Tuesday, March 12, 2019

Kardinal Mülleri usumanifest

8. veebruaril 2019 avaldas kardinal Gerhard Ludwig Müller (Usudoktriini kongregatsiooni prefekt 2012-2017) personaalse usumanifesti. Avaldame usumanifesti tõlke.

Inglise keelest tõlkis Heido Trofimov, toimetas Ingmar Kurg.















"Teie süda ärgu ehmugu!" (Johannese 14:1)

Seistes silmitsi leviva ebakindlusega usudoktriini suhtes on paljud katoliku kiriku piiskopid, preestrid, orduinimesed ja ilmikud palunud mul anda avalik tunnistus ilmutustõe kohta. Karjaste põhiülesanne on juhatada nende hoolde usaldatud inimesi lunastuse teel. See saab õnnestuda üksnes siis, kui nad teavad seda teed ning käivad ise sellel. Siinkohal kehtivad apostli sõnad: "Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud" (1Kr 15:3). Tänapäeval on palju kristlasi, kes polegi teadlikud usu põhialustest ja nii kasvab oht eksida igavese elu teelt. Ent kiriku ülesandeks jääb juhatada inimkond Jeesuse Kristuseni, rahvaste valguseni (Lumen gentium 1). Selles olukorras kerkib üles orientiiri küsimus. Katoliku kiriku katekismus on "usudoktriini kindel norm" (Fidei depositum IV), nagu on kinnitanud püha Johannes Paulus II. See kirjutati eesmärgiga tugevdada vendade ja õdede usku, mille "relativismi diktatuur" on suure kahtluse alla seadnud.

1. Üks ja kolmainus Jumal, ilmutatud Jeesuses Kristuses

Kõigi kristlaste usk väljendub pühima Kolmainsuse tunnistamises. Ristimises Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse on meist saanud Jeesuse jüngrid, Jumala lapsed ja sõbrad. Üheainsa Jumala kolme isiku eristamine (Katoliku kiriku katekismus 254, edaspidi KKK) märgistab jumalausu ja inimesepildi põhimõttelist erinevust teiste religioonide suhtes. Vaimulaadide erinevused saavad nähtavaks Jeesuse kui Kristuse tunnistamises. Tema on tõeline Jumal ja tõeline inimene, saadud Pühast Vaimust ja ilmale toodud neitsi Maarjast. Lihakssaanud Sõna, Jumala Poeg on maailma ainus Päästja (KKK 679) ning ainus Vahemees Jumala ja inimese vahel (KKK 846). Seepärast nimetab Johannese esimene kiri antikristuseks seda, kes eitab Tema jumalikkust (1Jh 2:22), kuna Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on igavikust olemusühtsuses Jumalaga, Tema Isaga (KKK 663). Me peame vastu seisma iidsetesse hereesiatesse tagasilangemisele, milles nähti Jeesust Kristust üksnes hea inimese, venna ja sõbrana, prohveti või moraaliõpetajana. Ta on ennekõike Sõna, kes oli Jumala juures ja on Jumal, Isa Poeg, kes võttis enda peale inimloomuse, et meid lunastada ning kes tuleb tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Üksnes Teda kummardame üheskoos Isaga ja Püha Vaimuga kui ühtainsat ja tõelist Jumalat (KKK 691). 

2. Kirik

Jeesus Kristus rajas Kiriku lunastuse nähtava märgina ja vahendina, mis saab kuju katoliku kirikus (KKK 816). Kristus andis enda Kirikule, mis sündis "ennast ristile andnud Kristuse küljest" (KKK 766), sakramentaalse tähenduse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi lõpliku täideviimiseni (KKK 765). Kristus kui pea ja usklikud kui keha liikmed on üks ja sama müstiline isik (KKK 795), mistõttu Kirik on püha, kuna ainus Vahemees on rajanud selle nähtava struktuuri ja hoiab katkematuna alal (KKK 771). Sakramentide pühitsemise teel vahendab Kirik Kristuse lunastustööd ajas ja ruumis kohalolevaks, eelkõige euharistiaohvris, pühas missas (KKK 1330). Kirik annab jumalikku ilmutust edasi Kristuse autoriteediga, mis hõlmab kõiki usudoktriini elemente, "kaasa arvatud kõlblusõpetuse, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ega järgida õndsusttoovaid usutõdesid" (KKK 2035).

3. Sakramentaalne kord

Kirik on kõikehaarav õndsussakrament Jeesuses Kristuses (KKK 776). Kirik ei peegelda mitte ennast, vaid Kristuse valgust, mis särab tema palgeil. Kuid see juhtub üksnes siis, kui orientiiriks saab Jeesuses Kristuses avaldatud tõde, mitte enamiku arvamus või ajastu vaim. Kristus ise on usaldanud armu ja tõe täiuse katoliiklikule kirikule (KKK 819) – Tema ise on kohal Kiriku sakramentides.

Kirik ei ole inimloodud ühendus, mille struktuuri määrasid omatahtsi selle liikmed. Kirik on jumaliku päritoluga. "Kristus ise on Kiriku ameti kandja. Ta seadis sisse teenimisametid ja andis ametikandjatele meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi" (KKK 874). Endiselt kehtib apostli manitsus, et neetud on igaüks, kes kuulutab mingit teist evangeeliumit, "kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks" seda (Gl 1:8). Usu vahendamine on lahutamatult seotud vahendaja inimliku usaldusväärsusega, kes aga mõnel juhul on hüljanud nende hoolde usaldatud inimesed, neis ebakindlust tekitades ja nende usku tõsiselt kahjustades. Pühakiri saab kätte need, kes ei kuuletu tõele ja järgivad omaenda himusid, mis nende kõrvu kõditavad; need ei salli tervet õpetust (2Tm 4:3-4).

Kiriku õpetusameti ülesanne on "kaitsta Jumala rahvast segaste õpetuste ja kõrvalekallete eest", et Jumala rahvas "tunnistaks eksimusteta tõelist usku" (KKK 890). See on eriliselt tõsi kõigi seitsme sakramendi kohta. Püha euharistia on "kogu kristliku elu allikas ja samas ka kõrgpunkt" (KKK 1324). Armulaud, mille läbi Kristus hõlmab meid enda ristiohverdusse, tõmbab meid kõige vahetumasse osadusse Temaga (KKK 1382). Seega Pühakiri manitseb seoses püha armulaua vastuvõtmisega: "Kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu" (1Kr 11:27). "Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne armulaua vastuvõtmist võtma vastu meeleparanduse sakramendi" (KKK 1385). Sakramendi sisemisest loogikast lähtuvalt on arusaadav, et püha armulauda ei saa viljakalt vastu võtta lahutatud abieluinimesed, kes on astunud uude tsiviilabiellu, kuid kelle sakramentaalne abielu on kehtiv Jumala silmis, nagu ka need kristlased, kes ei ole täies osaduses katoliku usu ja kirikuga, või ka kõik need, kes ei ole korrakohaselt ette valmistatud (KKK 1457) – niisugustena armulaual käimine ei ole neile päästmiseks. Sellele tähelepanu juhtimine on kooskõlas vaimulike halastustegudega.

Pattude pihtimine meeleparanduse sakramendi kaudu vähemalt kord aastas on kiriku üks käskudest (KKK 2042). Kui usklikud enam ei pihi oma patte ega saa kogeda pattude andeksandmist, läheb pääsemine tühja; tõepoolest sai Jeesus Kristus inimeseks, et meid lunastada meie pattudest. Ka pärast ristimist sooritatud surma- ja andeksantavate pattude kohta kehtib andeksandmise vägi, mille ülestõusnud Issand on andnud vahendada apostlitele ja nende järeltulijatele piiskopi ja preestri ametis. Tänapäevane pihtimispraktika aga osutab sellele, et usklike südametunnistust ei ole piisavalt kujundatud. Jumala halastus on meile kingitud, selleks et me võiksime täita Tema käske, et saada üheks Tema püha tahtega, ent mitte selleks, et põgeneda meeleparanduskutse eest (KKK 1458).

