Sunday, May 19, 2019

Oma rahvale elatud elu. Isa Vello mälestusteenistus.

30 päeva möödumise puhul isa Vello Salo lahkumisest ehk 19. mail 2019 meenutab toomkapiitel Münsteri katedraalis missa raames oma lahkunud venda, Vello Salot, Münsteri piiskopkonna preestrit. Peatselebrant on ja jutluse peab endine generaalvikaar, toomkapitulaar dr. Norbert Köster. 

Münsteri toomkapiitli emiteerunud liikmete hulka kuulub ka endine toomdekaan, prelaat Norbert Kleyboldt, kes esindas Münsteri piiskopkonda prelaat Vello Salo mälestusteenistusel 2.mail 2019 Kaarli kirikus Tallinnas. Prelaat  Norbert Kleyboldt on pärit Püha Maarja kogudusest Ahausis, ja ta oli prelaat Vello Salo ministrandiks, kes oli seal oma esimesel ametikohal kaplanina aastatel 1957-1959. Seal, ja samuti Püha Pancratiuse koguduses Beckum-Vellernis, kus prelaat Vello Salo töötas aastatel 1959-1961, on paljudel inimestel temast head mälestused. Neis mõlemates kogudustes mälestati samuti prelaat Vello Salot Pühal Missal.

Avaldame samuti 30 päeva möödumise puhul isa Vello lahkumisest Lambert Klinke järelhüüu.

Toomdekaan emeritus Norbert Kleyboldt, prelaat Vello Salo ministrant Ahausis ja
Münsteri piiskopkonna esindaja mälestusteenistusel ning muldasängitamisel
Tallinnas.
 
***

Oma rahvale elatud elu 

Prelaadi, teoloogiadoktori, teoloogiadoktor h.c.Vello Salo surma puhul

Samal ajal, kui tema kogudus Pirita kloostris Tallinnas, mida ta oli viimased 18 aastat kaplanina teeninud, pühitses püha Ülestõusmispühade ööd, suri 21.aprillil sealses evangeelses haiglas (EELK Diakooniahaiglas) Münsteri piiskopkonna preester, apostellik protonotar, professor, teoloogiadoktor honoris causa Vello Salo.

Paljude Eestimaa inimeste südameid täitis Vello Salo surm kurbusega, kuigi ta ise oli alati kutsunud Ülestõusmispühade usaldusest kantud suhtumisele. Nüüd, 2.mail 2019, tulid nad kõik Vello Saloga hüvasti jätma. Nõnda võis leinajate hulgas näha Eesti parlamendi spiikerit Henn Põlluaasa, peaministrit Jüri Ratast, välisministrit Urmas Reinsalu, kultuuriministrit Tõnis Lukast, haridusministrit Mailis Repsi, sotsiaalministrit Tanel Kiike, justiitsministrit Raivo Aega, rahvastikuministrit Riina Solmani, Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit, samuti Eesti luteri kiriku peapiiskop emeritus’t Andres Põderit ja õigeusu metropoliiti Stephanos Kalabriast, kes luges ka evangeeliumi. Lisaks 1500 leinajale kõigist kristlikest konfessioonidest, olid kohale tulnud ka Vello Salo sõbrad, nagu helilooja Arvo Pärt, luuletaja Doris Kareva, luuletaja ja tõlkija Indrek Hirv, kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski (Jaan Kaplinski ei viibinud kohal. M.K.), politoloog Rein Taagepera, usuteadlane ja luuletaja Ringo Ringvee, kirjandusteadlane ja poliitik Mihhail Lotman, ajakirjanik Kaarel Tarand, lavastaja ja näitleja Lembit Peterson ning endine vabadusvõitleja Lagle Parek.

Kuigi piiskopi, dr. Philippe Jourdani pühitsetud pontifikaal-leinamissa tuli üle viia luterlikku Kaarli kirikusse, et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalus sellest osa saada, avaldati selle kohavalikuga Vello Salole veelkord eriliselt austust. Nimelt asub kirik vanalinna piiril, Toomemäe vahetus läheduses, Vabaduse väljaku ja Eesti Rahvusraamatukogu vahel, Okupatsioonide muuseumi läheduses, seega paljude hoonete ja paikade läheduses, millel oli Vello Salo elus ja tegevuses eriline tähtsus.

Palju punaseks nutetud silmi oli Vello Salot saatmas, kui ta kirikust välja kanti. Koguduse liige Mari-Liis Riibak ütles välja selle, mida paljud mõtlesid: “Et meie eludes võiks olla hästi palju isa Vellosid”. Ja keegi ei suutnud liigutust varjata, kui isa Vello viidi viimast korda Pirita kloostrisse, kust ta tihedas vihmasajus viidi muldasängitamisele pereliikmete, sõprade ja birgitiiniõdede kitsas ringis. Ja just sellepärast, et nii palju inimesi oli isa Vellot viimsele teekonnale saatmas, peaksime meenutama ka seda, kuidas Vello Salo oli täiesti üksi, kui 16.märtsil 1957 piiskop dr. Michael Keller Püha Pauluse toomkirikus Münsteris talle käed peale pani ja ta preestriks pühitses. Pere ja sõprade ringist ei saanud keegi tema Nõukogude Liidu poolt annekteeritud kodumaalt Eestist Münsterisse tulla. Nõnda seisab ka tema primitiapildil kirjas: “Preestriks pühitsetud kaugel kodumaast, mis õhkab nüüd jumalavallatute võimu all”. 

Kui värske preester Vello Salo asus oma esimesele preestri-ametikohale Püha Maarja kirikus Ahausis ja kui temalt seal küsiti, mis talle kõige suuremat rõõmu valmistab, vastas ta: “Et ma tohin inimesi Kristuse juurde tuua.” Selles suhtes ei muutunud ka tema pika elu jooksul mitte midagi, ja kuni lõpuni võis tema, “kirju rändlinnu” juures, nagu ta kord ise ennast nimetas, märgata, et talle valmistab suurt rõõmu juhtida inimesi elu keskele ja usu keskele. Samas ei olnud talle, kes ta alles 23-aastaselt katoliiklusse pöördus, selline eluhoiak kindlasti mitte hällist peale kaasa antud. Tema armastust Kristuse ja Kiriku vastu peame pigem tõlgendama kui “risti enda peale võtmist ja Kristusele järgnemist”.

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5.novembril 1925 Lalsis, väikeses külas Kolga-Jaani lähedal Viljandimaal Marie Vaheri (1901-1978) ja Aleksander Konna (1898-1944) pojana. Juba noore koolipoisina pidi ta nägema, kuidas tema kodumaast sai mängukann Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kes lõpuks Hitleri ja Stalini vahel 23.augustil 1939 sõlmitud pakti tulemusena okupeeris Eesti Vabariigi 17.juunil 1941. Pärast Põltsamaa Gümnaasiumi  lõpetamist 1943.aastal otsustas noor Vello Salo liituda vabatahtlikuna Soome sõjaväega, et võidelda kodumaa vabaduse eest, kuid langes peatselt Saksa sõjavangi ja sunniti astuma Wehrmacht’i Eesti diviisi. Sel ajahetkel ei võinud ta aimata, et jõuab alles 50 aasta pärast pagendusest tagasi kodumaale.

Praha kaudu jõudis Vello Salo 18.mail 1945 Rooma, kus ta leidis varjupaika Pühima Lunastaja õdede, niinimetatud Birgitta õdede juures Piazza Farnesel. Lihtne tõsiasi, et just katoliiklikud orduõed ta pärast sõda jalule aitasid, sai tema  jaoks esimeseks innustuseks teel Kristuse juurde. Pärast mõnda semestrit matemaatika- ja füüsikaõpinguid Fribourg’is ja Amsterdamis pöördus ta 1948.aastal Rooma tagasi ja alustas filosoofia- ning teoloogiaõpinguid. Ka asutas ta 1953.aastal Vatikani Raadio eestikeelse programmi, oma esimese “hääletoru”, et rääkida maailmale oma rahva saatusest.

Pärast litsentsiaadikraadi omandamist paavstlikus Gregoriana Ülikoolis aastal 1951 otsutas Vello Salo 1952.aastal jätkata õpinguid Münsteris. Mõjutatud teiste seas sealsest Pauluse Ühendusest, kujunes temast siin isiksus, kes elas sügava usu vaimus, inimene, kes ka elab selle järgi, millesse ta usub. Niisiis pole ka midagi imestada, et veel tänagi mäletatakse teda Münsteri piiskopkonnas inimesena, kelle puhul oli tunda, et ta räägib südamest.

Kuigi Vello Salo oli alati, ja mitte viimases järjekorras oma elu viimased 18 aastat birgitiinide kloostris Tallinnas, hinnatud hingehoidja, oli tema erilised huvid ja võimed seotud teadusega. Eelkõige II Vatikani kirikukogu viis ta tagasi Rooma, kus ta aastatel 1961-65 tegutses taas Vatikani Raadios ja sai 1962.aastal litsentsiaadikraadi teoloogia alal paavstlikust Athenaeum Angelicumi Ülikoolist, millele 1964.aastal lisandus veel litsentsiaadikraad piibliteaduste alal Paavstlikust Piibliinstituudist. Et nimekiri täielik saaks, olgu mainitud, et neile kraadidele järgnes 1976.aastal veel magna cum laude promotsioon teoloogiadoktoriks Paavstlikus Piibliinstituudis doktoritööga teemal “Sõnapaarid foiniikia ja heebrea keeles”.

Vello Salo edasist elu, kes suutis 20 (!) keelt rääkida või lugeda ja mõista, võib kirjeldada Jeremija raamatu sõnadega Jr 1, 7-8: “...mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin! Ära karda neid, sest mina olen sinuga”. Nii viis tema tee ta 1964.aastal teoloogia- ja Vana Testamendi eksegeesi professoriks École Biblique’i Jeruusalemma, omaaegsesse Jordaaniasse, 1965.aastal Séminaire Syro-Chaldéen de St.Jean’i Mosulis, Iraagis, ja lõpuks, alates 1975.aastast (kuni emeriteerumiseni) Toronto Ülikooli School of Theology’sse, kus ta oli 1976.aastast alates eesti keele lektor ning slaavi keelte ja kirjanduse dotsent.

