Sunday, January 27, 2019

Isiklikust pöördumisest: apostlid Peetrus ja Paulus meie eeskujudena

Kirjutab Kristel Kaar

25. jaanuaril tähistame kirikus apostel Pauluse pöördumise päeva. 

See on eriline tähtpäev, mil võiksime mõelda rohkem ka oma isiklikule pöördumisele - nii nagu hiljuti mõtisklesime sügava tähendusega ristimise sakramendi üle.

Suur osa meist, kes jõudsid kirikusse alles täiskasvanuna, on kogenud imelist pöördumise kingitust, mis valmistas meie südamed ette ristimise sakramendi vastuvõtmiseks või kirikuga ühinemiseks. Kas toimus see konkreetse sündmuse käigus - nagu juhtus Paulusega - või oli see pikaajalise protsessi tulemus, ei olegi tegelikult oluline. Tähtis on see, et see otsus meis sündis. Sügavamas tähenduses puudutab pöördumine eranditult kõiki kristlasi - nii lapsena kui hiljem ristituid. Meie südamest tulev pöördumine on pidev, elukestev protsess ning ristimine ja kiriku liikmeks saamine alles algus sellel teekonnal.

Kreeka keeles tuntakse vaimset pöördumist, meeleparandust metanoia nime all. Ja see on niivõrd ilus, kui mõelda, et meie pöördumine - kui avame ennast Jumala armule - ei ole tegelikult ühekordne sündmus, vaid saame seda kogeda päev päeva järel kogu elu.

Seejuures on oluline mõista, et ehkki me saame seda soovida, ei ole me pöördumine, meeleparandus siiski meie tegu, vaid pigem rõõmusõnumist puudutatud end leida laskmine, sest Jumal otsib meiega kontakti alati esimesena. Ainuke tingimus on, et laseksime sellel sündida.

Olen viimasel nädalal lugenud äärmiselt huvitavat raamatut reformatsioonijärgsest katoliku kunstist 16.-17. sajandi Itaalias, kus kirik rakendas silmapaistvaid oma aja kunstnikke, et tuua kõhklevad kristlased tagasi oma kindlasse rüppe ("How Catholic Art Saved the Faith“; Elizabeth Lev). Sel perioodil valmis vaimustavalt kauneid teoseid sakramentidest (ristimine, euharistia, piht, preestriks pühitsemine), pühakutest, Neitsi Maarjast ja paljust muust me usuga seonduvast, mis sageli puudutasid kirikusse kogunenud kristlaste südameid rohkem kui ükski kirjasõna seda tol perioodil suutnuks. 

Sel keerulisel ajajärgul, mil protestandid seadsid tõsiselt kahtluse alla paavstluse ja Püha Peetruse tähenduse kirikus, keda oldi seni nähtud lahutamatuna Püha Paulusest (legendi järgi läksid mõlemad apostlid märtrisurma samal aastal ja ka nende suurpüha tähistatakse 29. juunil siiani koos), kuulutas paavst Clemens VIII 1600. aastal välja juubeliaasta, mil tuhanded katoliiklased võtsid ette pika ja väsitava palverännaku Igavesse Linna.

Paavst Clemens VIII, üks esimesi reformatsioonijärgseid paavste, pidi tulema toime kogu selle keerulise ja segase olukorraga, mille reformatsioon oli endaga kaasa toonud. Sakramentide ja kiriku traditsiooni tähendus ja ilu tuli nähtavalt ja selgelt kristlaste silme ette tuua nii, et ka nende südametes sünniks rohkem tõelisi pöördumisi ning et nad ei laseks ennast mõjutada protestantlikest hereesiatest. Clemens VIII tuntakse üldiselt paavstina, kes pööras erilist rõhku euharistiale. Ta olnud euharistiale koguni sedavõrd pühendunud, et sageli nähti teda armulaua pühitsemise ajal pisarais. Corpus Domini protsessioonide ajal kandnud ta monstrantsi paljajalu ning 1592. aastal seadis ta Rooma kirikutes sisse lakkamatu 40 tunni adoratsiooni (tegemist on praktikaga, kus ühes kirikus toimub adoratsioon järjest 40 tundi, et siis jätkuda teises kirikus, kusjuures arvu 40 seostatakse 40 päevaga, mil Jeesus viibis kõrbes, valmistudes oma misjoniks, paastudes ja võideldes kiusatustega). Perioodil, mil seati kahtluse alla Kristuse tegelik kohalolek tabernaaklis ja hostias, olid kõik need algatused Rooma poolt äärmiselt vajalikud, et tuua nii eksinud kui ka kõhklevad lambad tagasi kiriku rüppe.

