Monday, May 6, 2019

Jumala halastuse pühapäevast ja kristlikust usaldusest

Kirjutab Kristel Kaar

Selleaastasel Jumala Halastuse pühapäeval oli mul võimalus viibida Pärnus ja saada osa sealsest Missast. Samuti oli adoratsioon Pärnu kabelis asuva Halastava Jeesuse pildi ees.

Pärnus oli meiega ka isa Artur. Viimane pidas väga sütitava ja emotsionaalse jutluse poola keeles. Oli lausa kahju, et me eestlased sellest kuigi palju aru ei saanud. Isa Arturi näoilme ja žestid olid lihtsalt niivõrd kõnekad! Kuid loodan, et ta peagi peab mõne sama tulise jutluse juba ka eesti keeles!:)

Tänu isa Wodeki eestikeelsele jutlusele saime aga teada üht-teist huvitavat ja tähelepanuväärset Issanda Halastuse pühapäeva kohta.

Kas olete kunagi mõelnud nendele kahele kiirele - punasele ja kahvatuvalgele - mis Halastava Jeesuse pildil lähtuvad Tema südamest?

Jeesus tõstab õnnistuseks parema käe ning vasaku käega osutab oma südamele, millest lähtuv punane kiir sümboliseerib verd, kahvatu kiir aga vett - need on veri ja vesi, mis voolasid Tema küljest ristil.

Ühtlasi on siin ühendatud kõik meie Kiriku seitse sakramenti.

Jeesuse südamest lähtuv punane kiir sümboliseerib viit sakramenti, mis meid kristlastena toidavad: need on püha Armulaud, preestriks pühitsemise, abielu- ja kinnitamise sakrament, aga ka haigete salvimine.
Kahvatu kiir aga annab tunnistust puhastavatest sakramentidest, milleks on ristimine ja piht.

Nii tuletab Halastav Jeesus meile ikka ja jälle meelde kõigi meile antud armude - sakramentide - sügavat tähendust. Meid toites, puhastades, tervendades, julgustades ja lohutades, millal iganes me selle pildi ees palvetame või mõtiskleme. Ja kui nii mõelda, siis pihi- ja armulauasakramendi vastuvõtmiseks on meil piiramatult võimalusi!

Jumala Halastuse pühapäev on 8. päev pärast Jeesuse ülestõusmist, mil Ta ilmub oma apostlitele juba teist korda. Apostlite seas viibib nüüd ka Toomas; ainuke kaheteistkümnest, kes ei saanud Jeesust näha esimesel korral ja kes seetõttu Tema ülestõusmises jätkuvalt kahtleb.

"Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme nende naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!" (Jh 20:25).

Toomas ei ole tegelikult üldse erandlik oma "uskmatuses", kuid nende sõnadega läheb ta igaveseks ajalukku "uskumatu Toomasena" ehk näitena skeptilisest surelikust. Tundes tema lugu pisut paremini, võime aga peatselt olla tunnistajaks millelegi päris imelisele - Tooma usutee algusele. Nii võivad paljudki meist suhestuda selle Tooma "hetkega", mil teda puudutas Jumala valgus ja ta sai "nägijaks".

Pühakirja kohaselt, ehkki uksed olid sel päeval lukus ja apostlid Teda ei oodanud, ilmus Jeesus 8. päeval pärast ülestõusmist neile, tuues endaga rahusõnumi. Võib oletada, et jüngrid olid pärast hiljutisi vapustavaid sündmusi üsnagi hirmunud (seetõttu ka suletud uksed) ja nii oli neile tõepoolest vaja lohutust ja julgustust. Aga ennekõike usku. Kohe, kui Toomas on pistnud oma sõrme Jeesuse külge, hüüatab ta: "Minu Issand ja minu Jumal!"

See on üks maailma esimesi ja ilusamaid südamest tulevaid usutunnistusi.

Caravaggio on maalinud sellest erilisest kohtumisest, kus uskmatust saab usklik, vägagi reaalse, isegi intiimse stseeni. Apostlid olid Jeesusele sedavõrd kallid, et Ta lubas neil panna oma sõrme suisa oma haavadesse, et nad ainult võiksid uskuda! Pannes käe Jeesuse külje sisse, andis Toomas ennast täielikult Temale - ta andis oma südame, kogu oma elu, ja sellest hetkest alates ta uskus.

Kuid maalilt näeme sedagi, et mitte üksnes Toomas ei paista vajavat suuremat usku, vaid Jeesuse ümber on kobaras teisigi ta apostleid! Ja olid nad ju ennist oma usku tunnistanud. See tõestab ilmekalt, et isegi kui oleme juba uskunud, tuleb meil sageli seda ikka ja jälle üle kinnitada, sest usku ei ole ühelgi inimesel kunagi ülemäära palju! Jeesuse ja Tooma vahele on kunstnik seetõttu ettenägelikult jätnud väikese tühimiku - koha, mille võib täita sinu ja minu, tegelikult iga maali vaatava kristlase pea, kes ihkab tõelist, "käega kombatavat" kohtumist Jeesusega.