Torontos, kuhu pagendus oli toonud palju eestlasi, kandis Vello Salo eelkõige hoolt selle eest, et rajada sild kodumaaga. Lisaks tervele reale raamatutele, mh “Population Losses in Estonia” või “Riik ja kirikud”, viitas ta 1961.ilmuma hakanud sarja “Maarjamaa” kaudu ikka ja jälle Eestimaa saatusele. Selles sarjas  ilmus arvukalt kultuuriajalooliselt ja kirjanduslikult olulisi teoseid, näiteks Ilona Laamani, Kalju Lepiku ja Uku Masingu luulekogud, Juhan Kurriku ingliskeelne   Eesti folkloori antoloogia, või Alo Rauna väike etümoloogiline sõnaraamat. Lisaks toimetas Vello Salo erinevaid välis-Eesti ajakirju ja tegutses publitsisti ning tõlkijana.

Pärast aastakümnete pikkust tagakiusamist Nõukogude võimu all algas 1986.aastal Mihhail Gorbatšovi muudatuste poliitika mõjul ka okupeeritud Eestis poliitiline ärkamine, mis viis lõpuks 1991.aastal selle väikese maa iseseisvuse taastamiseni. Vello Salo ei vajanud pikka järelemõlemise aega: vanuses, kus teised pensionipõlvele mõtlevad, pöördus tema ikka ja jälle mõneks kuuks kodumaale tagasi, tegutsedes mh professorina Tartu Ülikoolis, kuhu ta 50 aastat varem oleks palju meelsamini üliõpilaseks astunud. 1996.aastal tuli lõpuks otsus pöörduda päriseks tagasi maale, kus ainult u. 5000 inimest (= 0,5 % rahvastikust) ennast katoliiklasteks tunnistavad. Pärast mõnda aastat Tartus, pöördus ta lõpuks 2001.aastal tagasi oma “katoliiklike juurte” juurde, Birgitta õdede juurde taasrajatud Pirita kloostris Tallinnas, sai nende kaplaniks ning tegutses edasi ka teaduse alal. Seejuures olid tema eesmärkideks täieliku piiblitõlke valmimine ning Eesti kiriku ajalugu, erilise rõhuga ristiusustamise kultuuriajaloolistel mõjudel. Selle kõrval õpetas ta pigem hobikorras edasi Vana ja Uut Testamenti, tegutses külalislektorina ja asus Eesti presidendi ülesandel riikliku komisjoni etteotsa, mis uuris pika okupatsiooniaja mõjusid. Muuhulgas ilmus koostöös Jaak Kangilaskiga “The Withe Book: Losses Inflicted on the Estonian Nation by the Occupation Regimes 1940-1991”.

Vello Salole ei meeldinud teenetemärgid ega autasud, sellegipoolest peame kõige tähtsamad neist ära mainima: 1997.aastal sai temast Valgetähe ordeni kavaler ja 2006.aastal omistati talle harva antav Riigivapi teenetemärk. 2004.aastal oli ta saanud Eesti riigilt elutöö preemia. Paavst Johannes Paulus II nimetas ta 1998.aastal paavstlikuks auprelaadiks, paavst Benedictus XVI andis talle 2008.aastal prelaadi kõige kõrgema, apostelliku protonotari nimetuse. Helsingi Ülikool nimetas ta 2017.aastal teoloogia audoktoriks. Eeesti Üliõpilaste Selts nimetas vilistlase Vello Salo 2018.aastal oma auliikmeks.

Kahe sündmuse ja tähelepanuavalduse üle tema viimasel eluaastal tundis Vello Salo erilist rõõmu: paavst Franciscuse külaskäigu üle “tema” Pirita kloostrisse 25.septembril 2018 koos ühiselt pühitsetud Püha Missaga, ja väga vaatamistvääriva filmi üle “Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, autor Jaan Tootsen, kes väga isiklike ja tundlike küsimuste kaudu jutustab loo vanast ja targast mehest, kes valmistub siit maailmast lahkuma.

Oma soovi erilise autasu järele sõnastas Vello Salo juba preestrikspühitsemise 40. aastapäeval 1997.a.: „Hingekarjasena saan ma Jumala rahvast ainult Igavese Kodu piirile juhatada; et ma aga ise kord tõesti võiksin sellesse koju jõuda, jääb minu suurimaks igatsuseks ja palveks !” 

Puhka rahus, isa Vello, igavikus koos Kristusega!

Lambert Klinke

Wednesday, May 15, 2019

Maikuu koos Neitsi Maarjaga

Kirjutab Kristel Kaar

Mai teisel pühapäeval tähistame emadepäeva - traditsioon, millele pani aluse ameeriklanna Anna Marie Jarvis 1908. aastal. Kuid maikuu on Kirikus traditsiooniliselt pühendatud ka Neitsi Maarjale. Lisaks Fatima Neitsi Maarja püha 13. mail. 2017. aasta mais möödus 100 aastat Fatima imest ehk Neitsi Maarja ilmutusest Portugalis. Ka Tallinna Peeter-Pauli katedraalis asuv Fatima jumalaema kuju on pärit just sealt.

Kiriku ajalugu ja pühade inimeste elulood on tulvil näiteid, mis on seotud Maarja austamisega. Õnnis Fulton Sheen (1895-1979), üks 20. sajandi Ameerika tuntuimaid teolooge, paljude raamatute autor ja särav jutlustaja, näitas alati üles sügavat armastust Neitsi Maarja vastu. Kui Sheenist sai piiskop, valis ta oma motoks Da per matrem me venire ("Et võiksin tulla Sinu juurde läbi Ema").

Ameerika vaimulik, õnnis isa Fulton Sheen
Üks viise, kuidas Fulton Sheen avaldas austust meie Lunastaja emale, oli igapäevane roosipärja palve, mis ühtlasi võimaldab meil mõtiskleda Jeesuse elu pöördeliste sündmuste üle. Fulton Sheen on kirjeldanud roosipärja palvet nõnda: "Lennukitele on vaja õhkutõusmiseks lennurada. See, mis lennurada on lennukitele, on roosipärja helmed palve jaoks - füüsiline stardipakk vaimsetesse kõrgustesse tõusmiseks."

Lisaks palvetele on Neitsi Maarjaga seotud pikaajaline lillede traditsioon. Nii on paljudes riikides tekkinud koguni erilised Maarja aiad. On teada, et juba Lääne munkluse isa, püha Benedictus, rajas oma kloostri juurde Subiacos Rooma lähistel roosiaia.

Eeskätt roose ja liiliaid on alati seostatud Neitsi Maarjaga. 2. sajandist pärineva legendi kohaselt leiti Maarja haua avamisel sellest just need lilled. Õnnis Bede võrdles Neitsi Maarjat liiliaga, märkides, et kui selle valged kroonlehed sümboliseerivad Maarja neitsilikkust, siis kuldsed tolmukad annavad tunnistust ta valgusküllasest hingest. Imeilus võrdlus!

Dante aga kutsus Maarjat "roosiks, milles jumalik Sõna sai lihaks". Maarjaga seotud roosilegendide kõrgaeg oli 12. sajandil; ka paljud kunstnikud kujutasid Maarjat just roosidega ja roosiaias.

Keskaegsete kloostrite juurde tekkisid ka esimesed müüridega ümbritsetud suletud rohuaiad (ladina keeles Hortus Conclusus), kus valged liiliad sümboliseerisid Neitsi Maarja puhtust ja neitsilikkust, kannikesed tema kuulekust ning roosid ta alalist abivalmidust ja lõputut eneseandmist. Vahel vihjati veripunaste roosidega ja üldse punast värvi lilledega ka Kristuse kannatustele. Sageli asus sellises aias purskkaev või mõni muu veesilm - sümboolne elu allikas - ja õitsesid iirised. Violetseid iiriseid seostati nende värvi ja kuju tõttu Maarja kannatustega - mõõgaga, mis läbistas ta südame.

Hortus Conclusus leidis rohkelt kujutamist keskaegsetes käsikirjades ja renessansskunstis. Nagu müüridega piiratud aedades püüti luua maapealset paradiisi, kus Kristuse ja Maarja elu ja vooruste üle mõtiskleda, leiame kujutavast kunstist paradiisiaia meistrid. Märkuseks, et termin „paradiis“ tuleb sõnast „pairideaza“, mis sõna otseses mõttes tähendab „müüridega ümbritsetud aeda või parki“. Keskajal kaitses selline „paradiis“ selle asukaid välispidise kurjuse eest - maailma eest, kus luusisid ringi hundid, metssead ja bandiidid, kus möllas sõda ja katk. Niisiis oli väike suletud rohuaed keskaja inimese jaoks varjupaik ja vajadus kaitsvate müüride järele keskaja vaimsusele üldse väga omane.

Hortus conclusus - suletud rohuaed - vaimne varjupaik kõige maise eest

Ka lihtsad ürdid, põllu- ja aialilled olid siin au sees. Näiteks meilgi mais õitsev nurmenukk, mida selle õite kuju tõttu tunti mõnel pool Neitsi Maarja võtmetena - nimelt meenutasid taime kollakad õied võtmekobaraid. Nii võis palvetaja pöörduda Maarja kui armude vahendaja poole, kelle käes oli võti Jeesuse südamesse. Mõnel pool seostati nurmenukku aga hoopis püha Peetrusega, kellele Jeesus ise oli kinkinud taevariigi võtmed.


Paradiisiaia meister, ca 1410. Punased kirsid puudel viitavad Kristuse ristisurmale ja meie eest valatud ohvritalle verele. Valged maikellukesed annavad tunnistust Neitsi Maarja süütusest; maasikad õndsate toiduna tähistavad Taevariiki, samas kui taime valged õied sümboliseerivad Maarja puhtust. Aia ääres näeb kasvamas siniseid iiriseidki, mida taas seostatakse Neitsi Maarjaga.

