Sunday, October 18, 2020

Hea paavst ja Maarja meie alatise abistajana

Kirjutab Kristel Kaar

11. oktoobril oli pühakupäev ühel 20. sajandi suurtest paavstidest, keda itaallased kutsusid hellitavalt "il papa buono" - hea paavst. Tema lugu on ühtlasi lugu Neitsi Maarjast, kelle arm juhtis teda läbi elu esimestest hetkedest alates. Praegusel roosipärja kuul ärgem unustagem, et Maarja armurikkad silmad jälgivad tähelepanelikult kõiki oma lapsi - kaasa arvatud meid - samasuguse armastuse ja mõistmisega, nagu ta kinkis kord oma Pojale.

***

Roomas, püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asub üks igivana Jumalaema pühapilt, mis on puudutanud paljude Igavesse Linna tulnud palverändurite südameid – Jumalaema, meie alatine abistaja (Our Lady of Perpetual Help). Kreeta saarelt 1499. aastal Rooma toodud pühapildil näeb väärikat ja alati hoolitsevat Maarjat, pea juudi naiste kombe kohaselt kaetud looriga, hoidmas hellalt Jeesuslapse kätt. Maarja ja Jeesuslapse läbipõimunud käed annavad tunnistust sügavast sidemest ema ja Poja vahel ning kutsuvad palvetajat usaldama Maarjat kui eestkostjat nii meie muredes kui rõõmudes.


Väike Jeesuslaps ema süles on riietatud rohelisse ja ookerkollasesse rüüsse – esimene annab tunnistust Tema Jumalikkusest, teine – inimlikust loomusest. Lapse pea kohal köidavad pilku peainglid Miikael ja Gabriel – ühel neist on käes piik ja rookepp äädikas immutatud käsnaga, teisel ristipuu ja naelad – vastavalt Johannese evangeeliumile – andes tunnistust Jeesuslapse tulevasest ristisurmast. Lapse jalast kukkuv sandaalgi kõneleb tema tulevasest missioonist – kõndida inimesena koos inimestega lõpututel teedel, kuulutades taevariiki. Nii Maarjat kui ta poega ümbritseb taevane kuldne valgus, tunnistades tulevasest auhiilgusest. See on rõõm, valgus, valu ja auhiilgus ühes pildis - täpselt nagu roosipärja palvetes.

See Idakirikust Rooma toodud Jumalaema avaldas end inimeste südametes vargsi. Alles 1865. aastal tegi tollane paavst Pius XI Alphonsus di Liguori loodud redemptoristide ordule ülesandeks „teha see Jumalaema tuntuks kogu maailmas“.


Eriti südamelähedaseks sai ta paavst Johannes XXIII-le, kelle tema ametijärglane paavst Franciscus kuulutas pühakuks aprillis kuus aastat tagasi – koos Johannes Paulus II-ga. Kuid kuidas sai kõik alguse?
Tulevane paavst, sünninimega Angelo Roncalli, oli üks 13 lapsest, kes sündis päris tavalisse Lombardia põlluharijate perekonda 1881. aastal. Igal õhtul pärast päevatööd kogunes pere, et palvetada ühiselt roosipärga – Angelo oli pere vanim poeg ja võttis selle ilusa traditsiooni kaasa oma täiskasvanuellu.
 



Roncellid olid küla arvukaim perekond. Paavst meenutas hiljem, et tema esimene teadlik mälestus oli hetkest, mil ta ema Marianna, kes parasjagu ootas kuuendat last, kogus kokku selleks ajas 5-pealise lastekarja, et minna üheskoos Missale. Nad jõudsid kohale, kui Missa oli juba alanud. Ema võttis väikese Angelo sülle, et ta saaks pühakotta sisse vaadata: „Vaata, Angelino, vaata, kui kaunis on Neitsi Maarja!“ õhkas ema. „Ma pühendasin sind täielikult talle!“


Isa Giovanni oli lihtne ja lugupeetud töömees, kes lakkamatult midagi kaevas ja kõplas, hoolitsedes üha kasvava perekonna vajaduste eest. Töökas ja visa nagu Joosep, keda tulevane paavst samuti väga armastas.


Kodukirikus oli Angelo altaripoiss igapäevasel Missal ning paistis koolis silma erilise terasusega. Nii lahkus ta oma kodukülast juba 11-aastase poisikesena, et alustada heade inimeste toel õpinguid seminaris - pere ei oleks talle seda suutnud võimaldada. Kui temalt hiljem küsiti, millal tal tekkis esmakordselt mõte saada preestriks, vastas ta, et ei mäleta aega, millal ta seda ei oleks soovinud. 14-aastaselt ühines Angelo frantsisklaste orduga ja 7 aastat hiljem pühitses juba oma esimese Missa preestrina. Aastaid töötas ta erinevatel Kiriku ametikohtadel Itaalias, Prantsusmaal, Bulgaarias, Kreekas ja Türgis. Nii kulusid aastad toimekalt Kirikut teenides.


Roncalli valimine paavstiks 1958. aastal, kui ta oli juba 76 aastat vana, tuli paljude jaoks üllatusena. Järgmine, veel suurem üllatus aga saabus siis, kui vastne paavst tegi teatavaks oma nimevaliku – „Minu nimeks saab Johannes!“. Ehkki ta oli järjekorras 23. sellenimeline paavst, ei olnud mitte ükski kirikupea seda nime viimase 500 aasta jooksul valinud. Ja selleks oli ka põhjust. Kõik eelnevad paavstid olid seda nime vältinud, kuna viimane Johannese-nimeline isik oli olnud antipaavst Johannes XXIII. Võttes sama nime, kinnitas uus paavst eelneva Johannes XXIII antipaavsti staatust ja lõpetas Kirikus segaduse edasiste võimalike Johannestega. Vaatamata eelarvamustele ei saanud Roncallist ka lihtsalt paavstitooli täitjat: 11. oktoobril 1962. aastal oli just tema see, kes avas Vatikani 2. kirikukogu, mis muutis oluliselt katoliiklikku maailma.


Paavst Johannes XXIII läks ajalukku kirgliku jutlustajana, kes kohtles kõiki inimesi võrdselt sõltumata nende staatusest. „Me oleme kõik loodud Jumala näo järgi ja seega oleme kõik jumalikult sarnased!“ ütles ta ikka. Väga oluliseks pidas ta oikumeenilist koostööd kristlaste vahel. See lihtsat päritolu Jumala sulane jäi lihtsaks inimeseks elu lõpuni. Isegi öösiti oli tal komme „pageda“ Vatikani turvaliste seinte vahelt, et kõndida Rooma tänavatel tavaliste inimeste seas.


Üks tema esimesi ettevõtmisi pärast paavstiks saamist oli külastada Roomas asuvaid haiglaid ja Regina Coeli vanglat, kus tema sõnum vangidele oli: „Kuna teie ei saanud tulla minu juurde, siis tulin mina teie juurde.“ – põhjustades sellega tolleaegses Itaalias sensatsiooni. Meedia märkis peagi, et paavst „rääkis noortega nende omas keeles“. Üle saja aasta oli ta esimene paavst, kes lahkus Roomast, et kohtuda oma rahvaga ja kõigis linnades tervitasid teda suured rahvahulgad.

 
Kogu elu jooksul külastas see Neitsi Maarjat sügavalt armastanud kirikupea korduvalt Maarjaga seotud pühapaiku – tema meelispaik oli Lourdes Prantsusmaal. Veneetsia peapiiskopina sai talle osaks eriline au Lourdes’i uus basiilika paavsti nimel ka sisse pühitseda.


Enne Vatikani 2. kirikukogu avamist võttis paavst ette palverännaku Loretosse, et paluda Neitsi Maarja eestkostet kirikukoguga seoses. Paavstiks saades pühendas ta aga oma esimese entsüklika roosipärja palvele ning kandis hoolt, et ka paavstina oleks tal iga päev kindel ajahetk, mil roosipärga palvetada. Hommikul pühendas ta pooltunni rõõmurikastele saladustele, pärastlõunal valurikastele saladustele ning päeva lõppedes palvetas aurikkaid saladusi koos oma lähima töötajaskonnaga, kuhu kuulusid nii ta sekretär, mõned nunnad ja majapidajad. Suurest perest pärit paavst lihtsalt armastas inimeste lähedust! Ka oli ta tuntud oma huumorimeele poolest: „Kui ma söön üksi, siis tunnen ennast nagu seminarist, kes on saanud hakkama pahateoga ja kannab nüüd karistust. Proovisin seda kord nädal aega ja tundsin ennast ikka sama täbaralt. Seejärel uurisin Pühakirja, et kas seal on midagi üksi söömise kohta öeldud. Ma ei leidnud selle kohta midagi, seega lõpetasin oma eksperimendi, ja pärast seda on kõik palju parem!“. Ja teisel korral: „Igaühest võib saada paavst! Mina olen selle parim tõestus!“


See lihtne, Neitsi Maarjat ja inimesi armastav paavst lahkus igaviku teedele 3. juunil 1963. aastal. Tema moto paavstina oli niisama lihtne ja tabav: Oboedientia et Pax – kuulekus ja rahu. „Rahulik inimene saavutab rohkem kui õpetlane,“ märkis ta. Oma testamendis kirjutas paavst: „Olles sündinud vaesesse, kuid tagasihoidlikku ja lugupeetud perekonda, olen ma eriliselt õnnelik surres vaesena.“ Tema põhimõte oli mitte kunagi ära kasutada oma ametipositsiooni ja seisust onupojapoliitika edendamiseks või isikliku kasu saamise eesmärgil. Surres jäi temast maha isiklikku „vara“ sedavõrd, et iga selleks ajaks veel elus olev pereliige päris täpselt 20 dollarit.
 



