Saturday, July 13, 2019

Vana Testamendi pühakud: Joel ja Esra, prohvetid

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Rooma martüroloogia (traditsiooniline) ütleb 13. juuli kohta (https://archive.org/details/romanmartyrology00cathuoft/page/204), et tänase päeva pühakud on Roomas püha paavst Anacletus, aga ka pühad prohvetid Joel ja Esra.

Püha Joel

Püha Joel, Petueli poeg, oli kaheteistkümne Väikese Prohveti teise raamatu autor, millel pikkust üksnes kolm peatükki. Heebrea keeles tähendab tema nimi Yo'el "Issand on Jumal". Vana Testamendi prohveti kohta ebatavalisel moel ei tea me temast ja tema elust mitte midagi kindlat, kaheldav on isegi ajaperiood, millal ta elas. Ilmselt võib õigus olla pühal Hieronymusel ja teistel varajastel katoliiklikel kommentaatoritel, kes arvasid, et püha Joel prohveteeris 8. sajandil enne Issandat, umbes samal ajal, nagu tema kaasprohvetid, pühad Hoosea ja Aamos. Joeli raamatu sisu annab alust arvata, et ta oli ilmselt pärit Juuda kuningriigist ning võis elada Jeruusalemmas, ning oli võib-olla isegi preester (nagu olid paljud teised Vana Testamendi prohvetid). Teiselt poolt aga esimesest sajandist pärit piibliväline traditsioon, "Prohvetite elud", mis räägib pühast Joelist vähe, väidab siiski, et ta kuulus Ruubeni suguharusse: 
"Ta oli pärit Ruubeni aladelt, Baal-Meoni väljadelt. Ta suri rahus ning ta maeti sinna."
Püha Joeli prohvetlikud nägemused olid peamiselt "Issanda päevast", see tähendab, kohtumõistmise päevas, sünguse ja pimedate pilvede päevast, mil päike ja kuu lähevad mustaks ning Jumal sekkub dramaatilisel kombel ning laseb õiglusel langeda kurjade peale, aga toob lunastuse ja pääste oma rahvale. Oma nägemustes nägi püha Joel Jumala raevu justkui hirmsat ja peatamatut rohutirtsude katku, kes neelavad alla kõik oma teel, jättes maha laastatud maa ja tõugates rahva näljahätta. Rohutirtse võrreldakse tohutu armeega, mis koosneb julmadest ja metsikutest sõdalastest ja sõjavankritest - antud juhul Assüüria või Kaldea sõjaväega, mille Jumal valmistas nuhtlusena Iisraeli sõnakuulmatuse eest. Aga rohutirtsud kui võrdpilt Jumala karistusest õelate vastu ilmub taas Johannese ilmutuseraamatu peatükis 9:2-11, kus püha Johannes näeb põrgust tõusmas hirmutavat armeed koletuslikest rohutirtsudest, keda juhib deemon Abaddon ("hävitaja"), kes teevad kurja inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. Sarnasel moel nägi püha Joel ette aega, kus Jumal kogub kõik rahvad kokku Joosafati orgu (Joosafat - "Issand mõistab kohut") Jeruusalemmas ning tasub paganatele, kes olid Iisraeli rõhunud ja taga kiusanud - nägemus, mis viitab Armageddonile ja viimsele päevale, viimsele kohtumõistmisele.

Aga Joeli raamatus on rohkem kui kohtumõistmine, lõpp ja süngus. Jumaliku karistuse või eesseisva kohtumõistmisega ähvardamise mõte on julgustada patuseid kahetsema. Nii kirjeldab püha Joel rohutirtsude hävingut kui rahva võimalust pakkuda Jumalale siirast meeleparandust. Seepärast lauldakse Kirikus paastuajal Joel 1:15 ja 2:17. Üleskutsest patukahetsusele liigub püha Joel edasi julgustuse ja lootuse sõnumi juurde, lubades, et Jumal päästab pattu kahetseva Iisraeli rohutirtsude katkust ning eemaldab iga needuse, lubades neile müstiliselt "vilja, veini ja õli" - "Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist," kirjutab prohvet, nähes ette Euharistiat ja Püha Vaimu andi, kes toob kaasa taevaliku võidmise. Kõige tähtsam on aga see, et läbi püha Joeli uuendab Jumal oma lubadust tulevasest Messiast, õiguse õpetajast, ning Püha Vaimu väljavalamisest kõigile inimestele, nii juutidele kui paganatele - ettekuulutus, mis täitus Jeruusalemmas nelipühil aastal 33:
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi! ... Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja te saate tunda, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Issand, olen teie Jumal ja ei keegi teine. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub. (Joel 2:23,2:26-3:5)
Püha Joeli prohveteering lõppeb enesekindla ettekuulutusega, "Issand elab Siionis", mis näeb ette lihakssaamise müsteeriumi.

Püha Esra


Täna peetakse meeles ka püha Esrat, üht pärast Babüloni vangipõlve Pühale Maale naasnud juutide kõige olulisemat juhti. Ta oli püha ja ustav preester Saadoki ülempreestrite dünastiast, kes elas 400-datel enne Kristust. Ta oli lähedane sugulane Jeesuaga, esimese vangipõlvest vabastatud juutide ülempreestriga, kes tulid aastal 538 enne Kristust tagasi templit üles ehitama. Kuna tagasipöördunud juudid põrkasid mitmete takistuste otsa ja kogesid tagasilööke, mis neilt julguse röövis, saatis Jumal prohvetid, pühad Sakariase ja Aggeause aastal 520 enne Kristust, et kannustada juute nende uue Templi kallal seiskunud tööd lõpuni viima, ning tempel valmis õigel ajal ja sai sisse õnnistatud. Aga ei läinud kaua, kuni juudid lasid end jällekord kõrvale kallutada maistel ja tühistel asjadel ning vajusid letargiasse, enesega rahulolusse ja hingelisse leigusesse. Selle peale saatis Jumal aastal 457 enne Kristust püha Esra, et algatada Jerusalemmas reform, mille järgi oli suur vajadus. Püha Nehemja abiga, kes saabus Babülonist aastal 445 enne Kristus, surus püha Esras Juuda preestrite ja ilmikute seas maha mitmed religioossed teotused ning seadis templis asjad edukalt korda.

Püha Esra lugu on räägitud Esra raamatus, kuigi ta ilmub ka Nehemja raamatus. Need raamatud (nimetatud ka kui Esra I ja Esra II) on traditsiooniliselt ja kõige loogilisemalt omistatud Esrale kui autorile või kokkupanijale ja toimetajale (kuigi on ka selge, et Esra II on Nehemja isiklikud mälestused). Esra I & II temaatiline ja stilistiline sarnasus, nagu ka I ja II ajaraamatu sarnasus, üheskoos asjaoluga, et II ajaraamatu lõpp on peaaegu identne I Esra algusega, muudab väga tõenäoliseks hüpoteesi, et püha Esra oli suures osas vastutav kõigi nelja raamatu kokkupanemise ja kirjutamise eest. Samas Serubbaabeli perekonna põlvnevuslugu Taavetist, mille leiame I ajaraamatust, ning preestrite nimestik kuni Jadduani Nehemja raamatu 12. peatükis näib ulatuvat üle 300. aasta enne Kristust, mil püha Esra ilmselt surnud oli, nii et nende raamatute kokkupanemine ja toimetamine võidi viia lõpuni pärast tema surma. Sellele vaatamata ei omista juutide traditsioon pühale Esrale mitte üksnes I ja II ajaraamatu ja I ja II Esra raamatu kirjutamist ja toimetamist, aga ka laiemat tööd Pentateuhhi ja enamiku teiste Vana Testamendi raamatute toimetamisel, mis olid tema eluajaks kirja pandud. Räägitakse, et püha Esra asutas mitteametliku kirjatundjate ja tarkade kogu, mida kutsuti "suureks sünagoogiks" ja mis jätkas oma tööd kuni ülempreester Siimon II Õiglase ajani, kes olevat olnud suure sünagoogi viimane liige. Siimon Õiglast kiidab tema kaasaegne, Jeesus Siirak Siiraki raamatus, mis kirjutati umbes aastal 200 enne Kristust. Lisaks "suure sünagoogi" legendidele väidab juutide traditsioon ka seda, et püha Esra on vastutav mitmete litrugiliste riituste ja kommete korraldamise ja parandamise eest. Nii Piiblile kui piiblivälistele traditsioonidele toetudes on juudid ja Kirik pühale Esrale palju võlgu tema reformide tõttu ja tema töö tõttu kirjatundjana, mille raames ta säilitas ja kandis edasi Jumalast inspireeritud sõna, pühakirja Vana Testamendi raamatuid.

