Monday, March 2, 2020

Paastuajal Tallinnas koos Neitsi Maarjaga

Kirjutab Kristel Kaar

Paastuaja esimene pühapäev langeb sel aastal 1. märtsile – kuule, mida rahvapäraselt tuntaksegi paastukuuna. Ühtlasi nimetatakse paastuaja esimest pühapäeva Quadragesima pühapäevaks. Quadragesima tähendab tõlkes "neljakümnendat", märkides täpselt 40 päeva, mis jääb just sellest pühapäevast Suure Reedeni.

40 – paljudes Pühakirja kohtades oluline number – märgib meie vaimse ettevalmistuse aega, vaimset "kõrbet". Valitud rahvas rändas 40 aastat läbi kõrbe Egiptusest tõotatud maale; Mooses veetis 40 ööd ja päeva Siinai mäel, kus sai Jumalalt kivilaua kümne käsuga; Eelija käis 40 ööd ja päeva Jumala mäeni. Ja lõpuks veetis Jeesuski kõrbes 40 ööd ja päeva, kus Teda kiusas Kurat, kelle üle Ta sai aga hiilgava võidu, tehes seda kõike meie nimel – paastuaja esimese pühapäeva lugemine on just sellest episoodist Matteuse evangeeliumis.

Tänane postitus on seetõttu tehtud pisut paastuaja võtmes, pakkudes võimalust mõtiskleda elu kaduvuse ja tähendusrikkuse üle. Mõte sai alguse külaskäigust Niguliste kirikusse, kus veel aprilli lõpuni võib näha imelisi Neitsi Maarja pühapilte ja kujukesi reformatsioonieelsetest Eesti pühakodadest. Siit tekkis soov saada rohkem teada Neitsi Maarja pärandist Tallinnas.

Tallinna vanalinnas jalutades võime lisaks Katariina kiriku varemetele külastada nelja kunagist katoliku pühakoda. Neist Toomkirik oli veel 1560. aastani linna katoliiklik katedraal, Riia toomkirikuga sarnaselt pühendatud Neitsi Maarjale. Maarja kohaolu on siin veel praegugi ilmne mitmes küll väikeses, kuid olulises detailis. Nii asub Toomkiriku tornikiivri tipus tuulelipp Neitsi Maarja sümboli - kuldse liiliaga. Ka on üks Toomkiriku suurtest kelladest pühendatud Neitsi Maarjale, samas kui teine kannab Salvatori (Päästja) nime. Seega Toompeal jalutades tasub kuulata kellademängu, mõeldes Emale ja ta Pojale.

  

Toomkiriku tornikiivri tipp Neitsi Maarja sümboliga




Joseph Haieri "Madonna kristuslapsega" Toomkirikus. 2006. aasta 25. märtsil – Issanda kuulutamise suurpühal – õnnistati see kaunis, aastaid varjul olnud pühapilt, pidulikult sisse. Keskajal asus kirikus kindlasti vähemalt üks Maarja altar, kuid ilmselt oli neid selles pühakojas rohkem.

Kui Maarja kohalolek Toomkirikus on paljudes detailides näha ja tunda, siis Olevistest ei oskaks teda küll otsida. Ometi valmis just siin vahetult enne reformatsiooni linna uhkeim Maarja kabel.



Oleviste külge 1513-1523 ehitatud Maarja kabel tänapäeval. 

Kabel ehitati esialgse, väiksema Maarja kabeli kohale ja omal ajal oli tegemist tõeliselt suurejoonelise projektiga, mida saabunud reformatsiooni tõttu ei jõutud siiski päris lõpule viia.

Kuid kujutlegem korraks, kui rikkalik see võis kunagi olla. Ehkki kabel asus sisuliselt kiriku küljes, loeti seda eraldiseisvaks pühakojaks, millel oli ka oma pitsat. 16. sajandi alguses tegutses kabeli juures Neitsi Maarja Vennaskond, mille eesmärk oli igati kabeli ehitamist ja ehtimist edendada. Vastvalminud kabelil oli kolm suurt akent. Neile oli plaanitud suursugused vitraažid, mille jaoks lubasid raha annetada Tallinna raad ja kaks mõjukat keskaegse Liivimaa katoliiklikku esindajat - Saare-Lääne piiskop Johannes Kievel (kes oletatavasti laskis 1515. aastal trükkida esimese eestikeelse katoliikliku katekismuse) ja ordumeister Wolter von Plettenberg, kes lisaks toetas ehituskrundiga Toompeal asuvat Maarja Gildi. Toetust Maarja kabeli valmimiseks saadi ka otse Vatikanist: 1509. aastal allkirjastas Rooma kardinalide kolleegium dokumendi, millega lubati 100-päevaseid indulgentse kõigile Maarja kabeli valmimisse ja kaunistamisse panustajatele.

