Tuesday, July 24, 2018

"Humanae vitae" prohvetlik vägi

Tõlgime Mary Eberstadti artikli ajakirjast FirstThings

Üks paavst Franciscuse õpetuses tihti esinev teema on see, et inimeste reaalsed elud on üle akadeemilistest abstraktsioonidest: "La realidad es superior a la idea". Tema fraas pastoritest, kellel on juures "lamba lõhn", on selle maksiimi rahvapärane versioon. Hoiatused "jäikuse", "tühja retoorika" ja "puhastesse ideedesse" kinnijäämise kohta esinevad tihti tema ja ka tema siseringi töös. Kõige rohkem loeb "reaalsus, millega inimesed iga päev silmitsi seisavad," nagu kardinal Blaise Cupich hiljuti väitis kõnes Cambridge's.

Eriti sobiv on pöörata tähelepanu "reaalsusele" nüüd, kus saabub kiriku ajaloo ühe kõige kuulsama ja kurikuulsama entsüklika viiekümnes aastapäev. Kümne aasta eest, neljakümnendal aastapäeval avaldas First Things minu essee "Humanae vitae õigeksmõistmine". Viidates tõendusmaterjalile paljudest kaasaegsetest allikatest, sealhulgas sotsioloogilisele, psühholoogilisele, ajaloolisele ning kaasaegsele naiskirjandusele, väitsin ma:
Neli dekaadi hiljem pole dokumendi peamised ennustused mitte üksnes ratifitseeritud empiirilise jõuga, vaid need on ratifitseeritud moel, mida saab väga väheste ennustuste kohta öelda: viisidel, mida nende autorid poleks saanud ette näha, hõlmates informatsiooni, mis ei eksisteerinud dokumendi kirjutamise ajal, teadlaste ja teiste poolt, kellel ei ole mitte mingisugust huvi selle õpetuse vastu, ning tõepoolest tahtmatult ja rohkem kui ühel moel paljude poolt, kes on uhkelt Kiriku vastased.
Muidugi ei tähenda see, et tõestusmaterjali on külluses, et kehtiv argument leiab alati ja kõikjal eest rõõmsad kõrvad - see ei olnud nii viiekümne aasta eest, kümne aasta eest ega ole ka täna. Võimalus seksist nõudmisel, mida ei takista piirangud, võib olla kõige tugevam kollektiivne kiusatus, millega inimkond on pidanud kunagi rinda pistma. Seepärast on alates rasestumisvastase pilli leiutamisest olnud vastuseis traditsioonilise kristlikule normile vaibumatult raevukas ning paljud ilmikud ja vaimulikud soovivad, et see reegel (teiste seas) oleks vähem koormav. Nagu Jeesus Kristuse jüngrid kaebasid, kuuldes tema õpetust abielu kohta, on see sõna "raske".

Aga oleks fundamentaalne viga ajada "raske" segamini "valega". Kui me tahame tõeliselt toetuda realidadidele, saab empiirilise tõestusmaterjali suurest hulgast teha ainult ühe järelduse. See on sama järeldus, mis oli ilmne kümne aasta eest, ning mis jääb ilmseks kümne, või saja või kahesaja aasta pärast. See on lihtsalt see: viimase poolesaja aasta sees kõige enam globaalselt häbimärgistatud ja vääritimõistetud dokument on ka kõige prohvetlikum ja meie aega kõige enam selgitavam tekst.

Paneme kõrvale teoloogia, filosoofia, ideoloogia ja teised abstraktsioonid ning loeme ükshaaval üles uued reaalsused, mis mõistavad "Humanae vitae" õigeks.

Esimene empiiriline reaalsus on see: kui me jätame välja isiklikud kavatsused ja hindame üksnes vastuoludeta fakte, on läbinähtavalt selge, et kontratseptiivide kasutamise suurenemine on suurendanud ka abortide arvu. Viiekümne aasta eest, kui kontratseptiivid muutusid tavaliseks, kaitsesid paljud hea tahtega inimesed neid täpselt sel põhjusel, et nad arvasid, et see kaotab ära abordid. Usaldusväärsed rasestumisvastased vahendid, mõtlesid nad, hoiavad ära abordi. Aga statistika alates 1960-st aastatest näitab, et see tavaloogika on vale. Sotsiaalteadustes on viimaste kümnendite jooksul tehtud palju uuringuid, mis proovivad seletada seda, mida sekulaartarkus peab mõistetamatuks asjaoluks. Kaugel sellest, et hoida ära aborte ja planeerimata rasedusi, on kontratseptiivide mõju pärast pilli leiutamist liikunud hoopis teises suunas: kontratseptiivide kasutamise, abortide ning abieluväliste sündide arv on kõik samal ajal plahvatanud.

