Tuesday, February 11, 2020

Eestimaa katoliiklased: kes, kus ja kui palju?

Kirjutab Heido Trofimov

Viimane rahvaloendus toimus 8 aastat tagasi - 2012. alguses ja 2011. aasta kohta. Järgmine rahvaloendus toimub küll juba 2021. aastal, aga see on registripõhine ja statistika kodulehe järgi seal usu kohta infot ei küsita, Postimehe andmetel usu komponent siiski jääb.

Seega - muidugi on 8 aastaga juba väga palju muutunud, aga paremaid andmeid meil hetkel ei ole. Ning üldise pildi annavad ilmselt ka 8 aasta tagused andmed kätte küll.

Andmed on pärit eesti statistika koduleheküljelt (2000-da aasta andmed on siin). Andmetöötlus ja pildid on tehtud pythoniga ning soovi korral võin ka koodi jagada.

Olgu siinkohal rõhutatud, et rahvaloenduse andmed põhinesid inimeste enesemääratlusel, mitte ühelgi objektiivsel faktil, nagu ristimine/kirikusse vastuvõtmine või kirikus käimine. Seega ei saa nendest andmetest teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi ühe või teise konfessiooni "tervise" kohta, eriti kui need andmed hõlmavad üsna väikest hulka inimesi. Lisaks peab mainima, et suur hulk inimesi eelistas usu küsimusele üldse mitte vastata (2011. aastal oli neid rohkem, kui 2000 - sellest rohkem postituse lõpus), seega ei ole ükski esitatud arv lõpuni täpne.

Vaatame esiteks, kui palju on liikmeid erinevatel kristlikel konfessioonidel ja kristluse-lähedastel uskudel. Kuna õigeusklikke ja luterlasi on teistest mitu suurusjärku rohkem, ei kuvata graafikul konfessiooniliikmete absoluutarvu, vaid selle logaritmi ehk suurusjärku.

NB! See ja järgmised pildid tasub kvaliteedi nägemiseks peale klikkides eraldi avada.


Tasub veel mainida, et mitte-kristlike usundite järgijaid oli kokku 8587.

Vaatame nüüd, kuidas jagunevad katoliiklased maakondade vahel ning naiste-ja meestevahelises võrdluses.


Suuri üllatusi see kaart ei sisalda. Katoliiklasi on rohkem seal, kus ka üldiselt inimesi rohkem on. Valga puhul võib muidugi mõelda: kas seal on natukene rohkem katoliiklasi selle pärast, et seal on katoliku kirik, või on katoliku kirik seal sellepärast, et seal on rohkem katoliiklasi?

Samuti järgivad katoliiklased üldist trendi, et naiste seas on usklikke rohkem kui meeste seas. Huvi pärast tahtsin teada, kuidas see trend konfessioonide lõikes erineb. Tulemus on siin:


Üks suurus, mis annab aimu koguduse elujõust, on selle vanuseline jaotus. Võrdleme esiteks kolme jaotust: terve eesti elanikkonna vanuselist jaotust; nende elanike jaotust, kes peavad omaks mõnda usku, ning katoliiklaste vanuselist jaotust:

See on histogramm ehk erinevate vanuste esinemiste sagedus vastavalt kõigi eestlaste, usklike eestlaste ja katoliiklaste seas. Katoliiklaste kõrge piik vanuses 45-49 ei tähenda muidugi seda, et selles vanuses katoliiklasi on rohkem kui selles vanuses eestlasi, vaid et selle vanuserühma osakaal katoliiklaste seas on suurem, kui on sama vanuserühma osakaal terve elanikkonna seas üldiselt.

Graafikult selgub, et katoliiklased on usklike seas küll keskmisest pisut nooruslikum grupp, aga jääb siiski kaugele maha elanikkonna üldisest läbilõikest, st profiil on ikkagi kaldu vanade poole. Mõelgem korra ka suure arvu nüüdseks 54-58 aastaste katoliiklaste peale. Lihtne arvutus näitab, et need on inimesed, kes sündisid kuuekümnendatel. 80-datel olid nad kahekümnendates, ja sel ajal oli teatavasti palju pöördumisi katoliku kirikusse. Ilmselt see piik seda näitabki.

