Monday, February 22, 2021

Dekreet Eduard Profittlichi apostellikuks administraatoriks määramise kohta

Piiskopi läkitusest Jumala sulase Eduard Profittlichi mälestuspäevaks  katoliku.ee lehel:

Armsad vennad ja õed!

22. veebruaril möödub 79 aastat peapiiskop Eduard Profittlichi surmast Kirovi vangilaagris. Kindlasti ei saa me loota, et see on viimane peapiiskopi surmaaastapäev enne tema õndsakskuulutamist. Aga meil on põhjust loota, et see on üks viimaseid enne tema õndsakskuulutamise protsessi lõppu, ning et Eesti katoliku kirik ei pea kaua ootama hetke, mil esimest korda üks tema liige katoliku kiriku õndsate ja pühakute hulka arvatakse. Seetõttu võime selle aastapäeva eel tänada Jumalat eriti peapiiskop Profittlichi truuduse eest, mis oli truudus surmani. Tema pühadus ei piirdu ainult surmaga Kristuse eest, vaid puudutab kogu tema tööd, sõnu, isiklikku eeskuju ja voorusi, mida Eesti katoliiklased said näha ja tunnistada. Ja mis veel olulisem: õndsakskuulutamise eesmärk ei ole ainult meenutada meie eelkäijate voorusi ja kangelaslikkust, vaid tuletada meile meelde, et iga kristlane, eranditult, on kutsutud pühadusele, ning et pühadus on võimalik konkreetselt iga kristlase elus.

 

Katoliku blogil on hea meel jagada 1931. aasta 11. mail välja antud dekreeti Profittlichi määramisest Eesti apostellikuks administraatoriks:


 Algne käsikiri:



Wednesday, February 10, 2021

Kaks Piusi ja Maarja

Kirjutab Kristel Kaar

Veebruaris on meil põhjust meeles pidada kahte kirikupead, keda sidus armastus Neitsi Maarja ja roosipärja palve vastu. Need on sarnase nimekujuga paavstid Pius IX ja Pius XI. Pius IX on praeguseks kuulutatud õndsaks; tema mälestuspäeva tähistasime Kirikus 7. veebruaril (ta suri 7. veebruaril 1878. aastal). Pius XI, kes lahkus oma igavesse koju 6 aastakümmet hiljem, 10. veebruaril 1939. aastal, on tuntud seoses Neitsi Maarja Jumalaema suurpüha ja Jeesus Kristuse kõiksuse kuninga suurpüha sisseseadmisega katoliku kirikus.

Pius IX on Kiriku ajaloo kõige pikemalt ametis olnud paavst – kokku 32 aastat (1846-1878), kui mitte arvestada püha Peetrust, kes on tänini pretsedenditult kõige pikaajalisem kirikupea.

Aristokraatliku pere noorima lapsena sündinud Giovanni Maria Ferretti lapsepõlv ei andnud tegelikult lootust pikaajalisele elule: varasest noorusest saadik kannatas ta langetõvehoogude käes, mistõttu ei saanud liituda paavsti kaardiväega. Selle asemel asus noormees õppima teoloogiat (ka need õpingud ähvardasid haiguse tõttu nurjuda) ja pühitseti 27-aastaselt preestriks.

Ferretti oli frantsisklaste ordu tertsiaar ja Jumalaema vagaduse ühingu liige. Vaatamata langetõvehoogudele, mis aeg-ajalt takistasid Püha Missa pidamist, sai temast juba 35-aastaselt piiskop.

Paavstiks saades oli Ferretti kõigest 54-aastane – pärast teda ei ole ühtegi paavsti nii noorelt sellesse vastutusrikkasse ametisse valitud. Nime Pius võttis ta oma eelkäija Pius VII auks, kes oli lubanud tal jätkata seminariõpinguid vaatamata haigusele ning ärgitanud järgima oma südame kutsumust.

Pius IX-l oli erakordne au olla paavst kahe kõige olulisema 19. sajandil Prantsusmaal aset leidnud Neitsi Maarja ilmutuse ajal.

8. detsembril 1854. aastal kuulutas paavst Kiriku dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise, minnes ajalukku kui „pärispatuta saamise paavst“. Kaasaegsed on kirjeldanud, kuidas dogma väljakuulutamise hetkel ilmunud Püha Peetruse basiilika aknasse valguskiir, mis langes otse paavstile. Sündmus liigutanud paavsti nii, et ta oli pisarais ja pidi enese kogumiseks tegema pausi. 

