Thursday, July 22, 2021

Rahvas ja liturgia: Una Voce ajalugu

Tõlgime Dom Alcuin Reidi artikli ajakirjast FirstThings

Aastal 1965 kirjutas Evelyn Waugh Westminsteri peapiiskopile aina kuhjuvate liturgiliste muudatustega seoses: "Ühelgi Missal osalemine ei anna enam tröösti ega kosutust. Ma ei hülga kunagi kirikut, kaitsku mind Jumal, aga kirikus käimine on nüüd kibe katsumus."

Itaalia prominentne kirjandustegelane Tio Casini läks 1967. aastal kaugemale, avaldades provokatiivse traktaadi La tunica stracciata (rebenenud pluus), koos eessõnaga kuurias töötavalt kardinalilt. Seal võttis ta tugevalt pihtide vahele kardinal Giacomo Lercaro, kelle ülesandeks oli reform ellu viia, süüdistades teda "kirikukogu rakendamises väärastunud moel, mida põlgavad nii katoliiklased kui mittekatoliiklased, usklikud ja uskmatud, kes hoolivad vagadusest, ühtsusest, kooskõlast, kunstist, poeesiast ja ilust." Lercaro võimekas sekretär, isa Bugnini, kirjeldas Casini tööd kui "laimu" ja "mürgist rünnakut liturgilise reformi vastu ja kirikukogu uuenduste suhtes üldiselt". New Yorker kirjutas 9. septembril 1967, et paavst Paulus VI ei olnud rõõmus. 

Casini ja Waugh jutul oli mõte sees. Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel (või ehk juba varemgi), ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, et tulla vastu selle eeterliku olevuse, "kaasaegse inimese" vajadustele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.

Katoliiklased olid sel ajal läbinisti kuulekad inimesed. Piiskopid viisid Rooma poolt nõutud muudatused viivitamatult ellu, ning vaimulikud ja ilmikud võtsid need suuresti vastu, isegi kui neil olid halvad eelaimdused. Aga Casini hoiatas Lercarot, et nii ei kesta see igavesti. Ta mainis ühte talumeest, kellega koos ta oli kirikukooris laulnud. 1965. aastal ütles see mees talle: "Kindlasti sobis Missa mulle paremini nii, nagu see oli enne. Aga mida preester mulle ütleb, see mulle sobib ja nii ma teen. Kui preester ütleb, et ma pean tantsima, siis ma tantsin ... " Kaks aastat hiljem, kui koor oli laiali saadetud, oli tema hoiak muutunud. "Kui see on see, mida preester nüüd tahab, siis ma pean ütlema - ma ei tea ..."


Aina enam inimesi ei teadnud, mida teha selle suhtes, mida laialdaselt mõisteti kui katoliku liturgia, selle iidse ja mitmetahulise reealsuse, ametlikku ja radikaalset lammutamist, üheskoos tema paljude rituaalsete, musikaalsete, kunstiliste, arhitektuuriliste ja muude kultuuriliste komponentidega. Sel ajal tundus, et ainus imperatiiv on mitte teha seda, mida tehti varem. Ja see on kurb, aga hästi teada fakt, et nendes tingimustes paljud katoliiklased lihtsalt andsid alla ja läksid minema. 

Eriliselt kehtis see vaeste kohta. 2009. aastal läbi viidud Nebraska ülikooli uurimus leidis, et Missal osalemine vaeste valgete katoliiklaste hulgas läbis äkilise ja ainukordse languse pärast 1960. aastat sündinute hulgas. Uurijate küsimus oli, "Kas kirik tegi midagi, et väikese sissetulekuga inimesi sel ajaperioodil eemale peletada? Kas me näeme Vatikani II kirikukogu hilinenud efekti?"

Aga mõned ei saanud lihtsalt minema kõndida. Sellel "ilmikute ajastul", nagu kirikukogule järgnenud aastaid nii tihti kutsuti, astusid mõned ilmikliikmed julgelt ja tarmukalt vastu oma aja ikonoklasmile, et säilitada nii palju, kui nende võimuses, kiriku liturgilist kultuuri ja selles peituvaid igavikulisi tõdesid. Kahtlemata oli see vastuvoolu ujumine, aga nende veendumused olid kindlad, ning nende elatis (erinevalt vaimulikest) ei sõltunud kirikliku võimu esindajatele kriitikavabast kuuletumisest.

Ilmikud hakkasid organiseeruma Norras, Prantsusmaal, Inglismaal ja Walesis, Šotimaal ja Austrias. Need grupid, kellest mõned nimetasid end nimega Una Voce ("Ühel häälel"), liitusid kiiresti 1967. aastal organisatsiooniks Foederatio Internationalis Una Voce. See organisatsioon, mida peapiiskop Bugnini hiljem maha tegi kui "äärmuslikusesse kalduvat", muutus kiiresti tõeliselt rahvusvaheliseks, kui 1968. aastal liitus Una Voce America


Una Voce ajalugu on ajalugu ilmikmeeste ja naiste täisealiseks saamisest kiriku elus. Ei ole liialdus öelda, et kirikukogule järgnenud aastatel sai Una Vocest ilmikorganisatsioon, mis vaatamata kohati ägedale vastupanule osutus ainulaadselt oluliseks. Sest sellel ajal, kui nõutav kuulekus oli tuimestanud suurema osa vaimulikkonnast (oli märkimisväärseid erandedid, aga neid oli väga vähe ja üldiselt peeti neid veidrikeks), oli ilmikutel vabadus end organiseerida ja propageerida hüvesid, mida näiliselt kirik ise tahtis minema visata.