Kõrge müüriga piiratud paradiisiaias kohtuvad Neitsi Maarja, Jeesuslaps, kolm püha naist ja kolm püha meest. Maona väänleva tüvega puu on viide kaotatud paradiisile - Eedeni aiale - mida enne pattu langemist nautisid esimesed inimesed. Kõik selles aias annab tunnistust harmooniast ja terviklikkusest, kus taimed ja loomad eksisteerivad segamatult üheskoos ja kus pattu võib aimata üksnes uinunud, kahjuta olekus. Nii kükitab saatan väikese ahvi kujul üsna abitult püha Miikaeli jalutsis, samas kui püha Jüri draakon (teine tuntud saatana sümbol) peesitab, kõht taeva poole pööratud, päikese käes, ega tundu üldsegi mitte hirmuäratav.


Hugo van der Goes "Karjaste kummardamine" (1480): sinised kurekellad vaasis jutustavad Neitsi kurbusest oma Poja surma üle. Valged iirised on nii Kristuse kui ka Tema ema Maarja puhtuse sümboliks. Punased liiliad ja aednelgid viitavad Kristuse ristikannatustele. Ümber vaasi pillutatud kannikesed omakorda sümboliseerivad Neitsi Maarja alandlikkust ja kuulekust.


"Madonna poolkuul suletud rohuaias" - Tundmatu meister, 1450ndad. Siin on Maarjat ennast kujutatud viljaka aiana. Tema ees näeb pühakuid palvetamas roosipärga.

Mis võiks meie elus muutuda, kui kingime Emale lilli? Püha Maria Elisabeth Hesselbladil, hiljuti kanoniseeritud birgitiini nunnal, oli sellega seoses isiklik ja väga eriline kogemus veel enne katoliiklaseks saamist.

Kord kutsus üks sõber Maria Elisabethi, kes töötas New Yorgis medõena, endaga kaasa dominiiklaste kloostrisse Saratoga Springsis. Maria jaoks, keda oli kasvatatud luterlikus vaimus, tähendas kloostris viibimine raskeid siseheitlusi, ja kõige hirmsam oli tema jaoks mõte, et temast võiks ühel päeval saada veel katoliiklane.

Külaliste söögitoas Saratoga Springsi kloostris asus Lourdes’i jumalaema kuju, mille silmad näisid alati Mariat kurvalt jälgivat. Ühel päeval saabus Maria söögituppa enne teisi ja minnes kuju juurde märkas äkitselt, et Jumalaema nägu oli väga tolmune ja must. Maria läks tagasi oma tuppa, tõi pisut vett ja vatti ning pühkis kuju näo puhtaks. Siis äkitselt tuli Mariale mõte talle midagi kaunist kinkida. Nii suundus ta kloostri aeda, kuid hilissügisese aja tõttu ei leidunud sealt mitte midagi õitsvat. Lõpuks leidis ta siiski ühe rohelise haljendava oksa ja asetas selle jumalaema kätte.

Kui õed tulid söögisaali, märkasid nad haljendavat oksa ja rõõmustasid ilusa muutuse üle. Kuid kõigi sügavaimaks hämmastuseks ei ilmutanud haljendav oks Neitsi käes järgmistel kuudel vähimaidki närbumise märke. Ja seda vaatamata asjaolule, et kuju seisis radiaatori ligidal, millest hoovas pidevalt kuuma ja kuiva õhku.

Alles mitu kuud hiljem viskas üks koristaja kogemata oksakese minema. Nunnad kirjutasid Mariale: „Aga me oleme kõik õnnelikud, et imet nägime….Me kõik arvame, et see oli ime ja märk Püha Neitsi heasoovlikkusest sinu vastu.“

Püha Maria Elisabeth⁣
Hesselblad (1870-1957),⁣
Rootsis sündinud birgitiini⁣
nunn, kohtus Maarjaga ⁣
väga erilisel viisil veel⁣
enne, kui temast sai ⁣
katoliiklane




Püha Elisabeth Hesselblad sai isiklikult kogeda, kuidas Maarja emana - nii nagu meie emadki - rõõmustab iga talle kingitud lille, kasvõi lihtsa rohelise oksakese üle, kui see kingitus tuleb südamest. Ja seda isegi siis, kui kahtleme - nagu seda tegi tema - on Jeesus läbi Maarja valmis meie palveid kuulda võtma.

Veel üks ilus traditsioon puudutab just maikuud ja Maarja austamist. 19. sajandi keskel tegutses Hispaanias karmeliidi munk, õnnis Francisco Palau. Pärast aastatepikkust teenistust Barcelonas saadeti Palau eksiili Ibiza saarele. Juba Barcelonas oli isa Palau alustanud "vooruslikkuse kooliga" - liikumisega, mille eesmärk oli õpetada koguduse liikmetele kristlikke voorusi. Ibiza saarel tuli Palau hiilgavale mõttele turgutada kohalike leigevõitu usku aga hoopis uudsel viisil.

Maikuus õitseb saarel ohtralt kauneid kevadlilli ja kuna tegemist on Neitsi Maarja kuuga, püüdis isa Palau leida saarelt ennekõike selliseid taimi, mille abil kõige elavamalt ja otsesemalt demonstreerida Maarja arvukaid voorusi. Palau koostas iga kuupäeva kohta mõtiskluse, sidudes selle ühe konkreetse saarel leiduva taime ja kristliku voorusega. Nii palvetati ühiselt Neitsi Maarja eestkostel kogu maikuu vältel ja kingiti lilled sümboolselt Maarjale. Isa Palau "vooruslikkuse kool" sai peagi tuntuks kogu saarel ja see komme levis naabersaartelegi.

Õnnis Francisco Palau
(1811-1872), karmeliidi
munk ja "vooruslikkuse
kooli" rajaja Hispaanias.
Palau eesmärk oli vahendada
inimestele elavat usku,
õpetades kristlikke voorusi
Neitsi Maarja eeskuju läbi.

Kas püüame olla rohkem koos oma emadega, palvetame roosipärga või pühendame Maarjale palves lilled - võimalusi maikuul meie Ema meeles pidada on loendamatul hulgal.


Monday, May 6, 2019

Jumala halastuse pühapäevast ja kristlikust usaldusest

Kirjutab Kristel Kaar

Selleaastasel Jumala Halastuse pühapäeval oli mul võimalus viibida Pärnus ja saada osa sealsest Missast. Samuti oli adoratsioon Pärnu kabelis asuva Halastava Jeesuse pildi ees.

Pärnus oli meiega ka isa Artur. Viimane pidas väga sütitava ja emotsionaalse jutluse poola keeles. Oli lausa kahju, et me eestlased sellest kuigi palju aru ei saanud. Isa Arturi näoilme ja žestid olid lihtsalt niivõrd kõnekad! Kuid loodan, et ta peagi peab mõne sama tulise jutluse juba ka eesti keeles!:)

Tänu isa Wodeki eestikeelsele jutlusele saime aga teada üht-teist huvitavat ja tähelepanuväärset Issanda Halastuse pühapäeva kohta.

Kas olete kunagi mõelnud nendele kahele kiirele - punasele ja kahvatuvalgele - mis Halastava Jeesuse pildil lähtuvad Tema südamest?

Jeesus tõstab õnnistuseks parema käe ning vasaku käega osutab oma südamele, millest lähtuv punane kiir sümboliseerib verd, kahvatu kiir aga vett - need on veri ja vesi, mis voolasid Tema küljest ristil.

Ühtlasi on siin ühendatud kõik meie Kiriku seitse sakramenti.

Jeesuse südamest lähtuv punane kiir sümboliseerib viit sakramenti, mis meid kristlastena toidavad: need on püha Armulaud, preestriks pühitsemise, abielu- ja kinnitamise sakrament, aga ka haigete salvimine.
Kahvatu kiir aga annab tunnistust puhastavatest sakramentidest, milleks on ristimine ja piht.

Nii tuletab Halastav Jeesus meile ikka ja jälle meelde kõigi meile antud armude - sakramentide - sügavat tähendust. Meid toites, puhastades, tervendades, julgustades ja lohutades, millal iganes me selle pildi ees palvetame või mõtiskleme. Ja kui nii mõelda, siis pihi- ja armulauasakramendi vastuvõtmiseks on meil piiramatult võimalusi!

Jumala Halastuse pühapäev on 8. päev pärast Jeesuse ülestõusmist, mil Ta ilmub oma apostlitele juba teist korda. Apostlite seas viibib nüüd ka Toomas; ainuke kaheteistkümnest, kes ei saanud Jeesust näha esimesel korral ja kes seetõttu Tema ülestõusmises jätkuvalt kahtleb.

"Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme nende naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!" (Jh 20:25).

Toomas ei ole tegelikult üldse erandlik oma "uskmatuses", kuid nende sõnadega läheb ta igaveseks ajalukku "uskumatu Toomasena" ehk näitena skeptilisest surelikust. Tundes tema lugu pisut paremini, võime aga peatselt olla tunnistajaks millelegi päris imelisele - Tooma usutee algusele. Nii võivad paljudki meist suhestuda selle Tooma "hetkega", mil teda puudutas Jumala valgus ja ta sai "nägijaks".

Pühakirja kohaselt, ehkki uksed olid sel päeval lukus ja apostlid Teda ei oodanud, ilmus Jeesus 8. päeval pärast ülestõusmist neile, tuues endaga rahusõnumi. Võib oletada, et jüngrid olid pärast hiljutisi vapustavaid sündmusi üsnagi hirmunud (seetõttu ka suletud uksed) ja nii oli neile tõepoolest vaja lohutust ja julgustust. Aga ennekõike usku. Kohe, kui Toomas on pistnud oma sõrme Jeesuse külge, hüüatab ta: "Minu Issand ja minu Jumal!"

See on üks maailma esimesi ja ilusamaid südamest tulevaid usutunnistusi.

