Wednesday, May 15, 2019

Maikuu koos Neitsi Maarjaga

Kirjutab Kristel Kaar

Mai teisel pühapäeval tähistame emadepäeva - traditsioon, millele pani aluse ameeriklanna Anna Marie Jarvis 1908. aastal. Kuid maikuu on Kirikus traditsiooniliselt pühendatud ka Neitsi Maarjale. Lisaks Fatima Neitsi Maarja püha 13. mail. 2017. aasta mais möödus 100 aastat Fatima imest ehk Neitsi Maarja ilmutusest Portugalis. Ka Tallinna Peeter-Pauli katedraalis asuv Fatima jumalaema kuju on pärit just sealt.

Kiriku ajalugu ja pühade inimeste elulood on tulvil näiteid, mis on seotud Maarja austamisega. Õnnis Fulton Sheen (1895-1979), üks 20. sajandi Ameerika tuntuimaid teolooge, paljude raamatute autor ja särav jutlustaja, näitas alati üles sügavat armastust Neitsi Maarja vastu. Kui Sheenist sai piiskop, valis ta oma motoks Da per matrem me venire ("Et võiksin tulla Sinu juurde läbi Ema").

Ameerika vaimulik, õnnis isa Fulton Sheen
Üks viise, kuidas Fulton Sheen avaldas austust meie Lunastaja emale, oli igapäevane roosipärja palve, mis ühtlasi võimaldab meil mõtiskleda Jeesuse elu pöördeliste sündmuste üle. Fulton Sheen on kirjeldanud roosipärja palvet nõnda: "Lennukitele on vaja õhkutõusmiseks lennurada. See, mis lennurada on lennukitele, on roosipärja helmed palve jaoks - füüsiline stardipakk vaimsetesse kõrgustesse tõusmiseks."

Lisaks palvetele on Neitsi Maarjaga seotud pikaajaline lillede traditsioon. Nii on paljudes riikides tekkinud koguni erilised Maarja aiad. On teada, et juba Lääne munkluse isa, püha Benedictus, rajas oma kloostri juurde Subiacos Rooma lähistel roosiaia.

Eeskätt roose ja liiliaid on alati seostatud Neitsi Maarjaga. 2. sajandist pärineva legendi kohaselt leiti Maarja haua avamisel sellest just need lilled. Õnnis Bede võrdles Neitsi Maarjat liiliaga, märkides, et kui selle valged kroonlehed sümboliseerivad Maarja neitsilikkust, siis kuldsed tolmukad annavad tunnistust ta valgusküllasest hingest. Imeilus võrdlus!

Dante aga kutsus Maarjat "roosiks, milles jumalik Sõna sai lihaks". Maarjaga seotud roosilegendide kõrgaeg oli 12. sajandil; ka paljud kunstnikud kujutasid Maarjat just roosidega ja roosiaias.

Keskaegsete kloostrite juurde tekkisid ka esimesed müüridega ümbritsetud suletud rohuaiad (ladina keeles Hortus Conclusus), kus valged liiliad sümboliseerisid Neitsi Maarja puhtust ja neitsilikkust, kannikesed tema kuulekust ning roosid ta alalist abivalmidust ja lõputut eneseandmist. Vahel vihjati veripunaste roosidega ja üldse punast värvi lilledega ka Kristuse kannatustele. Sageli asus sellises aias purskkaev või mõni muu veesilm - sümboolne elu allikas - ja õitsesid iirised. Violetseid iiriseid seostati nende värvi ja kuju tõttu Maarja kannatustega - mõõgaga, mis läbistas ta südame.