Vaatame nüüd ka sama asja eri konfessioonide võrdluses:


Paistavad kohe silma kollased piigid vasakul ja roosad piigid paremal. See tähendab, et kõige vähem on õnnestunud end taastoota luteri kirikul, mille vanuseline profiil on väga tugevalt vanade poole kaldu, ning seda just noorema otsa arvelt (muidugi absoluutarvudes on luteri noori kordades rohkem, kui katoliiklasi või baptiste). Baptistide ja vabakogudustega on seevastu peaaegu vastupidine lugu: noori on märgatavalt kõige rohkem, vanade inimeste osakaal on lähedane õigeusklikele ja katoliiklastele. Katoliiklased ja õigeusklikud aga võidutsevad keskealiste inimeste osakaaluga.

Huvi pakub ehk ka rahvuste jaotus uskude vahel, ehkki tulemus on ilmselt üsna etteaimatav:

"Usk kokku" ei järgi päris täpselt eestimaalaste üldist rahvuselist jaotust, kuna eestlaste ja venelaste piigid on peaaegu võrdsed, ehkki eestlasi üldiselt on peaaegu kolm korda rohkem kui venelasi. See tähendab, et venelased on eestlastest märksa religioossemad.

Luterlaste ja õigeusklike rahvuslikud jaotused suuri üllatusi ei paku. Katoliiklased on selgelt kõige rahvusvahelisem seltskond - ütleme nii, kõige universaalsem - ning väärib ehk märkimist, et baptistidel on õnnestunud kaasa tõmmata arvestataval määral venelasi.

Vaatame sama graafikut ka teistpidi, ehk uskude jaotust rahvuste vahel, ehkki see pakub ilmselt veelgi vähem üllatusi:


Kuna katoliku kirikut eestis on ajalooliselt peetud poola kirikuks, tundsin huvi nii rahvuse kui vanuse-põhjalise jaotuse suhtes katoliiklaste seas. Eelduse kohaselt peaks eesti rahvusest katoliiklaste osakaal vanade katoliiklaste seas olema õige väike, aga nooremates vanusegruppides märgatavalt suurem. Nii ongi:

Ehki eestlasi on igas vanusegrupis teistest rahvustest vähem, on eestlased nooremas otsas kindlasti kõige suurem rahvusgrupp, niivõrd kui "muud rahvused" koosnevad siin mitmest eri rahvusgrupist.

Viimaks võimaldavad rahvaloenduse andmed vaadata ka religiooni ja hariduse suhet. Vaatame jälle sama infot kahel moel, esiteks uskude jaotust haridustasemete lõikes:

"Usutud" tähendab siin inimesi, kes olid rahvaloenduses märkinud, et ei pea omaks ühtegi usku.
Baptistide pisem piik kõrghariduse all tuleneb ilmselt sellest, et nende seas on teistest suurem osakaal nii noortel inimestel, kellelt vanuse põhjal polegi võimalik kõrgharidust eeldada.

Vaatame nüüd sama infot mugavuse mõttes ka teistpidi:

Siit võib interpreteerida mitmeid järeldusi, aga kuna need on pigem hüpoteesid, jätan need lugejale endale teha.

Ning kõige viimaks võiksime võrrelda 2011. aasta andmeid 2000. aasta andmetega. Kanname kõigepealt graafikule usugruppide protsentuaalsed muutused, st mitu protsenti moodustab muutus 2000-da aasta absoluutarvust. Iga piigi kohal on kuvatud muutuse enda suurus absoluutarvuna. NB! Graafikul ei ole vabakoguduslasi, kes kasvasid 223-lt liikmelt 2189-le, st 881%. Jätsin nad välja graafiku parema skaleeruvuse huvides.


"Ilma usuta" selgituseks: 2011. aasta andmetest on see inimeste arv, kes "ei pidanud omaks ühtegi usku". 2000. aastate andmetest sellist valikut ei olnud, aga olid valikud "usu suhtes ükskõikne", "ateist" ja "ei oska vastata". Neid valikuid ei olnud jälle 2011. aasta loenduses. Võtsin nii, et "ilma usuta" tähendab 2000. aastal ateist+usu suhtes ükskõikne. Kui oleksin lisaks veel juurde liitnud "ei oska vastata", mida valiti 163 304 korda, oleks "ilma usuta" inimeste osakaal 10 aasta jooksul hoopis langenud 3%.

