15 võimalust, kuidas püha Joosepi aastal indulgents saada

Kuna indulgentsidel oli roll protestantlikus skismas, peetakse neid  mõnikord sisemiselt vääraks ning millekski minevikku kuuluvaks. Aga kumbki pole tõsi. Indulgents tähendab kõigest osalist või täielikku patukaristusest vabastamist patu eest, mis on juba pihil andeks antud. Nad hõlmavad endas tavaliselt teatud palvete lugemist, pühade kohtade külastamist või muid tegevusi. Indulgents ei andesta patte, ta vaid vähendab karistust. Vastavalt katekismusele, "Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas ta eemaldab osa või terve ajaliku karistuse patu eest. Usklik võib saada indulgentsi iseenda eest või selle võib tuua surnute eest."

8. detsembril, Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpühal, kuulutas paavst Franciscus välja erilise püha Joosepi aasta, mis kestab kuni järgmise aasta 8. detsembrini. Selleks aastaks on ette nähtud mitmeid erilisi täieliku indulgentsi saamise võimalusi, mida muul ajal ei eksisteeri. Et allpool loetletud tegevuste kaudu täielikku indulgentsi saada, peab lisaks 1) pihil käima 2) armulauda vastu võtma 3) paavsti palvesoovide eest palvetama.

1) Käi rekollektsioonil, mis kestab vähemalt ühe päeva, ning mis hõlmab meditatsiooni püha Joosepi teemal

2) Palu püha Joosepi eestkostet töötute eest, et nad võiksid leida endale väärika töö

3) Loe püha Joosepi litaaniat tagakiusatud kristlaste eest.

4) Usalda oma päevane töö ja tegevus püha Joosepi kui töömehe kaitse alla

5) Järgi püha Joosepi eeskuju ihulike halastustegude toimepanemisel. Ihulikud halastusteod on: nälgijate toitmine, janunejate jootmine, alastiolijate katmine, võõraile öömaja andmine, vangide külastamine, haigete külastamine, surnute matmine.

6) Tee üks vaimulik halastustegu, nagu: patuste õigele teele juhatamine, mitteteadlike õpetamine, kahtlejaile nõuandmine, kurbade lohutamine, ülekohtu kannatlik talumine, solvajaile heameelne andestamine, kaasinimeste (nii elavate kui surnute) eest palvetamine

7) Palveta roosipärga koos perega, taasloomaks Püha Perekonna intiimset palve, armastuse ja osaduse õhkkonda.

8) Kihlunud paarid võivad samuti koos roosipärja palvetamise eest indulgentsi saada

9) Mediteeri vähemalt 30 minutit meieisapalve üle, kuna püha Joosep kutsub meid üles taasavastama pojalikku suhet Isasse.

10)Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole püha Joosepi pühapäeval (pühapäev pärast jõule, bütsantsi traditsioonis)

11) Tähista püha Joosepi päeva 19. märtsil vagaduseteoga püha Joosepi auks.

12) Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole ükskõik millise kuu 19. kuupäeval.

13) Austa püha Joosepit vagaduseteoga või heakskiidetud palvega kolmapäeval - see päev on traditsiooniliselt pühendatud pühale Joosepile.

14) Palveta püha Joosepi eestkoste poole Püha Perekonna pühal 27. detsembril

15) Tähista töömees Joosepi püha 1. mail vagaduseteoga või palvega.

 

Viited: vatikani kodulehekülg, Catholic News Agency

Katoliku kiriku ajalookonverents 5. detsembril

Järgemööda juba neljandal konverentsil roomakatoliku kiriku ajaloost Eestis tuleb teemaks katoliku kiriku Eesti osa ja üleilmse kiriku vahekord. Seda ajaperioodil, kus riigipiiride ülene koostöö oli mitmeti keerulisem kui see on täna, vaatluse all on peamiselt 20. sajand.

 

Konverents toimub virtuaalselt aadressil: http://bit.ly/ajalookonverents

 

Kontakt: reitalu.t@gmail.com

 

Kavas:

Riho Altnurme,
"Katoliku kiriku ajaloost üldkirikuloo taustal."

 

Ingmar Kurg,
"Vatikani II kirikukogu järelmõju Eestis"

 

Kalev Kask,
"Acta Pontificum Estonica"

 

Katrin Laur,
"Ed. Profittlichi kiri 26. aug 1940 vend Stefanile ja vennanaine Clarale".

 

Maarja Kaplinski,
"Charles Bourgeois, Ma rencontre avec la Russie: Narva-Esna-Tartu-Moscou, Buenos Aires 1953"

 

Toomas Abiline,
"Preestrid välitöödel ehk töökorraldusest 1920. - 1930. aastate Eesti katoliku kirikus." 

 

Lambert Klinke,
"Stefan Ciesla SChr (18.08.1912 -07.10.2019)"

Vadstena palverännakust. Jutlus Missa traditsioonilisest vormist.

Kirjutab Arno Humal

Keset segaseid aegu maailmas toimus Rootsis 22.-23. juulil üks tähelepanuväärne palverännak. Palverännutee suundus keskaegsest Alvastra tsitsertslaste kloostrist (asutatud a. 1143) püha Birgitta kodulinna Vadstenasse, esimesse birgitiini kloostrisse (pühitsetud a. 1384). Palverännaku koht ja aeg ei valitud juhustlikult – legendi järgi ratsutas hobusel sama tee läbi püha Birgitta, kelle püha langeb 23ndale juulile ja keda sellel rännakul eriliselt meeles hoiti. 

Kui kinnises ringis on seda rada rännatud ka varem, oli seekordne palverännak esimest korda avatud kõigile huvilistele. Osalejaid oli kokku 35 ja valdav enamus neist olid 20ndate ringis noored, lisaks viis preestrit Stockholmist ning mujalt. Palverännak ise kestis vaid esimese päeva, kuid selle ajaga läbiti 40km! Järgmisel päeval toimus pidulik protsessioon läbi Vadstena linna ning kõrgmissa birgitiinide kloostrikirikus traditsioonilise rooma korra järgi. 

Palverännaku korraldamise taga olid katoliiklikud noorteorganisatsioonid Püha Eeriku Leegion ja Filiae Reginae Scandinaviae (FRS). FRS’i juhi Agnes Looströmi sõnul oli ürituse eeskujuks igaaastane Prantsusmaal toimuv traditsiooniline palverännak Pariisist Chartres’i, kus rootsi noored ka mitmel järjestikusel aastal osalnenud on. ”Me soovime, et Vadstena palverännakust saaks meie Chartres”, ütles Looström. 

Rääkides paljude rännakul osalejate eest, kirjutas palverännaku üks põhikorraldajatest Max Martin Skalenius järgnevalt: ”Ajal mil ühiskonda iseloomustab segadus, juurtetus ja tähenduse puudmine, on rootslastel ülim aeg taasavastada oma katoliiklik pärand. Sealt võime leida tõelise ajatu usu, mis kord on meile andnud moraali, kultuurilise rikkuse ja ühtsuse. Püha Birgitta, Rootsi ja Euroopa kaitsepühak, palu meie eest!”

