Wednesday, February 5, 2020

Saksa kiriku murede algus: simoonia?

Aga kui Siimon nägi, et Vaim antakse apostlite käte pealepanemise kaudu, tõi ta neile raha ja ütles: „Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!” Aga Peetrus ütles talle: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest! Sul ei ole osa ega pärandit selles sõnas, sest su süda ei ole siiras Jumala ees. Paranda nüüd meelt oma kurjusest ja anu Issandat, et su mõttevälgatus sulle ehk andeks antaks. Sest ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.” Siimon aga vastas: „Paluge teie minu eest Issandat, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”
- Apostlite teod 8:18-24


Kirjutab Heido Trofimov

Ma räägin Saksa kiriku murede algusest, sest muidugi võiks praegusel ajal kirjutada Saksa kirikust mitu uudist, mis ilmselt kõik teeksid meele murelikuks. Saksa kirik on kaunis dekadentlik, ning kuigi see ei ole saksa kiriku unikaalne omadus, olen hämmeldunud sellest, kui kaugel on saksa kiriku minapilt reaalsusest. Mõelgem näiteks saksa piiskoppide proportsioonitult suurele mõjule Amazonase sünodil, mis tähendab, et nad andsid "ekspertnõu" kutsumuste vähesuse käes vaevlevale piirkonnale, kuigi hoopis nende oma kirik jookseb verest tühjaks; prognooside järgi kaotab saksa kirik järgmise 15 aasta jooksul kümme miljonit usklikku. Mida ütles Jeesus selle kohta, kui pimedad juhivad pimedaid ... ? Või siis jällegi Saksa kiriku uus "sünodaalne tee", mille vastu Vatikan korraks jõuetult protestis. Lugedes saksa piiskoppide konverentsi sekretäri kommentaari, on ilmselge, et see "sünodaalne tee" saab viia üksnes Saksa kiriku veel suurema lahknemiseni Roomast ja üleilmsest kirikust, aga seda tehakse lootuses olla teerajajad, kellele teised peagi järgnevad ... see meenutab juba anekdooti diktaatorist, kelle maa saatus kõlkus kuristiku serval, aga kes lubas astuda suure sammu edasi.

Väga võimalik, et see enesekindlus tuleneb saksa kiriku tavatus rikkusest: kirikumaks toob sisse igal aastal 6 miljardit eurot (võrdluseks: Eesti riigi aastane eelarve on umbes 10 miljardit eurot). Saksamaal on kirikumaks kohustuslik: kõik, kes on katoliiklastena registreeritud, on kohustatud oma palgast teatud protsendid kirikumaksu maksma. Seda maksu ei kogu kirik ise, vaid kogub riik.

On kerge identifitseerida kaks viisi, kuidas kirikumaks korrumpeerib saksamaa katoliiklust. Kirikuliikmete seas näib olevat levinud suhtumine: "ma juba maksan kirikumaksu, mida sa veel tahad?" Ehkki igal pool maailmas on katoliiklaseks registreerunud rohkem inimesi, kui on reaalselt kirikus käijaid, on need käärid Saksamaal eriti suured; näiteks ametlikult 10 000 pealises koguduses käib Missal vaid umbes 200. Ning teisalt on saksa piiskoppidel, kellest paljud on kulutanud oma residentside ja peakorterite renoveerimiseks kümneid ja sadu miljoneid eurosid, lisaks hingede päästmisele veel üks motivatsioon, miks hoida inimesi koguduste nimekirjades nende tegelikust usust sõltumata. Kas see on põhjus, miks saksa prelaadid pingutavad nii väga, et kirik oleks avatud homoseksuaalsuse, lahutuse ja feminismi küsimustes?

Aga probleem ei ole üksnes kirikumaksu mõjus, vaid kirikumaksus endas. Sakslastele, kes ei maksa kirikumaksu, on keelatud ligipääs sakramentidele.

Professor Roberto de Mattei küsib, kas ei ole see olukord mitte puhas simoonia ehk vaimuliku varaga raha teel hangeldamine. Muidugi on usklikud igal pool maailmas oodatud Kirikut materiaalselt toetama, ning sellest toetusest keeldumist võib lugeda isegi patuks. Aga Saksa kirik ei loe kirikumaksust loobumist lihtsalt patuks, vaid apostaasiaks ehk usust lahti ütlemiseks, mis seletab ka sakramentide keelamist. Ainus viis kirikumaksust vabaneda on allkirjastada usust lahti ütlemise akt, mille läbi ei kaotata õigust üksnes sakramentidele, vaid ka kiriklikule matusele ja õigusele töötada katoliiklikes institutsioonides.

Sellekohase dekreedi väljastasid saksa piiskopid 2012. aastal.

