Ingmar Kurg: mis on Jumala diakoonia?

Kirjutab teoloogiadoktor Ingmar Kurg

Kokkuleppeliselt peetakse sõnaga „diakoonia“ silmas kristlikku hoolekannet. Sõna on tulnud kiriklikku keelepruuki Uue Testamendi kreeka keelest: verb diakoneo, substantiiv diakonia. Sõnakasutus on sedavõrd mitmekülgne, et diakooniaks võib nimetada samahästi apostliametit (Ap 1:17, Rm 11:13) kui ka igasugust teenimisülesande täitmist (Rm 12:7). Tegijale osutav diakonos tähendas teenijat, nagu näiteks Rm 16:1 õde Foibe kohaliku koguduse diakoni rollis või pühadele inimestele omistatud õigust olla Jumala (2Kr 6:4), Kristuse (2Kr 11:23) ja evangeeliumi (Kl 1:25) teenijad.

Diakoonia on niisugune hoolekanne, mis aitab, muudab inimeste elu, lepitab ja toob rahu ning annab elujõu. Kuna inimesed ja olukorrad on väga erinevad, on ka diakoonia tegevusvaldkond lõpmatu. See algab sealt, kus üks inimene märkab vajadust teha kellelegi head. On olemas „väike diakoonia“, mis kasutab vaid neid vahendeid, mida üksikisik või kohalik kirik suudab anda, ning on olemas ka „suur diakoonia“, mille ehitavad üles riik ja kirik käsikäes: diakooniahaiglad, hooldekodud, kasvatusasutused või põgenike- ja arenguabi.

Kus on diakoonia algus? See küsimus on tähtis, sest kui keegi vajab tõesti abi, peab ju teadma, kelle juurest abi otsida. Mõnikord peab ka abistaja ise minema oma varusid täiendama – siis kui heast tahtmisest üksi ei piisa, et tõsistes hädades abi anda. On põhimõtteliselt tähtis teada, kus on diakoonia algus ehk diakoonia lähtekoht, sest siis saab selgeks, kuivõrd on diakoonia elujõuline, katkematu, ammendamatu ja igikestev.

Jeesuse jüngrid olid kord isekeskis arutanud selle üle, kes on õigupoolest see nende Õpetaja, keda nad on hakanud järgima. Kahtlejaid oli palju, sest inimesed ei olnud kindlad, et kui nad panevad kogu oma lootuse Jeesusele, siis kas see lootus ühel päeval ei vea alt. Kuidas suudab Jeesus lahendada kõiki igapäevase elu probleeme – poliitilisi, majanduslikke, moraalseid ja muid, mis löövad inimestel lainetena üle pea? Pelgalt heade jutluste kuulamisest ei saa kõhtu täis ... Nende kõhkluste sees jõudsid jüngrid kindlale seisukohale, mida Siimon Peetrus ruttas teatavaks tegema: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja ära tundnud, et sina oled Jumala Püha!“ (Jh 6:68–69).

Nõnda on ka diakooniaga. Tõsi, et diakoonia kodukoht on seal, kus leidub inimlikku armastust, halastust ja hoolt ning suutlikkust seda kõike tagajärjekalt ellu viia. Kuid niisugune diakoonia oleks ikkagi vaid episoodiline ja inimlike võimetega piiratud. See on hea ka sellisena, kuid mitte piisav. Diakoonia lähtekoht peab olema leitav Jumalas, sest ainult siis on see usaldusväärne. Diakoonia Jumalas – vaat see on midagi, mis väärib ülesehitamist.

Diakoonia Jumalas

Keegi ei tea, kui suured on Jumala tagavarad loodud maailma jaoks. Kui kauaks jätkub eluks vajalikke tingimusi, millised on ressursid, et ära toita kogu elavat loodust ja inimest koos sellega? Kas Jumal on kogu panuse andnud loomises ja jätnud edasise inimese hoolde või on Tal veel midagi varuks, juhul kui olukorrad peaksid minema ekstreemsemaks?

Pühakiri annab teada, et Jumala siinpoolsus on tõeline ja sellega saab arvestada. Jumala suhtumine oma loodusse pole muutunud ja Ta pole kaotanud selle vastu huvi. Jumala siinpoolsus on Tema inimlik külg, kui nii tohib öelda. Igavene Jumal on kohal siin, koos inimesega inimeste maailmas. Pühakiri väljendab seda nii, et inimeseks saanud Sõna ehk Jeesus Kristus on ühendus siin- ja sealpoolsuse vahel. Jumala Poeg, kes on sündinud inimeseks, on samal ajal Looja Jumala kuju. „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike, ja kõik püsib koos temas“ (Kl 1:15–17).

