Tuesday, November 23, 2021

Reisikiri Roomast

Kirjutab Heido Trofimov

Ehkki "igavese linna" nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada. Ma viitan muidugi Matteuse 16:18-le: "Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu." Nüüb puhkab Peetrus omanimelise basiilika all Vatikanis, olles surnud märtrisurma Rooma linna esimese piiskopina. Aga kalju ometi elab, sest Rooma linnal on endiselt piiskop, ja see on osa meie usust, et see kalju jääb alles aegade lõpuni, kuna me usume Jeesuse sõnu. Seega, ehkki küll laiendusena, võiksime nähtavasti uskuda ka seda, et Rooma linn ise jääb tõepoolest alles kuni aegade lõpuni.

Nüüd novembris õnnestus mul igavest linna külastada kolmandat korda. Kahel eelmisel korral olin Roomas osa võtnud Püha Nädala ja ülestõusmispühade pidustustest. Nüüd nägin Roomat esimest korda sügisel, ehkki õigupoolest meenutas see kõige rohkem meie augustit. Detsembris ja jaanuaris võib mõnel haruldasel korral Rooma ka kerge lumevaibaga kattuda, praegu tuli igatahes mõnelgi keskpäeval päikese eest pigem varju otsida. Aga hommikud ja õhtud on jahedad ning lehed kolletusid ja langesid.

Kristlasel ei hakka Roomas ilmselt kunagi igav, sest peaaegu igal vaatamisväärsusel on mingi seos kristlusega. Alustame kõige ilmselgemast: Rooma kirikud. Roomas on neli peamist või paavstlikku basiilikat, mis ajalooliselt tähistasid sidet nelja patriarhiga. Vaatamata laialt levinud arvamusele, ei ole Peetruse basiilika kõige olulisem ega tähtsam kirik; selles jaotuses tähistavat see hoopis sidet Konstantinoopoli patriarhiga. Läänepatriarhi ehk paavsti kirik on hoopis Lateraani basiilika. Täpsemini öeldes on Lateraani basiilika Rooma linna katedraal, ehk seal asub paavsti "cathedra". Selles mõttes on Lateraani basiilika "kõigi kirikute ema". Külastaja jaoks on Lateraani basiilika kõige silmatorkavamaks elemendiks ilmselt kaheteistkümne apostli hiiglaslikud kujud, mis kiriku keskköövi kaunistavad.

Lateraani basiilika sisemus.

Lateraani basiilika on küll tähtsaim de iure, aga de facto jääb kiriku südameks siiski Peetruse basiilika, mille all magab apostlite prints, kus paavst peab avaliku Missa kõigil suurematel kirikupühadel, ning mis lihtsalt ongi kõige suurem, grandioossem ja kaunim kirik maailmas. Missadele võib hõlpsasti lasta üle 15000 inimese, mõndade arvutuste järgi oleks maksimaalne istekohtade arv umbes 35000 (kõige suuremad Missad toimuvad siiski basiilika esisel püha Peetruse väljakul). Mäletan, kuidas esimest korda basiilikasse sisenedes (Suure Reede liturgial 2017. aastal) võtsid kiriku mõõtmed mind lihtsalt sõnatuks. Maha istudes ja ringi vaadates märkasin ühte lae all liikuvat täppi - see oli inimene! Üks briti kirjanik on selle hästi kokku võtnud:

"Üksnes pikkamisi hakkame me seda taipama - kui me vaatame, kuidas inimesed lähenevad sellele või teisele kujule, näivad nad kummalisel kombel kokku tõmbuvat; nad muutuvad kääbusteks võrreldes kõige kirikus sisalduva mõõtmetega. See omakorda käib üle meie mõistuse."

Peetruse basiilikal on ka maa-alune osa, aga tegu ei ole katakombiga vaid kalmistuga, see tähendab, matmispaigaga, mis algselt asus maa peal. Basiilika alustesse kabelitesse saab minna küll Missale, aga muidu on juurdepääs maa-alusele osale üsnagi piiratud; külastada saab seda vaid koos giidiga, aga mitte alati, ja samuti on piiratud päevane külastajate arv. Küll pääseb aga pileti eest hõlpsasti basiilika katusele ja basiilika kupli otsa, ja seal soovitaksin ma küll kõigil käia. Sealt avaneb suurepärane vaade Roomale ja samuti saab korraks piiluda Vatikani aeda, kus elavad nii paavst Franciscus kui emeriitpaavst Benedictus, aga kuhu tavainimesel asja ei ole.