Vanade aegade hiilguse ainsa tunnistajana võib praegu Maarja kabeli välisseinas näha kenotaafi, millel on muuhulgas kujutatud 8 stseeni Kristuse kannatusloo teemadel, alates Tema sisenemisest Jeruusalemma ja lõpetades risti kandmisega – teemad, mis peaksid meid eriti kõnetama praegusel paastuajal.

Kenotaafi tellis omal ajal Maarja kabeli ehituse peamine toetaja, Oleviste kiriku eestseisja Hans Pawels. Pawels suri 1519. aastal ja on maetud Oleviste kirikusse. On oletatud, et kenotaafi lisamine kabeli välisseinale võis tuleneda Pawelsi soovist saada pärast surma rohkem eestpalveid - pühakoja ümber toimusid ju sagedasti rahvarohked usklike protsessioonid!



Hans Pawelsi kenotaaf (tühi niššhaud) Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal – üks väheseid meenutusi kiriku katoliiklikust minevikust. 

Kenotaafi juures asub alamsaksakeelne tekst:

„Kõik, mis olen ära andnud, on minuga jäänud,
kõik, mida olen hoidnud, on mu maha jätnud.
Sestap ei tohi end keegi liiga kõrgeks tõsta.
Inimese elu hajub nagu suits.
Hans Pawelsi mälestuseks. 1513“

Niši põhjas lamab luukere, mille rinnal on kärnkonn ja madu. On oletatud, et tegemist võib olla 14. sajandi lõpus Euroopas levima hakanud Memento Mori (mäleta surma) hauaga, mille eesmärk oli kristlasele meelde tuletada maise elu lühidust ja surma vältimatust. Stseenid Kristuse kannatusloost juhivad samas palvetaja tähelepanu sellele, kuidas Kristus päästis meie hinged patust, et saaksime elada uut, puhast elu – patust, mida epitaafil sümboliseerivad madu (ahnus) ja kärnkonn (kõrkus).

Ka keskaegses Oleviste kirikus endas oli Maarja kultus au sees. 1440. aastast on näiteks teateid, et Oleviste Neitsi Maarja kuju juures asus korjanduskarp, mille ees hoiti põlemas „igavest tulukest“. Kuna küünlaid kulus kiriku kokku 25 kabeli ja peaaltari väärikaks austamiseks tohutult, siis olid vägagi teretulnud usklike annetused vaha näol. Nii pärandas kaupmees Gert van der Linden 1442. aastal Olevistele küünalde valamiseks ligi 50 kg vaha, millest pidi jätkuma tema valitud nelja altari valgustamiseks – nende seas oli ka Neitsi Maarja altar. Veel on üks huvitav Neitsi Maarja austamisega seotud fakt Olevistest on teada 1522. aastast, mil Tallinna ja Saare-Lääne toomhärra Jurgen Bardin lasi vastvalminud Maarja kabelisse rajada Neitsi Maarja kuulutuse vikaaria; Neitsi Maarja auks pidi seejärel kabelis peetama Missat igal kolmapäeval.

Lisaks peeti Olevistes spetsiaalseid Neitsi Maarja tunnipalvusi ja lauldi liturgilisi Maarja-laule (Salve Regina, Tota Pulchra es („Sa oled kaunis“) – viimase näol on tegemist 4. sajandi katoliku palvetekstiga:

Sa oled kaunis, oo Maarja,
ja pärispatt ei ole sinu sees.
Sa oled Jeruusalemma au, sa oled Iisraeli rõõm,
sa oled meie rahva kuulsus,
sa oled patuste kaitsja.
Oo Maarja, arukas neitsi,
heatahtlik ema,
palu meie eest.
Seisa meie eest Issanda Jeesuse Kristuse juures.

Võib vaid kujutleda, kuidas see laul kord kõlas keskaegse Oleviste võlvide all „igavese tulukese“ valguses.

