Kokkuleppeliselt peetakse sõnaga „diakoonia“ silmas kristlikku hoolekannet. Sõna on tulnud kiriklikku keelepruuki Uue Testamendi kreeka keelest: verb diakoneo, substantiiv diakonia. Sõnakasutus on sedavõrd mitmekülgne, et diakooniaks võib nimetada samahästi apostliametit (Ap 1:17, Rm 11:13) kui ka igasugust teenimisülesande täitmist (Rm 12:7). Tegijale osutav diakonos tähendas teenijat, nagu näiteks Rm 16:1 õde Foibe kohaliku koguduse diakoni rollis või pühadele inimestele omistatud õigust olla Jumala (2Kr 6:4), Kristuse (2Kr 11:23) ja evangeeliumi (Kl 1:25) teenijad.
Diakoonia on niisugune
hoolekanne, mis aitab, muudab inimeste elu, lepitab ja toob rahu ning annab
elujõu. Kuna inimesed ja olukorrad on väga erinevad, on ka diakoonia
tegevusvaldkond lõpmatu. See algab sealt, kus üks inimene märkab vajadust teha
kellelegi head. On olemas „väike diakoonia“, mis kasutab vaid neid vahendeid,
mida üksikisik või kohalik kirik suudab anda, ning on olemas ka „suur diakoonia“,
mille ehitavad üles riik ja kirik käsikäes: diakooniahaiglad, hooldekodud,
kasvatusasutused või põgenike- ja arenguabi.
Kus on diakoonia algus? See
küsimus on tähtis, sest kui keegi vajab tõesti abi, peab ju teadma, kelle
juurest abi otsida. Mõnikord peab ka abistaja ise minema oma varusid täiendama
– siis kui heast tahtmisest üksi ei piisa, et tõsistes hädades abi anda. On
põhimõtteliselt tähtis teada, kus on diakoonia algus ehk diakoonia lähtekoht,
sest siis saab selgeks, kuivõrd on diakoonia elujõuline, katkematu, ammendamatu
ja igikestev.
Jeesuse jüngrid olid kord
isekeskis arutanud selle üle, kes on õigupoolest see nende Õpetaja, keda nad on
hakanud järgima. Kahtlejaid oli palju, sest inimesed ei olnud kindlad, et kui
nad panevad kogu oma lootuse Jeesusele, siis kas see lootus ühel päeval ei vea
alt. Kuidas suudab Jeesus lahendada kõiki igapäevase elu probleeme –
poliitilisi, majanduslikke, moraalseid ja muid, mis löövad inimestel lainetena
üle pea? Pelgalt heade jutluste kuulamisest ei saa kõhtu täis ... Nende
kõhkluste sees jõudsid jüngrid kindlale seisukohale, mida Siimon Peetrus ruttas
teatavaks tegema: „Issand, kelle juurde me
peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja ära
tundnud, et sina oled Jumala Püha!“ (Jh 6:68–69).
Nõnda on ka diakooniaga. Tõsi, et
diakoonia kodukoht on seal, kus leidub inimlikku armastust, halastust ja hoolt
ning suutlikkust seda kõike tagajärjekalt ellu viia. Kuid niisugune diakoonia
oleks ikkagi vaid episoodiline ja inimlike võimetega piiratud. See on hea ka
sellisena, kuid mitte piisav. Diakoonia lähtekoht peab olema leitav Jumalas,
sest ainult siis on see usaldusväärne. Diakoonia Jumalas – vaat see on midagi,
mis väärib ülesehitamist.
Diakoonia Jumalas
Keegi ei tea, kui suured on Jumala
tagavarad loodud maailma jaoks. Kui kauaks jätkub eluks vajalikke tingimusi,
millised on ressursid, et ära toita kogu elavat loodust ja inimest koos
sellega? Kas Jumal on kogu panuse andnud loomises ja jätnud edasise inimese
hoolde või on Tal veel midagi varuks, juhul kui olukorrad peaksid minema
ekstreemsemaks?
Pühakiri annab teada, et Jumala
siinpoolsus on tõeline ja sellega saab arvestada. Jumala suhtumine oma loodusse
pole muutunud ja Ta pole kaotanud selle vastu huvi. Jumala siinpoolsus on Tema
inimlik külg, kui nii tohib öelda. Igavene Jumal on kohal siin, koos inimesega
inimeste maailmas. Pühakiri väljendab seda nii, et inimeseks saanud Sõna ehk
Jeesus Kristus on ühendus siin- ja sealpoolsuse vahel. Jumala Poeg, kes on
sündinud inimeseks, on samal ajal Looja Jumala kuju. „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu,
sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja
nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on
loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike, ja kõik püsib koos
temas“ (Kl 1:15–17).
Niisiis väljendub Jumala
suhtumine loodud maailma järgmiselt: Jumal on seda tahtnud ja see on hea.
Maailma olemasolu pole mõttetu ning selle kulgemine pole sihitu. Kuna Jumal
tahab maailma, siis on maailmal eesmärk; ning veel – Jumal tahab maailma mitte
ainuüksi enese jaoks, vaid maailma jaoks. Tema huvi on selle maailma õnnelikkus
ja hea käekäik.