"Preester jätkab lunastustööd maa peal " (KKK 1589). Preestri ordineerimine "annab talle püha meelevalla" (KKK 1592), mis on asendamatu, kuna selle läbi saab Jeesus sakramentaalselt kohalolevaks oma lunastustegudes. Seega valivad preestrid tahtlikult tsölibaadi kui "märgi uuest elust" (KKK 1579). See on enese andmine Kristuse ja Tema saabuva kuningriigi teenistusse. Pidades silmas selles teenistuses ordinatsiooni vastuvõtmist kolmes astmes, "tunneb kirik ennast seotuna Issanda enese tehtud valikuga. Seepärast ei ole naiste ametisse pühitsemine võimalik" (KKK 1577). Mõistaandmine, nagu oleks see võimatus mingil moel naiste diskrimineerimise vorm, näitab üksnes arusaamise puudumist selle sakramendi kohta, mis ei käsitle maist võimu, vaid Kristuse, Kiriku peigmehe esindamist. 

4. Kõlblusseadus

Usk ja elu on teineteisest eraldamatud, kuna usk lahus tegudest on surnud (KKK 1815). Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu ja viib inimese tõotatud õndsusele (KKK 1950). Järelikult on jumaliku ja loomupärase kõlblusseaduse tundmine vajalik, et „teha head ja see eesmärk saavutada“ (KKK 1955). Selle tõe aktsepteerimine on hädavajalik kõigile hea tahtega inimestele, kuna see, kes sureb surmapatus ilma kahetsemiseta, on igavikuliselt Jumalast lahus (KKK 1033). See viib praktiliste järeldusteni kristlaste elus, mida tänapäeval tihti ignoreeritakse (KKK 2270-2283; 2350-2381). Kõlblusseadus ei ole koorem, vaid osa vabastavast tõest (Jh 8:31), mille toel kõnnib kristlane lunastuse teel ja mida ei tohi relativiseerida. 

5. Igavene elu

Paljud küsivad täna, millisel eesmärgil kirik ikka veel eksisteerib, kui isegi piiskopid eelistavad olla pigem poliitikud kui kuulutada usuõpetajatena evangeeliumi. Kiriku rolli ei tohi lahjendada triviaalsustega, vaid tuleb kõneleda kiriku ainuomasest eesmärgist. Igal inimolendil on surematu hing, mis surmaga lahutatakse kehast ning mis ühineb kehaga taas suurel ülestõusmise päeval (KKK 366). Surm muudab lõplikuks inimese otsuse olla kas Jumala poolt või vastu. Kõik peavad silmitsi seisma vahetult järgneva kohtumõistmisega kohe pärast surma (KKK 1021). Seejärel on vajalik kas puhastumine või jõuab inimene otse taevalikku õndsusesse ning tal lubatakse näha Jumalat palgest palgesse. On olemas ka kohutav võimalus, et inimene jääb Jumala vastaseks kuni viimse lõpuni, ning, lükates lõplikult tagasi Tema armastuse, "astub igavikulisse äraneetusesse kohe ja alatiseks" (KKK 1022). "Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta" (KKK 1847). Põrgukaristuse igavikulisus on kohutav reaalsus, mis – vastavalt Pühakirja tunnistusele – saab osaks kõigile, kes "surevad surmapatu seisundis" (KKK 1035). Kristlane läheb läbi kitsast väravast, sest "lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse" (Mt 7:13). 

Vaikida sellest ja teistest usutõdedest ning inimesi sel kombel õpetada on suurim pettus, mille eest katekismus jõuliselt hoiatab. See on kiriku viimne proovilepanek, milles viiakse paljud inimesed religioossesse eksitusse, mis on nende "usust taganemise hind" (KKK 675); see on Antikristuse eksitus. "Ta petab igasuguse ülekohtuga neid, kes hukkuvad, sellepärast, et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud" (2Tes 2:10).

 6. Üleskutse

Töölistena Issanda viinamäel on meil kõigil kohustus neid alustõdesid meelde tuletada, hoides kinni sellest, mida me ise oleme vastu võtnud. Me tahame julgustada astuma kindlameelselt Jeesuse Kristuse järel, et pälvida igavene elu, järgides Tema käske (KKK 2075). 

Palugem Issandat, et ta laseks meil mõista, kui suur on katoliikliku usu kingitus, läbi mille on avatud uks igavesse ellu. "Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega" (Mk 8:38). Me oleme seega pühendunud usu tugevdamisele, tunnistades usku, kelleks on Jeesus Kristus ise. 

Püha Paulus kõneleb ka meile, ning eriti meile, piiskoppidele ja preestritele, kui ta manitseb oma kaaslast ja ametijärglast Timoteost: "Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!" (2Tm 4:1-5).

Palugu Maarja, Jumalaema, meile armu, et me jääksime kõikumatult ustavaks tunnistusele Jeesuse Kristuse tõest. 

Ühendatud usus ja palves, kardinal Gerhard Müller, aastail 2012-2017 Vatikani Usudoktriini kongregatsiooni prefekt

Friday, March 8, 2019

Surmapatud, mida kõik peaksid teadma

Artikli on koostanud Heido Trofimov

Iga patt on Jumala solvamine ning Tema täiusliku armastuse ja õigluse tagasilükkamine. Aga siiski ei ole kõik patud sama rasked. Surmapatt hävitab armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve. Andeksantav patt seevastu võimaldab armastusel püsida, ehkki haavab ja nõrgestab seda.

Kes sureb surmapatu seisundis see tähendab ilma, et ta oleks surmapattu andeks saanud läheb pärast surma põrgusse. Ainukene korraline viis raskeid patte andeks saada on sakramentaalsel pihil; isegi täiuslik kahetsus ei päästa iseenesest surmapatu seisundist, kuigi muidugi on kahetsus surmapatust pääsemiseks möödapääsmatu tingimus. Andeksantavaid patte, mis ei hävita meie suhet Jumalaga, kuigi nõrgendavad seda, võib andeks saada ka ainult kahetsuse teel või armulaua vastuvõtmisel, ning andeksantavate pattude pihtimine pole kohustuslik, kuigi on soovitatav. Kes sureb üksnes andeksantavate pattudega, läheb pärast surma purgatooriumisse ja lõpuks taevasse.

Kuna armulaud on meie "vaimne toit", kehtib loogika: toit tugevdab nõrki (ehk neid, kes on teinud andeksantavaid patte), aga mitte surnuid (neid, kes on surmapatu seisundis). Enamgi veel; armulaua vastuvõtmist surmapatu seisundis peetakse samuti surmapatuks, mis patuse olukorra veel raskemaks muudab. Seetõttu kirjutab püha Paulus, "Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust." (1Kr 11:28-29)

Surma - ja andestatavate pattude eristamine põhineb Piiblil, kuna juba Vanas Testamendis määrati erinevate pattude lunastamiseks erineva raskusega karistusi. Samuti ütleb Jeesus ise:
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5:19)
Kas panite tähele? Issand ütleb meile, et keegi võib tühistada mõne käskudest ja isegi õpetada teisi sedasama tegema, aga siiski siseneda taevariiki! Aga üsna varsti pärast seda ütleb Jeesus:
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. (Mt 5:28-29)
Seega õpetab Jeesus selgelt, et on olemas patte, mis lahutavad meid Jumalast, ning patte, mis meid Jumalast täielikult ei lahuta - surmapatud ja andeksantavad patud.

Seda silmas pidades on inimestel loomulikult uudishimu teada, millised patud on surmapatud? On levinud viis esitada surmapatu kvalifitseerimiseks 3 tingimust: eksitud on kaalukas asjas, mis on sooritatud teadlikult ja tahtlikult. Seejuures on kõige ebamäärasem, millised asjad on "kaalukad", nii et neis eksimine kujutab endast surmapattu?

On tõsi, et Kirik ei ole kunagi koostanud mingit lõplikku surmapattude nimekirja, aga on palju patte, mida on erinevates kohtades kirjeldatud sõnaga "raske" või on muud moodi mõista antud, et tegu on "kaaluka asjaga".  