Muidugi ei olnud ilmikutel neis asjus mingit autoriteeti. Una Voce ajalugu räägib pühendunud, intelligentsetest ja tõesti kuulekates katoliiklikest meestest ja naistest (kes olid kohati kahtlemata äärmiselt pettunud ja peaaegu hullumas), kes aastakümnete jooksul proovisid veenda kiriklikke autoriteete igal tasemel, sealhulgas kõrgeimal, et kirik ei olnud teinud fundamentaalset viga mitte jumalateenistuse reformimises ja arendamises - seda on tehtud läbi terve ajaloo - vaid et seda tehes on välja jäetud liturgilise traditsiooni olulised ja tähtsad osa (sealhulgas ladina keel). Nad argumenteerisid, et liturgia eelmise vormi peaaegu täielik keelamine oli pastoraalset kahjulik, kultuuriliselt mürgine ja sügavalt ebaõiglane Vatikani teisel kirikukogul osalenud isade vääriliste intentsioonide suhtes. 

 

Ei ole lihtne informeerida alasti kuningat sellest, et ta ei kanna riideid, nagu esimesed Una Voce juhid väga kiiresti teada said. Leo Darroch'i ülevaade Una Voce ajaloost on täidetud kiriku esindajate viisakate, kuid kindlate meeldetuletustega, et vanad asjad on asendatud uute ja parematega ja kõik peavad sellest parima võtma. 1970. aastal saadeti paavst Paulus VI-le petitsioon, kus paluti Missa vana riituse säilitamist, ning liturgia eest vastutav kardinal Benno Gut vastas sellele niimoodi: "Te teate, et dekreet, mis käis kaasas Missa uue korraga, lubas teatud üleminekuperioodi ... aga pärast seda perioodi peaksid kõik uslikud harjuma uue vormiga." Tema Eminents möönis, et raskused, mis paljudel usklikel oli uue korraga, on põhjustatud "teesklematutest psühholoogilistest tõketest". Ta järeldas: "Teie kiri, mis on kirjutatud nõnda silmapaistvas toonis, annab meile kindlustunde, et te saavutate õige hoiaku."

Me ei tea, kus oli selleks ajaks Tito Casini talumehest sõber. Aga me teame, et Una Voce ei "harjunud liturgia uue vormiga" nii, nagu oli kästud, ega "saavutanud õiget hoiakut". Nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil tegid nad nii palju, kui suutsid, et propageerida ladina keele kasutamist liturgias, ning palusid võimudel säilitada klassikalised riitused. 


Darroch räägib "segadusest ja paanikast", mis käis arusaadavalt kaasas "väga kaootilise olukorraga", mida kujutasid endast kirikukogule järgnenud aastakümned. Aga Una Vocet olid õnnistatud saksa päritolu juhiga, protestantismist pöördunud Eric de Saventhemiga - õigel ajal saadetud ühendaja, eeskõneleja ja koordinaatoriga. Ka tema oli aastaid saanud viisakaid kuid kindlaid vastuseid, kus temal ja tema kaaskondsetel paluti omaks võtta "õige hoiak", aga tema visioon oli prohvetlik. Juba 1970. aastal, kui ta esines Una Voce iga-aastasel kokkusaamisel Manhattanil, ütles ta:

Tuleb renessanns: askeetlus ja adoratsioon naasevad kui peamised allikad, mis lasevad totaalselt pühenduda Kristusele. Luuakse preestrite ühendused, kes on vannutatud tsölibaati ja intensiivsesse palveellu. Pühendunud koonduvad, järgides rangelt kogukonna reegleid. Tuleb uut moodi liturgiline liikumine, mida juhivad noored preestrid ja mis tõmbab ligi peamiselt noori inimesi, et protesteerida lamedate, proosaliste, filisterlike või hullumeelsete liturgiate vastu, mis peagi lämmatavad isegi hiljuti uuendatud riitusi.

Ta jätkas:

On eluliselt tähtis, et need uued preestrid ja pühendunud, need uued tulihingelised noored leiaksid eest - isegi kui üksnes eksleva kiriku nurgakesest - tõeliselt püha Liturgia aarde, mis veel öös õrnalt helendab. Ja see on meie ülesanne, kuna meile on antud armu väärtustada seda pärandit, hoida seda rüüstamise eest, hoida, et seda ei heidetaks silma alt ära, kus see langeks põlgusesse ja kaoks igaveseks. On meie kohus hoida seda elus: oma armastusega, oma toetusega preestritele, kes hoiavad seda elus meie kirikutes, oma apostolaadiga kõikidel tasemetel.

Darroch annab detailse ülevaate Una Voce visast teekonnast selle eesmärgi saavutamisel; aeglasest, aga liikuvast arengust.

 

Esimese läbimurde tegid inglased. Tänu kardinal John Heenanile, kes oli kirjavahetuses Evelyn Waugh'ga, allkirjastasid aastal 1971 mitmed prominentsed inimesed, nii katoliiklased kui mittekatoliiklased (sealhulgas kaks anglikaani piiskoppi) petitsiooni, kus väideti, et Missa vanema vormi allasurumine oleks korvamatu kultuuriline kaotus. Räägitakse, et paavst Paulus VI-t liigutas teiste allakirjutanute seas eriliselt kirjanik Agatha Christie nimi, ning ta andis loa Missa vana vormi aeg-ajalt pühitseda - ajades sellega raevu "korrektse hoiaku" kaitsjad.

