamine ning avaldamine. Suure hulga neist kirjutas Newman. Kirikuisasid uurides tundis ta kiriku ebakindlust ja ta hakkas tunduma, et see liikumine ei muuda anglikaani kiriku olukorda 19. sajandi Inglismaal. Niisiis peale pikka kaalumist sai temast 1845 katoliiklane. Ta lahkus Littlemore'ist ja läks Birminghami Maarja Ordu majja. Tegelikult kirikulõhed ja kiriku ajalooline võõrandumine Kristusest olid tema uurimisteemad juba noorusaastail. Tänu kirikuisade põhjalikule uurimisele mõistis ta, et kiriku ülesehitamine on võimalik vaid katoliikluses. Loomulikult selline mõtteviis avaldas pahameelt ja ka Oxfordi-liikumise eesotsast pidi ta lahkuma.

Peale katoliiklaseks saamist liikus Newman Rooma, et õppida teoloogiat.  Seal pühitseti ta ka preestriks ja ta jõudis alustada oratoorse vennaskonna inglise osakonna loomist (Roomas asuva Filippo Neri oratooriumi eeskujul). Edasi liikus Newman Iirimaale, kus rajas katoliikliku ülikooli, ning seejärel tagasi Inglismaale, kus jätkas kirjutamist ja vaimulikuelu. Roomas analüüsiti kanoniseerimise tarbeks näiteks 21000 Newmani teksti, kirja, jutlust, artiklit jms kirjutist. See töö, mida Newman endast kirikule, Euroopa vaimukultuuri ja inimeste hingeellu maha jättis, on tohutult suur. Ta viibis Inglismaal, kuni kutsuti Rooma võtma vastu kardinali tiitlit. Kuid Rooma ei jäänud ta kauaks. Ta pöördus tagasi Inglismaale, et aidata väikest katoliikliku kogukonda kardinalina.

Paljud tunnevad kardinal Newmanit suure teoloogina, konvertiidina ja Oxfordi ülikooli õppejõuna (ka Oxfordi-liikumise eestvedajana), kuid tuleb tunnistada, et tema vaimne elu oli äärmiselt muljetavaldav ja sügav. Tema intentsiivne palveelu ja tema poolt kirjutatud palved on väga südamlikud ja põhjalikult läbi mõeldud, mida paluda Jumalalt. Ka aktiivne suhtlus pühakutega palves ei ole vähem tähtsam kui suured jutlused kirikukantslist. Eelkõige tema palveelu ja spirituaalset mõõdet Tõe tunnistamisel on oluline tunda ka eestlastel, kes samuti elavad maal, kus katoliiklased on vähemuses, nagu elas Newman Inglismaal. Ta on üks meie palveelu eeskuju, nüüd ka meie endi eestkostja Jumala juures.

Püha John Henry Newman, palu meie eest!

Wednesday, October 9, 2019

Vana Testamendi pühakud: Aabraham, patriarh

Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi peetakse täna, 9. oktoobril meeles Vana Testamendi silmapaistvamat pühakut, püha Aabrahami, "kõikide usklike isa". 