Kirjutades kakskümmend kaks aastat tagasi Quarterly Journal of Economics-ile, võtsid majandusteadlsed George A. Akerlof, Janet L. Yellen ja Michael L. Katz need ootamatud seosed kokku:
Enne seksuaalrevolutsiooni oli naistel vähem vabadust, kuid meestelt eeldati nende heaolu eest vastutuse kandmist. Täna on naised vabamad valima, kuid mehed on lubanud endale samaväärse valikuvõimaluse. "Kui ta ei ole nõus aborti tegema või kontratseptiive kasutama," võib mees mõelda, "siis miks peaksin ma end ohverdama abielule?" Muutes lapse sünni ema füüsiliseks valikuks, on seksuaalrevolutsioon muutnud abielu ja lapse toetamise isa sotsiaalseks valikuks.
Teiste sõnadega on kontratseptiivid viinud suurema arvu raseduste ja abortideni, kuna see pisendas ideed, et meestel oli planeerimata raseduse puhul võrdne vastutus. Rasestumisvastased vahendid, selgitasid need majandusteadlased, kahandasid teravalt meeste stiimulit abielluda - sealhulgas abielluda enda rasedate tüdruksõpradega. Uues, tableti-järgses korras sai rasedusest naiste vastutus - ja kui tablett "vedas alt", ei olnud see mehe mure.

Lisaks sellele on veel asjaolu, et kontratseptiivid ja abort on juriidiliselt seotud. Nagu Michael Pakaluk teiste teadlaste seas on hiljuti välja toonud:
Mis puudutab õigussüsteemi, siis kontratseptiivide vili on abort. Kuni 1960-ni olid Comstock Akti seadused mitmetes osariikides jõus, muutes kontratseptiivide müügi isegi abielupaaridele illegaalseks. Need seadused pöörati ümber Ülemkohtu 1965. aasta segase Griswoldi otsusega. Kuid 1973. - kõigest kaheksa aastat hiljem - tuletas Ülemkohus Roe v. Wade otsuses õigusest kontratseptiividele õiguse abordile.
Väljendades sama mõtet teisiti: juriidilist mõtlemist, millega õigustati vabadust kontratseptiividele, on kasutatud, et õigustada vabadust abordile - seos, mis õõnestab väidet, et nende kahe vahele saab selge ja kiire joone tõmmata. Võiksime ka öelda, et vabadusest kontratseptiividele ei piisanud. Inimestel oli vaja lisavabadust lõpetada nurjunud rasestumisvastaste vahendite tulemus. Ajalugu ühendab samad põhjuslikud punktid. Surve abordiseaduste liberaliseerimiseks üle maailma ei alanud enne kahekümnenda sajandi esimese kolmandikuni jõudmist, kui sündide reguleerimise vahendid laiemasse ringlusesse jõudsid, ning Ameerika osariigid ei alustanud abordiseaduste liberaliseerimist enne rasestumisvastase tableti riiklikku omaksvõttu 1960. aastal. Roe v. Wade tuleb pärast tabletti, mitte enne. Ajaloolise tõsiasjana kutsus kontratseptiivide massiline kasutus esile nõudluse rohkemate abortide järele.

Kirjutades 2015. aastal National Catholic Bioethics Quarterly jaoks järeldas ka teadlane Scott Lloyd sarnaselt, et kontratseptiivid viivad abordini - muidugi mitte vältimatult individuaalsetel juhtumitel, aga korduvalt ja usaldusväärselt kui sotsiaalne kaksikfenomen: "Kuna kontratseptiive kasutades tajutakse väiksemat riski, mis võimaldab seksuaalseid vahekordi ja suhteid, kuhu ilma nendeta ei astutaks, kutsub see esile rasedusi, mis tekivad olukordades, kus naised ei tunne, et nad oleksid valmis rasedaks jääma."

Ajalugu vaadates peame ilmselgelt osutama halastust ja andestust - see tähendab, sõjajärgsele põlvkonnale, kes võitlesid kontratseptiivide nimel. Kes oleks siis osanud oodata, et kontratseptiivid viivad abortideni ennenägematult skaalal? Kas lärm "Humanae vitae" üle oleks olnud palju pisem, kui kõik kriitikud oleksid teadnud, mida arvud nüüd näitavad? Kas oleks ehk mõned neist dissidentlikest katoliiklastest (ja teistest), kes avalikult Kirikut noomisid, käitunud teisiti, kui nad oleksid aru saanud, et kontratseptiivide omaksvõtmine avab tee palju rohkemate abortideni? Tagantjärgi tarkusena on ilmselge, et "moraalse korra normide nõrgenemine", mida "Humanae vitae" ette nägi, ei saanut hõlmata mitte üksnes austuse puudumist naiste vastu, aga ka inimloodete vastu.

