Friday, November 9, 2018

Hingedeajast ja Tallinna vanadest katoliku kalmistutest

Kirjutab Kristel Kaar

Vaade möödunud sajandi alguses Härjapea jõel
asunud kivisillale ja Vana-Kaarli kalmistu väravale. 
Hingedeajal on kombeks külastada kalmistuid ja süüdata küünal lahkunute mälestuseks. Kuid paljud ilmselt ei tea, et enne Teist Maailmasõda oli meil Tallinnas ka oma katoliku kalmistu. Kalmistu maa-ala eraldati Peeter-Pauli kogudusele lahkunute matmiseks umbes samal ajal, kui ehitati meie katedraal.

Ajaloolane Ants Juske kirjutab:
„Härjapea jõgi voolas 1864. aastal avatud Vana-Kaarli kalmistu ja 1955. aastal jõeorgu ehitatud Kalevi keskstaadioni ning 1775. aastal asutatud Aleksander Nevski ning 1840. aastate alguses rajatud ja 1950. aastatel hävitatud katoliku kalmistu ehk Poolamäe vahelt…“ 


Härjapea jõe säng Poolamäe kõrval 
Poolamäel asub tänapäeval samanimeline park. Nime sai see paik sellest, et paljud siia maetud katoliiklased olid poola rahvusest. Kalmistu, mis oli küll juba 1930. aastatel osaliselt maha jäetud, likvideeriti ja hävitati 1950. aastate algul. Varsti pärast seda lammutati ka viimaste kabelite varemed. Varem oli mägi suurem, kuid Poolamäe nõlva on kasutatud kruusa¬auguna ja osa mäge on aja jooksul ära veetud. 

Lisaks Poolamäele võime hingedekuul teha väikese mõttelise või siis päris palverännaku piirkondadesse, kuhu maeti Tallinna ja selle lähiümbruse katoliiklased enne 1524. aasta reformatsiooni.
Poolamäe park tänapäeval

Ehkki paljud tallinlased maeti tollal kirikutesse, leidus eeskätt vaesema rahvakihi jaoks kalmistuid ja kabeleid ka väljaspool linnamüüri. Allpool tuleb juttu kunagistest Püha Gertrudi, Püha Barbara ja Püha Antoniuse keskaegsetest kabelitest ja nende ümber asunud kalmistutest. Püha Antoniuse kabel on meie ajani pärandunud Tõnismäe nimes.





Püha Gertrudi kabel ja selle imet tegev reliikvia

Ajaloolane Hugo Peets teadis rääkida, et Püha Gertrudi kabel koos kalmistuga asus Tallinnas praeguse Suure Rannavärava lähistel, Skoone bastioni ja staadioni alal. 1438. aastal andis Eestimaa piiskop Heinrich von Kerküll kabeli ehitamiseks loa (ehitustööd kestsid umbes 1455. aastani). See kabel oli rajatud eeskätt meremeeste tarbeks.

Püha Gertrudi kabel olevat olnud kena paekivist hilisgooti stiilis ehitis mõõtudega umbes 6 korda 12 meetrit. Kabeli inventari hulka kuulunud rohkesti hõbedast jumalateenistuse riistu, siidist valmistatud ja muid teenimisrõivaid. 

On teada, et linnakodanikud tegid kabeli heaks annetusi ning kabelil oli ka oma vikaar. Teenistusi pidasid kabelis arvatavasti Oleviste preestrid. Kabel oli pühendatud 7. sajandi frangi nunnale, Püha Gertrudile Nivelles'ist. Väidetavalt tõi Riia peapiiskop Michael Hildebrand (piiskop aastatel 1484-1509) osa Püha Gertrudi säilmetest oma sünnilinna Tallinna, mille poolest see kabel ka tuntud oli. Huvitav on märkida, et Püha Nivelles'i Gertrud ise oli oma eluajal tuntud just palverändurite abistajana ning Tallinnas asuv kabelgi teenindas lisaks meremeestele rändureid. Madalmaades oli keskajal tavaks tema poole pöörduda enne teeleasumist, kui joodi nn "Sinte Geerts Minnet" või "Gertrudenmintet", paludes Püha Gertrudi kaitset ja õnnistust.

Tallinna toodud Püha Gertrudi imet tegeva võimega säilmed koos hõbeplaadikesega tuli igal aastal vette kasta. Pühitsetud vesi võis aidata erinevate haiguste ravimisel. Piiskop Michael Hildebrandi 1506. aasta kirjast aga selgub, et tallinlased olla väga laisad Gertrudi säilmete kasutamisel ning pettunud peapiiskop nõudis oma reliikviat tagasi. 

Pole teada, kas ja millal reliikvia Tallinnast ära viidi, kuid mõni aeg hiljem, pärast 1524. aasta reformatsiooni, kaotas kabel suurema tähenduse, kuni ta lammutati ajavahemikus 1539-1544 seoses muldkindlustuste rajamisega sootuks. 1539. aastal keelati matmine ka kabeli ümber olnud vanale katoliku kalmistule, ehkki üksikuid matuseid esines seal veel 17. sajandi alguseni.

