Eesti "pühade" ja kirikute kaardid

Kirjutab Heido Trofimov

Kõik sai alguse internetis nähtud pildist, kus olid kaardistatud euroopa kohanimed, mis sisaldasid endas "püha". Eestis on ilmselt mõeldud Pühajõge Ida-Virumaal, Pühajärve lõuna-eestis ning Püha küla Saue vallas. Võib-olla ka Pühastet Võrtsjärve ääres ning Hiiumaal asuvat Pühalepat, mis on mandrile paigutatud:

Aga nagu katoliku blogi facebooki lugeja välja tõi, siis vastavalt EKI kohanimede päringule on Eestis üle 250 koha ja objekti, mille nimes sisaldub "püha". Tõsi, kohanimesid on seal vähe, enamik on kirikute nimed. Aga sellestki sai huvitava kaardi:

Edasi tekkis mõte kaardistada kõik eesti kirikud. Kas sellist kaarti on üldse varem tehtud? Kirikute koordinaatide väljaotsimine oli mahukas töö. Kasutasin nii Vikipeedia kirikute loendit (ebatäielik) kui ka kirikute kodulehekülgedel asuvaid koguduste nimekirju. Pärast kaardi esialgse versiooni postitamist sain ka inimestelt tagasisidet puuduolevate kirikute kohta.

Uuel kaardil on ka asulates kirikute koordinaate nihutatud, et need paremini näha oleksid. Tulemus sai selline (parema kvaliteedi nägemiseks avage pilt uues aknas):

Ja sama kaart ka sajandite kaupa. Enamik Eestis asuvaid kirikuid näikse olevat ehitatud 19. ja 20. sajandil.

Arvustus: millist filmi oleks päris Benedictus XVI väärinud?

Tõlgime piiskop Robert Barroni arvustuse CatholicHeraldist

Netflixi uut ja kõmulist filmi "Kaks paavsti" peaks õigupoolest kutsuma "Üheks paavstiks", kuna see esitab küllaltki nüanseeritud, mitmekihilise ja sümpaatse portree Jorge Mario Bergogliost (paavst Franciscus) ja täieliku karikatuuri Joseph Ratzingerist (paavst Benedictus XVI). See tasakaalutus on filmi parandamatu nõrkus, mille eesmärgiks näib olevat demonstreerida, kuidas vana, tõre ja legalistlik Benedictus leiab oma spirituaalsed pidepunktid läbi sõbraliku, tulevikku vaatava Franciscuse. Aga selline teemaarendus teeb lõpuks kahju mõlemale paavstile ja muudab selle, mis võinuks olla ülimalt huvitav karakteruuring, etteaimatavaks ja tüütuks kaitsekõneks katoliikluse sellele versioonile, mida filmi autorid näha soovivad.

See, et tegu on Ratzingeri karikatuuriga, saab selgeks filmi avaminutitel, kui baieri kardinali kujutatakse ambitsioonikalt intriige punumas, et kindlustada enda valimine 2005. aastal paavstiks. Päris kardinal Ratzinger palus Johannes Paulus II vähemalt kolm korda, et tal lubataks erru minna Usudoktriini kongregatsiooni juhi kohalt ning keskenduda akadeemilisele ja palve-elule.

Ta jäi oma ametile üksnes seetõttu, et Johannes Paulus keeldus vankumatult tema palveid rahuldamast. Ning 2005. aastal, kui Johannes Paulus suri, tunnistasid isegi Ratzingeri ideoloogilised oponendid, et tollal 78-aastane kardinal ei tahtnud mitte midagi rohkem kui naasta Baierisse ja kirjutada kristoloogiast.

Ambitsioonikas intriigitsemine muidugi sobib kokku karikatuuriga "konservatiivsest" kirikutegelasest, aga sellel pole midagi pistmist lihast ja luust Joseph Ratzingeriga. Lisaks sellele kujutatakse järgmises steenis fiktsionaalset kohtumist paavst Benedictuse ja kardinal Bergoglio vahel Castel Gandolfo aedades, kus elatanud paavst kortsus kulmuga oma argentiina kolleegile lajatab, kritiseerides kibestunult kardinali teoloogiat. Jällegi, ka Joseph Ratzingeri vaenajad tunnistavad, et "Jumala Rottweiler" on tegelikult mööndusteta lahke, pehme tooniga ja käib teistega õrnalt ringi. Haukuv ideoloog on jällegi mugav karikatuur, aga ei ole isegi lähedal tõelisele Ratzingerile.

Kuid kõige tõsisem valekirjeldus on filmi lõpus, kui masendunud Benedictus, olles nõuks võtnud paavstitroon maha panna, tunnistab, et ta ei kuule enam Jumala häält ning et ta hakkas seda jälle kuulma ainult tänu oma uuele sõprusele kardinal Bergoglioga.