Reaalsus alates 1968. aastast on muutnud võimatuks teeselda, et kontratseptiivid ei ole mänginud otsustavat rolli abordinuhtluses. Paavst Franciscus ise on nimetanud aborti "väga raskeks patuks" ja "hirmuäratavaks kuriteoks". Faktid on muutunud ülimaks sündide reguleerimise vanast kaitsmise viisist kui abordi alternatiivist. Aeg on andnud kinnituse reaalsuse, et see on kiirendi abordile.

Osaliselt seetõttu, et viiskümmend aastat kogemust on kinnitanud reaalsust number üks, on teine reaalsus ilmsiks saanud. Inimesed väljaspool Katoliku Kirikut - kõige tähelepanuväärsemalt, kuid mitte ainult, mõned juhtivad protestandid - on hakanud vaatama "Humanae vitaet" uues ja soodsamas valguses.

Üks meie aja religioosne lugu, millest kõige vähem on räägitud, võib see kristluse ümber seadistada, asendades ebaühtsuse sündide reguleerimise küsimuses uue ühtsusega. Nähes, mida seksuaalne revolutsioon endaga kaasa on toonud, seavad aina enam ja enam protestantlikke hääli küsimuse alla eilse ükskõiksuse kontratseptiivide suhtes. See ümbermõtestamine on kaugel enamiku vaateks olemisest - kuid siiski. Seal avaldub see, mis peab igas vähemusvaates olema, et võita üle teised: tõestusmaterjal ja moraalne energia. Kaaluge järgnevaid näiteid viimasest kümnest aastast:
Protsestandid on teinud endale karuteene, ignoreerides "Humanae vitae" olulist sõnumit inimese antropoloogia ja seksuaalsuse kohta .... Protestandid teeksid endale teene, õppides Paulus VI entsüklikat ning ning võttes kuulda selle hoiatusi. - Evan Lenow, professor, Southwestern Baptist Theological Seminary

Paljud evangeelsed kristlased on ühinemas aruteludega sündide reguleerimise ja selle tähenduse üle. Evangeelsed kristlased hakkasid hilja abordile mõtlema, ning me oleme hilja hakanud mõtlema sündide reguleerimise üle, kuid nüüd oleme me siin. –R. Albert Mohler Jr., president, Southern Baptist Theological Seminary

Evangeelsed kristlased ei näe kontratseptiivide vastast positsiooni kui ekskulsiivselt Rooma-katoliikliku, nagu tundus minevikus. –Jenell Paris, antropoloog, Messiah College

Miliganes sündmused puudutavad elu teemasid, tunnevad evangeelsed kristlased nagu mina end üha ebamugavamalt kontratseptiivses kultuuris. Me saame aru, et meil on palju rohkem ühist katoliiklastega, kes austavad elu, kui radikaalsete feministidega, kes austavad naiste õigusi üle kõigi muude asjade. –Julie Roys, evangeelne autor ja blogipidaja

"Aina enam protestante on sündide reguleerimise vastu" - pealkiri New York Timesis, 2012
Need järelmõtted protestantide ja teiste mittekatoliiklaste hulgas ei ole radikaalne eemaldumine kristlikust traditsioonist, vaid sellesse naasmine. Kiriku õpetus kontratseptiivide kohta, sealhulgas protestantide õpetus, on järginud katkematult sama rida läbi sajandite. Alles pärast seda, kui anglikaani kirik tegi keelule esimese erandi Lambethi konverentsil 1930., jagunesid katoliiklased ja protestandid selle moraalse õpetuse teemal eri leeridesse. Kuulus resolutsioon nr 15 oli mõeldud ainult abielus paaridele ja hoolikalt piiritletud tingimustel, kuid see juhatas sisse kontratseptiivide kasutamise mugavuse pärast. Selle keel langeb kokku terminoloogiaga, mida kasutavad isehakanud katoliiklikud "reformijad" täna:
Neil juhtudel, kus esineb selgelt tunnetatud moraalne kohustus piirata või hoiduda lapsevanemaks saamisest, ning kus on moraalselt põhjendatud täielikust karskusest hoidumine, nõustub Konverents, et kasutada võib teisi meetodeid, kui on tagatud, et seda tehakse sama kristliku põhimõtte valguses.
Siis, nagu ka nüüd pöördusid protestandid, kes ei tundnud end traditsioonilist õpetust hüljates vabalt, autoriteeti otsides Rooma poole. Charles Gore, Oxfordi piiskop oli vastu resolutsioonile nr 15. Tal oli "mitmekordne põhjus uskuda, et sündide reguleerimise küsimuses oli 'väga tugev traditsioon Katoliku Kirikus' õige, ning et sellel oli jumalik heakskiit". See, et mõned protestandid täna "Humanae vitae" poole liiguvad, on osaliselt vaikiv kuulutus, et tagasi vaadates võis Oxfordi piiskopi valitud pool õigeks osutuda.