Ustava preestrina, kes õpetas Iisraelile seadust ja kutsus oma inimesi üles ustavusele, kehastas püha Esra omaenda isikus Issanda Jeesuse Kristuse ootust ja eelaimdust. Aga püha Esra maine "prohvetina" näib tulenevat peamiselt apokrüüfilisest raamatust, mida tuntakse IV Esra raamatuna ning mida Kirikus on pikka aega kõrgelt väärtustatud - seda tsiteerisid tihti mitmed varased kirikuisad ja Kiriku doktorid, nagu Milano püha Ambrosius ja püha Augustinus. Kuigi see ei ole jumalikult inspireeritud pühakiri ega ole seega vastu võetud kaanonisse, on see mõjutanud kirikusasid ja liturgiat ning sellel põhjusel seadis Kirik selle ladinakeelse Vulgata lisaks (kuigi kaasaegsemad katoliku Piiblid ei kaasa seda enam isegi mitte lisana). Minevikus usuti vagalt, et püha Esra on tõepoolest raamatu autor, nagu raamatus väideti (pühale Esrale on vääralt omistatud ka mõned teised raamatud), aga raamat - või vähemalt osa sellest - näib olevat hoopis esimesel sajandil elanud juudist kristlase töö, kes proovis imiteerida või oli inspireeritud püha Johannese ilmutuseraamatust. IV Esra raamatust on Kirik võtnud enda ilusa palve Requiem aeternam, ning sellest raamatust pärineb ka populaarne katoliiklik traditsioon neljandast peainglist, pühast Urielist. IV Esra raamat kujutab ka püha Esrat imelisel kombel ja täiesti iseseisvalt tervet Vana Testamenti taas üles kirjutamas, mis arvatavalt Babüloni vangipõlve ajal oli täielikult kaduma läinud - legend, mis on ilmselt seotud "suure sünagoogi" legendiga.

Thursday, July 4, 2019

Arvamus: pühima vere väärtustamisest

Londonis tegutseva katoliku preestri Pastro Iuventuse arvamusartikkel CatholicHeraldis

16. sajandist peale on Kirik määranud igale kuule erineva pühendumuse. Enamik katoliiklasi on teadlikud, et maikuu on pühendatud Jumalaemale, oktoober roosipärjale ja november lahkunud hingedele. Aga ilmselt on vähem teada, et juuli on traditsiooniliselt pühendatud pühimale verele. Endistel aegadel oli esimesel juulil Pühima Vere püha, mille seadis sisse paavst Pius IX 1849. aastal. 

On sel tähtsust? Ma arvan, et ajal ja kohas, kus püha armulauda jagatakse rutiinselt mõlemal kujul, on sel suur tähtsus ning me peame õhutama suuremat pühendumust pühima vere suhtes.

Minu enda kogemus pastorina on viinud mind nukra järelduseni, et kehva katehheesi tõttu võib püha armulaua rutiinselt kahel kujul jagamine paradoksaalsel kombel nõrgendada pühendumust pühimale verele. Ma kuulen suurt hulka usklike rääkimas "veini" võtmisest armulaual. Seagripi hirmus mõne aasta eest nägin ma jesuiitide kiriku uksele kinnitatud teadet, kus seletati, et tevislikel põhjustel järgmise paari kuu jooksul "Veini armulaual ei jagata".

On raske näha selles latria kummardamist[1], mida peab osutama Kristuse vere reaalsusele sakramendis, millest räägib paavst Johannes XXIII oma 1960. aasta apostoolses kirjas Inde a Primis. Seda öeldes ei taha ma hukka mõista vastutavaid isikuid (võimaliku erandiga vaimulike suhtes eelmainitud kirikus, kes tõesti oleksid pidanud rohkem teadma). Aga see peaks olema põhjus muretsemiseks ja tegutsemiseks.

Püha Johannes XXIII ekshortatsioon oli osaliselt tema enda suure pühendumuse vili pühimale verele. Ta õhutab usklike endis samasugust pühendumust kultiveerima, seletades, et vere austamine uues ja igaveses lepingus "teostub tavaliselt, ühendatuna Kristuse euharistilise ihuga". Seega "usklikud võivad tunda sama, mida preester: 'Ma võtan pääste karika ja kutsun Issanda nime'". Kõike seda, kuigi nad võtavad armulauda vastu ainult ühel kujul.

Rooma missaali viimase väljaande üldised juhendid vihjavad, et Trento kirikukogu lükkas tagasi armulaua vastuvõtmise mõlemal kujul ajaloolise konteksti tõttu: "... keeruline periood, kus katoliiklik usk Missa kui ohvri, preestriseisuse ning Kristuse tõelise ja kestva kohalolu suhtes Euharistia mõlemas kujus oli ohus".

On kindlasti vaieldav, kas mõned eelmainitud raskustest eksisteerivad ka tänapäeval, aga missaali instruktsioonid toovad järgnevas välja tingimused, mille all on võimalik jagada karikat: "Tänapäeval ei kahtle keegi mingil moel doktrinaalses põhimõttes, et armulaua vastuvõtmine üksnes leiva kujul on täielikult mõjus." Jällegi kardan ma, et minu kogemus pastorina 18ne aasta jooksul on selle väitega vastuolus.

Võib tõesti väita, et laialt levinud komme jagada igal missal armulauda mõlemal kujul - komme, mida Vatikani II kirikukogu ei nõudnud ega soovinud - on ise loonud probleemi, mille tõttu me ei tohiks seda teha, ohu, mida Trento kirikukogu nägi reformeerijate praktikas. See on oht, et ilma süstemaatilise ja range katehheetilise kasvatuseta, mis sellele eelneb, viib inimeste harjutamine karikaga igal missal ka nende harjumuseni mõelda, et nad ei võta armulauda täielikult vastu, kui nad karikat ei saa. See on pastoraalne keerdküsimus: kuidas on võimalik kinnitada armualaua täielikku mõjusust ühel kujul, kui seda jagatakse alati kahel kujul.

Minu enda kogemus sunnib mind kahtluse alla seadma, kas armulaud kahel kujul toob alati kaasa "uue lugupidamise" pühima vere eraldi vastuvõtmise märgilisest väärtuse suhtes. Liturgilise riistvaraga kaetud altari märgiline väärtus - veinikannud või karikad kelneri kandikul - näib mulle rohkem cateringi kui ohvrina.

Ma võin eksida. See on kõigest arvamus, aga seda motiveerib soov teha Kirikule head. Kristuse veri on mõjus märk tema piiramatust armastusest, mis meie peale on välja valatud. Nagu ütleb püha Johannes XXIII: "See ületamatu armastus tingib, ei, nõuab, et kõik, kes on uuesti sündinud Vere voogudes, kummardaksid seda tänulikus armastuses."

[1] Latria - kõrgeim kummardamise vorm, mis on ette nähtud üksnes Kolmainsusele.