Teatavasti ilmus vähem kui kolm aastat pärast seda sündmust Bernadette Soubirousele Lourdes’is Neitsi Maarja, kes nimetas ennast just „pärispatuta saaduks“. 1862. aasta jaanuaris tunnistas paavst Lourdes’is toimunud Neitsi Maarja ilmutused autentseks. Lourdes’i püha Neitsi Maarjat peame Kirikus samuti meeles veebruarikuus – 11. veebruaril, palvetades eriti haigete eest.


1858. aastal tehtud foto Lourdes’i grotist, kus Bernadette Soubirousele ilmutas ennast sama aasta veebruaris roosipärja Neitsi Maarja.

Kõigest 3 kuud pärast Pius IX paavstiks saamist 1846. aastal oli Neitsi Maarja ennast Prantsusmaal ilmutanud veel kahele karjalapsele – neid ilmutusi tuntakse tänapäeval La Salette’i Jumalaema ilmutustena, ehkki need on jäänud Lourdes’i ilmutuste varju. Kui Pius IX-le tehti 1851. aastal teatavaks La Salette’i Neitsi Maarja lastele usaldatud saladused, rõhutas paavst järgmisel päeval toimunud avalikul audientsil eriliselt vajadust võidelda maailmas valitseva kurjusega.

Paavst Pius IX tähtsaimad otsused, mis puudutasid olulisi kirikupühi, Neitsi Maarjat ja püha Joosepit, olid järgmised:

-          1850. aastal laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu suurpüha tähistamist kogu Kirikule (1969. aasta kalendrireformini tähistati seda püha 2. juulil, edaspidi 31. mail)

-          1856. aastal seadis ta sisse Jeesuse Pühima Südame püha, 1875. aastal pühitses kõik katoliiklikud maad Jeesuse Pühimale Südamele

-          1870. aastal detsembris kuulutas just tema püha Joosepi Kiriku patrooniks. Detsembris möödus sellest sündmusest täpselt 150 aastat, mistõttu paavst Franciscus pühitses kogu 2021. aasta pühale Joosepile

-          1876. aastal seadis ta sisse Jumalaema, meie alatise abistaja (Our Lady of Perpetual Help) kirikupüha, mille aluseks on Rooma püha Alphonsus di Liguori kiriku peaaltaril asuv Neitsi Maarja pühapilt

Lourdes’i Neitsi Maarja ilmutused 1858. aastal kasvatasid oluliselt inimeste huvi roosipärja palve vastu – oli ju Maarja ennast Bernadette’ile ilmutanud just roosipärga palvetades. Ka paavst ärgitas katoliiklasi igati roosipärga palvetama, öeldes koguni, et kui tal oleks terve armee sõdureid ja nende ainsaks relvaks oleks palvehelmed, suudaks selline armee vallutada kogu maailma. Ta andis välja roosipärja palvega seotud indulgentse (eeskätt seoses oktoobrikuu ja samal ajal tähistatava roosipärja Maarja pühaga). Ka päeval, mil paavst 85-aastasena epilepsiahoole järgnenud südameataki tagajärjel suri, oli ta parajasti koos lähikondlastega palvetamas roosipärga.

„Olgu roosipärg – see lihtne ja ilus, paljude indulgentsidega pärjatud palveviis – igal õhtul tavaliseks kaaslaseks kõigis majapidamistes. Need on minu viimased sõnad teile: pärandus, mille endast maha jätan.“ – Pius IX

Oma pika paavstiks olemise aja jooksul andis Pius IX välja 38 entsüklikat. Ta on esimene paavst Kiriku ajaloos, kes on jäädvustatud fotodele.

Ka teine kirikupea, keda just veebruaris meeles peame – Pius XI –, oli seotud frantsisklaste kolmanda orduga. 1921. aastal, vahetult enne paavstiks valimist, tegi ta isikliku palverännaku Lourdes’i.

Ambrogio Ratti sündis Itaalia siidivabrikandi peresse. Et tema emapoolsest suguvõsast on teada kokku neli kardinali, ei olnud noore Ratti seminariõpingutes perekonna jaoks mitte midagi erakordset. Juba 22-aastaselt pühitseti ta preestriks.

