Tuesday, July 17, 2018

Elizabeth Anscombe: kontratseptiivid, karskus ja abielu kutsumus

Tõlgime seitsme lapse ema ja maailmakuulsa katoliikliku filosoofi Elizabeth Anscombe'i ilma kuupäeva ja pealkirjata käsikirja, mis esmakordselt avaldati postuumselt raamatus "Faith in a hard ground: Essays on religion, philosophy and ethics by G.E.M. Anscombe".

Teksti paremaks mõistmiseks tasub jälgida lisatud kommentaare. Kes oli Elizabeth Anscombe, saab lugeda siin.













Lubage mul anduda ühele unistusele. Aasta on 1968. Entsüklika [Humanae Vitae] on just välja antud[1]. Igal pool, kus kontratseptiivid võidutsevad, võtavad piiskopid julgelt ja korduvalt sõna. Nende sõnum kõlab umbes nii:

"Ristirahvas! Püha Isa nõudis, et seda teemat eelneva nelja aasta jooksul ei arutataks. Kiriku õpetuse vaenlased ei olnud sellel ajal vait. Nad on teinud kõik, et teid veenda, kallid inimesed, et te võite enda meelt muuta, endise õpetuse unustada ning selles küsimuses täielikult maailmaga muganduda. Kuid seda te teha ei tohi. Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Pole ime, et üldiselt peeti tavalisi kristlasi mingit teatud tüüpi lumpenproletariaadiks ning et kloostrisse minekut peeti peaaegu teiseks ristimiseks. Pole ime, et abielust mõeldi kui tavalise maailmaliku elu elamisest. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma ning, kuigi religioosne elu jääb kõrgemaks, ei pea selle näitamiseks kloostrisse minema. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Te teate, et puhtuse seadus, mida maailm vihkab, on see: otsige vaid abielus sugulist rahuldust; väljaspool abielu olge vabad. Sest sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel, kui ühine tahe teid õhutab, saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Olge mõõdukad, kuid lubatud on kõik, mis on ohutu ja mõlema poolt ihatud, niikaua kuni mehe seemnepurse toimub naise tupes, ning te ei tee midagi, et muuta seda akti viljatuks, kui see vastasel juhul oleks olnud viljakas. Te ei tohi abielluda kavatsusega lapsi mitte saada, sest see ei ole abielu, vaid kõigest nõusolek sohieluks. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Kuid olge kindlad, et põhjus on õigustatud, ega seisne laiskuses, kerge elu armastamises või maailmalikkuses. 

Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on. Nende seaduste all ei põleta meelelikud ihad teid kompulsiivse tulega, joostes kasutult teie soontes. Erootiline tuli põletab võitlevat südant; taltunult soojendab see sind, ning sa saad Jumalat selle eest tänada, sest see aitab nõnda üles ehitada esimest, ning endiselt kõige tugevamat ühendust inimeste seas. Kuid te ei ela nagu teie naabrid, rüvetades enda abielu, ning üle kõige tervitate te lapsi, kui olete võimelised neid saama."

Sellist sõnumit, niipalju, kui ma tean, ei antud. Paljudes kohtades olid piiskopid entsüklikast silmnähtavalt kohkunud. Vaesed mehed, ka neid mõjutas meedia ja teiste metsik rünnak. Ning parim, mida öeldi, oli: "Siiski ei mingit muutust. Nii et kaitske, ning elage ise nende reeglite järgi nii hästi, nagu saate". Ning anti üsna tugevaid vihjeid, et usklikud võivad enda pahedele hõlpsasti koha leida, kui nad tõesti ei taha paavstiga kaasa minna.

