Wednesday, November 21, 2018

Ettepanek: püha Benedictuse liiga

Tõlgitud ajakirjast “Culture Wars”, aprill 2007, autor E. Michael Jones. 

Tõlkis üks tsistertslaste munk

Püha Benedictuse kuju, Reegel käes






Elades enneolematul murrangu ja ühiskondliku kaose ajal, ei suutnud Benedictus Nursiast päästa Rooma  Impeeriumi kokkuvarisemast, kuid ta tegi selle asemel midagi veel märkimisväärsemat: ta lõi Euroopa. See ei juhtunud üleöö, tegelikult võttis selle saavutamine sajandeid, aga aja jooksul Rooma langemisest kuni sinnani, mil Euroopa linnad selle kohale asusid, võttis Benedictus parima, mis klassikalisel kultuuril oli pakkuda, ühendas selle kristlusega ja tuli välja väga erilise viisiga, kuidas elada maailmas, kus kaos oli reegliks.

Tänu Gregorius Suurele ja järgnevate paavstide algatusele sai Benedictuse Reeglist Dawsoni sõnul “kloostrielu Rooma standard ja lõpuks lääne kloostrielu üldine vorm”. Kui see ükskord sütitas kujutlusvõime anglosaksi munkadel üldiselt ja eriti Pühal Bonifatiusel, tõi see korra ja sidus Saksa hõimude kaootilise etnilise eksistentsi klassikalise kultuuriruumiga mõlemal pool Reini, samuti ka uute kultuurikeskuste kujunemise Iirimaal, Northumbrias ja lõpuks karolingide impeeriumis. See oligi areng, mis ajendas Newmani nimetama Rooma impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud kuutsadat aastat “benediktiini sajanditeks”.

Sest need olid anglosaksi mungad ja eelkõige Püha Bonifatius, kes esimesena teostasid teutoonliku algatusvõime ja ladinliku korra ühenduse, mis on kogu keskaegse kultuuriarengu allikaks. “Klooster,” püha kardinal Newmani sõnutsi, “oli kõige tüüpilisem kultuuriasutus läbi kogu perioodi, mis ulatub klassikalise tsivilisatsiooni allakäigust kuni Euroopa ülikoolide tekkimisele kaheteistkümnendal sajandil - üle seitsmesaja aasta”. Benedictus on tõenäoliselt ajaloos suurim ekspert ja eeskuju üheskoos elamise kunstis. Püha Benedictuse lähenemine sellele on külluslikult tõestatud kui realistlik ja tõhus inimkonna jaoks üldiselt, aga eriti eurooplaste jaoks; ja kuigi ta pööras eelkõige tähelepanu kogukonnas elamisele väga väikesel skaalal - pigem perekonna kui maailmajaona -  ei piirdu tema praktiline olulisus selles küsimuses kloostriga. “Me ei saa kõik mungad olla, “ ütles üks kirjanik Reegli väärtuse kohta ilmikute jaoks, “kuid need on mungad, kelle juurde peame minema, kui soovime uuesti õppida kadumaläinud kunsti, kuidas elada kristlikus kogukonnas.”

Selle elamise kunsti nimi oli Püha Benedicuse Reegel ja see pakkus välja väga täpsetes piirides - sinnamaani välja, kui palju veini oli mungale lubatud juua - kuidas elada maailmas, kus impeerium oli nurjunud. Selle käigus muutis see rüüstavad barbarid, kes olid meie esivanemad, meesteks, kes oskasid kasvatada viinamarju ja valmistada veini ja lõid paikseid kogukondi, kus nad võisid elada ja kus tsivilisatsioon sai õitseda viisil, mida maailm polnud kunagi varem näinud.