Friday, June 21, 2019

Jutlus Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul

Avaldame pühapäevase Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul isa Tadeusz Krausi, OFMCap (1890-1977) 1953. aasta jutluse. Isa Tadeusz teenis Narvas 1931-1944 ja Tartus 1945-1964. Jutlus on ümber kirjutatud käsikirjalisest tekstist. 
















Issanda Ihu püha 1953

Kui Issand Jeesus Kristus viimasel õhtusöömajal sisse seadis oma Ihu ja Vere pühima sakramendi ja ütles apostlitele: "Seda tehke minu mälestuseks," siis ta tahtis sellega jätkata oma vere ohvrit Kolgatal vereta viisil missa-ohvri läbi maailma lõpuni ja jääda kogematul viisil leiva ja veini kujudes kõikidel aegadel ja olla meie hingede toiduks ja kinnituseks. Et Jeesus nõnda mõtles ja see nõnda on, seda ma täna ei hakka seletama või tõendama, sest seletusi ja tõendusi selle kohta olete juba varem kuulnud või tulevikus kuulete veel.  Täna ma tahan teie tähelepanu pöörata millegi muu peale. Nimelt ma tahaksin vastata küsimuse peale: Mis õieti mõjutas Jeesust, et ta pühima sakramendi sisse seadis? Minu armsad, jutustatakse pelikanist, et see lind kisub oma liha ja selle lihaga ja vere tilkadega toidab ja joodab oma pojad, kui ta ei saa kuskilt mujalt neile toitu anda. Kas see nii tõesti looduses on, seda ma ei julge päris kindlasti öelda, aga mina ja teie kõik tunnete teise pelikani, looduse Looja, kes tõesti toidab ja joodab meie hinge oma ihu-lihaga ja verega ning see pelikan on Issand Jeesus Kristus. Tema, Jumala Poeg, saades inimeseks arvas, et ei ole küllalt kannatada ja surra risti peal inimeste õnne jaoks. Ta tahtis veel enamat nii alandada, et tema apostlid ja nende järglased piiskopid ja preestrid võiksid teda kutsuda, et ta elaks sakramentaalsel viisil leiva ja veini kujul, nii et andes ennast inimestele nende hinge toiduks ja joogiks, näitas neile oma kõige suuremat armastust; sellepärast just  Jeesus ütles: "Seda tehke minu mälestuseks!" 


Aga mikspärast on Jeesus meid patuseid inimesi nii väga armastanud? Jeesus tahtis oma suurima armastuse eest meie vastu meid kohustada ja ergutada vastastikusele armastusele enda vastu. Andes iseennast toiduks ja joogiks ta tahtis meile meelde tuletada, et ka meie peame teda armastama: "Ma olen tulnud tule tooma maa peale ja mis muud tahan ma, kui et see põleks?" ütles Jeesus. Seda vastastikku armastuse kohustust tundsid ja täitsid eeskujulikult esimesed kristlased. Paganate ja juutide poolt tagakiusatuna nad kogunesid salapaikadele maaalustes katakombides, et seal rõõmsa südamega austada ja kummardada pühim sakrament, püsida "leivamurmises" s.o. (kuulutada) juures olla püha missa ohvril, mida nad nimetasid leiva murdmiseks ja toita oma hinge taevase leivaga. Ning Kirik, pidades meeles oma jumaliku Asutaja seda suurimat armastust, seadis pühima Sakramendi auks mitmesuguseid  palvusi ja 700 aastat tagasi Issanda Ihu püha suurepärase protsessiooniga nii nagu vaid iga kogudus ainult suudab. Selle püha ja piduliku jumalateenistusega ning suurepärase protsessiooniga tahab Kirik Jeesust pühimas altarisakramendis austada seesmiselt ja väliselt, tahab Jeesusele heaks teha inimeste hooletuste,  äraunustamiste ja teotuste ja (?) eest, sest kui tihti Issand Jeesust meie Lunastajat ja meie Jumalat siin pühimas sakramendis haavatakse. Ta viibib siin altari sees tabernaaklis või üles pandud monstransis, ta ootab ja kutsub inimest enda juurde, aga inimene, see tema poolt loodud olend, ei hooli temast. Jätab teda maha ja jookseb kuldvasika järele või oma teiste armsate ebajumalate järele, sest tantsud, kired ja teised meelelahutused meelitavad inimest (?) ja tõmbavad külge. Jeesus kutsub meid: "Tulge, sööge ja jooge, maitske et ma olen magus." Meie aga tühja asja pärast pöörame enda tema juurest ära ja otsime nagu need juudid kõrbes sibulat ja küüslaauku. Meie vanaisad ja isad lugesid endale raskeks karistuseks, kui nad millegi pärast ei saanud kirikus püha missat kuulata ja armulaual käia, meie aga nende pojad ja tütred lahutame iseend vabatahtlikult pühimast sakramendist ja kuipalju on niisuguseid kes pikki aastaid ei käi armulaual, andes seeläbi oma hinge näljasurma kätte. Ometi Lunastaja Jeesus ütleb: Kui me ei söö Tema Ihu ja ei joo Tema Verd, siis elu ei pea teie sees olema.  "Mu Jumal!" ütleb püha Johannes Krisostomus, "omal ajal päike näitas Sinu Ihu ristilööduna, läks (siis) varjule, templi eesriie kärises lõhki, kaljud lõhkesid ja maa värises, ühesõnaga keeletud elutud loodud asjad austasid oma Jumalat ja Loojat aga mõistlik inimene on ükskõikne ja külm ja tahab Sind unustada." Meie vanaisad ja isad ehitasid Jumala auks, kes pühimas sakramendis on, suurepäraseid kirikuid, kabeleid  või altareid, olid kitsad iseendale (?) ja nad ei  kahetsenud oma vara (kulutada) Jumala templi ehitamiseks ja sellepärast suurenes ka nende eneste vara. Täna  aga meie hädaldame ja kaebame halbade aegade pärast, ometi oleme Jumala juures kaitstud, sest maailma lõbud tegid meie taskud tühjaks.

(...)

maailma eest, meie muutume ikka vaesemaks. Aga mingem ikka teema juurde. Miks Jeesus tahtis meiega jääda Pühimas Sakramendis. Minu armsad, Jeesus teab, et inimese elu on võitlus, ta teab, et me oleme nõrgad maa peal, et meil on palju häid otsuseid, aga neid otsuseid on raske täide viia. Iga kiusatus, ühe meelitaja sosistus aitab, et meie unustame seda, mis oleme loonud ja mille pärast oleme varem nutnud. Oh, inimene on nagu see pilliroog, mida iga tuul kõigutab ja painutab. Aga ometi peame võitlema oma vabaduses püsimiseks, kui tahame jõuda eesmärgile. Ja veatu Issand Jeesus näitab siin meile otsatut armastust. Ta tahtis jääda Pühimas Sakramendis, et toita meie hinge ja ühinedes meie hinge ja ihuga võidab nii ise meie sees hea eest võitluse ja et meie selle imelise taevaleivaga toidetuna saaksime kartmatuiks vaenlase ees nagu lõvid. Jeesus meie Jumal ja meie Issand elab meie kirikutes, kui meie parim sõber, kui kõikide armude andja ja allikas, kui juhataja, kes juhatab õige tee peale. Ta on meie kaitsja ja hoidja. Ta on arst, kes teeb terveks meie hinge ja meie ihu kui see on haige ja see on hingele hädaohuks. Tema armu abil tuleme välja kõigist võitlustest võidukalt ja rõõmustame igavesti. 

Aamen.

Friday, June 14, 2019

Vana Testamendi pühakutest

Alustame blogi Rorate-Caeli eeskujul uut postituste sarja Vana Testamendi pühakutest.