Ma süüdistan piiskoppe ja koguduste vaimulikke suutmatuses õpetada. Tõepoolest, kes tahaks olla piiskop? Vastutus on hirmutav, põrgu oht on palju suurem kui meie ülejäänute jaoks. Seda õpetust polnud vaja korraks või kaheks; ei piisanud, et inimesed teaksid kauges meelesopis, et see on ametlik õpetus. Neid pidi õpetama seda tõsiselt võtma, õpetama õigel ajal, valel ajal. Suur Iiri dominikaan, isa Vincent McNabb, kes suri enne nende asjade juhtumist, ennustas, et sellel sajandil toimub Kirikus suur võitlus mitte dogma, vaid moraali üle: tal oli kindlasti õigus. Asjad olid nii, et need ilmikliikmed, kes olid enda elus ustavaks jäänud, olid inimlikus mõttes üksi. Ma olen tänulik, et ma ei pidanud nende aegade katsumusi läbi elama. Nad pidid toetuma Jumalale, mitte otsima julgustust enda vaimulikelt. Surmav vaikus vaimulikkonna seas - ma pean silmas neid, kes ei olnud tegelikult dissidendid - oli üsna heidutav. Ning spirituaalselt kokku kuivanud. See kõik oli ehk hirmu pärast inimesed Kirikust eemale peletada. Tegelikult tähendas see tihti, et protsess teostus kahes faasis. Esiteks otsustati tagasi lükata õpetus kontratseptiivide kasutamise kohta. Siis muututi enda usu dogmaatilise sisu osas aina õhemaks ja õhemaks. Seejärel hajus see tihti üldse. Või leidis endale koha täielikus maailmalikkuses.

Soren Kierkegaard, see kaval ja tark mees, kirjutas kord: "Protestantismi ohustab alla käima pealiskaudne maailmalikkus; katoliiklust aga võltsvaga silmakirjalikkus." Milline läbinägelikkus! Kuid ennäe, kuidas asjad on muutunud: pealiskaudne maailmalikkus, mida õnnelikult peetakse religioossuseks endaks, on nüüd palju rohkem meie allakäigu vormiks kui endistel aegadel. Sest, pange tähele, allakäik ei pidanud tähendama usust ära langemist, vaid religioossuse mandunud vormi. Põhjuseks on võimetus paavstlik õpetus omaks võtta - omaks võtta tõelise entusiasmiga, mitte vastumeelselt, ning kuulutada seda tugevalt. See oli tähtsam, kui me aimata oskasime.

Kuidas te nüüd selle eest maksate, piiskopid ja vaimulikud! Kui palju on teie kogudustes ristimisi? Kas nende arv ei ole paljudes kohtades langenud hoopis rohkem, kui sündivus ise? Te olite lühinägelikud ja argpükslikud. Ning täiskasvanute ristimised? Inglismaal oli 12000 pöördunut aastas; nüüd on neid vaevalt üldse.

See oli 1963. aasta lõpus, ma arvan, kui ma muutusin teadlikuks sellest tänapäeva kohutavast veidrast mädanikust, mis oli üle Kiriku levimas. See oli siis, kui üks tuttav näitas mulle ühes Ameerika ajakirjas avaldatud artiklit üsna hästi tuntud euroopa preestrilt. Ma unustasin selle sisu, mis oli igav, välja arvatud see, kuidas see lõppes. See lõppes, rõõmsalt tähistades, et kontseptsioon "võitlevast Kirikust" on nüüdseks aegunud. Ma lugesin seda tuimalt, passiivse skeptilisusega selle suhtes, mis näis olevat veider arvamus. Aegunud - just nüüd, kui varasemalt kristlik maailm lükkas aina eksplitsiitsemalt tagasi kogu kristliku õpetuse? Kui imelik, et võitleva Kiriku kontseptsioon oli sobiv kogu näiliselt kristliku kultuuriga sajandite jooksul! - aga just siis, kui kõik see kokku kukub, muutub see aegunuks! Kuuldes vaimulike hääli maailmaga kaasa minemas, hüüdis kunstnik David Jones: "Nad peaksid valvurid välja kutsuma!" Kuid kus olid valvurid? Vastureformatsiooni jesuiitide analoogid? 

Mida saab teha? Kui tahate olukorda parandada, peate jutlustama puhtusest, kogu Kiriku doktriini, tervet paketti. Sest see kõik käib koos.

Nad ütlevad, et me oleme "seksivastased". Esialgu see jahmatab meid, sest me teame enda võitlusest manilaste vastu[2], enda katkematut vastasseisu jäledale hereesiale, et ihu on halb.