Teoloog Karl Barth on kõnelenud
Jumala inimlikkusest (raamatus „Die Menschlichkeit Gottes“), kuna loodud maailm
on Jumalaga osaduses ja inimene on Jumala partner. Jumala inimlikkus tähendab
õigupoolest Jumala inimlähedust. Sellisest Jumala inimlikkusest saab teha
mõningaid järeldusi, mis aitavad mõista diakoonia lähtekohti:
1. Jumal võimaldab inimesel tulla
iseenese äratundmisele. Inimene saab teadlikuks enese olemasolust ja paljustki
veel, mis loodud olendi eneseteadvusega kaasneb. Miks on see nii tähtis? Esmalt
selleks, et inimene saaks Jumala ja iseenese vastu võtta, sest siis pole
inimene enam iialgi üksi ja tema elu ei lõpe kunagi. Teiseks, et inimesel oleks
midagi Jumalale omast, mingi jumalasarnasus, nii nagu on öeldud Piibli
loomisloos: „Jumal lõi inimese oma näo järgi,
Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1Ms 1:27). Jumalanäolisus paneb inimesele kaasvastutuse
kogu loodu eest.
2. Jumal tuleb inimese juurde, selleks et inimene õpiks
minema teiste juurde. Selles on diakoonia: minemine teiste inimeste juurde.
Jah, tõsi, et Jumal on Jumal eelkõige iseeneses, oma pühas Kolmainsuses, nii
nagu inimene on inimene iseeneses. Ent jumaliku elu, igavese elu saladus peitub
selles, et minnakse iseenesest väljapoole – minnakse enese juurest teise
juurde. Inimene, kes selles püüab jäljendada Jumalat, on diakon Jumala eeskujul.
Jumalas on igavene elu – selle
mõistmine on elementaarne. Jumala tagavarad loodud maailma jaoks ei saa otsa,
kuni see igavene elu on liikumises ja sünnitab aina edasi. Apostel Johannes on
sellest saladusest aru saanud ning nõnda kirja pannud: „Mis
algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga
näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me
kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me
tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud
meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile,
et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse
Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1Jh 1:1–4).
Diakoonia
teoloogiline alus
Diakoonia on diaconia Dei, Jumala diakoonia. Jumal on diakoonia lähtekoht ning
Temal on ka rakenduskava. Diakoonia rakendamine toimub koos inimesega inimese
abistamiseks ning hoolekandeks kogu loodu eest. Kolm suurt rakenduskava on
käsitletavad teoloogiliselt ja neid võib nimetada nii: eshatoloogiline
diakoonia, kristoloogiline diakoonia ja eklesioloogiline diakoonia. See ei
tähenda, et üks kava oleks teistest parem või kui plaan A ei tööta, siis
võetakse ette plaan B. Tegelikult on nii, et kõik, mida suudetakse ellu viia
koos Jumalaga, see töötab nüüd ja igavikuski. Erinevus on vaid meetodites ning
püstitatud eesmärkides.
Esiteks: eshatoloogiline diakoonia. Eshatoloogiaga märgistatakse „viimseid asju“ ehk kindlalt
kätte jõudvat – seda, mis praeguseks seda veel ei ole, kuid mille tulemise
märgid on juba nähtaval. Kristlikus teoloogias kõlab eshatoloogia hea lootuse
kuulutusena: Jumal viib alustatud tööd täide kogu ulatuses ja auhiilguses.
Jeesus alustas oma kuulutust
eshatoloogilises perspektiivis, kui ütles, et „Jumala riik on lähedal!“ (Mk
1:15). Sõnumit Jumala riigist mõisteti tol ajal küll mitmeti, olenevalt
antiikaja inimese maailmapildist või religioossest kuuluvusest, kuid igal juhul
millegi sellisena, milles on Jumal end ilmutanud kogu väes ja kogu rahvale.
Selle kehtestamisel lõpeb ära praegune ajastu ning saabub uus, täiuslik ja
igavene õnneaeg (vrd Lk 14:15, kus Jeesus kuulutabki õndsaks need, kes koos
temaga istuvad lauas).
Ootamatu oli aga Jeesuse ütlemine:
lähedal! „Kus?“ küsisid inimesed. Väga lähedal! Nii lähedal, kui teie
olete minule, rääkis Jeesus. Kes on koos
minuga, see saabki maitsta Jumala riiki. Evangeelium on ridamisi segitanud
Jeesuses püsimise tagajärgi, sest „kes peab vastu lõpuni, see pääseb“
(Mk 13:13): „Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda
iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse
ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest
ilma minuta ei või te midagi teha!“ (Jh 15:4–5). „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te
iganes tahate, ja see sünnib teile!“ (Jh 15:7).
Jumala riigi kuulutamisega koos
ilmnevad selle uue ajastu tunnusmärgid: taganevad kurjus, haigus ja surm.