Järgnevaga ei taha ma grammigi võrra tõelise paavst Franciscuse suhtes lugupidamatust üles näidata; aga on lihtsalt absurdne, kui üks viimase saja aasta kõige intelligentsemaid ja spirituaalsemalt erksamaid katoliiklasi vajaks Jumala hääle kuulmiseks kardinal Bergoglio sekkumist. Oma karjääri algusest kuni lõpuni on Ratzinger/Benedictus kirjutanud mõned meie traditsiooni spirituaalselt kõige valgusrikkamad teosed. Jah, muidugi oli ta 2012. aastaks väsinud ja füüsiliselt haige ja tundis, et ei suuda enam kiriklikku aparaati juhtida. Aga et ta oleks olnud hingelises segaduses - ei mingil juhul. Jällegi, see võib olla mõndade vasakpoolsete fantaasia, et "konservatiivid" peidavad oma hingelise pankroti reeglite ja autoritaarsuse kihi taha, aga kes prooviks seda hermeneutikat Joseph Ratzingeri puhul rakendada, satub tõepoolest raskustesse.

Filmi parimad osad on tagasivaated Jorge Bergoglio elu varasematesse etapidesse, mis heidavad arvestatavat valgust tulevase paavsti psühholoogilisele ja spirituaalsele arengule. Stseen, mis kujutab võimsalt tema kohtumist vähki sureva pihiisaga, on eriliselt liigutav, ja see, kuidas ta ei läinud kompromissidele, tegeledes tema alla kuuluva kahe jesuiidi preestriga Argentiina "mustas sõjas", seletab paljuski tema pühendumust vaestele ja tema lihtsat eluviisi.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks see filmi mõõtmatult parandanud, kui ka Joseph Ratzinger oleks saanud samasuguse kohtlemise osaliseks. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet 16-aastasele poisile tuliselt anti-natsistlikus perekonnas, keda sunnitakse Kolmanda Reichi viimastel päeval sõjaväkke astuma, oleksime sügavamalt mõistnud Ratzingeri sügavat umbusku sekularistlike/totalitaarsete utoopiate ja isikukultuste suhtes. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet noorele preestrile, kardinal Fringsi nõuandjale, kes juhtis Vatikani II kirikukogul liberaalide fraktsiooni, innukalt valmis pöörduma konsiili-eelsest konservatismist, oleksime me mõistnud, et ta ei ole mingi lihtsameelne status quo kaitsja. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet Tübingeni professorile, šokeeritud konsiilijärgsetest äärmustest, mis viskasid pesuveega koos välja teoloogilise lapse, oleksime ehk mõistnud tema suletust programmide suhtes, mis propageerivad muutust muutuse pärast. Kui me oleks vaid näinud tagasivaadet Usudoktriini kongregatsiooni prefektile, kes kirjutab nüansirikast kirja, mis on vabastusteoloogia suhtes nii tähelepanelikult kriitiline kui sügavalt hindav, oleks me ehk taibanud, et paavst Benedictus ei ole mingil moel ükskõikne vaeste inimeste raskuste suhtes.

Ma saan aru, et selline käsitlus oleks nõudnud palju pikemat filmi, aga kellele see korda läheb? Kui ma olin nõus läbi vaatama kolme ja poole tunnist üsna tüütut "Iirlast", oleksin ma olnud õnnelik neljatunnise filmi pärast, mis oleks Joseph Ratzingeri suhtes sama aus ja läbinägelik, nagu see oli Jorge Mario Bergoglio suhtes. See poleks olnud üksnes paeluv karakteruuring, vaid see oleks heitnud ka valgust erinevatele, kuid sügavalt komplementaarsetele kiriklikele perspektiividele. Selle asemel saime me pigem koomiksi.

Piiskop Robert Barron on Los Angelese peapiiskopkonna abipiiskop. See artikkel ilmus esmalt lehel wordonfire.org.

Kristlaste tagakiusamine lähenemas genotsiidile: 10 riigi näited

Kirjutab Heido Trofimov

"Kristlaste tagakiusamine on lähenemas genotsiidi tasemele".

See ei ole lause, milles arvutiekraani lugev eesti katoliiklane tunneks ära kirjelduse enese kohta. Jah, ilmselgelt ei toimu mitte igal pool ega isegi enamikus maailma osades kristlaste genotsiidi. On tõenäoline, et paljud meist ei ole oma usu pärast isegi ühtegi ebameeldivust kogenud.

Ometi on see fakt, räägitagu sellest pealegi vähe või üldse mitte, et praegusel ajal on kristlased maailmas oma religiooni tõttu kõige enam tagakiusatud usklikud. See tagakiusamine ei ole piiratud ühe riigi, piirkonna või isegi mandriga. Mõned näited ei ole Eestist sugugi kaugel.

