Wednesday, October 9, 2019

Vana Testamendi pühakud: Aabraham, patriarh

Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi peetakse täna, 9. oktoobril meeles Vana Testamendi silmapaistvamat pühakut, püha Aabrahami, "kõikide usklike isa". 

Tiitlid, mis talle martüroloogias on antud - püha patriarh ja kõikide usklike isa - kajavad vastu ka missakaanonis, kus teda kutsutakse patriarchae nostri Abrahae, "meie patriarh Aabraham". Aabrahami elust räägib Esimene Moosese raamat, kus öeldakse, et ta oli kaldealaste pealik Mesopotaamias, kes elas kaks tuhat aastat enne Kristust (vastavalt kreekakeelsele tõlkele, umbes 11. sajandit pärast Noad). Jumal kutsus teda oma ebajumalakummardajat rahvast selja taha jätma ja Kaananisse kolima. Mooses ütleb meile, et Jumal õnnistas Aabrahami lugematul arvul bioloogiliste järglastega, nii et ta ei ole üksnes iidse Iisraeli rahva isa, vaid ka paljude teiste Lähis-Ida rahvaste esiisa: midjanlaste, ismaeliitide, edomlaste. Aga isegi kui paljude katoliiklaste vereliin viib tagasi juutide ja teiste Aabrahami järglasteni, ei ole see genealoogia põhjuseks, miks katoliiklased tunnistavad ta oma patriarhiks - me mäletame Vana Testamendi viimase prohveti, Johannes Ristija õpetust, kes hoiatas oma kaasjuute:
Ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!”, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi. (Mt 3:9)
Inimese pääste ei sõltu mingil moel sellest, kas ta põlvneb või ei põlvne Aabrahamist. Kui Jumal lubas Aabrahamile, "Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav." (1Ms 13:16), siis ei olnud see üksnes loendamatu bioloogilise järelkasvu lubadus, vaid hoopis rohkem kõigeväelise Jumala kuulutus, et kõik, kes võtavad vastu üleloomuliku usu armu, saavad Aabrahami spirituaalseteks järeltulijateks. Seepärast kinnitab püha Paulus, et Jumala lubadus Aabrahamile ei kuulu üksnes tema bioloogilistele järeltulijatele, vaid ennekõike neile, kellel on usk, kes on Aabrahami spirituaalsed lapsed. Nagu püha Paulus ütles Rooma kirikule:
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa - nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid. (Rm 4:16-17)
Püha Paulus tuletab meile ka meelde, et Aabrahamile anti lubadused Messiast, ja seega Aabrahami usk oli põhiliselt usk lubatud Messiasse, kes päästab inimesed patust ja surmast. Püha Paulus seletab seda kirjas galaatlastele: 
Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.
Meie ema Maarja tuletab eriliselt meelde Jumala lubadust Aabrahamile, et kõik maailma rahvad saavad õnnistatud tema nimel, kui Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Oma magnificatis kuulutab Õnnis Neitsi otse, et temas aset leidnud eostamine on Aabrahamile antud tõotuse täideminek: "Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti." (Lk 1:54-55). Seda kordab isegi veel otsesemalt püha Sakaris, Johannes Ristija isa, kes oma kiituslaulus palvetas:
Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi - päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
Aabrahamile antud lubadused on igavesti kestev ja tingimusteta leping, mille Jumal tegi; leping, mis, nagu püha Johannes Paulus II täheldas, pole kunagi tühistatud ja mida ei saagi tühistada, kuna see on rajatud Jumala vandele, et ustavast Aabrahamist saab Messia, maailma Lunastaja esivanem. Seepärast võttis püha Matteus endale vaevaks näidata, et Jeesus on Taaveti poeg, Aabrahami poeg (Mt 1:1), kohe enda evangeeliumi alguses sugupuuga, mida alustab Aabraham ja mis jõuab läbi kuningas Taaveti lõpuks Jeesuse Kristuseni. On seega selge, et inimese pääste ei sõltu sellest, kas tema on genealoogiliselt Aabrahami järeltulija, vaid sellest, et Kristus pärineb genealoogiliselt Aabrahamist, kelle elu kuulutas allegooriliselt ette tema seemnest sündinud Jeesuse elu. See oli Aabrahami Messiaanlik usk - kes uskus, et kuigi tal ei olnud seaduslikku poega ja pärijat, saadab Jumal siiski tema enda järeltulijate seast Messia, tõotatud "seemne", kes purustab mao pea - ning sellega teenis ta enda ülendamise "usklike isaks". Aabrahamile antud lubadused on "paremad tõotused", millel põhineb Uus Testament ise (Hb 8:6). Seega Missaohvris, kus Kirik ohverdab Uue ja Igavese Lepingu Verd, tuletatakse meelde ohverdust, mille meie patriarh Aabraham tõi Issandale.

Enne Kristuse tulekut oli meie isade päästelootus rajatud Aabrahami Messiaanlikule usule, ning seepärast, nagu seletab püha Toomas Aquinost, olid juudid nimetanud Limbus Patrumi "Aabrahami süleks" - see on Isade limbo, see "osa" surmavallast, kus Vana Testamendi pühakute lahkunud hinged ootasid Messia tulekut. Kõik need, kes surid, olles pannud oma lootused lubadusele Messiast, läksid Aabrahami sülle, kus neid hoiti turvaliselt tema ustavas südames, kuni tuleb Issand Jeesus Kristus, kes tõi neile kauaoodatud pääste, kui Ta laskus surmavalda ja viis nad taevasse. Ka meie, nagu endisaegsed isad, peaksime rajama oma usu ja lootuse kindlalt Aabrahami usule, kes on kõikide usklike protoüüp ja isa, ning proovima tema jälgedes käia. Nagu püha Paulus kirjutas heebrealastele:
Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda. Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks. (Hb 11:8-19)

No comments:

Post a Comment