Kuid see on tõsi, et me oleme see, mida nemad nimetavad "seksivastaseks." Väärtustada tahtlikult alles hoitud neitsilikkust, ning religioosseid tsölibaadivandeid, ning soovitada isegi abiellunutele aeg ajalt karskuse perioode - see on seksivastane. Meid süüdistatakse mõtlemises, et vahekord vajab õigustust, ning et seda õigustab ainult soojätkamise eesmärgi täitmine. Kui asjale vaadata niimoodi, muutub paavstlik õpetus muidugi arusaamatuks. Ning ma tunnen, et ma pean tunnistama, et augustiinlik traditsioon viitab küll sellele. Selles traditsioonis arvati, et kui püha Paulus rääkis millestki, mis on välja vabandatud või õigustatud, kuid mitte nõutud, siis see oli vahekord ise, mida vabandati välja või õigustati. Kuid mulle tundub selle teksti loomulikul lugemisel, et lubatud, kuid mitte nõutud on enda ajutine keelamine teineteisele "et pühenduda palvetamisele" (vt 1Kor 7:5-6). Kui see on õigem tõlgendus, siis tuleb tunnistada, et meie traditsioonis on jälg valest ideest, et vahekord vajab õigustust. Kuid mis pühale Augustinusele tõeliselt muret valmistas, oli veider korratuse tunne meie seksuaalsuses. Ning seal, ma arvan, oli tal õigus. Selle korratuse vabandas tema meelest välja ja tegi heaks abielu täiuslikkus. See on peenekoelisem doktriin kui "vahekord vajab õigustust". Ning idee, et soojätkamine on vahekorra jaoks vajalik õigustus, on täpselt nagu idee, et toitumine on söömise jaoks vajalik ettekääne. See kõlab naljakalt, sest see on seda tüüpi tegevuse sisseehitatud teleoloogia[3], mitte väline õigustus. Seda on näha, kui kui küsida, kuidas me identifitseerime seksuaalset erisust ning suguorganeid teistes liikides. See sisseehitatud teleoloogia ei tähenda, et iga akti kavatsus peab olema soojätkamine: pigem, nendes aktides osalemine oma elu osana on see, mis sobiva eaga inimeste puhul viib soojätkamiseni, ning sellest ei pea iga akti puhul mõtlema. Vastutus tähendab ennekõike selle elu muutmist kestvaks abieluliseks eluks, ning pärast seda on see vaid detaili küsimus.

Kuid maailm lükkab tagasi kogu katoliikliku õpetuse. Tahaksin siinkohal märkida, et idee, nagu oleks kontratseptiivide kasutamine abielus lubatud, kuid me peaksime muretsema kontratseptiivide kättesaadavuse pärast mitteabiellunutele, on üsna naeruväärne. Kontratseptiivide kasutamine on abielu rüvetamine. See idee taotleb kõigest maailmalikku auväärsust: ma loodan, et see kaob.

Lükates tagasi Kiriku õpetuse kontratseptiivide kohta, on inimesed üsna loomulikult hakanud aktsepteerima homoseksuaalseid sugulisi praktikaid, nagu hoiatas vähemusaruanne[4]. Me arvasime, et on piisav, kui öelda: kui te loobute õpetusest kontratseptiivide kohta, ei leia te enam põhjust, miks mitte loobuda ka teistest õpetustest. Kuid see ei ole piisav. Nüüd leidub katoliiklike homoseksuaale, kes teevad tõsimeelset propagandat, ning ütlevad: "Me nõustume, et see kõik käib koos, ning me lükkame kogu kupatuse tagasi".