Andmed näitavad, et 10 aasta jooksul on katoliiklastest naiste arv langenud 856 ja katoliiklastest meeste arv 388 võrra (25% ja 17%). Võrdleme huvi pärast ka 2000. ja 2011. aasta katoliiklaste vanuselist ja rahvuselist jaotust:


See graafik ütleb meile, et vahemikus 2000-2011 muutusid katoliiklased keskmiselt "vanemaks". Huvitav on selle graafiku juures see, et saame võrrelda iga roosat piiki temast kahe võrra vasakul asuva rohelise piigiga: olid ju need, kes 2011. aastal olid 25-sed, 2000-dal aastal 15-sed. Tõsi, piigid on normaliseeritud vastavalt 2000. ja 2011. aasta katoliiklaste koguarvu suhtes ja seega pikem roosa piik ei tähenda tingimata suuremat inimeste arvu.

Täpsem võrdlus on toodud alloleval graafikul. Seal kuvatakse vastavaid vahesid: inimesed, kes 2011. aastal oli 25-sed, miinus inimeste arv, kes 2000-dal aastal olid 15-sed. Eelduste kohaselt võiksid need andmed käia ju umbes sama inimgrupi suhtes. Kahjuks selgub, et kõikides gruppides on toimunud vähenemine:


Kuidas muutus aga 10 aasta jooksul katoliiklaste rahvuslik jaotus?


Olgu jälle öeldud, et absoluutarvudes toimus kahanemine igas rahvusgrupis, aga erineval määral. Kõige vähem vähenes poolakates katoliiklaste arv. Ukrainlaste arvelt oli langus nii suur, et üldjaotuses kasvas ka eestlaste ja venelaste osakaal, kuigi protsentuaalselt langesid need mõlemad üle kahekümne protsendi.

Ning viimaks pöörame tähelepanu sellele, et 2011. aastal eelistas palju suurem hulk usu küsimusele mitte vasta, kui 2000-dal aastal. Peaaegu poole rohkem.

See tähendab, et esitatud "langusstatistika" ei pruugi üldsegi tõele vastata. Aga kas on tõenäoline, et inimesed, kes mõnda usku tunnistavad, eelistaksid seda suurema tõenäosusega rahvaloendusel maha vaikida? Või on asi hoopis selles, et 2011. aasta rahvaloendusel ei olnud usuküsimuses valikut "ei oska vastata", mis 2000-dal aastal oli ülimalt populaarne olnud, ning enamik neist inimestest valis nüüd "ei soovi vastata"?

Ma ei tea, milline hüpotees tõelähedasem on - kuigi ilmselt on sellel teemal läbi viidud sotsioloogilisi uurimusi, mis aitaksid vastata. Tean ainult, et mina ise vastasin 2011. aastal "ei soovi vastata". Olin sel hetkel alles katoliiklaseks saamas, aga ei olnud kindel, kelleks ennast lugeda.

Rahvaloenduse andmed pakuvad meile siiski võimalust profileerida vastata mitte soovinuid vanuse, rahvuse ja hariduse järgi.



Vastamata soovis jätta rohkem naisi kui mehi - see vastab religiooni trendile, kus naisi on rohkem kui mehi. Samas jätsid vastamata pigem nooremad inimesed, mis ei vasta religioossele profiilile, aga muidugi võib vastamata jätmisel olla igasuguseid põhjuseid.

Tuleb tõdeda, et "vastata mitte soovinute" jaotus 2011. aastal on väga sarnane "vastata mitte osanute" jaotusega 2000-dal aastal:


Vastata mitte soovinute rahvuslik jaotus vastab umbes eesti kodanike üldisele rahvuslikule jaotusele:


Jaotus haridustaseme poolest ei luba mingeid järeldusi teha, kuna laias laastus oli see jaotus kõigi puhul suhteliselt sarnane (vt haridustasemete joonist ülalpool).


No comments:

Post a Comment