Sunday, October 18, 2020

Hea paavst ja Maarja meie alatise abistajana

Kirjutab Kristel Kaar

11. oktoobril oli pühakupäev ühel 20. sajandi suurtest paavstidest, keda itaallased kutsusid hellitavalt "il papa buono" - hea paavst. Tema lugu on ühtlasi lugu Neitsi Maarjast, kelle arm juhtis teda läbi elu esimestest hetkedest alates. Praegusel roosipärja kuul ärgem unustagem, et Maarja armurikkad silmad jälgivad tähelepanelikult kõiki oma lapsi - kaasa arvatud meid - samasuguse armastuse ja mõistmisega, nagu ta kinkis kord oma Pojale.

***

Roomas, püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asub üks igivana Jumalaema pühapilt, mis on puudutanud paljude Igavesse Linna tulnud palverändurite südameid – Jumalaema, meie alatine abistaja (Our Lady of Perpetual Help). Kreeta saarelt 1499. aastal Rooma toodud pühapildil näeb väärikat ja alati hoolitsevat Maarjat, pea juudi naiste kombe kohaselt kaetud looriga, hoidmas hellalt Jeesuslapse kätt. Maarja ja Jeesuslapse läbipõimunud käed annavad tunnistust sügavast sidemest ema ja Poja vahel ning kutsuvad palvetajat usaldama Maarjat kui eestkostjat nii meie muredes kui rõõmudes.


Väike Jeesuslaps ema süles on riietatud rohelisse ja ookerkollasesse rüüsse – esimene annab tunnistust Tema Jumalikkusest, teine – inimlikust loomusest. Lapse pea kohal köidavad pilku peainglid Miikael ja Gabriel – ühel neist on käes piik ja rookepp äädikas immutatud käsnaga, teisel ristipuu ja naelad – vastavalt Johannese evangeeliumile – andes tunnistust Jeesuslapse tulevasest ristisurmast. Lapse jalast kukkuv sandaalgi kõneleb tema tulevasest missioonist – kõndida inimesena koos inimestega lõpututel teedel, kuulutades taevariiki. Nii Maarjat kui ta poega ümbritseb taevane kuldne valgus, tunnistades tulevasest auhiilgusest. See on rõõm, valgus, valu ja auhiilgus ühes pildis - täpselt nagu roosipärja palvetes.

See Idakirikust Rooma toodud Jumalaema avaldas end inimeste südametes vargsi. Alles 1865. aastal tegi tollane paavst Pius XI Alphonsus di Liguori loodud redemptoristide ordule ülesandeks „teha see Jumalaema tuntuks kogu maailmas“.


Eriti südamelähedaseks sai ta paavst Johannes XXIII-le, kelle tema ametijärglane paavst Franciscus kuulutas pühakuks aprillis kuus aastat tagasi – koos Johannes Paulus II-ga. Kuid kuidas sai kõik alguse?
Tulevane paavst, sünninimega Angelo Roncalli, oli üks 13 lapsest, kes sündis päris tavalisse Lombardia põlluharijate perekonda 1881. aastal. Igal õhtul pärast päevatööd kogunes pere, et palvetada ühiselt roosipärga – Angelo oli pere vanim poeg ja võttis selle ilusa traditsiooni kaasa oma täiskasvanuellu.
 



Roncellid olid küla arvukaim perekond. Paavst meenutas hiljem, et tema esimene teadlik mälestus oli hetkest, mil ta ema Marianna, kes parasjagu ootas kuuendat last, kogus kokku selleks ajas 5-pealise lastekarja, et minna üheskoos Missale. Nad jõudsid kohale, kui Missa oli juba alanud. Ema võttis väikese Angelo sülle, et ta saaks pühakotta sisse vaadata: „Vaata, Angelino, vaata, kui kaunis on Neitsi Maarja!“ õhkas ema. „Ma pühendasin sind täielikult talle!“


Isa Giovanni oli lihtne ja lugupeetud töömees, kes lakkamatult midagi kaevas ja kõplas, hoolitsedes üha kasvava perekonna vajaduste eest. Töökas ja visa nagu Joosep, keda tulevane paavst samuti väga armastas.


Kodukirikus oli Angelo altaripoiss igapäevasel Missal ning paistis koolis silma erilise terasusega. Nii lahkus ta oma kodukülast juba 11-aastase poisikesena, et alustada heade inimeste toel õpinguid seminaris - pere ei oleks talle seda suutnud võimaldada. Kui temalt hiljem küsiti, millal tal tekkis esmakordselt mõte saada preestriks, vastas ta, et ei mäleta aega, millal ta seda ei oleks soovinud. 14-aastaselt ühines Angelo frantsisklaste orduga ja 7 aastat hiljem pühitses juba oma esimese Missa preestrina. Aastaid töötas ta erinevatel Kiriku ametikohtadel Itaalias, Prantsusmaal, Bulgaarias, Kreekas ja Türgis. Nii kulusid aastad toimekalt Kirikut teenides.