Piiblis esitab näiteks Paulus nimekirja pattudest, mille kohta ta ütleb, et kes neid sooritab, ei pääse Jumala riiki:
Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki. (Gl 5:19-20)
Mujal kirjutas püha Paulus jällegi:
Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! (1Kr 6:9-10)
Kirik õpetab ka, et raev, jumalateotus, kadedus, vihkamine, viha, pühapäevasel Missal käimise kohustuse mittetäitmine, usuvastased teod (uskmatus Jumala suhtes või hereesia), patud lootuse vastu (meeleheide või jultumus) ja patud armastuse vastu (ükskõiksus või Jumala vihkamine) on kõik kaalukad asjad, milles eksimine tähendab surmapattu.

Veel tuletab katehheetiline traditsioon meelde, et on olemas "taeva poole kisendavad patud", mida loetletakse neli tükki: sihilik tapmine, soodoma patt (suguline läbikäimine loomadega, omasoolistega, lastega), vaeste, leskede või orbude rõhumine ning teenitud töötasu maksmata jätmine.

Viimaks peetakse ka nn põhipatte uhkust, ihnsust, himurust, viha, õgardlust, kadedust ja laiskust surmapattudeks. Siiski sõltub nende pattude raskus nende sooritamise intensiivsusest näiteks on võimalik olla ainult natukene vihane, ning sel juhul ei pruugi veel tegu olla surmapatuga. Samuti öeldakse tihti, et igas patus peegeldub alati uhkus, aga see ei muuda iga pattu veel surmapatuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et "kaalukad asjad" on määratud kümne käsuga, aga siinkohal on oluline meeles pidada, et vastavalt Kiriku õpetusele esindab iga käsk rohkem, kui on väljendatud selle üleskirjutuses. Näiteks käsk "ära riku abielu" ei keela üksnes abielurikkumist, vaid kõiki puhtusevastaseid tegusid.

Järgnevalt esitame kümnest käsust ja Jumalikest voorustest lähtuvalt ühe tingliku surmapattude nimekirja, lisades vajadusel vastavad seletused. Inspiratsiooni on saadud leheküljel vcatholic avaldatud artiklist ning kasutatud on eestikeelse katoliku katekismuse abi.

Esimene käsk: Mina olen Issand, sinu Jumal. Ärgu olgu sul teisi jumalaid.

Ebajumalakummardamine millegi muu kui Jumala kummardamine, austamine või uskumine moel, mis on kohane üksnes Jumala suhtes.

Nõidus, maagia ja ennustamine sealhulgas saatana ja deemonite abi kasutamine, surnute hingede kutsumine või muud praktikad, mis väidetavalt tulevikult “loori tõstavad”. Horoskoopide, astroloogia, käejoontelt lugemise, märkide seletamise ja oraaklite, selgeltnägemise ning meediumide küsitlemise taga peitub tahe võimutseda aja, ajaloo ning lõppkokkuvõttes ka inimese üle ning samas ka soov salajasi vägesid enda poole võita. See on vastuolus armastava aukartusega, mida me üksnes Jumalale võlgneme. 

Pühaduseteotus pühitsetud asjade või pühakodade rüvetamine või pühendunute kallal vägivalla kasutamine.

Ateism "Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu" (Rm 1:18)

Teine käsk: Ära kuritarvita Jumala nime

Jumala teotamine see tähendab, et Jumalale öeldakse – kas seesmiselt või väliselt – vihkamise-, etteheite- või väljakutsesõnu; Jumalast kõneldakse halvasti, Talle ei osutata sõnades austust ning Jumala nime kuritarvitatakse. Keeld Jumalat teotada hõlmab ka sõnu Kristuse Kiriku, pühakute või pühade esemete vastu.

Valevandumine ja vannete murdmine see toimub siis, kui keegi annab vande all lubaduse, mida ta ei kavatsegi täita või hiljem murrab. Samuti on vande all millegi halva tegemiseks kohustuse võtmine vastuolus Jumala nime pühadusega.

Kolmas käsk: pühitse pühapäeva

Pühapäeval või pühapäevadega võrdsustatud suurpühadel on Missal käimine kohustuslik. Selle kohustuse tahtlikku täitmata jätmist peetakse raskeks patuks.

Viies käsk: ära tapa

Mõrv otsene ja tahtlik tapmine. Ka kaudne tapmine (näiteks keeldumine abistada hädas olevat inimest) võib olla raske patt, samuti tahtmatu tapmine, kui keegi saab surma hooletuse tagajärjel.

Abort

Eutanaasia  iga tahtlik tegevus või tegemata jätmine eesmärgiga keegi surmata on mõrv, isegi siis, kui inimene ise soovis surra. Samas ei kohusta see käsk surmavalt haigeid inimesi iga hinna eest kauem elus hoidma, ning möödapääsmatu surma aktsepteerimine, kui seda ei soovita ega ise esile ei kutsuta, on lubatud.

Enesetapp see on ränk eksimus õige enesearmastuse, ligimesearmastuse ja Jumala armastamise vastu.

Hukutamine hoiak või käitumine, mis juhib teise inimese kurja tegema. See, kes hukutab, saab oma kaasinimese ahvatlejaks.  Eriti raske on see patt siis, kui seda põhjustavad need, kes loomuse või neile usaldatud ameti tõttu on kohustatud teisi õpetama ja kasvatama. See andis meie Issandale põhjuse öelda: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6). 

Narkootiliste ainete või alkoholi liigtarbimine

Õgardlikkus ülemäärane armastus toidu vastu. See on patt mõõdukuse vooruse vastu ja sõltuvalt selle intensiivsusest võib see olla surmapatt. 

Suur viha katekismuse järgi on viha soov kätte maksta. Kättemaksu soovimine eesmärgiga kahjustada seda, keda tuleb karistada, on lubamatu. Kui viha ulatub kaasinimese tahtliku tapmise või raske haavamise soovini, kujutab see rasket eksimust.

Vihkamine ligimisele tahtlikult kahju soovimine. Vihkamine on raske patt, kui tahtlikult tahetakse kaasinimesele tõsist kahju.

Väljapressimine

Kuues käsk: ära riku abielu

Abielu rikkumine abieluline truudusetus. Kui abielus olev inimene on kas või põgusas seksuaalses suhtes ükskõik kellega peale oma seadusliku abikaasa, rikub ta abielu.

Lahutus lahutus on patt iseenesest, mida süvendab see, kui pärast lahutust uuesti abiellutakse.  Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises.

Hooramine seksuaalsed suhted abielus mitte oleva mehe ja abielus mitte oleva naise vahel. See on alati raske patt. 

Pornograafia see haavab raskelt kõikide osalejate (näitlejate, kaubitsejate, publiku) väärikust ning on nende kõigi jaoks ränk süütegu.

Prostitutsioon

Vägistamine

Homoseksuaalsed teod need on oma seesmise loomu poolest korravastased ning rikuvad loomuseadust, sest välistavad suguaktis elu edasiandmise ja tõelise tundelise ja sugulise teineteise täiendamise. Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud elama tsölibaadis. Need objektiivselt korrastamata kalduvused on enamikule neist katsumuseks. Neid isikuid tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega. 

Intsest

Masturbeerimine seksuaalsel aktil on kaks tähendust: soo jätkamine ning abikaasade ühekssaamine. Masturbeerimine on mõlema tähendusega vastuolus ning on alati raske patt.

Kontratseptiivide kasutamine seksuaalse akti tahtlikult viljatuks muutmine, kui see vastasel juhul oleks olnud viljakas, on alati raske patt.

Seitsmes käsk: ära varasta

Vargus igaühel on õigus eraomandile, mis on saavutatud iseenda tööga või saadud õiglasel viisil. Vargus seisneb võõra vara õigusvastases omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet. Kes ükskõik mil viisil ebaõiglaselt võõrast vara omastab, rikub seitsmendat käsku isegi juhul, kui ta sealjuures ei lähe vastuollu ilmaliku seadusandlusega.

