Monday, November 26, 2018

Mida õpetab Piibel puhastustule kohta?

Oleme alustanud uut videode sarja "Mida õpetab Piibel?", kus käsitletakse teatud katoliiklike õpetuste Piiblil põhinevust. Kuna novembrikuu on pühendatud lahkunud hingedele, oli esimese video teemaks purgatoorium.


Inimestel on kombeks palvetada surnute eest. Requiescat in pace – puhaku ta rahus. Ometi usuvad kristlased, et hinge igavikuline saatus on määratud tema surmahetkel, ning ükski palve ei saa seda muuta. Pealegi need, kes on taevas, ei vaja, et me nende eest palvetaksime, ja neid, kes on põrgus, ei aita meie palved. Mis mõtet on siis surnute eest palvetada?

Aga Kirik õpetab ka, et mõned pääsenutest vajavad pärast surma, aga enne Taevasse sisenemist armus puhastumise perioodi. Seda kohta või seisundit nimetatakse purgatooriumiks ehk puhastustuleks. Palvetada surnute eest tähendab palvetada hingede eest puhastustules, kuna meie palved saavad kiirendada nende Taevasse jõudmist.

Sõna “puhastustuli” (eestikeelses) Piiblis ei esine. Aga samamoodi ei leidu Piiblis sõnu “kolmainsus” või “inkarnatsioon”, mis on kristliku usu põhilised tõed. Tähtis on küsida, kas õpetus puhastustule kohta esineb Piiblis?

Juudid on alati palvetanud surnute eest ning näiteks teises Makkabite raamatus kirjutatakse,

“ … -milline jumalik ja vaga mõte! Sellepärast korraldas ta lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid.”

Kuid mitte kõik kristlased ei aktsepteeri Makkabite raamatut Piibli osana. 

Aga vaatame Kristuse enda sõnu. Jeesus toob näite mehest, kellele andestati, kuid kes käitus ebaõiglaselt ning visati vangikongi, kuni ta on võla tasa teinud. Ta räägib kuningast, kelle sulane võlgnes talle suure summa raha, kuid kuningas andestas talle tema võla. Sulane aga leidis kaassulase, kes võlgnes talle kõigest murdosa tema enda võlast, ning nõudis temalt tagasimakset. Kuningas kutsus sulase enda juurde, sõitles teda ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.

Püha Luuka evangeeliumis aga käsib Jeesus enda jüngritel üksteisega rahu teha, et neid ei antaks kohtuteenri kätte, kes vangi heidab:

„Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi leptoni.“

Jeesus kutsub neid, kes on pääsenud hukkamõistust, üles elama õigluses, mida mõõdetakse sendi täpsusega. Õpetus puhastustule kohta ütleb, et kui seda võlga ei ole maises elus tasa tehtud, peab meid enne Taevasse sisenemist veel puhastama. Kui Jeesus hoiatab pattude eest Püha Vaimu vastu, ütleb ta:

„Kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta  saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu,  ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.“

Kui seda pattu ei andestata ei sellel ega tulevasel ajastul, viitab see sellele, et on olemas ka patte, mis antakse andeks alles tulevasel ajastul. Pattude andeksandmine tulevasel ajastul ning viide vanglale, kust me ei pääse enne välja, kui oleme tagasi maksnud viimsegi leptoni, ei saa käia ei põrgu ega ka Taeva kohta. Põrgust ei pääse me kunagi välja ja Taevas ei ole kindlasti vangla.

Kui püha Paulus rääkis patust usklikele, kes olid juba Kristuse vastu võtnud enda ellu kui Issanda, ütles ta:

„Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle  teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.“

Millele muule kui purgatooriumile saab püha Paulus viidata? Ta ei saa rääkida põrgust, kuna on selge, et need, kes lähevad läbi tule, päästetakse, kuid need, kes on põrgus, on igaveseks kadunud. Aga ta ei saa rääkida ka taevast, sest ta ütleb, et kannatatakse kahju, aga taevas pühitakse ära iga pisar. 

Pühakiri õpetab, et „(Taevasse) ei saa midagi, mis on rüve“. On vähe inimesi, kelles pole mitte midagi rüvedat ja kes pärast surma lihtsalt jätkavad enda elu Taevas. Neid inimesi nimetatakse pühakuteks. Meie teiste kohta ütleb Piibel, et „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid“. Samas ei ole ka kõik need, kes pole täielikult puhtad rüvedusest, igavesti neetud. Ka paljud neist on tegelikult pääsenud, aga neid on vaja enne Taevasse sisenemist puhastada. Püha Paulus kirjeldab Jumalat kui „neelavat tuld“, kelle pühas läheduses põlevad ära meie ebapühad teod.

Lõpuks viitab Pühakiri selgelt surmajärgsele elule, mis ei ole ei põrgu ega Taevas. Vanas Testamendis kasutati selle kohta heebreakeelset sõna sheol, Uues Testamendis aga kreekakeelset sõna hades, mis ladina keelde tõlgiti kui purgatorium. Hades ei ole põrgu; see erineb tulejärvest, kuhu lähevad neetud ja mida kirjeldatakse sõnaga gehenna. Ilmutusteraamat kirjeldab, kuidas aegade lõpus visatakse surm ja hades põrgusse ehk gehennasse. Surm ja hades hävitatakse põrgus, samas kui neetud jäävad sinna igaveseks. Pühakiri õpetab, et aegade lõpus, kui kõikide hingede puhastamine on toimunud, ei ole hadest enam vaja. See kontseptsioon – sheol, hades ja purgatorium – ongi puhastustuli, nii nagu me seda täna mõistame.

Kasutatud materjalid: Curtis A. Martin, "The burning truth about Purgatory"

No comments:

Post a Comment