Friday, August 24, 2018

Mälestusi Eesti palverännutee läbimisest


Palverännutee kaart
Eestis on sisse rännatud omaenda palverännu teekond, mille kohta saab lugeda leheküljel www.palverand.ee. Mõte sai alguse 2012. aastal Pirita kloostri sõprade ringist ja rännutee läheb üle kogu Eesti, alguspunktiga Pirita kloostris ja lõpp-punktiga Vastseliina piiskopilinnuse varemetes, mis on tuntud 14. sajandil toimunud Valge risti ime poolest. Aga kokku on palverännuteele märgitud kaugelt üle poolesaja peatuspunkti. Samuti on olemas kaardirakendus, kuhu on märgitud võimalikud ööbimiskohad - ning reeglina saavad palverändurid ööbimisel soodustust.

Teatavasti võib palverännuteed läbida jalgsi, ratastel või ratsa. Ajavahemikul 13-19 august läbisid kuus noormeest, kelle seas oli nii õpilasi kui üliõpilasi, palverännutee ratastel. Nendega oli koos ka isa Mauricio Bravo ehk isa Mauri Soomest.

Kuuldavasti kulub palverännutee jalgsi läbimiseks 17 päeva, aga ratastel saime hakkama viiega. Eelistasime küll enamikul päevadel asfalteeritud teid kaardile märgitud metsateede asemel (palverännuteel on proovitud suuri maanteid vältida), ning samuti läbisime palverännutee vastupidises suunas, ehk sõitsime kõigepealt rongiga Piusa, sealt ratastel Vastseliinasse ning hakkasime siis liikuma põhja poole ja lõpetasime reisi Pirital. Kokku läbisime umbes 400km, keskmiselt 80-100km päevas. Ööbisime enamasti telkides.

Järgnevalt jagavad rändurid ise oma mälestusi teekonna läbimisest.

Finiš! Vasakult paremale: isa Mauri, Joonas, Heido, Arno, Elias, Haavi


Joonas kirjutab:

"Palverännak on alati hea, kuid on seda enam, kui kaasas on preester. Meiega oli Isa Mauri Soomest, kes aitas kindlasti üleval hoida palverännaku vaimsust, mis sõprade seltsis võib kippuda ununema ning muuta rännaku lihtsalt matkaks (mitte, et matk oleks halb). Tänu preestri olemasolule saime iga päev pidada missat. Selleks avanesid meil võimalused kasutada kohalikke külakirikuid, millest nii mõnedki olid kunagi olnud katoliiklikud. Suur unistus pidada missat looduses jäi kahjuks seekord realiseerimata, sest alternatiive oli kahjuks või õnneks piisavalt. 

Rännaku jooksul sai selgeks ka asjaolu, et rattaga sõites on siiski võimalik roosipärga küllaltki edukalt lugeda. Eriti kui teel pole erilist liiklust ja tempo pole liiga kiire. Ilmselt aitaks kaasa ka inspireeriv keskkond ehk meie puhul tee, mida oli võimalik rohkelt kogeda. 

Rännakust veelgi täpsemalt rääkides peab mainima, et kohalikud suhtusid meisse väga positiivselt, inimesed olid rõõmsad ja tihti huvitatud meie eesmärgist. Samuti peab mainima ka, et tihe väntamine ja füüsiline koormus aitasid paremini mõista ka Kristuse kannatusi. Rännaku lõpus ütles ka Isa Mauri, et sellisel väsitaval reisil oleks olnud paslik lugeda Ristiteed. Usun, et see oleks tulnud palju kasuks.

Samuti saime rännaku jooksul tunda ahastust, mida tõenäoliselt tundsid Joosep ja Maarja, kui nad otsisid ööbimiskohta ning keegi ei olnud valmis neid vastu võtma. Analoogselt ei suutnud meiegi ühel ööhakul sobilikku laagriplatsi leida, liikudes ühe platsi juurest teiseni, kuni viimaks leidsime kasina kuid sobiliku platsi."



Arno kirjutab: 

"Retk ratastel Vastseliinast Piritale oli minu jaoks esimene mitmepäevane palverännak. Tagantjärele vaadates oli rännakul mitu kihti, mis mind viie rännupäeva jooksul jõudsid üsna tugevasti mõjutada.