Roncalli valimine paavstiks 1958. aastal, kui ta oli juba 76 aastat vana, tuli paljude jaoks üllatusena. Järgmine, veel suurem üllatus aga saabus siis, kui vastne paavst tegi teatavaks oma nimevaliku – „Minu nimeks saab Johannes!“. Ehkki ta oli järjekorras 23. sellenimeline paavst, ei olnud mitte ükski kirikupea seda nime viimase 500 aasta jooksul valinud. Ja selleks oli ka põhjust. Kõik eelnevad paavstid olid seda nime vältinud, kuna viimane Johannese-nimeline isik oli olnud antipaavst Johannes XXIII. Võttes sama nime, kinnitas uus paavst eelneva Johannes XXIII antipaavsti staatust ja lõpetas Kirikus segaduse edasiste võimalike Johannestega. Vaatamata eelarvamustele ei saanud Roncallist ka lihtsalt paavstitooli täitjat: 11. oktoobril 1962. aastal oli just tema see, kes avas Vatikani 2. kirikukogu, mis muutis oluliselt katoliiklikku maailma.


Paavst Johannes XXIII läks ajalukku kirgliku jutlustajana, kes kohtles kõiki inimesi võrdselt sõltumata nende staatusest. „Me oleme kõik loodud Jumala näo järgi ja seega oleme kõik jumalikult sarnased!“ ütles ta ikka. Väga oluliseks pidas ta oikumeenilist koostööd kristlaste vahel. See lihtsat päritolu Jumala sulane jäi lihtsaks inimeseks elu lõpuni. Isegi öösiti oli tal komme „pageda“ Vatikani turvaliste seinte vahelt, et kõndida Rooma tänavatel tavaliste inimeste seas.


Üks tema esimesi ettevõtmisi pärast paavstiks saamist oli külastada Roomas asuvaid haiglaid ja Regina Coeli vanglat, kus tema sõnum vangidele oli: „Kuna teie ei saanud tulla minu juurde, siis tulin mina teie juurde.“ – põhjustades sellega tolleaegses Itaalias sensatsiooni. Meedia märkis peagi, et paavst „rääkis noortega nende omas keeles“. Üle saja aasta oli ta esimene paavst, kes lahkus Roomast, et kohtuda oma rahvaga ja kõigis linnades tervitasid teda suured rahvahulgad.

 
Kogu elu jooksul külastas see Neitsi Maarjat sügavalt armastanud kirikupea korduvalt Maarjaga seotud pühapaiku – tema meelispaik oli Lourdes Prantsusmaal. Veneetsia peapiiskopina sai talle osaks eriline au Lourdes’i uus basiilika paavsti nimel ka sisse pühitseda.


Enne Vatikani 2. kirikukogu avamist võttis paavst ette palverännaku Loretosse, et paluda Neitsi Maarja eestkostet kirikukoguga seoses. Paavstiks saades pühendas ta aga oma esimese entsüklika roosipärja palvele ning kandis hoolt, et ka paavstina oleks tal iga päev kindel ajahetk, mil roosipärga palvetada. Hommikul pühendas ta pooltunni rõõmurikastele saladustele, pärastlõunal valurikastele saladustele ning päeva lõppedes palvetas aurikkaid saladusi koos oma lähima töötajaskonnaga, kuhu kuulusid nii ta sekretär, mõned nunnad ja majapidajad. Suurest perest pärit paavst lihtsalt armastas inimeste lähedust! Ka oli ta tuntud oma huumorimeele poolest: „Kui ma söön üksi, siis tunnen ennast nagu seminarist, kes on saanud hakkama pahateoga ja kannab nüüd karistust. Proovisin seda kord nädal aega ja tundsin ennast ikka sama täbaralt. Seejärel uurisin Pühakirja, et kas seal on midagi üksi söömise kohta öeldud. Ma ei leidnud selle kohta midagi, seega lõpetasin oma eksperimendi, ja pärast seda on kõik palju parem!“. Ja teisel korral: „Igaühest võib saada paavst! Mina olen selle parim tõestus!“


See lihtne, Neitsi Maarjat ja inimesi armastav paavst lahkus igaviku teedele 3. juunil 1963. aastal. Tema moto paavstina oli niisama lihtne ja tabav: Oboedientia et Pax – kuulekus ja rahu. „Rahulik inimene saavutab rohkem kui õpetlane,“ märkis ta. Oma testamendis kirjutas paavst: „Olles sündinud vaesesse, kuid tagasihoidlikku ja lugupeetud perekonda, olen ma eriliselt õnnelik surres vaesena.“ Tema põhimõte oli mitte kunagi ära kasutada oma ametipositsiooni ja seisust onupojapoliitika edendamiseks või isikliku kasu saamise eesmärgil. Surres jäi temast maha isiklikku „vara“ sedavõrd, et iga selleks ajaks veel elus olev pereliige päris täpselt 20 dollarit.
 



Lõpetuseks mõttetera sellelt tulevikku suunatud pilguga paavstilt, mis on tulvil lihtsat ja ilusat lootust, mida meil kõigil on väga vaja:


„Kui Jumal lõi varjud, siis selleks, et valgus paremini esile pääseks!“


No comments:

Post a Comment