Monday, August 13, 2018

Püha Martini kogukond

Kirjutab Kristiin Lääts

Tahaksin jagada oma kogemust ühest imelisest preestriseminarist, mille viljadest mul oli õnn tervelt aasta aega osa saada. Nimelt veetsin ma õppeaasta 2013/2014 Prantsusmaal ühes alustavas õdede kongregatsioonis: Maarja kuulutuse õed, kelle prantsuskeelne täistiitel kõlab nii: Le Rosier de L'Annonciation. Õdede peamine nimetus tuleneb roosipärja saladusest: Inglikuulutus Neitsi Maarjale (pr Annonciation), kuid sinna lisandub ka nimetus Le Rosier - "roosipuu". Selline valik ei ole mitte kaunipäraselt meelevaldne, vaid pärineb privaatilmutusest ühele karmeliidi nunnale - Ristilöödud Jeesuse Mariamile (1846-1878), kellele Jeesus ütles, et Prantsusmaa on tema südame roosipuu[1].

Need õed olid tihedalt seotud Püha Martini Kogukonna preestriseminariga, kust õed võtsid osa mitmetest teoloogia, filosoofia jms loengutest, millest mõnedega ka mina võisin ühineda. Nüüd kirjutangi lähedamalt Püha Martini Kogukonnast, kuna leian, et tegemist on millegi väga ilusa ja väärtuslikuga. Nimetus kogukond (pr communauté) viitab sellele, et preestrid kuuluvad terve oma elu sellesse kogukonda, nii nagu nt Opus Dei preestrid või neokatehhumeenid. Kogukonna süda ja peamaja ongi seminar, kus õpitakse tulevaseks Püha Martini Kogukonna preestriks.

Seminari asutajaks oli Val de Loire'ist pärit Jean-François Guérin (1929-2005), kes pühitseti preestriks Tours´i piiskopkonnas aastal 1955. Hiljem sai temast Tours´i katedraali vikaar ning 1965. aastal saadeti ta Pariisi õppima kanoonilist õigust. Seal valisid paljud noored tema oma vaimulikuks juhendajaks ja neist mitmedki astusid kloostritesse. Abee Guérin oli isiklikult äärmiselt võlutud benediktiini vaimsusest ning temast sai ka Fontgombault´ benediktiini kloostri oblaat (termin "oblaat" tähendab seda, et inimene, kes ei kuulu ordusse, tahab ometi ühineda ühe konkreetse ordu vaimsusega, millega ta end ühel või teisel viisil seob). Sealt pärineb ka kogukonna armastus ja hool liturgilise ilu vastu (kuna benediktiinid teatavasti rõhuvad suuresti liturgiale, mis on nende päeva keskne osa koos tööga - ora et labora).

Abee Guérini ümber kogunesid aga mõned noored üliõpilased, kes tundsid endas kutset preesterlusse ning koos nendega otsustas abee Prantsusmaalt lahkuda, et rajada uus kogukond. Kuna abee Guérin oli pärit Tours´i piiskopkonnast, siis kulges uue kogukonna kaitsepühaku ja ühtlasi tiitli valimine üsna loomulikuks: selleks sai IV sajandi Tours´i linna piiskop püha Martin, kelle tuntuim lugu mantlilõikamisest vaesele külmetavale kerjusele on jäädvustatud nii sõnasse, kivisse kui lõuendile - puutumata ei ole jäänud kusjuures ka Eestimaa (vt Martna valla vappi).

Ent tagasi Kogukonna tekkeloo juurde. Itaalia kardinal ja Genova peapiiskop Giuseppe Siri kutsus abeed ja tema kaaslasi Genovasse ning abee Guérin asus koos esimeste seminaristidega elama Voltrisse Genova piiskopkonnas. Kardinal Siri oli oma surmani aastal 1989 uue kogukonna asutaja vastu väga armastusväärne ning nimetas abee Guérini Genova püha Laurentiuse katedraali auväärt kanoonikuks. Nõnda sai abeest "Monseigneur Guérin".