Pühakirjas on öeldud, et Jeesus kuulutas „kuningriigi evangeeliumi“ ning
sellega koos parandas „igasugust tõbe ja vigadust rahva seas“ (Mt 4:23). Oma
kuulutustöö algul pidas Jeesus nn inauguratsioonikõne, milles lubab vaeste rikkaks
tegemisest, et seda maailma muuta. „Ja tema
tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete, vaesed, sest teie
päralt on Jumala riik. Õndsad teie, kellel nüüd on nälg, sest teid peab
toidetama. Õndsad teie, kes nüüd nutate, sest siis te naerate. Õndsad olete,
kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid kogudusest välja heidavad ning
laimavad ja teie nime kui paha nime hülgavad Inimese Poja pärast. Rõõmutsege
sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!“ (Lk 6:20–23).
On vaja taevalikku tarkust, et
nende sõnade valgel oma diakooniatöö eesmärke õigesti seada. Peab mõistma
Jumala riigi saladust, et see on „juba nüüd“ ja „veel mitte“. Jah, koos Jeesuse
tulekuga inimeste maailma on eshatoloogiline Jumala riik juba alanud, kuid
selle jõustumine täiel määral seisab veel ees. Johannese Ilmutusraamatut
lugedes saab aimu, kui palju dramaatilisi aegu tuleb inimkonnal läbi käia, et
jõuda välja igavesse õndsusesse.
Teiseks: kristoloogiline diakoonia. Kristoloogiline diakoonia juhatatakse sisse Jeesuse
küsimusega: „Kumb on suurem, kas see, kes
istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie
seas nõnda nagu see, kes teenib“ (Lk 22:27). Järelikult, kui püüda Jeesuse
küsimusele vastata, siis suurim on diakoonia töömail madalaim. Jeesus on tulnud
Jumala diakoniks, sest ta on seda öelnud otsesõnu: „Sest Inimese Poeg ei ole
tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks
paljude eest!“ (Mk 10:45). Christos
diakonos!
Jumala
tegutsemisel inimkonna heaks, kui Jumal-Isa saatis välja Jumal-Poja, kes sündis
inimeseks, näidatakse inimkonnale kaht liikumissuunda. Esimene neist on ülalt
alla, teine on inimeselt inimesele:
1. Ülalt alla. Inimeseks saades loobus
Jumala Poeg taevasest aust ja alandas end. Varakristlik hümn Filipi kirjas on
seda tulemist alla jutustanud nõnda: „Kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud
saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo,
saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas
iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8).
Jeesuse kannatusloost on teada, kuidas Jumala Poeg võitis eneses soovi elada
vaid iseendale. Ta loovutas end kuni surmani. Kuid see polnud Jeesuse töö
lõpp-punkt. Jeesus teenib loodut ka sellega, et Ta tõsteti taas taevasesse
ausse; Ta palvetab nüüd kiriku eest ning läkitab Vaimu. „Sellepärast ongi Jumal
tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes
nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste
omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks“ (Fl
2:9–11).
2. Inimeste juurde. Jumala Püha tuleb ebapühade juurde. See on vastupidine suund
sellele, kuidas tavareligioossed arusaamad suunaksid inimesi tegutsema. Jeesuse
kaasaegsed usulised entusiastid, näiteks esseenid, püüdsid end pühitseda
sellega, et eraldusid roojasest ja ebatäiuslikust. Jeesus eraldus küll kõrbesse
40 päevaks, kuid vaid selleks, et edaspidi olla inimeste seas neid teenides.
Jeesus kohtas oma teekondadel kõiksuguseid inimesi: nii patuseid, haigeid, võõraid, uskmatuid kui ka
jumalaotsijaid, usklikke, ennastohverdavaid, abivalmis ja külalislahkeid
inimesi.
Kes nimetab end kristlaseks, see
seob end Jeesuse Kristusega ning püüab Teda jäljendada. Niisugune ongi täiesti
loomulik arusaamine kristlaseks olemisest – ligimese teenimine Jeesuse
eeskujul. „Nõnda nagu minu Isa on mind
läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid,“ ütles Jeesus (Jh 20:21). Ning
sugugi mitte omast jõust ega ressurssidest, vaid sellest, mida Jeesus annab.
Jeesus on öelnud, et kes usub Temasse ja jääb Temaga koos teenima, „see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb
veel suuremaid, kui need on“ (Jh
14:12).
Nüüdisaja
teoloogid hindavad kristoloogilist teoloogiat enesekriitiliselt ja tuletavad
meelde, et kõike ei saa ühte patta panna. Teoloog Otto Kaiser on pidanud
vajalikuks eristada seda Jeesust, keda meie tahame matkida, sellest Jeesusest,
kellel ainsana on jumalik meelevald tegelikke olukordi muuta. Ei anna head
tulemust see, kui kujutada mõttelist Jeesust „sotsiaaleetilise ideaalkujuna“
(Otto Kaiser), kes täidab inimeste igatsuse lõpmatu armastuse järele inimlike
mõõdupuude kohaselt. Jumala mõõt ei ole inimese mõõt. Kui Jumal laseb oma
headust sadada „nii õigete kui ülekohtuste peale“ (Mt 5:43-48), siis Ta teeb
seda viisil, milleni inimese arusaamine ei küüni.