Teine ähvardus

Euroopa, mille Benedictus lõi, on nüüd silmitsi teist liiki hädaohuga. Euroopa on kaotanud sideme oma juurtega. Valgustusajastu, nagu ääretu Hiina Müür, lahutab Euroopa kaasaegsed elanikud mehest, kes tegi nende kultuuri võimalikuks. Eurooplane, ära lõigatud oma juurtest ja röövitud ühe nurjunud utoopilise eksperimendi pettekujutelmadest teise järel, on nakatunud vaimse haigusega, mis ilmneb kõige selgemalt tema võimetuses paljuneda. Kui seda haigust ei ravita terveks järgmise põlvkonna jooksul, jõuab Euroopa peaaegu kindlasti demograafilisse nullpunkti, millest edasi muutub see aja jooksul moslemite kontinendiks.

Seesama on tõene, mutatis mutandis, Ameerika kohta. Linnad nagu New York on kiiresti teel oma euroopaliku loomuse kaotamiseni. Ja nad on kaotamas seda paljuski samal põhjusel. Eurooplased ei saa lapsi.

Olles silmitsi teistsuguse kriisiga, ei püüdnud Benedictus nurjunud impeeriumi taastada. Ega peaks
d'Aiguebelle tsistertslaste klooster
ka meie. Selle asemel keskendas ta oma pingutused väikesele kogukonnale ja nii peaks meiegi tegema. Keskendudes oma tähelepanu ainult sõjalistele küsimustele, lõid Rooma keisrid kultuurilise vaakumi, mille täitsid kristlus ja müsteeriumiusundid idast. Rooma kodanikuks (civis romanus) olemine tähendas üha rohkem vaid pisut enamat kui olla sissetulekuallikas sõjaväele, sel ajal kui see püüdles oma eesmärkide saavutamise poole tundmatutes piiripealsetes asundustes kaugel põhjas. Kultuurilises vaakumis, mille sõdu pidav riik tekitas, hakkas kristlus huvi äratama neis, kes tundsid ennast üksildasena ja hüljatuna leviaatanliku riigi poolt, mis oli keskendunud suurriiklikele huvidele kaugel kodust. Kristlaseks olemine täitis need vajadused nii õpetuslikus kui kogukondlikus mõttes. Aastal 250 AD tähendas kristlaseks olemine rohkem, nii õpetuse kui ka kogukonna mõttes, kui Rooma kodanikuks olemine, civis romanus, ja tulemusena hakkas kristlus üle võtma vaimset ruumi, mida varem oli täitnud ilmalik riigitruudus.
Sisserändamine kiirendas protsessi. Need, kes olid  ära lõigatud oma sünnipärastest hõimudest ja nüüd leidsid ennast saatuse hooleks jäetuna kultuuris, mis ei suutnud enam välja pakkuda veenvaid vorme ühtesulamiseks peale väikeste, ikka veel paganlike kõrgkultuuri enklaavide, võisid nüüd ilma raskusteta saada liidetud väikesesse kogukonda, mis oli “uus Iisrael”, mis oli samuti edu saavutanud kõlblusküsimustesse puutuvas seal, kus vana impeerium oli nurjunud. Galen Brown märkis, et nende äärmiselt lihtsad tähendamissõnad ja käsud võimaldasid kristlastel elada vastavalt antiikse eetika kõrgematele maksiimidele. Kõlbeline käitumine, tollal nagu igal muul ajal, võimaldas kogukonnal õitseda, eemaldudes ühiskonnavastasest käitumisest tekkiva lõhestatuse.