Niisiis väljendub Jumala suhtumine loodud maailma järgmiselt: Jumal on seda tahtnud ja see on hea. Maailma olemasolu pole mõttetu ning selle kulgemine pole sihitu. Kuna Jumal tahab maailma, siis on maailmal eesmärk; ning veel – Jumal tahab maailma mitte ainuüksi enese jaoks, vaid maailma jaoks. Tema huvi on selle maailma õnnelikkus ja hea käekäik.

Teoloog Karl Barth on kõnelenud Jumala inimlikkusest (raamatus „Die Menschlichkeit Gottes“), kuna loodud maailm on Jumalaga osaduses ja inimene on Jumala partner. Jumala inimlikkus tähendab õigupoolest Jumala inimlähedust. Sellisest Jumala inimlikkusest saab teha mõningaid järeldusi, mis aitavad mõista diakoonia lähtekohti:

1. Jumal võimaldab inimesel tulla iseenese äratundmisele. Inimene saab teadlikuks enese olemasolust ja paljustki veel, mis loodud olendi eneseteadvusega kaasneb. Miks on see nii tähtis? Esmalt selleks, et inimene saaks Jumala ja iseenese vastu võtta, sest siis pole inimene enam iialgi üksi ja tema elu ei lõpe kunagi. Teiseks, et inimesel oleks midagi Jumalale omast, mingi jumalasarnasus, nii nagu on öeldud Piibli loomisloos: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1Ms 1:27). Jumalanäolisus paneb inimesele kaasvastutuse kogu loodu eest.

2. Jumal tuleb inimese juurde, selleks et inimene õpiks minema teiste juurde. Selles on diakoonia: minemine teiste inimeste juurde. Jah, tõsi, et Jumal on Jumal eelkõige iseeneses, oma pühas Kolmainsuses, nii nagu inimene on inimene iseeneses. Ent jumaliku elu, igavese elu saladus peitub selles, et minnakse iseenesest väljapoole – minnakse enese juurest teise juurde. Inimene, kes selles püüab jäljendada Jumalat, on diakon Jumala eeskujul.

Jumalas on igavene elu – selle mõistmine on elementaarne. Jumala tagavarad loodud maailma jaoks ei saa otsa, kuni see igavene elu on liikumises ja sünnitab aina edasi. Apostel Johannes on sellest saladusest aru saanud ning nõnda kirja pannud: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1Jh 1:1–4).

Diakoonia teoloogiline alus

Diakoonia on diaconia Dei, Jumala diakoonia. Jumal on diakoonia lähtekoht ning Temal on ka rakenduskava. Diakoonia rakendamine toimub koos inimesega inimese abistamiseks ning hoolekandeks kogu loodu eest. Kolm suurt rakenduskava on käsitletavad teoloogiliselt ja neid võib nimetada nii: eshatoloogiline diakoonia, kristoloogiline diakoonia ja eklesioloogiline diakoonia. See ei tähenda, et üks kava oleks teistest parem või kui plaan A ei tööta, siis võetakse ette plaan B. Tegelikult on nii, et kõik, mida suudetakse ellu viia koos Jumalaga, see töötab nüüd ja igavikuski. Erinevus on vaid meetodites ning püstitatud eesmärkides.

Esiteks: eshatoloogiline diakoonia. Eshatoloogiaga märgistatakse „viimseid asju“ ehk kindlalt kätte jõudvat – seda, mis praeguseks seda veel ei ole, kuid mille tulemise märgid on juba nähtaval. Kristlikus teoloogias kõlab eshatoloogia hea lootuse kuulutusena: Jumal viib alustatud tööd täide kogu ulatuses ja auhiilguses.

Jeesus alustas oma kuulutust eshatoloogilises perspektiivis, kui ütles, et „Jumala riik on lähedal!“ (Mk 1:15). Sõnumit Jumala riigist mõisteti tol ajal küll mitmeti, olenevalt antiikaja inimese maailmapildist või religioossest kuuluvusest, kuid igal juhul millegi sellisena, milles on Jumal end ilmutanud kogu väes ja kogu rahvale. Selle kehtestamisel lõpeb ära praegune ajastu ning saabub uus, täiuslik ja igavene õnneaeg (vrd Lk 14:15, kus Jeesus kuulutabki õndsaks need, kes koos temaga istuvad lauas).