Paljud prantsuse piiskopid hakkasid aga Püha Martini Kogukonnale usaldama teenistuskohti ning Mgr Guérin nägi, kui oluline on tagasi pöörduda Prantsusmaale. Aastal 1993 kutsus Blois´ piiskop Püha Martini Kogukonna asuma oma piiskopkonda ja nõnda rajati kogukonna peamaja Candé-sur-Beuvron´i. Nii jõudis kogukond tagasi kodumaale ja Candés kohtusin ka mina nendega esimest korda.

Mgr Guérin oli kogukonna üldmoderaator kuni aastani 2004, mil ta lahkus ametist tervislikel põhjustel ning 21. mail aastal 2005 läks Mgr Guérin rahus Issanda palge ette. Praegu on kogukonna üldmoderaatoriks don Paul Préaux. Aastal 2014 liikus kogukond Évronisse, et kolida suuremasse majja, kus oli kunagi asunud munkade klooster, hiljem kuulus hoone kohalikele õdedele, mis nüüd on aga Püha Martini Kogukonna peamajaks ja seminariks.

Nii palju nende aja-ja tekkeloost. Mina puutusin Püha Martini Kogukonnaga kokku aastal 2013, kui minust katoliiklane sai. Olin Rennes´is Bretagne´i maakonnas vahetusõpilaseks ning seal tegutses kohalik katoliiklik Alfa kursus, kuhu ka mind kutsuti. Selle Alfa kursuse läbiviijateks olid väga armastusväärne abielupaar Marguerite ja Charles Préaux. Ja Charles oli Püha Martini Kogukonna pealiku don Paul Préaux vend. Nõnda viidigi mind kokku don Paul Préaux´ga ning seminari külje all õppivate Maarja kuulutuse õdedega. Õppeaasta 2013/2014 veetsingi Maarja kuulutuse õdede kongregatsioonis ning külastasin iganädalaselt seminaris loenguid, Missasid ja muid palvuseid.

Nüüd Püha Martini Kogukonnast endast. Pean ütlema, et nende asupaik ise oli juba väga maaliline: keset haljendavat loodust asus kaunis seminari maja Candés. Õhtuste Missade ajal võis nautida kaunist päikeseloojangut ning taamal aias võis näha ka erinevaid loomi: kitsed, kanad jt.

Tegemist on kogukonnaga, kes väärtustab traditsiooni ja kõike, mis on olnud meie esiisade usu juures ilusat ja tõeliselt kaunist, aga ollakse täielikult truu Kirikule ja paavstile ning pühendatakse oma oskused ja energia meie tänapäevasele ajale vastavatele vajadustele. Nõnda kannavad preestrid kõikjal musta sutaani, kuid kaugel sellest, et muu rahva hulgast end eraldada, tahavad nad elada ja suhelda ka Kirikust kõige kaugemale eksinud lammastega, et neid tagasi tõmmata millegagi, mis ei tule neist endist, vaid selle ilusäraga, mis kumab ja kiirgab Issanda Tõest.

Üks asju, mis mind kogukonna juures kõige enam köitis, oli nende liturgia. Püha Martini Kogukond on ise välja andnud breviaari, kus võib lugeda paralleelselt nii ladina- kui ka prantsuskeelset teksti. Breviaari palvetamine toimus alati ladina keeles ja gregoriaani psalmitoonidega lauldes. Need hommiku ja õhtupalvused (Laudes ja Vesper) olid tõesti imekaunid, eriti suurpühadel, mil kõlasid iseäranis rikkalikud meloodiad. Ent ka tavapäevadel ei piirdutud pelga retsiteerimisega, vaid lasti Issandale kõlada lauluhäältel kiitust. Eriline rõhk oli kogukonnal gregooriuse koraalil ning seminaristide hulgas olevad lauljad, kellede hulgast valiti välja ka peakantor, said oma annet kenasti rakendada. Ei puudunud ka orelimäng, mis kõigele võlu juurde kinkis.  

Missad toimusid samuti ladina keeles, uue riituse järgi. Preestrite rüüd olid alati traditsioonilises stiilis kaunistatud, mõjudes aupaklikult ja väärikalt. Ning jutlused! Iga jutlus oli tõesti nagu suur ja hinnaline pärl! Oli tunda, et Missat pühitsev preester oli aegamisi oma jutlust ette valmistanud ning vastava kirjakoha üle sügavasti mõtisklenud, mis tema meelde ja mõttelendu oli toonud Kristuse elava kujutise koos läbitungivate ja südameid tabavate sõnadega.