Aafrikas kalduvad nii protestandid kui katoliiklased traditsioonilisema kristliku moraaliõpetuse poole. Siin, nagu ka mujal ajaloos peab paika maksiim, mille sõnastas sotsioloog Laurence R. Iannaccone: "Ranged kirikud on tugevad" - ning sellega kaasnevalt, lõdvad kirikud on nõrgad. Kristlus on "Humanae vitaele" järgnevatel aastatel kasvanud plahvatuslikult traditsioonimeelses Aafrikas - vastupidi neile rahvastele, kelle kristlikud juhid on võidelnud, ja võitlevad siiamaani reeglite muutmise nimel.

Pew Research Center sõnastas selle mõne aasta eest nõnda: "Aafriklased kuuluvad nende hulka, kes on moraalselt kõige enam kontratseptiivide vastu." Oluline osa inimestest Keenias, Ugandas ja teistes Musta Aafrika riikides - nii katoliiklased kui teised - on nõus väitega, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine on "moraalselt vastuvõetamatu"; Ghanas ja Nigeerias arvavad nii rohkem kui pooled inimestest. Vaatamata aastakümneid kestnud sekulaarsuse sissetungile on paljud Aafrikas seisnud vastu reformeerijate katsetele joondada nad sekulaarse lääne seksuaalprogrammide järgi - mis tooks muidugi kaasa aafriklaste arvu vähenemise.

Nigeerias sündinud Obianuju Ekeocha, uue raamatu "Target Africa: Ideological Neo-Colonialism of the Twenty-first Century" autor, kirjutas avaliku kirja Melinda Gatesile, kelle sihtasutus pühendab muljetavaldavaid ressursse rasestumisvastaste vahendite levitamiseks Aafrikas: "Ma näen seda 4.6 miljardit dollarit kui meile õnnetuse ostmist. Ma näen seda kui meile truudusetute abikaasade ostmist. Ma näen seda kui tänavate soetamist, mis on ilma laste süütust jutuvadast ... Ma näen seda kui meile pensioni ostmist ilma meie laste õrna armastava hooleta."

Aafriklased ei ole ainsad, kellele kavatsetakse kontratseptiivse Weltanschaungi laiendamise kampaaniatega head teha. Samuti ei ole nad ainsad, kes ütlevad lahti ideest, et maailm oleks parem koht, kui neid seal vähem oleks. Nagu üks märkimisväärne indialane, kes oli samasuguse sõnumi sihtmärk, ütles mõned aastad tagasi: "On ekslik loota, et kontratseptiivide kasutamist piiratakse kõigest järelkasvu reguleerimisele. Me saame sündsale elule loota ainut nii kaua, kuni seksuaalne akt on kaheldamatult seotud väärtusliku elu eostamisega." Nende lausete autor ei ole Elizabeth Anscombe, kelle kuulus 1972. aasta essee "Contraception and Chastity" kaitses "Humanae vitaed" sama loogika alusel. See on hoopis Mahatma Gandhi - veel üks mittekatoliiklane, kes kinnitab selle kristliku moraaliõpetuse mõistlikust. "Ma soovitan tungivalt kunstlike meetodite propageerijatel mõelda tagajärgedele," on ta mujal selgitanud. "Ükskõik milline nende meetodite laiatasandiline kasutus lõppeb tõenäoliselt abielusideme lõpetamise ja vabaarmastusega."

On ka tugev alus kestvale hirmule, et "avalik võim" võib proovida kodanikele neid tehnoloogiaid "peale suruda" - nagu "Humanae vitae" samuti hoiatas. See on muidugi juhtunud Hiinas, läbi kauakestnud barbaarse "ühe lapse" poliitika, mille tagavad pealesurutud abordid ja sunniviisiline steriliseerimine. Pehmemat sorti sundus on toimud Ühendriikides ja teiste lääne rahvaste hulgas, kus on tehtud jõupingutusi, et saavutada soovitud tulemusi kohustusliku sündide reguleerimise kaudu. Üheksakümnendatel ja ka hiljem on näiteks mõned USA kohtunikud andnud loa riigipoolsele pikaajalisele kontratseptiivide siirdamisele naistele, kes on kuritöös süüdi mõistetud. Niimoodi rakendatud jõud on teiste hulgas esile kutsunud American Civil Liberties Unioni (Ameerika Tsiviilvabaduste Ühenduse) kriitika: "Hiljutised katsed sundida naisi kasutama Norplanti esindab tagasipöördumist varjamatu rassismi ja eugeenika aegadesse," selgitas ACLU.