Erinevalt oma eelkäijast pakatas Ratti nooruses tervisest ning harrastas muuhulgas alpinismi, tõustes koguni Mont Blanci tippu.

Silmapaistva õpetlasena jõudis Ratti enne paavstiks saamist teenida kokku kolm doktorikraadi – filosoofias, teoloogias ja kanoonilises õiguses ning spetsialiseerus lisaks paleograafiale, mis tegeleb keskaegsete käsikirjade uurimisega. Teenides mõnda aega nuntsiusena Poolas, sai temast kristliku ühtsuse tuline pooldaja ning ühel hetkel soovis ta sõita Nõukogude Venemaale, et ohverdada oma elu selle riigi pöördumiseks. Paavst oli sellele vastu, kuna vajas Rattit diplomaadi, mitte märtrina.

Pöördunud tagasi Rooma, sai Rattist üks kolmest uuest kardinalist ja Milano peapiiskop. Seejuures olevat toonane paavst Benedictus XV naljatades öelnud: „Täna annan ma teile punased mütsid, kuid peagi kannab üks teist juba valget!“ (paavsti tunnusvärv). Need sõnad osutusid prohvetlikuks. Ratti jõudis oma uues ametis olla vaevalt pool aastat, kui Benedictus XV 1922. aasta alguses ootamatult kopsupõletikku suri.

Ratti valiti paavstiks 1922. aasta 6. veebruaril ja tegi kohe ajalugu, esitades paavstiks saades esmakordselt rahvale urbi et orbi. Muuseas, nime Pius võttis Ratti just inspireerituna oma eelkäija, paavst Pius XI elust ja tegevusest.

Pius XI on lähedalt seotud ka Eesti katoliku kiriku ajalooga, sest saatis oktoobris 1922 siia apostellikuks delegaadiks Antonino Zecchini ja rajas 1. novembril 1924. aastal Eesti apostelliku administratsiooni. Just Pius XI paavstiks olemise aastatel sai Eduard Profittlichist Eesti apostellik administraator ja 1936. aastal esimene katoliku kiriku piiskop pärast reformatsiooni.


 Eduard Profittlichi piiskopiks pühitsemine Tallinna Peeter-Pauli katedraalis 27. detsembril 1936

Pius XI kuulutas paavstina pühakuks terve rea 19. sajandi silmapaistvaid inimesi, nende seas Lourdes’i ilmutustega seotud Bernadette Soubirouse, saleeslaste ordu asutaja Don Bosco, tuntud Ars’i küree, Jean Marie Vianney ja Lisieux Therese’i ning seadis 1931. aastal sisse Vatikani Raadio.

Pius XI läks ajalukku äärmiselt mariaanliku paavstina. Just tema paavstiks olemise ajal said Fatima ilmutused Kirikus ametliku tunnustuse. 1937. aastal ilmunud entsüklikas Ingravescentibus Malis kinnitas ta püha Dominicuse rolli roosipärja devotsiooni rajajana. Samuti kirjeldas ta roosipärja palvet kui tõhusat relva võitluses mis tahes valeõpetuste ja ideoloogiate vastu, ärgitades lugejaid seda palvetama. Ta andis oma heakskiidu Pompeii roosipärja basiilika laiendamiseks ning kutsus katoliiklasi üles tegema sinna sagedasi palverännakuid. Prantsusmaal asuvat Prouille’i, kus püha Dominicusele ilmus Neitsi Maarja, nimetas ta „roosipärja hälliks“.

Pius XI-lt on säilinud mitmeid tsitaate, mis annavad tunnistust tema erilisest armastusest roosipärja palve vastu. Ta kutsus inimesi mõtisklema selle saladuste üle, olgu selleks siis Jeesuse ja Neitsi Maarja elu rõõmu-, valu- või aurikkad sündmused. Lõpetuseks kaks tsitaati temalt.

„Kas saaks armastus ennast väljendada veel tulisemalt kui roosipärja palves, kui mõtiskleme meie Päästja kannatuste ja surma ning tema kannatava Ema valuhetkede üle?“

Ja teisal:

„Roosipärja palve sütitab meis igatsuse taevaste asjade järele, millel on igavikuline mõõde. Mõtiskledes Jeesuse ja tema Ema aust, näeme taevast avanevat ja saame uut kindlust, et pürgida oma igavese kodu poole.“

Thursday, January 28, 2021

Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, ära toodud allikas: Artur Motzki. Livonica aus dem Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilun-gen aus der livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichteund Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 
 
30. jaanuar 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu, kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu peapiiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide (sic) piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas, ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi; nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28.päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd  aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit,ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks.  Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani  ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud.       Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, teise aasta (antud paavsti valitsemise ?) veebruari III kalendidel.
 

