Friday, August 30, 2019

Mis toimub Austraalias? Ühe kohtulahingu tagamaadest

2017. aasta juunis šokeeris maailma uudis, et Vatikani tähtsuselt kolmandale mehele, finantsjuhile kardinal Georg Pellile on esitatud süüdistus seksuaalses ahistamises. Tegu olevat olnud aastakümnete taguse juhtumiga. Kardinal eitas kõiki süüdistusi ning lahkus Vatikanist oma kodumaale Austraaliasse, et end kohtus kaitsta. Tegu on siiani kõrgeima Kiriku esindajaga, kellele selline süüdistus on esitatud.

Kardinal Pell on Austraalias äärmiselt ebapopulaarne kuju, kuna ta on katoliiklane ning on mõnevõrra silmapaistvalt alati esitanud sotsiaalselt tundlikel teemadel kõigutamatult ortodoksseid, kiriku õpetusega kooskõlas olevaid vaateid. Samas ei ole tema ajalugu teiste seksuaalsete ahistamiste juhtumite käsitlemisel veatu olnud, nagu ta on ka ise tunnistanud.

Kibedate kogemuste rohkus peaks hoidma katoliiklasi seksuaalsete ahistamiste juhtumites kedagi automaatselt süüst puhtaks lugema - seksuaalseid ahistajad on leidunud kõiksugu inimeste, igasuguseid vaateid esindanud kirikutegelaste seas. Samas on maailm langemas pigem teise äärmusesse, kus süüdimõistev otsus tuleb langetada alati, kui keegi on üldse vastava süüdistuse esitanud. Tundub et see, ning kardinali üldine ebapopulaarsus, on pannud Austraalia kohtusüsteemi süüdi mõistma mehe, kes esitatud tõendite valguses ei ole ühegi standardi järgi süüdi väljaspool mõistliku kahtluse piire. Paljude kommentaatorite sõnul viitab olemasolev tõestusmaterjal hoopis kardinali ilmselgele süütusele.

See oli ka kohtu esialgne seisukoht, mis mõistis kardinal Pelli esmalt õigeks häältega 10-2. Suutmatus otsust vormistada viis aga uue menetluseni, kus ta mõisteti süüdi. Hääled kahe protsessi peale kokku tähendasid üksnes väikest ülekaalu süüdimõistjate poolele, mitte ülekaalukalt üksmeelset süüdimõistmist.

Kardinal Pell kaebas otsuse edasi, mille apellatsioonikohus otsustas häältega 2-1 rahuldamata jätta.

Süüdimõistev otsus tugineb üheainsa süüdistaja sõnadele ning mitte millelegi muule. Aga nagu Notre-Dame'i ülikooli juuraprofessor Gerard Bradley välja toob, on kohus kohustatud tema tunnistust kaaluma üheskoos teiste saadaolevate tõenditega. Kui neid üksteise vastu kaaluda, ei jää üle muud, kui järeldada, et süüdimõistev otsus on põhjendamatu. Phil Lawler toob välja detailid:

* Süüdistaja sõnul oli ta üks kahest kooripoisist, keda kardinal Pell, kes oli sel ajal peapiiskop, ahistas. Aga teine poiss, kes nüüdseks surnud on, eitas, et teda oleks kunagi ahistatud.
* Süüdistaja sõnul ahistati teda katedraalis kahel erineval korral. Aga ühel neist kordadest oli katedraal suletud renoveerimistööde jaoks.
* Süüdistaja ütles, et tema ja eeldatav kaaslane lahkusid Missajärgsest kooripoiste protsessioonist, aga keegi teine ei märganud, et nad oleksid puudu olnud. Koorijuhataja sõnul oli äärmiselt ebatõenäoline, et kellelgi oleks võimalik olnud märkamatult minema lipsata.
* Süüdistaja sõnul oli ta käärkambris ja maitses armulaua veini, aga vein oli luku taga. Tema sõnul oli vein punast värvi, aga vein ei olnud punast värvi.
* Süüdistaja ütles, et peapiiskop ahistas teda, kui nad olid üksinda käärkambris. Aga mitmed tunnistajad on öelnud, et peapiiskop ei olnud mitte kunagi katedraali käärkambris üksinda. Käärkambri uks oli alati avatud möödujatele ning see oli alati täis preestreid, abilisi ja teisi peapiiskopkonna tegelasi.
* Süüdistaja sõnul oli peapiiskop oma liturgilises rüüs, mille alt ta end paljastas, et süüdistajat ahistada. Aga piiskopi rüüs ei ole võimalik sellist asja teha.

Neid tõestusmaterjale silmas pidades on sõna otseses mõttes võimatu, et peapiiskop Pell oleks saanud kirjeldatud süüdistuse järgi käituda. Viimaks tasub märkida ka seda, et süüdistaja lugu on peaaegu identne looga, mis ilmus ajakirjas Rolling Stones neli aastat enne seda, kui ta oma süüdistusega lagedale tuli.

On ka teisi, kaudsemaid tõendeid kardinal Pelli süütusest, kirjutab Lawler. Esiteks on tegu isoleeritud süüdistusega: kuudepikkuse agressiivse juurdluse tulemusena ei ole Pelli vastu midagi muud välja kaevatud. Kui tegu on tõeliste seksuaalsete ahistajatega, nagu oli näiteks kardinal McCarricki ja paljude teiste puhul, siis järgnevad esimesele paljastusele tavaliselt kiiresti teised. On lihtsalt ebatõenäoline, et keegi, kes sundis üheksakümnendatel aastatel kooripoisse end seksuaalselt rahuldama, ei teinud ei enne ega pärast seda mitte midagi sarnast. Samuti on kardinal Pell järjekindlalt süüdistusi eitanud, ning mitte teiste seksuaalkurjategijate moel, kes toetuvad mäluprobleemidele või muule seesugusele, vaid lihtsalt ja enesekindlalt.

Ainukene eriarvamusele jäänud apellatsioonikohtunik Mark Weinberg kirjeldas, et süüdistaja "näis haaravat õlekõrtest", kui tal paluti seletada vasturääkivusi tema tunnistuses, ning lisas: "süüdistaja antud ülevaade teisest juhtumist on rabe täiesti uuel tasemel, millist ma varem ei ole kohanud." Ometi on tema sõna ainus, mille põhjal kardinal Pell süüdi mõisteti, ilma mingisuguse toetava tõendusmaterjalita.

Kardinal Pell on 78 aastane ning tema karistuseks määrati kuus aastat vanglat. Isegi, kui ta vabastatakse süüdistustest, on tema karjäär kirikus igal juhul lõppenud.

Kohtu asi ei ole lähtuda avalikust arvamusest ega muudest möödalaskmistest ja vigadest, mida süüalune on elu jooksul teinud. Kardinal Pelli viimane lootus on Austraalia ülemkohus, kuhu otsus on juba ka edasi kaevatud. Aga seal ei selgu tõde mitte niivõrd kardinal Pelli, kui Austraalia ühiskonna ja kohtusüsteemi enda kohta.

No comments:

Post a Comment