Ülaltsiteeritud lause pärineb BBC uudisloost, kus kajastati teemakohast raportit. Seal tuuakse välja, et näiteks Iraagis on kristlaste arv langenud 1.5 miljonilt 2003. aastal alla 120 000. Lähisidas on kristlusel oht kaardilt hajuda.

Pew Research Center tuvastas 2016. aastal, et kristlased kannatasid kiusamise all 144 riigis. Selle kohaselt on kristlased maailmas enim tagakiusatud usugrupp. 2019. aastal kristlaste tagakiusamine suurenes 73 riigis, puudutades 245 miljonit kristlast. Sellele peab lisama, et kristlaste tagakiusamine on viimastel aastatel laienenud mitte üksnes geograafiliselt, vaid ka tagakiusamise vormid on muutunud julmemaks.

Open Doors USA, tagakiusatud kristlaste abistamisega tegelev organisatsioon, näitlikustab olukorda:

Indias vaatab naine, kuidas hindu natsionalistid veavad minema tema õe. Ta ei tea, kas ta õde on elus või surnud.

Mees Põhja-Korea vangilaagris raputatakse ärkvele pärast oimetuks peksmist; peksmine algab taas.

Nigeerias jookseb naine elu eest. Ta on põgenenud Boko Harami käest, kes ta röövis. Ta on rase, ning kui ta naaseb koju, ei võta tema kogukond ei teda ega tema last vastu.

Grupp lapsi naeravad ja vestlevad, liikudes pärast ühist söömaaega oma kiriku poole. Pommiplahvatus surmab koheselt paljud nende seast. Sri Lankal on Ülestõusmispühad.

Need inimesed ei ela samas piirkonnas ega isegi samal mandril. Kuid nad jagavad ühte tähtsat omadust: nad on kõik kristlased ja nad kannatavad oma usu tõttu.

Samuti tuuakse välja mõned arvud 2018. aasta kohta:

* 4305 kristlast tapetud oma usu pärast
* 3150 kristlast ilma kohtuta vahi alla võetud, süüdi mõistetud ja vangi pandud
* 1847 rüüstatud kirikut

Kirikute rüüstamine on euroopas ilmselt üks peamisi kristlaste tagakiusamise vorme. Näiteks Crux raporteeris 2019. mais Prantsusmaal kirikurüüste puhangut, kus kümneid kirikuid pandi põlema, rüvetati või rüüstati muul moel. Prantsusmaa Siseminsteerium registreeris 2018. aastal 1063 kristlaste vastu suunatud väärtegu. Selle kõrval 541 antisemiitliku ja 100 moslemite vastast väärtegu.

CatholicHeralds hoiatab aga, et kui kristlaste olukorrale lähisidas veel tähelepanu pööratakse, on sellel oht pöörata tähelepanu kõrvale uutelt tagakiusamise kolletelt. Spetsiifiliselt tuuakse välja, et kristlaste tagakiusamine Aasias on saavutanud enneolematud mõõtmed, kuid läänes räägitakse sellest väga vähe.

Kutsutakse ka üles mõistmisele, et globaalne kristlaste tagakiusamine ei ole rida üksikuid intsidente, vaid fenomen, mida tuleb mõista tervikult.

ChristianityToday reastab 10 riiki, kus kristlased vajad eriti meie palveid:

 1. Hiina

Kristlaste tagakiusamine Hiinas ei ole uus nähtus, aga see on hiljuti kasvanud. Hiina võimud eemaldavad kirikutest noori inimesi, jälgivad teenistusi kaamerate abil ja keelavad õpetajatele ja meditsiinitöötajatele igasuguse religioosse kuuluvuse. Kirikuid suletakse ja lammutatakse ning sildid kirikuustel kuulutavad, et lastel on sisenemine keelatud.

2. Alžeeria

Viimase kahe aasta jooksul on valitsus sulgenud 14 riigi 50-st kirikust. Seadused piiravad mitte-islamistlikke teenistusi. Piirkonnas tegutsevad radikaalsed islamistlikud grupeeringud.

3. Egiptus

Kuigi Egiptuse president andis aasta aja eest loa 168 uue kiriku ehitamiseks, on kristlaste tagakiusamine riigis kasvanud. Möödunud aastast saab välja tuua mitmeid murettekitavaid sündmuseid, kus näiteks rahvahulgad on kiriku ümber piiranud, et kristlasi ahistada ja ähvardada.

4. Eritrea

See on riik Kirde-Aafrikas, mis külgneb Punase merega. Möödunud aastal vahistati seal 150 kristlast. Kristlastest kinnipeetuid hoitakse karmides tingimustes, samas neile kunagi formaalselt süüdistusi esitamata. Inimesi lihtsalt vahistatakse, ning mõnikord nad vabastatakse, mõnikord aga hoitakse aastaid vangis.