Lisaks Saventhemile mängisid edasises progressis (või selle puudumises) võtmeosa neli persooni. Esimesed kaks on prantsuse misjonär, peapiiskop Marcel Lefebvre ja nüüdseks kanoniseeritud paavst Paulus VI. Populaarse narratiivi järgi tahtis Lefebvre vana Missat ja Paulus VI nõudis uut. Aga kaalul oli rohkemgi veel: Lefebvre oli väga mures katoliku elu ja õpetuse lagunemise pärast, preestrite ja pühendunute arvu vähenemise pärast ja selle suuna pärast, mille oli võtnud kirikukogul alguse saanud liturgiline reform (ta oli ise 1963. aastal allkirjastanud liturgilise reformi dokumendi). Liturgia küsimus oli muutunud äärmiselt politiseerituks, ja selles pastoraalses ja teoloogilises segaduses, mis kirikukogule järgnes, ja mis mõnes kohas hõlmas endas liturgilist anarhiat, oli vana Missa pühitsemine välistatud a priori kui allumatuse väljendus paavsti ja kirikukogu suhtes. Vana Missa toetajaid sildistati halvustava nimetusega ­intégristes [fundamentalistid] ning neid peeti minevikus kinniolevateks inimesteks, kelle meel on suletud ja kes lükkavad tagasi kaasaegse maailma. Vana liturgiat peeti lipuks, mille alla koonduvad kiriklikud reaktsionäärid, keda peeti olemuslikult seotuks ka poliitilise  intégrisme-ga. Prantsusmaa põhjaosast pärit Lefebvre ja lombardialasest paavsti põrkuvad tahted viisid selleni, et Lefebvrel kästi tema asutatud kogukond laiali saata, ning neid, kes soovisid säilitada klassikalist liturgiat, marginaliseeriti veelgi rohkem.  

1976. aasta Novembris informeeris peapiiskop Giovanni Benelli Vatikani riigisekretariaadist de Saventhemi napisõnaliselt, et "Ülemkarjane, seoses tõsiste põhjustega, mille üle tema üksi on kohtunik, arvab, et ta ei peaks enam andma dispensatsiooni kohustusest kohaneda uue Missaga". Benelli kaebas, et de Saventhem ei "ole ikka veel mõistnud ega tunnistanud, et tavapärane allumine paavstile, isegi kui ta ei räägi ex cathedra, on praegu ja on alati olnud kõigi Kiriku poegade elementaarne kohustus", ning soovitas tal "alandlikkuses ja rahus otsida nõu heast katekismusest, mille on heaks kiitnud legitiimne kiriklik autoriteet". Sellest kohkumata vastas de Saventhem 3400-sõnalise kirjaga (mida tasub vägagi uurida), kus ta teatas väga täpselt: "Liturgia kriis, Missa kriis ületab ja eelneb ilma igasuguse kahtluseta Rooma ja monsenjöör Lefebvre vahelisele konfliktile".

 

Seda mõistis väga hästi meie kolmas võtmetegelane - Joseph Ratzinger - kelle Paulus VI oli 1977. aastal kardinaliks teinud, ning kes 1982. aastal Johannes Paulus II, uue paavsti palvel, asus juhtima Usudoktriini kongregatsiooni. Kardinal Ratzinger päris "Lefebvre toimiku" uue paavsti all, kes ei olnud liturgia suhtes kaugeltki nii järeleandmatu, nagu oli olnud tema eelkäija. Johannes Paulus II oli Lefebvre vastu võtnud audientsil kõigest nädalad pärast paavstiks valimist, ning oli valmis edasi liikuma seal, kus Paulus VI ei olnud.

Sula oli alanud, ning Ratzinger töötas usinalt, ehkki, nagu Darroch näitab, siis "korrektsel hoiakul" oli palju partisane nii Vatikanis kui piiskoppide seas üle maailma, kes olid vastu igasugustele mööndustele. Sellele vaatamata andis Rooma 1984. aastal loa pühitseda Missa eelmist vormi kõikjal maailmas. Aga ridade vahel oli kirjas, et kohalik piiskop võib soovi korral selle keelata - ja paljud seda soovisid.

See võimalus hõlbustas Ratzingeri edasist tööd peapiiskop Lefebvre olukorra regulariseerimisel, ning vanema liturgia õigusliku staatuse selgitamisel. Viimane viis peaaegu leppimiseni 1988. aastal, kuid aastad (ilmselt õigustatud) usaldamatust "Rooma" suhtes pani Lefebvre allkirjastatud kokkulepet murdma, ning ebaseadusliku piiskopikspühitsemisega tõi ta endale kaasa ekskommunikatsiooni. Riituse õiguslikku staatust uuris aga spetsiaalne kardinalide komitee, kelle selge järeldus oli, et vanemat riitust ei olnud mitte kunagi õiguslikult tühistatud, ning 1989. aastal oleks Johannes Paulus II peaaegu selle otsuse välja kuulutanud, aga ta andis alla Prantsusmaa, Saksamaa, Šveitsi, Inglismaa ja Walesi piiskoppide konverentside presidentide ägedale vastupanule, kes lendasid kiiresti Rooma kohale, et takistada vanemate riituste igasugust liberaliseerimist.

Lefebvre allumatus andis aga Johannes Paulus II-le tõuke pakkuda neile Lefebvre järgijatele, kes ei tahtnud Kirikust lahkuda, kõike seda, mille peapiiskop oli tagasi lükanud - sealhulgas vanema liturgia pühitsemist selle täielikkuses, mitte üksnes Missat. Nüüd oli võimalik olla heas kirjas katoliiklane, ilma vajaduseta omandada "korrektne hoiak". Müürist oli läbi tungitud. De Saventhemi visiooni realiseerumine oli alanud. 


Nende hulgas, kes ei suutnud peapiiskopile järgneda pärast 1988. aasta illegaalseid piiskopikspühitsemisi, oli meie neljas võtmetegelane, Michael Davies, endine sõdur, õpetaja ja konvertiit, kellest sai viljakas kirjanik ja traditsioonilise liturgia kaitsekõneleja. 1995. aastal valiti ta Una Voce presidendiks. Ta juhtis seda aastatel, mis ei olnud nii trööstitud nagu eelnev periood, aga mis ei jäänud ka puutumata nende vastupanust, kes soovisid iga hinna eest piirata seda "kahju", mille oli kaasa toonud läbimurre 1988. aastal. 

