Tõlgime Dom Alcuin Reidi artikli ajakirjast FirstThings
Aastal 1965 kirjutas Evelyn Waugh Westminsteri peapiiskopile aina kuhjuvate liturgiliste muudatustega seoses: "Ühelgi Missal osalemine ei anna enam tröösti ega kosutust. Ma ei hülga kunagi kirikut, kaitsku mind Jumal, aga kirikus käimine on nüüd kibe katsumus."
Itaalia prominentne kirjandustegelane Tio Casini läks 1967. aastal kaugemale, avaldades provokatiivse traktaadi La tunica stracciata (rebenenud pluus), koos eessõnaga kuurias töötavalt kardinalilt. Seal võttis ta tugevalt pihtide vahele kardinal Giacomo Lercaro, kelle ülesandeks oli reform ellu viia, süüdistades teda "kirikukogu rakendamises väärastunud moel, mida põlgavad nii katoliiklased kui mittekatoliiklased, usklikud ja uskmatud, kes hoolivad vagadusest, ühtsusest, kooskõlast, kunstist, poeesiast ja ilust." Lercaro võimekas sekretär, isa Bugnini, kirjeldas Casini tööd kui "laimu" ja "mürgist rünnakut liturgilise reformi vastu ja kirikukogu uuenduste suhtes üldiselt". New Yorker kirjutas 9. septembril 1967, et paavst Paulus VI ei olnud rõõmus.
Casini ja Waugh jutul oli mõte sees. Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel (või ehk juba varemgi), ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, et tulla vastu selle eeterliku olevuse, "kaasaegse inimese" vajadustele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Katoliiklased olid sel ajal läbinisti kuulekad inimesed. Piiskopid viisid Rooma poolt nõutud muudatused viivitamatult ellu, ning vaimulikud ja ilmikud võtsid need suuresti vastu, isegi kui neil olid halvad eelaimdused. Aga Casini hoiatas Lercarot, et nii ei kesta see igavesti. Ta mainis ühte talumeest, kellega koos ta oli kirikukooris laulnud. 1965. aastal ütles see mees talle: "Kindlasti sobis Missa mulle paremini nii, nagu see oli enne. Aga mida preester mulle ütleb, see mulle sobib ja nii ma teen. Kui preester ütleb, et ma pean tantsima, siis ma tantsin ... " Kaks aastat hiljem, kui koor oli laiali saadetud, oli tema hoiak muutunud. "Kui see on see, mida preester nüüd tahab, siis ma pean ütlema - ma ei tea ..."
Aina enam inimesi ei teadnud, mida teha selle suhtes, mida laialdaselt mõisteti kui katoliku liturgia, selle iidse ja mitmetahulise reealsuse, ametlikku ja radikaalset lammutamist, üheskoos tema paljude rituaalsete, musikaalsete, kunstiliste, arhitektuuriliste ja muude kultuuriliste komponentidega. Sel ajal tundus, et ainus imperatiiv on mitte teha seda, mida tehti varem. Ja see on kurb, aga hästi teada fakt, et nendes tingimustes paljud katoliiklased lihtsalt andsid alla ja läksid minema.
Eriliselt kehtis see vaeste kohta. 2009. aastal läbi viidud Nebraska ülikooli uurimus leidis, et Missal osalemine vaeste valgete katoliiklaste hulgas läbis äkilise ja ainukordse languse pärast 1960. aastat sündinute hulgas. Uurijate küsimus oli, "Kas kirik tegi midagi, et väikese sissetulekuga inimesi sel ajaperioodil eemale peletada? Kas me näeme Vatikani II kirikukogu hilinenud efekti?"
Aga mõned ei saanud lihtsalt minema kõndida. Sellel "ilmikute ajastul", nagu kirikukogule järgnenud aastaid nii tihti kutsuti, astusid mõned ilmikliikmed julgelt ja tarmukalt vastu oma aja ikonoklasmile, et säilitada nii palju, kui nende võimuses, kiriku liturgilist kultuuri ja selles peituvaid igavikulisi tõdesid. Kahtlemata oli see vastuvoolu ujumine, aga nende veendumused olid kindlad, ning nende elatis (erinevalt vaimulikest) ei sõltunud kirikliku võimu esindajatele kriitikavabast kuuletumisest.