5. India

Oktoobris peeti India piiril kinni kolm ameerika pastorit, kui nad teatasid, et on kristlased. Valitsus piirab kristlikke MTÜde tegevust ja tugevdab usukuulutamise vastaseid seaduseid, samas kui kohalikud usklikud kannatavad hindu äärmuslaste rünnakute all.

6. Iraan

Iraanis on Islamist lahti ütlemine illegaalne ning 800 000 kohalikku kristlast kannatavad intensiivse tagakiusamise käes. Kirikuid, mis peavad teenistusi pärsia keeles, sunnitakse sulgema, kuna see võib ligi meelitada islami usku iraanlasi. Näiteks 9. mail hõivasid eriteenistuse agendid ühe kiriku, rebisid sellelt maha risti, vahetasid välja kõik lukud ning käskisid kirikuvalvuritel lahkuda. Samuti on palju teateid kristlaste vahistamisest "rahvusliku julgeoleku ohustamise" tõttu, mille all mõeldakse evangeelset tegevust või kodukirikuid.

7. Iraak

Kuigi ISIS sai lüüa, annavad kristliku kultuuri ja elanikkonna süstemaatilise hävitamise tagajärjed riigis endiselt tunda. Nii ametivõimud kui islami äärmuslased tegelevad endiselt erinevate kristlike kirikute tagakiusamisega ning paljudes riigi osades ei kanna kristlased ühtki kristlikku sümbolit, kuna see võib viia ahistamise ja diskrimineerimiseni.

8. Põhja-Korea

Rohkem kui kümme aastat on Põhja-Koread peetud kristlaste jaoks kõige ohtlikumaks riigiks. Riigi elanikke õpetatakse jumaldama valitsevat perekonda, mistõttu kristlus tundub eriti ähvardav. Enne Teist maailmasõda elas Põhja-Koreas rohkem kristlasi kui praegu Lõuna-Koreas, kuid nüüd arvatakse kristlaste arvuks Põhja-Koreas 300 000. Ühe raporti kohaselt on Piibli ja religioosse sisuga esemete omamine ebaseaduslik, mis võib viia nii vangistuse kui hukkamiseni. 70 000 kristlast hoitakse kinni laagrites või piiratud juurdepääsuga külades.

9. Saudi Araabia

Kuigi ametlikult kuulutatakse religioosset vabadust, on keelatud mitte-islamistlike religioonide avalik praktiseerimine ja riigi 1.4 miljoni kristlase jaoks ei leidu mitte ühtegi kirikut. Apostaasia islamist on endiselt karistatav surmaga. Kristlikud sümbolid on illegaalsed.

10. Sri Lanka

Ülestõusmispühadel ründasid islami äärmuslased kolme kirikut ja hotelli, tappes nii 253 inimest. 176 last jäi ilma ühest või mõlemast vanemast. Samuti saavad nii budismist kui hinduismist pöördujad oma kogukonna ja pere ahistamise sihtmärgiks. 2018. aasta septembris peatas 100-pealine jõuk teenistuse Beliatta kirikus. Nad viskasid sisse kiriku aknad ja rebisid maha kiriku ustel rippunud religioossed sümbolid. Mõned tungisid vägivaldselt kirikusse sisse ja ähvardasid tappa pastori ja tema perekonna, kui nad ei lõpeta inimeste kogunemisi teenistusteks ega lahku külast.

Katoliku blogi tipphetked 2019

Varasematel aastatel (2017, 2018) oleme aasta lõpus teinud kokkuvõtte sellest, palju külastusi blogi on saanud ja mis on olnud kõige populaarsemad postitused.

Sellel aastal avaldasime 34 uut postitust. See on peaaegu poole vähem, kui eelmisel aastal, samas on natukene tõusnud originaalsete postituste suhtarv võrreldes tõlkeartiklitega (18 postitust ehk 53%). Google analyticsi andmetel on sellel aastal kõige rohkem vaatamisi kogunud järgmised postitused (millest mõned pärinevad eelmisest aastast):

1. Surmapatud, mida kõik peaksid teadma (458)

2. Humanae vitae 50: võttes kontratseptiive tõsiselt (301)

3. Kardinal Mülleri usumanifest (216)

4. Ingmar Kurg: mis on Jumala diakoonia? (210)

5. Assisteeritud enesetapp kui Pascali kihlvedu (191)

6. Moodsa maailma kiuste – kristlikud kogukonnad Ühendriikides (190)

7. Korduma kippuvad küsimused: mis on eksortsism? (140)

8. Elizabeth Anscombe: kristlus ja patsifism (135)

9. Isa Vello 1925-2019 (132)

10. Pildid, mis murravad südame (109)

Aasta jooksul on blogi külastanud 3720 külastajat, kes on vaadanud erinevaid lehekülgi kokku 16648 korda. 41% kasutajatest jõudsid blogisse sotsiaalmeedia kaudu ehk facebookist. 