Reaalsus number kolm käib kaasaegsete naiste olukorra kohta. Arvati kunagi ning eeldatakse kestvalt, et kontratseptiivid teevad nad õnnelikumaks ja vabamaks, kui eales varem. On see nii? Asitõendid osutavad vastassuunas - alates sotsiaalteadustest, mis väidavad, et naiste õnnelikkus ameerikas ja euroopas on ajas langenud, kuni valulike nootideni, mis nii tihti kõlavad akadeemilises ja populaarses feminismis, ja kasvava mureni sekulaarsete naiste seas, et abielu on muutunud võimatuks ja on aeg elada iseseisvalt. Kümme aastat pärast seda, kui ma need suundumused dokumenteerisin, võib palju lisada arveraamatule, mis tõestab, et "Humanae vitael" oli õigus, kui ta kahtlustas kättejõudvat jagunemise suurenemist sugude vahel. Vaadake möödaminnes kõigest kahte meeldetuletavat kaadrit.

2012. aastal teatas Ühendkuningriigi Amazon, et E.L. Jamesi "Viiskümmend halli varjundit" on troonilt tõuganud J.K. Rowlingi Harry Potteri raamatud kui ajaloos enimmüünud teose. See väljendab erakordset turunõudlust naiste poolt loo järele, kus rikas ja võimas mees alandab, türannisserib ning ikka ja jälle kasutab vägivalda naise vastu.

Sadomassohism on esilekerkiv teema ka mujal populaarkultuuris - kaasaarvatud jällekord ka naiste kultuuris. Moetööstusesse puutuvalt täheldas John Leo: "Esimest korda märkasin ma porno ja moe seoseid 1975. aastal, kui ajakiri Vogue lasi välja seitmest fotost koosneva moelehe, kus hommikumantlis mees peksis karjuvat modelli armsas roosas pükskostüümis". Harper's Bazaar sekundeerib: "Ammu enne seda, kui "Viiekümne varjundi" palavik lahti läks, on moeloojad kaevandanud BDSM-i rõivainspiratsiooni jaoks. Päris piitsadest kuni kõiksugu piha, randme ja pahkluu kinnisidumisatribuutikani - mainimata nahakogust - on selge, et Christian Grey oleks uhke."

Aimatav ja isegi varjamatu vägivald naiste vastu on läbiv teema videomängudes ning muidugi pornograafias. Sadomassohistlik väljanägemine on laialt levinud ka popmuusikas; nende globaalselt tuntud naislauljate arv, kes ei ole esitanud midagi pornograafilist ja sadomassohistlikku, on kaduvväike. Miks nii paljud naised toetavad allaheitlikku ja rusutud minapilti ajal, kui nende vabadus on suurem, kui eales varem? Kas "Viiekümne varjundi" edu ütleb meile, et mehed on muutunud nii raskesti kättesaadavakas, et ühe leidmiseks kõlbavad mistahes vahendid, ükskõik, kui alandavad?

Ka teises pilli-järgses reaalsuses puudub rõõmuküllus: 2017. ja 2018. aasta jätkuvad seksskandaalid ning #MeToo liikumine. Tundub, et seksuaalrevolutsioon andis loa jahipidamiseks. See ei ole teoloogiline, vaid empiiriline hinnang - mida osaliselt nägi ette sotsiaalteadlane Francis Fukuyama. Tema 1999. aasta raamat The Great Disruption  ("Suur segipaiskamine") avaldas seisukoha, mis kajab vastu "Humanae vitaes", kuid mis põhineb läbinisti sekulaarsel analüüsil:
Üks suurimaid Suure Segipaiskamise käigus teostatud pettusi seisnes arusaamas, et seksuaalrevolutsioon on sooneutraalne, tuues võrdselt kasu nii naistele kui meestele ... tegelikkuses teenis seksuaalrevolutsioon meeste huve, ning seadis lõpuks teravad piirid sellele, mida naised muidu oleksid võinud loota saavutada enda vabastamisega traditsioonilistest rollidest.
Peaaegu kakskümmend aastat hiljem on see seisukoht ümberlükkamatu. Ahistamisskandaalid näitavad, et revolutsioon demokratiseeris seksuaalset kiusamist. Enam ei pea mees olema kuningas ega universumi isand, et jahtida või ahistada naisi katkematult, sariviisiliselt ning pikka aega ilma mingi karistuseta. Vaja on vaid maailma, kus eeldatakse, et naised kasutavad kontratseptiive - maailm, kus me oleme elanud alates 1960-datest, maailm, mida "Humanae vitae" ette nägi.