Lõpetuseks mõttetera sellelt tulevikku suunatud pilguga paavstilt, mis on tulvil lihtsat ja ilusat lootust, mida meil kõigil on väga vaja:


„Kui Jumal lõi varjud, siis selleks, et valgus paremini esile pääseks!“


Monday, October 5, 2020

Mõtteeksperiment abielu kohta

Tõlgime Stephen J. Heaney artikli leheküljelt Public Discourse

Oma eelmistes artiklites olen ma väitnud, et kui seks oma loomu poolest ei viiks lasteni, ei oleks kellelegi kunagi pähe tulnud idee abielust. Mu väide võib näida paljudele ilmselge, aga me elame maailmas, kus abiellu astuvad inimesed, kes ei plaani eales lapsi saada; samamoodi abielluvad muidugi ka mõned inimesed, kes tahavad lapsi, aga on viljatud. Eelmised põlvkonnad tundsid kaasa neile, kes abiellusid, aga ei saanud lapsi, kuna eeldati, et nad tahavad lapsi, sest lõppude lõpuks nad ju abiellusid teineteisega. Enam ei saa me seda eeldada. Võib öelda, et kontratseptiivide ja kirurgilise steriliseerimise ajastu on muutnud lastetu paari nägu, ning järelikult ka abiellunud paari nägu.

Siit algab sooneutraalse abielu otsing. Maailmas, kus soov abielluda tähendab soovi seksida ja lapsi saada moel, mille kogukond on heaks kiitnud, on idee sooneutraalsest abielust nagu idee ruudulisest ringist. Sooneutraalse abielu idee saab tekkida üksnes maailmas, kus sõna "abielu" kasutatakse täiesti teisel moel, viitamaks millelegi, mille loomus on midagi hoopis muud. 

Lubage mul argumenteerida oma väite poolt seksi, laste ja abielu kohta läbi "mõtteeksperimendi" - maailmas, kus inimestel ei ole mingit sõna ega kontseptsiooni abielu kohta.

Kujutage ette noorte meeste kolooniat, kes ei mäleta, et nad oleksid kunagi kuskil mujal elanud. Tegelikult mehed isegi ei tea, et nad on mehed; nad teavad üksnes, et nad on teistsugused kõigist teistest olenditest, keda nad on kohanud. Nad on kütid ja korilased. Loomu poolest on nad sotsiaalsed olendid, kes hoolivad üksteisest, sõlmivad sõprussidemeid, proovivad üksteisele meele järgi olla, elavad üldiselt reeglite järgi ning on seoses kogukonnaelu tähtsate hetkedega loonud mitmesuguseid riituseid millegi alustamiseks, tähistamiseks või mälestamiseks. Need sotsiaalsed olendid avastavad, et teatud asjad, mida nad teineteise jaoks teevad, toovad kaasa nii füüsilist kui emotsionaalset naudingut. Nad hoolitsevad üksteise eest; masseerivad üksteise jalgu, kui need on pärast pikka jahilkäimist valusad, hoiavad ja hellitavad teineteist kurbuse ja haiguse aegadel.

Ühel päevad teatavad kaks meest, et nemad on väga erilised sõbrad, kuna nad tõeliselt naudivad üksteise seltskonda, aitavad teineteisel olla paremad, ning oskavad eriti hästi üksteise jalgu masseerida. Kogukonna liikmed muidugi rõõmustavad nende üle: sõprussidemed on tähtsad, ning kõik teavad, kui nauditav see on, kui sõber su jalgu masseerib. Need kaks lähevad aga kaugemale: nad soovivad kolida kokku eraldi onni, nii et nad saaksid teineteise jalgu privaatselt masseerida. Samuti soovivad nad oma maised varad ühendada, ning terve kogukonna ees tõotada kuni surmani üksnes teineteise jalgu masseerida.

Ehkki suud on juba ammuli, ei ole paar veel lõpetanud. Nad tahavad, et kogukond ratifitseeriks nende säärase elude ühinemise, toetaks neid nende valikus, ning aitaks neil jääda truuks üksnes teineteise jalgade masseerimisele, kui tekib kiusatus teistmoodi käituda. Nad nõuavad spetsiaalset tseremooniat oma ühiselu alustamiseks. Aga kogukond keeldub: miks on lähedane sõprus ja jalgade masseerimine nii tähtis, et selle tunnustamiseks on vaja eraldi riitust? Kas te tõesti tahate, et me sunniksime teid sõpradeks jääma, kui asjad ei lähe hästi? Ei sõpruses ega üksteisele naudingute jagamises ei ole midagi, mis nõuaks kogukonna panust. 

Idee, et kaks meest sellest kogukonnast tahaksid avalikkuse toel reserveerida eksklusiivselt teineteisele teatud nadingud ja jalamassaaži läheduse, kõlab ebatõenäoliselt, isegi absurdselt. Selline eksklusiivsus ei annaks ühelegi paarile midagi juurde, ning kogukonnal pole mingit põhjust sellistesse asjadesse sekkuda.

Isegi kui need mehed oleksid hoopis avastanud selle, mida meie nimetame seksuaalseks naudinguks, mis on ilmselgelt intensiivsem ja siduvam kui parim jalamassaaž- ning mis on aeg-ajalt üllatavalt pakiline - jääb loogika samaks: nad on avastanud midagi, mis on väga nauditav, ja mis võib tugevdada sõprust ja väljendada kiindumust. Aga sama kehtib selja sügamise, võistkonnas mängimise või ühises projektis osalemise kohta. See ei nõua eksklusiivset suhet ning kindlasti mitte erilisi kogukondlikke regulatsioone.

Lõpuks küsib üks terane vennike, kellel on filosoofilised kalduvused: Mille jaoks need tunded on? Milleks selline pakitsus? Juhid, kes tõid mehed kolooniasse, vastavad: "Vastus on teiselpool mägesid". Need, kes tahavad vastust leida, asuvad teele. 

Teiselpool mägesid elab noorte naiste koloonia. Nad tunnevad üksnes teisi naisi, kuigi tegelikult nad ei tea, et nad on naised. Nad on korilased ja põllupidajad. Kuna nemad, nagu mehedki, on loomu poolest sotsiaalsed olendid, kes üksteisest hoolivad, loovad ka nemad sõprussuhteid, ning neil on tähtsad religioossed ja kogukondlikud tseremooniad oluliste hetkede jaoks. Ka nemad leiavad, et sarnased asjad on kasulikud, nauditavad ja lohutavad - sealhulgas see, mida me võiksime nimetada "seksuaalseks" naudinguks. Ja nii teevad nad kasulikke, trööstivaid, toetavaid, hoolivaid ja meeldivaid asju.

Ja nagu mehedki - kuid siiski üsna teisel moel - ei mõista naised oma teatud kehaosi. Miks meie kehad niimoodi teevad? Mille jaoks on kogu see igatsus? Neile öeldakse: "Oodake. Vastus tuleb mägedest."

Kujutage ette üllatust, kui need kaks gruppi lõpuks kohtuvad. Siin on olendid, kes, erinevalt kõigist teistest olenditest maa peal, on just nagu meie: nad räägivad üksteisega, on intelligentsed, kõnnivad püstises asendis, tegelevad korilusega, ehitavad ja kasvatavad asju, elavad sidusas kogukonnas koos ühiselu reeglitega. Siiski on nad meist erinevad: nende kehad erinevad meie omadest mitmes ilmselges mõttes.

Te võite ette kujutada, et ei lähe kaua aega, kuni mõni ettevõtlik paar avastab vastuse oma tungidele ja igatsustele. Parim uudis on see, et mõned neist veidratest organitest sobivad üksteisega kokku intensiivselt nauditavad moel. See ei tähenda, et kõik liikmed neist kahest kogukonnast lasevad end kaasa tõmmata meeste ja naiste vahelisse naudingusse. Mõned eelistavad jääda selle juurde, mida nad on alati teinud: mõndade meeste meelest on naised, ja mõndade naiste meelest on mehed liiga imelikud, liiga võõrad, et jagada nendega säärast intiimsust. Ja nii jätkavad nad vanade harjumuste kohaselt. 