Ootamatu oli aga Jeesuse ütlemine: lähedal! „Kus?“ küsisid inimesed. Väga lähedal! Nii lähedal, kui teie olete minule, rääkis Jeesus. Kes on koos minuga, see saabki maitsta Jumala riiki. Evangeelium on ridamisi segitanud Jeesuses püsimise tagajärgi, sest „kes peab vastu lõpuni, see pääseb“ (Mk 13:13): „Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!“ (Jh 15:4–5). „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!“ (Jh 15:7).

Jumala riigi kuulutamisega koos ilmnevad selle uue ajastu tunnusmärgid: taganevad kurjus, haigus ja surm. Pühakirjas on öeldud, et Jeesus kuulutas „kuningriigi evangeeliumi“ ning sellega koos parandas „igasugust tõbe ja vigadust rahva seas“ (Mt 4:23). Oma kuulutustöö algul pidas Jeesus nn inauguratsioonikõne, milles lubab vaeste rikkaks tegemisest, et seda maailma muuta. „Ja tema tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik. Õndsad teie, kellel nüüd on nälg, sest teid peab toidetama. Õndsad teie, kes nüüd nutate, sest siis te naerate. Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid kogudusest välja heidavad ning laimavad ja teie nime kui paha nime hülgavad Inimese Poja pärast. Rõõmutsege sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!“ (Lk 6:20–23).

On vaja taevalikku tarkust, et nende sõnade valgel oma diakooniatöö eesmärke õigesti seada. Peab mõistma Jumala riigi saladust, et see on „juba nüüd“ ja „veel mitte“. Jah, koos Jeesuse tulekuga inimeste maailma on eshatoloogiline Jumala riik juba alanud, kuid selle jõustumine täiel määral seisab veel ees. Johannese Ilmutusraamatut lugedes saab aimu, kui palju dramaatilisi aegu tuleb inimkonnal läbi käia, et jõuda välja igavesse õndsusesse.

Teiseks: kristoloogiline diakoonia. Kristoloogiline diakoonia juhatatakse sisse Jeesuse küsimusega: „Kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib“ (Lk 22:27). Järelikult, kui püüda Jeesuse küsimusele vastata, siis suurim on diakoonia töömail madalaim. Jeesus on tulnud Jumala diakoniks, sest ta on seda öelnud otsesõnu: „Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!“ (Mk 10:45). Christos diakonos!

Jumala tegutsemisel inimkonna heaks, kui Jumal-Isa saatis välja Jumal-Poja, kes sündis inimeseks, näidatakse inimkonnale kaht liikumissuunda. Esimene neist on ülalt alla, teine on inimeselt inimesele:

1. Ülalt alla. Inimeseks saades loobus Jumala Poeg taevasest aust ja alandas end. Varakristlik hümn Filipi kirjas on seda tulemist alla jutustanud nõnda: „Kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8). Jeesuse kannatusloost on teada, kuidas Jumala Poeg võitis eneses soovi elada vaid iseendale. Ta loovutas end kuni surmani. Kuid see polnud Jeesuse töö lõpp-punkt. Jeesus teenib loodut ka sellega, et Ta tõsteti taas taevasesse ausse; Ta palvetab nüüd kiriku eest ning läkitab Vaimu. „Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks“ (Fl 2:9–11).

2. Inimeste juurde. Jumala Püha tuleb ebapühade juurde. See on vastupidine suund sellele, kuidas tavareligioossed arusaamad suunaksid inimesi tegutsema. Jeesuse kaasaegsed usulised entusiastid, näiteks esseenid, püüdsid end pühitseda sellega, et eraldusid roojasest ja ebatäiuslikust. Jeesus eraldus küll kõrbesse 40 päevaks, kuid vaid selleks, et edaspidi olla inimeste seas neid teenides. Jeesus kohtas oma teekondadel kõiksuguseid inimesi: nii patuseid, haigeid, võõraid, uskmatuid kui ka jumalaotsijaid, usklikke, ennastohverdavaid, abivalmis ja külalislahkeid inimesi.

Kes nimetab end kristlaseks, see seob end Jeesuse Kristusega ning püüab Teda jäljendada. Niisugune ongi täiesti loomulik arusaamine kristlaseks olemisest – ligimese teenimine Jeesuse eeskujul. „Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid,“ ütles Jeesus (Jh 20:21). Ning sugugi mitte omast jõust ega ressurssidest, vaid sellest, mida Jeesus annab. Jeesus on öelnud, et kes usub Temasse ja jääb Temaga koos teenima, „see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid, kui need on“ (Jh 14:12).