See toob meid veel ühe reaalsuse juurde: pärast viitkümmend aastat seksuaalrevolutsiooni ei ole kõige suruvamam ja kasvavam probleem uurijate jaoks mitte ülerahvastatus, vaid selle vastand: alarahvastatus. Kümne aasta eest vaatlesin ma tõendeid väitele, et ülerahvastatusega hirmutamine kuuekümnendate lõpus oligi lihtsalt see: hirmutamine. See oli mitte just juhuslik ideoloogiline toetus neile, kes tahtsid, et Kirik muudaks enda moraaliõpetust. Nagu ma 2008. aastal märkisin:
Ülerahvastatuse teadus on muutunud nii ebausaldusväärseks, et sel aastal võis Columbia Ülikooli ajaloolane Matthew Connelly avaldada artikli "Saatuslik väärarusaam: võitlus maailma rahvastiku kontrollimise üle", mis teenis endale tärniga ehitud arvustuse Publisher Weekly-s - mis kõik lammutab parimal moel rahvastiku argumenti, millest paljud lootsid, et see õõnestab kiriku õpetust. See on seda rahuldavam ratifikatsioon, et Connelly teeb nii kohusetundlikult selgeks enda isikliku vastasuse Katoliku Kiriku suunas .... "Saatuslik väärarusaam" on otsustav [sekulaarne] tõestus, et ülerahvastatuse näitemäng, mida kasutati, et Vatikani teaduse nimel heidutada, on kogu see aeg olnud groteskne viga.
Möödunud kümnend on reaalsuse selgesti arusaadavaks muutnud. "Ülerahvastatus" ei ole mitte üksnes ajas muutuv ideoloogiline kimäär, vaid kehtib vastupidine tõde. Suur hulk inimesi, eriti viljatus ja hallipäiseks muutuvas läänes, kannatavad hoopis selle alla, mida eksperdid nendes kannatavates ühiskondades nimetavad "üksinduse" epideemiaks.

See avastus ei üllataks paavst Franciscust, kes nimetas intervjuus La Repubblicale 2013. aastal "vanade üksindust" üheks suurimaks "kurjuseks" tänases maailmas. Viiskümmend aastat pärast pilli omaksvõttu - ning vaieldamatult selle tõttu - levib üksindus materiaalselt paremini kindlustatud riikides üle terve planeedi.

Eelmise aasta lõpus avaldas New York Times ahistava loo sündide langevusest.
4000 üksikut surma nädalas ... igal aastal surevad mõned [Jaapani vanainimesed] ilma, et keegi teaks, ning nad avastatakse vaid siis, kui nende naabrid hakkavad lõhna tundma.

Kui see esimest korda juhtus, või vähemalt siis, kui see esimest korda rahvusliku tähelepanu osaliseks sai, oli 69-aastase mehe laip, kes elas proua Ito lähedal, lebanud põrandal kolm aastat ilma, et keegi oleks tema puudumist märganud. Tema üür ja kommunaalkulud olid pangarvelt automaatselt maha läinud. Lõpuks, kui tema säästud said 2000. aastaks otsa, tulid võimud tema korterisse ja avastasid tema skeleti köögi juurest, mille ussid ja vaglad olid lihast puhtaks söönud, kõigest mõni samm eemal enda naabritest.
Lugu läheb edasi, märkides, "Jaapani vanainimeste äärmuslik isoleeritus on nii tavaline, et selle ümber on tekkinud terve tööstus, spetsialiseerudes korterite puhastamisele, kus pehkinud säilmeid leitakse." Vastavalt teisele hiljutisele artiklile The Independentis, on puhastusfirmad õide löönud ja kindlustuskompaniid pakuvad poliise, kaitsmaks majaomanikke juhul, kui nende kinnisvara peale satub "üksik".