Facebookis on blogil 528 jälgijat. Lehe postitused on jõudnud aasta jooksul inimesteni 58226 korda. Kuna paljud facebooki postitused ei ole blogisse jõudnud, teeme siinkohal ülevaate kõige rohkem meeldimisi saanud piltidest.

Oleme postitanud koomikseid ...

 

Ja infograafikuid ....

 Ja kunsti ...

"Missa merel 1793", Louis Duveau maal aastast 1864. 

Maalil kujutatatakse Vendée regioonis prantsuse revolutsionääride 

eest peitu pugenud katoliiklasi pühitsemas Missat mere peal.

Ja proovinud jäädvustada midagi katoliiklikust spirituaalsusest ...

 

Patt on igav.

Voorus on tõeline seiklus! 

 

Talumehed põlvitavad, kui möödub preester koos Pühima Sakramendiga, 

kus Jeesus on kohal sama tõeliselt nagu oma Taevases auhiilguses.

Ja katoliiklaste elust Maarjamaal ...

Siis, kui Poola päritolu Leedus elav kaputsiini vend käis külas 

Tartu noortel katoliiklastel

 

Jõulupüha Missa Viljandis.

Katoliku kirikut Viljandis ei ole, aga katoliiklased on. 

Jaani kirikus toimunud jõulupüha Missast võttis osa viis inimest. 

Viimase pildiga seotud lugu sai blogi facebookis ilmselt aasta jooksul kõige enam meeldimisi. 

Jõulud iga päev

Katoliiklik filosoof Elizabeth Anscombe arvas, et Missaohvri suurim müsteerium on see, miks me seda teeme - isegi suurem müsteerium kui transubstantsioon ise, mis on leiva ja veini muutumine tõeliselt Kristuse ihuks ja vereks. Muidugi me saame aru, et Pühal Õhtusöömaajal asus Jeesus paasatalle asemele - Tema on tõeline Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud - ning et juba iidsetest aegadest alates oli Jumal käskinud paasatall mitte üksnes ohverdada, vaid ka ära süüa.

Niisiis pakutakse Jeesuse ihu ja verd meile armulaual söögiks, ja see on Anscombe'i sõnul kindlasti suur müsteerium. Ta juhib tähelepanu kentsakale asjaolule, et katoliiklasi peetakse ekstravagantseteks, sest me usume, et me sööme tõeliselt Jeesuse ihu, ning protestante mõistlikeks, kuna nemad söövad Jeesuse ihu üksnes sümboolselt, justkui oleks sümboolselt kellegi ihu söömine igati mõistlik tegevus.

Muidugi on meie jaoks piisav põhjus see, et Jeesus ise käskis meil Euharistiat pühitseda - me võime öelda, et see on põhjus, miks me seda teeme. Aga siiski võime me mõtiskleda selle tähenduse üle. Kuna see on müsteerium, ei oska me sellele ilmselt täielikult vastata, aga ometi võime me vastusele lähemale liikuda.

Teine katoliiklik filosoof Edward Feser mõtiskleb selle küsimuse üle jõulude kontekstis. Jõulude keskmes on Immaanuel, Jumal on meiega. Kolmainsuse teine isik sai lihaks Maarja üsas, ning seepärast pidi Maarja olema patuta - sest ta oli kõige intiimsemal moel Jumala tabernaakel, ning Jumala tabernaakel peab olema plekitu. See plekitus väljendub kõige enam Maarja fiat-is, "Sündigu mulle Sinu sõna järgi". Maarja ütles Jumalale jah.

Ja see, ütleb Feser, on jõulude mõte. Kristus on tulnud meie juurde ja me peame ta vastu võtma. Maarja näitab meile, kuidas seda teha. Kui sulle tuleb külaline, siis käitud sa nii, et ta tunneks end oodatuna - sa ei ütle ega tee asju, mis võiksid teda solvata, sa pakud talle head toitu ja jooki, sa koristad oma maja ära ja nii edasi. Elu ilma patuta on viis, kuidas koristada, et tervitada lihakssaanud Jumalat meie keskel.

Pühal Armualaual teeme me midagi sarnast sellele, mida Maarja tegi. Me võtame Jumala enda vastu oma kehadesse. Me oleme nõus saama Jumala tabernaakliteks. Kuigi me ei ole patuta, nagu oli Maarja, peame me tõeliselt proovima seda olla, nii palju, kui on võimalik. Käituda vastupidiselt tähendaks riskida Jumala tabernaakli rüvetamisega. Seepärast on armulaua vastuvõtmine surmapatu seisundis ise tõsine patt. See oleks justkui kuninga kutsumine õhtusöögile, ning siis tema solvamine ja talle prügi pakkumine - ainult palju hullem, sest sellel juhul on Kristus see kuningas, keda solvame.