Nii peame me käsitlema tervet puhtuse ideed. Laialt võttes on kolm võimalikku vaadet: üks, et sellisel voorusel ei ole üldse mingit mõtet. Seksuaalset, sugulist naudingut ei pea piirama; ükski moraaliseadus ei nõua seda, ning ei ole ühtki ebasobivat vormi (kui sadistlike vorme välja ei arvata). Kuid heidame selle kõrvale; see näib liiga hullumeelne. Kuid on olemas ka vaade, mis ühendab sugulise ühtimise armastusega, ning näeb nii ette, et see peaks toimuma inimeste vahel, ning on võib-olla isegi kallutatud mõtlema, et see peaks olema piiratud armastavatele paaridele. Ma küll tõesti ei tea, milleks see viimane.

Siin on meil paavsti õpetus, et ühekssaamise ja soo jätkamise tähenduse vahel on lahutamatu seos. See avaldub implitsiitselt selles, et on võimalik sugu jätkata ilma, et aktil oleks soojätkamise tähendus - nagu on see siis, kui see on lahutatud ühekssaamisest või ühekssaamise tähendusest. Ning mündi teisel pool on võimalik olla vahekorras ilma ühendava tähenduseta - nagu siis, kui see on lahutatud soo jätkamisest või soo jätkamise tähendusest. Sel juhul on katoliikliku õpetuse juures oluline, et viljatute perioodide legitiimne kasutamine ei lahuta akti selle soojätkamise tähendusest. See ei kehti muidugi juhul, nagu manilaste puhul, kui viljatuid perioode kasutatakse kogu abielu vältel, või pigem peaksin ma ütlema, kogu kokku lepitud sohielu jooksul, kus kavatsetakse laste saamisest üldse hoiduda.

Homoseksuaal väidab ilmselt, et tema ühendus kannab ühekssaamise tähendust. Me võime kaaluda kontrasti selle kõige ideaalsema vormi vahel, ning abieluvormi vahel, kus paar on ühendatud laste üleskasvatamise töös, kes on nende ühekssaamise tulemus, et teenida ja armastada Jumalat. Ei ole keeruline näha, et üks on teise kehv imitatsioon, ning et puudub põhjus piirata seda tüüpi armastust ainult paaridele. Abiellunud paari puhul on põhjuseks taustal olev vastutusrikas armastus, mida on vaja laste jaoks. Mõned filosoofilised spekulandid mängivad nüüd mõttega seksuaalsetest gruppidest, ühiste naiste ja meestega; kuid sellele on olemas loomulik vastuväide: hüüe "see ei olnud minu töö" oleks hajusa vastutuse puhul vältimatu.

Kõik see näitab, miks karskus, nagu Katoliku Kirik seda mõistab, on kasulik voorus. Sest see on kasulik isegi ühekssaava tähenduse jaoks, mida kirjeldasin. Kuid on veel, mida uurida, millele vihjab meie viide neitsilikkuse müstilisele tähtsusele.

Kuigi asjalik, praktiline ja kasulik voorus, ei ole sugulisel karskusel suuremat väärtust, võib-olla ei ole see isegi mingi päris asi - ma ei oska öelda - kui see ei ole üks puhtuse spetsiaalne vorm või aspekt. Ma pean silmas südame puhtust.

See võib näida ebamäärane ja keeruliselt mõistetav. Ilmselt on võimalik erinevaid voorusi praktiseerida, nagu ausust, mõõdukust, külalislahkust. Kuidas on võimalik südame puhtust praktiseerida? Kas see ei ole mitte loomuomadus, mis kas on olemas või ei ole? "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat". Kui usutavalt see kõlab! Aga kui kellegi süda ei ole puhas, kas ta vaatab siis abitu imetlusega, võib-olla lootusetu igatsusega nende vaatemängu, kes ilmutavad südame puhtust? Mulle tundub, et selline on tavaline meelelaad.

Kuid Püha Paulus ütleb, "puhastage oma südamed"[5]. Nii et midagi on võimalik teha. Puhtus on ilmselt lõplik saadus, mitte praktika. Kuid kuidas puhastada enese südant?