Tiitlid, mis talle martüroloogias on antud - püha patriarh ja kõikide usklike isa - kajavad vastu ka missakaanonis, kus teda kutsutakse patriarchae nostri Abrahae, "meie patriarh Aabraham". Aabrahami elust räägib Esimene Moosese raamat, kus öeldakse, et ta oli kaldealaste pealik Mesopotaamias, kes elas kaks tuhat aastat enne Kristust (vastavalt kreekakeelsele tõlkele, umbes 11. sajandit pärast Noad). Jumal kutsus teda oma ebajumalakummardajat rahvast selja taha jätma ja Kaananisse kolima. Mooses ütleb meile, et Jumal õnnistas Aabrahami lugematul arvul bioloogiliste järglastega, nii et ta ei ole üksnes iidse Iisraeli rahva isa, vaid ka paljude teiste Lähis-Ida rahvaste esiisa: midjanlaste, ismaeliitide, edomlaste. Aga isegi kui paljude katoliiklaste vereliin viib tagasi juutide ja teiste Aabrahami järglasteni, ei ole see genealoogia põhjuseks, miks katoliiklased tunnistavad ta oma patriarhiks - me mäletame Vana Testamendi viimase prohveti, Johannes Ristija õpetust, kes hoiatas oma kaasjuute:
Ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!”, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. (Mt 3:9)
Inimese pääste ei sõltu mingil moel sellest, kas ta põlvneb või ei põlvne Aabrahamist. Kui Jumal lubas Aabrahamile, "Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav." (1Ms 13:16), siis ei olnud see üksnes loendamatu bioloogilise järelkasvu lubadus, vaid hoopis rohkem kõigeväelise Jumala kuulutus, et kõik, kes võtavad vastu üleloomuliku usu armu, saavad Aabrahami spirituaalseteks järeltulijateks. Seepärast kinnitab püha Paulus, et Jumala lubadus Aabrahamile ei kuulu üksnes tema bioloogilistele järeltulijatele, vaid ennekõike neile, kellel on usk, kes on Aabrahami spirituaalsed lapsed. Nagu püha Paulus ütles Rooma kirikule:
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid. (Rm 4:16-17)
Püha Paulus tuletab meile ka meelde, et Aabrahamile anti lubadused Messiast, ja seega Aabrahami usk oli põhiliselt usk lubatud Messiasse, kes päästab inimesed patust ja surmast. Püha Paulus seletab seda kirjas galaatlastele: 
Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.
Meie ema Maarja tuletab eriliselt meelde Jumala lubadust Aabrahamile, et kõik maailma rahvad saavad õnnistatud tema nimel, kui Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Oma magnificatis kuulutab Õnnis Neitsi otse, et temas aset leidnud eostamine on Aabrahamile antud tõotuse täideminek: "Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti." (Lk 1:54-55). Seda kordab isegi veel otsesemalt püha Sakaris, Johannes Ristija isa, kes oma kiituslaulus palvetas:
Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi - päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
Aabrahamile antud lubadused on igavesti kestev ja tingimusteta leping, mille Jumal tegi; leping, mis, nagu püha Johannes Paulus II täheldas, pole kunagi tühistatud ja mida ei saagi tühistada, kuna see on rajatud Jumala vandele, et ustavast Aabrahamist saab Messia, maailma Lunastaja esivanem. Seepärast võttis püha Matteus endale vaevaks näidata, et Jeesus on Taaveti poeg, Aabrahami poeg (Mt 1:1), kohe enda evangeeliumi alguses sugupuuga, mida alustab Aabraham ja mis jõuab läbi kuningas Taaveti lõpuks Jeesuse Kristuseni. On seega selge, et inimese pääste ei sõltu sellest, kas tema on genealoogiliselt Aabrahami järeltulija, vaid sellest, et Kristus pärineb genealoogiliselt Aabrahamist, kelle elu kuulutas allegooriliselt ette tema seemnest sündinud Jeesuse elu. See oli Aabrahami Messiaanlik usk - kes uskus, et kuigi tal ei olnud seaduslikku poega ja pärijat, saadab Jumal siiski tema enda järeltulijate seast Messia, tõotatud "seemne", kes purustab mao pea - ning sellega teenis ta enda ülendamise "usklike isaks". Aabrahamile antud lubadused on "paremad tõotused", millel põhineb Uus Testament ise (Hb 8:6). Seega Missaohvris, kus Kirik ohverdab Uue ja Igavese Lepingu Verd, tuletatakse meelde ohverdust, mille meie patriarh Aabraham tõi Issandale.

Enne Kristuse tulekut oli meie isade päästelootus rajatud Aabrahami Messiaanlikule usule, ning seepärast, nagu seletab püha Toomas Aquinost, olid juudid nimetanud Limbus Patrumi "Aabrahami süleks" - see on Isade limbo, see "osa" surmavallast, kus Vana Testamendi pühakute lahkunud hinged ootasid Messia tulekut. Kõik need, kes surid, olles pannud oma lootused lubadusele Messiast, läksid Aabrahami sülle, kus neid hoiti turvaliselt tema ustavas südames, kuni tuleb Issand Jeesus Kristus, kes tõi neile kauaoodatud pääste, kui Ta laskus surmavalda ja viis nad taevasse. Ka meie, nagu endisaegsed isad, peaksime rajama oma usu ja lootuse kindlalt Aabrahami usule, kes on kõikide usklike protoüüp ja isa, ning proovima tema jälgedes käia. Nagu püha Paulus kirjutas heebrealastele:
Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda. Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks. (Hb 11:8-19)