Ilmikud hakkasid organiseeruma Norras, Prantsusmaal, Inglismaal ja Walesis, Šotimaal ja Austrias. Need grupid, kellest mõned nimetasid end nimega Una Voce ("Ühel häälel"), liitusid kiiresti 1967. aastal organisatsiooniks Foederatio Internationalis Una Voce. See organisatsioon, mida peapiiskop Bugnini hiljem maha tegi kui "äärmuslikusesse kalduvat", muutus kiiresti tõeliselt rahvusvaheliseks, kui 1968. aastal liitus Una Voce America.
Una Voce ajalugu on ajalugu ilmikmeeste ja naiste täisealiseks saamisest kiriku elus. Ei ole liialdus öelda, et kirikukogule järgnenud aastatel sai Una Vocest ilmikorganisatsioon, mis vaatamata kohati ägedale vastupanule osutus ainulaadselt oluliseks. Sest sellel ajal, kui nõutav kuulekus oli tuimestanud suurema osa vaimulikkonnast (oli märkimisväärseid erandedid, aga neid oli väga vähe ja üldiselt peeti neid veidrikeks), oli ilmikutel vabadus end organiseerida ja propageerida hüvesid, mida näiliselt kirik ise tahtis minema visata.
Muidugi ei olnud ilmikutel neis asjus mingit autoriteeti. Una Voce ajalugu räägib pühendunud, intelligentsetest ja tõesti kuulekates katoliiklikest meestest ja naistest (kes olid kohati kahtlemata äärmiselt pettunud ja peaaegu hullumas), kes aastakümnete jooksul proovisid veenda kiriklikke autoriteete igal tasemel, sealhulgas kõrgeimal, et kirik ei olnud teinud fundamentaalset viga mitte jumalateenistuse reformimises ja arendamises - seda on tehtud läbi terve ajaloo - vaid et seda tehes on välja jäetud liturgilise traditsiooni olulised ja tähtsad osa (sealhulgas ladina keel). Nad argumenteerisid, et liturgia eelmise vormi peaaegu täielik keelamine oli pastoraalset kahjulik, kultuuriliselt mürgine ja sügavalt ebaõiglane Vatikani teisel kirikukogul osalenud isade vääriliste intentsioonide suhtes.
Ei ole lihtne informeerida alasti kuningat sellest, et ta ei kanna riideid, nagu esimesed Una Voce juhid väga kiiresti teada said. Leo Darroch'i ülevaade Una Voce ajaloost on täidetud kiriku esindajate viisakate, kuid kindlate meeldetuletustega, et vanad asjad on asendatud uute ja parematega ja kõik peavad sellest parima võtma. 1970. aastal saadeti paavst Paulus VI-le petitsioon, kus paluti Missa vana riituse säilitamist, ning liturgia eest vastutav kardinal Benno Gut vastas sellele niimoodi: "Te teate, et dekreet, mis käis kaasas Missa uue korraga, lubas teatud üleminekuperioodi ... aga pärast seda perioodi peaksid kõik uslikud harjuma uue vormiga." Tema Eminents möönis, et raskused, mis paljudel usklikel oli uue korraga, on põhjustatud "teesklematutest psühholoogilistest tõketest". Ta järeldas: "Teie kiri, mis on kirjutatud nõnda silmapaistvas toonis, annab meile kindlustunde, et te saavutate õige hoiaku."
Me ei tea, kus oli selleks ajaks Tito Casini talumehest sõber. Aga me teame, et Una Voce ei "harjunud liturgia uue vormiga" nii, nagu oli kästud, ega "saavutanud õiget hoiakut". Nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil tegid nad nii palju, kui suutsid, et propageerida ladina keele kasutamist liturgias, ning palusid võimudel säilitada klassikalised riitused.