Nüüdisaja teoloogid hindavad kristoloogilist teoloogiat enesekriitiliselt ja tuletavad meelde, et kõike ei saa ühte patta panna. Teoloog Otto Kaiser on pidanud vajalikuks eristada seda Jeesust, keda meie tahame matkida, sellest Jeesusest, kellel ainsana on jumalik meelevald tegelikke olukordi muuta. Ei anna head tulemust see, kui kujutada mõttelist Jeesust „sotsiaaleetilise ideaalkujuna“ (Otto Kaiser), kes täidab inimeste igatsuse lõpmatu armastuse järele inimlike mõõdupuude kohaselt. Jumala mõõt ei ole inimese mõõt. Kui Jumal laseb oma headust sadada „nii õigete kui ülekohtuste peale“ (Mt 5:43-48), siis Ta teeb seda viisil, milleni inimese arusaamine ei küüni.

Diakoonia Jeesuse Kristuse viisil on jumalik seeläbi, et väljendub kiriku tegemistes Jumala armuannina ehk üleloomuliku võimena, mille Jumal oma äravalitud kaastöölistele annab. Apostel Paulus on selle tõe lahti seletanud. Ta õpetas kristlasi tõstma nende diakooniaalast pädevust (1Kr 12:31): olge agarad püüdma suuremaid armuande! Ja suurim neist on armastus!

Kolmandaks: eklesioloogiline diakoonia. Eklesioloogia all mõeldakse Kristuse kirikusse puutuvat. Prantsuse katoliiklik teoloog Alfred Loisy märkas üllatavat tõsiasja: Jeesus kuulutas Jumala riiki, aga sündis kirik [Katoliku blogi kommentaar: preester ja teoloog Alfred Loisy ekskommunikeeriti aastal 1908]. Jumal tahtis nii. Kirik on organiseerunud Jumala rahvas, kes tegutseb sihipäraselt ja üheskoos. Diakoonia seisukohalt suurepärane saavutus.

Jeesuse kuulutus Jumala riigist oli suunatud kõikidele inimestele ja see tõmbas ligi igasugust seltskonda. Evangeeliumikuulutuse seisukohast ainult nii saabki olla ning Kristuse kirik teeb sedasama. Kuid kuulutuse juurde käib ka teine pool – meeleparandus ja uus elu. „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:15).

Evangeeliumi valgel tuleb palju asju parandada. Peab maha jätma elukombed, mis Jumala riiki ei kõlba. Jumala riigis tuleb panustada seal, kus tavaliselt nii ei tehta, eriti seda, mis puudutab diakooniat ning saab seeläbi Jumala riigi üheks lahutamatuks tunnuseks. „Sest Jumala riik ei ole mitte sõnades, vaid väes!“ ütles apostel Paulus (1Kr 4:20). Jumala riigi praktiseerimise koht siin maailmas on kirik – rääkimata sellest, et kirik on Kristuse ihu; ihu, mille abil saavad Kristusesse uskujad end teha nähtavaks, kombatavaks, mõistetavaks. Kristuse ihu elukeskkond on maailm.

Apostliteaegne kirik alustas organiseeritud diakooniaga, kuna inimhulga minnalaskmine isevoolu teed tekitanuks ülemääraseid pingeid inimeste ja huvigruppide vahel. Koguduseliikmed vajad üksteiselt abi. Diakoniameti ellukutsumise ja diakooniatöö korraldamise põhjuseks oli vähemkindlustatud ja abivajajate arvu suurenemine koguduses.

Kiriku diakooniatööga seoses on aja jooksul selgunud järgmist:

1. Aset on leidnud muutus kiriku enesemõistmises ning see on toonud kaasa muutuse ka kiriku diakoonia mõistmises. Pikka aega kehtis arusaam, et kirik on Jumala misjoni eesmärk ning diakoonia on selle kiriku liikmete abistamise vorm. On ju loomulik mõelda nii, nagu apostel Paulus manitses: tehke head kõigile, eelkõige aga usukaaslastele (Gl 6:10). Isegi siis, kui kirik ulatas abikäe inimestele väljaspool kirikut, tehti seda ikkagi tagamõttega, et inimesed jõuaksid kiriku rüppe. Tõsi, kirik on kindlasti asendamatu institutsioon Jumala riigi rajamisel, kuid nüüdisaja misjoniparadigma ei räägi mitte kiriku, vaid Jumala misjonist ja Jumala diakooniast. Sellest tulenevalt ei ole kiriku ideaalpildis mitte ainult „tulge minu juurde“ (Mt 11:28), vaid ka „minge kõike maailma“ (Mk 16:15). Kirik on Jumala silmis väärtuslik siis, kui too asub täiel määral maailma keskel ja jääb seal püsima, sest just nii saab Jumal oma õnnistavat mõju avaldada kogu loodule. Jumal armastab seda maailma.