Hortus Conclusus leidis rohkelt kujutamist keskaegsetes käsikirjades ja renessansskunstis. Nagu müüridega piiratud aedades püüti luua maapealset paradiisi, kus Kristuse ja Maarja elu ja vooruste üle mõtiskleda, leiame kujutavast kunstist paradiisiaia meistrid. Märkuseks, et termin „paradiis“ tuleb sõnast „pairideaza“, mis sõna otseses mõttes tähendab „müüridega ümbritsetud aeda või parki“. Keskajal kaitses selline „paradiis“ selle asukaid välispidise kurjuse eest - maailma eest, kus luusisid ringi hundid, metssead ja bandiidid, kus möllas sõda ja katk. Niisiis oli väike suletud rohuaed keskaja inimese jaoks varjupaik ja vajadus kaitsvate müüride järele keskaja vaimsusele üldse väga omane.

Hortus conclusus - suletud rohuaed - vaimne varjupaik kõige maise eest

Ka lihtsad ürdid, põllu- ja aialilled olid siin au sees. Näiteks meilgi mais õitsev nurmenukk, mida selle õite kuju tõttu tunti mõnel pool Neitsi Maarja võtmetena - nimelt meenutasid taime kollakad õied võtmekobaraid. Nii võis palvetaja pöörduda Maarja kui armude vahendaja poole, kelle käes oli võti Jeesuse südamesse. Mõnel pool seostati nurmenukku aga hoopis püha Peetrusega, kellele Jeesus ise oli kinkinud taevariigi võtmed.


Paradiisiaia meister, ca 1410. Punased kirsid puudel viitavad Kristuse ristisurmale ja meie eest valatud ohvritalle verele. Valged maikellukesed annavad tunnistust Neitsi Maarja süütusest; maasikad õndsate toiduna tähistavad Taevariiki, samas kui taime valged õied sümboliseerivad Maarja puhtust. Aia ääres näeb kasvamas siniseid iiriseidki, mida taas seostatakse Neitsi Maarjaga.

Kõrge müüriga piiratud paradiisiaias kohtuvad Neitsi Maarja, Jeesuslaps, kolm püha naist ja kolm püha meest. Maona väänleva tüvega puu on viide kaotatud paradiisile - Eedeni aiale - mida enne pattu langemist nautisid esimesed inimesed. Kõik selles aias annab tunnistust harmooniast ja terviklikkusest, kus taimed ja loomad eksisteerivad segamatult üheskoos ja kus pattu võib aimata üksnes uinunud, kahjuta olekus. Nii kükitab saatan väikese ahvi kujul üsna abitult püha Miikaeli jalutsis, samas kui püha Jüri draakon (teine tuntud saatana sümbol) peesitab, kõht taeva poole pööratud, päikese käes, ega tundu üldsegi mitte hirmuäratav.


Hugo van der Goes "Karjaste kummardamine" (1480): sinised kurekellad vaasis jutustavad Neitsi kurbusest oma Poja surma üle. Valged iirised on nii Kristuse kui ka Tema ema Maarja puhtuse sümboliks. Punased liiliad ja aednelgid viitavad Kristuse ristikannatustele. Ümber vaasi pillutatud kannikesed omakorda sümboliseerivad Neitsi Maarja alandlikkust ja kuulekust.


"Madonna poolkuul suletud rohuaias" - Tundmatu meister, 1450ndad. Siin on Maarjat ennast kujutatud viljaka aiana. Tema ees näeb pühakuid palvetamas roosipärga.

Mis võiks meie elus muutuda, kui kingime Emale lilli? Püha Maria Elisabeth Hesselbladil, hiljuti kanoniseeritud birgitiini nunnal, oli sellega seoses isiklik ja väga eriline kogemus veel enne katoliiklaseks saamist.

Kord kutsus üks sõber Maria Elisabethi, kes töötas New Yorgis medõena, endaga kaasa dominiiklaste kloostrisse Saratoga Springsis. Maria jaoks, keda oli kasvatatud luterlikus vaimus, tähendas kloostris viibimine raskeid siseheitlusi, ja kõige hirmsam oli tema jaoks mõte, et temast võiks ühel päeval saada veel katoliiklane.