Darroch räägib "segadusest ja paanikast", mis käis arusaadavalt kaasas "väga kaootilise olukorraga", mida kujutasid endast kirikukogule järgnenud aastakümned. Aga Una Vocet olid õnnistatud saksa päritolu juhiga, protestantismist pöördunud Eric de Saventhemiga - õigel ajal saadetud ühendaja, eeskõneleja ja koordinaatoriga. Ka tema oli aastaid saanud viisakaid kuid kindlaid vastuseid, kus temal ja tema kaaskondsetel paluti omaks võtta "õige hoiak", aga tema visioon oli prohvetlik. Juba 1970. aastal, kui ta esines Una Voce iga-aastasel kokkusaamisel Manhattanil, ütles ta:
Tuleb renessanns: askeetlus ja adoratsioon naasevad kui peamised allikad, mis lasevad totaalselt pühenduda Kristusele. Luuakse preestrite ühendused, kes on vannutatud tsölibaati ja intensiivsesse palveellu. Pühendunud koonduvad, järgides rangelt kogukonna reegleid. Tuleb uut moodi liturgiline liikumine, mida juhivad noored preestrid ja mis tõmbab ligi peamiselt noori inimesi, et protesteerida lamedate, proosaliste, filisterlike või hullumeelsete liturgiate vastu, mis peagi lämmatavad isegi hiljuti uuendatud riitusi.
Ta jätkas:
On eluliselt tähtis, et need uued preestrid ja pühendunud, need uued tulihingelised noored leiaksid eest - isegi kui üksnes eksleva kiriku nurgakesest - tõeliselt püha Liturgia aarde, mis veel öös õrnalt helendab. Ja see on meie ülesanne, kuna meile on antud armu väärtustada seda pärandit, hoida seda rüüstamise eest, hoida, et seda ei heidetaks silma alt ära, kus see langeks põlgusesse ja kaoks igaveseks. On meie kohus hoida seda elus: oma armastusega, oma toetusega preestritele, kes hoiavad seda elus meie kirikutes, oma apostolaadiga kõikidel tasemetel.
Darroch annab detailse ülevaate Una Voce visast teekonnast selle eesmärgi saavutamisel; aeglasest, aga liikuvast arengust.
Esimese läbimurde tegid inglased. Tänu kardinal John Heenanile, kes oli kirjavahetuses Evelyn Waugh'ga, allkirjastasid aastal 1971 mitmed prominentsed inimesed, nii katoliiklased kui mittekatoliiklased (sealhulgas kaks anglikaani piiskoppi) petitsiooni, kus väideti, et Missa vanema vormi allasurumine oleks korvamatu kultuuriline kaotus. Räägitakse, et paavst Paulus VI-t liigutas teiste allakirjutanute seas eriliselt kirjanik Agatha Christie nimi, ning ta andis loa Missa vana vormi aeg-ajalt pühitseda - ajades sellega raevu "korrektse hoiaku" kaitsjad.
Lisaks Saventhemile mängisid edasises progressis (või selle puudumises) võtmeosa neli persooni. Esimesed kaks on prantsuse misjonär, peapiiskop Marcel Lefebvre ja nüüdseks kanoniseeritud paavst Paulus VI. Populaarse narratiivi järgi tahtis Lefebvre vana Missat ja Paulus VI nõudis uut. Aga kaalul oli rohkemgi veel: Lefebvre oli väga mures katoliku elu ja õpetuse lagunemise pärast, preestrite ja pühendunute arvu vähenemise pärast ja selle suuna pärast, mille oli võtnud kirikukogul alguse saanud liturgiline reform (ta oli ise 1963. aastal allkirjastanud liturgilise reformi dokumendi). Liturgia küsimus oli muutunud äärmiselt politiseerituks, ja selles pastoraalses ja teoloogilises segaduses, mis kirikukogule järgnes, ja mis mõnes kohas hõlmas endas liturgilist anarhiat, oli vana Missa pühitsemine välistatud a priori kui allumatuse väljendus paavsti ja kirikukogu suhtes. Vana Missa toetajaid sildistati halvustava nimetusega intégristes [fundamentalistid] ning neid peeti minevikus kinniolevateks inimesteks, kelle meel on suletud ja kes lükkavad tagasi kaasaegse maailma. Vana liturgiat peeti lipuks, mille alla koonduvad kiriklikud reaktsionäärid, keda peeti olemuslikult seotuks ka poliitilise intégrisme-ga. Prantsusmaa põhjaosast pärit Lefebvre ja lombardialasest paavsti põrkuvad tahted viisid selleni, et Lefebvrel kästi tema asutatud kogukond laiali saata, ning neid, kes soovisid säilitada klassikalist liturgiat, marginaliseeriti veelgi rohkem.