”Segadus”, ”juurtetus” ja ”tähenduse puudumine” – need sõnad ei peaks tühjalt kõlama ka Maarjamaa rahvale. Sest kes võiks kõhklemata näidata sfääri eesti ühiskonnas, mida ei iseloomustaks ”segadus”? Või kas on väärtusi, mille eest seisaks ühiselt väljas kogu eesti rahvas? Juured meil peavad ju olema, ent mille küljes? Laulupeod on meil ka, kuid lõpuks – milleks see kõik? 

Sellised küsimused on helitud ning nähtamatud. Aga päriselt olemas. Nad elavad meie sees. Millega küll neid ammendada? Kust leida vastuseid? Peame otsima. Või unest ärkama. Ja teele asuma. 

***
Isa Tobias Unnerståli jutlus Vadstena palverännakul 2020

Olen täna siin suure tänumeele ja alandlikkusega, mis on eelkõige suunatud pühale Birgittale, kes ma usun on meile avanud värava Vadstena kloostrikirikusse, kus oleme saanud pühitseda ja osaleda pühal missal traditsioonilise rooma korra järgi. Sest see, mis on viimastel 10-15 aastal katoliku kirikus toimunud, on midagi eriskummalist ning sellest olete kahtlemata ka teie siin täiesti teadlikud. 

Kui ma kord ise teismelisena katoliku kiriku olin enda jaoks avastanud, tõmbasid mind enda poole erinevad asjad: püha missa nagu seda toona ja ka praegu enamasti pühitsetakse, rahvast täis pühakojad ning head jutlused minu enda kirikus. Miski, mis oli minu jaoks isiklikult aga väga tähtis, oli kontakt varasema ajaga. Kui ma olin enese jaoks otsustanud, et tahan olla kristlane, tahtsin olla kindel, et osalen traditsioonis, millel on järjepidev side kõige esimeste kristlike kogunemistega. Sellele küsimusele on küll võimalik vastata erinevalt, aga praegu oligi keskmes vaid mälestus minu enda noorusajast. 

Mis on toimunud aga viimaste 10-15 aasta jooksul, on see, et traditsiooniline missa kord on saanud üha enam tuntuks ja armastatuks. Sel ajal kui mina katoliiklaseks sain, ei olnud ma selle korra olemasolustki teadlik! Paljude noorte jaoks tänapäeval on sellest saanud aga samm aktiivsesse kristlikku ellu katoliku kirikus. Kui küsida ”Miks?”, ei saa ma anda otsest vastust, kuna igal ühel meist võivad olla erinevad põhjused. Küll aga võime küsida, miks oleme kogunenud täna siia, et pühitseda seda missat, austades püha Birgittat ja Jumala tegusid tema elus? Püüan vastata järgmiste mõtetega.

Traditsioonilise ladina missa liturgia on suures jaos täpselt seesama, mida tundis ka püha Birgitta ja just siinsamas kirikus, mille ta ise Jumalaema Maarja ilmutuste põhjal ehitada lasi. Et missaohvrit pühitseda, ehitati kirik suure hulga altaritega. Kiriku tagaosast leiate ka kiriku maketi, mis annab aimdust, kui palju altareid siin kirikus tõesti oli. 

Missa ohver oli oluline – see määras selle kiriku vormid ja see vormis ka Birgittat ning kõiki pühakuid kuni meie ajani. Mitte meie ei vormi liturgiat, vaid liturgia vormib meid. Sama on usuga: mitte meie ei mõtle välja usku, mis meile sobiks, vaid võtame vastu seda, mille eelmised põlvkonnad meieni ulatavad. Keegi on kunagi öelnud: “Modernne vananeb kiiresti, aga ajale peab vastu traditsiooniline”. 

Pühakud on inimesed, kes lasid end vormida püha missa ning usu poolt, mille nad vastu võtsid. Siinjuures mainin, et liturgia ise väljendab meie usku väga detailselt! Lisaks siin kirikus säilinud Birgitta reliikviatele, oleme täna ka altarile tõstnud mõned ostensooriumid ehk relikvaarid. Reliikviad on pärit pühalt Birgittalt, Ambroosiuselt ja Maximilian Kolbelt. Kõiki neid pühakuid on vorminud just see missavorm. Kui ka meie tahame saada pühakuteks – sest milleks võtta madalamat eesmärki? –  ja õpime seda missat mõistma, austama, sellesse sisse elama ning palvetama, vormib see meidki. Nii võime saada sarnasemaks püha Birgitta, Ambroosiuse ja Maximilian Kolbega. 

Siin on video palverännakust. Video on varustatud subtiitritega.

Oodates Kristus-Kuninga taastulekut

Kirjutab Kristel Kaar

Kirikuaasta viimase pühapäeva evangeeliumis kirjeldab Jeesus jüngritele viimset kohtupäeva: „Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest“ (Mt 25:32). 

Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha on seotud ühe meie olulise usutõega: universaalse kohtuotsusega. Evangeeliumikatkend räägib meie maailma lõpust, kui Jumala kuningriik ilmutab end oma täiuses ja hiilguses. Siis saab lõplikult selgeks, kes on selle kuningriigi kodanikud ja kes mitte. Sõnumi mõte seisneb aga selles, et kui õpime Jeesust tundma hea karjasena, siis ei peaks me Teda kartma ka kohtunikuna, sest Ta on alati õiglane. 

Kuidas sai see suurpüha aga alguse?

Püha seadis 1925. aastal sisse paavst Pius XI oma 11. detsembril avaldatud ringkirjaga Quas Primas (Kristus-Kuninga püha sisseseadmisest) vastusena ühiskonnas kasvavale sekularismile. 1920ndad olid maailmas keeruline aeg: äsja oli lõppenud 1. maailmasõda, seljatatud oli üks inimkonna suurimaid pandeemiaid - Hispaania gripp, mis nõudis miljoneid inimelusid; ka paljudes traditsiooniliselt katoliiklikes maades võtsid maad Kiriku-vastased meeleolud (Mussolini Itaalias, katoliiklaste tagakiusamised Mehhikos). Seda kõike silmas pidades kutsus paavst katoliiklasi üles ühinema Kristus-Kuninga lahingulipu alla, kui ta kirjutas:

"Nüüd on meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega…rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine...

Nüüdsest iga-aastane Kristus-Kuninga püha annab meile elavamat lootust kiirendada inimkonna nii ihaldatud tagasitulekut oma armastava Päästja juurde….Päevast, mil usklikud mõistavad, et nad peavad Kristus-Kuninga lahingulipu all julgelt ja pidevalt võitlema, süttib nende südames apostellik innukus."