Diakoonia
Jeesuse Kristuse viisil on jumalik seeläbi, et väljendub kiriku tegemistes
Jumala armuannina ehk üleloomuliku võimena, mille Jumal oma äravalitud
kaastöölistele annab. Apostel Paulus on selle tõe lahti seletanud. Ta õpetas
kristlasi tõstma nende diakooniaalast pädevust (1Kr 12:31): olge agarad püüdma
suuremaid armuande! Ja suurim neist on armastus!
Kolmandaks: eklesioloogiline diakoonia. Eklesioloogia all mõeldakse Kristuse kirikusse
puutuvat. Prantsuse katoliiklik teoloog Alfred Loisy märkas üllatavat tõsiasja:
Jeesus kuulutas Jumala riiki, aga sündis kirik [Katoliku blogi kommentaar: preester ja teoloog Alfred Loisy ekskommunikeeriti aastal 1908]. Jumal tahtis nii. Kirik on
organiseerunud Jumala rahvas, kes tegutseb sihipäraselt ja üheskoos. Diakoonia
seisukohalt suurepärane saavutus.
Jeesuse kuulutus Jumala riigist
oli suunatud kõikidele inimestele ja see tõmbas ligi igasugust seltskonda.
Evangeeliumikuulutuse seisukohast ainult nii saabki olla ning Kristuse kirik
teeb sedasama. Kuid kuulutuse juurde käib ka teine pool – meeleparandus ja uus
elu. „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on
lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:15).
Evangeeliumi
valgel tuleb palju asju parandada. Peab maha jätma elukombed, mis Jumala riiki
ei kõlba. Jumala riigis tuleb panustada seal, kus tavaliselt nii ei tehta,
eriti seda, mis puudutab diakooniat ning saab seeläbi Jumala riigi üheks
lahutamatuks tunnuseks. „Sest Jumala riik ei ole mitte sõnades, vaid väes!“
ütles apostel Paulus (1Kr 4:20). Jumala riigi praktiseerimise koht siin
maailmas on kirik – rääkimata sellest, et kirik on Kristuse ihu; ihu, mille abil saavad Kristusesse uskujad end teha nähtavaks,
kombatavaks, mõistetavaks. Kristuse ihu elukeskkond on maailm.
Apostliteaegne
kirik alustas organiseeritud diakooniaga, kuna inimhulga minnalaskmine isevoolu
teed tekitanuks ülemääraseid pingeid inimeste ja huvigruppide vahel.
Koguduseliikmed vajad üksteiselt abi. Diakoniameti ellukutsumise ja
diakooniatöö korraldamise põhjuseks oli vähemkindlustatud ja abivajajate arvu
suurenemine koguduses.
Kiriku
diakooniatööga seoses on aja jooksul selgunud järgmist:
1. Aset on
leidnud muutus kiriku enesemõistmises ning see on toonud kaasa muutuse ka
kiriku diakoonia mõistmises. Pikka aega kehtis arusaam, et kirik on Jumala
misjoni eesmärk ning diakoonia on selle kiriku liikmete abistamise vorm. On ju
loomulik mõelda nii, nagu apostel Paulus manitses: tehke head kõigile, eelkõige aga usukaaslastele (Gl 6:10). Isegi siis, kui kirik ulatas abikäe inimestele
väljaspool kirikut, tehti seda ikkagi tagamõttega, et inimesed jõuaksid kiriku
rüppe. Tõsi, kirik on kindlasti asendamatu institutsioon Jumala riigi
rajamisel, kuid nüüdisaja misjoniparadigma ei räägi mitte kiriku, vaid Jumala
misjonist ja Jumala diakooniast. Sellest tulenevalt ei ole kiriku ideaalpildis
mitte ainult „tulge minu juurde“ (Mt 11:28), vaid ka „minge kõike maailma“ (Mk
16:15). Kirik on Jumala silmis väärtuslik siis, kui too asub täiel määral
maailma keskel ja jääb seal püsima, sest just nii saab Jumal oma õnnistavat
mõju avaldada kogu loodule. Jumal armastab seda maailma.
2. Kiriku
diakoonias tuleb eristada dimensiooni ja intentsiooni. Need kaks võõrsõna ei
peaks ehmatama. Dimensioon viitab püsiväärtusele, sellele, et Kristuse kirikul
on võõrandamatu eesõigus olla Kristuse esindus selles maailmas – nagu Jumala
riigi suursaatkond. Kirik on linn mäe peal ja valgus pimeduses. Intentsioon
viitab aga sellele, mida kirik sihipäraselt ette võtab temalt oodatavate
tulemuste saavutamiseks. Selline kirik on tegus. Nii on ka diakoonia
kahetähenduslik: diakoonia on tõeline siis, kui kristlased kiirgavad armastust
ning elavad osaduses üksteisega; aga diakoonia tingib ka panustamist, vahendite
hankimist, pingutamist kuni lahenduste saabumiseni.
Eklesioloogiline
diakoonia panustab Jumala rakenduskavva nendes oludes, kus kirik, kes on
maailmas alati vähemus, avab end enamuse jaoks. Kirik on nagu seeme, mis
istutatakse maailma mulda, või nagu juuretis, mis paneb maailma kihama.