Daviesi kohtumine Ratzingeriga veenis teda, et see kardinal tõepoolest mõistis, mis on kaalul, ning kuigi tema käed olid seotud suuresti vaenuliku kuuria poolt, usaldas Davies Ratzingeri. Miks? Sest Ratzinger tõesti "sai aru". 1997. aastal kirjutas ta talle omase läbinägelikkusega:

See, mida me ennist teadsime üksnes teoreetiliselt, on nüüd muutunud meie jaoks praktiliseks eksperimendiks: Kirik püsib ja langeb koos liturgiaga. Kui Pühima Kolmainsuse adoratsioon hääbub, kui usk ei sära kiriku liturgias enam oma täiuses, kui inimese sõnad, mõtted ja intensioonid lämmatavad teda, siis usk on kaotanud koha, kus teda sai väljendada ja temas elada. Seepärast on püha liturgia tõeline pühitsemine Kirikus alati iga uuekssaamise kese. 

Joseph Ratzingeri valimine paavstiks 2005. aastal oli otsustava tähtsusega. Tema 2007. aasta motu proprio Summorum Pontificum lubas vanemaid liturgilisi riitusi kõigile usklikele, kes seda nõudsid - olenemata kohaliku piiskopi eelistustest.

Lefebvre, de Saventhem ja Davies ei elanud nii kaua, et oleksid näinud Summorum Pontificumi rakendamist, aga nemad ja loendamatud teised inimesed andsid endast kõik, mis nad said, kindlustamaks, et katoliku kirik ei viskaks minema oma liturgilise traditsiooni rikkusi. Tihti läks see neile palju maksma ja nad pidid rinda pistma peaaegu ahistamise mõõtu võtva põlgusega nende poolt, kes asusid autoriteetsetel positsioonidel.

Nad külvasid silmaveega, nagu laulab psalmist, aga nende pärijad tänasel päeval - kelle hulgas, nagu de Saventhem oli ennustanud, on märkimisväärne arv usklikke ja tarmukaid noori - tulevad “cum exsultatione, portantes manipulos suos”, rõõmuga koristades vilja, mis on järjekindlalt küpsenud, juurdunud ju väetatud nende kangelaslike ilmikmeeste ja naiste usaldavas sihikindluses (Ps 126:5-6). Annaks Jumal, et nende hulgas on ka Casini talumehe lapselapsed.  

 

Leo Darrochi raamat "Una Voce: The History of the Foederatio Universalis Una Voce " on saadaval Amazonis.

Saturday, May 1, 2021

Püha Joosep ja tema palvetrepp

Kirjutab Kristel Kaar
 
8. detsembril 1870. aastal kuulutas paavst Pius IX püha Joosepi Kiriku patrooniks ja sel aastal mälestame 150 aasta möödumist sellest sündmusest erilise Püha Joosepi aastaga. Kuid paljud ehk ei tea, et vaid mõned aastad pärast paavst Pius IX otsust leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas Santa Fes aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.

1872. aastal andis Santa Fe peapiiskop isa Jean-Baptiste Lamy korralduse asutada oma noorde kogukonda katoliiklik tütarlastekool, mida hakkasid pidama Loreto õed. Kohe hakati rajama ka kloostri kabelit, millest pidi saama Pariisis asuva Sainte-Chapelle’i miniversioon – Sainte-Chapelle’i kabel rajati omal ajal spetsiaalselt kuulsa reliikvia – Kristuse okaskrooni – hoidmiseks, mille ristisõdijad olid toonud endaga kaasa Pühalt Maalt.

Santa Fesse rajatav Loreto kabel oli juba peaaegu valmis, kui selle kuulus prantslasest arhitekt ootamatult mõrvati. Kuna sisustuses puudus veel ainult ülemisse kooriruumi viiv trepp, tundus esialgu, et probleem saab kiiresti lahendatud. Peagi selgus, et tavalist treppi ei ole ruumipuuduse tõttu võimalik kabelisse üldse ehitadagi. Ükski arhitekt ega puusepp ei olnud nõus sellist keerulist tööd ette võtma ja nii pidid õed ronima kooriruumi redelit mööda.

Õed otsustasid, et selles lootusetuna näivas olukorras on ainuvõimalik lahendus palve. Muuhulgas palusid nad püha Joosepi eestkostet – oli ju viimane oma maises elus puusepp! Veel enam, õed otsustasid palvetada 9-päevast püha Joosepi noveeni.

Noveeni viimasel päeval kuulsid õed uksel koputust. Ukse taga seisis vana, habetunud ja viletsais rõivais mees koos tööriistakasti ja eesliga ning ütles, et õdede mure on talle teada. Nimelt on ta ametilt puusepp ja valmis kabelisse ehitama kooriruumi viiva trepi. Õed lasidki mehe kabelisse ja kuna too palus end ehitamisel mitte segada, keerasid enamikel päevadel ka ukse enda järelt lukku. Mõne kuu möödudes oli trepp valmis. Kui ülemõde seda esimest korda valminuna nägi, ei suutnud ta oma silmi uskuda ja ruttas kohe teisi õdesid kutsuma. Õdede saabudes oli saladuslik meistrimees aga kadunud kui vits vette – ilma, et oleks nõudnud oma töö eest sentig.

Kuna ükski järelepärimine saladusliku puusepa kohta vilja ei kandnud, hakkasid Loreto õed tasapisi uskuma, et neid oli aidanud püha Joosep isiklikult, tulles nende juurde vana ja vaese mehena. Peagi selgus, et trepp ei olnud mitte üksnes elegantne ja fantastiliselt teostatud, vaid selle ehituses on asju, mida isegi tänapäeva teadlased ja spetsialistid ei oska selgitada.

