Tuesday, November 24, 2020

Oodates Kristus-Kuninga taastulekut

Kirjutab Kristel Kaar

Kirikuaasta viimase pühapäeva evangeeliumis kirjeldab Jeesus jüngritele viimset kohtupäeva: „Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest“ (Mt 25:32). 


Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha on seotud ühe meie olulise usutõega: universaalse kohtuotsusega. Evangeeliumikatkend räägib meie maailma lõpust, kui Jumala kuningriik ilmutab end oma täiuses ja hiilguses. Siis saab lõplikult selgeks, kes on selle kuningriigi kodanikud ja kes mitte. Sõnumi mõte seisneb aga selles, et kui õpime Jeesust tundma hea karjasena, siis ei peaks me Teda kartma ka kohtunikuna, sest Ta on alati õiglane. 


Kuidas sai see suurpüha aga alguse?


Püha seadis 1925. aastal sisse paavst Pius XI oma 11. detsembril avaldatud ringkirjaga Quas Primas (Kristus-Kuninga püha sisseseadmisest) vastusena ühiskonnas kasvavale sekularismile. 1920ndad olid maailmas keeruline aeg: äsja oli lõppenud 1. maailmasõda, seljatatud oli üks inimkonna suurimaid pandeemiaid - Hispaania gripp, mis nõudis miljoneid inimelusid; ka paljudes traditsiooniliselt katoliiklikes maades võtsid maad Kiriku-vastased meeleolud (Mussolini Itaalias, katoliiklaste tagakiusamised Mehhikos). Seda kõike silmas pidades kutsus paavst katoliiklasi üles ühinema Kristus-Kuninga lahingulipu alla, kui ta kirjutas:

"Nüüd on meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega…rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine...


Nüüdsest iga-aastane Kristus-Kuninga püha annab meile elavamat lootust kiirendada inimkonna nii ihaldatud tagasitulekut oma armastava Päästja juurde….Päevast, mil usklikud mõistavad, et nad peavad Kristus-Kuninga lahingulipu all julgelt ja pidevalt võitlema, süttib nende südames apostellik innukus."

 
Paavst tõi oma ringkirjas välja neli valdkonda, kus Kristus peaks Kuningana meie üle valitsema:


-          Meie mõistus – me peame täieliku allumise ja kindla usuga uskuma ilmutatud tõdesid ja Kristuse õpetust
-          Meie tahe – me peame täitma Jumala seadusi ja käske
-          Meie süda – me peame ohverdama oma loomulikud kiindumised ja armastama Jumalat üle kõige ning siduma end ainult Temaga
-          Meie ihuliikmed – me peame need tegema vahenditeks, mille abil saavutada hinge sisemist pühadust


Pius XI ringkirjast võib lisaks lugeda, et ta kutsus katoliiklasi sel päeval üles pühendama inimkonda Jeesuse Pühimale Südamele, ja nii uuesti igal aastal. Jeesuse Pühima Südame suurpüha tähistame küll juunis, kuid ka täna on ilus võimalus sellele mõelda kogu maailma võtmes. Kuna Kristus valitseb kogu maailmas, ei tohi me sel päeval unustada oma kaasvendi ja -õdesid. 


Et 1925. aasta oli lisaks Püha Aasta, siis oli esmakordselt Kirikus tähistatav suurpüha paavsti sõnul suurepärane finaal sellele aastale, võimaldades avaldada tänu Kristusele, „ajastute surematule Kuningale“. Paavst kuulutas suurpüha välja sõnadega: „Pax Christi in regno Christi“ – „Kristuse rahu Kristuse kuningriigis!“ , mis oli ka tema paavstlik moto. Esimest korda tähistati Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus 31. oktoobril 1926. aastal. 


Suurpüha sisseseadmisel märgiti ära asjaolu, et 1925. aastal möödus 1600 aastat Nikaia esimesest kirikukogust, mille märkimisväärsemaid saavutusi on Credo (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus) ehk pikem usutunnistus. Usutunnistus ütleb selgelt: "...ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema riigil ei ole lõppu." Niisiis oli uus kirikupüha imeilus võimalus pöörata tähelepanu sellele usutunnistuse sõnumile.


Paavst Pius XI, kes oli Kiriku pea kahe maailmasõja vahelisel ajal (1922-1939)


Enne Vatikani 2. kirikukogu reforme tähistati Jeesus Kristus, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus oktoobri viimasel pühapäeval – eeldades, et sellele järgneb vahetult Kõikide Pühakute suurpüha. 1970. aastast tähistatakse seda aga Kiriku liturgilise aasta viimasel pühapäeval, nädal enne advendiaja algust. Nii nagu sel päeval lõppeb kirikuaasta, suuname oma pilgud lõpuaegadele ja ootame lootusrikkalt, kuid Jumalale oma mõtete ja tegudega au andes Kristuse teist tulekut.