2. Kiriku diakoonias tuleb eristada dimensiooni ja intentsiooni. Need kaks võõrsõna ei peaks ehmatama. Dimensioon viitab püsiväärtusele, sellele, et Kristuse kirikul on võõrandamatu eesõigus olla Kristuse esindus selles maailmas – nagu Jumala riigi suursaatkond. Kirik on linn mäe peal ja valgus pimeduses. Intentsioon viitab aga sellele, mida kirik sihipäraselt ette võtab temalt oodatavate tulemuste saavutamiseks. Selline kirik on tegus. Nii on ka diakoonia kahetähenduslik: diakoonia on tõeline siis, kui kristlased kiirgavad armastust ning elavad osaduses üksteisega; aga diakoonia tingib ka panustamist, vahendite hankimist, pingutamist kuni lahenduste saabumiseni.

Eklesioloogiline diakoonia panustab Jumala rakenduskavva nendes oludes, kus kirik, kes on maailmas alati vähemus, avab end enamuse jaoks. Kirik on nagu seeme, mis istutatakse maailma mulda, või nagu juuretis, mis paneb maailma kihama.

Diakoonia ümbermõõt

XIX sajandi ühiskondlike ümberkorralduste turbulentsides hakkas kiriklik diakoonia oma algsetest raamidest välja kasvama. Sellele aitas suuresti kaasa kuulus Johann Hinrich Wichern (1808–1881), keda hüütaksegi moodsa diakoonia isaks. Ta suutis tolle aja rahvakirikutele selgeks teha, et diakoonia toimumiskoht on suurel määral just väljaspool kirikut, seal, kuhu kirik enam ei ulatu või pole veel kohale jõudnud. Moodsa ajastu diakoonia ei saa piirduda vaid humanitaarabi andmisega või haigete hooldusega kiriklikes asutustes. Seda kindlasti ka, kuid diakoonia mõõt on veelgi suurem: diakoonia abil liigub kirik maailma suunas, selleks et mõjutada evangeeliumi ja praktilise tööga kogu ühiskonda. Kus kirik kohtab kannatusi – olgu need siis põhjustatud majandusprobleemidest, poliitikast või elukeskkonna halvenemisest –, seal tuleb kannatuse põhjused välja juurida. Niipalju kui võimalik.

Diakoonia tõmbab ringi ümber laiale teemade spektrile, millega kirikul tuleb kokku puutuda: kaitsta ja tugevdada inimväärikust; edendada inimõigusi; algatada inimeksistentsiks vajalikke tugiteenuseid; võimaldada inimestele kanda kaasvastutust ühiskonnakorralduse ja kogu loodu eest; töötada õiglase ühiskonna nimel.

Ei, diakoonia pole vähem edukas või vajalik, juhul kui kirik kõiki nimetatud sotsiaal-poliitilisi eesmärke ei suuda saavutada. Mõnikord on kirikul õigem sellest lausa eemale hoida, et ta ise ei saaks uute hädade põhjustajaks. Kuid on oluline silmas pidada ühiskonnaelu situatsioone, selle üle järele mõtelda ning kaalutletult ja sihipäraselt tegutseda. Miks? Sest Jumala diakoonia eesmärgiks pole midagi vähemat kui Loojaga lepitatud loodu, kes on ära päästetud kurjuse ja hädade käest. See Jumala riik, mis kord saabub kogu aus ja hiilguses, on juba nüüd toimiv, sest Kristus on iga päev inimeste juures ja tegutseb oma rahva tegude läbi.

Jumala diakoonias kuuluvad need kaks kokku: evangeeliumi kuulutamine ja sotsiaalne vastutus. Nii nagu medali kaks külge. Ühest küljest, kiriku kuulutus omab sotsiaalseid tagajärgi, kuna kirik kutsub inimesi üles armastusele ja meeleparandusele kõigis eluvaldkondades. Ja teisest küljest, kristlaste sotsiaalsel seotusel on evangeelsed tagajärjed, kuna iga tegu tunnistab Jeesuse Kristuse muutvast armust.

Kirjutatud 2018. aasta novembris