 
Paavst tõi oma ringkirjas välja neli valdkonda, kus Kristus peaks Kuningana meie üle valitsema:

-          Meie mõistus – me peame täieliku allumise ja kindla usuga uskuma ilmutatud tõdesid ja Kristuse õpetust
-          Meie tahe – me peame täitma Jumala seadusi ja käske
-          Meie süda – me peame ohverdama oma loomulikud kiindumised ja armastama Jumalat üle kõige ning siduma end ainult Temaga
-          Meie ihuliikmed – me peame need tegema vahenditeks, mille abil saavutada hinge sisemist pühadust

Pius XI ringkirjast võib lisaks lugeda, et ta kutsus katoliiklasi sel päeval üles pühendama inimkonda Jeesuse Pühimale Südamele, ja nii uuesti igal aastal. Jeesuse Pühima Südame suurpüha tähistame küll juunis, kuid ka täna on ilus võimalus sellele mõelda kogu maailma võtmes. Kuna Kristus valitseb kogu maailmas, ei tohi me sel päeval unustada oma kaasvendi ja -õdesid. 

Et 1925. aasta oli lisaks Püha Aasta, siis oli esmakordselt Kirikus tähistatav suurpüha paavsti sõnul suurepärane finaal sellele aastale, võimaldades avaldada tänu Kristusele, „ajastute surematule Kuningale“. Paavst kuulutas suurpüha välja sõnadega: „Pax Christi in regno Christi“ – „Kristuse rahu Kristuse kuningriigis!“ , mis oli ka tema paavstlik moto. Esimest korda tähistati Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus 31. oktoobril 1926. aastal. 

Suurpüha sisseseadmisel märgiti ära asjaolu, et 1925. aastal möödus 1600 aastat Nikaia esimesest kirikukogust, mille märkimisväärsemaid saavutusi on Credo (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus) ehk pikem usutunnistus. Usutunnistus ütleb selgelt: "...ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema riigil ei ole lõppu." Niisiis oli uus kirikupüha imeilus võimalus pöörata tähelepanu sellele usutunnistuse sõnumile.

Paavst Pius XI, kes oli Kiriku pea kahe maailmasõja vahelisel ajal (1922-1939)

Enne Vatikani 2. kirikukogu reforme tähistati Jeesus Kristus, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus oktoobri viimasel pühapäeval – eeldades, et sellele järgneb vahetult Kõikide Pühakute suurpüha. 1970. aastast tähistatakse seda aga Kiriku liturgilise aasta viimasel pühapäeval, nädal enne advendiaja algust. Nii nagu sel päeval lõppeb kirikuaasta, suuname oma pilgud lõpuaegadele ja ootame lootusrikkalt, kuid Jumalale oma mõtete ja tegudega au andes Kristuse teist tulekut.

Kristus-Kuningast on tunnistust andnud paljud kaasaja pühad inimesed.

Püha Josemaria Escriva on öelnud: „Kristus peab valitsema ennekõike meie hinges…Mida me vastaksime, kui ta meilt küsiks: „Kuidas sa lubad mul enda üle valitseda?“ Mina vastaksin, et mul on selleks vaja rohkelt Tema armu….Kui tahame, et Kristus oleks meie kuningas, tuleb meil olla järjepidev. Peame alustama sellest, et kingime Talle oma südame.“

Õnnis Miguel Pro, üks 1920ndatel Mehhikos kristlaste tagakiusamise ajal vahistatud ja hukatud preestritest, läks surmale vastu sõnadega: „Viva Cristo Rey“ - „Elagu Kristus Kuningas!“, matkides kätega Jeesuse ristisurma. Sündmust tunnistanud kristlased võitlesid pärast seda Kiriku eest veelgi suurema innukusega.

Paavst Benedictus tuletas 2012. aasta suurpühal oma pöördumises meelde, et tegelikult palvetame me Kristuse kuningriigi eest iga päev, lugedes Meie Isa palvet: „Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal...“ Kui sageli me aga sellele sõnumile tegelikult mõtleme?

Mitmel pool maailmas toimub kirikutes sel päeval kogu päeva kestev adoratsioon. Päeva liturgilised värvid on kuldne ja valge – tegemist on ju rõõmupühaga, mil austame eriliselt Kristust. 9 päeva jooksul enne püha võib palvetada Kristus-Kuninga noveeni - et Ta valitseks meie mõistuse, tahte, südame ja ihuliikmete üle, ja et Tema vägi oleks tuntav kogu maailmas - nii nagu Pius XI oma ringkirjas soovitas.
 

Kuid Kristus-Kuningast on veel teisigi ilusaid jälgi ja tunnistusi... 

Püha Peetruse väljakul Roomas seisab ühe 3000 aasta vanune obelisk, mille lasi 37. aastal Egiptusest, Heliopolisest Rooma tuua keiser Caligula. Obelisk pidi kaunistama kurikuulsat Nero Tsirkust ehk ovaalset staadioni, millel kristlaste tagakiusamise ajal jätsid elu sajad kristlased, nende hulgas püha Peetrus. Nero Tsirkus jäeti juba 2. sajandil lagunema, kuid selle juures asuvaid pühakute haudu mäletati ning 326. aastal õnnistas keiser Constantinus siinsamas sisse basiilika, praeguse püha Peetruse basiilika eelkäija. Pühakute märtrisurma tunnistanud obelisk on läbi aegade jäänud oma kohale. Kunagise paganlikus templis asunud obeliski tippu ehib nüüd rist ning selle pjedestaalil on kaks kirja. 

Neist esimene, ladinakeelne kiri tunnistab: „Christus Vincit, Christus Regnat, Christus Imperat“ – „Kristus võidab, Kristus valitseb, Kristus käsib“. Teises kirjas aga seisab „Juuda lõvi on võitnud“. Kes on see Juuda lõvi? Tegemist on viitega Johannese Ilmutusraamatule ning selle all mõeldakse muidugi Kristust. Juuda lõvi ehk tegelikult Tall avab Ilmutusraamatus seitse rullraamatu pitserit, et alustada maailma lõpusündmusi:

„Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle seitse pitserit!“ (Ilm 5:5)

„Kristus-Kuningas“ – keskaegne fresko Luz’ist Prantsuse Püreneedes, mis kujutab Ilmutusraamatu Kristust kuningana koos talle au andva nelja apokalüptilise olevusega: lõvi, härja, inimese ja kotkaga

Johannes pöördub nägemuses vägevat lõvi vaatama, kuid näeb trooni ja nelja olevuse keskel seismas hoopis Talle. Ohvritallena meie eest elu andnud Jeesusest sai võitja, Kristus-Kuningas. Oma eeskujuga kutsub Kristus-Kuningas kirikuaasta lõpu evangeeliumis kogu inimkonda hoolitsema vähemate eest: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ (Mt 25:40).

Üks ilus võimalus oodata Kristus-Kuninga taastulekut on igapäevane roosipärja palve. Lõpetan siinkohal paavst Pius XI tsitaadiga, mille lootusrikas sõnum väga ilusasti haakub selle ootusega:

„Roosipärja palve sisendab lootust taevastesse asjadesse, mis kestavad igavesti. Mõtiskledes Jeesuse ja Ta ema aust, näeme taevast avanevat ning püüdleme seda innukamalt oma igavese kodu poole.“

Entsüklikate ajastu: kas katoliiklased on kohustatud lugema kõiki paavstlike dokumente?