Kuna minu esimene tutvus kogukonnast oli don Paul Préaux´ga, sai temast ka minu vaimulik juhendaja sealoleku ajal. Tegemist on ühe püha preestriga! Esimest korda, kui ma teda nägin, sõitsime koos väikse seltskonnaga ära ühelt perekondlikult koosviibimiselt ning autojuhina pakkus don Paul kõigile küüti ning pidi ka mind viima kõige lõpuks õdede juurde. Kui kaasreisijad olid ilusti koju viidud, oli minul võimalus üle kahe tunni don Pauliga sõita ja vestelda. Olin siis veel alles luterlane ning küsisin temalt mitmeid küsimusi, millele ta lahkelt ja ilma igasuguse vastupanuta vastas. Tegelikult vapustaski mind see, kuidas ta mind ja kõiki inimesi vastu võttis - äärmiselt lihtsalt, armastuväärselt ning lugupidavalt. Ta pühendas ka igale inimesele nii palju tähelepanu, justkui tema vastas olev isik koos oma probleemidega oleks sel hetkel tema elus kõige tähtsam. Tajusin seda ka edaspidi, igal kohtumisel, ning mitte ainult seoses minuga.  Näiteks külastas mind õdede juures üks  sõbranna Rennes'i linnast ja avaldas soovi (etteteatamata) kohtuda don Pauliga, ning tema, kuigi Kogukonna juhina on tal sada muud tegemist, võttis meid vastu sellisel viisil, nagu oleks ta meid juba ammu oodanud ning pühendas meile ja eriti minu sõbranna muredele oma kallist tähelepanu ja hoolt nõnda, et see mind sügavalt liigutas.

Don Paul on minule mõnikord omaalgatuslikult kirjutanud, kus ta lubab alati minu eest palvetada, soovides teada saada ka edaspidi minu käikudest, ning mind on selline meelespidamine samuti puudutanud.

Pean samuti ütlema, et seminaris saadud haridus on tõesti kuldaväärt nii inimlikus, vaimses kui ka hingelises aspektis. Seminari õppejõud on kõik oma ala spetsialistid, kes tõesti tundsid oma ainest süviti ning oskasid seda sisemise põlenguga edasi anda, olgu siis tegemist filosoofia, kanoonilise õiguse, Vana ja Uue Testamendi eksegeesi, püha Aquino Thomase õpetuse, marioloogia või pühendunud elu ajaloo temaatikatega. Need olid mõned ained, millega mina kokku puutusin ning mille loengumaterjalid mul veel tänini sahtlite vahel lebavad. Ent seminaris oli muidugi lisaks ka muid aineid ja õpetusi, mida seminaristid kuue aasta jooksul läbivad. Preestrikutsumust võetakse äärmiselt tõsiselt ja auväärselt. Siin on üks kõnekas video sellest, milline üks preester peaks olema - sinnapoole nad kõik püüdlevad.


Seminaristide riietus oli samuti väärikas ja soliidne - ei puudunud ühelgi pintsak ega lips (riidekoodeks on muidugi ette kirjutatud). Mõnele võivad sellised asjad mõjuda range piiranguna, kuid see kõik on tõelise vabaduse -Vaimus käimise vabaduse - teenistuses. Kusjuures kutsumusi tuleb sellesse kogukonda aina juurde. Kui mina kogukonnaga tutvusin, oli juurdekasvu kaks aastat tagasi olnud kümne ringis ning don Paul jutustas meile, kuidas ta pakkus välja, et järgmine aasta ootame kolmekümmet seminaristi, millise ettepaneku kaaslased välja naersid. Seminari astus aga 31 uut preestriks soovijat… Hetkel õpib seminaris 120 noort preestrikandidaati ning Püha Martini Kogukonna liikmeskonnas on kokku 115 preestrit.


