Saturday, November 17, 2018

Oikumeenilisi mõtteid

2.-4. november toimusid Põltsamaal viiendad oikumeenilised noortepäevad, mille korraldas Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu ehk EKN3. Esindatud olid luterlased, baptistid, metodistid, õigeusklikud, adventistid, karismaatiline episkopaalkirik ja nelipühilased. Aga kohal oli ka grupp katoliiklasi, kes jagavad enda mõtteid ja muljeid.

Kirjutab Oto Tuul

Käisin oikumeenilistel noortepäevadel ka eelneval aastal koos teise noore katoliiklase, Heidoga. Seega teadsin enam-vähem mida oodata. Selle aja jooksul, mis me seekordse seltskonnaga osa võtsime (üks õhtu-öö ja päev), oli sündmus eelmise aastaga võrreldes oikumeenilisem – kavas olid erinevate koguduste liikmetest koosnevad arutelugrupid, ühine ideede genereerimine ja arutelu, ning paneeldiskussioon. Kõik grupi-põhised harjutused olid tõepoolest mitmepoolsed, huvitavad ja rikastavad – suuresti jõudsime ühistele arusaamadele, et ka noorte seas on eesti kristlastel palju ühist, et teoloogiliste vaidluste asemel saame oma energiat panustada näiteks ühisesse misjonitöösse kuna selles valdkonnas meil konfessioonide vahel suuri lahknevusi pole. Usutunnistuse poolest lähtuvad ju praktiliselt kõik EKN liikmeskirikud põhiosas samadest õpetuslikest printsiipidest – neid saame ühiselt evangeliseerides jagada veel ilmalikele inimestele.

Mida meie katoliiklastena suutsime ehk teistele selgitada – ja meid võeti aruteludes lugupidavalt kuulda, samuti kuulasime meie teisi – on, et Piibli kõrval (mis teatavasti pandi kokku katoliiklaste poolt Hippo ja Kartaago kirikukogudel ja Rooma sünodil :) ) – on usuelus oluline ka traditsioon. Kuigi noortepäevadel oli kõnelejaid, kelle tulevikuvisiooni võib kirjeldada kui „anarhilist kristlust“ ilma autoriteedi ja hierarhiata, usun ja loodan, et Püha Vaimu eestkoste läbi jõuame eelseisval ajal taas lähemale kõigi kristlaste õpetusliku ühtsuseni nii usus kui ka tegudes Kiriku armulises rüpes.

Huvitav, ehkki kummaline märk sellest võimalusest oli seekord Eesti Episkopaalkiriku kohalolu, kelles nägime (ja kuulsime) justkui enese peegelpilti, teadmata samas, et neil oleks tegelik ühtsus Katoliku Kirikuga.

Kirjutab Heido Trofimov

Minu jaoks olid need teised oikumeenilised noortepäevad - osalesin ka eelmisel aastal - ning minu muljed mõlemast korrast on valdavalt samad. Mõlemal korral panin tähele - ma teadsin seda muidugi niigi, aga teine asi on seda lähedalt kogeda - et katoliiklased ja õigeusklikud on väga sarnased (ning viimase kohtumise valguses võib sinna gruppi paigutada mingis mõttes ka episkopaalkiriku) ning suurem veelahe kristlaste vahel jooksebki nende ja protestantide vahel. Ning samas ka protestandid ei ole homogeenne grupp ning protestantide seast näivad luterlased olevat pisut kiriklikumad kui teised.

Ühes aruteluringis oli teemaks ka õige ja vale oikumeenia, ning joonistasin arutelupaberi peale kõrvaloleva graafiku. Sellest võrdluspildist kuulsin kaudselt ühe preestri käest, aga selle mõte on see: kui me liigume lähemale tõele (mis on graafiku keskpunktis) siis me liigume ka lähemale teineteisele. Ja selle graafikuga ma tahtsin öelda, et oikumeenia sihiks ei saa olla teineteisele lähenemine lihtsalt iseenesest, sest lähenedes teineteisele, võime samal ajal kaugeneda tõest. Aga kui me siiralt proovime läheneda tõele, siis läheneme nii või teisiti ka teineteisele. Umbes nagu, "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).