Vaatamata sellele pöördele naudingute jagamises ja lähedasemateks sõpradeks saamises, ei ole toimunud midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli status quo ante. Nad on avastanud uue viisi naudingute jagamiseks. Aga lõpuks ei näe nad mingit vahet selle vahel, mida nad tegid oma isoleeritud koloonias, ja mida nad nüüd teevad segukoloonias. Ei individuaalsed mehed ja naised ega ka kogukond ei näe ühtki põhjust, miks nad peaksid sellist paaritumist pidama millekski muuks kui naudinguid sisaldavaks, sõprust tugevdavaks tegevuseks, nagu jalgade masseerimine või selja sügamine, mängude mängimine või koos töötamine.

Aga kui üheksa kuu pärast sünnib esimene laps, ning esimene ema toidab teda ja esimene isa kaitseb ja hoolitseb nende eest, taipab kogukond: siis selle jaoks on need tungid ja sellised kehad!

Nendel tingimustel saab kogukond ja selle individuaalsed liikmed aru, millise märkimisväärse sündmusega on tegu. Nendest kehadest, mehest ja naisest, sünnib selle akti läbi maailma laps - laps, keda peab kaitsma, toitma ja õpetama. Nüüd on kogukonnal põhjust öelda mitmeid asju: esiteks, see asi, mida mehed ja naised on üksteisega teinud, on terve kogukonna jaoks erakordsete tagajärgedega - tagajärgedega, mida meie tegudel eraldi või eelmistes isoleeritud kogukondades ei olnud. Teiseks, sellel on erakordsed tagajärjed paari jaoks, kes on vastu võtnud nii kingituse, mille eest nad ihkavad hoolt kanda, kui ka suure vastutuse. Kolmandaks on sellel tõsine implikatsioon lapse seisukohalt, kes end nüüd maailmast leiab, vajades hoolt, haridust ning turvalist teadmist selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Neljandaks, nüüd, kus nad näevad, mille jaoks on nende kehad ja ihad, mõistavad kogukonna liikmed, et oma endiste tegudega nad kasutasid oma kehasid vääralt ja suunasid oma tunge valesti (kuigi see ei olnud nende süü, kuna neil ei olnud täit informatsiooni).

Seepärast on see kogukonna, paari ja kõige erilisemal moel lapse huvides, et inimseksuaalsust kaitstaks ja kasvatataks nõnda, et seda õigesti kasutataks. Sellel põhjusel on vastassoo esindajaga seksuaalsesse suhtesse astumine tõsine asi nii kogukonna kui paari jaoks, väärides tunnustuse ja aktsepteerimise tseremooniat, turvalisust kogukonnas ja kogukonna poolt, ning reegleid seksuaalse praktiga kohta. Alles siin saab esile tõusta abielu idee - mitte paari soovist saada tunnustatud, mitte kiindumuse ja läheduse tunnetest, vaid inimseksuaalsuse reaalsusega silmitsi seismisest.

Muidugi on see lugu mõtteeksperiment, mitte ajalugu. See illustreerib, et on väga inimlik luua sõprussidemeid, mis keskenduvad ja võimenduvad vastastikku meeldivates tegevustes. Aga see illustreerib ka abielu idee põhjendamatust maailmas, kus nauditavad teod ei vii oma loomu poolest lasteni; teiste sõnadega, see näitab, et abielu kui kõigest täiskasvanute ihade, naudingute ja tunnustuse objekt on põhjendamatu - aga see on kaasaegne arusaam abielust.

Abielu kaasaegne iseloomustus on järgmine: (1) kaks inimest, (2) kellel on suur kiindumus teineteise vastu (hõlmates tavaliselt soovi tunda üksteist sügavamalt, isiklikku lähedust ja vastastikku hoolt), (3) kes samuti tahavad üksteisega seksida, nii et (4) nad nõustuvad oma elusid materiaalselt ja majanduslikult siduma ja (5) seksima ainult üksteisega, (6) ning kogukond rituaalselt tunnustab, kiidab heaks ja (tihti materiaalselt) toetab seda. Kuna samasoolised paarid võivad esimese viie kriteeriumi alla mahtuda sama lihtsasti nagu vastassoolised paarid, siis kuidas saab ühiskond keelduda kuuendast? Kui see nimekiri kirjeldab täielikult seksi ja abielu õiget suhet - seks on vaid sügavam väljendus isiklikust kiindumusest ja sõprusest, ning abielu on korraldus, mis ei ole seotud millegi muuga - siis me peame tunnistama, et samasoolised paarid on abielu jaoks täpselt sama sobivad nagu vastassoolised paarid.

Aga siinkohal peab välja tooma, et aktil, milles vastassoolised paarid soovivad osaleda, on väga avalik tagajärg: lapsed. Lubage mul oma esialgne väide sõnastada teisiti: kui seksuaalne vahekord mehe ja naise vahel viiks loomu poolest alati samade tagajärgedeni, nagu genitaalne kontakt kahe samast soost isiku vahel - see tähendab, naudingu, suurema läheduse tundeni, isegi üksteisele tõotuste andmise ja armastuseni, aga ei millegi muuni - siis ei oleks mitte keegi mitte kunagi välja mõelnud abielu.

Parim, mida võib öelda kaasaegse "abielu" kohta - tahtlikult lastetu ühenduse kohta, või ühenduse kohta, mis loodi täiskasvanute ihasid silmas pidades ja kus lapsed on teisejärguline ja asendatav osa - on see, et tegu on täielikult parasiidiga, mis elatub abielu tegelikust mõttest. Kuna seda on võimatu ette kujutada iseenesest, võtab see päris abielu ning jätab selle ilma ainsast asjast, mis sellele mõtte annab, aga viitab sellele endiselt sama nimega. See tähendab, et "sooneutraalse abielu" idee, mis toetub täielikult arusaamale, et on võimalik ette kujutada abielu, mis eksisteerib täiskasvanute ihade pärast, on sellel samal põhjusel tervest mõistusest kaks sammu tagapool. 

Sunday, October 4, 2020

Prantsuse päritolu eestlasest piiskop: ”Me peame elama tõe järgi ja ütlema tõtt armastuses!”

Kirjutab kirjandusteadlane Merle Veesalu-Rand

30. augustil ja ühtlasi oma 60. juubelil esitles katoliku ülemhingekarjane Philippe Jourdan oma eluloolist teost “Argipäeva imed. Philippe Jourdani lugu” (kirjastus Gallus 2020), mille autoriks on Indrek Koff. Raamat annab ülevaate isa Philippe’i elutee tähtsamatest verstapostidest, sealhulgas lapsepõlvest, silmapaistvate õpitulemustega haridusteest, vaimulikuks kujunemisest ja Eestis teenimisest.

Märkimisväärne on fakt, et Philippe Jourdan on viimane Johannes Paulus 2. poolt ametissenimetatud piiskop. Samuti asjaolu, et isa Philippe’l pole möödunud päevagi missa pühitsemiseta (välja arvatud üks päev, millest saab lugeda raamatust). Nii et kui palvetamises jagataks musti vöid, oleks musta vöö tase ammugi käes. Samas on isa Philippe ka praktilistele töödele käed julgelt külge pannud, sest Eestis tuli palju nullist üles ehitada.

Sõjaväeteenistuses olles palus Philippe ennast iga päev missale viia ja tõmbas teisigi kaasa. Leidus ka humoorikaid seiku: “Kord kuulis Philippe, kuidas kapten viipas tema poole ja küsis allohvitserilt: “Tea, kas see usutuhin läbi ei hakka saama juba?” (lk.97).

Pariisi ülikooli päevil tegi isa Philippe noortetööd ja oli kaplan. Tema organiseerimisvõimekus avaldus muuhulgas ka Roomas õppimise ajal, kui paavst Johannes Paulus 2. palus ülikoolide noori paavsti missale kutsuda ja neist kasvasid välja üleilmsed noortepäevad (lk.107).

Koffi kirjastiili iseloomustab mahlakas rahvapärane keel (“Ja Philippe’i puhul teame juba, et tema võttis õppimist täie tõsidusega ja mingit utsitamist ei vajanud. Tänu sellele õnnestus tal tavapärasest aasta nooremana, seitsmeteistkümneaastaselt sooritada küpsuseksamid hiilgavate tulemustega ja saada sama soojaga sisse Päikesekuninga kooli”(lk.63);“võõras lasi kõrvad lonti,” (lk. 78); leidub kuhjaga kujundlikke väljendeid, nt. “seda saab kuulata südamega, kui süda on õigele lainepikkusele timmitud” (lk.118).

Philippe Jourdan otsustas liituda Opus Dei personaalprelatuuriga.