See tähendab, et saksa piiskopid on meelevaldselt võrdsustanud kirikumaksu maksmata jätmise apostaasiaga, muutes selle palju suuremaks patuks, kui näiteks kirikus üldse mitte käimise. Aga on see otsus Kiriku silmis midagi väärt? 2006. aasta dokumendis Actus formalis defectionisab ecclesia catholica on Kirik selgitanud tingimusi, mille olemasolu korral võib öelda, et inimene on usust lahti öelnud: 1) Sisemine otsus Kirikust lahkuda 2) Selle otsuse väline manifestatsioon 3) Selle otsuse vastuvõtt kompetentse kirikliku autoriteedi poolt.

Aga nagu professor Mattei välja toob, siis kui kirikumaksust loobumisega on inimene kohustatud usust lahti ütlemist kuulutama, ei saa seda pidada inimese sisemiseks motivatsiooniks ja seega on see õigustühine, nagu kõik teisedki sunniviisiliselt allkirjastatud otsused. Pealegi peab preester vastavalt kolmandale tingimusele välja selgitama, kas tõesti on tegu sooviga kirikust lahkuda, aga seda ei juhtu Mattei sõnul Saksamaal kunagi.

Katoliiklik filosoof Elizabeth Anscombe on seitsmekümnendate lõpus kirjutanud mõnevõrra sarnasest olukorrast Aafrikas, kus inimesi keelduti ristimast enne, kui kirikule on raha annetatud[1].

Anscombe kirjutab,
Nähtavasti on see mitmetes Aafrika riikides olnud kauaaegne tava, et preester keeldub ristimast, kui neile enne teatavat summat raha ei maksta. See on simoonia. Nad eitavad seda. Nad ütlevad, et nad ei sunni inimesi "ristimise eest maksma". Nad "nõuavad märki, et on olemas kavatsus Kirikut toetada". Muidugi peavad kristlased Kirikut toetama!

Preestrile peab ulatama teatud rahasumma või ta ei risti sind, kuigi sa oled õpetust saanud kristlane ja palud ristimist. Nad arvavad, et see akt muutub millekski muuks kui simoonia, kui sellest ei mõelda kui "maksmisest" millegi eest. Tõepoolest, millegi eest, mille nad annavad piisavat juhatust saanud inimesele siis, kui raha on nende käes. Ja mida nad muul juhul ei anna.
Anscombe ütleb lihtsalt, et annetatav rahasumma, kui see on kaalukeel, ilma milleta sa ei tee teise inimese jaoks mingit asja, ei muutu millekski muuks kui selle teenuse eest maksmiseks lihtsalt selle pärast, et seda niimoodi ei nimetata. Edasi tsiteerib ta, mida on selle teema kohta öelda Aquino Toomasel. Toon siinkohal välja vaid osa sellest:
Kui täiskasvanud isik soovib ristimist, olles käegakatsutavas surmaohus, ning preester keeldub teda ilma maksmiseta ristimast, siis peaks ta võimaluse korral leidma kellegi teise, kes teda ristiks. [Vajadusel võib ristimise läbi viia ükskõik milline inimene]. Kui tal puudub juurdepääs kellelegi teisele, ei tohiks ta mingil juhul maksta ristimise eest, vaid peaks pigem surema ristimata. Sest see, mis tal sakramendist puudu jäi, antakse talle Vaimuga ristimise kaudu.
Anscombe toob välja (nagu rõhutas ka professor Mattei), et simoonia kuritegu ei tähenda üksnes maksmise nõudmist, vaid ka (nagu algselt) selle andmist või pakkumist. Mõlemad osapooled sooritavad kuriteo, kui muudavad sakramendid millekski ostetavaks ja müüdavaks. Anscombe ütleb selle kohta, mainides ka ise, et selle eest peetakse teda liialdajaks:
Püha Toomas teeb meile selgeks selle praktika tohutu tõsiduse ja nurjatuse /.../ See on midagi, mille pärast rebida südant ning esmalt põlvitada altari ees, nuttes ja hüüdes: 'Issand, kuidas on see võimalik? Miks oled sa seda lubanud?' Sest see on halvem kui miski muu, mis on kunagi Kirikus olnud.
Kas ei ole Saksamaal toimuv väga selge näide sellest, mida Anscombe nimetab sakramentide eest maksmise nimetamiseks millekski muuks? Saksa piiskopid nimetavad kirikumaksu maksmata jätmist apostaasiaks, aga nagu Mattei välja toob, võiks saksa kiriku hüüdlause vabalt olla "Ilma maksmata mitte mingeid sakramente".

Ka Anscombe kirjutab oma loo lõpus, et kui preester keeldub kellelegi armulauda andmast, kui ta ei ole maksnud, siis oleks see simoonia - ning sarnaselt kõigi teiste sakramentidega ja igasugusesse vaimuvarasse puutuvalt. Muidugi on vahe Aafrika ja Saksamaa juhtumitel see, et Saksamaal ei saa sakramentide ministrant raha inimeste käest otse.

Ma ei tea, kas see on "kõige halvem, mis on eales Kirikus olnud". Aga piisavalt tõsine kahtlus on see küll, et sellest rääkida.

[1] "Simony in Africa", Elizabeth Anscombe, 1978

No comments:

Post a Comment