Katoliiklastena usume muidugi, et tõe täius on Katoliku kirikus ja mitte kusagil mujal. Ei saa eitada, et mõnikord kohtun mittekatoliiklastega, kes, mulle tundub, armastavad Kristust rohkem, kui mina, ning lõpuks on armastus see, mis loeb. Samas ei ole see põhjus tõest loobumiseks või selle lahjendamiseks. See lihtsalt tähendab seda, et paljud kristlased on saavutanud osaga tõest rohkem, kui mina olen saavutanud terve tõega.

Kirjutab Georg Elias Humal

Oikumeenilistel noortepäevadel oli palju millest õppida, kuid ka omajagu mida vältida. Väga ilus oli see, kuidas kõik kristlased üksteist kuulasid ja mõista proovisid. Samuti oli rõõm kuulda peaaegu ühtset arusaamist traditsiooni olulisuse osas. Oli rõõm näha, kuidas põlevad südamed arutlustest tõde taga ajasid. Kahjuks oli siiski kuulda ka mõtteid, mis oikumeenia vastu töötavad. Hetkel mõtlen mõtteviisi, et on olemas kristlaseid, kes asja tõsiselt võtavad ja kristlaseid, kes nii pühendunud pole. Selline mõtteviis toob kaasa usu muutuse, mille tulemuseks on agnostisism. Tõesti on olemas kristlaseid, kes usku tõsiselt võtavad, aga kas need, kes ei võta, on üldse kristlased?

Kirjutab Kaire Nurk

Ma mõtlen, et ikka huvitav oli üldiselt. Ainult - mis jama nende lühenditega oli? Seda, mida tähendab EKEK sain ikka teada. Varem teadsin vaid, et EKE ja KEK olid ehituskoondised Nõukogude Eestis. Sellepärast ma keeldusingi kirjutamast, et olen RKK. Et oleks ikka selge, et ma olen katoliiklane ja ei tule Rapla Keskkomiteest. Seda, mida oli mõeldud lühendi AKEL all, ei saanudki ma teada. Tean siiani vaid, et Friedrich Karl Akel oli I EV ajal Kristliku Rahvaerakonna liider, hariduselt arst, kes juhtis koalitsioonivalitsust 1924 kevadest talveni. Samuti oli ta EV Olümpiakomitee auliige. Kui nad selle mehe mantlipärijad on, siis au neile.

Mis jama sellel ekspastor Eerikul katoliiklaste riietusega oli? Mida ta ootab? Iseloomulikult kirikuga seotud riietus on minuteada olnud vaid nunnadel, munkadel ja preestritel. Ilmselt veel sada aastat tagasi käisid naised kirikus küll seljas tume kleit ja juustel must pitsrätik. Aga see tume kleit pandi lillelisele kleidile peale ja võeti ära, kui kirikus käidud oli. Iseteadlikud prantslannad ei lasknud ennast sisse pakkida selleks, et põhimõttele "naine peab kirikus vait olema" lisada põhimõtet, et naist ei tohi kirikus näha olla. Katoliiklannast Austria printsess Sissi kandis väga ilusaid lillelisi ja pitsilisi maani ulatuvaid kleite, millest paljastuvatele õlgadele pani elegantse rätiku. Tal olid pikad lokkis juuksed, mille punutistele lisas väikseid lilli. Mina kõnniksin hea meelega sellisena ringi, kui selline standard kehtestataks. Aga pruudieas poolataride rahvariided on nii lillelised ja värvilised, et võtavad silme eest kirjuks igaühel, kes neile näitsikutele shariaadiseadustest rääkida üritab. Võibolla sellepärast ei olegi Poolas islamiusu pealetungi. Igaljuhul, kui nüüd järele mõelda, siis pole katoliikliku riietumisstandardi kehtestamine üldse paha mõte ja Eerikule tuleks tänu avaldada.

No comments:

Post a Comment