Õnnis Jacobus de Voragine, OP, Genova peapiiskop 13. sajandil, on kirjutanud järgmise kommentaari:
"Väärib mainimist, kuidas idakirikud tähistavad nii Vana kui Uue Testamendi pühakute pidupäevasid. Samas läänekirik ei tähista Vana Testamendi pühakute päevasid, põhjendades seda sellega, et nad laskusid surmavalda - välja arvatud süütalapsed, kellest igaühes surmati Kristus, ja Makkabid ... Kirik ei pea nende pühasid - sellepärast, et nad laskusid limbosse, ja sellepärast, et suur hulk uusi pühakuid on ilmunud nende asemele ..."
Läänekiriku liturgias püsib see komme siiamaani. Igale pühakule - sealhulgas Vana Testamendi pühakule - on määratud Rooma martüroloogias küll oma päev, aga üksnes valitud pühakute päevad on muudetud pühadeks või pidupäevadeks. Viimaste hulgast ainukesed, kelle taevane sünnipäev leidis aset enne Uue Lepingu ratifitseerimist Issanda väärtuslikus veres aastal 33 AD, on Ristija Johannes (24. juunil), süütalapsed (28. detsemberil) ja  pühad Makkabite seitse venda (1. augustil). Sellele vaatamata austab nii lääne- kui idakirik Vana Testamendi pühakuid.

Näiteks teise sajandi kirikuisa, Sardise püha Melito, on enda jutluses öelnud:
"...see on Kristus, kes mõrvati Abelis ja seoti kinni Iisakis, pagendati Jaakobis ja müüdi Joosepis, avaldati Mooseses ja tapeti lambas, keda Taavetis taga kiusati ja prohvetites teotati."
Püha Melito on vaid üks paljudest kirikuisadest, kes rõhutab Vana Testamendi inimeste ja sündmuste allegoorilist ja spirituaalset tähendust. Aga allegooriliste tõdede kõrval passib kristlastele ka vaadata Vana Testamendi pühakute peale kosutuse ja inspiratsiooni ammutamiseks katolikus usus. Kuigi nad elasid enne, kui tõe täius Jeesuses Kristuses ja Jeesuse Kristuse poolt avalikuks tehti, olid nad "prohvetid ja õiged", kellest meie Issand rääkis, kes "on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud." (Mt 13:17). Nad surid usus ja lootuses jumaliku tõotuse suhtes saabuvast Messiast, ning ootasid Tema tulekut surmavallas. Nii on püha Paulus kirjutanud kirjas heebrealastele (Hb 11:32-40):
Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest, kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said  kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said  nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere. Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid  end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada  paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad  ilma meieta ei saaks täiuslikuks."
Kuigi läänekirik ei tähista eraldi Vana Testamendi pühakute päevasid, on nende päevade lokaalne pühitsemine ning neile pühendatud Missad lubatud. 

Sunday, May 19, 2019

Oma rahvale elatud elu. Isa Vello mälestusteenistus.

30 päeva möödumise puhul isa Vello Salo lahkumisest ehk 19. mail 2019 meenutab toomkapiitel Münsteri katedraalis missa raames oma lahkunud venda, Vello Salot, Münsteri piiskopkonna preestrit. Peatselebrant on ja jutluse peab endine generaalvikaar, toomkapitulaar dr. Norbert Köster. 

Münsteri toomkapiitli emiteerunud liikmete hulka kuulub ka endine toomdekaan, prelaat Norbert Kleyboldt, kes esindas Münsteri piiskopkonda prelaat Vello Salo mälestusteenistusel 2.mail 2019 Kaarli kirikus Tallinnas. Prelaat  Norbert Kleyboldt on pärit Püha Maarja kogudusest Ahausis, ja ta oli prelaat Vello Salo ministrandiks, kes oli seal oma esimesel ametikohal kaplanina aastatel 1957-1959. Seal, ja samuti Püha Pancratiuse koguduses Beckum-Vellernis, kus prelaat Vello Salo töötas aastatel 1959-1961, on paljudel inimestel temast head mälestused. Neis mõlemates kogudustes mälestati samuti prelaat Vello Salot Pühal Missal.

Avaldame samuti 30 päeva möödumise puhul isa Vello lahkumisest Lambert Klinke järelhüüu.

Toomdekaan emeritus Norbert Kleyboldt, prelaat Vello Salo ministrant Ahausis ja
Münsteri piiskopkonna esindaja mälestusteenistusel ning muldasängitamisel
Tallinnas.
 
***

Oma rahvale elatud elu 

Prelaadi, teoloogiadoktori, teoloogiadoktor h.c.Vello Salo surma puhul

Samal ajal, kui tema kogudus Pirita kloostris Tallinnas, mida ta oli viimased 18 aastat kaplanina teeninud, pühitses püha Ülestõusmispühade ööd, suri 21.aprillil sealses evangeelses haiglas (EELK Diakooniahaiglas) Münsteri piiskopkonna preester, apostellik protonotar, professor, teoloogiadoktor honoris causa Vello Salo.

Paljude Eestimaa inimeste südameid täitis Vello Salo surm kurbusega, kuigi ta ise oli alati kutsunud Ülestõusmispühade usaldusest kantud suhtumisele. Nüüd, 2.mail 2019, tulid nad kõik Vello Saloga hüvasti jätma. Nõnda võis leinajate hulgas näha Eesti parlamendi spiikerit Henn Põlluaasa, peaministrit Jüri Ratast, välisministrit Urmas Reinsalu, kultuuriministrit Tõnis Lukast, haridusministrit Mailis Repsi, sotsiaalministrit Tanel Kiike, justiitsministrit Raivo Aega, rahvastikuministrit Riina Solmani, Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit, samuti Eesti luteri kiriku peapiiskop emeritus’t Andres Põderit ja õigeusu metropoliiti Stephanos Kalabriast, kes luges ka evangeeliumi. Lisaks 1500 leinajale kõigist kristlikest konfessioonidest, olid kohale tulnud ka Vello Salo sõbrad, nagu helilooja Arvo Pärt, luuletaja Doris Kareva, luuletaja ja tõlkija Indrek Hirv, kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski (Jaan Kaplinski ei viibinud kohal. M.K.), politoloog Rein Taagepera, usuteadlane ja luuletaja Ringo Ringvee, kirjandusteadlane ja poliitik Mihhail Lotman, ajakirjanik Kaarel Tarand, lavastaja ja näitleja Lembit Peterson ning endine vabadusvõitleja Lagle Parek.

Kuigi piiskopi, dr. Philippe Jourdani pühitsetud pontifikaal-leinamissa tuli üle viia luterlikku Kaarli kirikusse, et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalus sellest osa saada, avaldati selle kohavalikuga Vello Salole veelkord eriliselt austust. Nimelt asub kirik vanalinna piiril, Toomemäe vahetus läheduses, Vabaduse väljaku ja Eesti Rahvusraamatukogu vahel, Okupatsioonide muuseumi läheduses, seega paljude hoonete ja paikade läheduses, millel oli Vello Salo elus ja tegevuses eriline tähtsus.

Palju punaseks nutetud silmi oli Vello Salot saatmas, kui ta kirikust välja kanti. Koguduse liige Mari-Liis Riibak ütles välja selle, mida paljud mõtlesid: “Et meie eludes võiks olla hästi palju isa Vellosid”. Ja keegi ei suutnud liigutust varjata, kui isa Vello viidi viimast korda Pirita kloostrisse, kust ta tihedas vihmasajus viidi muldasängitamisele pereliikmete, sõprade ja birgitiiniõdede kitsas ringis. Ja just sellepärast, et nii palju inimesi oli isa Vellot viimsele teekonnale saatmas, peaksime meenutama ka seda, kuidas Vello Salo oli täiesti üksi, kui 16.märtsil 1957 piiskop dr. Michael Keller Püha Pauluse toomkirikus Münsteris talle käed peale pani ja ta preestriks pühitses. Pere ja sõprade ringist ei saanud keegi tema Nõukogude Liidu poolt annekteeritud kodumaalt Eestist Münsterisse tulla. Nõnda seisab ka tema primitiapildil kirjas: “Preestriks pühitsetud kaugel kodumaast, mis õhkab nüüd jumalavallatute võimu all”. 