Tõlgime Timothy Flandersi artikli leheküljelt OnePeterFive

Aastatel, kui ma olin evangeelne protestant, keerlesid jututeemad tavaliselt Pühakirja tsitaatide ümber. Konverentsidel peeti kõnesid. Pastorid jutlustasid. Keegi poleks arvanud, et ilma ohtrate viideteta Piiblile oli üldse võimalik argumenteerida. Ma mäletan, kuidas me sõpradega rääkisime, kui ma protestant olin - me tsiteerisime vestluse käigus Pühakirja. Me käisime Piiblikoolis ja rääkisime, mida Jumala Sõna meie jaoks isiklikult tähendas. Mujalt tulnud leidsid üles kogukonna autoriteetse teksti selle järgi, milline proportsioon ja kaal oli antud protestantide Piibli 66-le raamatule.

Nüüdsel ajal teavad paljud katoliiklased, miks protestantism ei tööta. Lükates tagasi paavsti ja piiskopid ja kinnitudes 'Piibel üksi' kui autoriteedi külge, on protestantism loonud nii palju paavste kui on olemas protestante ja Piibleid. Sellepärast on nende arutelud küllastunud peatüki- ja värsipõhiste tsitaatidega. Sellele vaatamata on selle rõhuasetuse juures midagi õiget. Sealt lihtsalt puudub üks ülioluline asi, mis seda õigel rajal hoiaks. 

Kui ma olin õigeusklik kristlane, avastasin ma traditsiooni tähtsuse. Tsitaatide osakaal nihkus ära ainult Piibli tsiteerimiselt ja hõlmas nüüd ka kirikuisasid. Tsiteeriti Johannes Kuldsuud. Oma osa oli pühal Ambrosiusel. Vahepeal leidsid kasutust teised, kaasaegsemad pühakud. Säärane harilik vestluste kulg oli muusika mu kõrvadele, nüüd, kus ma olin läbi näinud privaattõlgenduse narruse: Pühad Isad olid vajalikud, kui me tahtsime hoiduda tuhandetest paavstidest. 

Kuid lõpuks mõistsin ma, et kuigi paavstide arvu oli sel moel vähendatud, oli see siiski rohkem kui kõige hullem paavstide arv, mis oli kunagi katoliikluses eksisteerinud (kolm). Selle põhjustas asjaolu, et õigeusklikud olid lõhenenud universaalsete doktriinide üle ning polnud olemas mingit õpetusametit, mis oleks küsimuse lahendanud. Arutellu oli lisandunud traditsioon, aga midagi oli ikkagi puudu, ning ma sain aru, et selleks on elav õpetusamet.

Aga kui ma sattusin katoliiklaste sekka, märkasin ma nende seas midagi kummalist. Jah, neil oli magisteerium. Aga selle asemel, et see lihtsalt oma keskustellu juurde lisada, näis Pühakirja tsiteerimine olevat vaibunud. Kirikuisade sõnad olid puudu. Ainus inimene, keda nüüd tsiteeriti, oli paavst. Paavst. Paavst. 

Ma mäletan, et kui ma olin veel õigeusklik, liitusin ma katoliiklastest sõpradega rekollektsioonil, mille korraldas konservatiive katoliiklik ordu. Loengu ajal kordas ettekandja aina "Paavst Johannes Paulus õpetab nii ja nii ... paavst Benedictus tuletab meile meelde seda ja toda." Mulle näis, nagu oleksin ma reisinud võõrale maale, kus räägitakse teist keelt. Milleks kõik need tsitaadid paavstidelt? Õigeusklikuna mäletasin ma vaevu, et kohalikku piiskoppi oleks tsiteeritud, veel vähem patriarhi. Tegelikult teadsin ma piiskopi ja patriarhi kohta üksnes nende nimesid! Mul polnud õrna aimugi, mida nad ühe või teise teema kohta õpetasid. Ja nii tundus mulle see näiv kinnisidee selle kohta, mida paavst räägib, üsna imelik.

Kuidas näeb välja normaalne katoliiklik arutelu?

Pärast seda, kui ma aktspeteerisin paavstluse abstraktset vajalikkust ja tulin Rooma, nägin ma ikka ja jälle seda veidrat proportsiooni, mis aruteludes anti praeguse või hiljutiste paavstide tsitaatidele. Peavoolu katoliiklikes esitlustes näis kogu kaal olevat sellel, mida paavst rääkis. Mitu minutit pühendati praegusele või viimastele paavstidele, ning kui palju Pühakirjale ja kirikuisadele? Viimaste jaoks oli see tõesti vähe. Katoliiklased ise jätsid mulje, et paavst on usk ja usk on paavst, ning ma arvan, et see hoiab inimesed Kirikust eemale. 

Ma olin teinud kodutöö Kiriku kohta ja lugenud katoliikliku kirjanduse klassikuid, kes aitasid mul pöörduda: Kempi Toomas, püha Franciscus de Sales, Lorenzo Scupoli. Need suured meistrid raiskasid üksnes murdosa sõnadest (kui sedagi), tsiteerimaks valitsevat või ühtki eelnevat paavsti. Nende peamine allikas oli Pühakiri, ning kirikuisadel oli teine koht, kui võrrelda tsitaatide arvu. Sama kehtis Trento kirikukogu ja terve Denzingeri kollektsiooni kohta. Püha Toomas ja teised doktorid hõivasid kolmanda koha. 

Ja nii teadsin ma, milline oli normaalne katoliiklik keskustelu. Allikaviidete ja tsitaatide arvu poolest andsid katoliiklased nii kõnes kui kirjas kõige suurema autoriteedi Pühakirjale, siis kirikuisadele ja siis skolastikutele nagu püha Toomas. Seejärel, kui peaaegu kogu kaal oli neile pühendatud, võisime me kuulda mõne paavsti tsitaati, kes oli antud kontekstis mingil konkreetsel teemal andnud autoriteetse hinnangu. Ma teadsin, et see on normaalne, ja seega kui ma astusin 2013. aastal Roomaga osadusse, ei raisanud ma kuigi palju aega, et lugeda, mida paavst Franciscus ütleb selle või teise asja kohta. Mul ei olnud tõesti selleks aega. Ma proovisin õppida tundma püha Toomast ja haarata endasse pühakute õpetusi. Ma nägin vaeva, et lugeda Piiblit igal aastal ja veetsin aega, õppides roosipärga.

Aga katoliiklased minu ümber jätkasid sellest rääkimist, mida paavst Franciscus oli öelnud. Ma mõtlesin: kui ta ei langeta ühtegi lõplikku otsust, siis miks räägivad kõik tema sõnadest ja mitte Jeesuse, püha Pauluse ja kirikuisade sõnadest? Mulle näis, et kui paavst tahaks midagi universaalselt kuulutada, nagu see paavstide puhul tavaline on ("Me defineerime, me kuulutame, me õpetame ..."), siis paneksin ma kindlasti tähele. Aga ma ei suutnud sammu pidada sõnade arvuga, mida Vatikani veebileht välja paiskas, eriti pärast seda, kui Amoris Laetitia ulatus üle 260 lehe. 