Jeesuse ihult langeb valgus Tema kohale kummardunud apostlite nägudele. See on valgus, mis avab Tooma ususilmad, et ta edaspidi näeks ka silmale nähtamatut. Kuid see valgus kandub üle kõigile teistelegi, kes on söandanud tulla päris Jeesuse lähedale.

Vaadates seda pilti hämmastab mind ikka ja jälle Jeesuse imetabane kannatlikkus. See ülim rahu ja leplikkus, kui Ta apostlite ees seisab, võimaldades neil rahuldada oma inimlikku uudishimu. Samas lausub Ta Toomale (ja meilegi) kuldsed sõnad: "Kas sa usud seepärast, et oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad." (Jh 20:29).

Isa Wodek mainis jutluses veel ühe huvitava fakti Jumala Halastuse pühapäevaga seoses. Nimelt on Poola dominiiklastel ilus komme anda Jumala Halastuse pühapäeval tõotused, asetades oma käed usaldavalt kloostriülema kätesse.

Samasuguse usaldusega nagu meilt ootab Jeesus ja nagu ütleme palvepärja lõpus: "Ma usaldan sind!"

Ma ei tea küll, kas see juhtus just Jumala Halastuse pühapäeval, kuid üks teine kuulus itaalia kunstnik, Federico Zuccari, on maalinud stseeni "Poola apostlist", püha Hyacinthusest. See dominiiklasest pühak kohtus ordu asutaja, püha Dominicusega isiklikult. Seejärel loobus ta kogu oma maisest varast, mida tal oli rikkalikult, et asuda Kiriku teenistusse, kasutades oma suurepärast haridust ja vaimuande jumalasõna viimiseks inimesteni just Poola aladel, mis 13. sajandil ei olnud ilmselt kaugeltki veel nii kristlik kui praegu.

Zuccari freskol, mis telliti Igavesse Linna kogunenud palverändurite jaoks 1600. juubeliaastal ja mida praegugi näeb Roomas asuvas igivanas Santa Sabina basiilikas, näeme seda Poola apostlit alandlikult ja usaldavalt kummardumas püha Dominicuse ette, võttes temalt vastu vaimuliku rüü. Mulle isiklikult meenutab see stseen isegi natuke "Kadunud poja" tagasituleku maali...ja mõnes mõttes võibki öelda, et püha Hyacinthus on jõudnud oma "koju", vastates Jumala südamesse pandud kutsumusele saada ordu liikmeks. Tema ümber seisavad teised vennad, tervitades uut pereliiget; aristokraatlikud sugulased aga põlvitavad vasakul, lubades ta uude "peresse", Jumala teenistusse.

Paremat kätt seisab teisigi püha Hyacinthuse eas noormehi; üks neist näib küsivalt viipavat, otsekui esitades vaatajale küsimuse: kas see võib olla sinugi kutsumus?

Freskod valmisid täpselt kuus aastat pärast püha Hyacinthuse kanoniseerimist ning Rooma Santa Sabina basiilikas, dominiiklaste emakirikus, eraldati sellele tähelepanuväärsele pühakule terve kabel. Meie võime mõtiskleda, kui palju usaldust Jeesuse vastu nõuab sellisele kutsele järgnemine. Püha Hyacinthus annab ennast ordu teenistusse; seda täielikku andmist sümboliseerivad ta väljasirutatud käed, samas kui ta pöörab selja endisele elule.

Kuid ka meie ilmikutena saame oma südame ja elu kinkida Jeesusele sama erilisel viisil - eeskätt püüdes Teda nii igapäevaelu pisiasjades, kuid ka tõeliselt suurtes asjades rohkem usaldada.

Mis sai aga Toomast edasi? Ühelt dominiiklastest õdede veebilehelt leidsin järgmise Kiriku pärimuse, mis heidab valgust selle apostli edasisele käekäigule.

Lugu on järgmine.

Pärast Jeesuse ülestõusmist tõmbasid jüngrid legendi kohaselt loosi, kes millisesse piirkonda pidi jumalasõna kuulutama minema.

Apostel Toomale olevat loosi tahtel langenud India. Seepeale olevat Toomas hüüatanud: "Aga see asub liiga kaugel! See keel on minu jaoks liiga raske õppida. Ja pealegi olen ma juba selleks liiga vana!"

Selsamal ööl ilmus Toomale unes Jeesus, kes sõnas: "See, mida sa ennist rääkisid, on tõsi: tõepoolest, see asub liiga kaugel, on liiga raske ja sa oled selleks juba liiga vana. Aga kuni mina elan sinus, saavad paljud võimatuna näivad asjad võimalikuks!"

Julgustatuna Jeesuse sõnumist, ilmus Toomas järgmisel päeval jüngrite ette kindla otsusega sõita Indiasse, vastu tundmatule saatusele. Ja tänini teatakse Toomast kui apostlit, kes viis jumalasõna ja Jumala valguse Indiasse, asutades seal esimesed kristlaste kogukonnad.

Selle ilusa ja vana pärimuse lõpetuseks andsid dominiiklastest õed edasi järgmise sõnumi: selle asemel, et alustada igat päeva, kohtumist ja isegi vestlust sõnadega "mina...", mis oleks, kui ütleksime "meie"? Meie - mina ja Jeesus, kes elab minu sees ja kellega koos saab võimatust võimalik.

No comments:

Post a Comment