Caravaggio on maalinud sellest erilisest kohtumisest, kus uskmatust saab usklik, vägagi reaalse, isegi intiimse stseeni. Apostlid olid Jeesusele sedavõrd kallid, et Ta lubas neil panna oma sõrme suisa oma haavadesse, et nad ainult võiksid uskuda! Pannes käe Jeesuse külje sisse, andis Toomas ennast täielikult Temale - ta andis oma südame, kogu oma elu, ja sellest hetkest alates ta uskus.

Kuid maalilt näeme sedagi, et mitte üksnes Toomas ei paista vajavat suuremat usku, vaid Jeesuse ümber on kobaras teisigi ta apostleid! Ja olid nad ju ennist oma usku tunnistanud. See tõestab ilmekalt, et isegi kui oleme juba uskunud, tuleb meil sageli seda ikka ja jälle üle kinnitada, sest usku ei ole ühelgi inimesel kunagi ülemäära palju! Jeesuse ja Tooma vahele on kunstnik seetõttu ettenägelikult jätnud väikese tühimiku - koha, mille võib täita sinu ja minu, tegelikult iga maali vaatava kristlase pea, kes ihkab tõelist, "käega kombatavat" kohtumist Jeesusega.

Jeesuse ihult langeb valgus Tema kohale kummardunud apostlite nägudele. See on valgus, mis avab Tooma ususilmad, et ta edaspidi näeks ka silmale nähtamatut. Kuid see valgus kandub üle kõigile teistelegi, kes on söandanud tulla päris Jeesuse lähedale.

Vaadates seda pilti hämmastab mind ikka ja jälle Jeesuse imetabane kannatlikkus. See ülim rahu ja leplikkus, kui Ta apostlite ees seisab, võimaldades neil rahuldada oma inimlikku uudishimu. Samas lausub Ta Toomale (ja meilegi) kuldsed sõnad: "Kas sa usud seepärast, et oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad." (Jh 20:29).

Isa Wodek mainis jutluses veel ühe huvitava fakti Jumala Halastuse pühapäevaga seoses. Nimelt on Poola dominiiklastel ilus komme anda Jumala Halastuse pühapäeval tõotused, asetades oma käed usaldavalt kloostriülema kätesse.

Samasuguse usaldusega nagu meilt ootab Jeesus ja nagu ütleme palvepärja lõpus: "Ma usaldan sind!"

Ma ei tea küll, kas see juhtus just Jumala Halastuse pühapäeval, kuid üks teine kuulus itaalia kunstnik, Federico Zuccari, on maalinud stseeni "Poola apostlist", püha Hyacinthusest. See dominiiklasest pühak kohtus ordu asutaja, püha Dominicusega isiklikult. Seejärel loobus ta kogu oma maisest varast, mida tal oli rikkalikult, et asuda Kiriku teenistusse, kasutades oma suurepärast haridust ja vaimuande jumalasõna viimiseks inimesteni just Poola aladel, mis 13. sajandil ei olnud ilmselt kaugeltki veel nii kristlik kui praegu.

Zuccari freskol, mis telliti Igavesse Linna kogunenud palverändurite jaoks 1600. juubeliaastal ja mida praegugi näeb Roomas asuvas igivanas Santa Sabina basiilikas, näeme seda Poola apostlit alandlikult ja usaldavalt kummardumas püha Dominicuse ette, võttes temalt vastu vaimuliku rüü. Mulle isiklikult meenutab see stseen isegi natuke "Kadunud poja" tagasituleku maali...ja mõnes mõttes võibki öelda, et püha Hyacinthus on jõudnud oma "koju", vastates Jumala südamesse pandud kutsumusele saada ordu liikmeks. Tema ümber seisavad teised vennad, tervitades uut pereliiget; aristokraatlikud sugulased aga põlvitavad vasakul, lubades ta uude "peresse", Jumala teenistusse.

Paremat kätt seisab teisigi püha Hyacinthuse eas noormehi; üks neist näib küsivalt viipavat, otsekui esitades vaatajale küsimuse: kas see võib olla sinugi kutsumus?

Freskod valmisid täpselt kuus aastat pärast püha Hyacinthuse kanoniseerimist ning Rooma Santa Sabina basiilikas, dominiiklaste emakirikus, eraldati sellele tähelepanuväärsele pühakule terve kabel. Meie võime mõtiskleda, kui palju usaldust Jeesuse vastu nõuab sellisele kutsele järgnemine. Püha Hyacinthus annab ennast ordu teenistusse; seda täielikku andmist sümboliseerivad ta väljasirutatud käed, samas kui ta pöörab selja endisele elule.

Kuid ka meie ilmikutena saame oma südame ja elu kinkida Jeesusele sama erilisel viisil - eeskätt püüdes Teda nii igapäevaelu pisiasjades, kuid ka tõeliselt suurtes asjades rohkem usaldada.

Mis sai aga Toomast edasi? Ühelt dominiiklastest õdede veebilehelt leidsin järgmise Kiriku pärimuse, mis heidab valgust selle apostli edasisele käekäigule.

Lugu on järgmine.

Pärast Jeesuse ülestõusmist tõmbasid jüngrid legendi kohaselt loosi, kes millisesse piirkonda pidi jumalasõna kuulutama minema.

Apostel Toomale olevat loosi tahtel langenud India. Seepeale olevat Toomas hüüatanud: "Aga see asub liiga kaugel! See keel on minu jaoks liiga raske õppida. Ja pealegi olen ma juba selleks liiga vana!"

Selsamal ööl ilmus Toomale unes Jeesus, kes sõnas: "See, mida sa ennist rääkisid, on tõsi: tõepoolest, see asub liiga kaugel, on liiga raske ja sa oled selleks juba liiga vana. Aga kuni mina elan sinus, saavad paljud võimatuna näivad asjad võimalikuks!"

Julgustatuna Jeesuse sõnumist, ilmus Toomas järgmisel päeval jüngrite ette kindla otsusega sõita Indiasse, vastu tundmatule saatusele. Ja tänini teatakse Toomast kui apostlit, kes viis jumalasõna ja Jumala valguse Indiasse, asutades seal esimesed kristlaste kogukonnad.

Selle ilusa ja vana pärimuse lõpetuseks andsid dominiiklastest õed edasi järgmise sõnumi: selle asemel, et alustada igat päeva, kohtumist ja isegi vestlust sõnadega "mina...", mis oleks, kui ütleksime "meie"? Meie - mina ja Jeesus, kes elab minu sees ja kellega koos saab võimatust võimalik.

Thursday, April 25, 2019

Isa Vello 1925-2019

Ülestõusmispüha öösel lahkus meie seast 93 aasta vanuselt isa Vello Salo. Teeme piltide läbi väikese ülevaate tema elust.

Pildid on pärit Lambert Klinke erakogust.

Isa Vello esimene Missa, Rooma, 21.03.1957. Isa Vello pidas enda esimese missa püha Peetruse basiilika kabelis. Pildil on isa Sigismund Reckmann (s. 1926), isa Vello, professor Gustav Wetter SJ (1911-1991), isa Josef Wilmsen (1931-2013): 


Teade preestriks pühitsemise puhul, mida preester tavaliselt jagab oma esimesel Missal: 



Püha Pauluse katedraal Münsteris 1957. aastal, kus isa Vello 16. veebruaril preestriks pühitseti:

 

Isa Vello Roomas, 28.03.1957. Pildil ka kabel, kus isa Vello enda esimese Missa teenis:


Isa Vello 1957. aastal Siinail, pärast preestriks pühitsemist:

Isa Vello 1959. aastal Kairos:


Pilt isa Vellost 1983. aastal:


Isa Vello tekst, "Ka meie, mõlemad palverändurid, saame juhtida Jumala rahvast ainult Igavese Kodu piirile; me jääme südamest igatsema ja palvetama, et me kord tõesti sellesse Koju jõuaksime.":


Monday, April 22, 2019

Püha Alphonsuse meditatsioon taeva rõõmudest

Püha Alphonsus Maria de Liguori
"Kolm meditatsiooni paradiisist ülestõusmispühadel"






















I

Oh, me oleme õnnelikud, kui talume kannatlikkusega maa peal selle praeguse elu muresid! Ainelised hädad, hirmud, kehalised nõtrused, tagakiusamised ja igasugused ristid saavad ühel päeval otsa; ja kui meid päästetakse, muutuvad need kõik rõõmu ja ausära aineks paradiisis: teie kurbus (ütleb Päästja meie julgustamiseks) muutub rõõmuks.

Paradiisi õndsused on nii suured, et meie, surelikud, ei saa neid ei kirjeldada ega mõista: silm ei ole näinud (ütleb Apostel) ega kõrv kuulnud ega ole see ka inimese südamesse sisenenud, mida on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad. Sellist ilu nagu paradiisi ilu ei ole silm kunagi näinud; selliseid harmooniaid nagu paradiisi harmooniaid ei ole kõrv kunagi kuulnud, ega ole ealeski inimsüda tõusnud nende rõõmude taipamiseni, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad.

Küngaste, tasandike, metsa ja merevaadetega ehitud maastikuvaated on ilusad. Ilus on aed, mis on täis vilju, lillesid ja purskkaeve. Oh, kui palju kaunim on paradiis!

II

Et mõista, kui suured on paradiisi rõõmud, piisab, kui teada, et selles õndsas kuningriigis elab kõikvõimas Jumal, kelle hooleks on muuta rõõmsaks oma armastatud hinged. Püha Bernard ütleb, et paradiis on koht, "kus pole midagi, mida sa ei sooviks, ja on kõik, mida sa sooviksid" Sealt ei leia sa midagi, mis pole sulle meelepärane, ning sa leiad sealt kõike, mida sa ihkad: "seal ei ole midagi, mida sa ei sooviks". Paradiisis ei ole ööd, ei ole talve ega suve aastaaegu, vaid üksainus igavene päev muutumatus rahus, ning üksainus igavene kevad muutumatus rõõmus.