Pettusega kellelegi kahju tegemine

Teenitud töötasu maksmata jätmine

Õnnemängud või kihlveod need ei ole iseenesest õiglusega vastuolus, aga muutuvad kõlbeliselt lubamatuteks juhul, kui nad riisuvad selle, mida inimene ise ja teised inimesed enda ülalpidamiseks vajavad. Sõlmida ebaõiglast kihlvedu või petta mängus on raske patt, välja arvatud juhul, kui kahju on nii tühine, et kahjustatu seda mõistlikul viisil ei saa tõsiseks hinnata. 

Vaeste rõhumine

Kaheksas käsk: ära tunnista valet oma ligimese vastu

Valetunnistus ja valevanne tõele mittevastav tunnistus on eriti ränk siis, kui seda tehakse avalikult. Kohtu ees muutub see valetunnistuseks, vande all antuna saab sellest valevanne.

Meelitamine ja võltskiitus see on raske patt, kui selle abil kaasinimesi kurjadele tegudele ja väärhoiakutele ahvatleda või neid selles toetada. Võltskiitus on andestatav patt, kui ta toimub vaid meeldida tahtmise ajendil, soovist takistada kurja, vajadusest leida lahendust hädale või soovist saavutada õigustatud kasu. 

Valetamine see on alati patt, kuigi mitte alati surmapatt. Vale raskust mõõdetakse selle tõe loomusega, mida ta moonutab, asjaolude ja eesmärkidega, mida valetaja taotleb ning kahjustustega, mis vale ohvritele valest tekivad. Valetamine muutub surmapatuks, kui see rikub rängalt õigluse ja armastuse voorusi.

Üheksas käsk: ära himusta oma ligimese naist

Himurus   korrastamata iha või sugulise naudingu korrastamata nautimine. Suguline nauding on kõlbeliselt korrastamata, kui seda otsitakse tema enese pärast ja ta sealjuures lahutatakse tema soojätkamise ja armastava ühinemise lõppeesmärgist.

Kümnes käsk: ära himusta oma ligimese vara

Ahnus maiste varade mõõdutundetu himustamine ja ohjeldamatu saamahimu, mis lähtub mõõdutundetust, kirglikust rikkuse ja sellega seotud võimu omandamise soovist. Samuti on raske patt sooritada ebaõiglast tegu, mis kahjustaks kaasinimese maist omandit.

Kadedus see tähistab kurbust teiste vara või hea käekäigu pärast ning mõõdutundetut soovi need endale saada. Kui kadedus viib ligimehe kahjustamise või selle soovimiseni, on tegu tõsise patuga.

Patud usu vastu

Tahtlik kahtlemine keeldumine õigeks pidada kõike seda, mida Jumal on ilmutanud ja Kirik uskumiseks esitab, või ka selle alahindamine. See võib see viia vaimupimeduseni. 

Uskmatus, hereesia, apostaasia, skisma uskmatus seisneb hoolimatuses ilmutatud tõdede vastu või tahtlikus keeldumises nendega nõustuda. Hereesiaks nimetatakse ristimisele järgnevat jumaliku ja katoliikliku usuga uskumisele kuuluva usutõe kangekaelset salgamist või selles kangekaelset kahtlemist; apostaasiaks nimetatakse kristliku usust taganemist tervikuna; skismaks nimetatakse keeldumist alluda paavstile või osadusest talle alluvate kiriku liikmetega (Katekismus 2089).

Patud lootuse vastu

Meeleheide inimene lakkab Jumalalt lootmast oma isiklikku õndsust ja armu abi õndsusele jõudmiseks, või oma pattude andeksandmist. Sellega vastandab ta end Jumala headusele, õiglusele ja halastusele, sest Issand jääb oma tõotustele ustavaks.

Jultumus inimene hindab oma võimeid üle, lootes, et ta võib õndsuse saavutada ilma kõrgemalt tuleva abita, või lootes, et ta võib Jumala kõikvõimsuselt ja halastuselt andestuse saada ilma meelt parandamata ning saada õndsaks seda ära teenimata.

Patud armastuse vastu

Ükskõiksus see tähendab, et alahinnatakse Jumala armastust või heidetakse see kõrvale, salatakse selle väge. 

Tänamatus unustatakse või keeldutakse Jumala armastust tänulikult tunnustamast ja sellele armastusega vastamast. 

Leigus viivitatakse Jumala armastusele vastamisega või jäätakse see tegemata; selles võib peituda tõrkumine armastuse sisendusele vastata. 

Vaimulik laiskus Jumalast lähtuvat rõõmu halvustatakse ja jumalik hüve põlatakse ära. 

Jumala vihkamine see võrsub kõrkusest. Jumalat vihatakse, kuna Jumal pattu keelab ja selle eest karistab.


Lõpuks peab meeles pidama, et kõiki patte on võimalik andeks saada; või nagu on öeldud: pole pühakut ilma minevikuta või patust ilma tulevikuta. Ristimisel saadakse automaatselt andeks kõik patud. Aga kuna ristitud inimesel on võimalik edasi patustada, seadis Jeesus sisse pihi sakramendi:
Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud (Jh 20:23)
Apostlid ja nende järeltulijad, piiskopid ja preestrid, saavad Jeesuse nimel patte andeks anda. Seda nimetatakse pihi sakramendiks. Katoliiklaste jaoks on eluliselt oluline käia regulaarselt pihil. Hea on käia pihil vähemalt kord kuus, aga kui tegu on surmapattudega, ei tasu oodata järgmist kuud ega nädalat, vaid käia pihil nii palju, nagu on vaja.

Wednesday, February 27, 2019

Püha Peetrus Rooma kunstis: patukahetsuse ja usalduse õppetunnid

Kirjutab Kristel Kaar

22. veebruaril tähistasime meie katedraali ühe kaitsepühaku, apostel Peetruse troonipüha. Peetrusest on palju räägitud ja ilmselt igaüht on tema eeskuju mõjutanud erinevalt. Minu jaoks isiklikult on üks tema kõige ilusamaid omadusi võime siiralt ja südamest kahetseda - tal oli olemas see, mida võiks nimetada südametunnistuse anniks.

Ehkki ta karakter polnud just "kergemate" killast, järgnes ta tegudele alati põhjalik südametunnistuse läbikatsumine. Ta sai ka päriselt aru, et ei ole võimeline armastama Jeesust täiuslikult (agape), vaatamata oma suurejoonelistele lubadustele ja pingutustele.

Milline oli püha Peetrus patukahetsejana ja mida ta võiks meile õpetada? Kuna üks pilk räägib rohkem kui tuhat sõna, siis on võimalus tutvuda ajatute maalidega, mis kujutavad just püha Peetrust ja mis asuvad või asusid kunagi Igaveses Linnas.

1600. aastal, mil Rooma kogunesid tuhanded palverändurid, tähistamaks paavsti väljakuulutatud juubeliaastat, maalis noor Bolognast pärit Guido Reni vast ühe kõige liigutavama portree pühast Peetrusest patukahetsejana. Reni maalil on pühak kujutatud vaatajaga samas suuruses, kutsudes teda otseselt järgima oma eeskuju.

Püha Peetruse käsi puhkab paljastatud rinnal, andes tunnistust tema avatud südamest. Ta näib kogu oma olemusega lausuvat neid sõnu, mida miljonid katoliiklased kordavad iga päev: "Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa." Kuid kui palju suudab üks lihalik süda kahetseda? 

Püha Peetrus, ehkki usaldades Jeesuse halastust, on sellegipoolest sügavalt teadlik oma patust. Ta silmad on pööratud taevase valguse poole - sinna, kust tuleb andeksandmine -, samas veerevad mööda ta põski alla kahetsuse pisarad.

See intiimne portree kahetsevast Peetrusest oli tollal vaid üks paljudest, mille Reni "apostlite printsist" maalis ühe Rooma prelaadi tellimusel. Reni jäi pärast seda Rooma aastateks, maalides lisaks "Püha Peetruse ristilöömise". Kahetseva Peetruse portree aga osutus täpselt selliseks, mis võis mõjutada ühe uhke prelaadi südant, kui ta oma maise külluse keskel meie apostlist möödus. 