Ma arvan, et suur osa religioosse inimese kasvatusest, kui see on hea kasvatus, on südame puhtuse kasvatamine. Me vajame juhiseid nende käest, kes teavad. Mina ei oska palju öelda. Kuid ma mõtlen, et keeldumine tegutseda põlastusväärsete motiivide alusel  - näiteks edevusest - peab olema osa sellest, üheskoos vabadusega meelelisusest ja kindla otsusega usaldada Jumalat. Usaldust Jumala vastu pilgatakse kõige rohkem - arvatakse, et preester ütles silmakirjalikult "usalda Jumalat", ning petetud ohver proovis ja proovis, aga mitte midagi ei tulnud välja. See on üks kõige tavalisemaid propagandavalesid. Ja ma eeldan, et preester, kes on ise üsna mugav ega ole vaimus alandlik ja kuulekas, on kentsakas olukorras, rääkides raskustes viibivale inimesele Jumala usaldamisest. Sellele vaatamata see vulgaarne rünnak on rünnak religiooni juurte vastu, ning selle tõestus on see: kõik teavad, et pilt kellestki, kelle suured kannatused jätkusid, kuid kes jätkas Jumala usaldamist, ei ole pilt kellestki, kes proovib midagi, mis ei tööta. Pigem vajab lugu "ma usaldasin Jumalat, ning ennäe, ma sain ametikõrgendust!" üsna erilisi tingimusi, et mitte olla halb nali.

Mida siis on vaja? Püsivat õpetust - terve usu õpetust justkui lastele, kellele pole seda kunagi õpetatud. Inimestele tihti ei ole; ning need, kellele on, ei lase end sellisest õpetusest häirida. Ning selles konkreetses küsimuses peab õpetus olema kujul: ärge muganduge maailmaga, ning: puhastage oma südamed. Astuge abiellu tahtega lapsi saada ning kindla otsusega enda abielu mitte rüvetada aktidega, mis muudavad selle sohieluks; korralduseks, mis sobib toimingute jaoks, mis ei erine aktiivsete homoseksuaalide omadest. Ning usaldage Jumalat, kui olete vaevatud. See ei ole lihtsalt niisama, et sa oled kristlane: sa ei saa nõuda, et see ei läheks sulle mitte midagi maksma, või et see ei eraldaks sind maailmast, kus sa elad.


[1] Jutt käib Paulus VI entsüklikast "Humanae vitae", mis avaldati aastal 1968 ning käsitles sündide reguleerimise küsimust. Muuhulgas taaskinnitas see Kiriku traditsioonilist õpetust, mille kohaselt kunstlike kontratseptiivide kasutamine on loomuvastane ja keelatud. Paavst jäi ortodoksele õpetusele kindlaks, kuigi entsüklika avaldamisele eelnevatel aastatel tehti nii Kiriku sees kui väljas palju propagandat selle õpetuse muutmise nimel.
[2] Manilased olid inimesed, kelle meelest igasugune seks oli kuri. Nad pidasid ihu niivõrd halvaks, et nende meelest oli paljunemine hullem kui vahekord ise: seega, manilaste järgi, kui vahekorda üldse astuda, siis peaks see toimuma ilma paljunemiseta, mis vangistab hinge ihusse.
[3] Teleoloogia on "käsitus, mille kohaselt bioloogiliste ja sotsiaalsete süsteemide ehituse, käitumise ja arengu määravad eesmärk ja otstarve". Mida professor Anscombe öelda tahab, on see, et vahekorda astumise põhjus ei pea olema otseselt sama, mis on vahekorra otstarve kui selline; piisab sellest, kui vahekorda astumise põhjus otseselt ei moonuta vahekorra otstarvet ja olemust.
[4] (Esseekogu originaalmärkus) Viide käib nelja moraaliteoloogi memorandumi kohta, kes olid 1966. aastal osa paavstlikust komisjonist, kes uurisid perekonna, rahvastiku ja iibeprobleeme. Algselt asutas selle paavst Johannes XXIII, ning paavst Paulus VI kujundas selle ümber oluliselt suurema liikmeskonnaga.
[5] See fraas näib esinevat kõige täpsemal kujul hoopis Jaakobuse kirjas, "Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!" (Jaakobuse 4:8). Pauluse kirjadest on ehk kõige täpsem "Mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! " (Heebrea 10:22)

No comments:

Post a Comment