Koff kirjeldab ilmekalt, kuidas peategelase isadus alguse sai. Philippe vanemad Yves ja Lucette olid esialgu poja ametivaliku pärast kohkunud, kuna katoliku preestritel ei tohi olla lapsi ega peret, nemad aga unistasid lapselastest. Oli ju nende poeg internaadis elades püüdnud sinna tüdrukuid organiseerida, mispeale soovitati tal rohkem pihil käia ja ta käiski. Koff kirjutab: “Philippe’i vanemad olid hämmingus, nad ei saanud aru, ja muidugi ka kurvastasid – iga armastav vanem ootab sisimas aega, kui temast võiks saada armastav vanavanem. Aga tsölibaadis elamise otsus lõikab selle võimaluse ära”(lk.93).

Isa Philippe’i vend Pierre valis samuti preestritee, aga kolmandal vennal on naine ja laps ning elu läheb edasi. Muuseas, vanasti käisid ilusate rahvariietega eesti tüdrukud kirikus ja panid ühtlasi oma tulevasele mehele silma peale. Selle kohta on meie kultuuri üks alustaladest Hando Runnel tabavalt kirjutanud:
Ma armastasin kirikut, nad kahtlustasid tüdrukut.
Jumal, sina korraldad
kõik asjad targasti!

See jääb ikkagi saladuskatte alla, kuidas preestriks saamise pööre toimus, sest alguses Opus Deiga liitudes terendas Philippe’l pereelu horisont silme ees. Tema vanemad on poja elutee üle rõõmsad, sest ta on Eestis kirikupeana õnnelik. Opus Dei (mille nimetus maakeeli on Jumala Tee) suhtes on eestlastel ohtralt eelarvamusi: ”Teatakse, et Opus on ülisalajane organisatsioon, mis on ajanud oma kombitsad laiali üle terve maakera ning mille kõrgeim juhtkond elab uhketes lossides ja supleb rahas – nii kaudses kui ka lausa otseses tähenduses (silme ette tuleb piilupart Donaldi rikas onu Robert, kuldmüntides suplev maailma rikkaim Part)” (lk.88).

Opus Dei suunas isa Philippe koos 4 kaaslasega 1996. aastal Eestisse teenima. 2005. aastal sai isa Philippe’st Eduard Profittlichi järel teine katoliku piiskop. Juba Eesti missiooni alguses tajus isa Philippe, et suuresti kiviusku põlisrahvale on olulised ka kivid. Sestap seisis ta eestlaste jaoks tähtsa kivi otsas ja kuulutas: Kõik Eestimaa kristlased peavad olema üks pere! Küllap viis avatud, oikumeeniline suhtumine ta Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendi ametikohale. Ja et veelgi suurendada solidaarsust meie rahvaga, võttis 2005. aastal vastu eesti kodakondsuse. Tema vanemad naljatlevad, et neil on eestlasest poeg.

Oleks soovinud põhjalikumat käsitlust, kuidas isa Philippe jutlused sünnivad ja inimesi kõnetavad, miks neid kuulamas käiakse. Need on mitmekihilised, tähendusrikkad ja elulised (Indrek Koff toob pigem huumorivõtmes välja, kuidas kaks naist said samaaegselt isa Philippe’i kohta ilmutuse ja tõid talle enne missat sõnad suhu).

Isa Philippe leiab kergesti ühise keele nii külamehe kui paavstiga ja temaga kohtuvad meelsasti ka kirikukauged inimesed. Pea igal suvel on ta külastanud lastelaagrit Kodasemal. Esile on toodud tema rahulikkust, head huumorimeelt ning keelelist andekust. Teatrikorüfee Lembit Peterson on öelnud: “Autoriteet armastusega, seda me tajume oma piiskopi poolt.” (lk.197)

Peale insenerikutse omandamist mainekas Sildade ja Teede Koolis loobus Philippe Jourdan paljutõotavast insenerikarjäärist. Ega amet meest ei riku – nüüd ehitab ta sildu inimeste ja riikide vahel. Autor tegi südantsoojendava külaskäigu isa Philippe kodukülla tema vanemate juurde ja kogus nende isiklikke mälestusi. Raamatut elavdavad peategelase kooliaegsete sõprade meenutused. Teost illustreerib rikkalik fotogalerii nii erakogust kui mujalt.

Kohati tõdeb Koff, et tal jääb erakordsete hetkede kirjeldamiseks sõnadest puudu.

“Ma teen teid inimestepüüdjateks!” lubas Jeesus Kristus oma järeltulijatele. See kehtib täiel määral ka isa Philippe’i kohta, kelle karismast räägitakse legendaarseid lugusid, et inimene astus esimest korda kirikusse sisse ja järgmisel päeval oli juba kiriku külge kinnitatud.

Eesti rahvas ja erinevate koguduste liikmed on isa Philippe’i üdini omaks võtnud ning seda kinnitas pikk õnnitlejate järjekord tema juubelil ja raamatuesitlusel. Tänu tema õnnistusele on meil esimene nn. kirikuminister, kristlikus halastustöös silma paistnud rahvastikuminister Riina Solman.

Olgem tänulikud, et Eestil on maailma diplomaatilisel areenil nii mitmekülgne esindaja nagu isa Philippe. Ta oli ka esimeste Välisministeeriumi poolt 20.02.2020 välja antud teeneteristide saajate seas.

Järgmise aasta Maailmakoristuspäeval toimub esmakordne üleilmne seesmine puhastusaktsioon palvelaine näol, mille üheks mentoriks on palutud isa Philippe. Loodetavasti leiab ta aega kirjutamiseks, sest tulevaste raamatute tarvis oleks autobiograafilist materjali küllaga. Näiteks jutlustest, palverännakutest, avalikest loengutest jne. Huvitav oleks teada saada suhtlemisest Fanny de Siversi, isa Vello, paavst Franciscusega.

Reaalala inimesena ei aja isa Philippe imesid taga, vaid suunab neid argipäevas ise looma. Meenub tema jõulujutlus, kus ta kutsus kõiki üles hoolitsema selle eest, et ei oleks üksildasi paiku, minema üksildaste inimeste juurde ja olema nendega koos. Petlemma linn oli tema sõnul üksildase paiga sümbol, kus Jeesuslapsele ei olnud ruumi: “Me peame oma igapäevaelus hoolitsema, et ei oleks neid üksildasi kohti ja inimesi!“

See tähendabki argipäeva imesid, mis on meile kõigile kättesaadavad. Isa Philippe on teinud palju selleks, et Eesti ei oleks maailmas üksildane paik.

Saturday, September 26, 2020

Tugev Maarja armust – isa Kentenich

Kirjutab Kristel Kaar

15. septembril tähistasime Kirikus Neitsi Maarja Valu Ema püha. Samal päeval 52 aastat tagasi lahkus meie hulgast isa Kentenich – mees, kelle elus mängis Neitsi Maarja keskset rolli ja kes ammutas tema eeskujust tohutut jõudu.



Isa Kentenichi lugu pakub mõtteainet ja inspiratsiooni kui inimese lugu, kes liikus lakkamatult ühest katsumusest teise, kuid kelle sisemine jõud ja energia tundusid sellest ainult kasvavat. Mitmeski mõttes on see lugu usaldusest. Esimese usalduse õppetunni sai isa Kentenich õige varakult. Ta õppis, et seal, kus on Valu Ema, on ka Lootuse Ema, kellele võime usaldada kõik oma kõhklused ja mured. See teadmine vabastas ja aitas tal liikuda edasi ka kõige keerukamates elu olukordades.

***


Aasta 1894. Oberhauseni linnakese püha Vincenti orbudekodu ees seisab murest murtud ema koos 8-aastase pojaga.


Joseph Kentenich on nimelt sündinud vallaslapsena. Kui ta majateenijast emal ei ole enam võimalik poega sugulaste juures hoida, tuleb tal valida kahest halvast parem: pakkuda pojale vähemalt peavarju ja haridust.


Kuid ema ja poeg ei seisa orbudekodu ees päris üksi. Nagu tuntud kristlik autor Corrie ten Boom on öelnud: „See, kes hingab kõigeväelise varju all, on pimeduses, kuid üksnes seepärast, et Jumal on päris tema kõrval.“ – sealsamas orbudekodu ees on ka üks Neitsi Maarja kujuke ulatamas roosipärja helmeid püha Dominicusele ja püha Siena Katariinale. Seda märgates võtab Kentenichi ema, samuti Katharina, oma kaelast ainsa allesjäänud vääriseseme – kullast risti – ja paneb selle ümber Neitsi Maarja kaela. Sealsamas palub ta Jumalaemal oma poja eest hoolitseda. Seejärel võtab ta risti ja paneb selle poisikesele kaela. 


Ilmselt sööbis see hetk poisile igaveseks mällu. Kuid tal ei olnud kombeks vaadata liiga palju olnule tagasi. Sellestki hetkest võttis ta endaga kaasa parima osa.