Roomas on võimalik näha veel järgmist haaravat stseeni meie pühaku elust - Giotto di Bondone 1310. aastast pärinevat mosaiiki, kus Jeesus päästab Peetruse, kui see poolel teel Jeesusele järgnedes kaotab oma usu ja hakkab uppuma. Peetrus haarab Jeesusel käest, kes vaatab rahulikult meie poole, samas kui torm merel vaibub.

See fantastiline mosaiik telliti vana Püha Peetruse basiilika tarbeks. Kui 16. sajandi lõpus valmis uus, praegune basiilika, hävis ehituse käigus suur osa mosaiigist. 

Giotto di Bondone "Navicella" 1628. aastast pärit mosaiigi täissuuruses koopia, mis asub Vatikanis

Mosaiik telliti 13. sajandi lõpus - ajajärgul, mil Kirik oli sügavas kriisis. Mosaiigil näeme purjedega kaluripaati, mis sümboliseerib maapealset Kirikut ja mille "kapteniks" siinilmas on selle Kiriku pea - püha Peetrus ja kõik tema ametijärglased. Mosaiigi valmimise ajal oli paavsti võim nii nõrk, et ta oli sunnitud Roomast lahkuma ja aastatel 1309-1376 pelgupaika otsima Avignonist Prantsusmaal. Tervelt 67 aastaks jäid paavstid Avignoni "vangipõlve". Selles kontekstis on "Navicella" eriti märgiline, kuna see 1310. aasta paiku valminud teos sisendas keerulistel aegadel lootust, et Kristuse abiga on nii Kirik kui ka paavstivõim lõppude lõpuks "uppumatud". 

11 figuurist, keda näeb redutamas paadis samal ajal, kui Jeesus päästab Peetrust, arvatakse paadi tagaosas aeru käes hoidev figuur olevat püha Paulus. Me kõik teame, et Paulust selles stseenis tegelikult paadis olla ei saanud; tema pöördumine tuli alles aastaid hiljem. Sestap on tema kujutamine Giotto poolt (kui see on ikka Paulus) sümboolne. Ta justkui püüaks uppuvat laeva "tüürida" rahututel vetel. Nii on me apostlid Peetrus ja Paulus lõppude lõpuks ka siinsel mosaiigil koos - küll pisut erinevates rollides.

Giotto mosaiigiga seoses on teada veel järgmine lugu. 29. jaanuari õhtul 1380. aastal, kui parajasti loeti vesprit, oli tuntud müstik, püha Siena Katariina palvetamas sellesama mosaiigi ees, kui ta äkitselt tundis, justkui laev mosaiigilt vajunuks väljakannatamatus raskuses tema õlgadele. Pärast seda juba varem askeesist nõrgestatud Katariina tervis halvenes kiiresti. Ta ei suutnud enam kõndida ja suri kolm kuud hiljem Roomas kõigest 33-aastasena. Tema viimased sõnad olid: "Jumal, sinu kätte annan ma oma hinge ja vaimu". Kuid me ei peaks selle stseeniga seoses tundma liiga suurt kurbust, sest kogu püha Katariina elu oligi täidetud lootusega pääseda päriselt Jeesuse juurde.

Kuid mõeldes mosaiigil kujutatust....

Kas pole mitte püha Peetrus meile nii lähedane oma inimlikus nõrkuses, kui ka meie ise ei suuda sageli uskuda, usaldada Tema armu? Ja seda isegi juhul, kui Jeesus meid kuuldavalt kutsub: "Tule!" - nii nagu ta kutsus pühakirjas Peetrust? 

Samas näeme Peetrust varmalt haaramas Jeesuse käest, otsides päästet - ainukest turvapaika. See stseen justkui ütleks meile, et kui usku ja usaldust on ka kõigest näpuotsatäis, ei ole me veel päriselt kadunud. Saame alati uuesti alustada ja jätkuvalt Ta kutsele järgneda. "Navicella" muuseas tähendab tõlkes väikest laeva, laevukest. Ja see laevuke ongi me Kirik rahututel vetel.

Samas võib mõelda ka nii, et Peetrus oli ainuke apostlitest, kes üldse söandas minna lainetele kõndima. Kuid isegi siin annab Jeesus apostlitele märku, et paadis ongi nad Tema käe all igati hoitud.

Kardinal Baronius, kellele oli usaldatud vastvalminud Püha Peetruse basiilika dekoratsioonide eest hoolitsemine, otsustas lisaks Giotto mosaiigi fragmentide säilitamisele tellida vaimulike tarbeks veel ühe samal teemal maali. 



Maali originaali tellis kardinal Baronius Bernardo Castellolt ning selle praegune versioon pärineb Giovanni Lanfrancolt 1627. aastast. Kui Giotto mosaiigil on torm juba vaibunud, siis siin on nii torm kui ka äärmiselt hirmunud püha Peetruse päästmine täies hoos. Jüngrid klammerduvad üksteise külge, samas kui Jeesus, võttes Peetrusel käest, osutab sõrmega taevasse, millel ilmneb esimesi selginemise märke.

See dünaamilise sisuga maal, mis telliti spetsiaalselt Püha Peetruse basiilikas teenivate vaimulike tarbeks, pidi neile andma edasi selge sõnumi, et kirikusse, st "laeva", sisenedes tuleb kahtlused ukse taha jätta. Sest kui karjased ei ole endas kindlad, siis mis saab nende lammastest?

"Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid "Tõesti, sina oled Jumala poeg." (Mt 14:31-33)

Saturday, February 2, 2019

Jeesus kui tähis, mille vastu räägitakse

Tänasel küünlapäeval, mil tähistatakse Jeesuse esitlemist templis kui esimest korda, kui Teda avalikult Messiana tunnistati, esitame väljavõtte auväärse piiskop Fulton Sheeni raamatust "Life of Christ", peatükist "Early life of Christ".

Siimeon ütles:
Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse. Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk. (Luuka 2:34)
Tundus, justkui oleks Jumaliku Lapse kogu elu vana mehe silme eest läbi jooksnud. Ettekuulutuse iga detail täitus Lapse elu jooksul. Risti karmi fakti kinnitati siin enne, kui pisike Laps suutis isegi enda käsi piisavalt sirgelt välja sirutada, et tekitada risti kuju. Laps pidi tekitama tohutu vaenu hea ja kurja vahel, nii et kumbaltki rebitaks mask, ning sellega tohutu viha esile kutsuma. Temast pidi samal ajal saama komistuskivi, mõõk, mis eraldab halva heast, ning proovikivi, mis teeb avalikuks inimsüdamete motiivid ja kalduvused. Inimesed ei saanud enam samad olla, kui nad on kuulnud Tema nime ja teada saanud Tema elust. Nad oleksid sunnitud Teda kas vastu võtma või tagasi lükkama. Tema suhtes ei saanud teha kompromissi: üksnes vastuvõtt või tagasilükkamine, ülestõusmine või surm olid võimalikud. Ta pidi enda olemusega paljastama inimeste salajase suhtumise Jumalasse. Tema missioon ei olnud hingi proovile panna, vaid neid lunastada: ja siiski, kuna nende hinged olid patused, siis mõned ei sallinud Tema tulemist.

/.../

Mida lähemale Kristus tuleb südamele, seda teadlikumaks muutub ta enda süüst, ning ta kas palub Temalt halastust ja leiab rahu, või pöördub Tema vastu, sest ei ole veel valmis enda pattudest loobuma. Nii eraldab Ta head halbadest, terad aganatest. Inimese reaktsioon sellele Jumalikule Kohalolule on proovikivi: see kas kutsub esile isekate loomuste vastuseisu või toob nad taastumise ja ülestõusmise juurde. 

Siimeon praktiliselt kutsus Teda "Jumalikuks Häirijaks", kes provotseerib inimsüdameid kas head või kurja tegema. Kord Temaga silmitsi seistes peavad nad alla kirjutama kas valgusele või pimedusele. Kõigi teiste ees võivad nad olla "avarameelsed", kuid Tema Kohalolu paljastab, kas nende südamed kujutavad endast viljakat pinnast või kõva kivi. Ta ei saa tulla südamete juurde, ilma et Ta neid selgitaks ja eraldaks; olles kord Tema läheduses, avastab süda nii omaenda mõtted headuse kohta ja omaenda mõtted Jumala kohta.

