Kirjutab Kristel Kaar
Veebruaris on meil põhjust meeles pidada kahte
kirikupead, keda sidus armastus Neitsi Maarja ja roosipärja palve vastu. Need
on sarnase nimekujuga paavstid Pius IX ja Pius XI. Pius IX on praeguseks
kuulutatud õndsaks; tema mälestuspäeva tähistasime Kirikus 7. veebruaril (ta
suri 7. veebruaril 1878. aastal). Pius XI, kes lahkus oma igavesse koju 6
aastakümmet hiljem, 10. veebruaril 1939. aastal, on tuntud seoses Neitsi Maarja
Jumalaema suurpüha ja Jeesus Kristuse kõiksuse kuninga suurpüha sisseseadmisega
katoliku kirikus.
Pius IX on Kiriku ajaloo kõige pikemalt ametis olnud
paavst – kokku 32 aastat (1846-1878), kui mitte arvestada püha Peetrust, kes on
tänini pretsedenditult kõige pikaajalisem kirikupea.
Aristokraatliku pere noorima lapsena sündinud Giovanni
Maria Ferretti lapsepõlv ei andnud tegelikult lootust pikaajalisele
elule: varasest noorusest saadik kannatas ta langetõvehoogude käes,
mistõttu ei saanud liituda paavsti kaardiväega. Selle asemel asus noormees
õppima teoloogiat (ka need õpingud ähvardasid haiguse tõttu nurjuda) ja
pühitseti 27-aastaselt preestriks.
Ferretti oli frantsisklaste ordu tertsiaar ja
Jumalaema vagaduse ühingu liige. Vaatamata langetõvehoogudele, mis aeg-ajalt
takistasid Püha Missa pidamist, sai temast juba 35-aastaselt piiskop.
Paavstiks saades oli Ferretti kõigest 54-aastane –
pärast teda ei ole ühtegi paavsti nii noorelt sellesse vastutusrikkasse
ametisse valitud. Nime Pius võttis ta oma eelkäija Pius VII auks, kes oli
lubanud tal jätkata seminariõpinguid vaatamata haigusele ning ärgitanud järgima
oma südame kutsumust.
Pius IX-l oli erakordne au olla paavst kahe kõige olulisema
19. sajandil Prantsusmaal aset leidnud Neitsi Maarja ilmutuse ajal.
8. detsembril 1854. aastal kuulutas paavst Kiriku
dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise, minnes ajalukku kui „pärispatuta
saamise paavst“. Kaasaegsed on kirjeldanud, kuidas dogma väljakuulutamise
hetkel ilmunud Püha Peetruse basiilika aknasse valguskiir, mis langes otse
paavstile. Sündmus liigutanud paavsti nii, et ta oli pisarais ja pidi enese
kogumiseks tegema pausi.
Teatavasti ilmus vähem kui kolm aastat pärast seda
sündmust Bernadette Soubirousele Lourdes’is Neitsi Maarja, kes nimetas ennast
just „pärispatuta saaduks“. 1862. aasta jaanuaris tunnistas paavst Lourdes’is
toimunud Neitsi Maarja ilmutused autentseks. Lourdes’i püha Neitsi Maarjat
peame Kirikus samuti meeles veebruarikuus – 11. veebruaril, palvetades eriti
haigete eest.
1858. aastal tehtud foto Lourdes’i grotist, kus Bernadette
Soubirousele ilmutas ennast sama aasta veebruaris roosipärja Neitsi Maarja.
Kõigest 3 kuud pärast Pius IX paavstiks saamist 1846.
aastal oli Neitsi Maarja ennast Prantsusmaal ilmutanud veel kahele karjalapsele
– neid ilmutusi tuntakse tänapäeval La Salette’i Jumalaema ilmutustena, ehkki
need on jäänud Lourdes’i ilmutuste varju. Kui Pius IX-le tehti 1851. aastal
teatavaks La Salette’i Neitsi Maarja lastele usaldatud saladused, rõhutas
paavst järgmisel päeval toimunud avalikul audientsil eriliselt vajadust
võidelda maailmas valitseva kurjusega.
Paavst Pius IX tähtsaimad otsused, mis puudutasid
olulisi kirikupühi, Neitsi Maarjat ja püha Joosepit, olid järgmised:
- 1850. aastal laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu
suurpüha tähistamist kogu Kirikule (1969. aasta kalendrireformini tähistati
seda püha 2. juulil, edaspidi 31. mail)
- 1856. aastal seadis ta sisse Jeesuse Pühima Südame
püha, 1875. aastal pühitses kõik katoliiklikud maad Jeesuse Pühimale Südamele
- 1870. aastal detsembris kuulutas just tema püha
Joosepi Kiriku patrooniks. Detsembris möödus sellest sündmusest täpselt 150
aastat, mistõttu paavst Franciscus pühitses kogu 2021. aasta pühale Joosepile
- 1876. aastal seadis ta sisse Jumalaema, meie alatise
abistaja (Our Lady of Perpetual Help) kirikupüha, mille aluseks on Rooma püha
Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asuv Neitsi Maarja pühapilt
Lourdes’i Neitsi Maarja ilmutused 1858. aastal
kasvatasid oluliselt inimeste huvi roosipärja palve vastu – oli ju Maarja
ennast Bernadette’ile ilmutanud just roosipärga palvetades. Ka paavst ärgitas
katoliiklasi igati roosipärga palvetama, öeldes koguni, et kui tal oleks terve
armee sõdureid ja nende ainsaks relvaks oleks palvehelmed, suudaks selline
armee vallutada kogu maailma. Ta andis välja roosipärja palvega seotud
indulgentse (eeskätt seoses oktoobrikuu ja samal ajal tähistatava roosipärja
Maarja pühaga). Ka päeval, mil paavst 85-aastasena epilepsiahoole järgnenud
südameataki tagajärjel suri, oli ta parajasti koos lähikondlastega palvetamas
roosipärga.