See, ütleb Feser, on transubstantsiooni doktriini olulisus. Selle üle mõtisklemine aitab õppida pattu jälestama, sest Jumala elupaik peab olema plekitu, ning armulauda vastu võttes asub Jumal meie sees. Me saame teha nii iga päev - Jumala on meiega mitte üksnes jõulupühal, vaid kogu aasta. Ja kogu aasta peame me tervitama Kristust reserveerimata jah-iga, nagu Tema ema meile ette näitas.

Vaata ka videot: "Mida õpetab Piibel armulaua kohta?":

Ajalookonverents: “Tartu roomakatoliku kogudus 120”

Laupäeval 7. detsembril 2019 kell 10 toimub Tartu Linnamuuseumi saalis,  Narva manatee 23

Tartu katoliku kiriku

AJALOOKONVERENTS

“Tartu roomakatoliku kogudus 120”

Kava:

09.45-10.15   Registreerimine. Kohv
10.15-10.30  Avamine, korraldajate tervitused, konverentsi sisututvustus.
10.30-11.00   Tartu Ülikooli usuteaduskonna katoliku kabeli ajaloost -Prof. Riho   Altnurme  11.10-11.40   200 aastat katoliiklasi Tartus  - Lambert Klinke
12.20-12.50   Kaputsiinide ordu tegevusest Baltimaades - Andrzej Biniek OFMCap
13.00-14.00 Lõuna,  kõrvalruumis muuseumi kogudest pärinevate katoliku kirikuga seotud väljapanekute näitus.
14.00-16.00 Mälestusettekanded koguduse liikmetelt
16.00-17.00 Tadeusz Krausi raamatu "Misjonäri mälestusi Eestist" esitlus ja konverentsi lõpuarutelu.
17.00 Konverentsi lõpetamine.

Esitame siinkohal ka Niilo Kaldalu isikliku mälestuse seoses Tartu katoliku kirikuga.

Raudaed ümber kiriku krundi

Sündisin 1963. a. Minu perekonnal puudus side kirikuga ja lapsena mind ei ristitud, nagu paljusid minu põlvkonnast. Tulin kirikusse, kui olin 25. Isa Rein Õunapuu ristis mind Tartus, 1988. a. detsembris. Tollal liitus Tartu katoliku kogudusega õige palju eestlasi, kelle taust oli sarnane: vallalised noored inimesed, lapsi ja peret veel pole, vaba aega ja julget pealehakkamist palju.  Koguduses tehti rohkem vabatahtlikku tööd, kui praegu. Mitte kõik, aga mõned koguduseliikmed tegid. Paljud materiaalse elu asjad aeti ise korda: vähese raha ja sageli ka nappide oskustega. Läänest, minu mäletamist mööda eelkõige Soomest ja otse Soome piiskopi kaudu, tuli materiaalset toetust Eestis tegutsevale kirikule. Sularaha liikus käest kätte. Tänu hüperinflatsioonile ja pöörastele vahetuskurssidele sai selle toetuse eest teha päris suuri töid.

Enne taasiseseisvumist hakati kirikule tagastama õigusvastaselt võõrandatud vara: maad ja hooned