 

Wednesday, December 16, 2020

15 võimalust, kuidas püha Joosepi aastal indulgents saada

Kuna indulgentsidel oli roll protestantlikus skismas, peetakse neid  mõnikord sisemiselt vääraks ning millekski minevikku kuuluvaks. Aga kumbki pole tõsi. Indulgents tähendab kõigest osalist või täielikku patukaristusest vabastamist patu eest, mis on juba pihil andeks antud. Nad hõlmavad endas tavaliselt teatud palvete lugemist, pühade kohtade külastamist või muid tegevusi. Indulgents ei andesta patte, ta vaid vähendab karistust. Vastavalt katekismusele, "Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas ta eemaldab osa või terve ajaliku karistuse patu eest. Usklik võib saada indulgentsi iseenda eest või selle võib tuua surnute eest."

8. detsembril, Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpühal, kuulutas paavst Franciscus välja erilise püha Joosepi aasta, mis kestab kuni järgmise aasta 8. detsembrini. Selleks aastaks on ette nähtud mitmeid erilisi täieliku indulgentsi saamise võimalusi, mida muul ajal ei eksisteeri. Et allpool loetletud tegevuste kaudu täielikku indulgentsi saada, peab lisaks 1) pihil käima 2) armulauda vastu võtma 3) paavsti palvesoovide eest palvetama.

1) Käi rekollektsioonil, mis kestab vähemalt ühe päeva, ning mis hõlmab meditatsiooni püha Joosepi teemal

2) Palu püha Joosepi eestkostet töötute eest, et nad võiksid leida endale väärika töö

3) Loe püha Joosepi litaaniat tagakiusatud kristlaste eest.

4) Usalda oma päevane töö ja tegevus püha Joosepi kui töömehe kaitse alla

5) Järgi püha Joosepi eeskuju ihulike halastustegude toimepanemisel. Ihulikud halastusteod on: nälgijate toitmine, janunejate jootmine, alastiolijate katmine, võõraile öömaja andmine, vangide külastamine, haigete külastamine, surnute matmine.

6) Tee üks vaimulik halastustegu, nagu: patuste õigele teele juhatamine, mitteteadlike õpetamine, kahtlejaile nõuandmine, kurbade lohutamine, ülekohtu kannatlik talumine, solvajaile heameelne andestamine, kaasinimeste (nii elavate kui surnute) eest palvetamine

7) Palveta roosipärga koos perega, taasloomaks Püha Perekonna intiimset palve, armastuse ja osaduse õhkkonda.

8) Kihlunud paarid võivad samuti koos roosipärja palvetamise eest indulgentsi saada

9) Mediteeri vähemalt 30 minutit meieisapalve üle, kuna püha Joosep kutsub meid üles taasavastama pojalikku suhet Isasse.

10)Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole püha Joosepi pühapäeval (pühapäev pärast jõule, bütsantsi traditsioonis)

11) Tähista püha Joosepi päeva 19. märtsil vagaduseteoga püha Joosepi auks.

12) Palveta kiriku poolt heakskiidetud palvet püha Joosepi poole ükskõik millise kuu 19. kuupäeval.

13) Austa püha Joosepit vagaduseteoga või heakskiidetud palvega kolmapäeval - see päev on traditsiooniliselt pühendatud pühale Joosepile.

14) Palveta püha Joosepi eestkoste poole Püha Perekonna pühal 27. detsembril

15) Tähista töömees Joosepi püha 1. mail vagaduseteoga või palvega.

 

Viited: vatikani kodulehekülg, Catholic News Agency

Thursday, December 3, 2020

Katoliku kiriku ajalookonverents 5. detsembril

Järgemööda juba neljandal konverentsil roomakatoliku kiriku ajaloost Eestis tuleb teemaks katoliku kiriku Eesti osa ja üleilmse kiriku vahekord. Seda ajaperioodil, kus riigipiiride ülene koostöö oli mitmeti keerulisem kui see on täna, vaatluse all on peamiselt 20. sajand.
 