Monday, September 23, 2019

Pühakud, õndsad, märtrid

Kirjutab Marge-Marie Paas. Ilmunud ka katoliku.ee lehel

Viimasel ajal on palju olnud juttu õndsatest ja pühakutest, kuna Eesti Apostellikus Administratuuris on avatud esimene õndsakskuulutamise juhtum Rooma-Katoliku Kiriku ajaloos Eestis – peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamine. Seega on õigustatud selgitada mõningaid kanoniseerimise termineid ja kirjutada lahti selle olemus.

Kõikide kristlaste eesmärgiks on pühadus – pürgimine pühaduse poole. Kuid osa meie hulgast lahkunuid on juba saanud pühaks või õndsaks. Üldiselt on need inimesed elanud koos Kristusega suures ligimesearmastuses ja vooruste kohaselt ning hetkel viibivad Jeesuse Kristuse juures taevas.

Ametlikes kiriklikes protseduurides on pühakuks tunnistamisel kolm sammu: kandidaadist saab „auväärne“, seejärel „õnnis“ ja seejärel „püha“. „Auväärne“ on tiitel, mis antakse meie seast lahkunud isikule, kelle kohta paavst on ametlikult tunnustanud, et ta elas vooruslikult. Õndsaks tunnistamiseks on lisaks kangelasliku vooruse või märtrisurma tunnusele vajalik ka üks kandidaadi eestkoste kaudu toimunud ime. Kanoniseerimine nõuab pärast õndsakskuulutamist ka teist imet, ehkki paavst võib nendest nõuetest loobuda.

Erand on märtrite puhul. Märtri õndsakskuulutamiseks ei oodata imet, küll aga kanoniseerimise puhuks. Sõna 'märter' tähendab veretunnistajat, millele osutab kreekakeelne sõna μάρτυς, mártys, 'tunnistaja'. Märter oli oma verega juba usutunnistaja Kristuses, mis ongi võrreldav imega.

Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine

Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine on erinevad mõisted. Õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamise protsessi etapp, mis toimub pärast piiskopkonna ja Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni poolt tehtud põhjalikku uurimist inimese elu ja kirjutiste kohta, et teha kindlaks, kas ta omas kangelaslikke vooruseid või on kannatanud märtrisurma. Püha inimese eestkostele omistatud ime tuleb tõestada. See tõestamine eeldab vastavat erakorralist komisjonitööd Püha Tooli juures. 'Õnnis' on tiitel, mis antakse inimesele, kes on õndsaks kuulutatud ja kelle austamiseks on antud piiratud õigus, s.t kohalikus diötseesi piires. Õndsakskuulutamise akt leiab aset Püha Missa ajal selles piiskopkonnas, kus elas Jumala sulane, tulevane 'õnnis'. Õndsakskuulutamise eest vastutab Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni prefekt paavsti nimel.

Kanoniseerimine on ametlik protsess, mille käigus Kirik kuulutab inimese pühakuks, kes väärib austust kogu üleilmses Kirikus. Pühakukskuulutamine toimub paavsti poolt Roomas Püha Missa ajal Püha Peetruse väljakul (või Püha Peetruse basiilikas vastavalt oludele).

Ajalugu

Kogu protsessi, nii õndsakskuulutamist kui kanoniseerimist, juhib Pühakukskuulutamise Kongregatsioon.

Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on Rooma kuuria asutus, mille lõi paavst Sixtus V 1588. aastal, algselt Riituste Kongregatsioonina, ning mille paavst Paulus VI nimetas ümber 1969. aastal Pühakukskuulutamise Kongregatsiooniks. Kongregatsiooni põhikirja uuendati 1983. aastal paavst Johannes Paulus II poolt. Sellest ajast alates on kanoniseerimine teoloogiline-historiograafiline uurimine. Kui õndsakskuulutamise või pühakukskuulutamise kandidaadi uurimine kongregatsiooni juhtimise all on lõpule viidud, tehakse ettepanek Jumala sulase õndsaks või pühakuks nimetamise kohta Rooma paavstile. Rooma paavst kas kuulutab kandidaadi õndsaks ja pühakuks või lükkab tagasi täiendavaks uurimiseks. Kongregatsiooni vastutusalasse kuulub ka pühade säilmete autentimine ja säilitamine.