anti tagasi koguduste käsutusse. Kõigepealt sai Tartu katoliku kogudus tagasi krundi Jakobi ja Veski nurgal koos kogudusele kuulunud kahekorruselise majaga. Maja oli viletsas seisus, luitunud väljanägemisega, hoovis lagunevad puukuurid, aed selle ümber poolmetsik. Aeda ümbritses plank, tavaline, laudadest, kah luitunud. Kuurid, kui kirikule mittevajalikud ja näotud, lammutati talgutöö korras. Mihkel Pilv korraldas krundi korrastamise ja muruplatsi rajamise, koguduse maja ümbrus sai enam-vähem praeguse väljanägemise. Aga ka aed krundi ümber võiks olla ilus! Tundus, et selline lippidest tara ei kõlba. Isa Rein andis oma heakskiidu ja raha ning 1991 aasta suvel sai laudadest tara asemele praegune: rauast ruudustik, tellistest postide vahel.  Ma ei mäleta enam, kuidas kõik täpselt toimus, aga töö korraldamine jäi minu ülesandeks, pakkusin end ise välja. Betoneerimise kogemus mul oli, vundamenti olin valanud, aga ehitusest ei teadnud ma midagi, kujundusest ammugi mitte. Ka uue piirde väljanägemine oli võhiklik omalooming, ükski arhitekt ega disainer sellesse ei panustanud. Samas: tellistest postide ladumiseks, raudosade valmistamiseks/keevitamiseks, postikatete valtsimiseks ja saalungite paigaldamiseks oli vaja elukutselisi ehitajaid ja keevitajaid. Lisaks inimestele läks vaja materjali, mida tol ajal ei saanud osta poest ega tellida kataloogist. Jällegi, ei mäleta kuidas kõik need materjalid ja töömehed leidsime, aga aitas üks koguduseliige, kes töötas tollases Tartu KEK-is, nn. kolhooside ehitusfirmas. KEKi töökojas keevitati kokku esimene metallosa ja kui preester oli selle väljenägemise heaks kiitnud, siis ka kõik järgnevad. Betoon sai saalungitesse vabatahtliku talgutööna mõne suvise nädala jooksul. Valasid need, kellel parajasti aega oli. Kõige seikluslikum osa kogu üritusest oli betooni muretsemine. Selleks tuli minna Tartu Maja  segutehase  juurde, mis asus Betooni tänaval, samas kus praegu tegutseb TMB Element. Taskus mõned rublad, tuli peatada suvaline segusõlmele lähenev veoauto ja küsida juhilt, kas ta on nõus mõõduka tasu eest tooma meie objektile koorma betooni. Sellised „era-otsad“ olid mõistagi seadusevastased, tegelikult sulaselge vargus, aga tolles ajas üldlevinud ja ainus viis, kuidas betooni autokoorma kaupa meie väikesele ehitusobjektile saada. Seitsmenda käsu rikkumise hinnaga valmis piirde vundament täpselt 20. augustil 1991. Viimased paar pangetäit betooni jäid üle ja kulusid ühe naabruses elanud vanaproua majatrepi oskamatuks parandamiseks. Aastaid vaatasin tahtmatult seda treppi iga kord, kui majast möödusin. Viletsa töö pärast oli häbi, aga meenus ka see pöördeline 20. august, millest algas uus iseseisvus ja õige pea ka hoopis teisiti korraldatud elu.

Hiljuti rääkis mulle inimene, kes on lisaks tööle kirikus on kunstnik ja kunstiõppejõud, et kui ta vaatab seda metallvarbadest piiret, mõtleb ta alati: kes sellise küll tegi ja miks? Rääkisin talle, kes tegi ja püüdsin ka põhjendada, miks. Nüüd on see lugu siin kirjas, kõik kellel on tekkinud sama küsimus, saavad vastuse.

Niilo Kaldalu

Katoliku Kiriku esemed Tartu Linnamuuseumis. Praha Jeesuslaps.

Praha Jeesuslaps ⁣
Loe tema lugu allpool

1974. aastal annetati Tartu Linnamuuseumile esemed, mis olid leitud V. Kingissepa (tänase Jakobi) tänava maja nr. 53 kinnimüüritud keldrist. Esemed olid kuulunud Tartus tegutsevale Rooma katoliku kirikule ning II maailmasõja ajal nimetatud keldrisse peidetud. Kogusse (Aj 649) kuulub 20 eset, nende hulgas pühakute figuurid, vaimulike riietusesemed ning kiriklik atribuutika.

(Tekst pärit Tartu Linnamuuseumi lehelt)

Järgneb nimekiri ja galerii esemetest ning pärast seda Praha Jeesuslapse lugu, kelle kuju oli leitud esemete hulgas.

MUISi ( Eesti Muuseumite Infosüsteemi) andmeil on neiks alljärgnevad:

1. TM_ 1252:1 Aj 649:1 Figuur „Jumalaema“ , seisukord rahuldav
2. TM_ 1252:2 Aj 649:2 Figuur „Püha Teresia“ , seisukord rahuldav
3. TM_ 1252:3 Aj 649:3 Figuur „Püha Joosep jeesuslapsega“, seisukord rahuldav
4. TM_ 1252:4 Aj 649:4 Figuur „Praha Jeesuslaps“ , seisukord rahuldav
5. TM_ 1252:5 Aj 649:5 Detail kiriku interjöörist „Jeesuslaps sõimes“ , seisukord rahuldav
6. TM_ 1252:6 Aj 649:6 Figuur „Neitsi Maarja“, seisukord rahuldav
7. TM_ 1252:7 Aj 649:7 Figuur „Püha Frantsiskus“ , seisukord rahuldav
8. TM_ 1252:8 Aj 649:8 Viirukinõu, seisukord rahuldav
9. TM_ 1252:9 Aj 649:9 Viirukilusikas, seisukord rahuldav
10. TM_ 1252:10 Aj 649:10 Casula, seisukord halb
11. TM_ 1252:11 Aj 649:11 Manipulum, käevöö
12. TM_ 1252:12 Aj 649:12 Stoola, seisukord halb
13. TM_ 1252:13 Aj 649:13 Stoola, seisukord halb
14. TM_ 1252:14 Aj 649:14 Stoola, seisukord halb
15. TM_ 1252:15 Aj 649:15 Stoola, seisukord halb
16. TM_ 1252:16 Aj 649:16 Stoola, seisukord hea
17. TM_ 1252:17 Aj 649:17 Stoola, seisukord halb
18. TM_ 1252:18 Aj 649:18 Velum, seisukord halb
19. TM_ 1252:19 Aj 649:19 Velum, seisukord halb
20. TM_ 1252:20 Aj 649:20 Pluviale, seisukord halb