Ei ole enam tagakiusamisi ega kadedust, kuna seal armastavad kõik siiralt üksteist ning kõik rõõmutsevad teiste hüvest nii, nagu oleks see nende enda oma. Ei ole enam kehalisi nõtrusi ega valusid, sest keha ei ole enam allutatud kannatamisele; seal ei ole vaesust, sest kõik on täielikult rikkad ja ei ole enam midagi rohkemat, mida ihaldada; seal ei ole enam hirmusid, kuna armus kinnistunud hinged ei saa enam pattu teha ega kaotada ülimat hüve, mida nad omavad.

III

"Seal on kõik, mida sa soovid." "Nihil est nolis, totum est quod velis." Paradiisis on sul kõik, mida iganes sa ihaldad. Seal on silmad rahuldatud, nähes linna, mis on nii kaunis ja selle elanikke, kes on kõik riietunud kuninglikes ehtes, sest nad on kõik selle igikestva kuningriigi kuningad.

Seal saame me näha Maarja ilu, kelle väljanägemine on kaunim, kui kõigi inglite ja pühakute oma kokku.

Me saame näha Jeesuse ilu, mis ületab mõõtmatult Maarja ilu.

Meie haistmine on rahuldatud paradiisi lõhnadega. Kuulmist rahuldavad taeva harmooniad ja õndsate kantileenid,  kes laulavad kõik haarava sulnidusega kiituslaule terve igaviku.

Ah, mu Jumal, ma ei vääri paradiisi, vaid põrgut: ja siiski Sinu surm annab mulle lootust selle pälvimiseks. Ma ihkan ja palun Sinult paradiisi, mitte niivõrd naudinguks, kui selleks, et armastada Sind igavesti, kindlustamaks, et mul ei ole enam võimalik Sind kaotada.

Oo Maarja, minu ema, mere täht, juhi sina mind palve teel paradiisi.

Friday, April 12, 2019

Edward Feser: kuidas minna põrgusse

Tõlgime katoliikliku filosoofi Edward Feseri blogipostituse.












Kuidas see saab nii olla, et keegi võib kunagi põrgusse minna? Kuidas saab armastav ja halastav Jumal kellegi sinna saata? Kuidas saab ükski patt olla nii raske, et väärida igavest karistust? Kuidas võib see nii olla, et mitte üksnes käputäis inimesi, vaid terve suur hulk inimesi lõpetavad põrgus, nagu enamik kristlikke teolooge on ajalooliselt arvanud?

Teema täielik käsitlus oleks keeruline, kuna on hulk asjassepuutuvaid kõrvalteemasid, millest mõned omakorda on keerulised. Nende hulgas on: erinevus meie üleloomuliku eesmärgi vahel õndsakstegevas nägemuses ja meie kõigest loomuliku eesmärgi vahel, ning põrgu kui neist esimese kaotamine; erinevus põrgukannatuse vahel ja hinge olukorra vahel, kes on limbos või purgatooriumis; põrgukannatuste täpne loomus, ning kannatuste erinevad viisid ja astmed, mis vastavad erinevatele pahedele; mis see on, mis muudab konkreetse tegevuse - sealhulgas need tegevused, mida kaasaegne inimene peab väikeseks patuks või üldse mitte patuks - surmapatuks või selleks, mis võib meid saata äraneetusesse; mis on see, mida me võime järeldada puhtalt filosoofilisest analüüsist ja mida teame me üksnes läbi erilise jumaliku ilmutuse; mitmete piiblikohtade õige interpretatsioon ning mitmete kirikukogude, paavstide ja pühakute väidete autoriteetsus; mis on valesti mitmete populaarsete väärkujutelmade juures, mis teemat varjutavad (rohmakad pildid saatanast hargiga ja muu seesugune); ja nii edasi.

Ma ei puuduta siin kõiki neid teemasid. Ma peatun sellel, mida ma pean küsimuse tuumaks, mille valguses ülejäänut peab mõistma: see on viis, kuidas põrgu on midagi, mille äraneetu on valinud, ning kus valik on olukorra loomuse tõttu pöördumatu. Konkreetsemalt lähenen ma teemale moel, nagu lähenes sellele Aquinas ja teised tomistid.  

Paljud väärarusaamad tõusetuvad sellest, et inimesed alustavad oma mõtisklusi sellel teemal valest punktist. Näiteks alustavad nad ideest, et äraneetud lõpetavad põrgus millegi pärast, mida Jumal teeb, või ideega, et mõnes konkreetses patus on midagi (näiteks konkreetses varguses või abielurikkumises), mis saadab neid põrgusse. Ma ei taha mingil juhul eitada, et äraneetud on äraneetud osaliselt millegi tõttu, mida teeb Jumal, ning et konkreetsed patud võivad põrgusse saata. Mõte on lihtsalt selles, et toimub midagi fundamentaalsemat, mille valguses me neid faktoreid peame mõistma.

Inglite pöördumatu tahe

On kasulik vaadata alustuseks viisi, kuidas Aquinase analüüsi järgi ingel ära neetakse. (Vaata eriti Summa Theologiae I.64.2; De Veritate, küsimus 24, artikkel 10; ning "Kurjusest", küsimus XVI, artikkel 5.) Siin, just nagu kujutluste juures saatanast koos hargiga, palutakse skeptilisel lugejal peast välja heita tavapärased rohmakad kujutluspildid, nagu olendid valgete rüüdega, pikkade kuldsete juuste ja harfidega. See ei ole see, mis ingel on. Ingel on hoopis kehatu meel, olend, kes on puhas mõistus ja tahe. Skeptilist lugejat silmas pidades võib ka rõhutada, et see, kas inglitesse usutakse või mitte, ei ole selles postituses käsitletud teema seisukohalt olemuslikult tähtis. Kui te ei saa teisiti, siis mõelge sellest, millest siin sektsioonis räägitakse, kui kasulikust mõtteeksperimendist.

Aquinase analüüsi järgi on inglid meiega sarnased selles mõttes, et nad valivad, mida nad valivad, hüve kattevarjus, see tähendab, kuna see näib neile mingis mõttes hea. Ja nii nagu meiegi puhul, on inglite lõplik hüve tegelikult Jumal. Aga, jällegi nagu meie, võivad nad sattuda eksiteele selles osas, mis on nende lõplik hüve. See tähendab, et nagu meiegi, võib ingel eksida ning arvata, et tema suurim hüve on midagi muud, kui Jumal.

Aga selle eksimuse loomus on ingli puhul mõneti erinev eksimusest, mida meie võime teha. Meis võib äkiline ja põgus kirg meid kõrvale juhtida sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning panna meid taotlema hoopis midagi muud. Aga kired on olemuslikult kehalised, see tähendab, et need eksiteerivad ainult olendites, kellel on kehad, nagu meie. Inglitel ei ole kehasid, nii et kirgedel ei ole mingit rolli nende eksimusse juhtimisel.

Teine viis, mille läbi me võime eksimusse sattuda, on läbi mõne halva harjumuse, mis tõmbab meid eemale sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning tõsisemal moel, kui mööduv kirg. Aquinase jaoks on tõepoolest ka inglitel harjumused, nagu meil. Aga on ka erinevus. Meie puhul eksisteerivad meie kehaliku loomuse tõttu mitmed himud, mis tõmbavad meid erinevates suundades. Kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meie tahe suunatud sellele, mis meie intellektile näib hea, aga kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meil ka himud, mis panevad meid taotlema teisi, intellektist alamaid asju, nagu toit, seksuaalne vahekord ja nii edasi. Need himud teatud moel võistlevad domineerimise nimel, ning seepärast võivad inimesed isegi sügavasti juurdunud harjumusest üle saada, kui võistlev himu on piisavalt tugev, et seda tõrjuda.

Inglid ei ole sellised, kuna nad on kehatud. Neil on üksainus himu - tahe, mis on suunatud selle poole, mis intellekti jaoks on hea. Ei ole mingit võistlevat himu, mis võiks ingli sellest eesmärgist eemale tõmmata, kui tahe on sellele kord suunatud. Kui tahe on juba sellele suunatud, siis järgneb sellele koheselt ja pöördumatult harjumus, kuna puuduvad teised himud, mis võiksid inglit mõnes muus suunas tõmmata.

Kolmas viis, mille kaudu me võime eksimusse sattuda, on intellektuaalne, lihtsalt faktilise eksimuse kaudu selle kohta, mis meie jaoks on hea. Ka siin võivad inglid teha samasuguse vea. Aga ka siin on eksimuse loomus inglite puhul erinev. Meie teame asju, arutledes nende üle. Me kogume tõestusmaterjali, kaalume seda, mõtleme eelduste põhjal välja järeldused ja nii edasi. Kõik see tuleneb meie kehalisusest - eriti sellest, kuidas me teatud asjade puhul sõltume meelelistest kogemustest, et alustada teed üldiste järelduste suunas, viisist, kuidas me kasutame vaimseid ettekujutusi kui mõtlemise abivõtet, ja nii edasi. Vead tulevad sisse, kuna kired või harjumused segavad nende kognitiivsete protsesside õiget funktsioneerimist, või kuna me eksime faktiliselt eeldustes, mida me kasutame, ja muud seesugust. Edasine juurdlus võib vea parandada.

Inglite puhul ei ole mitte midagi sellist. Aquinase järgi teab ingel seda, mida ta teab, mitte arutluse tulemusena, vaid koheselt. Näiteks ei mõtle nad esimeste printsiipide põhjal välja järeldusi, vaid teavad esimesi printsiipe ja seda, mis neile järgneb, korraga, ühes ainsas teos. Kuna ei ole mingit kognitiivset protsessi, mille kaudu ingel teadmisi saab (nagu on meis), ei eksisteeri mingit parandust valesti läinud kognitiivsele protsessile, kas uue informatsiooni hankimise teel, kirgedele vastu seismise või halbade harjumuste ületamise teel. Kui ingel üldse eksib, siis mitte (nagu meie puhul) vales suunas liikumise tõttu, kus trajektoori võiks ümber pöörata. See lihtsalt on ja jääb valeks.

