Wednesday, August 1, 2018

Inglid ja deemonid: Kiriku varjatud hiilgus

Tõlgime Jane Sloan Petersi artikli ajakirjast FirstThings

Alates 20. juunist on paljastused kardinal Theodore McCarricki kohta, kellel on pikk ajalugu täis noorte meeste seksuaalset jahtimist, kelle hulgas oli ka vähemalt üks alaealine, toonud kaasa õudu ja raevu, et McCarrick hierarhias nii kaugele jõudis ja võis mõjutada paavsti valimisi, piiskoppide nimetamisi ja isegi Dallase laste ja noorte kaitsmise hartat, vaatamata paljudele katsetele tema käitumisest teada anda ja faktile, et "kõik teadsid" tema ööbimistest seminaristide juures. Ajakirjanikud on hakanud esitama küsimusi võrgustiku kohta, mis võimaldas McCarrickul seda kõike teha, ning on rõhutanud vajadust välja selgitada, millised sõbrad ja kaitsealused, kes nüüd istuvad Kiriku juhtkonnas kõrgetel kohtadel, olid McCarricku ahistamise suhtes hooletud või olid selle kaasosalised.

Samal ajal, kui see lugu lahti hargnes, jõudsid edasi Kiriku kolme noore ilmikliikme pühaduse kaasused. Uudised Jumala teenri Chiara Petrillo, auväärse Carlo Acutise ja õndsa Nunzio Sulprizio kohta moodustasid kriisile vaikse allhoovuse. 

***

2. juulil nõudis Rooma piiskopkond tunnistusi, mis viiksid edasi Chiara Corbella Petrillo kanoniseerimise kaasuse, kes suri 28-aastaselt, nagu püha Gianna Molla, kui ta oli loobunud vähiravist raseduse ajal. Chiara ja tema abikaasa Enrico kohtusid 2002. aastal, ning abiellusid kuus aastat hiljem, olles endas kasvatanud erilise pühendumuse pühale Franciscusele. Paar elas läbi mitu traumaatilist rasedust. Nende esimesel lapsel diagnoositi emaüsa anentsefaal, seljaaju tõsine defekt, ning ka nende teisel lapsel ilmnesid eluohtlikud hälbed. Chiara kandis mõlemad lapsed ilmale, ning mõlemad surid vähem kui tund pärast sünnitust.

Veidi aega pärast kolmandat korda rasedaks jäämist tekkis Chiara keelele vähikolle. Ta kaotas võime rääkida ja neelata, kuid ta keeldus igasugusest ravist, sealhulgas sünnituse ennetähtaegsest esilekutsumisest, mis võiks ohtu seada tema lapse tervise. 2011. aasta mais sünnitas Chiara terve poisslapse ning alustas vähiravi, kuid 2012. aasta kevadeks oli vähk metastaseerunud. Ta suri selle aasta juunis, kandes enda pulmakleiti. Kirjas enda pojale ütles ta, "Ükskõik, mida sa teed, on sellel tähendus ainult siis, kui sa mõtled igavesele elule. Kui sa tõeliselt armastad, mõistad sa, et mitte midagi ei kuulu sinule, sest kõik on kingitus."

5. juulil andis paavst Franciscus loa Carlo Acutise kanoniseerimise protsessi edendamiseks, kes oli andekas programmeerija ja tehnofiil, kes suri 15-aastasena. Carlo võttis tihti vastu sakramente ja armastas Euharistiat, mida ta nimetas enda "kiirteeks taevasse" (highway to heaven). 11-aastaselt lõi ta veebilehekülje, mis katalogiseeris Euharistilised imeteod maailmas - projekt, millega ta oli hõivatud järgmised kaks ja pool aastat. Ta suri leukeemiasse 2006. aastal, kuid mitte enne, kui oli oma vanematega mitmeid imede asupaikasid külastanud. "Olla alati Jeesusele lähedal, see on mu eluplaan," ütles ta kord. "Suremine teeb mind õnnelikuks, sest ma olen elanud oma elu, raiskamata minutitki tegevuste peale, mis ei oleks Jumalale meelepärased olnud."

19. juulil andis paavst Franciscus teada, et õnnis Nunzio Sulprizio kanoniseeritakse oktoobris toimuva noortesünodi käigus. Nunzio sündis 1817. aastal ning kaotas noore poisina enda isa, õe ja ema. Ta elas siis enda onu juures, kes oli sepp, ning mitmed tunnid sepikojas rühkimist viis grangreense valuni tema jalas. Ta istus tihti ojas ja lasi veel üle enda lahtise haava voolata, samal ajal roosipärga palvetades.