Entsüklikate ajastu

Lõpuks lugesin ma rohkem ajalugu ja avastasin selle veidra kinnismõtte juured paavsti viimaste sõnade üle. Sajandite jooksul läksid paavsti autoriteetsed aktid korda ainult väiksele teoloogide ringile, väljaarvatud siis, kui tegu oli millegi suuremaga, nagu protestantism või jansenism, mis võis mõjutada suuremat arvu usklikke. Paavstide autoriteetsed hinnangud olid küll tähtsad ja tsiteeritud, kuid tavaliselt olid need lühikesed ja ilmselged. Ükski katoliiklane ei lugenud oma tavalise elu osana paavsti jutluseid, kirju või entsüklikaid. Enamik katoliiklasi elasid ja surid, teadmata, kes on paavst. Ustav katoliiklane veetis aega, lugedes Pühakirja, katekismust, spirituaalset kirjandust nagu "Kristuse imitatsioon", ning palvetades roosipärga.

Entsüklikate ajastu algas 18. sajandil, kui modernismi kriis hakkas kuju võtma ja universaalsed probleemid kogusid hoogu, jõudu ja kiirust. Benedictus XIV mõistis itaallaste jaoks Vix Pervenitis hukka liigkasuvõtmise, aga Gregorius XVI tundis vajadust see universaalseks muuta. Samal ajal oli Pius VI mõistnud universaalselt hukka kohalikud kirikukogud Auctorem Fideis. Kui liberalism tekitas probleeme kogu maailmas, vastas õnnis Pius IX universaalse õpetusega ning lõpuks oikumeenilisi kirikukoguga, kus defineeriti paavsti ilmeksimatus usu ja moraali küsimustes. See viis viimaks tõelise entsüklikate paavstini, Leo XIII-ni, kes jätkas liberalismile ja kommunismile vastu seismist maailmas. 25 aasta jooksul kirjutas ta 88 entsüklikat, ehk keskmiselt 3.5 entsüklikat aastas. 

Kahtlemata oli paavstidel täielik õigus välja anda nii palju entsüklikaid, nagu neile meeldis, aga nad ei kavatsenud luua olukorda, kus tavalisest katoliiklikust arutelust kaovad Pühakiri, kirikuisad ja kiriku doktorid. Aga sellele vaatamata andis see sellise tulemuse. Mitmel moel oli see Vatikani I kirikukogu valevaim, mis oli eelmänguks Vatikani II kirikukogu valevaimule. Kui maailma valitsused said rohkem võimu kui eales varem ning nõudsid suuremat kuulekust ja ohverdust maiste, rahvuslike huvide altaril, siis tundus, et ka usklike kogukond tundis, et kogu nende katoliiklik elu peab tiirlema paavsti ja tema käesolevate sõnade ümber. Tänapäeval tundub, et ainus aeg, mil katoliikalsed kuulevad Pühakirja ja kirikuisasid, on pühapäeval kantslist - kui nad on piisavalt õnnelikud, et neil on selline preester.

Tagasipöördumine normaalsusesse

Ustav katoliiklane peaks veetma oma aega, proovides päästa oma hinge ning lugedes ja õppides seda, misiganes on selle jaoks vaja. See peaks olema esimene prioriteet, sest me kõik sureme ja meie üle mõistetakse kohut. Me peame mõistma usku ja moraali, mille meie Isad on meile andnud, ületama patu ja omandama vooruse. Kui me pühendame oma aja sellele, siis meie vestlused saavad naasta normaalsusesse: Pühakirja, kirikuisade ja doktorite juurde. Kui me õpime mingit konkreetset doktriini, siis võime me avastada, et praegune või eelnev paavst on avaldanud mõne hinnangu või välja kuulutanud mõne väite antud teemal. Sel juhul õpi seda teemat igal juhul tundma ja anna paavstile, mis talle kuulub: mõistuse ja tahte religiosse allumise. 

Oht peitub uudishimu pahes, mis tähendab muretsemist vähemtähtsate õpingute pärast, nii et tähtsam jääb unarusse (II-II k167 v1). Katoliiklastele on antud vajalikud õppematerjalid: Pühakiri, katekismus, pühakute kirjutised. Usklikelt ei nõutud iga uue entsüklika lugemist isegi Leo XIII ajal (kui paljud neist olid suunatud usklikele ja mitte üksnes piiskoppidele?). Tema enda entsüklikad on tunnistajaks autoriteetsetele allikatele, mida kõik katoliiklased peaksid kõigepealt õppima. Võib isegi argumenteerida, et tema oli see, kes propageeris Pühakirja ja püha Toomase õppimist rohkem, kui ükski teine paavst. Selle õppimine, mida on vaja hinge päästmiseks, ei ole muutunud. Kui sa kulutad oma aja sellele, siis suudad sa veeta kohase aja kaasaegsetele entsüklikatele. Muretse kõigepealt omaenda hinge päästmise pärast: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33).

Hea paavst ja Maarja meie alatise abistajana

Kirjutab Kristel Kaar

11. oktoobril oli pühakupäev ühel 20. sajandi suurtest paavstidest, keda itaallased kutsusid hellitavalt "il papa buono" - hea paavst. Tema lugu on ühtlasi lugu Neitsi Maarjast, kelle arm juhtis teda läbi elu esimestest hetkedest alates. Praegusel roosipärja kuul ärgem unustagem, et Maarja armurikkad silmad jälgivad tähelepanelikult kõiki oma lapsi - kaasa arvatud meid - samasuguse armastuse ja mõistmisega, nagu ta kinkis kord oma Pojale.

***

Roomas, püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asub üks igivana Jumalaema pühapilt, mis on puudutanud paljude Igavesse Linna tulnud palverändurite südameid – Jumalaema, meie alatine abistaja (Our Lady of Perpetual Help). Kreeta saarelt 1499. aastal Rooma toodud pühapildil näeb väärikat ja alati hoolitsevat Maarjat, pea juudi naiste kombe kohaselt kaetud looriga, hoidmas hellalt Jeesuslapse kätt. Maarja ja Jeesuslapse läbipõimunud käed annavad tunnistust sügavast sidemest ema ja Poja vahel ning kutsuvad palvetajat usaldama Maarjat kui eestkostjat nii meie muredes kui rõõmudes.

Väike Jeesuslaps ema süles on riietatud rohelisse ja ookerkollasesse rüüsse – esimene annab tunnistust Tema Jumalikkusest, teine – inimlikust loomusest. Lapse pea kohal köidavad pilku peainglid Miikael ja Gabriel – ühel neist on käes piik ja rookepp äädikas immutatud käsnaga, teisel ristipuu ja naelad – vastavalt Johannese evangeeliumile – andes tunnistust Jeesuslapse tulevasest ristisurmast. Lapse jalast kukkuv sandaalgi kõneleb tema tulevasest missioonist – kõndida inimesena koos inimestega lõpututel teedel, kuulutades taevariiki. Nii Maarjat kui ta poega ümbritseb taevane kuldne valgus, tunnistades tulevasest auhiilgusest. See on rõõm, valgus, valu ja auhiilgus ühes pildis - täpselt nagu roosipärja palvetes.

See Idakirikust Rooma toodud Jumalaema avaldas end inimeste südametes vargsi. Alles 1865. aastal tegi tollane paavst Pius XI Alphonsus di Liguori loodud redemptoristide ordule ülesandeks „teha see Jumalaema tuntuks kogu maailmas“.

