Wednesday, September 11, 2019

Maarja kroonimine: pilguheit Eesti katoliku ajalukku

Kirjutab Kristel Kaar

22. augustil tähistas Kirik üht ilusat  Maarjale pühendatud püha - Maarja, kõige loodu Kuninganna ja Valitsejanna kroonimise päeva. See on tähtpäev, mis lõpetab ühtlasi võidukalt roosipärja saladuste rea.

Viibisin mõni aeg tagasi Kuressaares ja nüüd sellest pühast mõtiskledes meenus mulle sealne altarimaal, mis kujutab just meie Ema - täpsemalt Maarja kroonimist - ja on imelisel kombel meie ajani säilinud. Mõnede allikate andmetel võis see olla tellitud mõnele Tallinna kirikule, kuid osa viiteid viib tagasi keskaegsesse Saare-Lääne piiskopkonda ja selle peakirikusse Haapsalus. Kuna olen ise Haapsalust pärit, siis on see paik ja eriti toomkirik mulle eriti südamelähedased.

Seega otsustasin Haapsalu kohalikus lehes ilmunud artikli (https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=johannese20151002.2.9) põhjal heita põgusa pilgu meie katoliku ajalukku. See on lugu Maarjast ja Saare-Lääne piiskopkonna viimastest hiilgeaegadest.

Vahetult enne reformatsiooni oli Saare-Lääne piiskopiks Johannes III Orgas. Tegemist oli oma aja kohta kahtlemata tähelepanuväärse mehega, kellel mõningate andmete kohaselt õnnestus elada suisa 95-aastaseks. Riia peapiiskopkonnast pärit, Rostockis õppinud ja Bologna ülikoolis kanoonilise õiguse alal doktorikraadi omandanud Orgas saabus tagasi oma kodukohta Vana-Liivimaale 1464. aastal, kus tegutses vaimulikuna mitmes piiskopkonnas (sealhulgas Riias ja Tartus).

1491. aastal valis toomkapiitel tollal juba 70ndates aastates Orgase Saare-Lääne piiskopiks. Selleks, et endale vastses ametis paavsti kinnitus hankida, siirdus eakas Orgas kohe ka Rooma. Milline see pikk teekond vanale piiskopile tolleaegsetes oludes tunduma pidi, suudame kaasajal vaevalt et ette kujutada. Igal juhul jõudis ta terve ja elusana Igavesse Linna, kus kohtus paavst Innocentius VIII-ga, kes ta ka 26. märtsil 1492. aastal piiskopina ametisse kinnitas. Seejärel algas piiskopi pikk ja vaevaline teekond tagasi oma Eestis asuvatesse katoliiklikesse valdustesse. Samal ajal suri paavst ja Genovast pärit Christoph Kolumbus alustas oma tähelepanuväärset teekonda Uude Maailma, kuhu jõudis sama aasta oktoobris. Võimalik, et veel enne, kui piiskop tagasi oma piiskopitoolile Haapsalus.

Saare-Lääne piiskopkonna keskus oli toona Haapsalu toomkirik, kus asus piiskopitool. Praegune ristimiskabel, mille aknale ilmub augustiöödel müstiline Valge Daami kujutis, kandis tollal Maarja kabeli nime. Vana piiskopi suur soov oli saada maetud samasse Neitsi Maarjale pühendatud kabelisse, kuhu ta otsustas tellida väärilise altari. Hinnaline altar telliti Lübecki meistrilt ja see valmis hiljemalt 16. sajandi alguses. 


"Maarja kroonimine" - keskaegne altar, mis kunagi võis kaunistada Haapsalu toomkiriku Maarja kabelit

Jumal andis piiskopile veel piisavalt elupäevi, et altari ees piiskopilossis ehk ka palvetada, mõtiskledes peatselt eesootavast igavesest elust. Johannes Orgas suri 19. märtsil 1515. aastal Haapsalus ja maeti oma soovi kohaselt Maarja kabelisse imelise altari alla. Kaks aastat hiljem, oktoobris 1517 algas teadaolevalt reformatsioon ning vallandus sündmustejada, mis kuulutas ette vana korra lõppu Eesti- ja Liivimaal. Vana piiskop seda õnneks nägema ei pidanud ja jättis piiskopitooli õndsas rahus oma ametijärglasele.

Orgase pärandist veel nii palju, et just temalt sai Tallinna Raad 1500. aastal loa Kõpu tuletorni ehitamiseks Hiiumaal, mis on üks Euroopa vanimatest tuletornidest (väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas, mille tipus on pidevalt tuli põlenud). Selle ehitamist alustati 1504. aastal. Et kompassi tollal veel ei tuntud, sõitsid meremehed mööda rannikut ja tuletorni ehitamist oli Hansa Liidu poolt juba ammugi nõutud.

