Thursday, July 4, 2019

Arvamus: pühima vere väärtustamisest

Londonis tegutseva katoliku preestri Pastro Iuventuse arvamusartikkel CatholicHeraldis

16. sajandist peale on Kirik määranud igale kuule erineva pühendumuse. Enamik katoliiklasi on teadlikud, et maikuu on pühendatud Jumalaemale, oktoober roosipärjale ja november lahkunud hingedele. Aga ilmselt on vähem teada, et juuli on traditsiooniliselt pühendatud pühimale verele. Endistel aegadel oli esimesel juulil Pühima Vere püha, mille seadis sisse paavst Pius IX 1849. aastal. 

On sel tähtsust? Ma arvan, et ajal ja kohas, kus püha armulauda jagatakse rutiinselt mõlemal kujul, on sel suur tähtsus ning me peame õhutama suuremat pühendumust pühima vere suhtes.

Minu enda kogemus pastorina on viinud mind nukra järelduseni, et kehva katehheesi tõttu võib püha armulaua rutiinselt kahel kujul jagamine paradoksaalsel kombel nõrgendada pühendumust pühimale verele. Ma kuulen suurt hulka usklike rääkimas "veini" võtmisest armulaual. Seagripi hirmus mõne aasta eest nägin ma jesuiitide kiriku uksele kinnitatud teadet, kus seletati, et tevislikel põhjustel järgmise paari kuu jooksul "Veini armulaual ei jagata".

On raske näha selles latria kummardamist[1], mida peab osutama Kristuse vere reaalsusele sakramendis, millest räägib paavst Johannes XXIII oma 1960. aasta apostoolses kirjas Inde a Primis. Seda öeldes ei taha ma hukka mõista vastutavaid isikuid (võimaliku erandiga vaimulike suhtes eelmainitud kirikus, kes tõesti oleksid pidanud rohkem teadma). Aga see peaks olema põhjus muretsemiseks ja tegutsemiseks.

Püha Johannes XXIII ekshortatsioon oli osaliselt tema enda suure pühendumuse vili pühimale verele. Ta õhutab usklike endis samasugust pühendumust kultiveerima, seletades, et vere austamine uues ja igaveses lepingus "teostub tavaliselt, ühendatuna Kristuse euharistilise ihuga". Seega "usklikud võivad tunda sama, mida preester: 'Ma võtan pääste karika ja kutsun Issanda nime'". Kõike seda, kuigi nad võtavad armulauda vastu ainult ühel kujul.

Rooma missaali viimase väljaande üldised juhendid vihjavad, et Trento kirikukogu lükkas tagasi armulaua vastuvõtmise mõlemal kujul ajaloolise konteksti tõttu: "... keeruline periood, kus katoliiklik usk Missa kui ohvri, preestriseisuse ning Kristuse tõelise ja kestva kohalolu suhtes Euharistia mõlemas kujus oli ohus".

On kindlasti vaieldav, kas mõned eelmainitud raskustest eksisteerivad ka tänapäeval, aga missaali instruktsioonid toovad järgnevas välja tingimused, mille all on võimalik jagada karikat: "Tänapäeval ei kahtle keegi mingil moel doktrinaalses põhimõttes, et armulaua vastuvõtmine üksnes leiva kujul on täielikult mõjus." Jällegi kardan ma, et minu kogemus pastorina 18ne aasta jooksul on selle väitega vastuolus.

Võib tõesti väita, et laialt levinud komme jagada igal missal armulauda mõlemal kujul - komme, mida Vatikani II kirikukogu ei nõudnud ega soovinud - on ise loonud probleemi, mille tõttu me ei tohiks seda teha, ohu, mida Trento kirikukogu nägi reformeerijate praktikas. See on oht, et ilma süstemaatilise ja range katehheetilise kasvatuseta, mis sellele eelneb, viib inimeste harjutamine karikaga igal missal ka nende harjumuseni mõelda, et nad ei võta armulauda täielikult vastu, kui nad karikat ei saa. See on pastoraalne keerdküsimus: kuidas on võimalik kinnitada armualaua täielikku mõjusust ühel kujul, kui seda jagatakse alati kahel kujul.

Minu enda kogemus sunnib mind kahtluse alla seadma, kas armulaud kahel kujul toob alati kaasa "uue lugupidamise" pühima vere eraldi vastuvõtmise märgilisest väärtuse suhtes. Liturgilise riistvaraga kaetud altari märgiline väärtus - veinikannud või karikad kelneri kandikul - näib mulle rohkem cateringi kui ohvrina.

Ma võin eksida. See on kõigest arvamus, aga seda motiveerib soov teha Kirikule head. Kristuse veri on mõjus märk tema piiramatust armastusest, mis meie peale on välja valatud. Nagu ütleb püha Johannes XXIII: "See ületamatu armastus tingib, ei, nõuab, et kõik, kes on uuesti sündinud Vere voogudes, kummardaksid seda tänulikus armastuses."

[1] Latria - kõrgeim kummardamise vorm, mis on ette nähtud üksnes Kolmainsusele.

2 comments:

  1. Kas ma olen õigesti aru saanud, et armulaua vastuvõtmine nii veinina kui ka leivana või ainult leivana on mõlemad Kirikus aktsepteeritavad viisid euharistia vastuvõtmiseks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere! Sisuliselt küll, sest kuna Jeesus on elus ja mitte surnud, siis ei ole tema ihu eraldatud tema verest, ning kui keegi võtab vastu ühe neist, võtab ta teda vastu tervikuna. Kombeks on jagada armulauda üksnes leiva kujul, kuigi nagu ka artiklis kirjutatakse, on mõnel pool rutiiniks saanud jagada armulauda nii leiva kui veini kujul. Armulaua jagamine üksnes veini kujul on lubatud ainult siis, kui selleks eksisteerib mingi vajadus (kanooniline õigus, kaanon 925)

      Delete