See ei saaks nii olla, kui Ta oleks kõigest inimõpetlane. Siimeon teadis seda hästi ning ütles meie Issanda emale, et tema Poeg peab kannatama, sest Tema elu saab olema nõnda suures vastuolus enesega rahulolevate maksiimidega, mille järgi enamik inimesi enda elu elavad. Ta mõjub ühele hingele ühtemoodi, ning teisele teistmoodi, just nagu päike paistab vahale ning sulatab seda, ning paistab mudale ja muudab selle kõvaks. Päike ei ole erinev; erinevad üksnes objektid, millele ta paistab. Maailma valgusena oleks Ta rõõmuks headele ja valguse armastajatele; aga Ta oleks justkui süüdistav prožektorivihk neile, kes on kurjad ja eelistavad elada pimeduses. Seeme on sama, aga pinnas on erinev, ning iga pinnase üle mõistetakse kohut selle järgi, kuidas ta reageerib seemnele. Kristuse tahet meid päästa piirab iga hinge vaba reaktsioon see kas vastu võtta või tagasi lükata. Seda pidas Siimeon silmas, öeldes:
Ja paljude südamete mõtted tulevad ilmsiks (Luuka 2:35)
Idamaade mõistujutt räägib imelisest peeglist, mis jäi selgeks, kui sinna vaatas hea inimene, aga määrdus, kui seda vaatasid ebapuhtad. Seega tundis omanik alati nende loomust, kes peeglit kasutasid. Siimeon ütles Tema emale, et tema Poeg oli nagu see peegel: inimesed kas armastavad või vihkavad Teda, vastavalt omaenda peegeldusele. Valgus, mis langeb tundlikule fotoplaadile, tekitab keemilise muutuse, millest ei saa mööda vaadata. Siimeon ütles, et selle Lapse valguse kohalolu, mis langeb juutidele ja paganatele, jätab igaühele kustutamatu jälje.

Siimeon ütles ka, et Laps paljastab inimeste tõelise sisemise loomuse. Ta proovib järgi kõigi mõtted, kes Temaga kohtuvad. Pilaatus proovis aega võita, kuid siis nõrkes; Heroodes mõnitas; Juudas valis aplalt teatud sotsiaalse kindlustatuse; Nikodemus hiilis pimedas sisse, et leida valgust; maksukogujad said ausateks; prostituudid puhasteks; rikas noormees lükkas tagasi Tema vaesuse, kadunud pojad tulid koju; Peetrus kahetses; apostel poos end üles. Sellest päevast kuni tänaseni on Ta endiselt tähis, mille vastu räägitakse. Oli seega sobiv, et ta pidi surema puu peal, mille üks latt rääkis vastu teisele. Jumala tahte vertikaalset latti eitab inimtahte vastuoluline horisontaalne latt. Nii, nagu ümberlõikamine viitas vere valamisele, kuulutas puhastamine ette Tema ristilöömist.

Pärast seda, kui ta oli Jeesust nimetanud tähiseks, mille vastu räägitakse, pöördus Siimeon ema poole, lisades:
Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk (Luuka 2:35) 
Emale öeldi, et maailm lükkab tema Poja tagasi, ning et Tema ristilöömisega läbistatakse teda ennastki. Nii nagu Laps tahtis endale risti, tahtis ta hinge läbistavat mõõka emale. Kui Poeg valis olla valumees, valis Ta oma ema valuemaks! Jumal ei säästa alati häid inimesi valust. Isa ei säästnud Poega, ja Poeg ei säästnud ema. Ühes Tema kannatusega peab olema ema kaastunne. Mittekannatav Kristus, kes ei oleks vabalt valinud inimkonna võlasüü maksmist, oleks pisendunud eetiliseks teejuhiks; ning ema, kes ei oleks jaganud Tema kannatusi, ei oleks olnud oma suurt rolli väärt.

Siimeon mitte üksnes ei paljastanud mõõka; ta ütles ka, kuhu Jumalik ettehooldus on määranud selle torgata. Hiljem ütles Laps, "Ma olen tulnud tooma mõõka". Siimeon ütles talle, et ta tunneb seda enda südames, kui tema Poeg ripub vasturääkivuse tähisel ning tema seisab läbistatult selle all. Oda, mis füüsiliselt läbistas Poja südame, tungib müstiliselt tema enda südamesse. Laps tuli surema, mitte elama, kuna Tema nimi oli "Päästja."

Sunday, January 27, 2019

Isiklikust pöördumisest: apostlid Peetrus ja Paulus meie eeskujudena

Kirjutab Kristel Kaar

25. jaanuaril tähistame kirikus apostel Pauluse pöördumise päeva. 

See on eriline tähtpäev, mil võiksime mõelda rohkem ka oma isiklikule pöördumisele - nii nagu hiljuti mõtisklesime sügava tähendusega ristimise sakramendi üle.

Suur osa meist, kes jõudsid kirikusse alles täiskasvanuna, on kogenud imelist pöördumise kingitust, mis valmistas meie südamed ette ristimise sakramendi vastuvõtmiseks või kirikuga ühinemiseks. Kas toimus see konkreetse sündmuse käigus - nagu juhtus Paulusega - või oli see pikaajalise protsessi tulemus, ei olegi tegelikult oluline. Tähtis on see, et see otsus meis sündis. Sügavamas tähenduses puudutab pöördumine eranditult kõiki kristlasi - nii lapsena kui hiljem ristituid. Meie südamest tulev pöördumine on pidev, elukestev protsess ning ristimine ja kiriku liikmeks saamine alles algus sellel teekonnal.

Kreeka keeles tuntakse vaimset pöördumist, meeleparandust metanoia nime all. Ja see on niivõrd ilus, kui mõelda, et meie pöördumine - kui avame ennast Jumala armule - ei ole tegelikult ühekordne sündmus, vaid saame seda kogeda päev päeva järel kogu elu.

Seejuures on oluline mõista, et ehkki me saame seda soovida, ei ole me pöördumine, meeleparandus siiski meie tegu, vaid pigem rõõmusõnumist puudutatud end leida laskmine, sest Jumal otsib meiega kontakti alati esimesena. Ainuke tingimus on, et laseksime sellel sündida.

Olen viimasel nädalal lugenud äärmiselt huvitavat raamatut reformatsioonijärgsest katoliku kunstist 16.-17. sajandi Itaalias, kus kirik rakendas silmapaistvaid oma aja kunstnikke, et tuua kõhklevad kristlased tagasi oma kindlasse rüppe ("How Catholic Art Saved the Faith“; Elizabeth Lev). Sel perioodil valmis vaimustavalt kauneid teoseid sakramentidest (ristimine, euharistia, piht, preestriks pühitsemine), pühakutest, Neitsi Maarjast ja paljust muust me usuga seonduvast, mis sageli puudutasid kirikusse kogunenud kristlaste südameid rohkem kui ükski kirjasõna seda tol perioodil suutnuks. 

Sel keerulisel ajajärgul, mil protestandid seadsid tõsiselt kahtluse alla paavstluse ja Püha Peetruse tähenduse kirikus, keda oldi seni nähtud lahutamatuna Püha Paulusest (legendi järgi läksid mõlemad apostlid märtrisurma samal aastal ja ka nende suurpüha tähistatakse 29. juunil siiani koos), kuulutas paavst Clemens VIII 1600. aastal välja juubeliaasta, mil tuhanded katoliiklased võtsid ette pika ja väsitava palverännaku Igavesse Linna.