Praha Jeesuslaps

Arvatakse, et originaalne Praha Jeesuslapse kuju pärineb 16. sajandi Hispaaniast. Ühe legendi järgi ilmus Jeesus mungale, kes vormis kuju nägemuse järgi. Teise legendi järgi kuulus kuju Avila pühale Teresale, kellel oli suur austus Jeesuse lapsepõlve vastu ja kes levitas seda pühendumust kogu Hispaanias. Ta olevat kinkinud kuju sõbrale, kelle tütar abiellus Prahas.

Kinnitatud fakt on see, et kuju tõi Prahasse Hispaana hertsoginna Marie Manriquez de Lcara, kes abiellus Pernstejni Vratislaviga aastal 1556. Hiljem andis ta selle oma tütrele Polyxenale pulmakingiks. Ta austas kuju väga ja sai sellest palju lohutust. 

1628. aastal kinkis Polyxena kuju Paljasjalgsete karmeliitide kloostrile, kes asetasid selle noviitside kabelisse, et noored mungad õpiksid väikese Jeesuse voorusi. Noviitsid austasid kuju väga ja palvetasid selle ees iga päev. Aga kui Praha novitsiaat hiljem kinni pandi, sai ka pühendumus Jeesuslapsele peaaegu oma lõpu. 

Kui 1631. aastal saksid Praha hõivasid ja karmeliidid kloostrist põgenesid, viskasid rüüstajad Jeesuslapse kuju minema kui prahi. Mungad naasid 1637. aastal ja ühes nendega ka isa Cyril, kes mäletas enda noviitsina veedetud aega ja Jeesuslapse võimast eestkostet. Ta leidis prahi seast kuju üles ja nägi suure kurbusega, et mõlemad käed on otsast murtud. Palves olles kuulis ta Jeesuslapse häält, kes palus kujule käed taastada ja lubas talle selle eest rahu anda. Lõpuks õnnestus isal kuju taastamine. 

Pärast seda on Jeesuslapse teeneks loetud mitmed imelised tervenemised ning ka Praha pääsemine rootslaste rünnaku alt 1639. aastal. Sel ajal asus kuju kooriruumis, kus seda ei saanud avalikult austada. Hiljem viidi see kiriku kabelisse (praegune Püha Risti kabel) ning seda kanti protsessioonis läbi Praha kirikute. 1655. aastal asetas Praha piiskop Jeesuslapse kujule krooni. Kuju kuulsus ja temale omistatud imetegude arv kasvas jõudsalt. Kiriku kabel osutus kuju austajate jaoks liiga väikseks ning 1776. aastal asetati see kiriku kesklöövi eraldi altarile. Kuju austamine levis üle terve Austria impeeriumi. 

Kui troonile asus Josef II (1780-1790), alustas ta kampaaniat kloostrite vastu. Karmeliitide klooster, kelle kirikus Jeesuslapse kuju asus, pandi tema reformide käigus kinni, ning kirik ja altar jäeti lagunema. 

Alles 1879. aastal altar taastati ning annetuste toel taastati ka Jeesuslapse kuju, kelle austamine taaselustus. Jällekord tulid kõikjalt Austria-Ungari impeeriumist teated Jeesuslapsele omistatud imetegudest. 

Kuju kloostrile kinkimise 300. aastapäeva 1928. aastal tähistati suurejooneliselt ning imelisel kombel levis Praha Jeesuslapse austamine üle maailma, kõige enam Hispaanias, kust kuju pärines. Hispaanlased ja portugaallased rändasid koloniaalmaadesse teiselpool Atlandi ookeanit piltide ja kujudega Jeesuslapsest. 

Diktaktuuride ajal 1939-1989 oli kuju austamine vaigistatud, ja siiski rändasid palverändurid kuju vaatama. 1993. aastal naasid Paljasjalgsed karmeliidid oma kloostrisse ning Jeesuslapse austamine elustus taas. 2009. aastal külastas kuju paavst Benedictus XVI. Oma kõnes ütles paavst, et Jeesuslaps demonstreerib Jumala lähedust ja armastust. Ta palvetas vägivalla ohvriks langenud laste eest ning katkise ja usu kaotanud perede eest. Ta tõi Jeesuslapsele kingituseks krooni.

(Lehe https://www.pragjesu.cz/en/the-history-and-veneration-of-the-prague-infant-jesus/?fbclid=IwAR3IAcnPlzLl1WHprRr7_JLMjZBgavg-MUFH4v3bfD6c0UU3222fTgw_Lhk põhjal)