Eriti südamelähedaseks sai ta paavst Johannes XXIII-le, kelle tema ametijärglane paavst Franciscus kuulutas pühakuks aprillis kuus aastat tagasi – koos Johannes Paulus II-ga. Kuid kuidas sai kõik alguse?
Tulevane paavst, sünninimega Angelo Roncalli, oli üks 13 lapsest, kes sündis päris tavalisse Lombardia põlluharijate perekonda 1881. aastal. Igal õhtul pärast päevatööd kogunes pere, et palvetada ühiselt roosipärga – Angelo oli pere vanim poeg ja võttis selle ilusa traditsiooni kaasa oma täiskasvanuellu.
 

Roncellid olid küla arvukaim perekond. Paavst meenutas hiljem, et tema esimene teadlik mälestus oli hetkest, mil ta ema Marianna, kes parasjagu ootas kuuendat last, kogus kokku selleks ajas 5-pealise lastekarja, et minna üheskoos Missale. Nad jõudsid kohale, kui Missa oli juba alanud. Ema võttis väikese Angelo sülle, et ta saaks pühakotta sisse vaadata: „Vaata, Angelino, vaata, kui kaunis on Neitsi Maarja!“ õhkas ema. „Ma pühendasin sind täielikult talle!“

Isa Giovanni oli lihtne ja lugupeetud töömees, kes lakkamatult midagi kaevas ja kõplas, hoolitsedes üha kasvava perekonna vajaduste eest. Töökas ja visa nagu Joosep, keda tulevane paavst samuti väga armastas.

Kodukirikus oli Angelo altaripoiss igapäevasel Missal ning paistis koolis silma erilise terasusega. Nii lahkus ta oma kodukülast juba 11-aastase poisikesena, et alustada heade inimeste toel õpinguid seminaris - pere ei oleks talle seda suutnud võimaldada. Kui temalt hiljem küsiti, millal tal tekkis esmakordselt mõte saada preestriks, vastas ta, et ei mäleta aega, millal ta seda ei oleks soovinud. 14-aastaselt ühines Angelo frantsisklaste orduga ja 7 aastat hiljem pühitses juba oma esimese Missa preestrina. Aastaid töötas ta erinevatel Kiriku ametikohtadel Itaalias, Prantsusmaal, Bulgaarias, Kreekas ja Türgis. Nii kulusid aastad toimekalt Kirikut teenides.

Roncalli valimine paavstiks 1958. aastal, kui ta oli juba 76 aastat vana, tuli paljude jaoks üllatusena. Järgmine, veel suurem üllatus aga saabus siis, kui vastne paavst tegi teatavaks oma nimevaliku – „Minu nimeks saab Johannes!“. Ehkki ta oli järjekorras 23. sellenimeline paavst, ei olnud mitte ükski kirikupea seda nime viimase 500 aasta jooksul valinud. Ja selleks oli ka põhjust. Kõik eelnevad paavstid olid seda nime vältinud, kuna viimane Johannese-nimeline isik oli olnud antipaavst Johannes XXIII. Võttes sama nime, kinnitas uus paavst eelneva Johannes XXIII antipaavsti staatust ja lõpetas Kirikus segaduse edasiste võimalike Johannestega. Vaatamata eelarvamustele ei saanud Roncallist ka lihtsalt paavstitooli täitjat: 11. oktoobril 1962. aastal oli just tema see, kes avas Vatikani 2. kirikukogu, mis muutis oluliselt katoliiklikku maailma.

Paavst Johannes XXIII läks ajalukku kirgliku jutlustajana, kes kohtles kõiki inimesi võrdselt sõltumata nende staatusest. „Me oleme kõik loodud Jumala näo järgi ja seega oleme kõik jumalikult sarnased!“ ütles ta ikka. Väga oluliseks pidas ta oikumeenilist koostööd kristlaste vahel. See lihtsat päritolu Jumala sulane jäi lihtsaks inimeseks elu lõpuni. Isegi öösiti oli tal komme „pageda“ Vatikani turvaliste seinte vahelt, et kõndida Rooma tänavatel tavaliste inimeste seas.

Üks tema esimesi ettevõtmisi pärast paavstiks saamist oli külastada Roomas asuvaid haiglaid ja Regina Coeli vanglat, kus tema sõnum vangidele oli: „Kuna teie ei saanud tulla minu juurde, siis tulin mina teie juurde.“ – põhjustades sellega tolleaegses Itaalias sensatsiooni. Meedia märkis peagi, et paavst „rääkis noortega nende omas keeles“. Üle saja aasta oli ta esimene paavst, kes lahkus Roomast, et kohtuda oma rahvaga ja kõigis linnades tervitasid teda suured rahvahulgad.

 
Kogu elu jooksul külastas see Neitsi Maarjat sügavalt armastanud kirikupea korduvalt Maarjaga seotud pühapaiku – tema meelispaik oli Lourdes Prantsusmaal. Veneetsia peapiiskopina sai talle osaks eriline au Lourdes’i uus basiilika paavsti nimel ka sisse pühitseda.

Enne Vatikani 2. kirikukogu avamist võttis paavst ette palverännaku Loretosse, et paluda Neitsi Maarja eestkostet kirikukoguga seoses. Paavstiks saades pühendas ta aga oma esimese entsüklika roosipärja palvele ning kandis hoolt, et ka paavstina oleks tal iga päev kindel ajahetk, mil roosipärga palvetada. Hommikul pühendas ta pooltunni rõõmurikastele saladustele, pärastlõunal valurikastele saladustele ning päeva lõppedes palvetas aurikkaid saladusi koos oma lähima töötajaskonnaga, kuhu kuulusid nii ta sekretär, mõned nunnad ja majapidajad. Suurest perest pärit paavst lihtsalt armastas inimeste lähedust! Ka oli ta tuntud oma huumorimeele poolest: „Kui ma söön üksi, siis tunnen ennast nagu seminarist, kes on saanud hakkama pahateoga ja kannab nüüd karistust. Proovisin seda kord nädal aega ja tundsin ennast ikka sama täbaralt. Seejärel uurisin Pühakirja, et kas seal on midagi üksi söömise kohta öeldud. Ma ei leidnud selle kohta midagi, seega lõpetasin oma eksperimendi, ja pärast seda on kõik palju parem!“. Ja teisel korral: „Igaühest võib saada paavst! Mina olen selle parim tõestus!“

See lihtne, Neitsi Maarjat ja inimesi armastav paavst lahkus igaviku teedele 3. juunil 1963. aastal. Tema moto paavstina oli niisama lihtne ja tabav: Oboedientia et Pax – kuulekus ja rahu. „Rahulik inimene saavutab rohkem kui õpetlane,“ märkis ta. Oma testamendis kirjutas paavst: „Olles sündinud vaesesse, kuid tagasihoidlikku ja lugupeetud perekonda, olen ma eriliselt õnnelik surres vaesena.“ Tema põhimõte oli mitte kunagi ära kasutada oma ametipositsiooni ja seisust onupojapoliitika edendamiseks või isikliku kasu saamise eesmärgil. Surres jäi temast maha isiklikku „vara“ sedavõrd, et iga selleks ajaks veel elus olev pereliige päris täpselt 20 dollarit.
 