Kristus-Kuningast on tunnistust andnud paljud kaasaja pühad inimesed.


Püha Josemaria Escriva on öelnud: „Kristus peab valitsema ennekõike meie hinges…Mida me vastaksime, kui ta meilt küsiks: „Kuidas sa lubad mul enda üle valitseda?“ Mina vastaksin, et mul on selleks vaja rohkelt Tema armu….Kui tahame, et Kristus oleks meie kuningas, tuleb meil olla järjepidev. Peame alustama sellest, et kingime Talle oma südame.


Õnnis Miguel Pro, üks 1920ndatel Mehhikos kristlaste tagakiusamise ajal vahistatud ja hukatud preestritest, läks surmale vastu sõnadega: „Viva Cristo Rey“ - „Elagu Kristus Kuningas!“, matkides kätega Jeesuse ristisurma. Sündmust tunnistanud kristlased võitlesid pärast seda Kiriku eest veelgi suurema innukusega.


Paavst Benedictus tuletas 2012. aasta suurpühal oma pöördumises meelde, et tegelikult palvetame me Kristuse kuningriigi eest iga päev, lugedes Meie Isa palvet: „Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal...“ Kui sageli me aga sellele sõnumile tegelikult mõtleme?


Mitmel pool maailmas toimub kirikutes sel päeval kogu päeva kestev adoratsioon. Päeva liturgilised värvid on kuldne ja valge – tegemist on ju rõõmupühaga, mil austame eriliselt Kristust. 9 päeva jooksul enne püha võib palvetada Kristus-Kuninga noveeni - et Ta valitseks meie mõistuse, tahte, südame ja ihuliikmete üle, ja et Tema vägi oleks tuntav kogu maailmas - nii nagu Pius XI oma ringkirjas soovitas.
 

Kuid Kristus-Kuningast on veel teisigi ilusaid jälgi ja tunnistusi... 


Püha Peetruse väljakul Roomas seisab ühe 3000 aasta vanune obelisk, mille lasi 37. aastal Egiptusest, Heliopolisest Rooma tuua keiser Caligula. Obelisk pidi kaunistama kurikuulsat Nero Tsirkust ehk ovaalset staadioni, millel kristlaste tagakiusamise ajal jätsid elu sajad kristlased, nende hulgas püha Peetrus. Nero Tsirkus jäeti juba 2. sajandil lagunema, kuid selle juures asuvaid pühakute haudu mäletati ning 326. aastal õnnistas keiser Constantinus siinsamas sisse basiilika, praeguse püha Peetruse basiilika eelkäija. Pühakute märtrisurma tunnistanud obelisk on läbi aegade jäänud oma kohale. Kunagise paganlikus templis asunud obeliski tippu ehib nüüd rist ning selle pjedestaalil on kaks kirja. 


Neist esimene, ladinakeelne kiri tunnistab: „Christus Vincit, Christus Regnat, Christus Imperat“ – „Kristus võidab, Kristus valitseb, Kristus käsib“. Teises kirjas aga seisab „Juuda lõvi on võitnud“. Kes on see Juuda lõvi? Tegemist on viitega Johannese Ilmutusraamatule ning selle all mõeldakse muidugi Kristust. Juuda lõvi ehk tegelikult Tall avab Ilmutusraamatus seitse rullraamatu pitserit, et alustada maailma lõpusündmusi:


„Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle seitse pitserit!“ (Ilm 5:5)


„Kristus-Kuningas“ – keskaegne fresko Luz’ist Prantsuse Püreneedes, mis kujutab Ilmutusraamatu Kristust kuningana koos talle au andva nelja apokalüptilise olevusega: lõvi, härja, inimese ja kotkaga


Johannes pöördub nägemuses vägevat lõvi vaatama, kuid näeb trooni ja nelja olevuse keskel seismas hoopis Talle. Ohvritallena meie eest elu andnud Jeesusest sai võitja, Kristus-Kuningas. Oma eeskujuga kutsub Kristus-Kuningas kirikuaasta lõpu evangeeliumis kogu inimkonda hoolitsema vähemate eest: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ (Mt 25:40).


Üks ilus võimalus oodata Kristus-Kuninga taastulekut on igapäevane roosipärja palve. Lõpetan siinkohal paavst Pius XI tsitaadiga, mille lootusrikas sõnum väga ilusasti haakub selle ootusega:


Roosipärja palve sisendab lootust taevastesse asjadesse, mis kestavad igavesti. Mõtiskledes Jeesuse ja Ta ema aust, näeme taevast avanevat ning püüdleme seda innukamalt oma igavese kodu poole.

No comments:

Post a Comment