Väike kristlik kogukond

Väike kristlik kogukond oli keskendunud Euharistiale, kuid lisaks moraalsele elamisele nõudis see ka almuste andmist ja kui need almused olid antud, tagastati need vaestele, kirik ja piiskop selle vara väljajagamist korraldamas, tugevdades nii kogukonnasidemeid veelgi enam. Õpetus ja praktika tugevdasid üksteist vastastikku ja viljaks oli kogukond. Kristluse võlu oli selle väga tugevas kogukonnatundes: see haaras inimesi kaasa, sest indiviid võis laskuda laiast impersonaalsest maailmast miniatuursesse kogukonda, mille nõudmised ja suhted olid selgesõnalised. Väljendi “kodanik” elluäratamine jakobiinide poolt Prantsuse Revolutsiooni kestel oli otsene katse naasta eelkristlike mudelite juurde ja pöörata vastupidiseks protsess: ära abstraktsest ilmalikust kodakondsusest religioossesse kogukonda, mis hakkas alles tekkima seoses kristluse esiletõusuga Roomas. Kristlus oli absorbeerinud «rooma kodaniku» mõiste ja ühendanud selle juudi arusaamaga «tõelisest Iisraelist» ning tulnud välja mõttega kogukonnast, mis pakkus seda, mis jäi puudu sõjalistele küsimustele keskendunud impeeriumi poolt: taju, et viiakse vastastikku täide mõtestatust ja kuuluvust, mis ei toiminud niivõrd vastuseisus impeeriumile, vaid pigem töötas selle radariekraanile varjatult. Oma selge ja järjekindla õpetuse ja kogukonna eest hoolitsemise tõttu oli Kirik 4. sajandi lõpuks saavutanud positsiooni, kus ta ta võis endasse sulandada need inimesed, kes olid võõrdunud imperiaalse sõjamasina huvidest.

Benedictuse nägemus väikesest kogukonnast on praegu olulisem kui kunagi varem. Liigse imperiaalse laienemise ja ähvardavalt ligioleva kokkuvarisemise ajal, mil “kodanik” on eufemism maksumaksja ja/või kahuriliha jaoks, vajab igaüks toetavat kogukonda. Demograafilise kokkuvarisemise ajal on noortel inimestel vaja teada, et need väikesed kogukonnad toetavad neid erilisel viisil, nii et nad võivad abielluda ja perekondi kasvatada. Kui neil ei õnnestu seda kindlustunnet Kirikult saada, siis jätavad noored lihtsalt abiellumata ja lapsed saamata, tekitades hukatuse meeleolu, mis põhineb tundel, et tulevikku pole. Ning neil on õigus. Ilma lasteta ei ole tulevikku. Nende hirmud on loonud iseennast täitva prohvetiennustuse. Lõigatud ära Euroopa benediktiini minevikust, leiavad eurooplased ja nende ameeriklastest nõbud ennast äkitselt ära lõigatuna ka tulevikust, läbi nende hirmust ajendatud keeldumise lapsi saada.

Tee sellest tupikust välja on väike kogukond ning mina väidan, et Benedictus on ikka veel asjakohane kui väikese kogukonna arhitekt. Praegu kahekümnendates eluaastates olevate ameeriklaste ja eurooplaste põlvkond  on võlaga koormatud (suurelt osalt hariduse tõttu). Nad on võimetud leidma töökohti (millest paljud on eksporditud Kolmanda Maailma riikidesse), mis võimaldaksid neil seda võlga ära maksta ja paljudes paikades (pean silmas New Yorki ja Californiat) võimetud leidma elamispinda, mida saaksid endale lubada. Tulemusena näib perekonnaelu võimatu unistusena. Selle tagajärjel vajuvad nad siis seksuaalse vabaduse illusioonidesse, mida nende kiskjalikud kultuurid õhutavad kui nende kontrolli all hoidmise vahendeid.

Etniline puhastus

d'Aiguebelle tsistertslaste klooster
Nagu olen näidanud oma raamatus “Linnade tapmine” (“Slaughter of Cities”), hävitati 50ndatel ja 60ndatel  aastatel ära katoliku kogukonnad Ameerikas läbi etnilise puhastuse vormi, mida nimetatakse linnaosade ümberehitamiseks (“urban renewal”). Selle tagajärjel seisavad nüüd tühjana paljud kogudusehooned, mis olid loodud nende etniliste kogukondade tarbeks. Mõned müüakse  moslemitele, nagu ühe koguduse puhul Detroidis. New Yorki peapiiskopkond on üks suurimaid kinnisvaraomanikke New Yorki linnas. Paljud selle omatavatest hoonetest seisavad nüüd tühjana linnas, kus rõhuv enamus noorpaare ei saa endale lubada maja üürida, veel vähem osta. Need tühjad hooned anuvad praegu viljakale kasutusele võtmist. Mis võiks olla veel viljakam kasutus kui anda noorpaaridele koht, kus luua oma perekond?