Jaapan on kõigest üks riik, mis pillijärgsel ajastul seisab silmitsi demograafilise muutusega. "Üksindusest on saamas Prantsusmaal tavaline nähtus," teatas Le Figaro mitmed aastat tagasi. Viidates uuringule "uute üksinduste" kohta Fondation de France poolt, nimetab artikkel selle üksinudse peamisi põhjuseid: "perekonna katkestatus", eriti lahutus. Sarnasel moel nõustus 2014. aasta uuring "Sotsiaal-demograafilised üksinduse ettekuujulatajad läbi täiskasvanu eluea Portugalis", et lahutus suurendab üksinduse tõenäousust - kuigi see ei küsinud, kas laste olemasolu muudab olukorra paremaks. Veidral kombel võib läbi lugeda mitmeid "üksinduse uuringuid", nägemata viidet lastele - silmatorkav väljajätmine, mis räägib meie aja kohta nii mõndagi.

Sekulaarne kultuur on selle teadmiseks võtnud. 2015. aasta Rootsi dokumentaal "Rootsi armastuse teooria" seadis küsimuse alla "sõltumatuse" ideaalina domineerimise selles riigis. See näib pigem needuse kui õnnistusena, kui pooled rootslased elavad nüüd ühest inimesest koosnevas leibkonnas. Nagu raport ütles,
Mees on üksi enda korteris. Ta on seal kolm nädalat surnult lamanud - inimesed märkasid tema hingusele minekut alles siis, kui õudne lehk ühisesse koridori jõudis. Kui Rootsi võimud juhtumit üksikasjalikult uurisid, avastasid nad, et mehel ei ole ühtegi lähisugulast ega sõpra. On väga tõenäoline, et ta elas üksikult ja üksinda aastaid, istudes üksi enda teleka või arvuti ees. Mõne aja pärast avastavad nad, et tal on tütar, kuid tema asukohta on võimatu määrata ... tuleb välja, et tegelikult oli tal päris suur hulk raha pangas hoiul. Aga mis on sellest abi, kui tal ei ole seda kellegagi jagada.
Ning siis on Saksamaa. Der Spiegeli artiklis pealkirjaga "Miljonite kaupa üksi: isoleerituse kriis ähvardab saksa eakaid", teatab Saksa gerontoloogia keskus:
Üle 20 protsendi üle 70-aastastest sakslastest on regulaarses kontaktis ainult ühe inimesega - või mitte kellegagi. Ühel neljast käib vähem kui üks sõber või tuttav kuu aja jooksul külas, ning peaaegu ühte kümnest ei külasta enam keegi. Paljudel vanainimestel ei ole kedagi, kes neid enam eesnime pidi kutsuks või küsiks neilt, kuidas neil läheb.
Selline inimvaesuse üleküllus on ühiskondades, mis upuvad materiaalsesse rikusesse. Ka seda ei näinud ette need, kes aastal 1968 argumenteerisid "Humanae vitae" poolt või vastu. Kuid ilma kahtluseta ühendab neid traagilisi lugusid seksuaalrevolutsioon, mis seitsmekümnendateks kägistas lääne rahvaid täiel hool, kergitades üles lahutuste arvu, langetades abielude arvu ning tühjendades hälle. Ei ole vaja demograafe, et punktid kokku viia: piisab tõestusest, mida pakuvad meie meeled. Nagu üks ohver Der Spiegelis teravalt kokku võttis:
Peale lindude ei külasta vanasid naisi peaaegu keegi. Erna J.-il on valged juuksed ja mustad jalatoestused, ning nagu paljud temaealised, kannatab ta äärmusliku üksinduse all. Ta sündis natuke aega pärast Esimese maailmasõja lõppu ning kolis sellesse korterisse 50 aasta eest. Kümme aastat pärast seda suri tema abikaasa. Ta on kõikidest enda vendadest, õdedest ja sõbrannadest kauem elanud. Tema abikaasa ei tahtnud, et neil lapsi oleks. "Ma oleksin pidanud peale käima," räägib kunagine kokk, "ja siis ei oleks ma ehk täna nii üksi".
Veel üks reaalsus, mille üle mõtiskleda, on ajalooline, ning väärt ülekordamist ajal, kui mõnel pool näib põlevat igavene lootus, et Katoliku Kirik loobub enda ebamõistlikest nõudmistest väidetavalt tagurlike doktriinide osas. Kirikud, mis on end seksuaalrevolutsioonile kohandanud, on sisemiselt kokku varisenud. Nagu The Guardiani pealkiri 2016. aastal lihtsasti ütles, vaidlusi täis Lambethi konverentsi eelõhtul, kui Anglikaani Ühenduse aafrika esindajad jäid järjekordselt moraaliõpetuse muutmise osas eriarvamusele, "Anglikaani skisma seksuaalsuse üle tähistab globaalse kiriku lõppu."