Külaliste söögitoas Saratoga Springsi kloostris asus Lourdes’i jumalaema kuju, mille silmad näisid alati Mariat kurvalt jälgivat. Ühel päeval saabus Maria söögituppa enne teisi ja minnes kuju juurde märkas äkitselt, et Jumalaema nägu oli väga tolmune ja must. Maria läks tagasi oma tuppa, tõi pisut vett ja vatti ning pühkis kuju näo puhtaks. Siis äkitselt tuli Mariale mõte talle midagi kaunist kinkida. Nii suundus ta kloostri aeda, kuid hilissügisese aja tõttu ei leidunud sealt mitte midagi õitsvat. Lõpuks leidis ta siiski ühe rohelise haljendava oksa ja asetas selle jumalaema kätte.

Kui õed tulid söögisaali, märkasid nad haljendavat oksa ja rõõmustasid ilusa muutuse üle. Kuid kõigi sügavaimaks hämmastuseks ei ilmutanud haljendav oks Neitsi käes järgmistel kuudel vähimaidki närbumise märke. Ja seda vaatamata asjaolule, et kuju seisis radiaatori ligidal, millest hoovas pidevalt kuuma ja kuiva õhku.

Alles mitu kuud hiljem viskas üks koristaja kogemata oksakese minema. Nunnad kirjutasid Mariale: „Aga me oleme kõik õnnelikud, et imet nägime….Me kõik arvame, et see oli ime ja märk Püha Neitsi heasoovlikkusest sinu vastu.“

Püha Maria Elisabeth⁣
Hesselblad (1870-1957),⁣
Rootsis sündinud birgitiini⁣
nunn, kohtus Maarjaga ⁣
väga erilisel viisil veel⁣
enne, kui temast sai ⁣
katoliiklane




Püha Elisabeth Hesselblad sai isiklikult kogeda, kuidas Maarja emana - nii nagu meie emadki - rõõmustab iga talle kingitud lille, kasvõi lihtsa rohelise oksakese üle, kui see kingitus tuleb südamest. Ja seda isegi siis, kui kahtleme - nagu seda tegi tema - on Jeesus läbi Maarja valmis meie palveid kuulda võtma.

Veel üks ilus traditsioon puudutab just maikuud ja Maarja austamist. 19. sajandi keskel tegutses Hispaanias karmeliidi munk, õnnis Francisco Palau. Pärast aastatepikkust teenistust Barcelonas saadeti Palau eksiili Ibiza saarele. Juba Barcelonas oli isa Palau alustanud "vooruslikkuse kooliga" - liikumisega, mille eesmärk oli õpetada koguduse liikmetele kristlikke voorusi. Ibiza saarel tuli Palau hiilgavale mõttele turgutada kohalike leigevõitu usku aga hoopis uudsel viisil.

Maikuus õitseb saarel ohtralt kauneid kevadlilli ja kuna tegemist on Neitsi Maarja kuuga, püüdis isa Palau leida saarelt ennekõike selliseid taimi, mille abil kõige elavamalt ja otsesemalt demonstreerida Maarja arvukaid voorusi. Palau koostas iga kuupäeva kohta mõtiskluse, sidudes selle ühe konkreetse saarel leiduva taime ja kristliku voorusega. Nii palvetati ühiselt Neitsi Maarja eestkostel kogu maikuu vältel ja kingiti lilled sümboolselt Maarjale. Isa Palau "vooruslikkuse kool" sai peagi tuntuks kogu saarel ja see komme levis naabersaartelegi.

Õnnis Francisco Palau
(1811-1872), karmeliidi
munk ja "vooruslikkuse
kooli" rajaja Hispaanias.
Palau eesmärk oli vahendada
inimestele elavat usku,
õpetades kristlikke voorusi
Neitsi Maarja eeskuju läbi.

Kas püüame olla rohkem koos oma emadega, palvetame roosipärga või pühendame Maarjale palves lilled - võimalusi maikuul meie Ema meeles pidada on loendamatul hulgal.


No comments:

Post a Comment