Wednesday, April 15, 2020

Fulton Sheen: Maa sügavaim haav - tühi haud



 Väljavõte auväärse piiskop Fulton Sheeni raamatust "Life of Christ"

Nüüd alustas Issand enda ilmumistega ülestõusmise ja taevassemineku vahel, millest kirja on pandud 11 korda: mõnikord ilmus ta apostlitele, teisel korral viiesajale vennale korraga, veel mõnel muul korral naistele. Esimene ilmumine oli Maarja Magdaleenale, kes naases hauakoopa juurde pärast seda, kui Peetrus ja Johannes olid sealt lahkunud. Ka temal ei näinud ülestõusmine mõttes olevat, kuigi ta ise oli üles tõusnud seitsme patuga pitseeritud hauast. Leides tühja haua, puhkes ta jälle nutma. Silmad maha löödud, varaste päiksekiirte sära katmas kastemärga rohtu, tajus ta häguselt kedagi enda kõrval, kes küsis:
Miks sa nutad? (Jh 20:13)
Ta nuttis selle pärast, mis oli kadunud, aga tema küsimus lõpetas pisarad. Ta ütles:
Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud. (Jh 20:13)
Inglite nägemine ei olnud teda kohutanud, sest leegitsev maailmgi ei oleks suutnud teda liigutada; niivõrd oli lein tema hinge üle võimust võtnud. Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see oli Jeesus. Ta pidas teda aednikuks - Arimaatia Joosepi aednikuks. Uskudes, et see mees võib teada, kust leida tema kaotatut, laskus Maarja Magdaleena põlvili ja küsis:
Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära. (Jh 20:15)
Vaene Magdaleena! Kurnatud Suurest Reedest, vaevatud Vaiksest Laupäevast, elust jäänud järele üksnes vari ja jõud täiesti otsakorral, tema "tooks ta ära". Kolm korda rääkis ta "temast", ilma tema nime mainimata. Armastuse vägi oli nii suur, et tal ei tulnud pähe, nagu oleks võimalik mõelda kellestki teisest.

Jeesus ütles talle:
Maarja! (Jh 20:16)
See hääl ehmatas rohkem kui pikselöök. Kord oli ta kuulnud Jeesust ütlevat, et tema kutsub oma lambaid nime pidi. Ja nüüd pöördus Maarja tema poole, kes teadis iga üksikut pattu, muret ja pisarat maailmas, ning märgistas iga hinge isikliku, konkreetse ja eraldiseisva armastusega, nägi punaseid märke tema kätel ja jalgadel, ning paiskas välja üheainsa sõna:
Rabbuuni! (Jh 20:16)
Mis tähendab heebrea keeles "õpetaja". Kristus oli öelnud, "Maarja", ning see sisaldas kogu taevast. Maarja ütles vaid ühe sõna, ning selles oli terve maailm. Pärast vaimset keskööd selline pimestus, pärast tunde täis lootusetust, selline lootus, pärast otsimist selline avastus, pärast kaotust, selline leid. Maarja oli olnud valmis üksnes austavateks pisarateks haua kohal, ja üldsegi mitte selleks, et näeb Teda aovalguses endale vastu kõndimas. 

Üksnes puhtus ja patust puutumatus võis kõige pühamat Jumala Poega maailma vastu võtta, ning seega oli pärispatuta Maarja olnud Petlemmas tema uks maailma. Aga üksnes kahetsev patune, kes oli ise tõusnud patu hauast uude ellu Jumalas, suutis sobivalt mõista triumfi patu üle. Naiste auks peab igavesti meelde tuletama: naine oli Suurel Reedel ristile kõige lähemal, ning Ülestõusmise hommikul esimene haua peal.

Maarja oli alati tema jalge ees. Ta oli seal, kui ta salvis teda matusteks; ta oli seal risti jalamil; ning nüüd, rõõmustades oma Issanda nägemise üle, heitis ta end tema jalge ette, et neid emmata. Aga Jeesus ütles Maarjale tõrjuva žestiga:
Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. (Jh 20:17)
Tema õrna kiindumust väljendavad žestid olid suunatud rohkem tema kui Inimese Poja kui Jumala Poja poole. Sellepärast keelas ta Maarjal end puudutada. Püha Paulus pidi korintlastele ja koloslastele sama õppetunni andma:
Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. (2Kr 5:16)

Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. (Kl 3:2-3)
Jeesuse soov oli, et Maarja pisarad võiksid kuivada mitte selle pärast, et ta oli teda jälle näinud, vaid sellepärast, et tema oli taeva Issand. Kui ta on läinud üles Isa paremale käele, mis tähistas Isa võimu; kui ta on saatnud tõe vaimu, kes on nende uus lohutaja ja tema sisemine ligiolek, siis on ta tõesti Maarja päralt sellena, keda ta tõeliselt igatseb - ülestõusnud aulise Kristusena. See oli esimene vihje pärast tema ülestõusmist sellest uuest suhtest, mis tal inimestega on, millest ta nii palju rääkis Pühal Õhtusöömaajal. Ta pidi andma sama õppetunni oma jüngritele, kes olid liiga hõivatud tema inimliku kujuga, ning neile meelde tuletama, et talle oli sobilik lahkuda. Magdaleena soovis olla temaga nii, nagu ta oli olnud enne ristilöömist, unustades, et ristilöömine oli läbi elatud auhiilguse pälvimiseks ja Vaimu saatmiseks.

