(Isa Werlingi kiri on toodud postituse lõpus)
Ajalooliseks taustaks
23. augustil 1939 Molotovi ja Ribbentropi poolt alla kirjutatud Hitleri ja Stalini salakokkulepete tagajärjel hakati Eestis kiriku vabadusi järk-järgult piirama. Baltisakslased sunniti Eestist lahkuma. Nende hulgas oli hulk katoliiklasi: lahkuma pidid mitmed preestrid ja orduõed.
Eesti okupeeriti 17. juunil 1940. Eestis kehtestati nõukogude ususeadused. Algas kiriku ja preestrite süstemaatiline tagakiusamine. Nõukogude võimuorganid konfiskeerisid kiriku vara. Leidis aset jumalateenistuse segamisi ja vaimulike tagakiusamist. 2. juulil 1940 kutsuti tagasi Eesti Vatikani saadik Karl Selter. Sellele järgnes nuntsius Antonino Arata väljasaatmine 26. augustil 1940.
26. jaanuaril 1941 lahkusid Eestist viimased jesuiidid ja kaputsiinid. Eestisse jäid Eduard Profittlich, Henri Werling, Charles Bourgeois, Thäddaus Kraus ning Lucian Ruszala. Tartusse jäid kolm tšehhi õde Püha Franciscuse III ordu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kongregatsioonist: õde Assunta Pešova, õde Celesta Štohanzlova, õde Salvatora Belikova.
Peapiiskop Profittlichile oli Eestisse jäämine seotud suurte sisemiste kahtlustega. Saksa saatkond Tallinnas püüdis Profittlichi, kes alates 20. aprillist 1935 oli Eesti kodanik, veenda Saksamaale tagasi pöörduma. Põhjuseks toodi oht, et Nõukogude võim ei talu sakslasest piiskopi viibimist sõjaliselt tähtsal territooriumil ning et ta küüditatakse sisemaale või Siberisse. Peapiiskop otsustas jääda, põhjendades seda sooviga jääda oma koguduse juurde ning jagada koos temaga õnne ja õnnetust.
Julgeoleku rahvakomissar Boris Kummi käsul korraldati ööl vastu 27. juunit 1941 Profittlichi juures läbiotsimine ning peapiiskop arreteeriti. Läbiotsimise käigus võeti kaasa Katoliku Kiriku Tallinna koguduse liikmete kartoteek, jutluse käsikirjad ja kirjavahetus paavstiga.
Peapiiskop Profittlichi edasine saatus selgus 1990. aastal, kui sai võimalikuks juurdepääs NKVD toimikutele. Profittlich mõisteti Kirovi vanglas 21. novembril 1941 surma mahalaskmise läbi, “süüks” nõukogudevastase laimu levitamine kantslist, katoliiklaste välismaale põgenemise varjamine, Saksa armee kiitmine ja kontrrevolutsiooniline agitatsioon. Eduard Profittlich suri Kirovi vangla haiglas 22. veebruaril 1942. aastal, enne kohtuotsuse täideviimist.
Pärast Profittlichi vangistamist nimetati korralduse alusel, mille kardinal Luigi Maglione oli andnud 7. märtsil 1941 Riia peapiiskopile Antonijs Springovičsile, Eesti apostellikuks administraatoriks ad interim Henri Werling.
Järgneval Saksa okupatsiooni perioodil saavutas kirik ainult mõningase vabaduse. Pärast seda, kui Henri Werlingil õnnestus 30. augustil 1941 ühe katoliikliku diviisikaplani kaudu Vatikaniga ühendust saada, saatis peapiiskop Springovičs 11. mail 1942 oma abipiiskopi Jāzeps Rancānsi visiidile Eestisse, mille käigus ta pühitses 10. mail 1942 preestriks Alexander Dordetti (1916-1984) ja nimetas ta Tartu kogudusevaimulikuna ametisse. Dordett töötas Tartus 3.07.1942-15.08.1944. Alexander Dordett pärines Tallinnast, tema ühinemisel katoliku kirikuga mängis suurt rolli Eduard Profittlich. Ta lahkus Eestist koos taganevate saksa vägedega ning jätkas hiljem õpinguid Austrias ja Belgias, tehes silmapaistvat akadeemilist karjääri.
Saksa okupatsiooni aastatel oli Eestis teenimas 5 preestrit: Henri Werling Tallinnas ja Pärnus, Alexander Dordett Tartus, Thaddäus Kraus Narvas, Lucian Ruszala Valgas ja Petseris ning Stanislaus Rut Rakveres ja Kiviõlis. Charles Bourgeois, arreteeriti sakslaste poolt 23. juunil 1942 süüdistatuna spionaažis (Tartus preestrina 3.02.1941-23.06.1942), pärast seda kui ta püüdis Roomas resideeruvat peapiiskop Antonino Aratat informeerida katoliku kiriku olukorrast Eestis. Charles Bourgeois vabanes venelaste taastulles vangistusest, kuid uued võimud ei andnud talle luba preestrina tegutseda. Isa Vassili lahkus Eestist mais 1945 Moskvasse, kus tegutses kaplanina Prantsuse saatkonna kabeli juures. Märtsis 1946 saadeti ta Nõukogude Liidust välja.