Kiriku ajaloos on olnud aegu, mil pühakukskuulutamine sündis vox populi põhimõttel ehk kirikurahva ühise aklamatsiooniga. Selle aluseks olid varakiriku aegsed märtriteaktid, samuti usklike kasvav austus oma hingekarjaste vastu. Nii näiteks sai Antonius Paduast rahva tungival nõudmisel kuulutatud pühakuks paavst Gregorius IX poolt 30. mail 1232. aastal, vaid üksteist kuud pärast püha Antoniuse surma. Et ohjeldada kontrollimatut pühakutekultust, kujundati pühakukskuulutamise kiriklikud normid ja protseduurid. Esimese teadaoleva, paavst Johannes XV poolt volitatud uurimise tulemusel toimunud ametlik kanoniseerimine oli seoses Ausbrugi piiskop Ulrichiga aastal 993. Paavst Urbanus VIII nõudis 1634. aastal Vatikani kaasamist kõigisse pühakukskuulutamise protsessidesse.

Pole teada kõigi nende täpset arvu, kes on esimestest sajanditest alates pühakuks kuulutatud. Veel enne 10. sajandi lõppu oli valmis saanud Simeon Metafrastese koostatud kümneköiteline menoloogium märtiteaktidega. 1988. aastal avaldas Pühakukskuulutamise Kongregatsioon oma esimese Index ac Status Causarum. Seda ladinakeelset kogumit ja selle hilisemaid täiendusi peetakse täielikuks registriks kõigist protsessidest, mida on Kongregatsioonile esitatud alates selle asutamisest. Selle indeksi köited näitavad, et menetluses on 3 464 protsessi.

Pühakukskuulutamise protsess

I etapp - pühakukandidaadi elu uurimine
I faas: piiskopkondlikul tasandil
 
Protsessi võib alata siis, kui kandidaadi surmast on möödunud viis aastat. See reegel võimaldab juhtumi hindamisel saavutada suuremat tasakaalukust ja objektiivsust ning lasta hetke emotsioonidel hajuda. Paavst võib sellest ooteajast loobuda (Näiteks 21. sajandi märtri, Prantsuse preestri Jacques Hameli juhtum, kes hukati islami terroristide poolt 2016. aastal, protsessi piiskopkondlik faas lõppes 2019. aasta märtsis ja kõik dokumendid saadeti Rooma juba 2019. aasta aprillikuus).

Uurimise alustamise eest vastutab selle piiskopkonna piiskop, kus inimene suri. Protsessi avamist taotlev piiskopkond, kogudus, usuline kongregatsioon või ühing palub piiskopi määratud postulaatoril alustada uurimist. Ka piiskop võib protsessi alustada omal algatusel. Pärast Püha Tooli nihil obstat saamist moodustab piiskop selleks piiskopkondliku tribunali. Tunnistajaid kutsutakse tribunali ette rääkima konkreetsetest faktidest kangelaslikeks peetavate kristlike vooruste kohta (või Jumala sulase märterlusest): see tähendab usu, lootuse ja ligimesearmastuse teoloogilisi voorusi ning tarkuse, õigluse, mõõdukuse ja kindlameelsuse kardinaalseid voorusi ning teisi tema eluolu iseloomustavaid voorusi. Lisaks tuleb koguda ja läbi vaadata kõik kandidaadi poolt kirjutatud dokumendid.

Piiskop konsulteerib ka piirkondliku piiskopikonverentsiga või vähemalt oma piirkonna piiskoppidega, et küsida nende arvamust protsessi käivitamise eeliste ja ajakohasuse kohta. Samuti konsulteerib ta üldsusega, paludes kõigil kandidaadist teadlikel isikutel endast teada saada.

Lisaks kogutakse kokku võik võimalikud arhiividokumendid, mis puudutasid jumalasulase elu.