Ehkki Maarja alandus meie Päästja keelu pärast, pidi ta tundma ülendust, et sai kanda Tema ülestõumise sõnumi maailma. Mehed olid mõistnud tühja haua tähendust, aga mitte selle seost lunastuse ja võiduga patu ja kurja üle. Tema pidi murdma tema Ülestõusmise kallihinnalise alabasternõu, nii et selle aroom täidaks maailma. Jeesus ütles talle:
Mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde. (Jh 20:17)
See oli esimene kord, kui ta nimetas apostleid "oma vendadeks". Enne, kui inimene võis saada Jumala adopteeritud pojaks, pidi ta saama lunastatud vaenust Jumalaga.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. (Jh 12:24)
Ta kasutas ristilöömist, et laiendada oma pojaseisust teistele Jumala poegadele. Aga oli määratu vahe tema enda kui loomuliku Poja ja inimolendite vahel, kes läbi tema Vaimu said lapsendatud poegadeks. Seepärast, nagu alati, tegi ta rangelt vahet "minu isa" ja "teie isa" vahel. Mitte kunagi oma elus ei öelnud ta "meie isa" nii, nagu oleks see suhe sama tema ja inimeste jaoks; tema suhe Isasse oli unikaalne ja mitte edasiantav. Pojaseisus kuulus loomu poolest talle, üksnes läbi armu ja lapsendamise olid inimesed Jumala pojad:
Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks. (Hb 2:11)
Samamoodi ei palunud ta Maarjal apostlitele teatada mitte seda, et ta on üles tõusnud, vaid pigem seda, et ta läheb taevasse. Ülestõusmine sisaldus taevasseminekus, milleni oli veel aega 40 päeva. Tema eesmärk polnud üksnes rõhutada, et tema, kes ta oli surnud, on nüüd elus, vaid et see tähendas spirituaalse kuningriigi algust, mis muutub nähtavaks ja ühtseks, kui ta saadab oma Vaimu. Kuulekalt kiirustas Maarja Magdaleena jüngrite juurde, kes "leinasid ja nutsid". Ta ütles neile, et oli näinud Issandat, ja andis edasi sõnad, mida ta oli rääkinud. Millise vastuvõtu osaliseks ta sai? Jällekord skeptitsismi, kahtluse ja uskmatuse. Apostlid olid kuulnud Jeesust rääkimas kujundlikult, sümbolites, tähendamissõnades ja otseselt ülestõusmisest, mis järgneb tema surmale, aga:
Nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud. (Mk 16:11)
Eeva uskus madu, aga jüngrid ei uskunud Jumala poega. Mis puutus Maarja Magdalennasse ja teistesse naistesse, kes võisid rääkida tema ülestõusmisest:
Need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. (Lk 24:11)
See oli ettekuulutus sellest, kuidas maailm võtab vastu ülestõusmise uudise. Maarja Magdaleena ja teised naised ei uskunud esiti ülestõusmisesse; neid pidi veenma. Sarnaselt ei uskunud ka apostlid. Nad ütlesid: "Tüüpilised naised! Alati kujutavad asju ette." Ammu enne kaasaegse psühholoogia võidukäiku kartsid inimesed, et nende meel eksitab neid. Kaasaegne umbusklikkus erakordsete nähtuste suhtes ei ole mitte midagi, võrreldes skeptitsismiga, mis vahetult järgnes esimestele uudistele ülestõusmisest. See, mida kaasaegne skeptik ütleb ülestõusmise loo kohta, ütlesid jüngrid enne teda, nimelt, et see on tühi lugu. Nagu esimesed kristlikud agnostikud, laitsid apostlid üksmeelselt terve loo maha kui pettekujutelma. Peab juhtuma midagi väga erakordset ja kahtlejatele peab esitama väga konkreetse tõestusmaterjali, enne kui nad ületavad oma tõrksuse uskuda.

Nende skeptilisusest oli isegi raskem üle saada, kui kaasaegsest skeptilisusest, sest nemad alustasid lootusega, mis näiliselt hävis Kolgatal - seda on palju raskem ravida kui kaasaegset skeptitsismi, kus ei ole mingit lootust. Mitte midagi ei ole kaugemal tõest kui väide, et meie õndsa Issanda järgijad ootasid ülestõusmist ja olid seega valmis seda uskuma või lohutama end kaotuse pärast, mis näis korvamatu. Ükski agnostik ei ole kirjutanud ülestõusmisest midagi, mis ei oleks juba olnud Peetruse ja teiste apostlite mõtteis.

Kui Muhamed suri, jooksis Omar tema telgist välja, mõõk käes, ja kuulutas, et tapab igaühe, kes ütleb, et prohvet on surnud. Kristuse puhul oli valmidus uskuda, et ta on surnud, aga tõrksus uskuda, et ta on elus. Aga võib-olla lubati neil kahelda, nii et usklikud kõikide sajandite jooksul ei peaks kunagi kahtlema.

No comments:

Post a Comment