 Vaade Püha Peetruse väljakult Peetruse basiilika kuplile.

Samas ei ole Peetruse basiilika sugugi vana; viie aasta pärast saabub alles selle sissepühitsemise 400. aastapäev. Sama koha peal asus enne "Vana Peetruse basiilika", mis pühitseti sisse aastal 360, ja mille kohta omakorda on väga huvitav lugeda. Kahjuks oli see 15. sajandi lõpuks sisuliselt lagunenud, ilmselt mängis oma rolli see, et nn "Avignoni paavstide" ajal jäeti see lihtsalt hooletusse. Seepärast otsustas paavst Julius II aastal 1505 vana basiilika lammutada. Juliuse plaan nägi ette uut kirikut, mis oleks nähtavasti keskendunud tema enda tulevase haua ümber. Õnneks nii siiski ei läinud, ning uue basiilika valmimisse panustas üle saja aasta terve rida paavste ja kunstnikke, teiste seas Michelangelo ja Bernini, ning et tulemust on nimetatud lausa "renessanssi krooniks", peaks see pehmendama valu vana basiilika kaotamise pärast. Küll peab ära mainima uue Peetruse basiilika osa reformatsiooni arengus: basiilika ehitamist rahastati osaliselt indulgentsidega, mis põhjustas skandaali ja ajas eriliselt pöördesse tulevase skismaatiku Martin Lutheri. 

 Joonistus sellest, kuidas tõenäoliselt nägi välja vana Püha Peetruse basiilika.

Kolmas tähtsaim basiilika Lateraani ja Peetruse kõrval on Püha Pauluse basiilika. Nagu nimest võib järeldada, tähistab see apostel Pauluse hauda. Aga nagu selliste asjade puhul ikka, peab meeles pidama, et tegu ei ole usutõe või arheoloogilise faktiga. 19. sajandil hakati basiilikat ümber ehitama, ning selle käigus avastati tõepoolest altari alt sarkofaag koos kirjaga "PAULO APOSTOLO MART" (Paulusele, apostlile ja märtrile). Alles sellel sajandil toimunud teaduslik uurimine on kinnitanud, et sarkofaagis on tõepoolest 1. või 2. sajandist pärit inimese jäänused, ehk tõenäoliselt apostel Pauluse reliikviad. 

Arhitektuuriliselt on huvitav ära märkida, et selles basiilikas on pildid kõigist paavstidest, Peetrusest kuni Franciscuseni. Ruumi on jäänud veel nii umbes viie paavsti jaoks. 

Paavstide pildid püha Pauluse basiilikas.

Viimane suurtest basiilikatest on Neitsi Maarjale pühendatud Santa Maria Maggiore. Selle kiriku ehituslugu olevat olnud imeline: paavst Liberiusele ilmus Neitsi Maarja, kes ütles: "Homme, seal kohas, kus sajab lund, sinna ehita mulle kirik."  5. augustil 356 olevatki ühel künkal lumi maha sadanud, kuhu ehitati basiilika - üks esimesi kirikuid, mis pühendati Maarjale. Muidugi peab meeles pidama, et kuigi teisi basiilikaid peale Peetruse basiilika ei ole maha lammutatud ja uuesti ehitatud, on need siiski läbinud nõnda palju uuendusi ja ümberehitusi, et on küsitav, kui palju on nendes säilinud esialgsest kirikust.

Kui tavapäraselt on Rooma kirikutes altari alla maetud mõni tähtis pühak, siis Santa Maria Maggiores on altari all hoopis kristallist relikviaar, mis sisaldab puitu Jeesuse sõimest. See viidi altari alla Sixtuse kabelist, mis asub kohe altarist paremal pool ja on samuti pühendatud jõulusõimele. Seda ei tohiks seda segi ajada Vatikani Sixtuse kabeliga.

Santa Maria Maggiore relikviaar.