Orbudekodus ei saa väike Joseph mitte üksnes haridust, vaid kasvab tema armastus Jumala vastu. Juba 11-aastasena tunneb ta kutsumust saada preestriks. Mõned aastad hiljem õpibki andekas noormees juba seminaris ja sellest ajast pärinevad 18-aastase Kentenichi päevikusse talletatud read: „Minu ainus eesmärk on Jumal. Tema peab olema täht, mis juhib mind mu elus.“ 


Kuid Kentenich teab väga hästi oma nõrkusi. Intellektuaalse ja perfektsionistliku loomu tõttu veedab noor seminarist tunde raamatute seltsis, püüdes avastada tõde. Kohati tundub talle, et ta ei ole võimeline armastama ei Jumalat ega ka oma ligimest sellise armastusega, nagu meilt seda nõuab Pühakiri.


Aga siis pöörab ta pilgu Neitsi Maarjale, kriis leeveneb, ja ta taasavastab oma isikliku sideme Jumalaga. Enam ei ole armastus abstraktne idee, vaid elu andev reaalsus. Armastuse sidemest, mis ühendas Jeesust ja Maarjat, saab isiklik eeskuju, kuidas Maarja kombel Jumalat armastada.


8. juulil 1910. aastal pühitsetakse 24-aastane Kentenich preestriks ja ta ühineb pallottiinide orduga. Pole vist juhus, et selle ordu motoks on Mater habebit curam (Ema kannab hoolt), mida Kentenich kordab ikka ja jälle, kui seisab silmitsi mõne katsumusega. Ja neid tuleb palju. Esimene kohe pärast preestriks pühitsemist: Kentenich sooviks minna misjonitööle Aafrikasse, kuid viletsa tervise tõttu peab sellest mõttest loobuma.


Ta asub tööle preestriseminaris, kus tema põhjalikud teadmised peagi märkimist leiavad. Kuid juba saabub uus kriis. Seminaristid ei ole rahul õppeasutuse liigrangete reeglitega ja hakkavad mässama, kattes õppehoone seinad grafitiga. Selles olukorras otsustavad kaks preestrit õppeasutuses kohe ameti maha panna. Nooruke isa Kentenich lükatakse ette: ta peab pahased seminaristid kuidagi maha rahustama.


Taas tuleb korrata motot: Mater habebit curam


Vihaste seminaristide ette astudes ütleb isa Kentenich lihtsalt: „Ma olen teie käsutuses sellena, kes ma olen ja kõigega, mis mul on: oma teadmiste ja võhiklikkusega, oma oskuste ja puudustega, kuid ennekõike oma südamega….Me asume omandama uusi teadmisi Maarja kaitse all, et meist saaksid tugevad, vabad ja preestriseisuseks sobivad mehed.


Just selles ootamatus kriisis leiab isa Kentenich oma elu kutsumuse. Inspireerituna pallottiinide vaimsusest, asub ta mõnede seminaristide kaasabil rajama liikumist, mis saab tuntuks Schoenstatti liikumise nime all. Selle liikumise südameks on „armastuse leping“ Neitsi Maarjaga. Esimene kogunemine 20 seminaristiga toimub õppehoone mahajäetud Püha Miikaeli kabelis. Kongregatsiooni nimetus tulebki saksakeelsest sõnast, mis tähendab „kaunist paika“. Sügavalt puudutatud Maarja emalikust armastusest Jeesuse ja kogu inimkonna vastu palub noor preester, et hüljatud kabelist võiks saada see „kaunis paik“, kust vaimuharidust saanud preestrid viivad armastuse sõnumi tuhandete inimesteni kogu maailmas.


Parajasti on käimas 1. maailmasõda, milles nii mõnigi isa Kentenichi noortest seminaristidest jätab oma elu. Üks neist, Joseph Engling, hukkub kohe sõja alguspäevil Põhja-Prantsusmaal. Isa Kentenich leiab samal ajal pildi Jeesuslapsest Neitsi Maarjaga. Vaatamata pildi pea olematule kunstilisele väärtusele on ta lummatud õrnusest, millega Maarja Jeesuslast oma rinnale surub. Niisiis laseb ta pildi asetada kabelis altari kohale. Pilt, mis saab tuntuks kui Mater Ter Admirabilis (kolmekordselt imeväärne Ema), annab omakorda nime ajakirjale, mida saadetakse rindel olevatele noortele sõduritele, et tõsta nende võitlusmoraali.


Sõjajärgsetel aastatel reisib isa Kentenich väsimatult mööda Saksamaad ja ümbruskaudseid saksakeelseid riike, organiseerides arvukalt retriite ja pidades loenguid. Hinnanguliselt jõudis Kentenich sel viisil 1928.-1935. aastal igal aastal enam kui 2000 preestrini.


Saksamaal aga tõstab pead natsiliikumine ja isa Kentenich oma sõnumiga on neile pinnuks silmas; eriti pärast seda, kui ta on kommenteerinud haakristi järgmiselt: „Meie siin järgime Kristuse risti.


1941. aastal isa Kentenich vahistatakse. Lootuses, et nüüd juba 55-aastase preestri saab kerge vaevaga murda, määratakse ta kuuks ajaks üksikvangistusse pimedasse ilma ventilatsioonita punkrisse. Kuu aega selles punkris võtab isa Kentenichilt küll tervise, kuid oodatud murdumise asemel on ta tulvil lausa imekspandavat rahu. Teadmata, mida sellise preestriga peale hakata, saadetakse ta edasi Dachau koonduslaagrisse. Isa Kentenich jääb laagrisse kokku kolmeks aastaks. Olukorras, kus paljusid tabab meeleheide, näeb tema hoopis võimalust teisi raskes olukorras teenida ja ühtlasi ohverdada see kogemus oma kongregatsiooni nimel. Pealegi, 12 000 vangist laagris on lausa 2600 tema ametikaaslased preestrid! Tõeline preestrite armee! Kuna Saksa vangidel on võimalik osaleda Missal siiski ainult üks kord päevas, tähendab see preestrite jaoks päris pikka ootust. Aasta pärast Dachausse saabumist jõuabki kätte päev, mil isa Kentenich saab lõpuks pühitseda Missat. Juhtumisi on see veel 19. märts – tema nimipühaku, püha Joosepi päev. Milline rõõm pärast pikka ootusaega! Kuidas aga Jumala armust kantud sõnum võib mõjutada ka kõige viletsamaid inimolendeid, sellest annab tunnistust fakt, et isa Kentenichil tekib laagris võimalus pidada igaõhtuseid loenguid kaasvangidele. Seda võimaldab talle Gutmanni-nimeline kaasvang, kes on „edutatud“ plokiülemaks. Hugo Gutmann on kommunist ja paras tülinorija. Isa Kentenichi saabudes teatab ta bravuurikalt: „Sa võid siin oma Jumala ära unustada; mitte keegi meist siin laagris ei ole näinud Jumalat!" Kuid nähes isa Kentenichi jagamas kaasvangidele raasukesi oma kasinast toiduportsjonist, tema suhtumine muutub. Päeval, mil isa Kentenich peaks viletsa tervise tõttu saadetama gaasikambrisse, otsustab Gutmann preestri sellest saatusest päästa, varjates teda ringkäigule tulnud arsti eest. Pannes kaalule oma elu, annab ta ühtlasi võimaluse Jumalasõnal laagris levida.

Isa Kentenich pärast vabanemist⁣
Schoenstatti naasmas


1945. aastal aprillis vangid vabastatakse ja juba sama aasta nelipühadel on isa Kentenich tagasi Schoenstattis, jätkates oma tööd niisama energiliselt nagu varem. 


Isa Kentenichi karastunud vaim elab üle veel ka mitu hilisemat katsumust. Schoenstatti liikumisele leidub nii poolehoidjaid kui ka vastaseid, kes viimaks saavutavad tema saatmise Milwaukee osariiki USAs, kus ta viibib kokku 14 aastat. Selle aja jooksul on ta eemaldatud ta enda rajatud organisatsiooni tegevusest. Teenides sealse saksakeelse katoliku koguduse preestrina jätkab isa Kentenich oma igapäevatööd, võttes sedagi olukorda kui armastuse ja alandlikkuse õppetundi.



Alles 1965. aasta oktoobris saab nüüd juba pea 80-aastane isa Kentenich tagasi õigused juhtida enda loodud organisatsiooni. Paavst Paul VI võtab ta oma audientsil vastu vaid mõned päevad pärast 2. Vatikani Kirikukogu ametlikku lõppu. Sama aasta jõulupühadeks jõuab nüüd juba valge habemega isa Kentenich oma armastatud Schoenstatti – „kaunisse paika“, millele ta ligi 50 aastat tagasi aluse pani. Oma viimasel kolmel eluaastal jätkab ta väsimatult tööd, pöördudes mitmel korral Saksamaa katoliiklaste poole ja innustades neid rasketel aegadel lootma ikka Maarja peale, kes isa Kentenichi sõnul on „tõhusaim relv elava Jumala käes“.