Konverents toimub virtuaalselt aadressil: http://bit.ly/ajalookonverents
 
Kontakt: reitalu.t@gmail.com
 
Kavas:

Riho Altnurme,
"Katoliku kiriku ajaloost üldkirikuloo taustal."
 
Ingmar Kurg,
"Vatikani II kirikukogu järelmõju Eestis"
 
Kalev Kask,
"Acta Pontificum Estonica"
 
Katrin Laur,
"Ed. Profittlichi kiri 26. aug 1940 vend Stefanile ja vennanaine Clarale".
 
Maarja Kaplinski,
"Charles Bourgeois, Ma rencontre avec la Russie: Narva-Esna-Tartu-Moscou, Buenos Aires 1953"
 
Toomas Abiline,
"Preestrid välitöödel ehk töökorraldusest 1920. - 1930. aastate Eesti katoliku kirikus." 
 
Lambert Klinke,
"Stefan Ciesla SChr (18.08.1912 -07.10.2019)"

Friday, November 27, 2020

Vadstena palverännakust. Jutlus Missa traditsioonilisest vormist.

Kirjutab Arno Humal

Keset segaseid aegu maailmas toimus Rootsis 22.-23. juulil üks tähelepanuväärne palverännak. Palverännutee suundus keskaegsest Alvastra tsitsertslaste kloostrist (asutatud a. 1143) püha Birgitta kodulinna Vadstenasse, esimesse birgitiini kloostrisse (pühitsetud a. 1384). Palverännaku koht ja aeg ei valitud juhustlikult – legendi järgi ratsutas hobusel sama tee läbi püha Birgitta, kelle püha langeb 23ndale juulile ja keda sellel rännakul eriliselt meeles hoiti. 

Kui kinnises ringis on seda rada rännatud ka varem, oli seekordne palverännak esimest korda avatud kõigile huvilistele. Osalejaid oli kokku 35 ja valdav enamus neist olid 20ndate ringis noored, lisaks viis preestrit Stockholmist ning mujalt. Palverännak ise kestis vaid esimese päeva, kuid selle ajaga läbiti 40km! Järgmisel päeval toimus pidulik protsessioon läbi Vadstena linna ning kõrgmissa birgitiinide kloostrikirikus traditsioonilise rooma korra järgi. 

Palverännaku korraldamise taga olid katoliiklikud noorteorganisatsioonid Püha Eeriku Leegion ja Filiae Reginae Scandinaviae (FRS). FRS’i juhi Agnes Looströmi sõnul oli ürituse eeskujuks igaaastane Prantsusmaal toimuv traditsiooniline palverännak Pariisist Chartres’i, kus rootsi noored ka mitmel järjestikusel aastal osalnenud on. ”Me soovime, et Vadstena palverännakust saaks meie Chartres”, ütles Looström. 

Rääkides paljude rännakul osalejate eest, kirjutas palverännaku üks põhikorraldajatest Max Martin Skalenius järgnevalt: ”Ajal mil ühiskonda iseloomustab segadus, juurtetus ja tähenduse puudmine, on rootslastel ülim aeg taasavastada oma katoliiklik pärand. Sealt võime leida tõelise ajatu usu, mis kord on meile andnud moraali, kultuurilise rikkuse ja ühtsuse. Püha Birgitta, Rootsi ja Euroopa kaitsepühak, palu meie eest!”

”Segadus”, ”juurtetus” ja ”tähenduse puudumine” – need sõnad ei peaks tühjalt kõlama ka Maarjamaa rahvale. Sest kes võiks kõhklemata näidata sfääri eesti ühiskonnas, mida ei iseloomustaks ”segadus”? Või kas on väärtusi, mille eest seisaks ühiselt väljas kogu eesti rahvas? Juured meil peavad ju olema, ent mille küljes? Laulupeod on meil ka, kuid lõpuks – milleks see kõik

Sellised küsimused on helitud ning nähtamatud. Aga päriselt olemas. Nad elavad meie sees. Millega küll neid ammendada? Kust leida vastuseid? Peame otsima. Või unest ärkama. Ja teele asuma. 

***
Isa Tobias Unnerståli jutlus Vadstena palverännakul 2020

Olen täna siin suure tänumeele ja alandlikkusega, mis on eelkõige suunatud pühale Birgittale, kes ma usun on meile avanud värava Vadstena kloostrikirikusse, kus oleme saanud pühitseda ja osaleda pühal missal traditsioonilise rooma korra järgi. Sest see, mis on viimastel 10-15 aastal katoliku kirikus toimunud, on midagi eriskummalist ning sellest olete kahtlemata ka teie siin täiesti teadlikud. 