Kui värske preester Vello Salo asus oma esimesele preestri-ametikohale Püha Maarja kirikus Ahausis ja kui temalt seal küsiti, mis talle kõige suuremat rõõmu valmistab, vastas ta: “Et ma tohin inimesi Kristuse juurde tuua.” Selles suhtes ei muutunud ka tema pika elu jooksul mitte midagi, ja kuni lõpuni võis tema, “kirju rändlinnu” juures, nagu ta kord ise ennast nimetas, märgata, et talle valmistab suurt rõõmu juhtida inimesi elu keskele ja usu keskele. Samas ei olnud talle, kes ta alles 23-aastaselt katoliiklusse pöördus, selline eluhoiak kindlasti mitte hällist peale kaasa antud. Tema armastust Kristuse ja Kiriku vastu peame pigem tõlgendama kui “risti enda peale võtmist ja Kristusele järgnemist”.

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5.novembril 1925 Lalsis, väikeses külas Kolga-Jaani lähedal Viljandimaal Marie Vaheri (1901-1978) ja Aleksander Konna (1898-1944) pojana. Juba noore koolipoisina pidi ta nägema, kuidas tema kodumaast sai mängukann Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kes lõpuks Hitleri ja Stalini vahel 23.augustil 1939 sõlmitud pakti tulemusena okupeeris Eesti Vabariigi 17.juunil 1941. Pärast Põltsamaa Gümnaasiumi  lõpetamist 1943.aastal otsustas noor Vello Salo liituda vabatahtlikuna Soome sõjaväega, et võidelda kodumaa vabaduse eest, kuid langes peatselt Saksa sõjavangi ja sunniti astuma Wehrmacht’i Eesti diviisi. Sel ajahetkel ei võinud ta aimata, et jõuab alles 50 aasta pärast pagendusest tagasi kodumaale.

Praha kaudu jõudis Vello Salo 18.mail 1945 Rooma, kus ta leidis varjupaika Pühima Lunastaja õdede, niinimetatud Birgitta õdede juures Piazza Farnesel. Lihtne tõsiasi, et just katoliiklikud orduõed ta pärast sõda jalule aitasid, sai tema  jaoks esimeseks innustuseks teel Kristuse juurde. Pärast mõnda semestrit matemaatika- ja füüsikaõpinguid Fribourg’is ja Amsterdamis pöördus ta 1948.aastal Rooma tagasi ja alustas filosoofia- ning teoloogiaõpinguid. Ka asutas ta 1953.aastal Vatikani Raadio eestikeelse programmi, oma esimese “hääletoru”, et rääkida maailmale oma rahva saatusest.

Pärast litsentsiaadikraadi omandamist paavstlikus Gregoriana Ülikoolis aastal 1951 otsutas Vello Salo 1952.aastal jätkata õpinguid Münsteris. Mõjutatud teiste seas sealsest Pauluse Ühendusest, kujunes temast siin isiksus, kes elas sügava usu vaimus, inimene, kes ka elab selle järgi, millesse ta usub. Niisiis pole ka midagi imestada, et veel tänagi mäletatakse teda Münsteri piiskopkonnas inimesena, kelle puhul oli tunda, et ta räägib südamest.

Kuigi Vello Salo oli alati, ja mitte viimases järjekorras oma elu viimased 18 aastat birgitiinide kloostris Tallinnas, hinnatud hingehoidja, oli tema erilised huvid ja võimed seotud teadusega. Eelkõige II Vatikani kirikukogu viis ta tagasi Rooma, kus ta aastatel 1961-65 tegutses taas Vatikani Raadios ja sai 1962.aastal litsentsiaadikraadi teoloogia alal paavstlikust Athenaeum Angelicumi Ülikoolist, millele 1964.aastal lisandus veel litsentsiaadikraad piibliteaduste alal Paavstlikust Piibliinstituudist. Et nimekiri täielik saaks, olgu mainitud, et neile kraadidele järgnes 1976.aastal veel magna cum laude promotsioon teoloogiadoktoriks Paavstlikus Piibliinstituudis doktoritööga teemal “Sõnapaarid foiniikia ja heebrea keeles”.

Vello Salo edasist elu, kes suutis 20 (!) keelt rääkida või lugeda ja mõista, võib kirjeldada Jeremija raamatu sõnadega Jr 1, 7-8: “...mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin! Ära karda neid, sest mina olen sinuga”. Nii viis tema tee ta 1964.aastal teoloogia- ja Vana Testamendi eksegeesi professoriks École Biblique’i Jeruusalemma, omaaegsesse Jordaaniasse, 1965.aastal Séminaire Syro-Chaldéen de St.Jean’i Mosulis, Iraagis, ja lõpuks, alates 1975.aastast (kuni emeriteerumiseni) Toronto Ülikooli School of Theology’sse, kus ta oli 1976.aastast alates eesti keele lektor ning slaavi keelte ja kirjanduse dotsent.

Torontos, kuhu pagendus oli toonud palju eestlasi, kandis Vello Salo eelkõige hoolt selle eest, et rajada sild kodumaaga. Lisaks tervele reale raamatutele, mh “Population Losses in Estonia” või “Riik ja kirikud”, viitas ta 1961.ilmuma hakanud sarja “Maarjamaa” kaudu ikka ja jälle Eestimaa saatusele. Selles sarjas  ilmus arvukalt kultuuriajalooliselt ja kirjanduslikult olulisi teoseid, näiteks Ilona Laamani, Kalju Lepiku ja Uku Masingu luulekogud, Juhan Kurriku ingliskeelne   Eesti folkloori antoloogia, või Alo Rauna väike etümoloogiline sõnaraamat. Lisaks toimetas Vello Salo erinevaid välis-Eesti ajakirju ja tegutses publitsisti ning tõlkijana.

Pärast aastakümnete pikkust tagakiusamist Nõukogude võimu all algas 1986.aastal Mihhail Gorbatšovi muudatuste poliitika mõjul ka okupeeritud Eestis poliitiline ärkamine, mis viis lõpuks 1991.aastal selle väikese maa iseseisvuse taastamiseni. Vello Salo ei vajanud pikka järelemõlemise aega: vanuses, kus teised pensionipõlvele mõtlevad, pöördus tema ikka ja jälle mõneks kuuks kodumaale tagasi, tegutsedes mh professorina Tartu Ülikoolis, kuhu ta 50 aastat varem oleks palju meelsamini üliõpilaseks astunud. 1996.aastal tuli lõpuks otsus pöörduda päriseks tagasi maale, kus ainult u. 5000 inimest (= 0,5 % rahvastikust) ennast katoliiklasteks tunnistavad. Pärast mõnda aastat Tartus, pöördus ta lõpuks 2001.aastal tagasi oma “katoliiklike juurte” juurde, Birgitta õdede juurde taasrajatud Pirita kloostris Tallinnas, sai nende kaplaniks ning tegutses edasi ka teaduse alal. Seejuures olid tema eesmärkideks täieliku piiblitõlke valmimine ning Eesti kiriku ajalugu, erilise rõhuga ristiusustamise kultuuriajaloolistel mõjudel. Selle kõrval õpetas ta pigem hobikorras edasi Vana ja Uut Testamenti, tegutses külalislektorina ja asus Eesti presidendi ülesandel riikliku komisjoni etteotsa, mis uuris pika okupatsiooniaja mõjusid. Muuhulgas ilmus koostöös Jaak Kangilaskiga “The Withe Book: Losses Inflicted on the Estonian Nation by the Occupation Regimes 1940-1991”.