Orgase vappi võib näha näiteks Saare-Lääne piiskopkonna aladel asunud Martna Püha Martini kiriku seinal; samuti Haapsalu lossikompleksi aiavärava sillusekivil.


Johannes III Orgase Saare-Lääne piiskopiks olemise ajast (1492-1515) säilinud kujutised



Lisaks asus Orgase vapp kunagi Hiiumaal, Käina kiriku lääneportaalil. Käina Püha Martini kirikut, mis Teise Maailmasõja ajal sai pommitabamuse ja vareimeks põles, hakati samuti ehitama 16. sajandi alguses Orgase piiskopiks olemise ajal. Haapsalu lähedal leiduvast Ungru paest valminud piiskopivapil võib tavapärase piiskopi sümboolika (mitra ja kaks ristamisi asetatud piiskopi keppi) all näha nii Orgase kotkast (kotkas kui Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese sümbol) ja tema ametijärglase, tollal koadjuutori (abipiiskopi) ametikohuseid täitnud Kieveli kolme madararisti. Vapp on Läänemaal Martna kirikus asuva vapi täpne koopia ja selle autoriks peetakse kiviraidur Reynkenit. Viimase tööde paremiku hulka kuuluvad ka Riia Mustpeade vennaskonna hoone etikukivid.

On teada, et keskaegses Haapsalu toomkirikus oli Orgase ajal lisaks Maarja altarile veel arvukalt erinevatele pühakutele pühendatud kõrvalaltareid - kirjalikes allikates on muuhulgas mainitud püha Mauritiuse, 11 märterneitsi, Peetruse ja Pauluse, Püha Kolmainsuse, Püha Barbara, Püha Hieronymuse ja Püha Risti, Püha Johannese (kes oli ühtlasi toomkiriku ja piiskopkonna kaitsepühak ja on praegugi nii meie Pärnus asuva katoliku koguduse kui ka Haapsalu luteri koguduse kaitsepühak), Püha Antoniuse, Püha Anna, kõikide pühakute ja Püha Laurentiuse altarit. Ilmselt oli Maarja kabelis asunud "Maarja kroonimine" neist siiski väärtuslikem; igal juhul on ta ainsana meie päevini säilinud. Kuid seda loetelu vaadates võib vaid ette kujutada, kui kunstiliselt ja vaimulikult rikas võis olla tolleaegse piiskopkondliku kiriku interjöör isegi Eestis! Oma eluajal oli piiskop Orgas nimelt tuntud suure kunstisõbrana.

Altari külgtiibadel asusid kunagi ka 12 apostlikuju. Kahjuks ei saanud Maarja altar omanimelist kabelit kuigi pikalt kaunistada, sest Eesti aladel hakkas üha enam võimust võtma reformatsiooniliikumine. Orgase otsene ametijärglane, vanast Liivimaa aadlisuguvõsast pärinev Johannes Kievel suutis kuigivõrd oma võimu säilitada, ehkki oli sunnitud lubama luteri usu kuulutamist oma piiskopkonnas. On isegi oletatud, et Kievel laskis 1517. aastal trükkida esimese eestikeelse katoliikliku katekismuse (nn Kieveli katekismus), et Kiriku õpetust kohalikule rahvale paremini vahendada. Nimelt toimus 1517. aastal Saare-Lääne piiskopkonnale kuulunud Kuressaare Püha Laurentiuse kirikus tema eesistumisel piiskopkonna sinod, mis teatab sellise katekismuse olemasolust. Ka piiskop Kievel maeti 1525. aastal Haapsalu toomkirikusse, kiriku kooriossa.

1558. aastal algas Liivi sõda. Toonane piiskop Johannes V von Münchhausen müüs piiskopkonna suures hirmus moskoviidi ees 1559. aastal Taani kuningale ja pages ise Saksamaale, kus võttis naise ja temast sai elu lõpus protestantlik jutlustaja. Sellega oli otsustatud ka katoliikliku Saare-Lääne piiskopkonna saatus. Kiriku kunagisest rikkalikust interjöörist on vähe alles, siiski ka tükike rikkalike ornamentidega kaunistatud kivialtari plaadist. Kirikus asunud massiivne dolomiidist ristimiskivi viidi samuti Saaremaale varjule ja asub Valjala kirikus.