Nunzio sai lõpuks arstiabi, kui ta ühel talvel väsimusest kokku kukkus, kuid oli liiga hilja. Tema haavatud jalas arenes luuvähk ning ta suri 19-aastasena. Napoli elanikud imetlesid tema vastupidavust ja tema pühendumust Maarjale. Tema surma ajal kutsusid nad teda juba lu santarielloks, väikeseks pühakuks.

Nunzio õndsakskuulutamisel 1963. aastal kutsus Paulus VI (kes kanoniseeritakse koos Nunzioga oktoobris) teda noorte inimeste eeskujuks. "Ta ütleb teile, et teie, noored inimesed, saate luua enda sees maailma, mida Ettehooldus teid on kutsunud elama ning et see on teie, esimeste ülesanne, pühendada end ühiskonna päästmisele, mis vajab just tugevaid ja vankumatuid hingi."

***

Need lood on pildid tavalisest maailmast, mille üle mõtiskleda: ema hool enda lapse eest, teismelise programmeerija klahvivajutused, palvehelmed mustade käte vahel. Chiara, Carlo ja Nunzio elasid ilma prestiižita. Nad olid võimetud, unustatavad - mõne standardi kohaselt haledad. Selles imiteerisid nad ristilöödud Kristust ning andsid tunnistust tema Vaimu mõjust. Nad valisid püha varjatuse - mitte sellise, kuhu varjus Kain Jumala küsimuste eest, või kus Taavet pidas salajas vandenõud Uurija vastu. Nemad peitsid end kaljulõhesse, kui Issanda hiilgus mööda läks.

Nad elasid enda varjatud pühadust paralleelselt McCarricku elu kõrval. Aastal, kui Chiara Petrillo sündis, veenis McCarrick Metucheni piiskopkonda ostma nüüdseks kurikuulsat rannamaja. Aastal, kui Carlo Acutis sündis, üritas üks McCarricku väidetavatest ohvritest enesetappu sooritada. Varastel 2000-datel, kui New Jersey piiskopkond pidas läbirääkimisi McCarricku eeldatavate ohvritega kokkuleppele jõudmise osas, külastas Carlos Acutis Euharistiliste imede toimumiskohti ning Enrico ja Chiara Petrillo matsid kaks last, kes, nad uskusid, "sündisid, et mitte kunagi surra".

See kõrvutamine ei ole mõeldud ilmikute elu ülendamiseks vastanduses pühitsetud elule, sest kui nendega on kõik korras, rikastavad nad üksteist vastastikuselt. Veel vähem peaks see pisendama McCarricku ohvrite kogemusi või tõmbama tähelepanu kõrvale ahistamisjuhtumite uurimiselt. See peaks meile hoopis meelde tuletama seda, mida Henri de Lubac kirjutas raamatus The Splendor of the Church ("Kiriku hiilgus"):
Parimad ja elujõulisemad kristlased ei ole mingil tingimusel vältimatult või isegi üldiselt tarkade ja osavate hulgas, või intelligentsi ja poliitiliselt teadlikute seas, või sotsiaalselt mõjukate hulgas ... Nende elud on peidetud maailma silmade eest ... nemad on kogu initsiatiivi ja tegevuse allikaks, kogu must töö, mis ei jää ilma viljata. Need on inimesed, tänu kellele me jääme alles ja kes annavad meile lootust.
Mõned on rõhutanud ilmikliikmete rolli, eriti nende, kelle võimuses on annetused tagasi võtta, piiskoppidele surve avaldamises, et ahistamisjuhtumeid uuritaks. Teised on tähele pannud, et kõige jõulisemad üleskutsed tegevuseks ja reformiks pärinevad noortelt ilmikutelt. Ma lisaksin, et tunnistajate hulk, kaasaarvatud siin märgitud kolm ilmikut, annavad meile lootust. Nad annavad tunnistust Püha Vaimu püsivast ja ületamatust tööst. Kõigi McCarricku piltide keskelt olen ma üles otsinud foto Jumala teenrist Chiara Petrillost, keset tema naeru, sakiline lõikusarm tema kurgul ja side üle ühe vähki täis silma. Ta lohutab mind. Mitte kõik, mis on varjatud, ei ole kuri. Minu nõrgad ponnistused Kristuse järgimiseks ei ole farss McCarricku-suguste preestrite pärast. Sakramentides kohtan ma endiselt Karjast. 

Nii nagu sõjaseisukorras Kirikut on teistel aegadel uuendanud ebatõenäolised saadikud, on nüüd ehk ilmikliikmed valmis, läbi indiviidide üürikeste elude, tooma kaasa veel ühte uuendust. Nagu õnnis Paulus VI meile Nunzio õndsakskuulutamisel meelde tuletas, saame me luua enestes maailma, mida Ettehooldus on meid kutsunud elama. See on meie ülesanne, pühendada end ühiskonna päästmisele, mis vajab just tugevaid ja vankumatuid hingi.

No comments:

Post a Comment