Tuesday, December 4, 2018

Maria von Trappi nõuanded armastuse tegudeks advendiajal

Kirjutab Kristel Kaar

2. detsembri piiskopi jutlusest jäi kõlama lause, et advendiajal võiksime teha materiaalsetest kingitustest rohkemgi armastuse kingitusi. Need on palve, koosveedetud aeg, lahke sõna, väike teene - asjad, mis ei maksa meile midagi, kuid mis aitavad meil mõista jõulude tegelikku olemust. 

Alates Kirikusse tulemisest olen ise korduvalt mõelnud sellele, kuidas leida ilusaid ja sisukaid advendiaja traditsioone, mis tõepoolest keskenduksid Kristusele ja kristlusega seotud väärtustele. Huvitavaid mõtteid selle kohta on jaganud Maria von Trapp raamatus "Aastaring von Trappide peres" (Around the Year with the Von Trapp Family), mida eesti keeles küll kahjuks ei ole, kuid annan allpool sellest väikese kokkuvõtte. Mulle endale meeldisid need mõtted väga ja arvan, et kirjutan sel aastal ka oma isikliku kirjakese:)

Oma pühak igaks aastaks

Kuidas kasvada pühaduses? Kuidas õpetada seda pere kõige noorematele? Eks ikka eeskujude kaudu. Von Trappide perel oli tore komme, kus pärast pereringis ühise advendiküünla süütamist ja esimese advendilaulu laulmist tõi pereema väikese kausikese kaartidega. Igal kaardi taha oli kirjutatud ühe pühaku nimi.

Nüüd tõmbasid pereliikmed järjest loosi. Loosiga saadud pühakust sai järgmiseks aastaks iga pereliikme sõber, keda nad püüdsid võimalikult hästi tundma õppida nii nagu me ikka sõpradega teeme, ja kelle eest nad lugesid igal hommikul väikese palve. Pärast seda, kui iga pereliige, nii noored kui vanad, olid oma uue sõbraga põhjalikult tuttavaks saanud, oli igaühel võimalik tutvustada teda ja ta lugu ka teistele pereliikmetele. Selliste lugude omavahelisest jagamisest sündis mitmekordne rõõm!

Maria von Trapp kirjutas: "See komme on meile tõepoolest kalliks saanud ning igal aastal tundub, et me perering üha laieneb uute vendade ja õdede näol, kellega meil on võimalus lähemalt tuttavaks saada ja keda me kõik õpime armastama."

Christkindl - kingitused Jeesuslapsele

Teine kaunis advendiaja komme, mida von Trappide peres järgiti, on päris otseselt seotud armastuse tegudega. Pärast seda, kui iga pereliige oli saanud loosiga oma pühaku, tõi pereema Maria salapärasel ilmel lagedale uue kausikese, milles seekord olid väikesed hoolikalt kokkukeeratud paberirullid. Iga rulli sees oli ühe pereliikme nimi ja edasine pidi jääma rangelt salajaseks. Pereliikmest, kelle nimi loosiga tõmmati, sai alates 1. advendist kuni 1. jõulupühani igaühe eriline hoolealune - tema Christkindl (Jeesuslaps) -, kellele tuli teha nii palju armastuse tegusid, kui keegi suutis välja mõelda. Eriline tingimus oli seejuures, et sellele erilisele pereliikmele tuli teha vähemalt üks pisike üllatus iga päev, kuid nii, et üllatuse saaja ei aimaks, kes on see, kes teeb just temale armastuse tegusid.

Taas on see väga ilus ja huvitav mõte, mis mitte üksnes ei õpeta meid hindama oma lähedasi ja mõtlema sellele, kuidas neid rõõmustada pisikeste asjadega, vaid see õpetab ka jääma tagasihoidlikuks ja mitte tegema oma tegudest suurt numbrit. Just nii nagu Jeesuski meile õpetas. Ja miks mitte teha midagi sellist ka sõprade ringis? Või võtta advendiajal endale eesmärgiks iga päev vähemalt üht inimest millegagi rõõmustada?

Maria von Trapp ise tõi näiteid armastuse tegudest, mida ta pere lapsed advendiajal tegid - see võis olla hommikul teise eest üles tehtud voodi või leidis saabaste omanik, et keegi on need tema eest juba ära viksinud. Või roosipärjaga seoses võis mõni pereliige avastada oma asjade seast ühel päeval kaardikese, kus talle anti teada, et selle päeva roosipärja palve loeti just tema eest.

Me näeme, et armastuse teod võivad olla õige pisikesed, kuid neis kajastub alati hoolivus. Veelgi lisaväärtust annab aga teadmine, et teeme neid tegusid tegelikult Jeesusele.

Maria von Trapp selgitas selle advendiaja kombe tausta järgmiselt: "Pereliikmest, kelle nime ma loosiga tõmban, saab minu jaoks sümboolselt väike abitu Jeesuslaps - minu Christkindl. Sel ajal kui teen temale väikeseid armastuse tegusid, teen seda tegelikult ka Jeesuslapsele jõulusõimes." Sellised teod on kantud pühakirja sõnumist: "Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu." (Mt 18:5).

Kiri Jeesuslapsele

Maria von Trappi sõnul on tegemist vana Austria advendikombega, mille kohaselt iga pereliige kirjutab advendiaja alguses Jeesuslapsele isikliku kirja, kus ta annab teada oma otsustest ja lubadustest seoses advendiajaga. Austrias, kus usuti, et just Jeesuslaps toob jõulukingitused, lisasid lapsed sellise kirja lõppu sageli ka oma kingisoovid.

See väike kirjake asetati seejärel aknalauale, kust igaühe kaitseingel võttis selle endaga taevasse kaasa, et see isiklikult Jeesuslapsele ette lugeda.

Taas kaunis ja sisukas komme, mida igaüks võib oma kodus järgida - miks mitte ka meil Eestis? Kingituste asemel võime meie sellise kirja lõppu lisada ehk mõne olulise palve.

Lõpetuseks mõned read paavst Benedictuselt, mille leidsin 1. advendi hommikul ingliskeelsest missaraamatust ja mis mind sügavalt puudutasid. Paavst Benedictus rõhutab oma sõnumis, et advendiaeg on igas mõttes seotud Jumala tulekuga: Ta tuleb, et olla meiega igas me elusituatsioonis; et elada meie seas, koos meiega ja meie sees. Ta tuleb, et täita lüngad, mis meid Temast lahutavad ning et meid enda ja teistega lepitada. Nii koputab Ta just praegu meist igaühe uksele, et tuua heatahtlikule avajale - igale inimesele, perekonnale ja rahvale - vennalikkusse, harmoonia ja rahu kingitus. Just seetõttu võib advendiaega nimetada tõelise lootuse ajaks. See on aeg, mil kristlasi kutsutakse näitama üles erilist tähelepanelikkust ja olema aktiivsed; aeg, mil saame toitu palvest ja pühendumisega tehtud armastuse tegudest.

Südamlikku advendiaega soovides!

Artiklis on kasutatud järgmisi allikaid: Maria Augusta von Trapp „Around the Year with the Von Trapp Family: Keeping the Feasts and Seasons of the Christian Year“; 
The CTS New Daily Missal. People’s edition (Catholic Truth Society, 2012).

No comments:

Post a Comment