Maarja altar viidi kabelist minema küll juba aastaid enne Liivi sõja puhkemist; ilmselt kardeti reformatsioonimeelseid rüüstajaid. 1547. aastal otsustas üks piiskopkonnas elanud lääniisand hinnalise altari päästa ja viis selle varjule oma Saaremaal, Kaarmas asunud valdustesse. Sealset Kaarma Peeter-Pauli kirikut kaunistas altar segamatult 1791. aastani. Praegu saab seda keskaegset meistriteost imetleda Kuressaare lossi kapiitlisaalis. Võib öelda, et  Kuressaares kunagise piiskopkonna residentsis eksponeeritud Maarja altar viibib jätkuvalt "omades valdustes":)

Üks vanimatest Maarja kroonimist kujutav ja tänini säilinud kunstiteos on aga Rooma Santa Maria Trastevere basiilikas asuv mosaiik, mis pärineb umbes 1140. aastast.



Siin näeme kroonitud Maarjat istumas troonil koos oma poja Jeesusega. Umbes sajand hiljem sai aga tavapäraseks kujutada Maarjat, kellele Kristus asetab pähe krooni. Selle sündmusega jõuab Maarja ülestõusmine lõpule, samas kui sageli kujutatud 12 tähte Maarja tähepärjas viitavad lõpuaegadele. Ka sümboliseerib arv 12 täiuslikkust - oli ju ka Kristuse apostleid kokku 12.

Lõpetaksin tänase artikli müstiliste ridadega Ilmutuse raamatust 12:1-12 "Nägemus naisest ja lohest", mille kaudu avab Jumal oma päästeplaani saladusi ja milles on nähtud viidet Neitsi Maarjale kui "uuele Eevale". Sündiv poisslaps kuulutab ette Messiat (Kristus) ja lohe (saatan) paisatakse põrmu.

1Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.
2Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes.
3Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.
4Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.
5Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde.
6Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.
7Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid.
8Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.
9Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad - ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.
10Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.
11Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani.
12Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! 

Maarja kroonimine on imeline saladus, mis lõpetab võidukalt roosipärja saladuste rea. Ka meie, kui püsime palves, saame olla võidukad. Seega rõõmustagem!

*Kuni 1969. aastani tähistati Maarja kroonimise püha katoliku kirikus 31. mail, Neitsi Maarjale pühendatud kuu viimasel päeval. Nüüd tähistame sel päeval Neitsi Maarja külastuspüha (visitatsioon) ja Maarja kroonimise püha on viidud üle kuupäevale, mis varasemalt lõpetas Neitsi Maarja Taevasse Võtmise suurpüha (tähistasime 15. augustil) oktaavi.


Wednesday, September 4, 2019

Vana Testamendi pühakud: Mooses, seadusandja ja prohvet

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi tähistatakse vana Iisraeli suurima ja tähtsaima pühaku päeva täna, 4. septembril. 