Maarja ülesanne on tuua Kristus maailma ja maailm Kristuse juurde…Olen veendunud, et praeguse aja kriise ei saa lahendada Maarja abita.


Oma surmapäeval, 15. septembril 1968. aastal, pühitseb väsimatu isa Kentenich taaskord Püha Missat, millest võtab osa 600 tema kongregatsiooni kuuluvat Maarja õde.   


Võib öelda, et isa Kentenich armastas kõike Neitsi Maarjaga seotut – Maarja, kes olles inimene nagu meiegi, tegi armastusest Jumala vastu suurima Armastuse teo. See algas päevast, mil ta pidi jätma jumalaga oma emaga, kuid sai teadlikuks Ema armastusest. Paljudest rasketest olukordadest kandis isa Kentenichi läbi palve. Roosipärja palvest rääkis ta kõige sagedamini kui „heast sõbrast“. Lõpetangi siinkohal tema lihtsate ja julgustavate sõnadega:


Roosipärg on hea sõber rõõmuhetkel, kuid veel parem sõber lahingus. Ka täna on lakkamatult põrisemas lahingutrummid. Terve meie elu on üks suur lahing. Me sõltume truudest ja headest sõpradest. Just selline hea sõber meie ajastu suures lahingus on roosipärja palve.

Thursday, September 17, 2020

Joe Bidenist ja katoliiklusest

Kirjutab Heido Trofimov

3. novembril 2020. aastal valitakse USAs presidenti. 57 aastat pärast riigi ajaloo ainsa katoliiklasest presidendi surma on üks kahest peamisest presidendikandidaadist Joe Biden, mees, kes on ristitud katoliiklasena, abiellus katoliiklikul tseremoonial, käib regulaarselt Missal ja on muuhulgas öelnud, "Minu usk on mu elu nurgakivi: see on mind lohutanud kaotuses ja kurbuses ning aidanud säilitada alandlikkust võidus ja rõõmus. Ning sellel meie riigi jaoks süngel ajal, nii paljude ameeriklaste jaoks valu, lahutatuse ja haiguse ajal, on mu usk olnud valgustavaks teejuhiks ja katkematuks meeldetuletuseks, et Jumal on meile kõigile andnud fundamentaalse väärikuse ja inimsuse." [1]

Aga armastuse apostel Johannes manitseb meid, et me ei armastaks sõna ja keelega, vaid teoga ja tõega (1Jh 3:18). Vaatame lähemalt Bideni suhet viimase kahega.

Kuigi Biden ütleb, et nunnad õpetasid talle tema nooruses "kohustust üksteisest hoolida", kavatseb ta presidendiks saades sundida ühte nunnade kongregatsiooni vastu nende südametunnistust jagama rasestumisvastaseid vahendeid ja abortatiive[2].

Bideni sõber Warren Rudman meenutab, kuidas ta kohtus 1992. aastal Bideniga raudteejaamas, samal päeval, kui USA Ülemkohus oli otsustanud üheainsa hääleenamusega, et abort on peaaegu alati konstitutsiooniline õigus:

"Algul ei näinud ma Joed; siis märkasin ma teda lehvitamas kaugemalt perroonilt. Me hakkasime üksteise poole läbi rahva jooksma, ning kui me kohtusime, me embasime, naersime ja nutsime."

Kaks meest olid kohtunike aborditoetuse üle nii keevaliselt rõõmsad, et nad praktiliselt tantsisid, ning pealtvaatajad pidid neid hulludeks pidama, aga Rudmani sõnul: "Me lihtsalt jätkasime naermist ja üksteise kaisutamist, sest mõnikord õnnelikud lõpud eksisteerivad.[3]" Alles käesoleval aastal loobus Biden ka nõudmisest, et abortide toetamiseks ei tohi kasutada maksumaksjate raha - oma viimasest viigilehest väitele, et ta on abordi küsimuses "mõõdukas"[4].

Asepresidendina laulatas Biden ainsas "pulmas", mille ta on kunagi läbi viinud, omavahel kaks meest. "Ma olen uhke, et laulatasin oma kodus Briani ja Joe. Ma ei saaks olla õnnelikum," kirjutas Biden [5].

Pole vaja meelde tuletada, et kõik see on rängas vastuolus katekismusega. See ei peaks morjendama üksnes katoliiklasi, vaid kõiki potentsiaalseid Joe Bideni toetajaid. Kui usaldusväärne saab olla näiteks mees, kes sõnades ülistab teaduslikku maailmapilti, aga samal ajal lubab vähendada kõrghariduse rahastust homöopaatia arvelt? Ka need, kes jagavad Bideni maailmavaadet, peaksid tunnistama, et on ebaaus või lihtsalt rumal end samal ajal reklaamida katoliiklasena.

Ei aita spekuleerimine selle üle, et Biden võib olla esinduslik katoliiklane sisulistes küsimustes: uskuda kolmainsusesse, inkarnatsiooni, ülestõusmisesse ja risti lunastavasse väesse (kuigi me ei tea, mida ta neist asjadest arvab, kuna tema religiooniteemalised sõnavõtud on väga üldised ja horisontaalsed), aga lihtsalt nendes moraalsetes küsimustes ei nõustu Kiriku õpetusega. Kirik teeb väga selgeks, et need moraalialased küsimused on katoliiklaseks olemise seisukohalt väga sisulised ning kõikidelt liikmetelt on nõutav ühtne arusaam. Kanoonilise õiguse kohaselt on kõik, kes abordi teostavad, automaatselt ekskommunikeeritud (kaanon 1398), ning katekismus (2271) ütleb: "Alates esimesest sajandist on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ja see jääb muudetamatuks." Vatikani II kirikukogu nimetas aborti kirjeldamatuks kuriteoks[6] ning Johannes Paulus II sõnul on meil kõigil abordi küsimuses "vältimatu vastutus valida tingimusteta elu poolt olemine"[7].

Kujutage ette, et keegi töötab tekstiilifirmas, mis loodi muuhulgas lootuses võidelda karusnaha kasutamise vastu. Firma põhikiri ütleb, et töötajatel on keelatud karusnahka kanda; igal aastal panustab firma karusnaha vastasesse võitlusesse ja firma juhid võtavad tihti sõna karusnaha vastu. Üks firma töötaja, kes väidab end olevat firma patrioot, on ühiskonnas positsioonil, kus tal oleks võimalik firma seisukohtade edendamiseks midagi teha, aga ta kannab nii ise karusnahka kui ka hääletab alati karusnahafarmide võimestamise poolt. Sõltumata sellest, mida me ise karusnahast arvame, peaksime seda inimest pidama silmakirjalikuks või lihtsalt rumalaks.

Kõik see ei tähenda, et Joe Biden ei oleks katoliiklane. C.S. Lewis tuletab meile "Lihtsalt kristluse" eessõnas meelde, et kõik kristlased ei ole alati head kristlased. Katoliiklaste jaoks on küsimus isegi kompromissitum: Kiriku silmis jäävad kõik katoliiklased alati katoliiklasteks. Jah, katoliiklane võib langeda hereesiasse või apostaasiasse ja saada ekskommunikeeritud, ta võib hakata moslemiks või võitlevaks ateistiks, aga mitte kunagi kedagi ei ristita ega võeta Kirikusse vastu teist korda. Kui katoliiklane on hakanud moslemiks, ateistiks või aborditoetajaks, siis on ta kui surnud rakk Kristuse ihus, aga siiski ihu liige. Absoluutses mõttes ei ole võimalik lõpetada katoliiklaseks olemist, kuigi on võimalik lämmatada oma suhe kirikuga. Sel juhul ei ole katoliiklaseks olemisest palju kasu, ilmselt oleks sellisele inimesele parem, kui ta ei oleks kunagi olnud katoliiklane. Ning kui ta samal ajal reklaamib end katoliiklasena, on see pigem veel üks lisapatt. "Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule." (Lk 17:2).

Keegi võib siinkohal juhtida tähelepanu sellele, kuidas Bidenile (väga üksikute eranditega) jagatakse Ameerika kirikutes alati armulauda. Tõepoolest, kui kogu eelnev info vastab tõele, siis kuidas on see võimalik, niivõrd kui armulauda võib jagada üksnes armu seisundis Kiriku liikmetele?

Lühike vastus on, et see ei peaks nii olema, ning selle toimumine on suur häbi. Aga põhjused selle taga vajavad natuke pikemat lahtiseletamist. Phil Lawler kirjutab leheküljel catholicculture.com, et ameerika piiskoppide armulaua-jagamise poliitika peamine arhitekt oli kardinal Theodor McCarrick, kes kahe aasta eest laitseeriti (jäeti ilma preestri õigustest) ja pagendati eraklusse, kuna ta mõisteti süüdi nii laste kui noorte seminaristide seksuaalses kuritarvitamises tervete aastakümnete vältel.