Lõpetuseks mõttetera sellelt tulevikku suunatud pilguga paavstilt, mis on tulvil lihtsat ja ilusat lootust, mida meil kõigil on väga vaja:

„Kui Jumal lõi varjud, siis selleks, et valgus paremini esile pääseks!“

Mõtteeksperiment abielu kohta

Tõlgime Stephen J. Heaney artikli leheküljelt Public Discourse

Oma eelmistes artiklites olen ma väitnud, et kui seks oma loomu poolest ei viiks lasteni, ei oleks kellelegi kunagi pähe tulnud idee abielust. Mu väide võib näida paljudele ilmselge, aga me elame maailmas, kus abiellu astuvad inimesed, kes ei plaani eales lapsi saada; samamoodi abielluvad muidugi ka mõned inimesed, kes tahavad lapsi, aga on viljatud. Eelmised põlvkonnad tundsid kaasa neile, kes abiellusid, aga ei saanud lapsi, kuna eeldati, et nad tahavad lapsi, sest lõppude lõpuks nad ju abiellusid teineteisega. Enam ei saa me seda eeldada. Võib öelda, et kontratseptiivide ja kirurgilise steriliseerimise ajastu on muutnud lastetu paari nägu, ning järelikult ka abiellunud paari nägu.

Siit algab sooneutraalse abielu otsing. Maailmas, kus soov abielluda tähendab soovi seksida ja lapsi saada moel, mille kogukond on heaks kiitnud, on idee sooneutraalsest abielust nagu idee ruudulisest ringist. Sooneutraalse abielu idee saab tekkida üksnes maailmas, kus sõna "abielu" kasutatakse täiesti teisel moel, viitamaks millelegi, mille loomus on midagi hoopis muud. 

Lubage mul argumenteerida oma väite poolt seksi, laste ja abielu kohta läbi "mõtteeksperimendi" - maailmas, kus inimestel ei ole mingit sõna ega kontseptsiooni abielu kohta.

Kujutage ette noorte meeste kolooniat, kes ei mäleta, et nad oleksid kunagi kuskil mujal elanud. Tegelikult mehed isegi ei tea, et nad on mehed; nad teavad üksnes, et nad on teistsugused kõigist teistest olenditest, keda nad on kohanud. Nad on kütid ja korilased. Loomu poolest on nad sotsiaalsed olendid, kes hoolivad üksteisest, sõlmivad sõprussidemeid, proovivad üksteisele meele järgi olla, elavad üldiselt reeglite järgi ning on seoses kogukonnaelu tähtsate hetkedega loonud mitmesuguseid riituseid millegi alustamiseks, tähistamiseks või mälestamiseks. Need sotsiaalsed olendid avastavad, et teatud asjad, mida nad teineteise jaoks teevad, toovad kaasa nii füüsilist kui emotsionaalset naudingut. Nad hoolitsevad üksteise eest; masseerivad üksteise jalgu, kui need on pärast pikka jahilkäimist valusad, hoiavad ja hellitavad teineteist kurbuse ja haiguse aegadel.

Ühel päevad teatavad kaks meest, et nemad on väga erilised sõbrad, kuna nad tõeliselt naudivad üksteise seltskonda, aitavad teineteisel olla paremad, ning oskavad eriti hästi üksteise jalgu masseerida. Kogukonna liikmed muidugi rõõmustavad nende üle: sõprussidemed on tähtsad, ning kõik teavad, kui nauditav see on, kui sõber su jalgu masseerib. Need kaks lähevad aga kaugemale: nad soovivad kolida kokku eraldi onni, nii et nad saaksid teineteise jalgu privaatselt masseerida. Samuti soovivad nad oma maised varad ühendada, ning terve kogukonna ees tõotada kuni surmani üksnes teineteise jalgu masseerida.

Ehkki suud on juba ammuli, ei ole paar veel lõpetanud. Nad tahavad, et kogukond ratifitseeriks nende säärase elude ühinemise, toetaks neid nende valikus, ning aitaks neil jääda truuks üksnes teineteise jalgade masseerimisele, kui tekib kiusatus teistmoodi käituda. Nad nõuavad spetsiaalset tseremooniat oma ühiselu alustamiseks. Aga kogukond keeldub: miks on lähedane sõprus ja jalgade masseerimine nii tähtis, et selle tunnustamiseks on vaja eraldi riitust? Kas te tõesti tahate, et me sunniksime teid sõpradeks jääma, kui asjad ei lähe hästi? Ei sõpruses ega üksteisele naudingute jagamises ei ole midagi, mis nõuaks kogukonna panust. 

Idee, et kaks meest sellest kogukonnast tahaksid avalikkuse toel reserveerida eksklusiivselt teineteisele teatud nadingud ja jalamassaaži läheduse, kõlab ebatõenäoliselt, isegi absurdselt. Selline eksklusiivsus ei annaks ühelegi paarile midagi juurde, ning kogukonnal pole mingit põhjust sellistesse asjadesse sekkuda.

Isegi kui need mehed oleksid hoopis avastanud selle, mida meie nimetame seksuaalseks naudinguks, mis on ilmselgelt intensiivsem ja siduvam kui parim jalamassaaž- ning mis on aeg-ajalt üllatavalt pakiline - jääb loogika samaks: nad on avastanud midagi, mis on väga nauditav, ja mis võib tugevdada sõprust ja väljendada kiindumust. Aga sama kehtib selja sügamise, võistkonnas mängimise või ühises projektis osalemise kohta. See ei nõua eksklusiivset suhet ning kindlasti mitte erilisi kogukondlikke regulatsioone.

Lõpuks küsib üks terane vennike, kellel on filosoofilised kalduvused: Mille jaoks need tunded on? Milleks selline pakitsus? Juhid, kes tõid mehed kolooniasse, vastavad: "Vastus on teiselpool mägesid". Need, kes tahavad vastust leida, asuvad teele. 

Teiselpool mägesid elab noorte naiste koloonia. Nad tunnevad üksnes teisi naisi, kuigi tegelikult nad ei tea, et nad on naised. Nad on korilased ja põllupidajad. Kuna nemad, nagu mehedki, on loomu poolest sotsiaalsed olendid, kes üksteisest hoolivad, loovad ka nemad sõprussuhteid, ning neil on tähtsad religioossed ja kogukondlikud tseremooniad oluliste hetkede jaoks. Ka nemad leiavad, et sarnased asjad on kasulikud, nauditavad ja lohutavad - sealhulgas see, mida me võiksime nimetada "seksuaalseks" naudinguks. Ja nii teevad nad kasulikke, trööstivaid, toetavaid, hoolivaid ja meeldivaid asju.

Ja nagu mehedki - kuid siiski üsna teisel moel - ei mõista naised oma teatud kehaosi. Miks meie kehad niimoodi teevad? Mille jaoks on kogu see igatsus? Neile öeldakse: "Oodake. Vastus tuleb mägedest."