1544. aastal otsustas Tallinna raad Püha Gertrudi kabeli asemele ehitada Kalamajja Gertrudi kiriku, milleks anti 100 marka ja töid määrati juhatama Fischerherren ehk "kalurihärrad". Tõenäoliselt valmis puidust rahvapäraselt Truuta kirikuks kutsutud pühakoda veel samal aastal. Sinna viidi üle ka Püha Gertrudi kabelile kuulunud kirikuriistad ja kolmetiivaline gooti stiilis kappaltar, mis üle värviti. Seegi kirik põletati Liivi sõja keeristes maha juba 1571. aastal. Kolmas Püha Gertrudi nimeline kirik tegutses Kalamajas 1710. aastani, kuni see hävis Põhjasõjas. Muutunud olukorras seda pühakoda enam ei taastatud ja sellega kadus Tallinnast ka Püha Gertrudi nimeliste pühakodade ajalooline traditsioon.

Püha Barbara kalmistu - keskaja suurim ja vanim

Harju värava ees asetses omakorda Püha Barbara kabel ja kalmistu ning seda juba 1379. aastast, olles vanim Tallinna linnamüüri taha tekkinud matmispaik. Kalmistu arvatakse olevat rajatud peagi pärast Jüriöö ülestõusu. Kalmistu ala oli väga suur, ulatudes nüüdse Pärnu Maantee ja Roosikrantsi tänava nurgast kuni Wismari haiglani ning seda ümbritsesid linnakodanike aiad. Püha Barbara kabelit on mainitud juba 1341. aastal. 15. sajandil nimetati seda ka "kirikuks", mis tähendas, et sellel võis olla oma kogudus ja preester. Nagu Püha Gertrudi kabel, lammutati sealne kabel peagi pärast reformatsiooni 1535. aastal, samuti kindlustuste ümberehitamise käigus. Pärast kabeli lammutamist püsis kalmistu edasi, arenedes eeslinna suurimaks matusepaigaks. Seda kalmistut kasutati viimati Põhjasõja ajal, 1710-1712. 1772. aasta Vene keisri ukaasi alusel Barbara kalmistule matmine keelati.

Püha Barbara kabel asus arvatavasti praeguse Roosikrantsi tänava ja Kaarli puiestee nurgal. Muuseas, praegune Roosikrantsi tänav on kunagi kandnud ka Barbara tänava nime. Lähedal asus ka Vaestepatuste tänav. Nii Roosikrantsi kui ka kunagine Vaestepatuste tänav (tänapäeval pole viimast enam alles) nimelt viisid linna hukkamispaigale - võllamäele ehk Jeruusalemma mäele - mille puhul hukatavatega kaasas olnud mungad ilmselt lugesid nende hingede päästmiseks roosipärga.

Püha Barbara kabeli ja kalmistu kaitsepühaku, Püha Barbara, pühakupäev on tulemas juba kuu aja pärast, 4. detsembril. Saksamaalt on pärit selle keskajal ülipopulaarse pühaku kohta huvitav ütlus:

"Tuleb Barbara külma ja lumega, on oodata head viljasaaki.
Läheb Barbara rohelisega, tuleb Kristuslaps lumega"

Seda saame siis 4. detsembril kontrollida ja vaadata, kas ka teine sakslaste rahvatarkus jõululaupäeval täppi läheb:)

Tallinna Tõnismägi

Pisut eemal, Tõnismäel, asus aga Püha Antoniuse kabel ja kalmistu, mida kasutati Toompea lossis ja Toompeal elavate isikute matmispaigana. Kabelit mainitakse esmakordselt 1453. aastal seoses pisut võika juhtumiga. Nimelt käis kabelis varas, mille eest teda karistati rattal lõhkikiskumisega. Kabeli oli rajanud Püha Antoniuse rüütliordu. Keskaegne kabel arvatakse olevat asunud praeguse Hariduse tänava lääneküljel, Pärnu maantee ristmiku lähedal. 1458. aastal on seda nimetatud ka "kirikuks".

Püha Antoniuse kalmistu arvatakse olevat tekkinud Tõnismäe kõrgemas osas asunud pühaks peetud tammesalu juurde. 

Kabel hävitati 1559. aastal, kuna kardeti, et see võiks venelastele linna piiramise ajal ulualust pakkuda. 1670. aastal ehitati sellele kohale esialgse Kaarli kiriku puust kirikuhoone (põletati maha Põhjasõja ajal 1710).

Eesti muuseumites on hulgaliselt Poola katoliku ajast pärinevaid T-kujulise Antoniuse ristiga hõberipatseid, mis pidid selle kandjale ja tema loomadele tagama Püha Antoniuse soosingu. Tegelikult oli munkluse rajaja Püha Antonius 3.-4. sajandil kõrbes elanud erak; sigade patroon sai temast keskajal aga seetõttu, et antoniidid (Püha Antoniuse jüngrid, kes 305. aastal moodustasid omaette vennaskonna) ravisid keskajal nii koduloomi kui ka haigeid, sealhulgas katkuhaigeid, olles rüütatud mantlisse, mille vööl rippus kelluke (see pidi kurjad vaimud neist eemal hoidma). Nii on Püha Antoniuse sümboliks sageli ka kellukesega siga. Vanade eestlaste jaoks muutus see pühak küll suupäraselt loomade kaitsjaks koduhaldjas Tõniseks või lihtsalt Tõnniks.

Loodan, et saite meie katoliku pärimusest teada üht-teist huvitavat! Ja midagi, mis ehk inspireerib ka hingedekuul roosipärja palveid eriti sügava mõttega lugema, mõeldes tagasi just olnule ja kõigile katoliiklastele, kes on kõndinud siinseid radu enne meid.

Täiendavat lugemist:



Jaan Juske „Kuidas Skoone Gertrudi mattis“: http://jaakjuske.blogspot.com/2012/08/kuidas-skoone-gertrudi-mattis.html

No comments:

Post a Comment