Aquinase järgi selgub ingli peamine orientatsioon kohe pärast tema loomist. Ta kas valib õigesti Jumala oma lõplikuks eesmärgiks, või valib valesti midagi Jumalast vähemat oma lõplikuks eesmärgiks. Kui juhtub esimene, siis on ta igavesti "lukustunud" õndsusesse, ning kui viimane, on ta igaveseks "lukustunud" õnnetusse. Ei ole olemas võistlevat himu, mis saaks teda eemale tõmmata sellest, millesse ta on kinnistunud, ega kognitiivset protsessi, mille suunda saaks muuta. Ingel, kes valib valesti, on seega langenud või neetud, ning isegi Jumal ei saa seda muuta rohkem, kui Ta saab luua kandilist ringi, kuna selline muutus on lihtsalt metafüüsiliselt võimatu, niivõrd kui see on vastuolus ingelliku intellekti loomusega.

Inimeste pöördumatud tahted

Inimesed on jällegi erinevad, kuna nad on kehalised. Või täpsemini, nad on erinevad, nii kaua kuni nad on kehalised. Sest inimolendil on nii kehalised kui kehatud osad. Kui keha läheb, lähevad kehalised osad. Aga kehatud osad - intellekt ja tahe, samad asjad, mis on inglitel - kestavad edasi, ning inimolend jääb ebatäiuslikul kujul alles. (Vaata Aquinase 4. peatükki, kus seletatakse ja kaitstakse tomistliku argumenti inimhinge surematuse kohta.)

See toob meid Aquinase käsitluse juurde inimtahte muutuvusest või muutumatusest (Vaata eriti Summa Contra Gentiles 4. raamat, peatükk 95.). Enne surma on inimese tahtel alati võimalik kurssi parandada, eelpool väljatoodud põhjustel. Kirest, mis kallutab kedagi kurja poole, on võimalik üle saada; halva harjumuse võib kõrvale tõrjuda vastandharjumus; on võimalik omandada uusi teadmisi, mille abil eksklikku hinnangut parandada. Seega enne surma on alati vähemalt mingi lootus, et äraneetust saab vältida.

Aga pärast surma, väidab Aquinas, on asjad teisiti. Surma läbi lahutatakse hing kehast, ning sellega kaasnevalt intellekt ja tahe - mis ei olnud kunagi kehalised omadused - kestavad edasi ilma kehaliste omadusteta, mis mõjutasid elu jooksul nende toimimist. Tulemusena tegutseb hing nüüd kõigis asjakohastes aspektides nii, nagu ingellik intellekt. Just nii nagu ingel koheselt pärast oma loomist kas valib Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või millegi Jumalast vähema oma lõplikuks eesmärgiks, nii teeb ka kehatu inimhing sama valiku koheselt pärast surma. Ja just nii nagu ingli valik on pöördumatu, kuna muutuse kehalised tingimused on puudu, nii on ka äsja kehatuks muutunud hinge valik pöördumatu samal põhjusel. Kehalised eeltingimused, mis võimaldasid elu jooksul muuta orientatsiooni lõpliku hüve poole, on nüüd kadunud. Nii on hing, mis valib Jumala enda lõplikuks eesmärgiks, sellesse eesmärki igaveseks "lukustunud", ning hing, mis valib midagi Jumalast vähemat, on "lukustunud" sellesse igaveseks. Esimene hing naudib seega igavest õndsust, teine aga igavest lahutatust Jumalast või äraneetust.

Ainus viis, kuidas muutus saaks toimuda, oleks siis, kui hing saaks valida midagi muud kõrgema hüve või eesmärgina selle asemel, mida ta valis. Aga ta ei saa. Olles kehatu, puuduvad tal igasugused kired, mis võiksid kõigutada tema valikut. Nüüd puudub tal ka, nagu inglilgi, igasugune võistlev himu, mis võiks tema tahte eemale tõmmata eesmärgist, mille ta on valinud. Seega on tal kohene harjumus püüelda seda, mida ta iganes pärast surma valis oma kõrgemaiks eesmärgiks või hüveks - kas Jumal või midagi Jumalast vähemat. Ei ole ka mingit uut teadmist, mis võiks muuta tema suunda, kuna nüüd puuduvad meeled ja ettekujutlus ja kõik nendega kaasnev ja enam ei tea ta midagi arutluse tulemusena, vaid kõik-korraga moel, nii nagu ingelgi. Ei ole enam mingit kognitiivset protsessi, mille suunda saaks parandada.

Aga kas ihu ülestõusmine ei või taastada võimalust suuna muutmiseks? Aquinas vastab eitavalt. Ihu ülestõusmine on tingimata kohandatud hinge loomusega, millega ta liidetakse, ning see hing on nüüd lukustunud sellesse, mida ta valis surmal. Hing enne surma oli võimeline oma põhilist oritentatsiooni muutma üksnes selle tõttu, et selle eksistents algas koos kehaga ning tal ei olnud kunagi võimalust end niiöelda "määrata". Kord, kui see on "paigas", ei saa enam miski selle orientatsiooni kallutada.

Võib-olla aitab analoogia. Kujutage ette märga savi, mida potiks vormitakse. Niikaua kuni see on märg, saab tema põhilist kuju muuta. Kord kui see on ahjus kuivatatud, on see lukustunud sellesse kujusse, mis tal ahjus viibides oli. Selle taas vette panemine ei muudaks seda jälle vormitavaks. Tõepoolest, vesi oleks sunnitud kohandama end poti kujuga, mitte vastupidi.

Hing on just selline. Olles elu jooksul kehaga koos on see nagu märg savi. Surm lukustab selle ühte või teise põhilisse orientatsiooni, nii nagu ahi lukustab savi teatud kindlasse kujusse. Keha taastamine ei saa enam tema põhilist kuju muuta rohkem, kui poti märjaks tegemine või tema veega täitmine seda taas vormitavaks muudab.

Kirgede ja himude mõju

Milline valik on hinge jaoks tõenäoline kohe pärast surma? Ilmselgelt peavad kired ja himud, mis teda elu jooksul domineerisid, seda väga tugevalt ühes või teises suunas lükkama. Näiteks inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus armastada Jumalat üle kõige muu, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada midagi muud peale Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on oma elu lõpus tugev harjumus Jumalat vihata, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada Jumalat oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus pidada mingit spetsiifilist asja, aga mitte Jumalat, oma lõplikuks hüveks - raha, seksi, poliitilist võimu jne - on väga tõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada just seda asja oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. On seega väga tõenäoline, et need mitmed hinged saavad olema "lukustunud" sellesse, mida neil oli maapealse elu jooksul tugev harjumus üle kõige väärtustada.

Muidugi see, mis läheb arvesse enda kõrgemaiks eesmärgiks Jumala pidamisena, vajab hoolikat analüüsi. Kellelgi võib olla puudulik arusaam Jumalast, kuid siiski võib ta olemuslikult pidada Jumalat oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. Üks viis, kuidas seda mõista, on minu meelest see, kui mõelda sellest olukorrast transtsendentaalide doktriini valguses. Jumal on Olemine ise. Aga vastavalt transtsendentaalide doktriinile, siis olemine - mis on üks transtsendentaalidest - on vahetatav kõigi teistega, nagu headus ja tõde. Need on kõik tõeliselt üks ja sama asi, vaadatuna erinevatest vaatepunktidest. Olemine ise on seega Headus ise ja Tõde ise. Seega näib mõeldav, et keegi võib valida näiteks headuse või tõe oma lõplikuks eesmärgiks ja seeläbi - sõltuvalt muidugi sellest, kuidas ta täpselt headusest ja tõest aru saab - valida Jumala enda lõplikuks eesmärgiks või hüveks, isegi kui tal on mingid ekslikud ideed Jumala kohta ning ta ei saa aru, et see, millele ta on pühendunud, on olemuslikult see, mida klassikalised teistid nagu Aquinas nimetavad "Jumalaks". Ning muidugi võib harimatu inimene mõelda valesti Jumalast kui vanast mehest valge habemega jne, aga siiski teada, et Jumal on kõigi asjade põhjus, et ta on täienisti hea, et ta pakub lunastust neile, kes siiralt kahetsevad jne. Kontrastina näib üsna rumal arvata, et keegi, kelle kinnismõtteks on (näiteks) raha või seks või poliitiline võim valib tegelikult mingil moel Jumala oma lõplikuks eesmärgiks ilma, et ta sellest aru saaks.

Igal juhul on kirgede ja himude tugevus üks põhjustest, miks on nendega seotud patud nii ohtlikud, isegi kui nad iseenesest ei ole halvimad patud. Konkreetsete himude või kirgedega seotud patust endale tugeva harjumuse tekitamine tähendab suurt riski teha sellest patust enda lõplik eesmärk ja seega ennast ära needa. Sellepärast on seitse põhipattu põhilised. Näiteks kui keegi on surma hetkel sügavalt juurdunud kadeduses või lihalikes pattudes, on loomulikult keeruline olla sellistest harjumustest mitte mõjutatud esimeses valikus pärast surma.

Aga patul nagu kadedus on ka "hea osa" - see ei paku patustajale mingit naudingut, vaid üksnes kannatust. See võib olla ora, mis elu jooksul kannustab sellest üle saama. Lihalikud patud seevastu hõlmavad tavaliselt väga intensiivset naudingut, ning seetõttu võib neist ülesaamine olla erakordselt keeruline, või isegi tahta neist üle saada. Lisaks on nende "tütardeks" sellised mõjud nagu intellekti tumenemine, enesekeskus, vaenulikkus vaimsete asjade vastu ja muu seesugune. (Ma arutasin Aquinase käsitluse üle "lihahimu tütardest" varasemas postituses.)

