Friday, June 14, 2019

Vana Testamendi pühakutest

Alustame blogi Rorate-Caeli eeskujul uut postituste sarja Vana Testamendi pühakutest.

Õnnis Jacobus de Voragine, OP, Genova peapiiskop 13. sajandil, on kirjutanud järgmise kommentaari:
"Väärib mainimist, kuidas idakirikud tähistavad nii Vana kui Uue Testamendi pühakute pidupäevasid. Samas läänekirik ei tähista Vana Testamendi pühakute päevasid, põhjendades seda sellega, et nad laskusid surmavalda - välja arvatud süütalapsed, kellest igaühes surmati Kristus, ja Makkabid ... Kirik ei pea nende pühasid - sellepärast, et nad laskusid limbosse, ja sellepärast, et suur hulk uusi pühakuid on ilmunud nende asemele ..."
Läänekiriku liturgias püsib see komme siiamaani. Igale pühakule - sealhulgas Vana Testamendi pühakule - on määratud Rooma martüroloogias küll oma päev, aga üksnes valitud pühakute päevad on muudetud pühadeks või pidupäevadeks. Viimaste hulgast ainukesed, kelle taevane sünnipäev leidis aset enne Uue Lepingu ratifitseerimist Issanda väärtuslikus veres aastal 33 AD, on Ristija Johannes (24. juunil), süütalapsed (28. detsemberil) ja  pühad Makkabite seitse venda (1. augustil). Sellele vaatamata austab nii lääne- kui idakirik Vana Testamendi pühakuid.

Näiteks teise sajandi kirikuisa, Sardise püha Melito, on enda jutluses öelnud:
"...see on Kristus, kes mõrvati Abelis ja seoti kinni Iisakis, pagendati Jaakobis ja müüdi Joosepis, avaldati Mooseses ja tapeti lambas, keda Taavetis taga kiusati ja prohvetites teotati."
Püha Melito on vaid üks paljudest kirikuisadest, kes rõhutab Vana Testamendi inimeste ja sündmuste allegoorilist ja spirituaalset tähendust. Aga allegooriliste tõdede kõrval passib kristlastele ka vaadata Vana Testamendi pühakute peale kosutuse ja inspiratsiooni ammutamiseks katolikus usus. Kuigi nad elasid enne, kui tõe täius Jeesuses Kristuses ja Jeesuse Kristuse poolt avalikuks tehti, olid nad "prohvetid ja õiged", kellest meie Issand rääkis, kes "on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud." (Mt 13:17). Nad surid usus ja lootuses jumaliku tõotuse suhtes saabuvast Messiast, ning ootasid Tema tulekut surmavallas. Nii on püha Paulus kirjutanud kirjas heebrealastele (Hb 11:32-40):
Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest, kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said  kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said  nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere. Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid  end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada  paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad  ilma meieta ei saaks täiuslikuks."
Kuigi läänekirik ei tähista eraldi Vana Testamendi pühakute päevasid, on nende päevade lokaalne pühitsemine ning neile pühendatud Missad lubatud. 

No comments:

Post a Comment