Neitsi Maarja lohutaja Emana oli kindlasti vajalik linna vaestele ja haigetele, kelle eest Püha Vaimu kirik eriliselt hoolt kandis. Selles Tallinna väikseimas keskaegses pühakojas võib veel tänagi imetleda 1483. aastast pärinevat Notke peaaltari retaablit. Altari keskosas troonib Maarja, kuid kokku võib teda leida koguni kolmest kohast – Maarja istumas troonil, Maarja taeva ja maa kuningannaks kroonituna ning viimaks altari tiivaosas perekondlikus stseenis koos ema Anna ja Jeesuslapsega. On teada, et kunagi rippus altaril Neitsi Maarja pea kohal Püha Vaimu väljavalamist sümboliseeriv tuvi, mis aga keerulistel aegadel kaduma läks.



„Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andeksandmiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“
(Apostlite teod, 2:38).

Eriti palju Neitsi Maarjaga seotud motiive ja ülestähendusi on säilinud aga Niguliste kirikust.
Rändame korraks ajas tagasi…

Kohe, kui usklik hiliskeskajal kirikusse astus, kohtus ta peasissekäigu lähedal nii Jeesuse kui Tema ema ja kogu Püha Hõimkonnaga (Jeesuse emaliini sugulased). Kiriku põhjaseinas asus nimelt Kristuse haud. Just siin paiknes alates 1476. aastast ka suurejooneline Püha Anna ehk Püha Hõimkonna altar. On teada, et selle altari juures peeti Missasid ennekõike linna eestikeelsele elanikkonnale.

Niguliste tornikiivri alla oli jõukas koguduseliige, kullassepp Korn, seadnud sisse ühe pühakoja kolmest Neitsi Maarja altarist, mida tema järgi tuntigi Korni altarina. Ruum ja altar kuulusid Kornide perekonnale kuni reformatsioonini.

Lisaks asus Nigulistes Neitsi Maarja Valu Ema altar. 16. sajandi alguses levis Maarja kujutamine seitsme tema südant läbiva mõõgaga, sümboliseerimaks Maarja seitset valuhetke. Altari annetas Nigulistele suurkaupmees Heise Patiner. Saksamaalt pärit Patiner oli sügavalt usklik mees, kes keeldus ühinemast reformatsiooniliikumisega. Ta jäi katoliiklaseks kuni surmani 1536. aastal ja kogu oma maise vara pärandas ta katoliiklikele pühakodadele. Muuhulgas erakordselt suure summa, 1000 marka, jättis Heise Patiner Pirita kloostrile.


Patineri altari üheks võimalikuks asukohaks on pakutud Niguliste kiriku eeskoja idaseina, mille ülaosas paiknev kivipits kujutab endast rikkalikku baldahhiini ja mille allserva palistab poolringikujuline 12 helmest koosnev roosipärg. On teada, et Saksamaal, kust Patiner pärit oli, oli sel ajal ülipopulaarne roosipärja vennaskondade liikumine, mille liikmete arv tõusis 1514. aastaks miljonini. Nii kuulus Niguliste varade hulka lisaks arvukatele Neitsi Maarja peaehetele ja keepidele suisa 50 korallist koosnev roosipärg. Samal ajal tegelesid roosipärja palve edendamisega väga aktiivselt birgitiini vennad, kellele Patiner suure osa oma maisest varast ka pärandas.

Kolmas Niguliste Maarja altar, millest on vähem teada, asus ilmselt kooriruumi ees. Maarja kujusid leidus lisaks kiriku Kanuti gildi ja Püha Risti altaril ning nad olid kõik heldete annetajate poolt kingitustega üle külvatud. Kujudel oli mitu komplekti kroone, kleite ja keepe, mille vahetamiseks oli kirikus ametis ilmalik naisterahvas, keda dokumentides nimetatakse „Jumalaema teenijatüdrukuks“. Värvivalik varieerus vastavalt kirikukalendrile. Lisaks tõid annetajad Maarja kujukeste juurde palvehelmeid, prosse ja sõlgi, lootes Ema heldele eestkostele. Neid Maarja kingitusi ei tohtinud kirik müüa.