Moosest peetakse Moosese raamatute ehk Pentateuhhi - Vana Testamendi kõige tähtsama osa, viie esimese raamatu - autoriks. Viienda Moosese raamatu lõpus kirjeldatakse ka Moosese surma, mida peetakse hiljem lisatud epiloogiks, mille kirjutas tema mantlipärija Joosua või mõni hilisem prohvet:
Ja Mooses läks Moabi lagendikelt üles Nebo mäele, Pisgaa tippu, mis on Jeeriko kohal, ja Issand näitas temale kogu maad: Gileadi kuni Daanini, kogu Naftali, Efraimi ja Manasse maad, kogu Juuda maad kuni lääne mereni, Lõunamaad ja Jordani piirkonda, Jeeriko orgu, Palmidelinna - kuni Soarini. Ja Issand ütles temale: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!” Ja Issanda sulane Mooses suri seal Moabimaal Issanda sõna kohaselt. Ja ta mattis tema orgu Moabimaal, Beet-Peori kohale, aga tänapäevani ei tea ükski tema hauda. (5Ms 34:1-6)
Mooses, Iisraeli juht, prohvet ja seaduseandja, kelle kaudu Jumal tõi iisraeliidid välja Egiptuse orjapõlvest 15. sajandil enne Kristust, oli Iisraelit valitsenud 40 aastat. Arvestades inimese rikutust ja tema kalduvust ebausku, oleksid iisraeliidid kindlasti hakanud oma surnud seaduseandjat pooljumalaks pidama, ning oleksid tema haua kohale ehitanud pühamu, millest peagi oleks saanud ebajumala kummardamise tempel. Selle ärahoidmiseks kindlustas Jumal, et Moosese haud jääks saladuseks. Saatan ise tahtis kasutada Moosese keha, et valitud rahvast teelt kõrvale viia, ning nähtavasti üritas segada pühasid ingleid, keda Jumal saatis Moosest matma, aga püha peaingel Miikael ajas tema plaani luhta, nagu kirjutab püha apostel Juudas (mitte Iskariot):
Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!” (Jd 1:9)
Nagu kõikide pühakute puhul oli Moosese pühaduse ja kõikide tema saavutuste juured tema usus Jumalasse ja tema lootuses lubadusse Messiast, nagu kirjutas püha Paulus kirjas heebrealastele:
Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust. Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana. Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi. (Hb 11:23-28)
See, et püha Paulus identifitseerib siin Moosese kannatused ja põlatuse, mida ta tihti koges, "teotusena Kristuse pärast", meenutab meile, et Moosese elu, teod ja sõnad olid allegoorilised eelkujud, mis nägid ette Jeesuse Kristuse elu. Seepärast lubas Jumal ise Moosesele, et lubatud Messias on "prohvet nagu sina":
Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru. (5Ms 18:18-19)
Seega oli kõik, mis Mooses saavutas, nende palju suuremate asjade eelaimdus, mida Jeesus tegi - isegi ning eriti, nagu ütleb 5Ms 18:18, seaduse, Vana Lepingu andmine, mille Jumal ratifitseeris Iisraeliga Siinai mäel. Muudes kohtades kirjas heebrealastele rõhutab püha Paulus Uue Lepingu sarnasust ja ülemuslikkust, mis ratifitseeriti Jeesuse väärtusliku vere valamisele Siioni mäel:
Nüüd on aga Jeesus saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel. (Hb 8:6)
Sõna "seadustatud" selles värsis on tõlge (ladinakeelses Vulgatas sanctum) kreekakeelsest sõnast nenomothetetai, mis esineb Uues Testamendis ainult kaks korda, mõlemal korral kirjas heebrealastele. Teine kord on Hb 7:11, kus püha Paulus ütleb, et rahvas "on saanud Seaduse" (nenomotheteto) leviitliku preesterkonna käest, mida ületab Melkisedeki preesterlus. See on seotud kreekakeelse sõnaga nomothetes, "seadusandja", keegi kes annab edasi või välja või seadustab seadusi - termin, mida Uues Testamendis kasutatakse, et viidata Jumala ja Moosese tegudele, andes Iisraelile Toora. Apostlite käest õppis Katoliku Kirik, Uus Iisrael, et Kirik ei ole allutatud Siinai Toora regulatsioonidele, kuna Vana Lepingu ületas Uus Leping, parem leping, nii öelda uus "Toora", mis on "seadustatud paremate tõotuste alusel". Kuigi kaks lepingut ei ole omavahel vastuolus (sest vana anti selleks, et ette valmistada uut), pole ustavus Issandale enam defineeritud Moosese seaduse järgimise läbi, vaid Kristuse ja apostlite õpetustele ja käskudele allumise läbi. Pääste ei sõltu ümberlõikamisest, Vana Lepingu sakramentide läbiviimisest ja juudi rahva hulka kuulumisest, vaid ristimisest ja katoliiklikest sakramentidest ja Kristuse Müstilise Ihu, Katoliku Kiriku liikmeks saamisest. Nagu Jumal ütles Moosesele, seda, kes ei kuula Kristuse sõnu, mida Ta räägib Jumala nimel, Jumal karistab. Uue Lepingu ülimuslikkust iganenud Vana Lepingu üle, mille Jeesus täitis, seletab püha Paulus edasi teises kirjas korintlastele, kus ta võrdleb aurikast Vana Testamenti Uue Testamendiga, mille auhiilgus on palju suurem ja igavesem:
Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2Kr 2:18)
Jällekord võrdleb püha Paulus Moosest ja Kristust heebrealaste kolmandas peatükis, ning ta rõhutab jälle, kuidas Jeesuse kirkus ületab Moosese kirkust:
Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale, kes - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale. Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal. (Hb 3:1-3)
Jumal andis Moosesele nii palju au, et Jeesuse kirgastamisel apostlite nähes ilmus ta maailma kirgastatud Lunastaja kõrval üheskoos püha Eelijaga, teise suurima Vana Testamendi prohvetiga. Aga oluline õppetund on meie jaoks see, et kui Jeesust kirgastati, olid Moosese ja Eelija hinged vait, kui Jumal-Isa taevane hääl kuulutas, „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” (Mt 17:5).
Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:16-17)

Friday, August 30, 2019

Mis toimub Austraalias? Ühe kohtulahingu tagamaadest

2017. aasta juunis šokeeris maailma uudis, et Vatikani tähtsuselt kolmandale mehele, finantsjuhile kardinal Georg Pellile on esitatud süüdistus seksuaalses ahistamises. Tegu olevat olnud aastakümnete taguse juhtumiga. Kardinal eitas kõiki süüdistusi ning lahkus Vatikanist oma kodumaale Austraaliasse, et end kohtus kaitsta. Tegu on siiani kõrgeima Kiriku esindajaga, kellele selline süüdistus on esitatud.

