Saturday, May 2, 2020

Edward Feser: Ülestõusmise õppetund

Tõlgime filosoof Edward Feseri blogipostituse

Ülestõusmise õppetund on see, et me ei tohiks kehalise elu ja sellega kaasneva kannatamise tähtsust ei üle- ega alahinnata. Ülestõusmine õpetab, et peame leidma kesktee materialismi ja platonismi vahel. Meie dekadentlikul ja meelelisel ajastul on anti-materialisti sõnum ehk selgem. Sekularist ei suuda näha halvemat saatust kui täitmata maised ambitsioonid, õnnetud abielud, maksmata arved, vilets tervis ja surivoodi. Ja ei mingit suuremat hüve kui sellistest asjadest hoidumine. Woody Allen tabas seda meelelaadi hästi: "Elu on täis õnnetust, üksindust ja kannatamist - ja see kõik lõppeb liiga kiiresti."

See on hale. Ükskõik, kas sinu kangelane on Sokrates, Püha Polükarp või nende aurikas ristand, püha Justinus Märter, tead sa, et keegi pole pimedam kui see, kes ei näe igavikku oma seitsmekümne eluaasta taga. Surm lõpetab üksnes sinu aja ooteruumis. Mõned ooteruumid on piinavalt igavad ja ebamugavad. Mõned on nõnda täis meelelahutust, et kui saabub aeg lahkuda, oled sa pettunud. Aga mõlemal juhul on tegu üksnes ooteruumiga, ja nii on ka eluga.

Aga selle põhjuseks ei ole see, et meie hinged on surematud või et maised asjad ei ole olulised. Kindlasti, meil on surematud hinged, ja maised asjad ei ole iseenesest olulised. Aga surematu hing ei ole isik, punkt. See on isiku jäänuk, ning see, et ta on keha kaotanud, on suur haav, mitte vabanemine. Ja hinge kestva surmajärgse loomuse määrab see, mida me tegime ja mida me kannatasime selles elus.  

Siin tuleb mängu anti-platooniline sõnum. Me oleme loomu poolest kehalised olendid, mitte juhuslikult. Hing ei ole ilma kehata täielik. Samuti ei ole see määratud kaotama kõiki jälgi sellest indiviidist, kes elas ja hingas ja kannatas ja suri, nagu hinduismi ebaisikuline aatman. Ülestõusmine ei õpeta, et surm ei ole sinu hinge lõpp. See õpetab, et surm ei ole sinu kui kehalise indiviidi lõpp. Ja see ei ütle meile, et selle elu kannatused unustatakse, vaid et need lunastatakse. Mööduvast kahjust tõmmatakse välja igavene hüve, nagu vein veest.

Ülestõusnud Kristus kannab alati oma haavu justkui trofeed, ütleb Aquinas. Nad on nagu arm, mille eemaldamise peale sportlane isegi ei mõtle, sest ta ei taha ilma jääda meeldetuletusest selle kohta, mida ta on saavutanud. Sarnasel moel on ülestõusmise õppetund, et murtud süda, mis sind praegu kannatama paneb, sinu maailmalike lootuste purunemine, armastatu kaotamise valu või sinu enda ikalduv keha - mälestus sellest kõigest pärast surma on justkui Kristuse haavad. Need rüütatakse radikaalselt uue loomusega ning neid nähakse sellena, mis need tõeliselt alati olid - osana spirituaalse atleedi puhastumisest ja täiustamisest.

Vähemalt neile, kes Jumalat armastavad. Sest ülestõusmisel on ka hirmuäratav teine külg, niivõrd kui õelate kehad taastatakse samamoodi, nagu õigete kehad, ning ka nende loomuse määrab igaveseks see, millesse nende südamed olid kinnistunud selles elus. Mälestus keelatud naudingutest, kiindumusest mammonasse, ihast kuulsuse ja võimu järele jääb valutama nagu igikestev pohmell, lõppematu meeldetuletus nende rumalusest ja lühinägelikkusest. "Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!"

Seda palka peab rohkem kartma kui surma. Aga surm on tõepoolest hirmus. Ma armastan ja austan Sokratest, nagu iga filosoof. Aga tema surm, üllas nagu see oli, ei olnud mehe surm, kes tõesti teadis, mis surm on. Kindlasti oli tema osaline tõde lähemal täielikule tõele kui materialisti osaline tõde. Palju parem on olla platooniline pagan kui see kurb, põlastusväärne asi, mida Nietzsche nimetas "viimseks inimeseks"; liberaalse sekulaarse modernismi mugavusi taotlev individualist.

Aga siiski, Phaidoni põhjal võiks arvata, et surm on põhimõtteliselt nagu uinumine sõpradega filosofeerimise ajal. Surma reaalsus on tabatud paremini teistsugustes piltides - nagu Antiookia püha Ignatius lõvi hammaste vahel või püha Polükarp leekides.

Ja siiski, imekspandaval moel läksid nad oma õõvastavale lõpule vastu mitte vähem optimistlikult, kui Sokrates. Viimne inimene ütleb meile: "Surm on kohutav, nii et karda seda!" Sokrates ütleb meile: "Surm ei ole kohutav, nii et ära karda seda!" Kristlus ütleb meile: "Surm on kohutav - aga ära karda seda!"

No comments:

Post a Comment