Esiteks see, mida peaaegu et nädalaks tegema läksin - jalgrattaga sõitma. Peagi tundsin esimest ebamugavust kõval sadulal istumisest ja pidevast väntamisest. Siis kandus väsimus edasi kätesse ja jalgadesse ning tundus olevat esimestel päevadel suhteliselt konstantne või hoopiski kasvav. Reisi viimaseks pooleks muutus aga olukord paremaks, osaliselt seetõttu, et keha oli jõudnud sellise tegevusega harjuda, aga veel enam seetõttu, et muutunud oli minu sisemine hoiak. Kui alguses võisin olla seespidi üsna jonnakas kõigi ebamugavuste suhtes, siis paar päeva neid samu pisikesi "riste" õpetasid, et targem on olla leplik ja nõnda muutus kogu eelseisev rännak palju rõõmsamaks.

Teiseks suureks mõjuriks oli loodus, mille keskel me pidevalt olime. Minu jaoks oli silmiavav näha, kuidas järkjärgult saavad Lõuna-Eesti maalilistest küngastest Kesk-Eesti suured sirged põllud ja neist omakorda ilusad Põhja-Eesti männimetsad ja võsad. Tavaliselt saan maal olles üsna ruttu "hapnikumürgituse", muutun harjumatult värske õhu käes väsinuks ja uimaseks, kuid seekord nii ei läinud. See eest oli aga tunda õhukvaliteedi vahet tagasi linna jõudes.

Sõidu ajal juttu rääkides arutasime ka veidi "palverännaku" mõiste üle. Pärast mõnda aega Heidot küsimustega pinnimist, sain kinnitust, et üks õige palverännak peab ikkagi koosnema nii palvest kui rännakust. Siiani olengi põhiliselt kirjeldanud meie rännakut, nüüd siis palvest.

Meiega oli kaasas isa Mauricio, kes elab ja töötab preestrina Soomes. Tänu sellele oli meil võimalik pühitseda Missat iga päev. Vägev oli Missat pühitseda tee peale jäävates keskaegsetes Puhja ja Järva-Peetri kirikutes, mis nüüd kuuluvad EELK-le  ja kuhu meid vastutulelikult alati sisse lasti. Eriti jäi aga meelde Missa Vastseliina kabelis (mis sellest, et mitte ajaloolisel kohal), peas mõlkumas 14. sajandi Valge risti ime, mis oli tuntud üle Euroopa ning teada ka paavstile (selle ime kohta saab lugeda siin). Samuti palvetasime koos, mõnikord ratastel, roosipärga ning vana kombe kohaselt keskpäeval Angelust ("Issanda ingli palve").

Suur osa päevast möödus aga siiski üksi pedaale sõtkudes. Kuidagi raske oli mõtteid rattaga sõitmisest kõrgematele teemadele saada. Siis tulid aga meelde need korrad, kus ma argipäeva-tegemiste juures olen endale öelnud: "Oleks vaid rohkem aega, küll ma siis palvetaks" - loogiline, kuid ilmselt petlik mõte. Oli ju mul nüüd rattaga sõites palju aega, et palvetada või vaikselt mõtiskleda, aga ei, ikka mõtlen muudest asjadest või tunnen pikast sõitmisest tüdimust. See olen ikka mina ise, kes sisimas kardab peatuda ja Jumalaga rääkida. Kuid kui ikka rääkida, valmistab see suurt rõõmu. Samas ei ole rääkimine ainus viis palvetamiseks. Märkasin, et minu puhul aitas palvetada see, kui püüdsin enda olukorda millegi muuga samastada - ka Kiriku breviaar* soovitab mõelda päeva kulgedes erinevatele sündmustele Jeesuse elus, mis aitaksid meil näha oma elu laiemalt, jumalikus plaanis. Niisiis, kuna meie sõit oli vahepeal väsitav ja tüütav, püüdsin tuletada meelde mingit pikka ja kannatusega seotud seika Piiblist. Kuigi neid võiks kindlasti leida palju, tuli mulle hoopis esimesena pähe mõte ristirüütlitest, kes õilsa eesmärgi nimel hobuste seljas pikka teed, janu, ilmaolusid ja suuri ohte pidid taluma. Selline üsna poisilik mõttepilt aga töötas, järsku oli lihtsam olla kannatlik ja muuta üks väsitav teejupp pisikeseks ohvriks Jumalale.