Kardinal Pell on Austraalias äärmiselt ebapopulaarne kuju, kuna ta on katoliiklane ning on mõnevõrra silmapaistvalt alati esitanud sotsiaalselt tundlikel teemadel kõigutamatult ortodoksseid, kiriku õpetusega kooskõlas olevaid vaateid. Samas ei ole tema ajalugu teiste seksuaalsete ahistamiste juhtumite käsitlemisel veatu olnud, nagu ta on ka ise tunnistanud.

Kibedate kogemuste rohkus peaks hoidma katoliiklasi seksuaalsete ahistamiste juhtumites kedagi automaatselt süüst puhtaks lugema - seksuaalseid ahistajad on leidunud kõiksugu inimeste, igasuguseid vaateid esindanud kirikutegelaste seas. Samas on maailm langemas pigem teise äärmusesse, kus süüdimõistev otsus tuleb langetada alati, kui keegi on üldse vastava süüdistuse esitanud. Tundub et see, ning kardinali üldine ebapopulaarsus, on pannud Austraalia kohtusüsteemi süüdi mõistma mehe, kes esitatud tõendite valguses ei ole ühegi standardi järgi süüdi väljaspool mõistliku kahtluse piire. Paljude kommentaatorite sõnul viitab olemasolev tõestusmaterjal hoopis kardinali ilmselgele süütusele.

See oli ka kohtu esialgne seisukoht, mis mõistis kardinal Pelli esmalt õigeks häältega 10-2. Suutmatus otsust vormistada viis aga uue menetluseni, kus ta mõisteti süüdi. Hääled kahe protsessi peale kokku tähendasid üksnes väikest ülekaalu süüdimõistjate poolele, mitte ülekaalukalt üksmeelset süüdimõistmist.

Kardinal Pell kaebas otsuse edasi, mille apellatsioonikohus otsustas häältega 2-1 rahuldamata jätta.

Süüdimõistev otsus tugineb üheainsa süüdistaja sõnadele ning mitte millelegi muule. Aga nagu Notre-Dame'i ülikooli juuraprofessor Gerard Bradley välja toob, on kohus kohustatud tema tunnistust kaaluma üheskoos teiste saadaolevate tõenditega. Kui neid üksteise vastu kaaluda, ei jää üle muud, kui järeldada, et süüdimõistev otsus on põhjendamatu. Phil Lawler toob välja detailid:

* Süüdistaja sõnul oli ta üks kahest kooripoisist, keda kardinal Pell, kes oli sel ajal peapiiskop, ahistas. Aga teine poiss, kes nüüdseks surnud on, eitas, et teda oleks kunagi ahistatud.
* Süüdistaja sõnul ahistati teda katedraalis kahel erineval korral. Aga ühel neist kordadest oli katedraal suletud renoveerimistööde jaoks.
* Süüdistaja ütles, et tema ja eeldatav kaaslane lahkusid Missajärgsest kooripoiste protsessioonist, aga keegi teine ei märganud, et nad oleksid puudu olnud. Koorijuhataja sõnul oli äärmiselt ebatõenäoline, et kellelgi oleks võimalik olnud märkamatult minema lipsata.
* Süüdistaja sõnul oli ta käärkambris ja maitses armulaua veini, aga vein oli luku taga. Tema sõnul oli vein punast värvi, aga vein ei olnud punast värvi.
* Süüdistaja ütles, et peapiiskop ahistas teda, kui nad olid üksinda käärkambris. Aga mitmed tunnistajad on öelnud, et peapiiskop ei olnud mitte kunagi katedraali käärkambris üksinda. Käärkambri uks oli alati avatud möödujatele ning see oli alati täis preestreid, abilisi ja teisi peapiiskopkonna tegelasi.
* Süüdistaja sõnul oli peapiiskop oma liturgilises rüüs, mille alt ta end paljastas, et süüdistajat ahistada. Aga piiskopi rüüs ei ole võimalik sellist asja teha.