Vello Salole ei meeldinud teenetemärgid ega autasud, sellegipoolest peame kõige tähtsamad neist ära mainima: 1997.aastal sai temast Valgetähe ordeni kavaler ja 2006.aastal omistati talle harva antav Riigivapi teenetemärk. 2004.aastal oli ta saanud Eesti riigilt elutöö preemia. Paavst Johannes Paulus II nimetas ta 1998.aastal paavstlikuks auprelaadiks, paavst Benedictus XVI andis talle 2008.aastal prelaadi kõige kõrgema, apostelliku protonotari nimetuse. Helsingi Ülikool nimetas ta 2017.aastal teoloogia audoktoriks. Eeesti Üliõpilaste Selts nimetas vilistlase Vello Salo 2018.aastal oma auliikmeks.

Kahe sündmuse ja tähelepanuavalduse üle tema viimasel eluaastal tundis Vello Salo erilist rõõmu: paavst Franciscuse külaskäigu üle “tema” Pirita kloostrisse 25.septembril 2018 koos ühiselt pühitsetud Püha Missaga, ja väga vaatamistvääriva filmi üle “Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, autor Jaan Tootsen, kes väga isiklike ja tundlike küsimuste kaudu jutustab loo vanast ja targast mehest, kes valmistub siit maailmast lahkuma.

Oma soovi erilise autasu järele sõnastas Vello Salo juba preestrikspühitsemise 40. aastapäeval 1997.a.: „Hingekarjasena saan ma Jumala rahvast ainult Igavese Kodu piirile juhatada; et ma aga ise kord tõesti võiksin sellesse koju jõuda, jääb minu suurimaks igatsuseks ja palveks !” 

Puhka rahus, isa Vello, igavikus koos Kristusega!

Lambert Klinke

Wednesday, May 15, 2019

Maikuu koos Neitsi Maarjaga

Kirjutab Kristel Kaar

Mai teisel pühapäeval tähistame emadepäeva - traditsioon, millele pani aluse ameeriklanna Anna Marie Jarvis 1908. aastal. Kuid maikuu on Kirikus traditsiooniliselt pühendatud ka Neitsi Maarjale. Lisaks Fatima Neitsi Maarja püha 13. mail. 2017. aasta mais möödus 100 aastat Fatima imest ehk Neitsi Maarja ilmutusest Portugalis. Ka Tallinna Peeter-Pauli katedraalis asuv Fatima jumalaema kuju on pärit just sealt.

Kiriku ajalugu ja pühade inimeste elulood on tulvil näiteid, mis on seotud Maarja austamisega. Õnnis Fulton Sheen (1895-1979), üks 20. sajandi Ameerika tuntuimaid teolooge, paljude raamatute autor ja särav jutlustaja, näitas alati üles sügavat armastust Neitsi Maarja vastu. Kui Sheenist sai piiskop, valis ta oma motoks Da per matrem me venire ("Et võiksin tulla Sinu juurde läbi Ema").

Ameerika vaimulik, õnnis isa Fulton Sheen
Üks viise, kuidas Fulton Sheen avaldas austust meie Lunastaja emale, oli igapäevane roosipärja palve, mis ühtlasi võimaldab meil mõtiskleda Jeesuse elu pöördeliste sündmuste üle. Fulton Sheen on kirjeldanud roosipärja palvet nõnda: "Lennukitele on vaja õhkutõusmiseks lennurada. See, mis lennurada on lennukitele, on roosipärja helmed palve jaoks - füüsiline stardipakk vaimsetesse kõrgustesse tõusmiseks."

Lisaks palvetele on Neitsi Maarjaga seotud pikaajaline lillede traditsioon. Nii on paljudes riikides tekkinud koguni erilised Maarja aiad. On teada, et juba Lääne munkluse isa, püha Benedictus, rajas oma kloostri juurde Subiacos Rooma lähistel roosiaia.

Eeskätt roose ja liiliaid on alati seostatud Neitsi Maarjaga. 2. sajandist pärineva legendi kohaselt leiti Maarja haua avamisel sellest just need lilled. Õnnis Bede võrdles Neitsi Maarjat liiliaga, märkides, et kui selle valged kroonlehed sümboliseerivad Maarja neitsilikkust, siis kuldsed tolmukad annavad tunnistust ta valgusküllasest hingest. Imeilus võrdlus!

Dante aga kutsus Maarjat "roosiks, milles jumalik Sõna sai lihaks". Maarjaga seotud roosilegendide kõrgaeg oli 12. sajandil; ka paljud kunstnikud kujutasid Maarjat just roosidega ja roosiaias.

Keskaegsete kloostrite juurde tekkisid ka esimesed müüridega ümbritsetud suletud rohuaiad (ladina keeles Hortus Conclusus), kus valged liiliad sümboliseerisid Neitsi Maarja puhtust ja neitsilikkust, kannikesed tema kuulekust ning roosid ta alalist abivalmidust ja lõputut eneseandmist. Vahel vihjati veripunaste roosidega ja üldse punast värvi lilledega ka Kristuse kannatustele. Sageli asus sellises aias purskkaev või mõni muu veesilm - sümboolne elu allikas - ja õitsesid iirised. Violetseid iiriseid seostati nende värvi ja kuju tõttu Maarja kannatustega - mõõgaga, mis läbistas ta südame.

Hortus Conclusus leidis rohkelt kujutamist keskaegsetes käsikirjades ja renessansskunstis. Nagu müüridega piiratud aedades püüti luua maapealset paradiisi, kus Kristuse ja Maarja elu ja vooruste üle mõtiskleda, leiame kujutavast kunstist paradiisiaia meistrid. Märkuseks, et termin „paradiis“ tuleb sõnast „pairideaza“, mis sõna otseses mõttes tähendab „müüridega ümbritsetud aeda või parki“. Keskajal kaitses selline „paradiis“ selle asukaid välispidise kurjuse eest - maailma eest, kus luusisid ringi hundid, metssead ja bandiidid, kus möllas sõda ja katk. Niisiis oli väike suletud rohuaed keskaja inimese jaoks varjupaik ja vajadus kaitsvate müüride järele keskaja vaimsusele üldse väga omane.

Hortus conclusus - suletud rohuaed - vaimne varjupaik kõige maise eest

Ka lihtsad ürdid, põllu- ja aialilled olid siin au sees. Näiteks meilgi mais õitsev nurmenukk, mida selle õite kuju tõttu tunti mõnel pool Neitsi Maarja võtmetena - nimelt meenutasid taime kollakad õied võtmekobaraid. Nii võis palvetaja pöörduda Maarja kui armude vahendaja poole, kelle käes oli võti Jeesuse südamesse. Mõnel pool seostati nurmenukku aga hoopis püha Peetrusega, kellele Jeesus ise oli kinkinud taevariigi võtmed.


Paradiisiaia meister, ca 1410. Punased kirsid puudel viitavad Kristuse ristisurmale ja meie eest valatud ohvritalle verele. Valged maikellukesed annavad tunnistust Neitsi Maarja süütusest; maasikad õndsate toiduna tähistavad Taevariiki, samas kui taime valged õied sümboliseerivad Maarja puhtust. Aia ääres näeb kasvamas siniseid iiriseidki, mida taas seostatakse Neitsi Maarjaga.

Kõrge müüriga piiratud paradiisiaias kohtuvad Neitsi Maarja, Jeesuslaps, kolm püha naist ja kolm püha meest. Maona väänleva tüvega puu on viide kaotatud paradiisile - Eedeni aiale - mida enne pattu langemist nautisid esimesed inimesed. Kõik selles aias annab tunnistust harmooniast ja terviklikkusest, kus taimed ja loomad eksisteerivad segamatult üheskoos ja kus pattu võib aimata üksnes uinunud, kahjuta olekus. Nii kükitab saatan väikese ahvi kujul üsna abitult püha Miikaeli jalutsis, samas kui püha Jüri draakon (teine tuntud saatana sümbol) peesitab, kõht taeva poole pööratud, päikese käes, ega tundu üldsegi mitte hirmuäratav.