Paavst Clemens VIII, üks esimesi reformatsioonijärgseid paavste, pidi tulema toime kogu selle keerulise ja segase olukorraga, mille reformatsioon oli endaga kaasa toonud. Sakramentide ja kiriku traditsiooni tähendus ja ilu tuli nähtavalt ja selgelt kristlaste silme ette tuua nii, et ka nende südametes sünniks rohkem tõelisi pöördumisi ning et nad ei laseks ennast mõjutada protestantlikest hereesiatest. Clemens VIII tuntakse üldiselt paavstina, kes pööras erilist rõhku euharistiale. Ta olnud euharistiale koguni sedavõrd pühendunud, et sageli nähti teda armulaua pühitsemise ajal pisarais. Corpus Domini protsessioonide ajal kandnud ta monstrantsi paljajalu ning 1592. aastal seadis ta Rooma kirikutes sisse lakkamatu 40 tunni adoratsiooni (tegemist on praktikaga, kus ühes kirikus toimub adoratsioon järjest 40 tundi, et siis jätkuda teises kirikus, kusjuures arvu 40 seostatakse 40 päevaga, mil Jeesus viibis kõrbes, valmistudes oma misjoniks, paastudes ja võideldes kiusatustega). Perioodil, mil seati kahtluse alla Kristuse tegelik kohalolek tabernaaklis ja hostias, olid kõik need algatused Rooma poolt äärmiselt vajalikud, et tuua nii eksinud kui ka kõhklevad lambad tagasi kiriku rüppe.

Kuid miks nimetasin just 1600. juubeliaastat? Sest sellel on ilus seos jaanuarikuu tähtpäevalise Püha Pauluse ja tema pöördumisega. 

Nagu praegu nii ka tollal said palverändurid siseneda Igavesse Linna mitme värava kaudu. Ligi 80% palverändureist saabus 16.-17. sajandil Rooma põhjavärava kaudu, kus asub suurejooneline Piazza del Populo (rahva väljak). Samas asub ka Santa Maria del Populo kirik. Valmistudes juubeliaastaks soovis paavst Clemens VIII eriliselt rõhutada Püha Peetruse ja Püha Pauluse tähendust nii Igavese Linna (kuhu mõlemad on maetud) kui ka kristluse jaoks tervikuna. Seega valmis plaan, kus need kaks apostlit pidid linna saabujaid tervitama kohe pärast sinna sisenemist - veel enne, kui palverändurid jõudsid oma sihtkohta, Püha Peetruse haua asukohta Vatikanis.

Santa Maria del Populo kirik strateegilise valikuna oli oluline veel teiseski mõttes. Nimelt kuulus see kirik augustiinlastele - samale ordule, mille ridadesse oli noore mungana kuulunud Martin Luther. Muuhulgas külastas Luther Santa Maria del Populo kirikut oma Rooma visiidil 90 aastat enne paavsti välja kuulutatud juubeliaastat. Ka see asjaolu pidi katoliku kiriku õpetuses kahtlejatele andma edasi vägagi olulise sõnumi ja kutsuma neid meeleparandusele.

Kõiki asjaolusid arvestades telliti kiriku jaoks kaks apostlitele pühendatud maali Caravaggiolt. Esimene neist kujutab Püha Peetruse ristisurma ja teine Püha Pauluse pöördumist.

Püha Peetruse ristilöömine

Püha Pauluse pöördumine teel Damaskusesse

Mõlemad Caravaggio maalid on äärmiselt personaalsed - neilt puuduvad rahvaste massid - ja need kõnetavad sellistena vaikset palvetajat. Mõlemal näeb jumalikku valgust, mis ei saa valitseva pimeduse keskel tulla ühestki loomulikust allikast, kuid ometi näib tulevat ülalt taevast. 

Püha Peetruse ristisurma kujutaval maalil ei näe me otsuse täideviijate nägusid ja see oli Caravaggio poolt taotluslik. Nii kujutab ta inimesi, kes oma argitööde ja askelduste keskel ei märka Jumalat isegi siis, kui Ta seisab otse nende kõrval. Nad on justkui pimedusega löödud. Nii võime meiegi teha tegusid, mis mõjuvad negatiivselt, isegi hävitavalt me usule ja kirikule - nii nagu maalil tööd rügavad inimesed, kes ei märka ei Peetrust - oma kannatavat kaasinimest, keda nad ristile naelutavad - ega ka taevast tulevat valgust. Kas meiegi ei käitu vahel niimoodi - pimedatena, kaasinimese suhtes tundetuna? Püha Peetrus kontrastina ümbritsevale pimedusele näib aga lausa kümblevat jumalikus valguses. Vaatamata oma kannatustele on ta täielikult kohalolev, teadlik nii Jumala olemasolust kui oma kannatuste vajalikkusest ja tähendusest kirikule. Peetruse pilk on suunatud naelale, mis läbistab ta käe. Näib koguni, et ta surub seda veelgi sügavamale oma ihusse, teades, et see maine ja mööduv kannatus saab mitmekordselt tasutud taevas, kus ta on taas koos oma armastatud sõbra - Jeesusega. Nüüd täielikult ja igaveseks.

Tolle aja inimesed, küll sageli kirjaoskamatud, olid palju rohkem kursis erineva sümboolikaga. Maalid, mis meile ei ütle palju, olid nende jaoks otsekui avatud raamatud. Nii näiteks näeme Peetruse ees lebamas kivi (kas märkasite seda?), mis viitab tema erilisele kutsumusele kui "kaljule, millele Kristus ehitas oma kiriku". Pärast pikka ja väsitavat reisi Rooma, saabudes esimesse kirikusse, mis tervitas neid linna sisenedes, said palverändurid selle maali vahendusel mõtiskleda Peetruse - "kalju" - üle kogu tema ennastsalgavas hiilguses. See sündis veel enne, kui nad jätkasid oma teekonda Püha Peetruse basiilikasse, kus puhkas sellesama Kalju maine keha. Mis veelgi olulisem - nii andis kirik kõigile usklikele selgelt mõista, et Püha Peetrus ei läinud märtrisurma mitte Lutheri, vaid Jeesuse õpetuse nimel, kelle apostliks ta oli olnud juba oma eluajal.

Püha Pauluse pöördumist kujutaval maalil, mis telliti sama kiriku jaoks, leidis tolle aja palverändur vägagi personaalse stseeni isiklikust pöördumisest. Lisaks Paulusele näeme siin vaid hobust ja ta saatjat. Ja taas seda müstilist, taevast tulevat valgust, mis langeb otse Paulusele, kuid mida mitte keegi peale tema ei paista märkavat. See kõik räägib meile sellest, et pöördumine ongi sügavalt isiklik ja see võib pimestada enne, kui me tegelikult hakkame nägema. Nii nagu juhtus Püha Paulusega, kes oli pärast seda sündmust mitu päeva füüsiliselt pime. Kuid veelgi sügavamalt puudutas mind asjaolu, et Caravaggio kujutab Paulust küll pimestatuna maas lebamas, kuid ometi avatud kätega, mis otsekui embaks Jeesust, keda ta veel õieti ei tunnegi. Nii annab kunstnik palverändurile mõista, et Püha Pauluse eeskujul tuleb meil pöördumiseks olla tõeliselt avatud - isegi, kui me veel kõike ei tea, ei näe. Püha Pauluse elus on siin jäädvustatud hetk, mil ta alustab oma ümberkujunemist kristlasi taga kiusanud Saulusest Pauluseks, kellena kirik teda täna tunneb - rahvaste apostliks.

Mis veel tähelepanuväärne - nii Peetruse kui Pauluse leiame üsna maalide allosast, mis tol ajal ei olnud just tavapärane. Enamasti paigutasid kunstnikud kõige olulisemad figuurid ikka maali keskele, et need inimestele hõlpsamalt nähtavaks teha. Kuid Caravaggio soovib nimme anda palverändurile veel ühe olulise õppetunni: ta meenutab meile, et kui soovime saada pühaks, tuleb meil ennast kõigepealt alandada; meil tuleb saada "väiksemaks" ja kummarduda. Nii leiame ka Peetruse ja Pauluse põrmu paisatuna - kannatamas ristil või pöördumas - enne, kui nad saavad tõeliselt suureks ja tõusta taeva kõrgustesse.

Võtsin sellest enda jaoks kaasa kaks peamist mõtet. Meie pöördumine eeldab meilt nii avatust Jumala valgusele kui ka alandlikkust. Avatus ja alandlikkus olid ka meie apostlite hoiakud, mistõttu saame tähistada neid ilusaid tähtpäevi oma koduses Peeter-Pauli katedraalis (apostel Pauluse pöördumispäeva 25. jaanuaril ja apostel Peetruse troonipüha 22. veebruaril). See on eriline kingitus, Jumala and, kuid kas kingime midagi omalt poolt vastu ka Jumalale?