Diakoonia ümbermõõt
XIX sajandi ühiskondlike
ümberkorralduste turbulentsides hakkas kiriklik diakoonia oma algsetest
raamidest välja kasvama. Sellele aitas suuresti kaasa kuulus Johann Hinrich
Wichern (1808–1881), keda hüütaksegi moodsa diakoonia isaks. Ta suutis tolle
aja rahvakirikutele selgeks teha, et diakoonia toimumiskoht on suurel määral
just väljaspool kirikut, seal, kuhu kirik enam ei ulatu või pole veel kohale
jõudnud. Moodsa ajastu diakoonia ei saa piirduda vaid humanitaarabi andmisega
või haigete hooldusega kiriklikes asutustes. Seda kindlasti ka, kuid diakoonia
mõõt on veelgi suurem: diakoonia abil liigub kirik maailma suunas, selleks et
mõjutada evangeeliumi ja praktilise tööga kogu ühiskonda. Kus kirik kohtab
kannatusi – olgu need siis põhjustatud majandusprobleemidest, poliitikast või
elukeskkonna halvenemisest –, seal tuleb kannatuse põhjused välja juurida.
Niipalju kui võimalik.
Diakoonia tõmbab ringi ümber
laiale teemade spektrile, millega kirikul tuleb kokku puutuda: kaitsta ja
tugevdada inimväärikust; edendada inimõigusi; algatada inimeksistentsiks
vajalikke tugiteenuseid; võimaldada inimestele kanda kaasvastutust
ühiskonnakorralduse ja kogu loodu eest; töötada õiglase ühiskonna nimel.
Ei, diakoonia pole vähem edukas
või vajalik, juhul kui kirik kõiki nimetatud sotsiaal-poliitilisi eesmärke ei
suuda saavutada. Mõnikord on kirikul õigem sellest lausa eemale hoida, et ta
ise ei saaks uute hädade põhjustajaks. Kuid on oluline silmas pidada
ühiskonnaelu situatsioone, selle üle järele mõtelda ning kaalutletult ja sihipäraselt
tegutseda. Miks? Sest Jumala diakoonia eesmärgiks pole midagi vähemat kui
Loojaga lepitatud loodu, kes on ära päästetud kurjuse ja hädade käest. See
Jumala riik, mis kord saabub kogu aus ja hiilguses, on juba nüüd toimiv, sest
Kristus on iga päev inimeste juures ja tegutseb oma rahva tegude läbi.
Jumala diakoonias kuuluvad need
kaks kokku: evangeeliumi kuulutamine ja sotsiaalne vastutus. Nii nagu medali
kaks külge. Ühest küljest, kiriku kuulutus omab sotsiaalseid tagajärgi, kuna kirik
kutsub inimesi üles armastusele ja meeleparandusele kõigis eluvaldkondades. Ja teisest
küljest, kristlaste sotsiaalsel seotusel on evangeelsed tagajärjed, kuna iga
tegu tunnistab Jeesuse Kristuse muutvast armust.
Kirjutatud 2018. aasta novembris
Kallid "katoliku blogi" lugejad. Teoloogiadoktor Ingmar Kurg on tore inimene. Kuna aga "Katoliku blogi" , nii palju kui mina aru saan on huvitatud katoliku teoloogiast, siis selle tegemise allikateks on I-Pùhakiri, II-Pùha Pàrand ja III-Pùha Òpetusamet. Dr. Kurg oma mahukas mòtiskluses ei làhtu sellistest pòhimòtetest. Kui ta aga nimetas oma autoriteediks ja katoliku teoloogiks
ReplyDeleteAlfred Loisy, kes on Kiriku poolt formaalselt ekskommunitseeritud jài vàhemalt minu suu kinni.
Tänan kommentaari eest! Mina blogi toimetajana ei olnud kursis Alfred Loisy taustaga (keda dr. Kurg mainib küll pigem möödaminnes). Lisasin teksti sisse märkuse Loisy ekskommunikeerimise kohta.
DeleteL.+J.+C.
DeleteLugupeetud «katoliku blogi» toimetaja.
Aitàh Teie vastuse eest ja Teie heatahtlikuse eest, et lubastie mul mòne mòtte teile ja blogi lugejatele saata.
Kuna mòtetevahetamiseplatform siin on mahuliselt piiratud , anuksin Teie lahket luba ,mòtisklemiseks, puudutades isand Ingmari teksti.
1.Làhtun ainult Loisyt(«keda dr. Kurg mainib küll pigem möödaminnes») puudutavast. Isand Ingmar ùtleb oma tekstis, et Loisy on «katoliiklik teoloog». Samas , 2018 oli saja aasta «juubel» sellest hetkest kui pùha Kirik Loisy ekskommunitseeris. Mònes teises kontekstis on isand Ingmar nàiteks Hans Kùngi sama moodi tituleerinud. Vaatamata sellele, et , ta teab , et Usukaitsmise kongregatsioon ametlikult alla kuulutas(http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_con_cfaith_doc_19791215_christi-ecclesia_ge.html) , et dr.Hans ei ole seda. Siit: mida dr. Kure teologiseerimise kohta(ta on mulle,ùhes teises pool avalikus kontekstis ùtelnud, et tema on: «teoloogia tegija») vòib ùtelda? Seda, et dr. Kure teoloogia on tema eraarvamus. See on minu , venna armastuse vaimust làhtuda pùùdval , kòige neutraalsem seisukoht.
