Tuesday, October 30, 2018

Mälestusi Monte Oliveto Maggiore kloostrist

Kirjutab Marge-Marie Paas

Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas, ma loodan Jumala helduse peale ikka ja igavesti (Psalm 52: 10).

Bernando Tolomei (1212-1348) oli 14. sajandil elanud Sienast pärit mees, rikas arstokraat, kes juba noorena tundis Jumala kutset. Nii nagu püha Assisi Frantsiskus, jättis ka Siena Bernando kõik, et järgneda Jumalale. Ta asus paari kaaslasega rajama kloostrit ja jõudis 1313. aastal Toskaana maakonnas, mõnekümne kilomeetri kaugusel Sienast, ühele kaunile kõrgele mäenõlvale, kuhu pani aluse olivetaanide ordule. Nii laiub Crete Senesis tänaseni kaunis Monte Oliveto Maggiore klooster, kus praegu elab 28 munka.

Klooster järgib benediktiini ordu reegleid, mille seadis sisse püha Benedictus 6. sajandil. Päev kulgeb vaheldumisi palvetades ja töötades – Ora et Labora (palveta ja tööta). Bernardo palus vendadel eriliselt pühendada Neitsi Maarjale – sellepärast kannavadki mungad valget mungarüüd (ehk habitit), mitte tumedat nagu benediktiinid. Paavst Clemens VI andis ordule ametliku õiguse aastal 1344. 

Kloostri ümbruses laiuvad oliivisalud ning viinapuuväätidega kaunistatud põllud. Nii mõnigi kord on Itaalias parimates veinikauplustes müügil Santa Monte Oliveto Maggiore veinietiketiga vein, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui sealt samast kloostrist, kus mungad seda käsitsi igal aastal pudelitesse vermivad. Enne on aga vein laagerdunud kümneid aastaid veinivaatides. Seda saavad kõik kohapeal vaadata ning veini saab proovida kloostri veinikeldris. Kloostri juures on ka tegutsev apteek, kuhu kohalike sõnul tullakse spetsiaalseid salve hankima kogu Itaaliast. Ju on need nii tõhusad tänu keskaegsetele retseptidele. See ongi nende elamise allikaks, nad ei majanda ennast turismist. Nende klooster on nii eraldatud kohas, et sinna jõudmiseks kulub palju aega. Kuid näiteks lähiküladest tehakse sinna kiriklike suurpühade ajal jalgsi palverännakuid. 

Kuid kõige olulisem munkade igapäevases elus on palve. Kloostris on 6 ametlikku palvekorda ning lisaks veel roosipärja palvused ning mõtisklused vaikuses. Hommik algab Pühakirja lugemisega, sellele järgneb vaikne meditatsioon ja siis Püha Missa. 

Jõudsin juhuslikult Monte Olivetosse ühel õhtul. Kloostri väravast sisenedes tuli läbida küpressidega piiratud palverännu teekond. Seda teed käies ei suutnud ma enam rääkidagi. Vaatan vaid ühele ja teisele poole alleed ja näen taamal kas Sienat või Montepulcianot. Eemal jalutavad vaikuses olivetaanid valmistudes õhtupalvuseks. Kloostrihoovis ei olegi turiste, mis tavaliselt käivad kaasas Itaalia kloostritele, nagu näiteks Assisi. Tunnen justkui keegi pigistaks hinge, ja see saab vabaks... Kuid ma ei jõuagi sellele mõelda, sest kohe tulebki üks vend mind naeratades tervitama. Tõenäoliselt
Pühast Vaimust saadetuna, on mul võimalus minna vesprile, teadmata täpselt, mis mind ees ootab. Meenub vaid üks asi: kas pole mitte see klooster tuntud autentse gregoriaani laulu poolest? Kuid järgnen kohe peale väikest tutvust paarile olivetaani vennale ning siseneme peaaegu pimedasse kirikusse, kus altaril vaid küünlad. Järjest tulevad kõik vennad kooriruumi kiriku tagaosas ning algab vesper kloostrikellade saatel. Veel hetkeks vaikust ja siis kummardame kõik tänupalveks Jumalale.

Sõnadesse pandamatu ilu. Lõputu palvekoor heliseb jätkuvalt hinges. Monte Oliveto Maggiore olivetaanide kloostrisse ma jätsin kindlasti midagi. Igavikuni jääb saatma see oldud hetk ja sealne kohtumine Jumalaga. Jätkugu vaid tänupalved nende munkade eest, kes kõigi meie eest elavad palves. 

Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad (Psalm 24:1)

No comments:

Post a Comment