Tuesday, December 18, 2018

Mida õpetab Piibel armulaua kohta?

Videosarja "Mida õpetab Piibel" teine osa.


Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”

Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja  ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“

Neid sõnu teavad kõik kristlased, ning paljud konfessioonid kasutavad neid enda teenistuses, kui ühinetakse leivamurdmises. Seda kutsutakse armulauaks, euharistiaks või Pühaks Õhtusöömaajaks. Sellele vaatamata ei valitse kristlaste seas üksmeelt, kui otseselt peaksime me Jeesuse sõnu tõlgendama. Kas tegu on sõna otseses mõttes Jeesuse ihuga? Või on Jeesus kohal üksnes spirituaalselt? Või on tegu üksnes sümboolse Püha Õhtusöömaaja meenutamisega?

Evangeeliumi lugedes saame me tavaliselt aru, kui Jeesus kõneles metafoorides. Kui Jeesus kasutas kujundlikku kõnepruuki, nagu siis, kui ta ütles, „Mina olen hea karjane“ või „maailma valgus“ või „viinapuu“, jätkas ta tavaliselt lühida selgitusega, kuidas seda sümbolit mõistma peaks. Ta teadis, et rahvahulgad ja isegi tema jüngrid ei mõista tema tähendamissõnu. Johannese evangeeliumis on isegi seik, kus Jeesus ütleb, „Meie sõber Laatsarus magab”, mille peale tema jüngrid vastasid: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.” Evangelist märgib, et selle peale pidi Jeesus neile täie selgusega ütlema: „Laatsarus on surnud“, kuna jüngrid ei mõistnud tema kujundit.

Aga Pühal Õhtusöömaajal ei paku Jeesus enda sõnadele mitte mingit selgitust. Mitte midagi ei viita sellele, et tegu oleks tähendamissõnaga. Jeesus ei ütle, „Mina olen leib ja vein“, vaid loob hoopis teist tüüpi seose: ta võtab leiva ja ütleb selle kohta, „See on minu ihu“, ning veini ja ütleb, „See on minu veri“. Ta samastab leiva ja veini enda ihu ja verega, ning vaevalt saab leiba ja veini pidada inimese ihu ja vere loomulikeks sümboliteks.

Jeesuse sõnad saavad isegi selgemaks, kui me loeme eluleiva jutlust Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis. See toimus pärast leiva ja kalade paljundamise imet, mis oli Jeesuse avaliku elu senini suurim ime, mis tõi talle palju toetajaid. Tundub, et Jeesuse populaarsus oli sel hetkel tipus. 
Aga kohe pärast seda ütleb Jeesus midagi, mis rahvahulkadele enam nii väga ei meeldi. Ta ütleb: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,  see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ 

Evangelist märgib, et juudid hakkasid Jeesuse kallal nurisema, kuna ta samastas end taevast alla tulnud leivaga. Aga selle asemel, et taganeda leiva kujundist, mis ei näinud kuigi hästi minevat, Jeesus hoopis tõstab panuseid, jätkates: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda  leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu  liha; ma annan selle maailma elu eest.“
See ajas rahvahulga veelgi enam vihale: „Kuidas saab ta anda meile süüa oma liha?“ Inimesed võtsid tema sõnu otseses mõttes. Ning Jeesus ei paranda nende arusaamist. Ta muutub veelgi konkreetsemaks:

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei  söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja  mina äratan ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii  elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole  niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.“ 

Kui loeme evangeeliumit originaalses vanakreeka keeles, siis sõna, mida Jeesus alguses „söömise“ kohta kasutab, võib mõista nii otseselt kui sümboolselt – mõlemad variandid on võimalikud. Aga edasi värssides 54-58 tähendab sõna, mis eesti keelde on tõlgitud kui „söömine“, kreeka keeles „järama“ või „närima“. Jeesuse kõnepruuk muutus graafilisemaks, mis pidi mõista andma, et ta ei räägi metafooriliselt, vaid peab tõeliselt silmas enda ihu söömist.

Selle peale leidsid mitte ainult rahvahulgad, vaid isegi paljud Jeesuse jüngritest, et see on liiast. Paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” Ning „Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.“

Jeesus ei teinud midagi, et neid takistada. Tema vaikus on vali. Ta ei hüüdnud neile järele: „Kuulge, ma rääkisin ju ainult kujundlikult!“ Kui mujal evangeeliumis on kirjutatud, et „Jeesus rääkis Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, kuivõrd nad suutsid kuulata. Kuid omavahel olles seletas ta oma jüngreile kõik ära“, siis nüüd ei seletanud Jeesus midagi, kuna ta ei olnud kasutanud tähendamissõna. Paljud jüngrid lahkusid, kuna nad mõistsid, et Jeesus räägib otseses mõttes, ning Jeesus lasi neil lahkuda. 

Jeesus tahtis, et meil oleks osadus Tema tõelise ihu ja verega: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.“ See on euharistilise osaduse reaalsus. Armulaua leivas on Jeesus tõeliselt kohal; pärast leiva pühitsemist pole tegu enam leivaga, vaid Jeesuse ihuga. Nii mõistsid Jeesuse kohalolu armulauas esimesed kristlased, kirikuisad ja kirikukogud. Nii õpetab meile Piibel.

No comments:

Post a Comment