Isiklik kogemus: mis on haigete salvimise sakrament?

Kirjutab Grete

Mis on haigete salvimise sakrament?

Väljavõte Katoliku Kiriku Katekismusest:

"Kirik usub ja tunnistab, et seitsme sakramendi seas on üks, mis on eriliselt määratud kinnitama haiguse all kannatajaid – see on haigete salvimine. Haigete püha salvimise ja preestrite palve läbi annab terve Kirik haiged kannatava ning ülendatud Kristuse hoolde, et Ta neid turgutaks ja päästaks. Peale selle manitseb ta neid ennast vabatahtlikult Kristuse surmaga ühendama ja sel moel Jumala rahva heaolu edendama (LG 11). Haigus ja kannatused on alati kuulunud inimese elu raskeimate katsumuste hulka. Haiguses kogeb inimene oma abitust, piire ja lõplikkust. Iga haigus võib seonduda surma eelaimdusega. Haigus võib tekitada hirmu, endassetõmbumist, vahel isegi ahastust ning mässu Jumala vastu. Ta võib inimest aga ka küpsemaks muuta, avada tema pilk sellele, mis on tema elus ebaoluline ning seega aidata pöörduda olulise poole. Väga sageli juhib haigus Jumalat otsima ja Tema juurde naasma.”

Kes võivad seda vastu võtta?

“Haigete salvimine „ei ole mitte ainult nende sakrament, kelle elu on äärmises ohus. Seetõttu on õige silmapilk selle jagamiseks antud juba siis, kui kristlase elu hakkab haiguse või vanaduse tõttu ohtu sattuma“. Kui haige, kes on salvimise vastu võtnud, taas terveks saab, võib ta uuesti raskelt haigestudes seda sakramenti veel kord vastu võtta. Ühe ja sama haiguse jooksul tohib seda sakramenti korrata juhul, kui haige seisund halveneb. Haige salvimist on sobiv vastu võtta juhul, kui ees ootab raske operatsioon. Sama kehtib eakate puhul, kelle jõud hakkab nõrkema.

Haigete salvimise sakramendi toime on Püha Vaimu eriline and. Haigete salvimise sakramendi esmane arm on lohutus, südamerahu ja julgus, ületamaks haiguse või vanadusnõtrusega seonduvaid raskusi. See arm on and Pühalt Vaimult, kes uuendab usaldust Jumala vastu ja usku ning kinnitab haiget võitluses kurja vaenlase, kõhkluste ja surmahirmu katsumuste vastu (vrd Hb 2:15). See Issanda toetus Tema Vaimu väe läbi peab viima haige hinge tervenemiseni ning kui see on Jumala tahtmine, siis ka kehalise tervenemiseni (vrd Firenze Kirikukogu: DS 1325) ning sellele, „kes on pattu teinud, antakse tema patud andeks“ (Jk 5:15; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1717). /733/ Ühinemine Kristuse kannatustega. Selle sakramendi armu läbi saab haige väe ja anni veelgi sügavamalt ühineda Kristuse kannatustega. Teatavas mõttes teda pühitsetakse selleks, et Issanda lunastava kannatamisega ühinedes vilja kanda. Kannatamine, mis on pärispatu tagajärg.“

Elades kroonilise haigusega ja kogedes oma haigusega toimetuleku raskusi, samuti tundes kõiki tundeid, mida eespool on nimetatud, palusin preestrilt katoliiklaseks saades haigete salvimise sakramenti. Preester luges minu eest teatud palveid ja võidis mind õliga. Haigete salvimise sakrament muutis minu elus kõike. Ma suutsin leppida oma seisundiga, ma saavutasin rahu iseenda, Jumala ja oma haigusega. Võiks isegi öelda, et minu hing sai terveks. Mõned kuud pärast seda leidsin spetsialisti teisel pool maakera, kes on välja töötanud rehabilitatsiooni tehnika, minu diagnoosiga inimestele ja väga paljud on sellest abi saanud. Kas see ei ole mitte Jumala ime, kui haigus, mis on olnud ravimatud, saab järsku ravitavaks? Isegi, kui see on pikk protsess ning nõuab minult palju tööd oma kehaga, siiski kõneleb see minu jaoks selgesti Jumala ettehooldusest, armastusest ja armust…

Loe ka Grete blogi: https://eludystooniaga.wordpress.com/