Muidugi on kõik Rooma kirikud kunstiliselt äärmiselt rikkalikud. Keskmises Rooma kirikus viibides tundub, nagu isegi tervet päeva selles ühesainsas kirikus veetes ei suudaks sa ära imetleda kõiki selle detaile. Sellele lisab mõnevõrra meeleheidet teadmine, et ilmselt on viis maja vasakul või paremal järgmine kirik, mis võib olla veelgi rabavam. Kohati tundub, et kõike seda on lihtsalt liiga palju, ning kirikust kirikusse käies võib tabada hirm äratundmise ees, et oled väsinud, et see ilu ei avalda sulle enam sellist muljet, nagu see peaks, ega inspireeri sinus ka mitte midagi religioosset. Ühesõnaga - et oled muutunud tülpinud turistiks, miskisuguseks palveränduri vastandiks.


 


Lihtsalt mõned Rooma kirikud.

Et seda vältida ja oma reisile rohkem spirituaalset sisu lisada, valisin juba enne minekut välja teatud spetsiaalsed kirikud, mida tahtsin külastada mitte nende arhitektuuri pärast, vaid nende reliikviate pärast. Valisin need kirikud välja katoliku blogi pühakute kalendri järgi, mille olen suuremas osas ise kirjutanud, aga mis paraku ei ole mind ennast nende pühakutega väga palju lähendanud. Otsisin välja kõik sissekanded, kuhu olen kirjutanud, et nimetatud pühak on maetud mõnda Rooma kirikusse, ning need kirikud valisingi oma sihtkohaks.

See plaan suuremas osas õnnestus, ning nende kirikute seas olid ka mõned arhitektuurilised pärlid, mida ma muidu ilmselt näinud ei oleks. Kahjuks ajas mind tihti segadusse haudade enda täpne asukoht kirikus. Mõnel pool, nagu pühade apostlite kirikus, kuhu on maetud Filippus ja Jaakobus, oli asi väga selge, haud oli altari all ja nimed olid haua kohale graveeritud. Teistes kirikutes ei olnud hauale mingit viidet, ning võis vaid oletada, et tõenäoliselt on haud kuskil altari all, ning ilmselt keegi ei pruugigi seda päris täpselt teada (nagu oli püha Pauluse basiilikaga enne 19. sajandit). Püha Laurentiuse basiilikas leidsin püha Laurentiuse haua üles, aga samasse kirikusse peaks olema maetud ka esimärter Stefanos (!). Sellest ma aru ei saanudki, kas Stefanos on Laurentiuse kõrval või kuskil eraldi, sest tema nime ma kuskilt ei leidnud. See on kummaline, arvestades, kui suure pühakuga, protomärtriga, on tegu. Aga igatahes legendi kohaselt olevat püha Laurentiuse surnukeha kõrvale tõmbunud ja viisakalt ruumi teinud, kui püha Stefanose säilmed tema kõrvale asetati. 

 Filippuse ja Jaakobuse haua juures.

Üks huvitavamaid kirikuid oleks pidanud olema Santi Giovanni e Paolo al Celio, kuhu peaksid olema maetud pühad Johannes ja Paulus, kes mõrvati nende enda kodus, millest hiljem sai kirik. Esialgse elumaja ruumid taasavastati nimetatud basiilika alt. Johannese ja Pauluse haud peaks olema kaetud maalingutega, mis kujutavad märtreid. Need ruumid ja haud on üks kõige olulisemaid vajase kristluse mälestusmärke Rooma linnas. Leidsin nimetatud kiriku küll üles, aga maa alla ei osanud ma seal küll kuidagi minna, võib-olla on sissepääs kuskilt mujalt (püha Caecilia elumaja ruumid on samuti tema basiilika all, aga sinna sai kenasti minna otse basiilikast). Peale nime ei viidanud selles kirikus Johannesele ja Paulusele mitte midagi. Kiriku on üle võtnud passionistid ja kõikjal olid hoopis Püha Risti Pauluse pildid, kes nimetatud ordu rajas.