Kuid miks nimetasin just 1600. juubeliaastat? Sest sellel on ilus seos jaanuarikuu tähtpäevalise Püha Pauluse ja tema pöördumisega. 

Nagu praegu nii ka tollal said palverändurid siseneda Igavesse Linna mitme värava kaudu. Ligi 80% palverändureist saabus 16.-17. sajandil Rooma põhjavärava kaudu, kus asub suurejooneline Piazza del Populo (rahva väljak). Samas asub ka Santa Maria del Populo kirik. Valmistudes juubeliaastaks soovis paavst Clemens VIII eriliselt rõhutada Püha Peetruse ja Püha Pauluse tähendust nii Igavese Linna (kuhu mõlemad on maetud) kui ka kristluse jaoks tervikuna. Seega valmis plaan, kus need kaks apostlit pidid linna saabujaid tervitama kohe pärast sinna sisenemist - veel enne, kui palverändurid jõudsid oma sihtkohta, Püha Peetruse haua asukohta Vatikanis.

Santa Maria del Populo kirik strateegilise valikuna oli oluline veel teiseski mõttes. Nimelt kuulus see kirik augustiinlastele - samale ordule, mille ridadesse oli noore mungana kuulunud Martin Luther. Muuhulgas külastas Luther Santa Maria del Populo kirikut oma Rooma visiidil 90 aastat enne paavsti välja kuulutatud juubeliaastat. Ka see asjaolu pidi katoliku kiriku õpetuses kahtlejatele andma edasi vägagi olulise sõnumi ja kutsuma neid meeleparandusele.

Kõiki asjaolusid arvestades telliti kiriku jaoks kaks apostlitele pühendatud maali Caravaggiolt. Esimene neist kujutab Püha Peetruse ristisurma ja teine Püha Pauluse pöördumist.

Püha Peetruse ristilöömine

Püha Pauluse pöördumine teel Damaskusesse

Mõlemad Caravaggio maalid on äärmiselt personaalsed - neilt puuduvad rahvaste massid - ja need kõnetavad sellistena vaikset palvetajat. Mõlemal näeb jumalikku valgust, mis ei saa valitseva pimeduse keskel tulla ühestki loomulikust allikast, kuid ometi näib tulevat ülalt taevast. 

Püha Peetruse ristisurma kujutaval maalil ei näe me otsuse täideviijate nägusid ja see oli Caravaggio poolt taotluslik. Nii kujutab ta inimesi, kes oma argitööde ja askelduste keskel ei märka Jumalat isegi siis, kui Ta seisab otse nende kõrval. Nad on justkui pimedusega löödud. Nii võime meiegi teha tegusid, mis mõjuvad negatiivselt, isegi hävitavalt me usule ja kirikule - nii nagu maalil tööd rügavad inimesed, kes ei märka ei Peetrust - oma kannatavat kaasinimest, keda nad ristile naelutavad - ega ka taevast tulevat valgust. Kas meiegi ei käitu vahel niimoodi - pimedatena, kaasinimese suhtes tundetuna? Püha Peetrus kontrastina ümbritsevale pimedusele näib aga lausa kümblevat jumalikus valguses. Vaatamata oma kannatustele on ta täielikult kohalolev, teadlik nii Jumala olemasolust kui oma kannatuste vajalikkusest ja tähendusest kirikule. Peetruse pilk on suunatud naelale, mis läbistab ta käe. Näib koguni, et ta surub seda veelgi sügavamale oma ihusse, teades, et see maine ja mööduv kannatus saab mitmekordselt tasutud taevas, kus ta on taas koos oma armastatud sõbra - Jeesusega. Nüüd täielikult ja igaveseks.