Kui ma kord ise teismelisena katoliku kiriku olin enda jaoks avastanud, tõmbasid mind enda poole erinevad asjad: püha missa nagu seda toona ja ka praegu enamasti pühitsetakse, rahvast täis pühakojad ning head jutlused minu enda kirikus. Miski, mis oli minu jaoks isiklikult aga väga tähtis, oli kontakt varasema ajaga. Kui ma olin enese jaoks otsustanud, et tahan olla kristlane, tahtsin olla kindel, et osalen traditsioonis, millel on järjepidev side kõige esimeste kristlike kogunemistega. Sellele küsimusele on küll võimalik vastata erinevalt, aga praegu oligi keskmes vaid mälestus minu enda noorusajast. 

Mis on toimunud aga viimaste 10-15 aasta jooksul, on see, et traditsiooniline missa kord on saanud üha enam tuntuks ja armastatuks. Sel ajal kui mina katoliiklaseks sain, ei olnud ma selle korra olemasolustki teadlik! Paljude noorte jaoks tänapäeval on sellest saanud aga samm aktiivsesse kristlikku ellu katoliku kirikus. Kui küsida ”Miks?”, ei saa ma anda otsest vastust, kuna igal ühel meist võivad olla erinevad põhjused. Küll aga võime küsida, miks oleme kogunenud täna siia, et pühitseda seda missat, austades püha Birgittat ja Jumala tegusid tema elus? Püüan vastata järgmiste mõtetega.

Traditsioonilise ladina missa liturgia on suures jaos täpselt seesama, mida tundis ka püha Birgitta ja just siinsamas kirikus, mille ta ise Jumalaema Maarja ilmutuste põhjal ehitada lasi. Et missaohvrit pühitseda, ehitati kirik suure hulga altaritega. Kiriku tagaosast leiate ka kiriku maketi, mis annab aimdust, kui palju altareid siin kirikus tõesti oli. 

Missa ohver oli oluline – see määras selle kiriku vormid ja see vormis ka Birgittat ning kõiki pühakuid kuni meie ajani. Mitte meie ei vormi liturgiat, vaid liturgia vormib meid. Sama on usuga: mitte meie ei mõtle välja usku, mis meile sobiks, vaid võtame vastu seda, mille eelmised põlvkonnad meieni ulatavad. Keegi on kunagi öelnud: “Modernne vananeb kiiresti, aga ajale peab vastu traditsiooniline”. 

Pühakud on inimesed, kes lasid end vormida püha missa ning usu poolt, mille nad vastu võtsid. Siinjuures mainin, et liturgia ise väljendab meie usku väga detailselt! Lisaks siin kirikus säilinud Birgitta reliikviatele, oleme täna ka altarile tõstnud mõned ostensooriumid ehk relikvaarid. Reliikviad on pärit pühalt Birgittalt, Ambroosiuselt ja Maximilian Kolbelt. Kõiki neid pühakuid on vorminud just see missavorm. Kui ka meie tahame saada pühakuteks – sest milleks võtta madalamat eesmärki? –  ja õpime seda missat mõistma, austama, sellesse sisse elama ning palvetama, vormib see meidki. Nii võime saada sarnasemaks püha Birgitta, Ambroosiuse ja Maximilian Kolbega. 

Siin on video palverännakust. Video on varustatud subtiitritega.


Tuesday, November 24, 2020

Oodates Kristus-Kuninga taastulekut

Kirjutab Kristel Kaar

Kirikuaasta viimase pühapäeva evangeeliumis kirjeldab Jeesus jüngritele viimset kohtupäeva: „Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest“ (Mt 25:32). 


Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha on seotud ühe meie olulise usutõega: universaalse kohtuotsusega. Evangeeliumikatkend räägib meie maailma lõpust, kui Jumala kuningriik ilmutab end oma täiuses ja hiilguses. Siis saab lõplikult selgeks, kes on selle kuningriigi kodanikud ja kes mitte. Sõnumi mõte seisneb aga selles, et kui õpime Jeesust tundma hea karjasena, siis ei peaks me Teda kartma ka kohtunikuna, sest Ta on alati õiglane. 