Artikkel põhineb osaliselt Elizabeth Lev’i raamatul „How Catholic Art Saved the Faith: The Triumph of Beauty and Truth in Counter-Reformation Art“ (Sophia Institute Press, 2018)

Friday, January 25, 2019

Assisteeritud enesetapp kui Pascali kihlvedu

Tõlgime Cameron Falleri & Joseph Previtali artikli leheküljelt thecatholicthing

Juulis 2016 saatis Betsy Davis emaili oma lähematele sõpradele ja sugulastele. See oli kutse kahepäevasele peole ilusas majas Ojais, Californias. Kuid sellest ei tule tavaline pidu, seletas ta: tähistamise järel lõpetab ta enda elu surmava kombinatsiooniga rohtudest, mille arst oli talle välja kirjutanud.

"Kallid taassünnil osalejad, te olete kõik väga vaprad, et saadate mind mu teel," kirjutas Betsy. "Ei ole mingeid reegleid. Kandke, mida te tahate, rääkige, mida mõtlete, tantsige, hüpake, laulge, palvetage, aga ärge nutke minu ees. Oh, olgu pealegi, üks reegel."

Betsy Davis suri oma käe läbi 24. juulil 2016.

Üks peol viibinud inimestest oli tema sõber Niels. "Idee minna ja pidada ilus nädalavahetus, mis kulmineerub tema enesetapuga - see ei ole normaalne asi, mitte tavaline, igapäevane juhtum. Kogu kena lõbu ja naeratuste ja naeru taustaks oli teadmine sellest, mis on tulemas .... Betsy tegu võimaldas talle kõige ilusama surma, mida ükski inimene võiks endale soovida. Haarates kontrolli, muutis ta enda lahkumise kunstitööks."

Enamik Betsy sõpradest ja sugulastest, kaasaarvatud Niels, lahkusid peolt enne, kui Betsy võttis surmava doosi.

Tema õde Kelly, kes oli üks vähestest, kes tema surma hetkel kohal viibisid, ütles, et talle meeldis  peo idee, kuid tunnistas, "Ilmselgelt oli see minu jaoks raske. See on ikka veel raske ... halvim oli see, et pidin iga natukese aja tagant ruumist lahkuma, kuna lämbusin pisaratesse. Aga inimesed said sellest aru. Nad mõistsid, kui palju ta kannatas ning et ta oli rahul oma otsusega. Nad austasid seda. Nad teadsid, et ta tahtis, et see oleks rõõmus sündmus."

Niels nimetas tema enesetappu "ilusaks", kuigi see kangastus tumeda pilvena horisondil kui "see, mis on tulemas" peo lõpus. Kelly proovis muuta pidu "rõõmsaks", aga ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Betsy ei tahtnud neid nutmas näha. 

Arusaadavalt tekitas Betsy haigus ja armastatud inimestest lahkuminek sügavat kurbust. See on normaalne ja hea kurbus, mis saadab iga haigust ja surma. Aga ängistus ja konflikt südames, mis on Nielsi ja Kelly tunnistustes ridade vahele kirjutatud, nagu ka Betsy soov hoiduda pisarate nägemisest armastatud inimeste silmis, puudutab sügavamat pimedust, mis ümbritseb soovi tegeleda haigusega enesetapu sooritamise läbi.

Loo südames on möödapääsmatu küsimus: kuidas me teame, et Betsy enesetapp lõpetas tema kannatused? Pange tähele, et oma ülaltsiteeritud kutses nimetas ta sündmust "taassünniks". Kuhu ta siis sündis?

Kahtlemata saame me kinnitada, et senine füüsilise haiguse käes kannatamise vorm lõppes tema jaoks. Aga kas me teame, ilma Jumala ilmutuseta, mis juhtub pärast meie kehade surma?

Tõde on päris teistsugune: arvata, et enesetapp lõpetab kõik kannatused, tähendab mõistusest ja teadusest lahknemist ning pimeda usuhüppe sooritamist omaenda oletusvõime suhtes, mis juhtub sinu ratsionaalse minaga pärast keha surma. Tõepoolest pole ükski kõrgem võim meile avaldanud, et enesetapp lõpetab kogu kannatamise. Pigem on see lihtne oletus nende poolt, kellel pole selle väite tõesusele või vääraks osutumisele mingit ligipääsu. Kriitilised meeled hindaksid tavaliselt sellist pimedat ja solipsistlikku usku hulljulgeks.

Seega toob assisteeritud enesetapp meid Pascali kihlveo uue versiooni kui järsaku servale: kas me haarame ilma mingi toetava tõendusmaterjalita kinni võimalusest, et enesetapp lõpetab kõik meie kannatused? Kas see on väärt riski, et võib-olla on olemas rohkem, kui meie praegused kannatused?

See kihlvedu on tee lõpp surma müsteeriumiga silmitsi seisvale inimmõistusele.

Betsy uskus (omaenda idesse?), et enesetapust tuleneb tema "taassünd". Katoliku usk tähendab uskuda Jeesus Kristuse autoriteeti; lunastamise nimel inimeseks saanud kõikvõimsasse Jumalasse.

Jeesus Kristus õpetab, et igavesse ellu ei ole muud teed kui kannatuste läbi, kui osalemise läbi Tema ristis. Tema toob eesmärgi ja mõtte meie kannatamise kogemusse: just läbi selle, et võtame vabalt vastu oma kannatused ja aktsepteerime Jumala ettenägelikku plaani meie surma kohta, valmistame end ette täiuslikuks õnneks koos Jumalaga. See on viis, kuidas meie kannatavad lähedased aktsepteerivad meie armastuse ja toetuse, nõu ja kohalolu abil vabalt Jumala suveräänsust meie elu üle - kannatades enda surma, kui see tuleb, ühenduses Kristusega.

Muistne kristlik kunst kujutas Jeesus Kristuse risti mitte niivõrd ajaloolistes detailides, kui viljaka ja eluandva Puuna. See on ususilmade vägi. Jeesus Kristusega saame me õppida nägema enda kannatust ja surma kui midagi, mis on Jumaliku armastuse poolt ülendatud ja ilusaks tehtud. Tema rist oli viljakas kogu maailma lunastamise jaoks. Ta kutsub meid sisenema sellesse viljakusse ja ilusse meie enda kannatamises ja surmas. Meie ülesanne ei ole seega julgustada enda kannatavaid lähedasi enesetappu sooritama - mis on kasvav ähvardus inimväärikuse suhtes - vaid käia nendega kaasas, kui nad kannavad oma risti meie Issandaga, täis lootust, et Ta teeb nad viljakaks ja ilusaks.

Me palvetame Betsy eest ja me usaldame ta Jeesus Kristuse, tema armuliku Issanda kätte. Me palvetame Nielsi ja Kelly eest, et nad kogeksid sügavat tervenemist ja rahu Jeesus Kristuse südames. Me teame, et Tema on ainus vastus kannatamise raskustele, eriti pöördumatus haiguses. Me teame, et ainult Tema heidab valgust, mis hajutab kahtluse pimeduse inimolendi saatuse kohta pärast keha surma.  

Thursday, January 17, 2019

Elizabeth Anscombe: kristlus ja patsifism

Tõlgime osa Briti analüütilise filosoofi ja katoliiklase Elizabeth Anscombe'i (1919-2001) esseest "Sõda ja mõrv", kus professor Anscombe mõtiskleb patsifismi ja väärkujutluste üle, mis inimestel on kristlusest.










Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa "tõelisest kristlusest". On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. "Kristlik" Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist - pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeelsed nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma "Anna sellele, kes sinult palub" kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, "Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile ...", võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis "kuulda, et [seda] on öeldud" siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? "Ära tasu kätte" (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja "Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!" (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja "Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua" (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja "spirituaalsema" religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin - see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine - tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: "ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!"; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: "Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb ...", ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle "jalad on nobedad valama verd", esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas "lõputu moraliseerimise" üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja "tingimusteta alistumise" nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks.