Wednesday, February 10, 2021

Kaks Piusi ja Maarja

Kirjutab Kristel Kaar

Veebruaris on meil põhjust meeles pidada kahte kirikupead, keda sidus armastus Neitsi Maarja ja roosipärja palve vastu. Need on sarnase nimekujuga paavstid Pius IX ja Pius XI. Pius IX on praeguseks kuulutatud õndsaks; tema mälestuspäeva tähistasime Kirikus 7. veebruaril (ta suri 7. veebruaril 1878. aastal). Pius XI, kes lahkus oma igavesse koju 6 aastakümmet hiljem, 10. veebruaril 1939. aastal, on tuntud seoses Neitsi Maarja Jumalaema suurpüha ja Jeesus Kristuse kõiksuse kuninga suurpüha sisseseadmisega katoliku kirikus.

Pius IX on Kiriku ajaloo kõige pikemalt ametis olnud paavst – kokku 32 aastat (1846-1878), kui mitte arvestada püha Peetrust, kes on tänini pretsedenditult kõige pikaajalisem kirikupea.

Aristokraatliku pere noorima lapsena sündinud Giovanni Maria Ferretti lapsepõlv ei andnud tegelikult lootust pikaajalisele elule: varasest noorusest saadik kannatas ta langetõvehoogude käes, mistõttu ei saanud liituda paavsti kaardiväega. Selle asemel asus noormees õppima teoloogiat (ka need õpingud ähvardasid haiguse tõttu nurjuda) ja pühitseti 27-aastaselt preestriks.

Ferretti oli frantsisklaste ordu tertsiaar ja Jumalaema vagaduse ühingu liige. Vaatamata langetõvehoogudele, mis aeg-ajalt takistasid Püha Missa pidamist, sai temast juba 35-aastaselt piiskop.

Paavstiks saades oli Ferretti kõigest 54-aastane – pärast teda ei ole ühtegi paavsti nii noorelt sellesse vastutusrikkasse ametisse valitud. Nime Pius võttis ta oma eelkäija Pius VII auks, kes oli lubanud tal jätkata seminariõpinguid vaatamata haigusele ning ärgitanud järgima oma südame kutsumust.

Pius IX-l oli erakordne au olla paavst kahe kõige olulisema 19. sajandil Prantsusmaal aset leidnud Neitsi Maarja ilmutuse ajal.

8. detsembril 1854. aastal kuulutas paavst Kiriku dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise, minnes ajalukku kui „pärispatuta saamise paavst“. Kaasaegsed on kirjeldanud, kuidas dogma väljakuulutamise hetkel ilmunud Püha Peetruse basiilika aknasse valguskiir, mis langes otse paavstile. Sündmus liigutanud paavsti nii, et ta oli pisarais ja pidi enese kogumiseks tegema pausi. 

Teatavasti ilmus vähem kui kolm aastat pärast seda sündmust Bernadette Soubirousele Lourdes’is Neitsi Maarja, kes nimetas ennast just „pärispatuta saaduks“. 1862. aasta jaanuaris tunnistas paavst Lourdes’is toimunud Neitsi Maarja ilmutused autentseks. Lourdes’i püha Neitsi Maarjat peame Kirikus samuti meeles veebruarikuus – 11. veebruaril, palvetades eriti haigete eest.


1858. aastal tehtud foto Lourdes’i grotist, kus Bernadette Soubirousele ilmutas ennast sama aasta veebruaris roosipärja Neitsi Maarja.

Kõigest 3 kuud pärast Pius IX paavstiks saamist 1846. aastal oli Neitsi Maarja ennast Prantsusmaal ilmutanud veel kahele karjalapsele – neid ilmutusi tuntakse tänapäeval La Salette’i Jumalaema ilmutustena, ehkki need on jäänud Lourdes’i ilmutuste varju. Kui Pius IX-le tehti 1851. aastal teatavaks La Salette’i Neitsi Maarja lastele usaldatud saladused, rõhutas paavst järgmisel päeval toimunud avalikul audientsil eriliselt vajadust võidelda maailmas valitseva kurjusega.

Paavst Pius IX tähtsaimad otsused, mis puudutasid olulisi kirikupühi, Neitsi Maarjat ja püha Joosepit, olid järgmised:

-          1850. aastal laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu suurpüha tähistamist kogu Kirikule (1969. aasta kalendrireformini tähistati seda püha 2. juulil, edaspidi 31. mail)

-          1856. aastal seadis ta sisse Jeesuse Pühima Südame püha, 1875. aastal pühitses kõik katoliiklikud maad Jeesuse Pühimale Südamele

-          1870. aastal detsembris kuulutas just tema püha Joosepi Kiriku patrooniks. Detsembris möödus sellest sündmusest täpselt 150 aastat, mistõttu paavst Franciscus pühitses kogu 2021. aasta pühale Joosepile

-          1876. aastal seadis ta sisse Jumalaema, meie alatise abistaja (Our Lady of Perpetual Help) kirikupüha, mille aluseks on Rooma püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asuv Neitsi Maarja pühapilt

Lourdes’i Neitsi Maarja ilmutused 1858. aastal kasvatasid oluliselt inimeste huvi roosipärja palve vastu – oli ju Maarja ennast Bernadette’ile ilmutanud just roosipärga palvetades. Ka paavst ärgitas katoliiklasi igati roosipärga palvetama, öeldes koguni, et kui tal oleks terve armee sõdureid ja nende ainsaks relvaks oleks palvehelmed, suudaks selline armee vallutada kogu maailma. Ta andis välja roosipärja palvega seotud indulgentse (eeskätt seoses oktoobrikuu ja samal ajal tähistatava roosipärja Maarja pühaga). Ka päeval, mil paavst 85-aastasena epilepsiahoole järgnenud südameataki tagajärjel suri, oli ta parajasti koos lähikondlastega palvetamas roosipärga.

„Olgu roosipärg – see lihtne ja ilus, paljude indulgentsidega pärjatud palveviis – igal õhtul tavaliseks kaaslaseks kõigis majapidamistes. Need on minu viimased sõnad teile: pärandus, mille endast maha jätan.“ – Pius IX

Oma pika paavstiks olemise aja jooksul andis Pius IX välja 38 entsüklikat. Ta on esimene paavst Kiriku ajaloos, kes on jäädvustatud fotodele.

Ka teine kirikupea, keda just veebruaris meeles peame – Pius XI –, oli seotud frantsisklaste kolmanda orduga. 1921. aastal, vahetult enne paavstiks valimist, tegi ta isikliku palverännaku Lourdes’i.

Ambrogio Ratti sündis Itaalia siidivabrikandi peresse. Et tema emapoolsest suguvõsast on teada kokku neli kardinali, ei olnud noore Ratti seminariõpingutes perekonna jaoks mitte midagi erakordset. Juba 22-aastaselt pühitseti ta preestriks.

Erinevalt oma eelkäijast pakatas Ratti nooruses tervisest ning harrastas muuhulgas alpinismi, tõustes koguni Mont Blanci tippu.

Silmapaistva õpetlasena jõudis Ratti enne paavstiks saamist teenida kokku kolm doktorikraadi – filosoofias, teoloogias ja kanoonilises õiguses ning spetsialiseerus lisaks paleograafiale, mis tegeleb keskaegsete käsikirjade uurimisega. Teenides mõnda aega nuntsiusena Poolas, sai temast kristliku ühtsuse tuline pooldaja ning ühel hetkel soovis ta sõita Nõukogude Venemaale, et ohverdada oma elu selle riigi pöördumiseks. Paavst oli sellele vastu, kuna vajas Rattit diplomaadi, mitte märtrina.

Pöördunud tagasi Rooma, sai Rattist üks kolmest uuest kardinalist ja Milano peapiiskop. Seejuures olevat toonane paavst Benedictus XV naljatades öelnud: „Täna annan ma teile punased mütsid, kuid peagi kannab üks teist juba valget!“ (paavsti tunnusvärv). Need sõnad osutusid prohvetlikuks. Ratti jõudis oma uues ametis olla vaevalt pool aastat, kui Benedictus XV 1922. aasta alguses ootamatult kopsupõletikku suri.

Ratti valiti paavstiks 1922. aasta 6. veebruaril ja tegi kohe ajalugu, esitades paavstiks saades esmakordselt rahvale urbi et orbi. Muuseas, nime Pius võttis Ratti just inspireerituna oma eelkäija, paavst Pius XI elust ja tegevusest.

Pius XI on lähedalt seotud ka Eesti katoliku kiriku ajalooga, sest saatis oktoobris 1922 siia apostellikuks delegaadiks Antonino Zecchini ja rajas 1. novembril 1924. aastal Eesti apostelliku administratsiooni. Just Pius XI paavstiks olemise aastatel sai Eduard Profittlichist Eesti apostellik administraator ja 1936. aastal esimene katoliku kiriku piiskop pärast reformatsiooni.


 Eduard Profittlichi piiskopiks pühitsemine Tallinna Peeter-Pauli katedraalis 27. detsembril 1936

Pius XI kuulutas paavstina pühakuks terve rea 19. sajandi silmapaistvaid inimesi, nende seas Lourdes’i ilmutustega seotud Bernadette Soubirouse, saleeslaste ordu asutaja Don Bosco, tuntud Ars’i küree, Jean Marie Vianney ja Lisieux Therese’i ning seadis 1931. aastal sisse Vatikani Raadio.

Pius XI läks ajalukku äärmiselt mariaanliku paavstina. Just tema paavstiks olemise ajal said Fatima ilmutused Kirikus ametliku tunnustuse. 1937. aastal ilmunud entsüklikas Ingravescentibus Malis kinnitas ta püha Dominicuse rolli roosipärja devotsiooni rajajana. Samuti kirjeldas ta roosipärja palvet kui tõhusat relva võitluses mis tahes valeõpetuste ja ideoloogiate vastu, ärgitades lugejaid seda palvetama. Ta andis oma heakskiidu Pompeii roosipärja basiilika laiendamiseks ning kutsus katoliiklasi üles tegema sinna sagedasi palverännakuid. Prantsusmaal asuvat Prouille’i, kus püha Dominicusele ilmus Neitsi Maarja, nimetas ta „roosipärja hälliks“.

Pius XI-lt on säilinud mitmeid tsitaate, mis annavad tunnistust tema erilisest armastusest roosipärja palve vastu. Ta kutsus inimesi mõtisklema selle saladuste üle, olgu selleks siis Jeesuse ja Neitsi Maarja elu rõõmu-, valu- või aurikkad sündmused. Lõpetuseks kaks tsitaati temalt.

„Kas saaks armastus ennast väljendada veel tulisemalt kui roosipärja palves, kui mõtiskleme meie Päästja kannatuste ja surma ning tema kannatava Ema valuhetkede üle?“

Ja teisal:

„Roosipärja palve sütitab meis igatsuse taevaste asjade järele, millel on igavikuline mõõde. Mõtiskledes Jeesuse ja tema Ema aust, näeme taevast avanevat ja saame uut kindlust, et pürgida oma igavese kodu poole.“

No comments:

Post a Comment