Kujutage ette üllatust, kui need kaks gruppi lõpuks kohtuvad. Siin on olendid, kes, erinevalt kõigist teistest olenditest maa peal, on just nagu meie: nad räägivad üksteisega, on intelligentsed, kõnnivad püstises asendis, tegelevad korilusega, ehitavad ja kasvatavad asju, elavad sidusas kogukonnas koos ühiselu reeglitega. Siiski on nad meist erinevad: nende kehad erinevad meie omadest mitmes ilmselges mõttes.

Te võite ette kujutada, et ei lähe kaua aega, kuni mõni ettevõtlik paar avastab vastuse oma tungidele ja igatsustele. Parim uudis on see, et mõned neist veidratest organitest sobivad üksteisega kokku intensiivselt nauditavad moel. See ei tähenda, et kõik liikmed neist kahest kogukonnast lasevad end kaasa tõmmata meeste ja naiste vahelisse naudingusse. Mõned eelistavad jääda selle juurde, mida nad on alati teinud: mõndade meeste meelest on naised, ja mõndade naiste meelest on mehed liiga imelikud, liiga võõrad, et jagada nendega säärast intiimsust. Ja nii jätkavad nad vanade harjumuste kohaselt. 

Vaatamata sellele pöördele naudingute jagamises ja lähedasemateks sõpradeks saamises, ei ole toimunud midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli status quo ante. Nad on avastanud uue viisi naudingute jagamiseks. Aga lõpuks ei näe nad mingit vahet selle vahel, mida nad tegid oma isoleeritud koloonias, ja mida nad nüüd teevad segukoloonias. Ei individuaalsed mehed ja naised ega ka kogukond ei näe ühtki põhjust, miks nad peaksid sellist paaritumist pidama millekski muuks kui naudinguid sisaldavaks, sõprust tugevdavaks tegevuseks, nagu jalgade masseerimine või selja sügamine, mängude mängimine või koos töötamine.

Aga kui üheksa kuu pärast sünnib esimene laps, ning esimene ema toidab teda ja esimene isa kaitseb ja hoolitseb nende eest, taipab kogukond: siis selle jaoks on need tungid ja sellised kehad!

Nendel tingimustel saab kogukond ja selle individuaalsed liikmed aru, millise märkimisväärse sündmusega on tegu. Nendest kehadest, mehest ja naisest, sünnib selle akti läbi maailma laps - laps, keda peab kaitsma, toitma ja õpetama. Nüüd on kogukonnal põhjust öelda mitmeid asju: esiteks, see asi, mida mehed ja naised on üksteisega teinud, on terve kogukonna jaoks erakordsete tagajärgedega - tagajärgedega, mida meie tegudel eraldi või eelmistes isoleeritud kogukondades ei olnud. Teiseks, sellel on erakordsed tagajärjed paari jaoks, kes on vastu võtnud nii kingituse, mille eest nad ihkavad hoolt kanda, kui ka suure vastutuse. Kolmandaks on sellel tõsine implikatsioon lapse seisukohalt, kes end nüüd maailmast leiab, vajades hoolt, haridust ning turvalist teadmist selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Neljandaks, nüüd, kus nad näevad, mille jaoks on nende kehad ja ihad, mõistavad kogukonna liikmed, et oma endiste tegudega nad kasutasid oma kehasid vääralt ja suunasid oma tunge valesti (kuigi see ei olnud nende süü, kuna neil ei olnud täit informatsiooni).

Seepärast on see kogukonna, paari ja kõige erilisemal moel lapse huvides, et inimseksuaalsust kaitstaks ja kasvatataks nõnda, et seda õigesti kasutataks. Sellel põhjusel on vastassoo esindajaga seksuaalsesse suhtesse astumine tõsine asi nii kogukonna kui paari jaoks, väärides tunnustuse ja aktsepteerimise tseremooniat, turvalisust kogukonnas ja kogukonna poolt, ning reegleid seksuaalse praktiga kohta. Alles siin saab esile tõusta abielu idee - mitte paari soovist saada tunnustatud, mitte kiindumuse ja läheduse tunnetest, vaid inimseksuaalsuse reaalsusega silmitsi seismisest.

Muidugi on see lugu mõtteeksperiment, mitte ajalugu. See illustreerib, et on väga inimlik luua sõprussidemeid, mis keskenduvad ja võimenduvad vastastikku meeldivates tegevustes. Aga see illustreerib ka abielu idee põhjendamatust maailmas, kus nauditavad teod ei vii oma loomu poolest lasteni; teiste sõnadega, see näitab, et abielu kui kõigest täiskasvanute ihade, naudingute ja tunnustuse objekt on põhjendamatu - aga see on kaasaegne arusaam abielust.

Abielu kaasaegne iseloomustus on järgmine: (1) kaks inimest, (2) kellel on suur kiindumus teineteise vastu (hõlmates tavaliselt soovi tunda üksteist sügavamalt, isiklikku lähedust ja vastastikku hoolt), (3) kes samuti tahavad üksteisega seksida, nii et (4) nad nõustuvad oma elusid materiaalselt ja majanduslikult siduma ja (5) seksima ainult üksteisega, (6) ning kogukond rituaalselt tunnustab, kiidab heaks ja (tihti materiaalselt) toetab seda. Kuna samasoolised paarid võivad esimese viie kriteeriumi alla mahtuda sama lihtsasti nagu vastassoolised paarid, siis kuidas saab ühiskond keelduda kuuendast? Kui see nimekiri kirjeldab täielikult seksi ja abielu õiget suhet - seks on vaid sügavam väljendus isiklikust kiindumusest ja sõprusest, ning abielu on korraldus, mis ei ole seotud millegi muuga - siis me peame tunnistama, et samasoolised paarid on abielu jaoks täpselt sama sobivad nagu vastassoolised paarid.

Aga siinkohal peab välja tooma, et aktil, milles vastassoolised paarid soovivad osaleda, on väga avalik tagajärg: lapsed. Lubage mul oma esialgne väide sõnastada teisiti: kui seksuaalne vahekord mehe ja naise vahel viiks loomu poolest alati samade tagajärgedeni, nagu genitaalne kontakt kahe samast soost isiku vahel - see tähendab, naudingu, suurema läheduse tundeni, isegi üksteisele tõotuste andmise ja armastuseni, aga ei millegi muuni - siis ei oleks mitte keegi mitte kunagi välja mõelnud abielu.

Parim, mida võib öelda kaasaegse "abielu" kohta - tahtlikult lastetu ühenduse kohta, või ühenduse kohta, mis loodi täiskasvanute ihasid silmas pidades ja kus lapsed on teisejärguline ja asendatav osa - on see, et tegu on täielikult parasiidiga, mis elatub abielu tegelikust mõttest. Kuna seda on võimatu ette kujutada iseenesest, võtab see päris abielu ning jätab selle ilma ainsast asjast, mis sellele mõtte annab, aga viitab sellele endiselt sama nimega. See tähendab, et "sooneutraalse abielu" idee, mis toetub täielikult arusaamale, et on võimalik ette kujutada abielu, mis eksisteerib täiskasvanute ihade pärast, on sellel samal põhjusel tervest mõistusest kaks sammu maas.