Räägitakse, et Fatima Jumalaema kuulutas, et hingi läheb põrgusse lihalikke pattude tõttu rohkem kui ühelgi teisel põhjusel. Mida iganes skeptik ei pruugi Fatimast mõelda, siis põhiliselt on see tees, kui aktsepteeritakse tavalist loomuseaduse käsitlust seksuaalmoraalist ühekoos Aquinase käsitlusega hinge pöördumatusest pärast surma, üsna usutav. See ei ole sellepärast nii, nagu oleksid lihalikud patud halvimad patud. Nad ei ole halvimad patud. Pigem on asi selles, et need on väga tavalised patud, millesse on kerge langeda ja on tihti raske välja pääseda. Ei aita ka see, et viimastel aastakümnetel laialdane hulk inimesi absoluutselt keeldub just neid rohkem kõigist teistest pattudest üldse pattudena tunnistamast.

Maailm, mis on üle ujutatud kõikmõeldavatest seksuaalsetest pahedest ning "eitab" seda, on maailm, kus suur hulk inimesi on harjunud otsima seksuaalset naudingut üle kõige, ning "lukustuvad" sellesse eesmärki, mida nad tajuvad kui lõplikku hüve. (Kirikumeestel ja teistel kristlastel on seega väga rumal mõelda, et neist pattudest mitte rääkimine on mingil viisil halastav. See oleks nagu keelduda jooksjaid hoiatamast vesiliiva eest, kuhu nad on kohe sisse vajumas. Ning tahtlikult nende pattude tähtsuse vähendamine ning selle asemel isegi positiivsete aspektide rõhutamine suhetes (näiteks abielu rikkuvates suhetes), kus neid patte harjumuspäraselt sooritatakse, oleks nagu õhutada jooksjaid kiirust lisama. Mõelge Hesekiel 33:8 peale.)

Ükskõik, mida võib öelda lihalikke pattude kohta per se, on peamine mõte (ja ma olen sellest palju rääkinud mujal) rõhutada, kui sügavalt kired ja himud hinge "ette valmistavad" otsustavaks valikuks, mida ta teeb, eriti kui kire või himu rahuldamisega on seotud nauding. See, mis on tõsi keelatud seksuaalse rahuldamise kohta, on tõsi ka, kuigi tihti vähem intensiivsel moel, teiste kirgede ja himude rahuldamise kohta. On olemas näiteks upsakuse meeldiv erutus, mis võib kaasas käia teistele hinnangute andmisega, või liialdase või ekslikult suunatud viha rahuldamisega. On olemas nauding, mille sadist võib saada teiste üle valitsemisest või nende alandamisest. Ja nii edasi.

Võib esineda ka kirgede ja himude puudujääk. Näiteks on võimalik üles näidata ebapiisavat viha, kohates ebaõiglust ja kurjust, ning seega võib puududa otsus sellega midagi ette võtta. Võib esineda ebaküllaldane seksuaalne iha oma abikaasa vastu või ebapiisaval määral kiindumust, mida peaks üles näitama oma laste suhtes. Kirgede ja himude puudujääk võib seega takistada meid taotlemast seda, mis on hea, just nii nagu liialdased kired ja himud panevad meid taotlema seda, mis ei ole hea.

Kired ja himud on nagu kuumus, millesse lastakse märg savi. Mida kauem kired ja himud hinge lükkavad (või ei lükka) teatud suunas, seda keerulisem on hinge ümber orienteerida, just nii nagu märja savi kuju on seda raskem muuta, mida kauem on sellel lastud kuumuses viibida ja mida kuivemaks savi muutub.

Ma soovitan neil, kes on huvitatud edasisest lugemisest sellel teemal, tutvuda lisaks Aquinase ülalviidatud tekstidele abt Vonier'i raamatuga The Human Soul, eriti peatükkidega 29-33; Reginald Garrigou-Lagrange’i raamatuga Life Everlasting and the Immensity of the Soul, eriti peatükkidega VII-IX; ning kardinal Avery Dulles'i artikliga väljaandest First Things, "The population of hell".

Tuesday, March 26, 2019

Õnnis Bartolo Longo ja tema Pompei noveen - teekond satanistlikust preestrist Roosipärja Apostliks

Kirjutab Kristel Kaar

Vaadates veebruari koguduse filmiõhtul dokumentaalfilmi paavst Franciscusest, puudutas mind eriliselt stseen, kus paavst kohtub vangidega ja lausub järgmised sõnad: „Esimene pühak Kiriku ajaloos oli surma mõistetud kurjategija, kes suri ristil Jeesuse kõrval.“

Vahel puutume oma elus kokku inimestega, kes on korda saatnud midagi sellist, mis meie arvates on andestamatu. Enamik on valmis halastama „pisipattusid“, kuid kuidas suhtuda tõeliselt ränkadesse kuritegudesse, otsesesse jumalateotusse? Mis siis, kui mõni inimene kummardab kõige otsesemas mõttes ja täiesti teadlikult saatanat?

Selline oli Bartolo Longo elu, kes noorena müüs oma hinge saatanale ja keda ometi tuntakse täna Roosipärja Apostlina. Pärand, mille ta Jumala armu läbi Kirikule kinkis, on aga veel palju suurem tema isiklikust loost. See on ühtlasi lugu roosipärja palve tervendavast mõjust - nii vaimses kui füüsilises mõttes -, mis on kättesaadav meile kõigile.

Longo sündis 1841. aastal Lõuna-Itaalias jõukasse perekonda. Ta vanemad olid pühendunud katoliiklased. Isa suri peagi ja juuraõpingutest unistanud noormees siirdus õppima Napoli ülikooli.

1860ndate aastate Itaalias valitsesid haritlaste seas paavstivastased meeleolud; lisaks oli Euroopas moodi läinud okultistlike ja spirituaalsete praktikate harrastamine. Paavstivastaste demonstratsioonidega ühinesid ka paljud Napoli üliõpilased. Noore Bartolo Longo jaoks tundusid spirituaalseid praktikad uudse ja põneva maailmana. Esialgu süütuna näivad harrastused viisid selleni, et ta ühines ohtliku kultusega ja lasi ennast pühitseda satanistlikuks preestriks.

Järgnevatel aastatel kannatas Longo mitmel korral sügava depressiooni käes, teda vaevasid suitsiidsed mõtted. Kord, kui Longo külastas oma lapsepõlvekodu, veenis kunagine sõber, nähes ta seisundit, teda satanistlikest praktikatest loobuma. Viimaks õnnestus sõbral veenda Longot kohtuma kohaliku dominiiklasest preestri, isa Alberto Radentega. Radente mõistis vaistlikult, mida Longol on vaja - ta ulatas noormehele roosipärja palvehelmed ja julgustas Longot oma tervenemise nimel roosipärga palvetama. 

Paranemisprotsess oli pikk, kuid 7. oktoober 1871. aastal, mis oli roosipärja maarjapäev, sai 30-aastase Longo jaoks oluliseks verstapostiks teel tagasi lapsepõlveusu juurde: sel päeval sai temast dominikaani tertsiaar ja ta võttis endale püha roosipärja auks nime „Rosario“. Et lõplikult lahti öelda vanast elust, külastas Longo spiritualistlikku seanssi, ning roosipärga enda ees hoides, tunnistas seal avalikult kõigi kohalolijate kuuldes: „Ma ütlen lahti spiritualismist, selle valedest ja väärõpetustest.“

Kuid see oli alles algus Longo taasleitud usuteel. Ühel heal päeval viisid töökohustused Bartolo Longo Napoli külje all paiknevasse Pompei asulasse, kus ta pidi juriidilistes küsimustes nõustama sealset aadlidaami. Pompeis viibides puutus Longo kokku kohalike elanikega, kelle usulised arusaamad kohutasid teda. 

„Probleemide korral,“ kirjutas Longo, „kiirustavad nad kohaliku nõia või posija juurde, kellelt hangivad tervendavaid amulette.“ Kokkupuude nende inimestega pani Longot mõistma katehheesi vajalikkust. Inimestel lihtsalt puudusid elementaarsed teadmised usust! Näiteks, küsides ühelt kohalikult mehelt Jumala kohta, vastas see tõsimeeli: „Lapsena öeldi mulle, et neid on kolm. Nüüd, aastaid hiljem, ei ole ma enam päris kindel, kas üks neist on surnud ja teine abiellunud.“

Longo teekond tagasi Jumala juurde oli täis katsumusi, mis küllap on tuttavad meile kõigile. Vanad ahvatlused ja probleemid kerkisid ikka ja jälle pinnale. Aeg-ajalt vaevas teda endiselt noorpõlvest tuttav depressioon ja suitsiidsed mõtted. Longo esitas oma haigusele väljakutse, meenutades vannet, mille oli andnud tertsiaariks saades pühale Dominicusele: „See, kes loeb ja levitab minu roosipärja palvet, saab päästetud.“ Seda endale korrates ja roosipärga palvetades suutis Longo saada üle nõrkushetkedest ja olla Jumala abiga tugev. Needsamad sõnad julgustasid Longot ka võtma ette järgmist sammu.

Pompei asulas, kus lokkas usuleigus ja harimatus, oli vana ja armetus seisukorras kirik. Iga kord, kui Longo sellest möödus, seisis hüljatud jumalakoda nagu vaikiv ja valus tunnistus kohalike elanike usupimedusest. 

Kuidas tuua inimestele tagasi tõeline lootus ja valgus? Longol ja aadlidaamil, keda ta nõustas, olid olemas materiaalsed vahendid. Sestap hakkas Longo 1873. aasta oktoobrist alates pühakoda tasapisi renoveerima. Samuti hakati kogukonnas tema eestvedamisel tähistama iga-aastast roosipärja maarjapäeva, mis oli Longole nii südamelähedane - ta soovis, et rohkem inimesi, nagu ta ise kunagi, saaks roosipärja palve läbi terveneda ja leida tagasi tee Jumala juurde.

1875. aastal kingiti Longole vastrenoveeritava kiriku jaoks Roosipärja Maarja pühapilt. Isa Radente, dominikaan, kes oli mänginud olulist rolli Longo pöördumises, oli selle ostnud ühest Napoli armetust agulist vanakraamimüüjalt. Pühapilt oli nii viletsas seisukorras, et seda esimest korda vaadates tundis Longo peaaegu tülgastust ja ta esimene mõte oli see lahkele kinkijale tagasi anda. Et kinkijat siiski mitte solvata, laskis ta pühapildi olemasolevate võimaluste piires restaureerida ning see paigutati Pompei kirikusse.