„Olgu roosipärg – see lihtne ja ilus, paljude
indulgentsidega pärjatud palveviis – igal õhtul tavaliseks kaaslaseks kõigis
majapidamistes. Need on minu viimased sõnad teile: pärandus, mille endast maha
jätan.“ – Pius IX
Oma pika paavstiks olemise aja jooksul andis Pius IX
välja 38 entsüklikat. Ta on esimene paavst Kiriku ajaloos, kes on jäädvustatud
fotodele.
Ka teine kirikupea, keda just veebruaris meeles peame
– Pius XI –, oli seotud frantsisklaste kolmanda orduga. 1921. aastal, vahetult
enne paavstiks valimist, tegi ta isikliku palverännaku Lourdes’i.
Ambrogio Ratti sündis Itaalia siidivabrikandi peresse.
Et tema emapoolsest suguvõsast on teada kokku neli kardinali, ei olnud noore
Ratti seminariõpingutes perekonna jaoks mitte midagi erakordset. Juba
22-aastaselt pühitseti ta preestriks.
Erinevalt oma eelkäijast pakatas Ratti nooruses
tervisest ning harrastas muuhulgas alpinismi, tõustes koguni Mont Blanci tippu.
Silmapaistva õpetlasena jõudis Ratti enne paavstiks
saamist teenida kokku kolm doktorikraadi – filosoofias, teoloogias ja
kanoonilises õiguses ning spetsialiseerus lisaks paleograafiale, mis tegeleb keskaegsete
käsikirjade uurimisega. Teenides mõnda aega nuntsiusena Poolas, sai temast
kristliku ühtsuse tuline pooldaja ning ühel hetkel soovis ta sõita Nõukogude Venemaale,
et ohverdada oma elu selle riigi pöördumiseks. Paavst oli sellele vastu, kuna
vajas Rattit diplomaadi, mitte märtrina.
Pöördunud tagasi Rooma, sai Rattist üks kolmest uuest
kardinalist ja Milano peapiiskop. Seejuures olevat toonane paavst Benedictus XV
naljatades öelnud: „Täna annan ma teile punased mütsid, kuid peagi kannab üks
teist juba valget!“ (paavsti tunnusvärv). Need sõnad osutusid prohvetlikuks.
Ratti jõudis oma uues ametis olla vaevalt pool aastat, kui Benedictus XV 1922.
aasta alguses ootamatult kopsupõletikku suri.
Ratti valiti paavstiks 1922. aasta 6. veebruaril ja
tegi kohe ajalugu, esitades paavstiks saades esmakordselt rahvale urbi
et orbi. Muuseas, nime Pius võttis Ratti just inspireerituna oma eelkäija,
paavst Pius XI elust ja tegevusest.
Pius XI on lähedalt seotud ka Eesti katoliku kiriku
ajalooga, sest saatis oktoobris 1922 siia apostellikuks delegaadiks Antonino
Zecchini ja rajas 1. novembril 1924. aastal Eesti apostelliku
administratsiooni. Just Pius XI paavstiks olemise aastatel sai Eduard
Profittlichist Eesti apostellik administraator ja 1936. aastal esimene katoliku
kiriku piiskop pärast reformatsiooni.
Eduard Profittlichi piiskopiks pühitsemine Tallinna
Peeter-Pauli katedraalis 27. detsembril 1936
Pius XI kuulutas paavstina pühakuks terve rea 19.
sajandi silmapaistvaid inimesi, nende seas Lourdes’i ilmutustega seotud Bernadette
Soubirouse, saleeslaste ordu asutaja Don Bosco, tuntud Ars’i küree, Jean Marie
Vianney ja Lisieux Therese’i ning seadis 1931. aastal sisse Vatikani Raadio.
Pius XI läks ajalukku äärmiselt mariaanliku paavstina.
Just tema paavstiks olemise ajal said Fatima ilmutused Kirikus ametliku tunnustuse.
1937. aastal ilmunud entsüklikas Ingravescentibus Malis kinnitas
ta püha Dominicuse rolli roosipärja devotsiooni rajajana. Samuti kirjeldas ta
roosipärja palvet kui tõhusat relva võitluses mis tahes valeõpetuste ja
ideoloogiate vastu, ärgitades lugejaid seda palvetama. Ta andis oma heakskiidu
Pompeii roosipärja basiilika laiendamiseks ning kutsus katoliiklasi üles tegema
sinna sagedasi palverännakuid. Prantsusmaal asuvat Prouille’i, kus püha
Dominicusele ilmus Neitsi Maarja, nimetas ta „roosipärja hälliks“.
Pius XI-lt on säilinud mitmeid tsitaate, mis annavad
tunnistust tema erilisest armastusest roosipärja palve vastu. Ta kutsus inimesi
mõtisklema selle saladuste üle, olgu selleks siis Jeesuse ja Neitsi Maarja elu
rõõmu-, valu- või aurikkad sündmused. Lõpetuseks kaks tsitaati temalt.
„Kas saaks armastus ennast väljendada veel tulisemalt
kui roosipärja palves, kui mõtiskleme meie Päästja kannatuste ja surma ning
tema kannatava Ema valuhetkede üle?“
Ja teisal:
„Roosipärja palve sütitab meis igatsuse taevaste
asjade järele, millel on igavikuline mõõde. Mõtiskledes Jeesuse ja tema Ema
aust, näeme taevast avanevat ja saame uut kindlust, et pürgida oma igavese kodu
poole.“