Spiraalne trepp teeb kaks 360-kraadist pööret, kusjuures spiraalid paiknevad sentimeetri täpsusega teineteise kohal. Ehitusel ei ole kasutatud mitte ühtegi naela ega kruvi, vaid kõik osad on kinnitatud nelinurksete puidust poltide ja liimi abil. Veel enam  –  astmeid on täpselt 33, mis oli Kristuse vanus Tema ristisurma ajal. Spiraalne trepp on kokku pandud paljudest väiksematest puutükkidest, mis pidi selle ehitamise tegema küllaltki keerukaks. Lisaks, füüsikaseadustele tuginedes peaks sel viisil ehitatud trepp lagunema juba ühe inimese keharaskuse all, kuid seisab täies tükis juba 140 aastat ning sellel on seisnud lausa üle tosina inimese korraga. Trepil puuduvad igasugused toestavad sambad, keskne tugi ja isegi toestav sein.

Ka selgus, et puit, mida trepi ehitamisel kasutati, on eriti haruldane, tugev ja vastupidav kuusepuu, mida aga New Mexico osariigis looduslikult ei leidu. Sellist kuuske näeb kasvamas ainult riigi teises otsas – 6000 km kaugusel Alaskas. Kuidas sai eesliga saabunud vana mees füüsiliselt selle üldse kohale toimetada?

On leitud, et tänapäeval läheks sarnase trepi ehitamiseks vaja mitme eksperdi ja väljaõppinud inseneri teeneid, samuti kaasaegseid mõõteriistu ja töövahendeid. Õdede mäletamist mööda oli vanakesel tööriistakastis kaasas üksnes paar haamrit, kummalise välimusega saag, T-kujuline mõõteriist ja peitel. Üle ega ümber ei saa ka tõsiasjast, et imeline trepp ehitati just Santa Fe linna, mis hispaania keeles tähendab sõna-sõnalt „püha usku“. Tegelikult, selle hispaanlastest kolonisaatorite asutatud linna esialgne nimi oli veelgi pikem – Püha Assisi Franciscuse Püha Usu kuninglik linn (La Villa Real de la Santa Fe de San Francisco de Asís). Püha Franciscusele on pühendatud ka linna katedraal, mis nüüdseks on tõstetud basiilika staatusesse.

Isegi tänapäeva puusepad, kes on Santa Fe Loreto kabelis asuvat ja oma ametivenna loodud imelist treppi vaatamas käinud, on olnud nähtust lummatud. Üks neist rääkis kohalikule ajalehele antud intervjuus: „See on vapustav kunstiteos, mis jätab minu, väljaõppinud puusepa, lihtsalt sõnatuks. Sellise trepistiku valmistamine oleks isegi tänapäeva tööriistadega omaette saavutus – mis siis veel rääkida sellise imeteose valmistamisest kõige tavalisemate tööriistadega, ilma elektrita ja minimaalsete vahenditega.

1881. aastal valminud Santa Fe trepistik kui üks kuulsamaid kaasaegseid püha Joosepile omistatud imetegusid on meelitanud kohale palverändureid lähemalt ja kaugelt. See on otsekui elav näide usaldava palve jõust – on ju palvegi mõneti sarnane trepile, millega püüame tõusta Jumalale lähemale. Nii nagu meid võivad teel tabada erinevad takistused, teeb ka trepp mitu käänet, kulgedes siiski ülespoole.

 


Santa Fe Loreto kabeli kooriruumi viiv spiraalne trepistik, mille autoriks peetakse püha Joosepit. Käsipuud lisati trepile hiljem.


Pole kahtlustki, et püha Joosep näol on tegemist võimsa eestkostjaga. On isegi öeldud, et kui Neitsi Maarja kostab meie eest, sest Jeesus kuulab teda oma emana, siis püha Joosepit – tagasihoidlikku abikaasat, isa ja töömeest – kuulavad nii ta abikaasa, õnnis Neitsi Maarja kui ka Poeg, kelle ta üles kasvatas.

Lõpetuseks üks mõttetera palve kohta üldiselt. Vahel võib tunduda, et meie palveid ei võeta kuulda, tegelikult aga vastab Jumal meile alati ja – mis veelgi olulisem – iga kord positiivselt.

Millised on need neli palvevastust, mille Jumala lastena võime saada? Need on samasugused, nagu annab iga armastav vanem oma lapsele, kui see temalt midagi palub:

1)      „Jah“
2)      „Jah, ja siin on sulle veel midagi“
3)      „Jah, aga natukese aja pärast“
4)      „Ei, sest armastan sind selleks liiga palju“

Palvevastuste kohta on veel ilus ütlus: "Vastatud palved on siidniidid, mis seovad meie südamed Jumalaga."

Jumal, kes vastab meile alati, soovib, et lihtsalt avaksime oma südamed Talle.

Olgu meiegi palved kantud „pühast usust“, kui ronime mööda taevatreppi. Või, nagu ütles Lisieux’ püha Therese – miks mitte sinna sõita lausa liftiga!

 


Monday, February 22, 2021

Dekreet Eduard Profittlichi apostellikuks administraatoriks määramise kohta

Piiskopi läkitusest Jumala sulase Eduard Profittlichi mälestuspäevaks  katoliku.ee lehel:

Armsad vennad ja õed!