Selle loo viimasest osast võis jääda mulje, et meie palverännak oli kõik üks tohutu kannatus. Nagu arvatagi võib, siis seda see muidugi ei olnud! Aga õppisin jälle, et kui kõik on hästi, võivad ootamatult teele sattuda väikesed ristid. Need ei ole aga tegelikult takistused, vaid saadetud meile lihtsalt selleks, et me need enda kasuks pööraksime."

* Breviaar on katoliku kiriku tunnipalvuste raamat, kus on antud igaks päevaks palved hommiku-, päeva-, ja õhtutundideks. Palvete läbiv teema on Jeesuse elu.



Haavi kirjutab:

"Ilus. Vana. Huvitav. Palvetunne. Äge. Need olid meie tunded palverännaku alguses. Ma ei teadnud midagi palverännaku kohta enne, kui me mõtlesime sellel suvel läbi Eesti minna ja üks sõber ütles, et see oleks väga hea võimalus. Me korraldasime ja läksime. Ma ei kahetse. Preester Soomest tuli meiega ja nii me saime pidada iga päev Missa, milline vedamine!!! Oli väga julgustav roosipärga lugeda ja samal ajal mõtelda, kuidas Eesti oli kristlik ning palvetasime Jumala poole, et võiks jälle olla kristlik. 

Muidugi ei olnud see ainult palvetamine, vaid ka suurepärane võimalus lõuna-Eestiga tuttavaks saada. Oli nii ilus, loomulik, roheline, väiksed majad, metsad, rahu... maa. Esimesel päeval me magasime Pikakannu koolimajas, aga teised päevad magasime telkides. Tegime iga päev süüa väikeses reisiköögis ja nii saime sooja toitu süüa. Tuli välja, et kui me rääkisime selle palverännaku kohta, siis kõik naeratasid ja olid väga huvitatud, külalislahked ning sõbralikud. 

See on tore võimalus, mida ma soovitan kõikidele. See on uskumatu plaan, mida suvel teha."



Elias kirjutab:

"Meie rännak algas kindlate kahtlustega: kas me sinna üldse kohale jõuame, mismoodi meil ööbimine välja tuleb, kuidas sööme, kas riietest piisab ja teiste sarnaste kahtlustega. Esimene kümme kilomeetrit ei olnud ka kuigi palju-tõotav, sest suutsin selle paari-kümne minutiga ära lõhkuda oma ratta 7-da käigu. Missa Vastseliinas oli ime-ilus ja sarnaselt ka kõik sealsed varemed. Seal olles tekkis tunne, nagu Eesti oleks siiani katoliiklik riik, kus palverändurid pole väga eris-kummalised. Isegi kui varemete äärest lahkunud olime, jäi suhu hea maik, mis säilis palverännaku lõpuni. Ööbimispaika jõudes oli küll tunne, et järgmise päeva 100km number jääb kaugesse fantaasiasse, sest juba tänane tee oli küllalt väsitav. Õnneks sai öö veedetud rahuliku unega ja hommikul võisime päikesepaistega rahulikult edasi sõita. Tulevatel päevadel siiski vaimne toit eriti vesisem ei olnud, sest palverännaku peamine võlu ja raskus hakkas üha enam välja paistma. - Olla rahul sellega kuhuni olen jõudnud, ometi liikuda kindlalt kauge sihi poole."



Kaaleb kirjutab:

"Tere palverännaku päevik. Kätte on jõudnud 2 päev ja ma olen siiani veel elus. Ma ärkasin koos teistega 8.32, kuid ma mängisin et magan, sest et ei taha väga katoliiklaste värke ja särke veel teha.😁

Kui neil see lõpuks läbi sai läksin ma koos Haaviga kiirputru tegema ja see sai väga ruttu valmis, aga siis ütles Haavi, et tahab teha veel peekonit panni peal ja oi kuidas sellega läks aega!!! Lõpuks sai hommikusöök söödud ja hakkasimegi uuesti pakkima asjad ratta peale ja toad korda sättima. Asusimegi jälle sellele raskele, kuid huvitavale teekonnale.

Täna oli väga pikk teekond, aga kuna me tegime seda umbes 20 km järjest kuni järgmise küla või linnani ei tundunud see mulle väga raske just. Õhtul hakkas sadama ka vihma, aga me leidsime telkimispaiga üles ja saime telgid üles pandud ja õhtusöögi söödud.

Järgmise päevani päevik."
Teisi pilte palverännakust: 



  • No comments:

    Post a Comment