Haruldane polnud seegi, et jõukad linnakodanikud annetasidki suure osa oma varast Neitsi Maarjale...
1511. aastast on säilinud Tallinna jõuka kaupmehelese, Elizabeth Trissi, testament, kes jagas oma vara kõigi Tallinna pühakodade Maarja altarite vahel. Tema annetuste seas olid hõbedast palvehelmed, jooginõu ja kleidikaunistused Püha Vaimu kirikule; hõbevöö, kleidikaunistused, hõbenööbid, hõbedane rist ja tikitud linik Niguliste kirikule; vääriskividega hõbenõu Oleviste Maarja altarile ning viis hõbedast kapuutsinööpi Katariina kiriku Neitsi Maarja kujule. Kõige heldemad annetajad olidki sageli lastetud lesed või vallalised koguduseliikmed.

Otse loomulikult näeb Neitsi Maarjat tänini säilinud suurejoonelisel Hermen Rode altariretaablil, mis jõudis Lübeckist Tallinna 1481. aastal. Lisaks Maarjale on sel linna kalleimal ja suurimal keskaegsel altaril kujutatud enam kui 40 pühakut ja piiblitegelast.

Veel üks põnev Neitsi Maarjaga seotud ese, mis läbi sajandite on Niguliste kirikus säilinud, on selline, mida esmapilgul Maarjaga üldse ei seosta. Kohtusin sellega esmakordselt 2018. aasta muuseumiööl, kui mul õnnestus kuulata loengut Niguliste kiriku interjöörist. Siis saingi teada, et 7-haruline lühter, millest enamik külastajaid mööda kiirustab, on tegelikult annetatud kirikule 1519. aastal ja pärineb Lübecki valukojast. 4 meetri kõrgune Maarja lühter on üks suurimaid keskaegseid omataolisi maailmas ja üks väheseid säilinuid. Mulle selgitati tookord, et lühtri 7 haru sümboliseerivad Kristuse seitset ristil öeldud sõna:

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)
„Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“ (Lk 23:43)
„Naine, vaata, see on su poeg!“ (Jh 19:27)
„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:56 ja Mk 15:34)
„Mul on janu.“ (Jh 19:28)
„See on lõpetatud!“ (Jh 19:30)
„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)


Lühtri keskel troonib kahepoolne figuur: kuusirbil asuvas kiirtepärjas Neitsi Maarja koos Jeesuslapsega.

Erinevalt paljudest teistest heldetest annetajatest oli Maarja lühtri annetaja, kaupmees Hans Bouwer, oma eluajal vastuoluline isiksus. Kui ta aga 1519. aastal suri, jagas ta oma testamendiga laiali ligi 7000-margase varanduse; muuhulgas sai pärandusest osa Hollandis asuv Kampeni klooster, mistõttu arvatakse, et Bouwer võis olla pärit Madalmaadest. Elu jooksul lõbusat poissmeheelu nautinud Bouwer, keda Mustpeade vennaskond trahvis muuhulgas selle eest, et ta ei osalenud kõigil kohustuslikel Missadel, võis soovida heldete annetuste läbi kindlustada endale Jumala armu.

Saatuse tahtel on just tema annetus Nigulistes kõigist katastroofidest puutumata jäänud. Mis tuletab meile meelde, et me ei tea kõiki inimsüdamete mõtteid ega ka Jumala teid igaühe jaoks. Lõplik kohtumõistja on Jumal:

„Sest sinu surematu Vaim on kõiges.
Sellepärast sa karistad langevaid leebelt
Ja manitsed neid nende patte meenutades,
Et nad loobuksid kurjusest
Ja usuksid sinusse, Issand.“
(Saalomoni tarkuseraamat, 12:1-2)

Nii juhatab meie armas Ema meid Tallinnas põnevatele radadele, andes meile võimaluse sügavamalt mõtiskleda tema Pojaga seotud kannatusloole paastuaja valguses. Seisatades Niguliste 7-harulise lühtri või Oleviste Maarja kabeli seinal paikneva kenotaafi ees või kohtudes Maarja ja Jeesuslapsega Püha Vaimu kiriku hämaruses – halastuse ja armastuse sõnum saadab meid kõikjal. Maisele surmale ja kaduvusele vastandub kristlik lootus ja uuenenud elu; kaduvuse meenutamine aga aitab seda kõike uue pilguga hinnata, väärtustada meile kingitud hetki Jeesuse sõnumi valguses ja parandada meelt, kuni see on võimalik.

Viljakat paastuaega!

No comments:

Post a Comment