Lisaks kirikutele ei saa mööda vaadata ka Rooma katakombidest. Katakombe on Roomas vähemalt nelikümmend, mina olen nüüdseks käinud kolmes: Callisto, Priscilla ja Domitilla katakombides.  Vaatamata laialt levinud arusaamadele ei olnud katakombid kunagi kristlaste peidupaigad. Katakombide asukoht ei olnud Roomas mingi saladus, pealegi koosnevad katakombid üksnes kitsastest käikudest, kus polegi võimalik elada. Küll on tõsi, et vähemalt mingil määral pühitseti katakombides liturgiat. Aga põhiliselt kasutati katakombe siiski matmispaigana, kuna Rooma linna sees oli keelatud inimesi matta ja kristlased ei tahtnud rooma kombe kohaselt oma surnuid tuhastada, uskudes kehalisse ülestõusmisesse.

 Tüüpiline katakombide käik.

Esimest korda Roomas käies oli San Callisto katakombide külastamine ilmselt mu reisi tipphetk. Hingeliselt liigutas just see mind kõige rohkem, ehkki tegu polnud millegi muu kui matmispaigaga. Ilmselt viisid lõppematud käigud ja haudade riiulid mõtted otseselt igaviku juurde ja selle juurde, kui palju inimesi õigupoolest on ajaloos elanud. Ilmselt olid nad üsna tavalised inimesed, mitmes mõttes sarnased sinule ja minule, oma soovide ja hirmudega ja millega veel - nüüd juba paar tuhat aastat surnud. See viib mõtted paratamatult küsimuse juurde, mis on siis see, mis jääb? Katakombides on lisaks haudadele mõned pisikesed kabelid koos algelise kristliku kunstiga (ei mingeid riste, vaid üksnes Kristus kui hea karjane). Seal ongi see vastus.

 Kristus kui hea karjane.

Tänapäeval ei ole katakombides enam kuigi palju päris haudasid järele jäänud. Peamiselt on selles süüdi hauarüüstajad, kes lootsid leida haudadesse kaasapandud varandusi (mida kristlased kunagi ei teinud), ning samuti ekslikult arvates, et kõik katakombidesse maetud on pühakud, ja seega nende säilmed on reliikviad, mille saab kuskil maha müüa. Aga mõned hauad on endiselt marmorplaatidega suletud, mille taga on tõenäoliselt kellegi säilmed.

Katakombid on suured: mitukümmend meetrit maa all, koosnedes mitmetest korrustest üksteise peal, mille vahel saab liikuda mööda kitsaid treppe, ning laiudes tihti üle mitme ruutkilomeetri. Tõenäoliselt pole neid kõiki taasavastatud. Viimati kasutati katakombe ilmselt 7. sajandil ning unustati siis sajanditeks, kuni need avastati juhuslikult uuesti 1578. aastal. Kui 19. sajandil avastas üks arheoloog Domitilla katakombid, käis ta seal ringi kolm ööpäeva, enne kui leidis tee tagasi maa peale. Tänapäeval saab külastada katakombides üksnes väikest osa kõige peamisel korrusel, kuhu on sisse viidud elektrivalgustus. Ringi liikudes on võimalik näha käike, mis viivad allapoole ja kaovad pimedusse, aga need on hoolikalt väravatega lukustatud. Seal all ei käi enam mitte keegi, välja-arvatud ehk arheoloogid vahel harva. Viimased katakombid avastati alles viiekümnendatel ja pole välistatud, et neid avastatakse tulevikus veelgi.

Viimaks peaks rääkima ka Colosseumist, mida ma oma kolmandal Rooma reisil esimest korda külastasin. Colosseum on ilmselt mõnevõrra teenimatult kogunud tuntust kui märtrite hukkamispaik. Püha Pius V olevat soovitanud palveränduritel kaasa võtta liiva Colosseumi põrandalt, kuna see on "läbi imbunud märtrite verest". Erinevatel aegadel on Colosseumi sisse ehitatud kabel, selle on hõivanud religioosne ordu ning sinna on ehitatud ristitee peatused; siiamaani peab paavst ristitee mõtisklused just Colosseumis. Aastal 2000. paigaldas Johannes Paulus II Colosseumi ka risti märtrite mälestuseks. Kuigi kahtlemata mõned kristlased Colosseumis tõepoolest ka hukati, on ajaloolaste meelest peamine märtrite hukkamispaik hoopis Circus Maximus.  

Ristitee palvus Colosseumi juures Suurel Reedel.

No comments:

Post a Comment