Nüüd mõned sõnad nende apostolaadist. Kogukonna üks põhilisi alustalasid on kogukondlik elu. See tähendab, et valitseb ühtne kogukonna vaim, justkui üks suur pere, kus üksteise eest hoolitsetakse, vastutatakse ja tuntakse muret. Nõnda toimib vaimsus ka teenistusametis. Kunagi ei saadeta Püha Martini preestrit kusagile üksinda. Nad teenivad ja elavad alati kahe-kolme-või enamakesi, mis võimaldab neil jätkata seminaris omandatud kogukondliku elu vaimu ja rõõmu. Seminaristid on teinud sellest äärmiselt toreda video, millele lisasin ka eestikeelsed subtiitrid. (PS! Nad räägivad seal tõesti väga kiiresti, isegi ühel prantslasel, kelle käest ma tõlkimisel abi palusin, oli mõnikord raskusi arusaamisega; seega, loodan, et jälgimine pole väga raskendatud, kuna video ise on hästi vahva.)


Ent on veel üks igaaastane tore sündmus, millest ka minul oli õnn 2013. aastal osa võtta. Nimelt "Püha Martini teekond" (La route Saint Martin). Tegemist on igaaastase pika jalgsi palverännakuga mõnda pühapaika. Kui mina osalesin, oli meie sihtpunktiks äärmiselt kaunis ja imeline keskajast pärinev palverännupaik Rocamadour. See asub kaljusse raiutud Dordogne´i külas, millele meie lähenesime allpool olevast ürgmetsa meenutavast mahlakast orust, tõustes vähehaaval kivise pitoreskse asula poole. Külakese krooniks on selle tipus asuv pühakoda, mis peidab endas iidset musta Neitsi Maarja kuju ning legendi järgi koostas just selles paigas püha Bernard oma kuulsa palve Neitsi Maarjale "Memorare" - "Pea meeles".

Niisiis palverännakust võtsid osa pea 300 noort… Uskumatu arv meie mail. Ning see koguarv oli jaotatud väiksemateks umbes 30-liikmelisteks gruppideks, mille eesotsas üks kaheteistkümnest preestrist. Muidugi rändasid meiega kaasas ka hulk seminariste. Päevakavas olid lisaks kõndimisele esmajärgus muidugi Missad ja palvused, erinevad töötoad, õpetuslikud kohtumised mingi konkreetse teema üle (Nt "Mida Jumal minult tahab?"). Peale õhtusööki toimus alati midagi põnevat. Näiteks olid seminaristid valmistanud tihti ette mingi väga naljaka sketši, või paluti erinevatel gruppidel valmistada etteaste, toimus ka tantsuõhtuid ja muud. Lisaks ühised palvused ja adoratsioonid koos ülikaunite lauludega, milledest mõned olen ma ka eesti keelde tõlkinud. Loomulikult oli võimalus pea igal ajal preestriga kohtuda kas isiklikuks vestluseks, pihiks või mõne muu mure kurtmiseks. 2013. aasta palverännu teema oli "Saa selleks, kes sa oled!" Igal päeval oli oma väike alapealkiri ning kuna mul on hoitud alles palverännu vihik, (mis endas sisaldab igapäevaseid Missa lugemisi, isiklike kommentaaride kohta, hommiku-, õhtu- ja ööpalvuseid (Laudes ja Vesper ja Kompletoorium), Missa ordinaariumit, liturgilisi gregoriaani laule ja muid laule), siis saan need kõik ära tuua: 

1) Saa selleks, kes sa oled! Jumalas armastab meid.
2) Kuidas saada teada, kes ma olen?
3) Kuidas leppida oma minevikuga?
4) Mis on minu sügavaimad soovid?
5) Pühadus.
6) Kuidas teha valikuid?
7) Maarja, usalduse Ema.