II faas: Pühakukskuulutamise Kongregatsioon
 
Kui piiskopkondlik uurimine on lõpule viidud, edastatakse dokumendid Pühakukskuulutamise Kongregatsioonile.

Edasi algab Rooma faas ja kirjutatakse kokku õndsakskuulutamise projekt ehk Positio.

Positio on kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osa, kui ime on Jumala sulasele omistatud. Positio paneb kokku postulaator Roomas koos eksperdiga väljastpoolt Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni. Kogu Positio koostamise tööd kuurias kontrollib relator.

Positio retsenseeritakse üheksa teoloogi poolt, kes annavad oma hääle Positiole. Kui enamik teolooge on selle poolt, edastatakse protsess uurimiseks Kongregatsiooni kuuluvatele kardinalide ja piiskoppide kolleegiumile. Kui nende hinnang on positiivne, tutvustab Kongregatsiooni prefekt kogu protsessi kulgu paavstile, kes annab oma nõusoleku ja volitab Kongregatsiooni koostama vastava dekreedi Jumala sulase õndsaks või pühakuks kuulutamise kohta. Järgneb dekreedi avalik lugemine ja väljakuulutamine.

II etapp – õndsakskuulutamine
 
Jumala sulase õndsakskuulutamiseks on vajalik tema palve eestkostele omistatud ime pärast tema surma, mida on kontrollitud. Ime tuleb tõestada asjakohase kanoonilise uurimise abil, järgides protseduuri, mis on analoogne kangelaslike vooruste protseduuriga. Ka see uurimine lõpetatakse asjakohase dekreediga. Kui kaks dekreeti on välja kuulutatud (seoses kangelaslike vooruste või märtrisurmaga ja imega), otsustab Püha Isa õndsakskuulutamise üle, mis tähendab piiratud avaliku austuse mööndust - tavaliselt ainult piiskopkonnas, piirkonnas või usukogukonnas, kus jumalasulane elas. Õndsakskuulutamisega saab kandidaat tiitli 'õnnis'.

III etapp – kanoniseerimine
 
Kanoniseerimiseks on vaja veel ühte imet, mis omistatakse õndsa eestkostele ja mis on toimunud pärast tema õndsakskuulutamist. Ime kinnitamise meetodid on samad, mida järgitakse õndsakskuulutamise puhul. Kanoniseerimist mõistetakse kui üleilmse Kiriku avaliku austamise mööndust ja nõuet. Kanoniseerimisega omandab õnnis tiitli 'püha'.

Mõisteid, mis on seotud kanoniseerimisega.

Positio - kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osas.
Postulaator - isik, kes on määratud suunama ja jälgima protsessi. Üks neist jälgib protsessi piiskopkondlikul tasandil (I etapp); teine, Rooma elanik, kelle nimetab Pühakukskuulutamise Kongregatsioon, jälgib II ja III etapi kõiki aspekte.
Prefekt - mõne paavstliku kongregatsiooni juht, tavaliselt kardinal.
Relaator - isik, kelle Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on määranud koguma ajaloolisi dokumente kandidaadi konkreetse asukoha ja ajastu kohta.
Püha - tiitel, mis antakse kellelegi, kes on Kiriku poolt ametlikult kanoniseeritud ja kes seetõttu esitatakse avalikuks austamiseks.
Jumalasulane - tiitel, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess on veel uurimisel enne õndsakskuulutamist.
Auväärne – veel üks aunimetus, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess pole veel jõudnud õndsakskuulutamise staadiumisse, kuid kelle kangelaslikku voorust paavst on tunnustanud.
Ime - sündmus, mida meeled kinnitavad, kuid mis on sündinud ilmselt väljaspool loodusseadusi. Kirik tunnistab autentseid imesid kui jumalikku ettehooldust tajutavas maailma.

Koostanud Marge-Marie Paas

Allikad:
• Angelo Amato. Libro di Testo dello Studium. Vatican, 2018.
• Robert Sarno. Saints. USA Piiskopikonverents. http://www.usccb.org/about/public-affairs/backgrounders/saints-backgrounder.cfm
• Sanctorum Mater. Congregation for the Causes of Saints. Instruction, 2007.
• Normae Servandae in Inquisitionibus ab. Sacred Congregation for the Causes of Saints, 1983.