2.Selle seisukoha kinnituseks tsiteeriksin dr. Kurge, mulle saadetud ,pool-avalikus kirjas , kus ta annab hinnangu enda poolt « tehtavale tavapàrasele teoloogiale»: «. "...see tavapärane teoloogia enamasti mõne aja pärast vananeb ja heidetakse prügikasti - et teha ruumi taas millelegi uuele(!!!)". Minu hùùumàrgid. Seepàrast , et mul oli dr.Kurega «run in» teoloogilistes kùsimustes , eriti mis puudutab Kiriku ja maailma suhteid, reageerisingi ma Teie blogist tema teksti lugedes.
Jàlle, kòige leebemalt vòib ùtelda , et dr.Kurel on kalduvus viidata sellistele «teoloogidele» nagu Loisy ja Kùng. Ma ei tea miks.
3. Reageerisin dr. Kure mòtisklusele ka sellepàrast, et te oma blogi sissejuhatavas seisukohavòtus muuhulgas ùtlete: «...Oodatud on nii mõtisklused, arvamused, ülevaated, isiklikud lood jms ning tingimuseks on kooskòla katoliku òpetusega...».
Sellest làhtuvalt soovitaksin, et kui te kellegi teksti avaldate nimetaksite ainult autorit, ilma a`la «teoloogiadoktor» jms. lisamata. See on minu alandlik arvamus.
4.Minule on teoloogia elu ja surma kùsimus: Luuka 18/8«...Verumtamen Filius hominis veniens, putas, inveniet fidem in terra?» «... inimese Poeg,kui ta(tagasi) tuleb, mis te arvate,kas ta leiab(siis) usku maa pealt?» Seepàrast ei saa ma «teoloogide» vàidete suhtes ùkskòikseks jààda.
Siit: Kòne all olevas lauses: «Prantsuse katoliiklik teoloog Alfred Loisy märkas üllatavat tõsiasja: Jeesus kuulutas Jumala riiki, aga sündis kirik.» ,nàen mina kolme probleemi:
a- Loisy ei ole katoliiklik teoloog.Kui ei siis,miks dr. K. Seda vàidab et on? Mida dr. K.
katoliiklikus teoloogiaks peab, vòib kùsida? Kui saaks vastuse , vòiks vòib-olla nòustuda;
b- Teksti pòhjal ,vàhemalt mulle paistab, et dr.K.-l on n.n. "ignorantse Jeesuse" arvamus(vt.Denzingerist);
c- Olles tuttav dr. K.-e seisukohaga Kirikust, arvan , et tal on probleeme katoliikliku eklesioloogia vallas.
Kui oleks minu teha , siis paneksin ma peale Loisyt puudutava osa , kategooria +18 alla-eriti mis puudutab mòistet "kirik".
Lugupidamisega blogi tegijatele ja lugejatele , kòikide vajalike armukinkide soovimiste ja palvetega: munk Serafim/p./.
Mida teha, armastatud munk Serafim, et Sul oleks jälle rõõmu ja kindlustunnet? Ma näen, Sul on himu „ekskommunikeerida“ neid, kellega Sa ei saa nõustuda või kes tundub Su koguduse usku ohustavat. Katoliiklik usk ei ole nii nõdruke, et seda suudaks ümber teha üks või teine, ka mina mitte, kui ma oskamatusest jätan mõne mõtte poolikuks. Tänapäeva inkvisitsioon ei tööta sel viisil, et keelata ja keelata. Nüüd on teised meetodid. Kui olin vastuvõtul Sant’Uffizio palees Roomas (Sa ju tead, mis maja see on) aastal 2012, sain teada, et inkvisitsioonil on teised meetodid: mitte hoida inimesi eemale elu tegelikkusest, vaid varustada usklikke oskustega oma usus kindlaks jääma. See varustamine tähendab õppida artikuleerima usutõdesid tänapäeva keeles ja suutlikkust elada koos usu erinevate väljendusvormidega.
ReplyDeleteOlen väga kurb selle üle, et Alfred Loisy jäi Sulle ette. Palun vabandust. Alfred Loisy on pakkunud ühe erutavaima peatüki 19. ja 20. sajandi katoliiklikus teoloogias. Tema lugu on traagiline; just nõnda lõpetab artikli Loisy'st "Lexikon für Theologie und Geschichte" (katoliiklik standardteos): "Loisy juhtum jääb uuema aja kirikuloo traagikaks". See traagika ei olnud mitte Loisy töödes ja õpetustes, vaid konfliktis antimodernistliku roomakatoliku kirikuga. Toda aega iseloomustab suutmatus läbi näha seda, millised muutused teoloogilises mõtlemises aset leidsid. Iga selgitus, mille Loisy paavstile saatis, ainult teravdas vastuolu. Ometi on Loisy’ küsimuseasetused mõjutanud 20. sajandi katoliiklikku eksegeetikat. Alles Vatikani II kirikukogu võttis julguse rindu, et Loisy tõstatatud küsimustele otsida vastuseid. Need vastused leiti; polnudki nii raske. Loisy peateos "Evangile et l'Eglise" on tänapäeva katoliiklikes teoloogiateaduskondades kohustuslik õppekirjandus; Loisy hinnatakse tema julguse ja ettenägelikkuse tõttu. Antimodernistlikul ajal kõrvaldati õpetajaametist rida katoliiklikke teolooge, kes hiljem said uuesti ausse tõstetud ja mõni jõudis teenida kardinalina. Loisy' nime ei õnnestunud enam päästa, sest ta suri enne.