1976. aasta Novembris informeeris peapiiskop Giovanni Benelli Vatikani riigisekretariaadist de Saventhemi napisõnaliselt, et "Ülemkarjane, seoses tõsiste põhjustega, mille üle tema üksi on kohtunik, arvab, et ta ei peaks enam andma dispensatsiooni kohustusest kohaneda uue Missaga". Benelli kaebas, et de Saventhem ei "ole ikka veel mõistnud ega tunnistanud, et tavapärane allumine paavstile, isegi kui ta ei räägi ex cathedra, on praegu ja on alati olnud kõigi Kiriku poegade elementaarne kohustus", ning soovitas tal "alandlikkuses ja rahus otsida nõu heast katekismusest, mille on heaks kiitnud legitiimne kiriklik autoriteet". Sellest kohkumata vastas de Saventhem 3400-sõnalise kirjaga (mida tasub vägagi uurida), kus ta teatas väga täpselt: "Liturgia kriis, Missa kriis ületab ja eelneb ilma igasuguse kahtluseta Rooma ja monsenjöör Lefebvre vahelisele konfliktile".
Seda mõistis väga hästi meie kolmas võtmetegelane - Joseph Ratzinger - kelle Paulus VI oli 1977. aastal kardinaliks teinud, ning kes 1982. aastal Johannes Paulus II, uue paavsti palvel, asus juhtima Usudoktriini kongregatsiooni. Kardinal Ratzinger päris "Lefebvre toimiku" uue paavsti all, kes ei olnud liturgia suhtes kaugeltki nii järeleandmatu, nagu oli olnud tema eelkäija. Johannes Paulus II oli Lefebvre vastu võtnud audientsil kõigest nädalad pärast paavstiks valimist, ning oli valmis edasi liikuma seal, kus Paulus VI ei olnud.
Sula oli alanud, ning Ratzinger töötas usinalt, ehkki, nagu Darroch näitab, siis "korrektsel hoiakul" oli palju partisane nii Vatikanis kui piiskoppide seas üle maailma, kes olid vastu igasugustele mööndustele. Sellele vaatamata andis Rooma 1984. aastal loa pühitseda Missa eelmist vormi kõikjal maailmas. Aga ridade vahel oli kirjas, et kohalik piiskop võib soovi korral selle keelata - ja paljud seda soovisid.
See võimalus hõlbustas Ratzingeri edasist tööd peapiiskop Lefebvre olukorra regulariseerimisel, ning vanema liturgia õigusliku staatuse selgitamisel. Viimane viis peaaegu leppimiseni 1988. aastal, kuid aastad (ilmselt õigustatud) usaldamatust "Rooma" suhtes pani Lefebvre allkirjastatud kokkulepet murdma, ning ebaseadusliku piiskopikspühitsemisega tõi ta endale kaasa ekskommunikatsiooni. Riituse õiguslikku staatust uuris aga spetsiaalne kardinalide komitee, kelle selge järeldus oli, et vanemat riitust ei olnud mitte kunagi õiguslikult tühistatud, ning 1989. aastal oleks Johannes Paulus II peaaegu selle otsuse välja kuulutanud, aga ta andis alla Prantsusmaa, Saksamaa, Šveitsi, Inglismaa ja Walesi piiskoppide konverentside presidentide ägedale vastupanule, kes lendasid kiiresti Rooma kohale, et takistada vanemate riituste igasugust liberaliseerimist.