Neid tõestusmaterjale silmas pidades on sõna otseses mõttes võimatu, et peapiiskop Pell oleks saanud kirjeldatud süüdistuse järgi käituda. Viimaks tasub märkida ka seda, et süüdistaja lugu on peaaegu identne looga, mis ilmus ajakirjas Rolling Stones neli aastat enne seda, kui ta oma süüdistusega lagedale tuli.

On ka teisi, kaudsemaid tõendeid kardinal Pelli süütusest, kirjutab Lawler. Esiteks on tegu isoleeritud süüdistusega: kuudepikkuse agressiivse juurdluse tulemusena ei ole Pelli vastu midagi muud välja kaevatud. Kui tegu on tõeliste seksuaalsete ahistajatega, nagu oli näiteks kardinal McCarricki ja paljude teiste puhul, siis järgnevad esimesele paljastusele tavaliselt kiiresti teised. On lihtsalt ebatõenäoline, et keegi, kes sundis üheksakümnendatel aastatel kooripoisse end seksuaalselt rahuldama, ei teinud ei enne ega pärast seda mitte midagi sarnast. Samuti on kardinal Pell järjekindlalt süüdistusi eitanud, ning mitte teiste seksuaalkurjategijate moel, kes toetuvad mäluprobleemidele või muule seesugusele, vaid lihtsalt ja enesekindlalt.

Ainukene eriarvamusele jäänud apellatsioonikohtunik Mark Weinberg kirjeldas, et süüdistaja "näis haaravat õlekõrtest", kui tal paluti seletada vasturääkivusi tema tunnistuses, ning lisas: "süüdistaja antud ülevaade teisest juhtumist on rabe täiesti uuel tasemel, millist ma varem ei ole kohanud." Ometi on tema sõna ainus, mille põhjal kardinal Pell süüdi mõisteti, ilma mingisuguse toetava tõendusmaterjalita.

Kardinal Pell on 78 aastane ning tema karistuseks määrati kuus aastat vanglat. Isegi, kui ta vabastatakse süüdistustest, on tema karjäär kirikus igal juhul lõppenud.

Kohtu asi ei ole lähtuda avalikust arvamusest ega muudest möödalaskmistest ja vigadest, mida süüalune on elu jooksul teinud. Kardinal Pelli viimane lootus on Austraalia ülemkohus, kuhu otsus on juba ka edasi kaevatud. Aga seal ei selgu tõde mitte niivõrd kardinal Pelli, kui Austraalia ühiskonna ja kohtusüsteemi enda kohta.

Monday, August 26, 2019

Mida õpetab Piibel Neitsi Maarja kohta?

Videosarja "Mida õpetab Piibel" kolmas osa.



Lunastuse lugu räägib sellest, kuidas Jumal kutsub inimest, et ühendada Aadama perekond ehk inimkond taas Jumala kolmainu perekonnaga. Loo haripunktis saadab Jumal oma Poja maailma, et see päästa. Püha Paulus kirjutab, “kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest” (Gl 4:4).

Maarja on vahend, mille kaudu Jeesus siseneb ajalukku. Tema roll on päästmise loos niivõrd oluline, et seda kuulutas ette Vana Testament ning selle tegi avalikuks Uus Testament.

Püha Johannes, Issanda armastatud jünger, kes võttis Maarja risti jalamil enda juurde, on kokku võtnud Maarja rolli peamised aspektid. Johannese taevane nägemus Ilmutuse raamatu kaheteistkümnendas peatükis räägib naisest, “riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.” (Ilm 12:1). Siis saab nähtavaks teine tunnustäht, “suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.” (Ilm 12:3). Edasi räägib peatükk sõjast naise ja lohe vahel.

Kes on see naine ja lohe ja millest see kosmiline konflikt räägib? Me tunneme naist viljast, mida ta kannab: “naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid.” (Ilm 12:5)

See on viide teisele psalmile, kus Issand kuulutab ette Messia tulekut: „ma annan paganad su pärandiks ning Sa peksad nad puruks raudkepiga“ (Ps 2:8-9)

Seega naise laps on Messias, mis tähendab, et naine on Maarja. Miks viitab püha Johannes talle kui „naisele“? Me võiksime sarnaselt küsida, miks viitab ta Jeesusele kui „karjasele, kes hoiab raudsauaga paganaid“. Nimede asemel kasutab Johannes Iisraeli prohvetliku traditsiooni sümbolilist keelt. Nii nagu viide Jeesusele kui karjasele teeb avalikuks tema rolli kauaoodatud Messiana, nii on ka Maarja nimetamine „naiseks“ vihje ühele varasemale pühakirja ettekuulutusele. See on kaja kõige esimesest ettekuulutusest, mis üldse kunagi tehti. Esimese Moosese raamatu kolmandas peatükis, kohe pärast Aadama ja Eeva langemist, neab Jumal mao ära ja kuulutab: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ (1Ms 3:15)

Kristlik traditsioon on selles lõigus alati näinud esimest lubadust Messia tulekust ning seda tuntakse koguni protoevangeeliumina ehk rõõmusõnumi esmakordse kuulutamisena. 

Johannes võrdleb naist esimeses Moosese raamatus naisega Ilmutuse raamatus. Esimeses loos on lisaks Jumalale kolm tegelast: madu, Aadam ja naine. Ilmutuse raamatus on samuti kolm tegelast: lohe, kelle kohta öeldakse „see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks“, laps ehk Messias, keda Uues Testamendis nimetatakse korduvalt Uueks Aadamaks, ning naine. Mõlemas loos on konflikt mao ja naise vahel ning naise sünnitusvalud. Seega Maarja on uus ja tõeline Eeva. Kui Eevat nimetati „kõigi elavate emaks“, ning ta on seda bioloogiliselt, siis Maarja vaimne emadus ületab Eeva füüsilist emadust. Ühe oma viimase teona andis Jeesus Maarja meile kõigile emaks:
Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. (Jh 19:26)
On tõsi, et Jeesus usaldab siin Maarja Johannese hoole alla ning vastupidi. Aga toimub ka midagi enamat. Miks peaks Johannes, pannes kirja ajaloo suurimat sündmust, kirjutama seejuures oma enda uuest suhtest Maarjaga, kui sellel ei oleks tähtsust evangeeliumi lugejate jaoks? Kui Jeesuse tegu ei sümboliseerinud midagi enamat, siis miks ei kasutanud ta Johannese ja Maarja nimesid? Me teame, kuidas Johannes ise Jeesuse kavatsusest aru sai, kuna ilmutuse raamatu 12. peatükis kirjutab ta, kes on naise lapsed:
Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus. (Ilm 12:17)
*** 

Maarja on ema, aga ta on kuninglik ema. Ilmutuse raamatus on tal peas pärg kaheteistkümnest tähest, mis näitab, et tegu on kuningannaga. Aga miks kujutab Johannes Maarjat kuningannana?

Oluline vihje on kaksteist tähte. Number kaksteist tähistab Jaakobi kahteteist poega ja Iisraeli suguharu. Kaksteist tähte esinevad ka Jaakobi lemmikpoja Joosepi unenäos:
Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees. (1Ms 37:9). 
Unenäo tähendus oli niivõrd ilmne, et Joosepi isa temaga tõreles: Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama? (1Ms 37:10).

Tähed esindasid Jaakobi poegi ja seega naisel, kes on riietatud päikesesse, kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas, on autoriteet Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle. Aga kui Jeesus valis kaksteist apostlit, lõi ta uue Iisraeli. Sellest alates tähistab number kaksteist Jumala kuningriiki, mille asutas uus ja igavene kuningas, Jeesus Kristus. Maarja on selle kuningriigi kuninganna.

Me oleme harjunud euroopa monarhiatega, kus kuninganna on kuninga naine. Aga iidses Iisraelis, kus kuningatel oli kombeks pidada mitut naist, oli kuningannaks tavaliselt kuninga ema, keda oli üksainus. Evangeeliumites, alates juba ingli kuulutusest Maarjale, rõhutatakse tihti, et Jeesus pärib Taaveti trooni. Aga kes oli kuninganna Taaveti kuningriigis? Kuninga ema. Kuninga emal oli erakordselt tähtis ja mõjukas roll, ning teda kutsuti nimega “gebirah”, mis tähistab naissoost aadlit. Näiteks Saalomoni ema Batseba valitses kuninganna ehk gebirah-ina. Pühakiri ütleb (1Kn 2:19):
Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
See, et Adonija otsis Batseba eestkostet, näitab, kuidas inimesed uskusid kuninganna eestkoste võimu. Ei ole tähtis konkreetne olukord, vaid sisseseatud rituaal, mis näitab, kui tähtis oli kuninga ema amet. Tegu oli õukonnas harjumuspärase sündmusega, ning kuninga paremal käel istumine annab tunnistust, et gebirah oli kuningriigis kõrgeim võimukandja pärast kuningat. Kui kuningate raamatus astub troonile uus kuningas, mainitakse alati nii kuninga kui tema ema nime. 

Maarja rolli gebirah-ina, kuninga emana, tunnistatakse selgelt ka Uues Testamendis, kus selle tiitli annab talle Eliisabet:
Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?
Samuti näeme me, kuidas Maarja täitis enda rolli eestkostjana Kaana pulmas, kus Jeesus tegi enda esimese ime Maarja eestkostval palvel.