2004. aastal moodustati ameerikas komitee, uurimaks, kas aborti toetavaid poliitikuid tohib armulauale lubada, ning seda komiteed juhtis kardinal Theodor McCarrick. Komitee pöördus selle küsimusega Vatikani poole, ning neile vastas Joseph Ratzinger, kes oli sel ajal kardinal ja usudoktriini kongregatsiooni juht (hilisem paavst Benedictus XVI).

Vabatahtlikult ei avalikustanud McCarrick kunagi Ratzingeri kirja sisu. Kui piiskopid kogunesid, teatas McCarrick, et tema meelest ei oleks "pastoraalselt arukas" armulauda keelata, kuna see muudaks armulaua poliitilise võistluse osaks. Ta väitis, et kardinal Ratzinger toetab teda selles hinnangus. Ta ütles, et Ratzingeri sõnul "esineb olukordi, kus armulaua jagamisest võib keelduda, aga ta jätab meie kui pastorite otsustada, kas minna seda teed." 

Aga seda öeldes McCarrick valetas.

Lõpuks otsustas piiskoppide kogu, et individuaalsed piiskopid võivad selles küsimuses langetada "legitiimselt erinevaid otsuseid kõige arukama pastoraalse tegutsemise huvides". McCarricki komitee raport postitati ameerika piiskoppide konverentsi ametlikule veebileheküljele, kardinal Ratzingeri kirja aga üles ei pandud.

Kaks nädalat pärast seda sündmust lekkis internetti kardinel Ratzingeri täielik kiri, kus öeldakse, et kui katoliiklane on legaalse abordi tunnustatud toetaja ning jääb oma seisukoha juurde ka pärast seda, kui piiskop on teda privaatselt manitsenud, siis "Püha armulaua jagaja peab keelduma talle armulauda andmast". Ajakiri The Tablet raporteeris: "Ameerika piiskopid otsustasid mitte järgida Vatikani juhiseid armualaua jagamise kohta aborti toetavatele poliitikutele".

Kas ameerika piiskopid oleksid läinud rangemat teed, kui nad oleksid kuulnud, mida tulevane paavst tegelikult ütles? Tänu Theodor McCarrickule ei saa me seda kunagi teada.


[1] https://catholicherald.co.uk/biden-talks-catholic-faith-after-trump-says-former-vp-is-against-god/

[2] https://catholicherald.co.uk/biden-says-nuns-inspire-him-to-run-despite-plans-to-sue-little-sisters/

[3] https://www.ncregister.com/blog/how-joe-biden-celebrated-the-day-of-a-pro-abortion-victory

[4] https://www.nytimes.com/2019/06/06/us/politics/joe-biden-hyde-amendment.html

[5] https://abcnews.go.com/Politics/vice-president-joe-biden-officiated-wedding-sex-couple/story?id=41058123

[6] Gaudium et spes, 51: https://web.archive.org/web/20110411023509/https://www.vatican.va/archive/hist_councils/ii_vatican_council/documents/vat-ii_cons_19651207_gaudium-et-spes_en.html

[7] Evangelium vitae, http://w2.vatican.va/content/john-paul-ii/en/encyclicals/documents/hf_jp-ii_enc_25031995_evangelium-vitae.html

Saturday, September 12, 2020

Entsüklika vendlusest - aastast 1884

3. oktoobril avaldatakse paavst Franciscuse uus entsüklika vendlusest (Fratelli tutti, "Kõik on vennad"). See on püha Franciscuse püha eelõhtu (mis sel aastal sattus pühapäevale), ning paavst Franciscus kavatseb sel päeval Assisis olla (kus püha Franciscuse päev on ilmselt suurpüha staatuses). 

Entsüklika ootuses võime mõelda teisele sarnasele entsüklikale, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1884:  Humanum Genus, mis keskendus peamiselt vabamüürluse hukkamõistmisele, ning rääkis samuti vendlusest. Paavst Leo XIII kirjutas spetsiifiliselt frantsisklaste karismast seoses tõelise kristliku vendlusega. Entsüklikat saab lugeda eri keeltes Vatikani koduleheküljel

Paavst Leo XIII õpetab meid oma entsüklikas:

Püüelge, auväärsed vennad, vaimulike ja ilmikute ühiste pingutuste abil selle poole, et inimesed tunneksid ja armastaksid Kirikut täielikult: sest mida rohkem nad Kirikut tunnevad ja armastavad, seda enam pöörduvad nad ära salaorganisatsioonidest. 

Seetõttu ei ole see ilma põhjuseta, et Me kasutame võimalust taas üle korrata, mida Me oleme öelnud mujal, nimelt, et frantsisklaste tertsiaaride ordut, mille distsipliini Me mõne aja eest mõistlikult pehmendasime, peaks püüdlikult propageerima ja säilitama, sest kogu selle ordu mõte, nagu sätestas selle asutaja, on kutsuda inimesi Jeesust Kristust imiteerima, Kirikut armastama ning kinni pidama kõikidest kristlikest voorustest; ja seega peaks sellel ordul olema suur mõju pahatahtlike organisatsioonide leviku lämmatamisel. 

Laskem siis sellel pühal ühendusel pidevalt kasvada ja seeläbi tugevamaks muutuda. Paljude eeliste seas, mida me sellest oodata võime, on suureks eeliseks inimeste tähelepanu juhtimine õigele vabadusele, vendlusele ja võrdsusele; mitte sellisele, mida vabamüürlased absurdselt ette kujutavad, vaid sellisele, mille Jeesus Kristus saavutas inimkonna jaoks ja mille poole püha Franciscus püüdles. Vabaduse all peame Me silmas Jumala poegade vabadust, läbi mille me saame olla vabad Saatana või oma ihade orjusest, mis on mõlemad kõige halvemad isandad; vendluse all seda vendlust, mille läte on Jumalas, kõigi ühises Loojas ja Isas; võrdsuse all võrdsust, mis on rajatud õiglusele ja armastusele, ning mis ei kaota erisusi inimeste vahel, vaid mis moodustab kõigist elu erinevustest, kohustustest ja taotlustest selle ühenduse ja harmoonia, mis loomulikul kombel toob kaasa ühiskonna heaolu ja väärikuse.

Sunday, August 23, 2020

Maximilian Kolbe ja eestpalve vägi

Kirjutab Kristel Kaar


14. augustil 79 aastat tagasi hukati Auschwitzi koonduslaagris üks tuntuimaid 20. sajandi pühakuid – isa Maximilian Kolbe. Kolbe andis oma elu vabatahtlikult kaasvangi eest, astudes ette, kuna teisel mehel oli perekond. Sellega järgis ta kõige otsesemal viisil Pühakirja sõnu: „Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ (Jh 15:13). 1982. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Kolbe pühakuks „armastuse märtrina“.


Kaks krooni


Tegelikult algas Kolbe tee selle kangelasliku sammuni juba palju aastaid varem. Lapsepõlves soovis Kolbe saada sõduriks. 12-aastaselt kogetud Neitsi Maarja ilmutus avaldas tohutut mõju tema kujunemisele. Kolbe meenutas hiljem, kuidas Maarja pakkunud talle kahte krooni: valge kroon sümboliseeris puhast ja rikkumatut elu (tulevane preestriamet), punane aga selle kandja märtrisurma. Maarja palus poisil nende kahe vahel valida. Kolbe vastas: „Ma võtan need mõlemad!“


Kolbest sai tõepoolest sõdur, kes kandis kahte krooni, kuid mitte tavaline sõdur, vaid Pärispatuta Neitsi sõdalane. 1917. aastal, veel enne preestriks pühitsemist, asutas ta organisatsiooni Militia Immaculatae ehk Pärisputa Neitsi sõjavägi. 1939. aastaks koondas see ühtekokku 650 venda. 2. maailmasõja ajal pakkus Kolbe rajatud klooster Poolas varjupaika tuhandetele pagulastele, sealhulgas juutidele, kuni see 1941. aastal suleti ja Kolbe arreteeriti.


Mis andis Kolbele sellise meelekindluse ja jõu taluda kõiki ettetulevaid  katsumusi? Tema pühendumus Neitsi Maarjale oli legendaarne, kuid sellel Pärispatuta Neitsi „sõdalasel“ oli veel üks salajane „relv“, mida ta kandis alati endaga kaasas. See relv oli Kolbe sõnul vahedam kui püssikuul ja oli demonstreerinud oma tõhusust juba lugematutel kordadel.