Kuidas sai see suurpüha aga alguse?


Püha seadis 1925. aastal sisse paavst Pius XI oma 11. detsembril avaldatud ringkirjaga Quas Primas (Kristus-Kuninga püha sisseseadmisest) vastusena ühiskonnas kasvavale sekularismile. 1920ndad olid maailmas keeruline aeg: äsja oli lõppenud 1. maailmasõda, seljatatud oli üks inimkonna suurimaid pandeemiaid - Hispaania gripp, mis nõudis miljoneid inimelusid; ka paljudes traditsiooniliselt katoliiklikes maades võtsid maad Kiriku-vastased meeleolud (Mussolini Itaalias, katoliiklaste tagakiusamised Mehhikos). Seda kõike silmas pidades kutsus paavst katoliiklasi üles ühinema Kristus-Kuninga lahingulipu alla, kui ta kirjutas:

"Nüüd on meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega…rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine...


Nüüdsest iga-aastane Kristus-Kuninga püha annab meile elavamat lootust kiirendada inimkonna nii ihaldatud tagasitulekut oma armastava Päästja juurde….Päevast, mil usklikud mõistavad, et nad peavad Kristus-Kuninga lahingulipu all julgelt ja pidevalt võitlema, süttib nende südames apostellik innukus."

 
Paavst tõi oma ringkirjas välja neli valdkonda, kus Kristus peaks Kuningana meie üle valitsema:


-          Meie mõistus – me peame täieliku allumise ja kindla usuga uskuma ilmutatud tõdesid ja Kristuse õpetust
-          Meie tahe – me peame täitma Jumala seadusi ja käske
-          Meie süda – me peame ohverdama oma loomulikud kiindumised ja armastama Jumalat üle kõige ning siduma end ainult Temaga
-          Meie ihuliikmed – me peame need tegema vahenditeks, mille abil saavutada hinge sisemist pühadust


Pius XI ringkirjast võib lisaks lugeda, et ta kutsus katoliiklasi sel päeval üles pühendama inimkonda Jeesuse Pühimale Südamele, ja nii uuesti igal aastal. Jeesuse Pühima Südame suurpüha tähistame küll juunis, kuid ka täna on ilus võimalus sellele mõelda kogu maailma võtmes. Kuna Kristus valitseb kogu maailmas, ei tohi me sel päeval unustada oma kaasvendi ja -õdesid. 


Et 1925. aasta oli lisaks Püha Aasta, siis oli esmakordselt Kirikus tähistatav suurpüha paavsti sõnul suurepärane finaal sellele aastale, võimaldades avaldada tänu Kristusele, „ajastute surematule Kuningale“. Paavst kuulutas suurpüha välja sõnadega: „Pax Christi in regno Christi“ – „Kristuse rahu Kristuse kuningriigis!“ , mis oli ka tema paavstlik moto. Esimest korda tähistati Jeesus Kristuse, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus 31. oktoobril 1926. aastal. 


Suurpüha sisseseadmisel märgiti ära asjaolu, et 1925. aastal möödus 1600 aastat Nikaia esimesest kirikukogust, mille märkimisväärsemaid saavutusi on Credo (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus) ehk pikem usutunnistus. Usutunnistus ütleb selgelt: "...ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema riigil ei ole lõppu." Niisiis oli uus kirikupüha imeilus võimalus pöörata tähelepanu sellele usutunnistuse sõnumile.


Paavst Pius XI, kes oli Kiriku pea kahe maailmasõja vahelisel ajal (1922-1939)


Enne Vatikani 2. kirikukogu reforme tähistati Jeesus Kristus, kõiksuse kuninga suurpüha Kirikus oktoobri viimasel pühapäeval – eeldades, et sellele järgneb vahetult Kõikide Pühakute suurpüha. 1970. aastast tähistatakse seda aga Kiriku liturgilise aasta viimasel pühapäeval, nädal enne advendiaja algust. Nii nagu sel päeval lõppeb kirikuaasta, suuname oma pilgud lõpuaegadele ja ootame lootusrikkalt, kuid Jumalale oma mõtete ja tegudega au andes Kristuse teist tulekut.


Kristus-Kuningast on tunnistust andnud paljud kaasaja pühad inimesed.