Hugo van der Goes "Karjaste kummardamine" (1480): sinised kurekellad vaasis jutustavad Neitsi kurbusest oma Poja surma üle. Valged iirised on nii Kristuse kui ka Tema ema Maarja puhtuse sümboliks. Punased liiliad ja aednelgid viitavad Kristuse ristikannatustele. Ümber vaasi pillutatud kannikesed omakorda sümboliseerivad Neitsi Maarja alandlikkust ja kuulekust.


"Madonna poolkuul suletud rohuaias" - Tundmatu meister, 1450ndad. Siin on Maarjat ennast kujutatud viljaka aiana. Tema ees näeb pühakuid palvetamas roosipärga.

Mis võiks meie elus muutuda, kui kingime Emale lilli? Püha Maria Elisabeth Hesselbladil, hiljuti kanoniseeritud birgitiini nunnal, oli sellega seoses isiklik ja väga eriline kogemus veel enne katoliiklaseks saamist.

Kord kutsus üks sõber Maria Elisabethi, kes töötas New Yorgis medõena, endaga kaasa dominiiklaste kloostrisse Saratoga Springsis. Maria jaoks, keda oli kasvatatud luterlikus vaimus, tähendas kloostris viibimine raskeid siseheitlusi, ja kõige hirmsam oli tema jaoks mõte, et temast võiks ühel päeval saada veel katoliiklane.

Külaliste söögitoas Saratoga Springsi kloostris asus Lourdes’i jumalaema kuju, mille silmad näisid alati Mariat kurvalt jälgivat. Ühel päeval saabus Maria söögituppa enne teisi ja minnes kuju juurde märkas äkitselt, et Jumalaema nägu oli väga tolmune ja must. Maria läks tagasi oma tuppa, tõi pisut vett ja vatti ning pühkis kuju näo puhtaks. Siis äkitselt tuli Mariale mõte talle midagi kaunist kinkida. Nii suundus ta kloostri aeda, kuid hilissügisese aja tõttu ei leidunud sealt mitte midagi õitsvat. Lõpuks leidis ta siiski ühe rohelise haljendava oksa ja asetas selle jumalaema kätte.

Kui õed tulid söögisaali, märkasid nad haljendavat oksa ja rõõmustasid ilusa muutuse üle. Kuid kõigi sügavaimaks hämmastuseks ei ilmutanud haljendav oks Neitsi käes järgmistel kuudel vähimaidki närbumise märke. Ja seda vaatamata asjaolule, et kuju seisis radiaatori ligidal, millest hoovas pidevalt kuuma ja kuiva õhku.

Alles mitu kuud hiljem viskas üks koristaja kogemata oksakese minema. Nunnad kirjutasid Mariale: „Aga me oleme kõik õnnelikud, et imet nägime….Me kõik arvame, et see oli ime ja märk Püha Neitsi heasoovlikkusest sinu vastu.“

Püha Maria Elisabeth⁣
Hesselblad (1870-1957),⁣
Rootsis sündinud birgitiini⁣
nunn, kohtus Maarjaga ⁣
väga erilisel viisil veel⁣
enne, kui temast sai ⁣
katoliiklane




Püha Elisabeth Hesselblad sai isiklikult kogeda, kuidas Maarja emana - nii nagu meie emadki - rõõmustab iga talle kingitud lille, kasvõi lihtsa rohelise oksakese üle, kui see kingitus tuleb südamest. Ja seda isegi siis, kui kahtleme - nagu seda tegi tema - on Jeesus läbi Maarja valmis meie palveid kuulda võtma.

Veel üks ilus traditsioon puudutab just maikuud ja Maarja austamist. 19. sajandi keskel tegutses Hispaanias karmeliidi munk, õnnis Francisco Palau. Pärast aastatepikkust teenistust Barcelonas saadeti Palau eksiili Ibiza saarele. Juba Barcelonas oli isa Palau alustanud "vooruslikkuse kooliga" - liikumisega, mille eesmärk oli õpetada koguduse liikmetele kristlikke voorusi. Ibiza saarel tuli Palau hiilgavale mõttele turgutada kohalike leigevõitu usku aga hoopis uudsel viisil.

Maikuus õitseb saarel ohtralt kauneid kevadlilli ja kuna tegemist on Neitsi Maarja kuuga, püüdis isa Palau leida saarelt ennekõike selliseid taimi, mille abil kõige elavamalt ja otsesemalt demonstreerida Maarja arvukaid voorusi. Palau koostas iga kuupäeva kohta mõtiskluse, sidudes selle ühe konkreetse saarel leiduva taime ja kristliku voorusega. Nii palvetati ühiselt Neitsi Maarja eestkostel kogu maikuu vältel ja kingiti lilled sümboolselt Maarjale. Isa Palau "vooruslikkuse kool" sai peagi tuntuks kogu saarel ja see komme levis naabersaartelegi.

Õnnis Francisco Palau
(1811-1872), karmeliidi
munk ja "vooruslikkuse
kooli" rajaja Hispaanias.
Palau eesmärk oli vahendada
inimestele elavat usku,
õpetades kristlikke voorusi
Neitsi Maarja eeskuju läbi.

Kas püüame olla rohkem koos oma emadega, palvetame roosipärga või pühendame Maarjale palves lilled - võimalusi maikuul meie Ema meeles pidada on loendamatul hulgal.


Monday, May 6, 2019

Jumala halastuse pühapäevast ja kristlikust usaldusest

Kirjutab Kristel Kaar

Selleaastasel Jumala Halastuse pühapäeval oli mul võimalus viibida Pärnus ja saada osa sealsest Missast. Samuti oli adoratsioon Pärnu kabelis asuva Halastava Jeesuse pildi ees.

Pärnus oli meiega ka isa Artur. Viimane pidas väga sütitava ja emotsionaalse jutluse poola keeles. Oli lausa kahju, et me eestlased sellest kuigi palju aru ei saanud. Isa Arturi näoilme ja žestid olid lihtsalt niivõrd kõnekad! Kuid loodan, et ta peagi peab mõne sama tulise jutluse juba ka eesti keeles!:)

Tänu isa Wodeki eestikeelsele jutlusele saime aga teada üht-teist huvitavat ja tähelepanuväärset Issanda Halastuse pühapäeva kohta.

Kas olete kunagi mõelnud nendele kahele kiirele - punasele ja kahvatuvalgele - mis Halastava Jeesuse pildil lähtuvad Tema südamest?

Jeesus tõstab õnnistuseks parema käe ning vasaku käega osutab oma südamele, millest lähtuv punane kiir sümboliseerib verd, kahvatu kiir aga vett - need on veri ja vesi, mis voolasid Tema küljest ristil.

Ühtlasi on siin ühendatud kõik meie Kiriku seitse sakramenti.

Jeesuse südamest lähtuv punane kiir sümboliseerib viit sakramenti, mis meid kristlastena toidavad: need on püha Armulaud, preestriks pühitsemise, abielu- ja kinnitamise sakrament, aga ka haigete salvimine.
Kahvatu kiir aga annab tunnistust puhastavatest sakramentidest, milleks on ristimine ja piht.

Nii tuletab Halastav Jeesus meile ikka ja jälle meelde kõigi meile antud armude - sakramentide - sügavat tähendust. Meid toites, puhastades, tervendades, julgustades ja lohutades, millal iganes me selle pildi ees palvetame või mõtiskleme. Ja kui nii mõelda, siis pihi- ja armulauasakramendi vastuvõtmiseks on meil piiramatult võimalusi!

Jumala Halastuse pühapäev on 8. päev pärast Jeesuse ülestõusmist, mil Ta ilmub oma apostlitele juba teist korda. Apostlite seas viibib nüüd ka Toomas; ainuke kaheteistkümnest, kes ei saanud Jeesust näha esimesel korral ja kes seetõttu Tema ülestõusmises jätkuvalt kahtleb.

"Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme nende naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!" (Jh 20:25).

Toomas ei ole tegelikult üldse erandlik oma "uskmatuses", kuid nende sõnadega läheb ta igaveseks ajalukku "uskumatu Toomasena" ehk näitena skeptilisest surelikust. Tundes tema lugu pisut paremini, võime aga peatselt olla tunnistajaks millelegi päris imelisele - Tooma usutee algusele. Nii võivad paljudki meist suhestuda selle Tooma "hetkega", mil teda puudutas Jumala valgus ja ta sai "nägijaks".

Pühakirja kohaselt, ehkki uksed olid sel päeval lukus ja apostlid Teda ei oodanud, ilmus Jeesus 8. päeval pärast ülestõusmist neile, tuues endaga rahusõnumi. Võib oletada, et jüngrid olid pärast hiljutisi vapustavaid sündmusi üsnagi hirmunud (seetõttu ka suletud uksed) ja nii oli neile tõepoolest vaja lohutust ja julgustust. Aga ennekõike usku. Kohe, kui Toomas on pistnud oma sõrme Jeesuse külge, hüüatab ta: "Minu Issand ja minu Jumal!"

See on üks maailma esimesi ja ilusamaid südamest tulevaid usutunnistusi.

Caravaggio on maalinud sellest erilisest kohtumisest, kus uskmatust saab usklik, vägagi reaalse, isegi intiimse stseeni. Apostlid olid Jeesusele sedavõrd kallid, et Ta lubas neil panna oma sõrme suisa oma haavadesse, et nad ainult võiksid uskuda! Pannes käe Jeesuse külje sisse, andis Toomas ennast täielikult Temale - ta andis oma südame, kogu oma elu, ja sellest hetkest alates ta uskus.

Kuid maalilt näeme sedagi, et mitte üksnes Toomas ei paista vajavat suuremat usku, vaid Jeesuse ümber on kobaras teisigi ta apostleid! Ja olid nad ju ennist oma usku tunnistanud. See tõestab ilmekalt, et isegi kui oleme juba uskunud, tuleb meil sageli seda ikka ja jälle üle kinnitada, sest usku ei ole ühelgi inimesel kunagi ülemäära palju! Jeesuse ja Tooma vahele on kunstnik seetõttu ettenägelikult jätnud väikese tühimiku - koha, mille võib täita sinu ja minu, tegelikult iga maali vaatava kristlase pea, kes ihkab tõelist, "käega kombatavat" kohtumist Jeesusega.

Jeesuse ihult langeb valgus Tema kohale kummardunud apostlite nägudele. See on valgus, mis avab Tooma ususilmad, et ta edaspidi näeks ka silmale nähtamatut. Kuid see valgus kandub üle kõigile teistelegi, kes on söandanud tulla päris Jeesuse lähedale.

Vaadates seda pilti hämmastab mind ikka ja jälle Jeesuse imetabane kannatlikkus. See ülim rahu ja leplikkus, kui Ta apostlite ees seisab, võimaldades neil rahuldada oma inimlikku uudishimu. Samas lausub Ta Toomale (ja meilegi) kuldsed sõnad: "Kas sa usud seepärast, et oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad." (Jh 20:29).

Isa Wodek mainis jutluses veel ühe huvitava fakti Jumala Halastuse pühapäevaga seoses. Nimelt on Poola dominiiklastel ilus komme anda Jumala Halastuse pühapäeval tõotused, asetades oma käed usaldavalt kloostriülema kätesse.

Samasuguse usaldusega nagu meilt ootab Jeesus ja nagu ütleme palvepärja lõpus: "Ma usaldan sind!"

Ma ei tea küll, kas see juhtus just Jumala Halastuse pühapäeval, kuid üks teine kuulus itaalia kunstnik, Federico Zuccari, on maalinud stseeni "Poola apostlist", püha Hyacinthusest. See dominiiklasest pühak kohtus ordu asutaja, püha Dominicusega isiklikult. Seejärel loobus ta kogu oma maisest varast, mida tal oli rikkalikult, et asuda Kiriku teenistusse, kasutades oma suurepärast haridust ja vaimuande jumalasõna viimiseks inimesteni just Poola aladel, mis 13. sajandil ei olnud ilmselt kaugeltki veel nii kristlik kui praegu.

Zuccari freskol, mis telliti Igavesse Linna kogunenud palverändurite jaoks 1600. juubeliaastal ja mida praegugi näeb Roomas asuvas igivanas Santa Sabina basiilikas, näeme seda Poola apostlit alandlikult ja usaldavalt kummardumas püha Dominicuse ette, võttes temalt vastu vaimuliku rüü. Mulle isiklikult meenutab see stseen isegi natuke "Kadunud poja" tagasituleku maali...ja mõnes mõttes võibki öelda, et püha Hyacinthus on jõudnud oma "koju", vastates Jumala südamesse pandud kutsumusele saada ordu liikmeks. Tema ümber seisavad teised vennad, tervitades uut pereliiget; aristokraatlikud sugulased aga põlvitavad vasakul, lubades ta uude "peresse", Jumala teenistusse.

Paremat kätt seisab teisigi püha Hyacinthuse eas noormehi; üks neist näib küsivalt viipavat, otsekui esitades vaatajale küsimuse: kas see võib olla sinugi kutsumus?

Freskod valmisid täpselt kuus aastat pärast püha Hyacinthuse kanoniseerimist ning Rooma Santa Sabina basiilikas, dominiiklaste emakirikus, eraldati sellele tähelepanuväärsele pühakule terve kabel. Meie võime mõtiskleda, kui palju usaldust Jeesuse vastu nõuab sellisele kutsele järgnemine. Püha Hyacinthus annab ennast ordu teenistusse; seda täielikku andmist sümboliseerivad ta väljasirutatud käed, samas kui ta pöörab selja endisele elule.

Kuid ka meie ilmikutena saame oma südame ja elu kinkida Jeesusele sama erilisel viisil - eeskätt püüdes Teda nii igapäevaelu pisiasjades, kuid ka tõeliselt suurtes asjades rohkem usaldada.

Mis sai aga Toomast edasi? Ühelt dominiiklastest õdede veebilehelt leidsin järgmise Kiriku pärimuse, mis heidab valgust selle apostli edasisele käekäigule.

Lugu on järgmine.

Pärast Jeesuse ülestõusmist tõmbasid jüngrid legendi kohaselt loosi, kes millisesse piirkonda pidi jumalasõna kuulutama minema.

Apostel Toomale olevat loosi tahtel langenud India. Seepeale olevat Toomas hüüatanud: "Aga see asub liiga kaugel! See keel on minu jaoks liiga raske õppida. Ja pealegi olen ma juba selleks liiga vana!"

Selsamal ööl ilmus Toomale unes Jeesus, kes sõnas: "See, mida sa ennist rääkisid, on tõsi: tõepoolest, see asub liiga kaugel, on liiga raske ja sa oled selleks juba liiga vana. Aga kuni mina elan sinus, saavad paljud võimatuna näivad asjad võimalikuks!"

Julgustatuna Jeesuse sõnumist, ilmus Toomas järgmisel päeval jüngrite ette kindla otsusega sõita Indiasse, vastu tundmatule saatusele. Ja tänini teatakse Toomast kui apostlit, kes viis jumalasõna ja Jumala valguse Indiasse, asutades seal esimesed kristlaste kogukonnad.

Selle ilusa ja vana pärimuse lõpetuseks andsid dominiiklastest õed edasi järgmise sõnumi: selle asemel, et alustada igat päeva, kohtumist ja isegi vestlust sõnadega "mina...", mis oleks, kui ütleksime "meie"? Meie - mina ja Jeesus, kes elab minu sees ja kellega koos saab võimatust võimalik.