22. veebruaril möödub 79 aastat peapiiskop Eduard Profittlichi surmast Kirovi vangilaagris. Kindlasti ei saa me loota, et see on viimane peapiiskopi surmaaastapäev enne tema õndsakskuulutamist. Aga meil on põhjust loota, et see on üks viimaseid enne tema õndsakskuulutamise protsessi lõppu, ning et Eesti katoliku kirik ei pea kaua ootama hetke, mil esimest korda üks tema liige katoliku kiriku õndsate ja pühakute hulka arvatakse. Seetõttu võime selle aastapäeva eel tänada Jumalat eriti peapiiskop Profittlichi truuduse eest, mis oli truudus surmani. Tema pühadus ei piirdu ainult surmaga Kristuse eest, vaid puudutab kogu tema tööd, sõnu, isiklikku eeskuju ja voorusi, mida Eesti katoliiklased said näha ja tunnistada. Ja mis veel olulisem: õndsakskuulutamise eesmärk ei ole ainult meenutada meie eelkäijate voorusi ja kangelaslikkust, vaid tuletada meile meelde, et iga kristlane, eranditult, on kutsutud pühadusele, ning et pühadus on võimalik konkreetselt iga kristlase elus.

 

Katoliku blogil on hea meel jagada 1931. aasta 11. mail välja antud dekreeti Profittlichi määramisest Eesti apostellikuks administraatoriks:


 Algne käsikiri:



Wednesday, February 10, 2021

Kaks Piusi ja Maarja

Kirjutab Kristel Kaar

Veebruaris on meil põhjust meeles pidada kahte kirikupead, keda sidus armastus Neitsi Maarja ja roosipärja palve vastu. Need on sarnase nimekujuga paavstid Pius IX ja Pius XI. Pius IX on praeguseks kuulutatud õndsaks; tema mälestuspäeva tähistasime Kirikus 7. veebruaril (ta suri 7. veebruaril 1878. aastal). Pius XI, kes lahkus oma igavesse koju 6 aastakümmet hiljem, 10. veebruaril 1939. aastal, on tuntud seoses Neitsi Maarja Jumalaema suurpüha ja Jeesus Kristuse kõiksuse kuninga suurpüha sisseseadmisega katoliku kirikus.

Pius IX on Kiriku ajaloo kõige pikemalt ametis olnud paavst – kokku 32 aastat (1846-1878), kui mitte arvestada püha Peetrust, kes on tänini pretsedenditult kõige pikaajalisem kirikupea.

Aristokraatliku pere noorima lapsena sündinud Giovanni Maria Ferretti lapsepõlv ei andnud tegelikult lootust pikaajalisele elule: varasest noorusest saadik kannatas ta langetõvehoogude käes, mistõttu ei saanud liituda paavsti kaardiväega. Selle asemel asus noormees õppima teoloogiat (ka need õpingud ähvardasid haiguse tõttu nurjuda) ja pühitseti 27-aastaselt preestriks.

Ferretti oli frantsisklaste ordu tertsiaar ja Jumalaema vagaduse ühingu liige. Vaatamata langetõvehoogudele, mis aeg-ajalt takistasid Püha Missa pidamist, sai temast juba 35-aastaselt piiskop.

Paavstiks saades oli Ferretti kõigest 54-aastane – pärast teda ei ole ühtegi paavsti nii noorelt sellesse vastutusrikkasse ametisse valitud. Nime Pius võttis ta oma eelkäija Pius VII auks, kes oli lubanud tal jätkata seminariõpinguid vaatamata haigusele ning ärgitanud järgima oma südame kutsumust.

Pius IX-l oli erakordne au olla paavst kahe kõige olulisema 19. sajandil Prantsusmaal aset leidnud Neitsi Maarja ilmutuse ajal.

8. detsembril 1854. aastal kuulutas paavst Kiriku dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise, minnes ajalukku kui „pärispatuta saamise paavst“. Kaasaegsed on kirjeldanud, kuidas dogma väljakuulutamise hetkel ilmunud Püha Peetruse basiilika aknasse valguskiir, mis langes otse paavstile. Sündmus liigutanud paavsti nii, et ta oli pisarais ja pidi enese kogumiseks tegema pausi. 

Teatavasti ilmus vähem kui kolm aastat pärast seda sündmust Bernadette Soubirousele Lourdes’is Neitsi Maarja, kes nimetas ennast just „pärispatuta saaduks“. 1862. aasta jaanuaris tunnistas paavst Lourdes’is toimunud Neitsi Maarja ilmutused autentseks. Lourdes’i püha Neitsi Maarjat peame Kirikus samuti meeles veebruarikuus – 11. veebruaril, palvetades eriti haigete eest.


1858. aastal tehtud foto Lourdes’i grotist, kus Bernadette Soubirousele ilmutas ennast sama aasta veebruaris roosipärja Neitsi Maarja.

Kõigest 3 kuud pärast Pius IX paavstiks saamist 1846. aastal oli Neitsi Maarja ennast Prantsusmaal ilmutanud veel kahele karjalapsele – neid ilmutusi tuntakse tänapäeval La Salette’i Jumalaema ilmutustena, ehkki need on jäänud Lourdes’i ilmutuste varju. Kui Pius IX-le tehti 1851. aastal teatavaks La Salette’i Neitsi Maarja lastele usaldatud saladused, rõhutas paavst järgmisel päeval toimunud avalikul audientsil eriliselt vajadust võidelda maailmas valitseva kurjusega.

Paavst Pius IX tähtsaimad otsused, mis puudutasid olulisi kirikupühi, Neitsi Maarjat ja püha Joosepit, olid järgmised:

-          1850. aastal laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu suurpüha tähistamist kogu Kirikule (1969. aasta kalendrireformini tähistati seda püha 2. juulil, edaspidi 31. mail)

-          1856. aastal seadis ta sisse Jeesuse Pühima Südame püha, 1875. aastal pühitses kõik katoliiklikud maad Jeesuse Pühimale Südamele

-          1870. aastal detsembris kuulutas just tema püha Joosepi Kiriku patrooniks. Detsembris möödus sellest sündmusest täpselt 150 aastat, mistõttu paavst Franciscus pühitses kogu 2021. aasta pühale Joosepile

-          1876. aastal seadis ta sisse Jumalaema, meie alatise abistaja (Our Lady of Perpetual Help) kirikupüha, mille aluseks on Rooma püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asuv Neitsi Maarja pühapilt

Lourdes’i Neitsi Maarja ilmutused 1858. aastal kasvatasid oluliselt inimeste huvi roosipärja palve vastu – oli ju Maarja ennast Bernadette’ile ilmutanud just roosipärga palvetades. Ka paavst ärgitas katoliiklasi igati roosipärga palvetama, öeldes koguni, et kui tal oleks terve armee sõdureid ja nende ainsaks relvaks oleks palvehelmed, suudaks selline armee vallutada kogu maailma. Ta andis välja roosipärja palvega seotud indulgentse (eeskätt seoses oktoobrikuu ja samal ajal tähistatava roosipärja Maarja pühaga). Ka päeval, mil paavst 85-aastasena epilepsiahoole järgnenud südameataki tagajärjel suri, oli ta parajasti koos lähikondlastega palvetamas roosipärga.

„Olgu roosipärg – see lihtne ja ilus, paljude indulgentsidega pärjatud palveviis – igal õhtul tavaliseks kaaslaseks kõigis majapidamistes. Need on minu viimased sõnad teile: pärandus, mille endast maha jätan.“ – Pius IX

Oma pika paavstiks olemise aja jooksul andis Pius IX välja 38 entsüklikat. Ta on esimene paavst Kiriku ajaloos, kes on jäädvustatud fotodele.

Ka teine kirikupea, keda just veebruaris meeles peame – Pius XI –, oli seotud frantsisklaste kolmanda orduga. 1921. aastal, vahetult enne paavstiks valimist, tegi ta isikliku palverännaku Lourdes’i.

Ambrogio Ratti sündis Itaalia siidivabrikandi peresse. Et tema emapoolsest suguvõsast on teada kokku neli kardinali, ei olnud noore Ratti seminariõpingutes perekonna jaoks mitte midagi erakordset. Juba 22-aastaselt pühitseti ta preestriks.

Erinevalt oma eelkäijast pakatas Ratti nooruses tervisest ning harrastas muuhulgas alpinismi, tõustes koguni Mont Blanci tippu.

Silmapaistva õpetlasena jõudis Ratti enne paavstiks saamist teenida kokku kolm doktorikraadi – filosoofias, teoloogias ja kanoonilises õiguses ning spetsialiseerus lisaks paleograafiale, mis tegeleb keskaegsete käsikirjade uurimisega. Teenides mõnda aega nuntsiusena Poolas, sai temast kristliku ühtsuse tuline pooldaja ning ühel hetkel soovis ta sõita Nõukogude Venemaale, et ohverdada oma elu selle riigi pöördumiseks. Paavst oli sellele vastu, kuna vajas Rattit diplomaadi, mitte märtrina.

Pöördunud tagasi Rooma, sai Rattist üks kolmest uuest kardinalist ja Milano peapiiskop. Seejuures olevat toonane paavst Benedictus XV naljatades öelnud: „Täna annan ma teile punased mütsid, kuid peagi kannab üks teist juba valget!“ (paavsti tunnusvärv). Need sõnad osutusid prohvetlikuks. Ratti jõudis oma uues ametis olla vaevalt pool aastat, kui Benedictus XV 1922. aasta alguses ootamatult kopsupõletikku suri.

Ratti valiti paavstiks 1922. aasta 6. veebruaril ja tegi kohe ajalugu, esitades paavstiks saades esmakordselt rahvale urbi et orbi. Muuseas, nime Pius võttis Ratti just inspireerituna oma eelkäija, paavst Pius XI elust ja tegevusest.

Pius XI on lähedalt seotud ka Eesti katoliku kiriku ajalooga, sest saatis oktoobris 1922 siia apostellikuks delegaadiks Antonino Zecchini ja rajas 1. novembril 1924. aastal Eesti apostelliku administratsiooni. Just Pius XI paavstiks olemise aastatel sai Eduard Profittlichist Eesti apostellik administraator ja 1936. aastal esimene katoliku kiriku piiskop pärast reformatsiooni.


 Eduard Profittlichi piiskopiks pühitsemine Tallinna Peeter-Pauli katedraalis 27. detsembril 1936

Pius XI kuulutas paavstina pühakuks terve rea 19. sajandi silmapaistvaid inimesi, nende seas Lourdes’i ilmutustega seotud Bernadette Soubirouse, saleeslaste ordu asutaja Don Bosco, tuntud Ars’i küree, Jean Marie Vianney ja Lisieux Therese’i ning seadis 1931. aastal sisse Vatikani Raadio.

Pius XI läks ajalukku äärmiselt mariaanliku paavstina. Just tema paavstiks olemise ajal said Fatima ilmutused Kirikus ametliku tunnustuse. 1937. aastal ilmunud entsüklikas Ingravescentibus Malis kinnitas ta püha Dominicuse rolli roosipärja devotsiooni rajajana. Samuti kirjeldas ta roosipärja palvet kui tõhusat relva võitluses mis tahes valeõpetuste ja ideoloogiate vastu, ärgitades lugejaid seda palvetama. Ta andis oma heakskiidu Pompeii roosipärja basiilika laiendamiseks ning kutsus katoliiklasi üles tegema sinna sagedasi palverännakuid. Prantsusmaal asuvat Prouille’i, kus püha Dominicusele ilmus Neitsi Maarja, nimetas ta „roosipärja hälliks“.

Pius XI-lt on säilinud mitmeid tsitaate, mis annavad tunnistust tema erilisest armastusest roosipärja palve vastu. Ta kutsus inimesi mõtisklema selle saladuste üle, olgu selleks siis Jeesuse ja Neitsi Maarja elu rõõmu-, valu- või aurikkad sündmused. Lõpetuseks kaks tsitaati temalt.

„Kas saaks armastus ennast väljendada veel tulisemalt kui roosipärja palves, kui mõtiskleme meie Päästja kannatuste ja surma ning tema kannatava Ema valuhetkede üle?“

Ja teisal:

„Roosipärja palve sütitab meis igatsuse taevaste asjade järele, millel on igavikuline mõõde. Mõtiskledes Jeesuse ja tema Ema aust, näeme taevast avanevat ja saame uut kindlust, et pürgida oma igavese kodu poole.“

Thursday, January 28, 2021

Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, ära toodud allikas: Artur Motzki. Livonica aus dem Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilun-gen aus der livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichteund Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 
 
30. jaanuar 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu, kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu peapiiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide (sic) piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas, ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi; nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28.päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd  aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit,ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks.  Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani  ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud.       Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, teise aasta (antud paavsti valitsemise ?) veebruari III kalendidel.
 

 

Wednesday, December 16, 2020

15 võimalust, kuidas püha Joosepi aastal indulgents saada

Kuna indulgentsidel oli roll protestantlikus skismas, peetakse neid  mõnikord sisemiselt vääraks ning millekski minevikku kuuluvaks. Aga kumbki pole tõsi. Indulgents tähendab kõigest osalist või täielikku patukaristusest vabastamist patu eest, mis on juba pihil andeks antud. Nad hõlmavad endas tavaliselt teatud palvete lugemist, pühade kohtade külastamist või muid tegevusi. Indulgents ei andesta patte, ta vaid vähendab karistust. Vastavalt katekismusele, "Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas ta eemaldab osa või terve ajaliku karistuse patu eest. Usklik võib saada indulgentsi iseenda eest või selle võib tuua surnute eest."

8. detsembril, Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpühal, kuulutas paavst Franciscus välja erilise püha Joosepi aasta, mis kestab kuni järgmise aasta 8. detsembrini. Selleks aastaks on ette nähtud mitmeid erilisi täieliku indulgentsi saamise võimalusi, mida muul ajal ei eksisteeri. Et allpool loetletud tegevuste kaudu täielikku indulgentsi saada, peab lisaks 1) pihil käima 2) armulauda vastu võtma 3) paavsti palvesoovide eest palvetama.

1) Käi rekollektsioonil, mis kestab vähemalt ühe päeva, ning mis hõlmab meditatsiooni püha Joosepi teemal

2) Palu püha Joosepi eestkostet töötute eest, et nad võiksid leida endale väärika töö

3) Loe püha Joosepi litaaniat tagakiusatud kristlaste eest.

4) Usalda oma päevane töö ja tegevus püha Joosepi kui töömehe kaitse alla

5) Järgi püha Joosepi eeskuju ihulike halastustegude toimepanemisel. Ihulikud halastusteod on: nälgijate toitmine, janunejate jootmine, alastiolijate katmine, võõraile öömaja andmine, vangide külastamine, haigete külastamine, surnute matmine.

6) Tee üks vaimulik halastustegu, nagu: patuste õigele teele juhatamine, mitteteadlike õpetamine, kahtlejaile nõuandmine, kurbade lohutamine, ülekohtu kannatlik talumine, solvajaile heameelne andestamine, kaasinimeste (nii elavate kui surnute) eest palvetamine

7) Palveta roosipärga koos perega, taasloomaks Püha Perekonna intiimset palve, armastuse ja osaduse õhkkonda.

8) Kihlunud paarid võivad samuti koos roosipärja palvetamise eest indulgentsi saada

9) Mediteeri vähemalt 30 minutit meieisapalve üle, kuna püha Joosep kutsub meid üles taasavastama pojalikku suhet Isasse.

10)Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole püha Joosepi pühapäeval (pühapäev pärast jõule, bütsantsi traditsioonis)

11) Tähista püha Joosepi päeva 19. märtsil vagaduseteoga püha Joosepi auks.

12) Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole ükskõik millise kuu 19. kuupäeval.

13) Austa püha Joosepit vagaduseteoga või heakskiidetud palvega kolmapäeval - see päev on traditsiooniliselt pühendatud pühale Joosepile.

14) Palveta püha Joosepi eestkoste poole Püha Perekonna pühal 27. detsembril

15) Tähista töömees Joosepi püha 1. mail vagaduseteoga või palvega.

 

Viited: vatikani kodulehekülg, Catholic News Agency

Thursday, December 3, 2020

Katoliku kiriku ajalookonverents 5. detsembril

Järgemööda juba neljandal konverentsil roomakatoliku kiriku ajaloost Eestis tuleb teemaks katoliku kiriku Eesti osa ja üleilmse kiriku vahekord. Seda ajaperioodil, kus riigipiiride ülene koostöö oli mitmeti keerulisem kui see on täna, vaatluse all on peamiselt 20. sajand.
 
Konverents toimub virtuaalselt aadressil: http://bit.ly/ajalookonverents
 
Kontakt: reitalu.t@gmail.com
 
Kavas:

Riho Altnurme,
"Katoliku kiriku ajaloost üldkirikuloo taustal."
 
Ingmar Kurg,
"Vatikani II kirikukogu järelmõju Eestis"
 
Kalev Kask,
"Acta Pontificum Estonica"
 
Katrin Laur,
"Ed. Profittlichi kiri 26. aug 1940 vend Stefanile ja vennanaine Clarale".
 
Maarja Kaplinski,
"Charles Bourgeois, Ma rencontre avec la Russie: Narva-Esna-Tartu-Moscou, Buenos Aires 1953"
 
Toomas Abiline,
"Preestrid välitöödel ehk töökorraldusest 1920. - 1930. aastate Eesti katoliku kirikus." 
 
Lambert Klinke,
"Stefan Ciesla SChr (18.08.1912 -07.10.2019)"