Lefebvre allumatus andis aga Johannes Paulus II-le tõuke pakkuda neile Lefebvre järgijatele, kes ei tahtnud Kirikust lahkuda, kõike seda, mille peapiiskop oli tagasi lükanud - sealhulgas vanema liturgia pühitsemist selle täielikkuses, mitte üksnes Missat. Nüüd oli võimalik olla heas kirjas katoliiklane, ilma vajaduseta omandada "korrektne hoiak". Müürist oli läbi tungitud. De Saventhemi visiooni realiseerumine oli alanud.
Nende hulgas, kes ei suutnud peapiiskopile järgneda pärast 1988. aasta illegaalseid piiskopikspühitsemisi, oli meie neljas võtmetegelane, Michael Davies, endine sõdur, õpetaja ja konvertiit, kellest sai viljakas kirjanik ja traditsioonilise liturgia kaitsekõneleja. 1995. aastal valiti ta Una Voce presidendiks. Ta juhtis seda aastatel, mis ei olnud nii trööstitud nagu eelnev periood, aga mis ei jäänud ka puutumata nende vastupanust, kes soovisid iga hinna eest piirata seda "kahju", mille oli kaasa toonud läbimurre 1988. aastal.
Daviesi kohtumine Ratzingeriga veenis teda, et see kardinal tõepoolest mõistis, mis on kaalul, ning kuigi tema käed olid seotud suuresti vaenuliku kuuria poolt, usaldas Davies Ratzingeri. Miks? Sest Ratzinger tõesti "sai aru". 1997. aastal kirjutas ta talle omase läbinägelikkusega:
See, mida me ennist teadsime üksnes teoreetiliselt, on nüüd muutunud meie jaoks praktiliseks eksperimendiks: Kirik püsib ja langeb koos liturgiaga. Kui Pühima Kolmainsuse adoratsioon hääbub, kui usk ei sära kiriku liturgias enam oma täiuses, kui inimese sõnad, mõtted ja intensioonid lämmatavad teda, siis usk on kaotanud koha, kus teda sai väljendada ja temas elada. Seepärast on püha liturgia tõeline pühitsemine Kirikus alati iga uuekssaamise kese.
Joseph Ratzingeri valimine paavstiks 2005. aastal oli otsustava tähtsusega. Tema 2007. aasta motu proprio Summorum Pontificum lubas vanemaid liturgilisi riitusi kõigile usklikele, kes seda nõudsid - olenemata kohaliku piiskopi eelistustest.
Lefebvre, de Saventhem ja Davies ei elanud nii kaua, et oleksid näinud Summorum Pontificumi rakendamist, aga nemad ja loendamatud teised inimesed andsid endast kõik, mis nad said, kindlustamaks, et katoliku kirik ei viskaks minema oma liturgilise traditsiooni rikkusi. Tihti läks see neile palju maksma ja nad pidid rinda pistma peaaegu ahistamise mõõtu võtva põlgusega nende poolt, kes asusid autoriteetsetel positsioonidel.
Nad külvasid silmaveega, nagu laulab psalmist, aga nende pärijad tänasel päeval - kelle hulgas, nagu de Saventhem oli ennustanud, on märkimisväärne arv usklikke ja tarmukaid noori - tulevad “cum exsultatione, portantes manipulos suos”, rõõmuga koristades vilja, mis on järjekindlalt küpsenud, juurdunud ju väetatud nende kangelaslike ilmikmeeste ja naiste usaldavas sihikindluses (Ps 126:5-6). Annaks Jumal, et nende hulgas on ka Casini talumehe lapselapsed.
Leo Darrochi raamat "Una Voce: The History of the Foederatio Universalis Una Voce " on saadaval Amazonis.