Püha Josemaria Escriva on öelnud: „Kristus peab valitsema ennekõike meie hinges…Mida me vastaksime, kui ta meilt küsiks: „Kuidas sa lubad mul enda üle valitseda?“ Mina vastaksin, et mul on selleks vaja rohkelt Tema armu….Kui tahame, et Kristus oleks meie kuningas, tuleb meil olla järjepidev. Peame alustama sellest, et kingime Talle oma südame.


Õnnis Miguel Pro, üks 1920ndatel Mehhikos kristlaste tagakiusamise ajal vahistatud ja hukatud preestritest, läks surmale vastu sõnadega: „Viva Cristo Rey“ - „Elagu Kristus Kuningas!“, matkides kätega Jeesuse ristisurma. Sündmust tunnistanud kristlased võitlesid pärast seda Kiriku eest veelgi suurema innukusega.


Paavst Benedictus tuletas 2012. aasta suurpühal oma pöördumises meelde, et tegelikult palvetame me Kristuse kuningriigi eest iga päev, lugedes Meie Isa palvet: „Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal...“ Kui sageli me aga sellele sõnumile tegelikult mõtleme?


Mitmel pool maailmas toimub kirikutes sel päeval kogu päeva kestev adoratsioon. Päeva liturgilised värvid on kuldne ja valge – tegemist on ju rõõmupühaga, mil austame eriliselt Kristust. 9 päeva jooksul enne püha võib palvetada Kristus-Kuninga noveeni - et Ta valitseks meie mõistuse, tahte, südame ja ihuliikmete üle, ja et Tema vägi oleks tuntav kogu maailmas - nii nagu Pius XI oma ringkirjas soovitas.
 

Kuid Kristus-Kuningast on veel teisigi ilusaid jälgi ja tunnistusi... 


Püha Peetruse väljakul Roomas seisab ühe 3000 aasta vanune obelisk, mille lasi 37. aastal Egiptusest, Heliopolisest Rooma tuua keiser Caligula. Obelisk pidi kaunistama kurikuulsat Nero Tsirkust ehk ovaalset staadioni, millel kristlaste tagakiusamise ajal jätsid elu sajad kristlased, nende hulgas püha Peetrus. Nero Tsirkus jäeti juba 2. sajandil lagunema, kuid selle juures asuvaid pühakute haudu mäletati ning 326. aastal õnnistas keiser Constantinus siinsamas sisse basiilika, praeguse püha Peetruse basiilika eelkäija. Pühakute märtrisurma tunnistanud obelisk on läbi aegade jäänud oma kohale. Kunagise paganlikus templis asunud obeliski tippu ehib nüüd rist ning selle pjedestaalil on kaks kirja. 


Neist esimene, ladinakeelne kiri tunnistab: „Christus Vincit, Christus Regnat, Christus Imperat“ – „Kristus võidab, Kristus valitseb, Kristus käsib“. Teises kirjas aga seisab „Juuda lõvi on võitnud“. Kes on see Juuda lõvi? Tegemist on viitega Johannese Ilmutusraamatule ning selle all mõeldakse muidugi Kristust. Juuda lõvi ehk tegelikult Tall avab Ilmutusraamatus seitse rullraamatu pitserit, et alustada maailma lõpusündmusi:


„Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle seitse pitserit!“ (Ilm 5:5)


„Kristus-Kuningas“ – keskaegne fresko Luz’ist Prantsuse Püreneedes, mis kujutab Ilmutusraamatu Kristust kuningana koos talle au andva nelja apokalüptilise olevusega: lõvi, härja, inimese ja kotkaga


Johannes pöördub nägemuses vägevat lõvi vaatama, kuid näeb trooni ja nelja olevuse keskel seismas hoopis Talle. Ohvritallena meie eest elu andnud Jeesusest sai võitja, Kristus-Kuningas. Oma eeskujuga kutsub Kristus-Kuningas kirikuaasta lõpu evangeeliumis kogu inimkonda hoolitsema vähemate eest: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ (Mt 25:40).


Üks ilus võimalus oodata Kristus-Kuninga taastulekut on igapäevane roosipärja palve. Lõpetan siinkohal paavst Pius XI tsitaadiga, mille lootusrikas sõnum väga ilusasti haakub selle ootusega:


Roosipärja palve sisendab lootust taevastesse asjadesse, mis kestavad igavesti. Mõtiskledes Jeesuse ja Ta ema aust, näeme taevast avanevat ning püüdleme seda innukamalt oma igavese kodu poole.