1930. aastal oleksid inimesed olnud šokeeritud, kui neile oleks öeldud, et doktrinaalne sõda seksi üle raputab Anglikaani Ühendust; et mõned Ühenduse osad lähevad juriidilisse sõtta nii kirikute, alluvusala kui ka doktriini üle; et põhja ja lõuna, episkopaalkiriku ja anglikaani kiriku, aafrika ja euroopa eraldumine toob kaasa jagunemise ja jagunemiste jagunemisi, kurbust ja kibedust globaalsel skaalal.

1998. aastal avaldas Newarki piiskop John Shelby Spond, epsikopaalkiriku juht, kes soovitas tungivalt seksuaalrevolutsioon omaks võtta, raamatu nimega "Miks kristlus peab muutuma või surema", kihutades takka veel suuremat traditsiooni lammutamist. Kristlus, millest tema rääkis, muutus tõesti, täpselt nii nagu tema ja teised lootsid. Ning nüüd on ümbertöödeldud versioon, mille eest nad võitlesid, suremas. Vastavalt David Goodhewile, 2016. aasta köite "Kasv ja kahanemine Anglikaani Ühenduses: 1980 kuni tänapäev" toimetajale, näidab Jeremy Bonneri episkopaalkirikut käsitlev uuring, et:
Umbes aastal 2000 algas tõsine langus ... pühapäeval kirikus osalemine langes keskmiselt peaaegu kolmandiku võrra 2000. ja 2015. aasta vahel ... ristimiste arv on langenud peaaegu poole võrra kolmekümne aastase perioodi vältel ... kõige dramaatilisemad andmed puudutavad abielu .... 2015. aastal moodustas episkopaalkiriku  laulatuste arv vähem kui veerandi 1980. aasta laulatuste arvust.
Religooni ajaloo kurvad faktid räägivad ise Paulus VI prohvetliku hoiaku kasuks. Katastroof tabas Anglikaani Ühendust just sellepärast, mida "Humanae vitae" dissidendid tahavad, et Katoliku Kirik teeks: erandeid reeglitele, mis inimestele tunduvad rasked. Kindlasti peab ükskõik kes, kes soovitab Roomal järgida Lambethi eeskuju, selgitama, kuidas katoliikluse saatus saaks olema teistsugune. Nagu David Goodhew veel märkis enda online-loos "Seistes silmitsi episkopaalkiriku langusega": "Kui me usume, et ristiusk tähendab head sõnumit, peaksime me otsima võimalusi selle levimiseks, ning olema murelikud, kui ta kokku kuivab."

"Käsikirjad ei põle." Mihhail Bulgakovi kahekümnenda sajandi meistriteoses "Meister ja Margarita" proovib Nõukogude võimu rõhuvas kütkes olev meeleheitel kirjanik hävitada enda avaldamata käsikirja tules - üksnes õppimaks, lunastavas lõpplahendis, et see on võimatu. Bulgakov nägi enda hinges seda, mida ta ei saanud kunagi tunnistada enda silmadega. Liiga ohtlik, et avaldada seda kommunismi all, ei ilmunud "Meister ja Margarita" enne, kui peaaegu kolmkümmend aastat pärast autori surma 1940. aastal - peale mida sai see kirjanduslikuks sensatsiooniks üle maailma, milleks see on jäänud tänaseni.

"Käsikirjad ei põle" muutus nende surematuks sõjahüüuks, kes olid tõe alistamatu loomuse pool. Tõde, kunstis või mujal, võib olla soovimatu, ebamugav, pahakspandav, saada mõnitamise osaliseks kõigis paremates kohtades - see võib olla isegi tagakiusatud, maha surutud ja pakkusaadetud. Kuid see ei muuda teda millekski muuks, kui tõeks.

Sellel valvsuse hetkel nii Kiriku sees kui väljas teab ülemaailmne vendlus "Humanae vitae" tõdesid ning sellega seotud õpetuste tõdesid, ükskõik kui soovimatud või rasked need on. Nad on viimased palverändurite reas, mis ulatub üle kahe tuhande aasta tagasi. Nad on ohvreid toonud, et olla seal, kus nad praegu seisavad, ning ohverdavad edasi - sealhulgas loobudes heast mainest maailma silmis, kes neid mõnitab.

Need nii sünnist saati katoliiklased, pöördunud ja tagasipöördunud, mittekatoliiklastest kaasrändurid, nii vaimulikud kui ilmikud saavad lohutust ühest viimasest realidadist, mis võib olla kõige tähtsam reaalsus. Misiganes ärevused hetkel valitsevad, ükskõik, kui laialt on levinud pettumus, aina kasvav empiiriline dokumentatsioon jätkab Paulus VI entsüklika õigeksmõistmist. "Humanae vitae" ei põle.

No comments:

Post a Comment