Septembriks 1944 taasokupeerib Punaarmee Eesti mandriosa ning ateistliku riigi seadused hakkavad Eestis jälle kehtima. Taas algasid usklike tagakiusamine, kodude läbiotsimised, vahistamised. 15. augustil 1945 küüditati apostellik administraator ad interim Henri Werling Permi oblastisse Uuralites. On säilinud isa Werlingi 13 kirja aastatest 1946-1949 Tartusse tšehhi orduõdedele:
1_IX_1949; 1_VIII_1948; 1_X_1948; 3_II_1949; 4_VI; 6_XII_1946; 9_VI; 12_VII; 15_VI; 18_IX_1948; 19_XI_1948; 20_IV; 27_II
Henri Werling vabanes asumiselt 1954. aastal ning saabus tagasi Eestisse. Üle jõu käiva töö tulemusena invaliidistunud Werling asus elama Esna-Kodasemale. Koos temaga elas Kodasemal jesuiidivend Cazimir Kantski (1889 – 1970). Usuasjade voliniku loal käis isa Werling iga kahe kuu tagant Tallinnas pihilisi vastu võtmas. Vaatamata järjest halvenevale tervisele jätkas isa Henri Tallinna külastusi ning töötas muuhulgas Apostlite tegude raamatu eestikeelse tõlke kallal. Sugulaste ettepanekule lahkuda Eestist oma kodumaale Luksemburgi, vastas ta eitavalt, soovides surra maal, millele oli pühendanud suure osa oma elutööst. Henri Werling lahkus igavikku 22. veebruaril 1961, samal kuupäeval mil peapiiskop Profittlich.
Pärast Henri Werlingi arreteerimist juhtis kogu hingehoiutööd Eesti mõnda aega Thaddäus Kraus, siis võttis Riia peapiiskop Antonijs Springovičs Eesti koguduste hingehoiu enda alluvusse. Ta hoidis kontakti Roomaga ning saatis Eestisse oma piiskopkonna preestreid. 1946. aasta märtsis asus Tallinnasse preestriks Kazimirs Sosnovskis, kes lahkus veidi rohkem kui aasta pärast, tema asemele asus Janis Grišāns, kes töötas preestrina 1952. aastani ning lahkus siis tervislikel põhjustel. 1952. aastal saabus Tallinnasse kogudusepreestriks Miķelis Krumpāns, kes jäi siia kuni oma surmani 1987. aastal. Isa Täddeus Kraus alustas tööd Tartu preestri kohal sügisel 1944. Vanaduspuhkusele lahkus ta 15.septembril 1964 Krakovisse oma ordu emakloostrisse. Riia peapiiskopkonna apostellik administraator Julijans Začestsil (1914 - 2004) nimetas 14. septembril 1964 Tartusse ametisse uue preesteri - Andreas Pavlovskise OFMCap (1916?2000). Preester Pavlovskis töötas Tartus kuni 1977. aastani.
***
Kemyl 19/XI 48
Kallis õde, 16 al sain Teie kirja, ja eile ilusa paki. Suur tänu südamest! Nagu näete lisatud ümbriku tükist, olite minu nime unustanud; ja võib olla sellepärast tuli kiri lahtitehtuna ja liimiga jälle kinnikleebituna. Õnneks olin just Kemyl´i postkontoris kui ta pääsis siia, ja ametnik andis mulle kätte, tundes juba et oli minule saadetud. - Väga huvitasid mind Teie teated Teie ja isa töö kohta ja läti koleegide kohta! Pakiga oli väike õnnetus: Esimene kord tuli mul ette, et keegi varas avanes paki noaga, allpoolt. Aga kui nuga lõikas ubade ja suhkru kottidesse ja neist voolas osa välja, kartis ta siiski ja pani jälle kinni Postiametnik nägi seda kohe kui pakk tuli, ja kirjutas sellest akti. Väga hea oli, et Teie kirjast paki sisu oli mul juba tuntud, nii et võin konstanteerida, et midagi paremat seal ei puudunud. Teie küsite, kas pakid alati tervena tulid siia. Küll seni alati. Ja kalakonserv oli seal ka mitu korda. Tšehki sõnaraamatuga on veel aega küllalt. ma lõpetasin nüüd "Uue aja" ja pean tema küljes lihvima terve kuu! Tööpäev on nüüd lühike. Ja kuna võimalik on, et meid saadetakse koju, veel talvel 48/49, parem on oodata. Kui jälle kirjutate emale, lisage ka minult südamlik tervitus. Tänan Teid veel üks kord. Teie armsa abi ja palvete eest. Mina ei unusta Teidki ega isa T.
HW.
No comments:
Post a Comment