Paavst Benedictus ei häbene tsiteerida Loisy' oma suurteoses "Jesus von Nazareth" (I köide, lk 78) ning ei tänita Loisy’d, vaid nimetab teda 'katoliiklikuks modernistiks'.
Paavst Benedictus parafraseeris Loisy'i, lisades Loisy’ kuulsale lausele kommentaari, mida Loisy ise siiski nõnda ei mõelnud: „Selles ütluses võib näha irooniat, aga ka kurbust: oodatava Jumala riigi, uue, Jumala enese uuendatud maailma asemel on tulnud midagi täiesti teist – kirik; ja kui armetu!“ Mis sellega siis on? Loisy seisis selle eest, et katoliiklikku teoloogiat kaitsta liberaalse protestantliku teoloogia rünnaku vastu. Antud juhul oli ründajaks Adolf von Harnack. Just Harnack püüdis naeruvääristada kristlikku kirikut, kes justkui muutis Jeesuse kuulutuse Jumala riigist mingiks tardunud dogmaatiliseks süsteemiks. Harnack avaldas oma teose "Das Wesen des Christentums" aastal 1900. Aastal 1902 avaldas Loisy teose "Evangile et l'Eglise" ning väitis Harnacki vastu, et kiriku sündimine pärast Jeesuse kuulutust ei olnud vastandumine Jeesuse kuulutusele ega sellest eemaldumine, vaid selle kuulutuse paratamatu järelm, Jumala riigi ajalooline kuju. Kui aga paavst Benedictus Loisy' parafraseerib, siis tegelikult ta haakub uuesti Harnacki mõttekäiguga. Ning Benedictus jätkab: kas niisugune hinnang (kiriku kohta) on tõsi, sõltub sellest, kuidas me oleme mõistnud Jeesuse kuulutust Jumala riigist; „primaarne ei ole küsimus kirikust; põhiküsimus on tegelikult Kristuse ja Jumala riigi seotuses - sellest sõltub see, kuidas me peaksime mõistma kiriku olemust“.
Niipalju selgituseks.
Ingmar
L.+J.+C.
ReplyDeleteLgp. Toimetaja.
Kui Teil ikka veel leidub kannatlikust , paneksin kirja mòtiskluse sellest , mis mul meelde jài ja milliseid mòtteid tòstatas minus isand Ingmar Kure kiri.
Isanda tekst: «Mida teha, armastatud munk Serafim, et Sul oleks jälle rõõmu ja kindlustunnet? Ma näen, Sul on himu „ekskommunikeerida“ ...». Ei isand Ingmar , minul ònneks , ei ole ekskomunitseerimise prerogatiive. See on antud pùhale Katoliku Kirikule. See oli pùha Ema-Kirik Kes otsustas Loisy ekskommunikeerida.
Loisy loost vòiks siinkohal ùtelda jàrgmist: Ta ei olnud vòimeline personaalsel tasandil nòustuma ùhegi usutunnistuse artikliga-ehk ainult sellega, et Pààstja lòòdi risti Pontius Pilatuse ajal. Providentissimus Deus oli suunatud selliste nagu Loisy positstiooni esindajate vastu. Wilson , nagu isand Ingmar , pùùab teha màssulisest Loisy`st sangarit ja Kristuse Kiriku ametimeestest tagakiusajaid.Kui Loisy ùlemus kardinal Richard oma legitiimse otsuse langetas, kaotas Loisy igatsugused teesklusepidurid ja vàitis muuhulgas : «...Neljas Evangeelium on kristliku usu produkt ja mitte Kristuse enda ajalugu.»Pikk lugu lùhikeseks. Mees làks lòpuks nii segaseks peast , et oma kirjas Pariisi pea-piiskopile, kelle pùha Isa oli vahendajaks teinud ùtles ta : «Monsignor- ma deklareerin Teie Eminentsile, et Pùhale Toolile kuulekuse vaimus, mòistan ma hukka Pùha Ofiitsiumi(Inkvisitsiooni)eksimused , millega see on minu kirjutised hukka mòistnud.» Isand Ingmar nimetab usuàrapòlanu màssulise lugu , vòttes ilmselgelt enda omaks , enda valitud autoriteedi seisukoha : «...uuema aja kirikuloo traagikaks" . Samuti kui pùha Kirik astus otsustavaid samme usu kaitsmise teel , vàljastades dekreedi Lamentabili sane exitu ja Pascendi, asus Loisy neid lihtsalt arvustama. Enne ekskomunikatsiooni dekreedi vàljastamist saatis pùha Isa Pius X viimase piduliku hoiatuse pòòrdumiseks : « ... et kui vòimalik, vòiks (veel) hinge pààsta.» Ùlemhereetiku Kiriku pùhast osadusest vàljaheitmise dekreet avalikustati 7-l màrtsil 1908-l aastal.
