Saturday, February 2, 2019

Jeesus kui tähis, mille vastu räägitakse

Tänasel küünlapäeval, mil tähistatakse Jeesuse esitlemist templis kui esimest korda, kui Teda avalikult Messiana tunnistati, esitame väljavõtte auväärse piiskop Fulton Sheeni raamatust "Life of Christ", peatükist "Early life of Christ".

Siimeon ütles:
Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse. Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk. (Luuka 2:34)
Tundus, justkui oleks Jumaliku Lapse kogu elu vana mehe silme eest läbi jooksnud. Ettekuulutuse iga detail täitus Lapse elu jooksul. Risti karmi fakti kinnitati siin enne, kui pisike Laps suutis isegi enda käsi piisavalt sirgelt välja sirutada, et tekitada risti kuju. Laps pidi tekitama tohutu vaenu hea ja kurja vahel, nii et kumbaltki rebitaks mask, ning sellega tohutu viha esile kutsuma. Temast pidi samal ajal saama komistuskivi, mõõk, mis eraldab halva heast, ning proovikivi, mis teeb avalikuks inimsüdamete motiivid ja kalduvused. Inimesed ei saanud enam samad olla, kui nad on kuulnud Tema nime ja teada saanud Tema elust. Nad oleksid sunnitud Teda kas vastu võtma või tagasi lükkama. Tema suhtes ei saanud teha kompromissi: üksnes vastuvõtt või tagasilükkamine, ülestõusmine või surm olid võimalikud. Ta pidi enda olemusega paljastama inimeste salajase suhtumise Jumalasse. Tema missioon ei olnud hingi proovile panna, vaid neid lunastada: ja siiski, kuna nende hinged olid patused, siis mõned ei sallinud Tema tulemist.

/.../

Mida lähemale Kristus tuleb südamele, seda teadlikumaks muutub ta enda süüst, ning ta kas palub Temalt halastust ja leiab rahu, või pöördub Tema vastu, sest ei ole veel valmis enda pattudest loobuma. Nii eraldab Ta head halbadest, terad aganatest. Inimese reaktsioon sellele Jumalikule Kohalolule on proovikivi: see kas kutsub esile isekate loomuste vastuseisu või toob nad taastumise ja ülestõusmise juurde. 

Siimeon praktiliselt kutsus Teda "Jumalikuks Häirijaks", kes provotseerib inimsüdameid kas head või kurja tegema. Kord Temaga silmitsi seistes peavad nad alla kirjutama kas valgusele või pimedusele. Kõigi teiste ees võivad nad olla "avarameelsed", kuid Tema Kohalolu paljastab, kas nende südamed kujutavad endast viljakat pinnast või kõva kivi. Ta ei saa tulla südamete juurde, ilma et Ta neid selgitaks ja eraldaks; olles kord Tema läheduses, avastab süda nii omaenda mõtted headuse kohta ja omaenda mõtted Jumala kohta.

See ei saaks nii olla, kui Ta oleks kõigest inimõpetlane. Siimeon teadis seda hästi ning ütles meie Issanda emale, et tema Poeg peab kannatama, sest Tema elu saab olema nõnda suures vastuolus enesega rahulolevate maksiimidega, mille järgi enamik inimesi enda elu elavad. Ta mõjub ühele hingele ühtemoodi, ning teisele teistmoodi, just nagu päike paistab vahale ning sulatab seda, ning paistab mudale ja muudab selle kõvaks. Päike ei ole erinev; erinevad üksnes objektid, millele ta paistab. Maailma valgusena oleks Ta rõõmuks headele ja valguse armastajatele; aga Ta oleks justkui süüdistav prožektorivihk neile, kes on kurjad ja eelistavad elada pimeduses. Seeme on sama, aga pinnas on erinev, ning iga pinnase üle mõistetakse kohut selle järgi, kuidas ta reageerib seemnele. Kristuse tahet meid päästa piirab iga hinge vaba reaktsioon see kas vastu võtta või tagasi lükata. Seda pidas Siimeon silmas, öeldes:
Ja paljude südamete mõtted tulevad ilmsiks (Luuka 2:35)
Idamaade mõistujutt räägib imelisest peeglist, mis jäi selgeks, kui sinna vaatas hea inimene, aga määrdus, kui seda vaatasid ebapuhtad. Seega tundis omanik alati nende loomust, kes peeglit kasutasid. Siimeon ütles Tema emale, et tema Poeg oli nagu see peegel: inimesed kas armastavad või vihkavad Teda, vastavalt omaenda peegeldusele. Valgus, mis langeb tundlikule fotoplaadile, tekitab keemilise muutuse, millest ei saa mööda vaadata. Siimeon ütles, et selle Lapse valguse kohalolu, mis langeb juutidele ja paganatele, jätab igaühele kustutamatu jälje.

Siimeon ütles ka, et Laps paljastab inimeste tõelise sisemise loomuse. Ta proovib järgi kõigi mõtted, kes Temaga kohtuvad. Pilaatus proovis aega võita, kuid siis nõrkes; Heroodes mõnitas; Juudas valis aplalt teatud sotsiaalse kindlustatuse; Nikodemus hiilis pimedas sisse, et leida valgust; maksukogujad said ausateks; prostituudid puhasteks; rikas noormees lükkas tagasi Tema vaesuse, kadunud pojad tulid koju; Peetrus kahetses; apostel poos end üles. Sellest päevast kuni tänaseni on Ta endiselt tähis, mille vastu räägitakse. Oli seega sobiv, et ta pidi surema puu peal, mille üks latt rääkis vastu teisele. Jumala tahte vertikaalset latti eitab inimtahte vastuoluline horisontaalne latt. Nii, nagu ümberlõikamine viitas vere valamisele, kuulutas puhastamine ette Tema ristilöömist.

Pärast seda, kui ta oli Jeesust nimetanud tähiseks, mille vastu räägitakse, pöördus Siimeon ema poole, lisades:
Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk (Luuka 2:35) 
Emale öeldi, et maailm lükkab tema Poja tagasi, ning et Tema ristilöömisega läbistatakse teda ennastki. Nii nagu Laps tahtis endale risti, tahtis ta hinge läbistavat mõõka emale. Kui Poeg valis olla valumees, valis Ta oma ema valuemaks! Jumal ei säästa alati häid inimesi valust. Isa ei säästnud Poega, ja Poeg ei säästnud ema. Ühes Tema kannatusega peab olema ema kaastunne. Mittekannatav Kristus, kes ei oleks vabalt valinud inimkonna võlasüü maksmist, oleks pisendunud eetiliseks teejuhiks; ning ema, kes ei oleks jaganud Tema kannatusi, ei oleks olnud oma suurt rolli väärt.

Siimeon mitte üksnes ei paljastanud mõõka; ta ütles ka, kuhu Jumalik ettehooldus on määranud selle torgata. Hiljem ütles Laps, "Ma olen tulnud tooma mõõka". Siimeon ütles talle, et ta tunneb seda enda südames, kui tema Poeg ripub vasturääkivuse tähisel ning tema seisab läbistatult selle all. Oda, mis füüsiliselt läbistas Poja südame, tungib müstiliselt tema enda südamesse. Laps tuli surema, mitte elama, kuna Tema nimi oli "Päästja."

No comments:

Post a Comment