Tolle aja inimesed, küll sageli kirjaoskamatud, olid palju rohkem kursis erineva sümboolikaga. Maalid, mis meile ei ütle palju, olid nende jaoks otsekui avatud raamatud. Nii näiteks näeme Peetruse ees lebamas kivi (kas märkasite seda?), mis viitab tema erilisele kutsumusele kui "kaljule, millele Kristus ehitas oma kiriku". Pärast pikka ja väsitavat reisi Rooma, saabudes esimesse kirikusse, mis tervitas neid linna sisenedes, said palverändurid selle maali vahendusel mõtiskleda Peetruse - "kalju" - üle kogu tema ennastsalgavas hiilguses. See sündis veel enne, kui nad jätkasid oma teekonda Püha Peetruse basiilikasse, kus puhkas sellesama Kalju maine keha. Mis veelgi olulisem - nii andis kirik kõigile usklikele selgelt mõista, et Püha Peetrus ei läinud märtrisurma mitte Lutheri, vaid Jeesuse õpetuse nimel, kelle apostliks ta oli olnud juba oma eluajal.

Püha Pauluse pöördumist kujutaval maalil, mis telliti sama kiriku jaoks, leidis tolle aja palverändur vägagi personaalse stseeni isiklikust pöördumisest. Lisaks Paulusele näeme siin vaid hobust ja ta saatjat. Ja taas seda müstilist, taevast tulevat valgust, mis langeb otse Paulusele, kuid mida mitte keegi peale tema ei paista märkavat. See kõik räägib meile sellest, et pöördumine ongi sügavalt isiklik ja see võib pimestada enne, kui me tegelikult hakkame nägema. Nii nagu juhtus Püha Paulusega, kes oli pärast seda sündmust mitu päeva füüsiliselt pime. Kuid veelgi sügavamalt puudutas mind asjaolu, et Caravaggio kujutab Paulust küll pimestatuna maas lebamas, kuid ometi avatud kätega, mis otsekui embaks Jeesust, keda ta veel õieti ei tunnegi. Nii annab kunstnik palverändurile mõista, et Püha Pauluse eeskujul tuleb meil pöördumiseks olla tõeliselt avatud - isegi, kui me veel kõike ei tea, ei näe. Püha Pauluse elus on siin jäädvustatud hetk, mil ta alustab oma ümberkujunemist kristlasi taga kiusanud Saulusest Pauluseks, kellena kirik teda täna tunneb - rahvaste apostliks.

Mis veel tähelepanuväärne - nii Peetruse kui Pauluse leiame üsna maalide allosast, mis tol ajal ei olnud just tavapärane. Enamasti paigutasid kunstnikud kõige olulisemad figuurid ikka maali keskele, et need inimestele hõlpsamalt nähtavaks teha. Kuid Caravaggio soovib nimme anda palverändurile veel ühe olulise õppetunni: ta meenutab meile, et kui soovime saada pühaks, tuleb meil ennast kõigepealt alandada; meil tuleb saada "väiksemaks" ja kummarduda. Nii leiame ka Peetruse ja Pauluse põrmu paisatuna - kannatamas ristil või pöördumas - enne, kui nad saavad tõeliselt suureks ja tõusta taeva kõrgustesse.

Võtsin sellest enda jaoks kaasa kaks peamist mõtet. Meie pöördumine eeldab meilt nii avatust Jumala valgusele kui ka alandlikkust. Avatus ja alandlikkus olid ka meie apostlite hoiakud, mistõttu saame tähistada neid ilusaid tähtpäevi oma koduses Peeter-Pauli katedraalis (apostel Pauluse pöördumispäeva 25. jaanuaril ja apostel Peetruse troonipüha 22. veebruaril). See on eriline kingitus, Jumala and, kuid kas kingime midagi omalt poolt vastu ka Jumalale?

Artikkel põhineb osaliselt Elizabeth Lev’i raamatul „How Catholic Art Saved the Faith: The Triumph of Beauty and Truth in Counter-Reformation Art“ (Sophia Institute Press, 2018)

No comments:

Post a Comment