Ròòmu , Ingmari suhtes , saaksin ma siis tagasi, kui ta vòimalusel katoliiklikuks teoloogiks pòòrduks. Muus osas on minu kohus muidugi palvetada selliste nagu Lutheri ja Loisy hingede pòòrdumise eest. Loodame , et nad on vàhemalt puhastustules.
Loisy muuhulgas , uuris sellise tòeliselt suurmehe nagu òndsa kardinal Newmani kirjutisi. Millist traagikat see mees ùle pidi elama, sellest vòib lugeda tema enda imelistest kirjutistest. Mulle aga kingib erilist ròòmu tema kòne , mille ta pidas Vatikanis siis kui ta kardinaliks lòòdi. Selleks hetkeks oli pùha mees làbi teinud raske puhastumise tòò ja oli sellest vàljunud , mitte nii nagu Loisy , usku àrapòlanuna, vaid pùha usu kangelasena. Oma kònes ùtleb ta muu hulgas:
«30 ,40, 50 aastat olen ma kogu oma vàest seisnud vastu (tànases) religioonis olevale liberalismi vaimule. Ei ole kunagi varem olnud sellist vajadust , nagu praegu liberalismi vastu vòitlemise kangelaste jàrele...Liberalism.. on òpetus(mis vàidab) , et religioonis ei ole positiivset tòde, vaid , et ùks usutunnistus on sama hea kui teine,... See òpetab , et kòike seisukohti peab sallima, kuna kòik seisukohad on ainult (era)arvamused. Ilmutatud religioon ei ole tòde, vaid tunnetus ja maitse(seisukoht), mitte objektiivne fakt , ...Inimesed vòivad kàia kas katoliku-, vòi protestandi kirikus, vahet ei ole , mòlemast vòib midagi head leida , samas ei pea kuuluma kummassegi.... Kui inimene vahetab igal hommikul oma religiooni, mis peaks see kedagi puudutama?...»
«... ma ei karda. Ma nutan kùl sellepàrast , et nàen , et see on paljude hingede hukkumise pòhjuseks; kuid sellele vaatamata ma ei karda, kuna see ei ole vòimeline mingit kahju tegema Jumala Sònale, vòi pùhale Kirikule,...., vòi Kristuse maapealsele Asemikule....Kirik ei pea midagi muud tegema , kui jàtkama oma kohustuste tàitmise teel, seda kindluses ja rahus; seisma rahulikult ja vaatama Jumala pààstmist.» See on tekst mis innustab ja ehitab, mitte Loisy taoline, tòde pòlgava seisukoha vàljendamine ja silmakirjalikult tegutsemine.
Lugupidamisega m.Serafim.
Kallid munk Serafim ja Ingmar
ReplyDeleteMul on hea meel kommentaaride ja arutelu üle. Väljatoodud argumendid ja mõtisklused on kindlasti suure lisandväärtusega blogi lugejate jaoks. Kuna minul erinevalt teist aga formaalselt puudub teoloogia-alane haridus, siis ise ei soovi ma antud arutelust küll osa võtta. Põhiline ehk Loisy katoliiklikuks teoloogiks olemise küsimus sai minu hinnangul ära õiendatud teksti lisatud märkusega Loisy ekskommunikeerimise kohta.
L.+J.+C.
ReplyDeleteLgp.toimetaja.
Olen Teie seisukohaga L.suhtes nòus:"...Loisy katoliiklikuks teoloogiks olemise(Kiriku seisukohast mitte olemise) küsimus.."on siinkohal lahendatud. Kui aga , nagu oma teises seisukohavòtus arvata julgesin:".. oleks minu teha s.t. kui ma oleksin `katolikublogi` toimetaja-paneksin ma peale Loisyt puudutava,isand Ingmari tekstiosa , kategooria 18+ alla-eriti mis puudutab mòistet "kirik".See seisukoht jààb mul samaks. Vòib-olla, kui lubate siis ,mis puudutab mòistet "katoliiklik-modernist",siis sellega on nii,et kui vaadata mòistet "modernist" pùha Pius X-nda valguses, kes muu hulgas ùtles, et: "Modernism on kòikide hereesiate sùntees", vòib ùtelda , et see mòtlemine on tòeline teoloogiline hùdra, mille arengu loomulikuks lòpuks on Jumala ja Tema pùhade asjade ja Tema Kiriku tàielik àra pòlgamine s.t. ateism. Miks L.-iga tegeleda? Kuna olen temaga ùle kùmne aasta tegelenud ja tajun isan Ingmari tekstis , selle "katoliikliku modernisti" poolt esindatud kalduvusi.
Lugupidamise ja rahu soovidega kòigile osalejatele.m.S./p./.