Tõeline rikkus võib peituda kõige vähimas. Longo eesmärk oli olnud julgustada üksnes kohalikke inimesi rohkem palvetama ja taastada jumalakoda, kuid peagi hakkasid kirikus juhtuma imed. Kuuldused levisid ja Pompei Maarja pühapildi juurde tõttasid roosipärga palvetama sajad ja sajad palverändurid. Kirik ei suutnud enam kõiki palvetajaid mahutada - ei olnud ta ju ka kuigi suur -, ning piiskop andis loa suurema kiriku ehitamiseks Pompeisse. Uus pühakoda õnnistati sisse 1891. aasta mais ja sai 1939. aastal basiilika staatuse. Tänapäeval on see tuntud kui Pompei Pühima Roosipärja Maarja paavstlik basiilika (Pontificio Santuario della Beate Vergine del Santo Rosario di Pompei). 

Pompei paavstlik basiilika tänapäeval

19. oktoobril 2008 külastas basiilikat paavst Benedictus ja kinkis kirikule oma kuuenda kuldse roosi (tegemist on kuldse kaunistusega, mis kujutab endast roosi, ja mida paavstid õnnistavad traditsiooniliselt iga-aastase paastu ajal Laetare pühapäeval (tuntud ka kui nn „roosa pühapäev“ sel päeval kantava liturgilise riietuse järgi).

Kuid tulles tagasi Bartolo Longo juurde, siis juhtus ka temaga Pompei kirikus ime.

1879. aastal haigestus Longo kõhutüüfusse. Haigus oli ränk ja Longo pöördus abipalvetega Neitsi Maarja poole. Iga päev palvetas ta Pompei kirikus Roosipärja Maarja pühapildi ees - sellesama pildi ees, mille oli alguses ära põlanud. Ühel päeval, kui haigus ägenes, otsustas Longo võtta pühapildi endaga kaasa ja asetada selle oma voodi peatsisse. Palvetades roosipärga koos 9-päevase noveeniga (9 päeva jooksul loetud palved) pöördus ta lisaks Neitsi Maarjale teise pühapildil kujutatud pühaku, püha Siena Katariina poole. Lähedastel ei olnud tema tervenemisse usku, kui äkitselt Longo haigus taandus. Ja taandus niivõrd, et ta elas veel pärast seda pika elu!

Kõige erakordsem Pompei Roosipärja Maarjaga seotud ime leidis aga aset 1884. aastal. Fortunatina Agrelli, noor Napolis elav tütarlaps, oli rängalt haige, kui talle ühel päeval ilmus Neitsi Maarja. Neitsi Maarja andis tütarlapsele järgmist nõu: „Kui soovid saada minu eestkoste läbi erilisi arme, siis palveta kolm noveeni (st 27 päeva) oma intentsiooni eest ning seejärel kolm tänunoveeni (st veel 27 päeva) saadud armu eest.“

Noveen, mida Fortunatina Agrelli palvetas ja mille tulemusel ta tervenes, sai tuntuks Pompei noveeni nime all. Pompei noveen on ilus võimalus palvetada roosipärga eriti sügavalt ja intensiivselt 54-päevase perioodi kestel (st kokku 6 noveeni - intentsioonid ja tänupalved). Iga päev palvetatakse kõik roosipärja kolm saladuste gruppi (st rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused. Nüüd, kus meil on lisaks valgusrikkad saladused, võib palvetada ka neid, kuid see pole kohustuslik). Mis muudab Pompei noveeni eriti armuderikkaks, on asjaolu, et see õpetab palvetajale tänulikkust. Nimelt 54-päevase perioodi teises osas ehk viimasel 27 päeval tuleb oma intentsiooni eest tänupalveid lugeda ka siis, kui meile näib, et see ei ole täitunud.

Alustasin selle noveeniga ise möödunud aasta juulis ja sain veel ühe - Jumala usaldamisega - seotud õppetunni. Minu intentsioon sellisel kujul nagu ma ta tookord Jumalale esitasin, ei ole täitunud. Juhtus midagi hoopis ootamatut. Kui olin jõudnud Pompei noveeniga poole peale ehk tänupalveteni, tundsin sisimas, et mul on sügav vajadus palvetada hoopis ühe teise intentsiooni eest. Tänupalveid lugedes tundsin, et tahan armastada Jumalat palju rohkem, ja et hoopis see on minu tõeline intentsioon. Ja tõepoolest, tundsingi päev-päevalt seda armastust endas kasvamas. Seega õpetas Pompei noveen mulle isiklikult, et meie palveid võetakse alati kuulda -, kuid viisil, mis on Jumala silmis meie jaoks kõige parem. Loodan, et see julgustab meie seast teisigi, kes proovivad kunagi seda sügava sisuga noveeni palvetada. Igaühele meie seast õpetab see vast just seda, mis on temale sel hetkel kõige vajalikum. Ja tuleb olla valmis üllatusteks!:)

Pompei noveeni kohta on päris palju ingliskeelset materjali. Bartolo Longo, kes luges seda noveeni kõige esimesena, võiks aga inspireerida meid kõiki, kes me puutume kokku haiguste ja tõsiste katsumustega. Longo on näide inimesest, kes tuli just tänu roosipärja palvele välja sügavast vaimsest kuristikust, kuid ta ei piirdunud üksnes sellega. Nagu Püha Franciscus omal ajal, tundis ta endas soovi jagada saadud armu teistele, ehitada oma kodukohas sõna otseses mõttes üles Jumala Koda. Kui Jumal oli taas kohalolev selle kiriku tabernaaklis ja kui inimesed leidsid tee selle juurde, sai kirikust uuesti linna süda; toimunud imed olid aga usu ja palvete ilusateks viljadeks.

Kui mõelda Roosipärja Maarja pühapildile, siis pidi see küll olema Püha Vaim ise, mis veenis dominikaani preestrit selle armetus seisukorras pildi ostma. Mis andis talle sellise tarkuse näha välisest kaugemale? See meenutab kuuldud tarkusetera, mille kohaselt pühadusel on tavaks ilmutada ennast kõige vähimas, kust seda otsidagi ei oska. Jumala võib tõepoolest leida vaesest agulist vanakraamikaupmehe isikus. Võib-olla leiaksime me Ta isegi suure tõenäosusega just sealt? 

1965. aastal restaureeriti pühapilt põhjalikult Vatikani kunstnike poolt ja on täna basiilikasse kogunenud kristlastele nähtav kogu oma ilus.



Pühapildil näeb Neitsi Maarjat aujärjel; tema põlvel istub pisike Jeesuslaps. Jeesuslaps ulatab püha Dominicusele roosipärja palvehelmed, samal ajal kui püha Siena Katariina saab samasuguse kingituse Maarjalt. 

Õnnis Bartolo Longo veetis elu hilisemad aastad, aidates orbusid ja vangistuses olevate kurjategijate lapsi, mida tollal peeti revolutsiooniliseks ideeks. 1906. aastal annetas ta suurema osa oma varast Kirikule. Longo jätkas roosipärja palveviisi levitamist kuni oma surmani 5. oktoobril 1926. aastal 85 aasta vanuses. 26. oktoobril 1980. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Longo õndsaks, nimetades ta Roosipärja Apostliks. 7. oktoobril 2003. aastal, roosipärja maarjapäeval, palvetas paavst Pompei basiilikas maailma rahu eest - basiilikasse ja selle ümbrusse oli tol päeval kogunenud üle 30 000 inimese.

Kes oleks kunagi osanud arvata, et midagi sellist juhtub ühes Napoli külje all asuvas külakeses lagunenud kirikuga? Ja et saatanat kummardanud noormehest saab Roosipärja Apostel? Kuid Jumala teed on imelised, ja nagu tänasestki loost võime õppida, roosipärjast saadav arm võib olla tõesti suur.

Õnnis Bartolo Longo lastega

Pompei noveen:

- Pompei noveen kestab 54 päeva, mis on jagatud kaheks: esimesed 27 päeva on palumine, viimased 27 päeva tänamine 

- terve noveen (kõik palved kõigil 54 päeval) tuleb palvetada ühe intentsiooni eest 

- kohustuslik on palvetada päevas 3 roosipärja osa (rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused). Võib palvetada ka 4 osa, kuid kuna Pompei noveen on vanem kui valgusrikkad saladused, ei ole selle osa palvetamine kohustuslik

- kord päevas (st päris alguses) tuleb palvetada sissejuhatus:
Mina usun + 3 x Ole tervitatud + Au olgu + lausuda oma intentsioon + palve "Ma palun seda roosipärga sinu auks, pühima roosipärja Kuninganna"

- kõiki 3 või 4 roosipärja osa ei ole vaja palvetada järjest, need võib päevapeale ära jaotada. Isegi ühe osa saladusi ei pea järjest lugema, kui see ei ole võimalik.

- kord päevas (kui kõik roosipärja osad on loetud), tuleb lisada palve:

1) esimesed 27 päeva:

Blessed Lady of Pompeii, who has ever turned to you with confidence and has not been heard? You have never turned down any of your children, any of yourworshipers, who were´looking for your help, hear my plea, o Mother of the Word, and through your Holy Rosary and the Temple of Pompeii please look with favor on my devotion. Amen.

2) viimased 27 päeva:

What have I to offer you, Oh, Queen, rich in mercy and magnificence? What remains of my life I dedicate to you, and to the propagating of your cult everywhere, Oh, Virgin of the Rosary of Pompeii, through whose invocation the grace of the Lord has visited me. I shall promote the devotion of your rosary; I shall tell everyone of the mercy you have obtained for me; I shall always proclaim your goodness towards me, so that others as well, unworthy as I and sinners, may turn to you with confidence. If all the world only knew how good you are, how compassionate with those who suffer, all creatures would turn to you. Amen.

- kord päevas (kõige lõpuks) tuleb öelda 3 x: "Püha Roosipärja Kuninganna, palu meie eest!"