Nõnda näeme, et teemad räägivad tõesti noore inimese südamele ning proovivad anda suunitlusi küsimustele, mis nende hinge võivad rõhuda. Mina võtsin kõike suure imestusega vastu, kuna meil Eestis ei ole ju sellised asjad veel praegu üldse mõeldavadki. Eriti liigutas ja jättis sügava jälje üks eriline sündmus. Nimelt olid meiega kaasas ka äsja preestriks pühitsetud vaimulikud. Ning on vana komme anda liturgia raames vastpühitsetud preestri kätele suud. Nõnda juhtus ka meie palverännaku ühel päeval: kolm värsket preestrit seisid altari ees ning meist, 300st noorest, moodustus kolm rida protsessiooni käigus ning igaüks võis suudelda neid käsi, millel on võime muuta leib ja vein meie kalli Issanda ihuks ja vereks. Kui minu huuled olid preestri kätega kokku puutunud, käis minust läbi suur värin ning seesmine liigutus, mõtiskledes tõsiasjade üle, mida see kõik sümboliseerib. See oli äärmiselt kaunis ja sügav.

Ning lõpuks jõudsime meie palverännu lõpppunkti, iidsesse Rocamadouri, mille legende ja imetegusid võib igaüks ise järele uurida. Sealne Neitsi vist ei jäta kellelegi tema palvet täitmata! Kui keegi mõtleb, kuhu ta järgmise puhkuse võiks veeta, siis soovitan soojalt seda pühapaika - te ei pea oma valikus pettuma! 

Et aimu saada, mida Püha Martini teekond endast kujutab ning näha ka liikuvaid pilte, siis siin on üks tutvustav video Püha Martini teekonnast aastal 2016. aasta, mil palverännak toimus Viinist Krakovisse. Videod on tehtud küll pea iga aasta kohta, aga kuna ka meie noored käisid Ülemaailmsel Noortepäeval Krakovis, siis on kohane esitada just see video.


Nõnda olen kirjutanud ja jaganud kogemusi ühest imelisest seminarist ja preestrite kogukonnast. Loodan, et see innustab ja suunab ka teisi andma oma elu Kristusele ja otsima igapäevaelus seda pühadust, millele Issand meid kõiki kutsub! Ning siin veel viimane natuke pikem video, mille seminaristid on teinud seminari elust ja õpetusest - ning õnneks on nad sellele ise lisanud ingliskeelsed subtiitrid. 


Püha Martini Kogukonna koduleht asub siin.

http://www.communautesaintmartin.org/

[1]   Jeesus on mitmetele pühakutele avaldanud oma erilist armastust Prantsusmaa vastu ning seda eeskätt mitte-prantslastele. Püha Ristilöödud Jeesuse Mariam (1846-1878) oli näiteks Palestiinast pärit araablane, kes astus Prantsusmaal Karmeli kloostrisse, kuid kes oma elu viimased aastad veetis vastasutatud Petlemma Karmeli kloostris.

Üks teine pühak, kellele Jeesus oma soosingut ja valu Prantsusmaa pärast on avaldanud, oli austusväärne Marcel Van (1928-1945) Vietnamist. Marcel Van sai ilmutusi muuhulgas ka Lisieux´püha Thérèse´ilt. Ent Jeesus kõneles Marcel Vanile Prantsusmaast näiteks järgmised sõnad: "Minu armastus avaldus kõige esimesena just Prantsusmaal... Mu laps, Prantsusmaa jääb alati maaks, mida ma armastan ja eriliselt kalliks pean… Ma ehitan seal oma armastuse uuesti üles… Prantsusmaa kaudu laiendan ma kõikjale oma armastuse riiki. Ent selle jaoks läheb vaja palju palveid, sest leidub veel arvukalt neid, kes ei näita minu osas üles innukust… Palveta eriti Prantsusmaa preestrite eest, sest justnimelt nende läbi kinnitan ma seal oma "Armastuse riigi"."

Siin on palve, mille Jeesus ise ütles Marcel Vanile; Jeesuse soov oli kuulda seda palvet prantslaste huulilt: "Issand Jeesus, ole Prantsusmaa suhtes kaastundlik, emba teda oma Armastuses ning näita talle kõike õrnust. Tee, et täidetuna Armastusest Sinu vastu, aitaks ta kaasa sellele, et kõik rahvad Sind armastaksid. Oo, Jeesuse Armastus, me võtame siin endi peale kohustuse jääda Sinule alati truuks ja töötada põleva südamega, et tuua Sinu Riiki kogu maailma."

No comments:

Post a Comment