Mida mina välja pakun, on väga lihtne. Võtku üks, kaks või kolm benediktiini munka üle üks, kaks või kolm mahajäetud kogudusehoonet linnades nagu Philadelphia, Detroit, New York või Boston ja muutku need kloostriteks, mis võiksid pakkuda jõukohast elamispinda noortele katoliiklikele paaridele, kes tahavad elada Püha Benedictuse Reegli  järgi 21. sajandi tõlgenduses. Hästi tuntud lõigus Püha Benedictuse missioonist kirjutab kardinal Newman: “Püha Benedictus leidis materiaalse ja sotsiaalse maailma varemetes ning tema missioon oli taastada see mitte teaduse, vaid loomukorras; mitte nagu seda tegema asudes, mitte kuulutades selle tegemist mingiks määratud ajaks või mingi haruldase vahendiga või mingite tõsiste pintslitõmmetega, vaid nii vaikselt, kannatlikult, vähehaaval, et sageli ei teatud enne töö valmissaamist, et seda üldse tehti. See oli pigem taastamine kui järelvalve, korrigeerimine või pööramine. Uus töö, mida ta aitas luua, oli pigem kasvamine kui struktuur. Vaikivaid mehi märgati maapiirkondades või avastati neid metsas, kaevamas, metsa juurimas või ehitamas; ja teised vaikivad mehed, keda ei nähtud, istusid külmas kloostris, väsitades oma silmi ja hoides oma tähelepanu pingul, sel ajal kui nad vaevaliselt kirjutasid ümber ja kirjutasid uuesti ümber käsikirju, mis nad olid alles hoidnud. Polnud kedagi, kes vaidles või hüüdis või tõmbas toimuvale tähelepanu, kuid järk-järgult sai metsaga kaetud soost erakla, talu, klooster, küla, seminar, õpetatud kool ja linn.»

Samasugune vaim võib taastada katoliiklikud naabruskonnad, mis hävitati 50ndate ja 60ndate aastate sotsiaalse kujundamise («social engineering») läbi. Pean silmas midagi sellist nagu Pühima Sakramendi kogudus Edela- Philadelphias, mis kunagi omas suurimat katoliiklikku algkooli maailmas. Selle hooned, mis praegu võtavad enda alla kinnisvarakvartali, seisavad nüüd tühjana. Olen arutanud seda projekti Notre Dame ülikooli arhitektuuriüliõpilastega, kellest paljud väljendasid huvi kaasa mõelda seonduvate praktiliste küsimuste üle. Hädavajalik on kaasata mõni vaimulik ordu nagu näiteks benediktiinid, sest vastasel korral paigutuks iga kogukond linnapiirkondade kohalike ehitusmääruste («local zoning ordinances») alla ning kaotaks otsekohe oma vaimuliku eripära. Üks neist üliõpilastest töötas täpselt samalaadse projektiga Belgias. Olen samuti rääkinud advokaatidega, kes on nõus töötama projekti õiguslike külgedega.

Kui benediktiinid on huvitatud, sooviksin ette panna järgmise toimimisviisi. Meie – s.t. benediktiinide, arhitektide, advokaatide ja noorpaaride esindajad - kohtuksime Philadelphias 2007. a. mais, sõidaksime ringreisil läbi hulga paiku ja siis lepiksime kokku ühe paiga Püha Benedictuse Liiga pilootprojektina. Seda eeskuju võib samuti üle kanda Euroopasse. Täpsed tingimused erinevad igas juhtumis, aga vajadus on seesama. Noored inimesed vajavad kohta, kus nad võivad soetada perekondi. Kui nad seda ei tee, hääbub Benedictuse loodud Euroopa ühe põlvkonna jooksul.

Artikli autor E. Michael Jones

No comments:

Post a Comment