Imettegev medaljon


1917. aastal oli Kolbe noor seminarist Roomas, kui talle avaldas sügavat mõju Alphonse Ratisbonne’i pöördumise lugu. Järgmistel aastatel luges Kolbe palju Catherine Labouré ja imettegeva medaljoni kohta, mis mängis olulist rolli Ratisbonne’i pöördumises. Kogu ülejäänud elu ta mitte üksnes ei kandnud medaljoni pidevalt endaga kaasas, vaid palus seda teha kõikidel Militia Immaculatae vendadel.
Ratisbonne’i pöördumise lugu tekitas omal ajal Euroopas suurt vastukaja, sest mehest sai tulihingeline kristlane sisuliselt üleöö ja vastu igasuguseid ootusi. Ratisbonne oli rikkast juudi pankurite perekonnast pärit nooruk, vabamüürlane, kes ei tunnistanud Jumalat ning nautis elu täiel rinnal. Katoliku usku põlgas ta kogu hingest, eriti pärast seda, kui vanimast vennast Theodorist sai perekonna vastuseisust hoolimata katoliiklane.


1842. aastal sattus Ratisbonne Rooma. Seal külastas ta puhtalt intellektuaalsest huvist muuseume ja kirikuid, kuid see kogemus üksnes süvendas tema vastuseisu katoliku kiriku suhtes.


Roomas peatus Ratisbonne ka kunagise koolivenna pool. Protestandist koolivend oli aastaid edutult püüdnud Ratisbonne’i veenda Jumala olemasolus. Sel päeval oli tal aga külas vend, parun, kellest oli hiljuti saanud katoliiklane. Sellest kuuldes tundis Ratisbonne mehe suhtes ilmset vastumeelsust, kuid Roomast lahkumise eelõhtul oli siiski sunnitud viisakusest sõbra vastu tema juurest veel kord läbi astuma. Ratisbonne’i külastuse eesmärk oli jätta üksnes kiri, milles ta tänas sõpra lahke vastuvõtu eest, ja siis kiiresti kaduda. Uksele tulnud teenija sai aga Ratisbonne’ist valesti aru ja kutsus kohale hoopis katoliiklasest paruni. Ratisbonne oli sunnitud alustama viisakat vestlust. Kuidagimoodi õnnestus parunil veenda Ratisbonne’i jääma Rooma veel mõneks päevaks ning koguni võtma endaga kaasa imettegeva medaljoni. Lisaks palus parun Ratisbonne’il kirjutada üles Memorare palve. Ratisbonne suutis vaevu end talitseda, kuid jäi paruni ees viisakaks ning võttis pakutu vastu.


Edasi võtsid sündmused ootamatu pöörde. Juhtus nii, et sellal, kui Ratisbonne viibis paruni pealekäimise tõttu veel Roomas, suri ootamatult paruni lähedane sõber, sügavalt usklik mees. Veel eelmisel õhtul oli parun mehega kohtunud ja nende vahel tuli jutuks Ratisbonne. Ratisbonne’i uskmatus läks sellele mehele sedavõrd südamesse, et ta tegi sealsamas otsuse lugeda Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memorare palvet. Järgmisel päeval oli ta surnud, samas kui Ratisbonne viibis endiselt Roomas ja paruni kingitud imettegev medaljon koos temaga.


Parun, kes aitas korraldada sõbra matuseid, sõitis keskpäeval tõllaga Sant’Andrea delle Fratte kirikusse. Tõllas viibis ka Ratisbonne, olles sunnitud vastu tahtmist teistega kaasa sõitma. Kiriku ees lahkus parun tõllast ja jättis Ratisbonne’i pühakoja ette ootama. Ratisbonne otsustas aega parajaks teha ja korraks kirikusse sisse vaadata.


Kui parun matuseasjad korraldatud sai ja tõlla juurde tagasi tuli, ei näinud ta Ratisbonne’i enam kusagil. Ta leiti kiriku kõrvalkabelist altari eest, kuid see ei olnud enam sama mees, kellest parun äsja lahkunud oli.


Vaid hetkeks pühakotta astunud Ratisbonne oli saanud võimsa ilmutuse Neitsi Maarjast. Hiljem ei suutnud Ratisbonne mõista, kuidas ta oli jõudnud altarini, kuid seal ta oli – põlvili, pisarad silmist voolamas, täielikult lummatud. Neitsi Maarja oli talle ilmunud sarnases hiilguses, nagu teda on kujutatud imettegeval medaljonil. Veel samal päeval nõudis Ratsibonne viivitamatut oma ristimist. Tema äkiline pöördumine tekitas Roomas tõelise sensatsiooni ja juhtunut uuris toonane paavst isiklikult.


Ratisbonne’ist mitte üksnes ei saanud sel päeval katoliiklane, vaid ta tühistas oma kihluse jõuka sugulasega, loobus privilegeeritud pankuri elust ning 5 aastat hiljem pühitseti ta preestriks.


Kolbet mõjutas Ratisbonne’i lugu sedavõrd, et oma elu esimese Missa pidas vastne preester 29. aprillil 1918. aastal just Sant’Andrea delle Fratte kiriku kõrvalkabelis – kohas, kus Ratisbonne’ile oli aastakümneid varem ilmunud Neitsi Maarja, misjärel tulihingeline ateist lahkus jumalakojast Jumala sõbrana. Ratisbonne, kes ise oli juut, töötas hiljem misjonärina Jeruusalemmas juutide seas; Kolbe andis oma elu juutidele mõeldud koonduslaagris kaasvangi eest. Võimalik, et ka Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memoraret lugenud kristlane pakkus selle armu eest samuti oma elu.
 


28. aprillil 2018. aastal möödus 100 aastat püha Maximilian Kolbe preestriks pühitsemisest ja 29. aprillil tema esimesest Missast Sant´Andrea delle Fratte kirikus Roomas.

Taevane arst, maapealne arst

Päev pärast Kolbe 4. surma-aastapäeva, 15. augustil 1945 tunnistas toonane Jaapani keiser Hirohito raadio teel riigi kaotust 2. maailmasõjas. See toimus vaid nädalapäevad pärast Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapomme. Katoliiklased üle kogu maailma tähistasid sel päeval Neitsi Maarja Taevassevõtmise suurpüha – Maarja, keda Kolbe nii väga armastanud oli.


Jaapanis, tuumakatastroofi keskmes, valitseb aga segadus ja lein. Äsja oma naise kaotanud noor arst on raskes seisundis. Takashi Nagai ei ole päris tavaline arst, vaid ametilt radioloog. Tal on kaks väikest last, kuid röntgenikiirgus on juba röövinud talt tervise ning Nagasakile heidetud tuumapomm kiirendab haiguse kulgu veelgi.


Nagai ei ole ka päris tavaline jaapanlane selles mõttes, et vaid kümmekond aastat enne neid pöördelisi sündmusi on ta võtnud vastu katoliku usu. See sündis tema tulevase naise eestpalvete tulemusel – sama naise, kelle ta on äsja matnud. Nagai ei tea midagi ka Kolbe saatusest, kuid neid kahte meest ühendab nähtamatu niit.


Kolbe veetis nimelt omal ajal Jaapanis ja eriti Nagasakis mitmeid aastaid, pannes seal aluse kohalikule frantsisklaste kogukonnale ja kloostrile. Kuid et tal oli diagnoositud tuberkuloos, vajas ta oma töö jätkamiseks korralikku ravi. Nii sai Kolbest Nagai patsient.


1945. aasta septembriks on selge, et noor arst on suremas. Kiiresti kohale kutsutud preester annab talle viimast korda armulauda; olukord on kriitiline.


Keegi kohalolijatest on toonud surijale pühitsetud vett lähedalasuvast Lourdes’i grotist, mille omal ajal rajas just Kolbe. Hiljem meenutas Nagai, kuidas ta äkitselt kuulis häält, mis käskis tal paluda Maximilian Kolbe eestkostet. Olles juba valmis surema, luges ta siiski palve ja usaldas ennast täielikult Jumala hoolde.


Toimus ime. Järgmiseks hommikuks ei olnud Nagai mitte üksnes elus, vaid haigus leevenes ajutiselt ning ta elas veel kuus sisukat aastat, pidades loenguid ja aidates inimesi sõjast räsitud linnas. Tuli välja, et nii nagu ta oli olnud Kolbe arst viimase eluajal, sai Kolbest tema taevane „arst“ läbi jumaliku eestkoste.
 


"Kirjutav misjonär". Kolbe endine arst Takashi Nagai oma kahe lapsega, kes tänu eestpalvele said veeta veel kuus hinnalist aastat koos isaga. Nagaist, keda tuntakse "Urakami pühakuna", on praeguseks saanud Jumala sulane.

Isa Maximilian Kolbe õppis oma eluajal tundma eestpalve tohutut väge ning kasutas seda nii siinses kui taevases elus. Tänu eestpalvetele leiavad ikka ja jälle aset pöördumised ja tervenemised, sageli viisil, mis ületab igasugused inimlikud ootused. Meenutagem, et kord palvetas oma poja pöördumise eest ka püha Monica. Poja, kelle kõik teised olid lootusetuks tunnistanud ja kelle pühakupäeva tähistame Kirikus 28. augustil. See mees läks ajalukku kui püha Augustinus.