***

Aga Maarja ei ole üksnes ema ega kuninganna, vaid ta on püha ema. Ta kandis endas Jumala poega. Vanas Testamendis asus Jumala auhiilgus lepingulaekas ehk tabernaaklis, mis valmistati Moosese juhtnööride kohaselt ning millele võis läheneda üksnes ülempreester kord aastas. Iisraeli pattude tõttu lepingulaegas kadus ning Jumal ei viibinud enam oma rahva keskel. Aga kui Maarja ütles, “Sündigu mulle sinu sõna järgi”, oli Jumal taas, suuremal ja intiimsemal moel, Iisraeli keskel.

Maarja on tõeline tabernaakel, kes on kaunistatud mitte kullaga, vaid Jumala armuga. Ilmutuse raamatus, just enne seda, kui Johannes kirjeldab naist tähtedest krooniga, avaneb Jumala tempel taevas ning nähtavaks saab Jumala lepingulaegas. Kui stseen jätkub, on laeka asemel naine tähekrooniga. Naine ja lepingulaegas on üks ja seesama.

Esimesed kristlased nägid Maarjat kui lepingulaegast. See on ilmne sellest, kuidas püha Luukas kirjeldab Maarja külaskäiku Eliisabeti juurde. See on paralleelne looga teises Saamueli raamatus, kus Taavet läheb seaduselaegast tooma. Taavet võttis kätte ja läks Juuda Baalasse, nii nagu Maarja asus teele mäestikku Juuda linna. Olles teadlik enda vääritusest, kasutab Taavet peaaegu täpselt samu sõnu, nagu Eliisabet, öeldes, “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” Issanda laegas jäi kolmeks kuuks Oobed-Edomi kotta, nii nagu Maarja jäi kolmeks kuuks Sakariase kotta. Taavet hõiskas, nii nagu Eliisabet hüüdis suure häälega. Taavet hüppas, nii nagu laps hüppas Eliisabeti ihus. 

Luuka sõnad Maarja kohta on nagu kalliskivid: neid on vähe, aga nad on rikkalikult ilusad. Laeka roll Vanas Testamendis oli vahendada Jumala ligiolu Iisraelile, ning Maarja roll on kanda Kristust maailma. Kui laekal, mis koosnes kullast ja puust, oli Jumala kohalolu vahendamise tõttu säärane aupositsioon, ei ole imekspandav, et Maarjal on Uues Testamendis ületamatu au. Laegas sisaldas lepingulaudu, mannat ja Aaroni keppi; ning Maarja kandis enda üsas Jeesust Kristust, kes on uus seadus, tõeline leib Taevast, ning tõeline ülempreester, kes ohverdab enda elu meie eest.

Vanas Testamendis oli laegas ka võimas relv Iisraeli sõdades. Neljandas Moosese raamatus kirjutatakse, et iga kord, kui laegas teele läks, ütles Mooses: “Tõuse, Issand, et su vaenlased hajuksid ja su vihamehed põgeneksid su palge eest!” (4Ms 10:35). Sellest näeme me, kuidas laegast seostati Jumala kohaloluga ning kuidas sellest loodeti abi sõjas. Jeeriko vallutamisel kanti laegast ümber linna 7 päeva, kuni linn langes ilma lahinguta. 

Tõotatud maa oli Taeva eelaimdus, ning sinna jõudmiseks peab Kirik tänapäeval spirituaalseid lahinguid. Nendes lahingutes on Maarjal otsustav roll. Nagu me lugesime Ilmutuse raamatust, algas Taevas suur sõda siis, kui nähtavale ilmus lepingulaegas, kes võrdsustati Maarjaga. Me ei pea kartma. Pühakiri ütleb, et naisele anti kaitse ja võim lohe vastu, kes ei saa temast võitu.

Friday, August 16, 2019

Tingimusteta armastus = patusta nüüd, andesta hiljem?

Küsimus: Te olete rääkinud Jumala armastusest ja sellest, et on tähtis aru saada, et Jumal ei lakka meid kunagi armastamast. Aga minu probleem on see, et ma õpetan noori inimesi, kes näivad arvavat, et kuna Jumal neid armastab, ei ole tähtis, kuidas nad elavad.

Vastab isa Mike Schmitz: See on tõsine probleem. Ja ma ei usu, et see puudutab üksnes noori inimesi. Ma olen kohanud hulgaliselt täiskasvanuid, kellest õhkub sama meelelaad. Me räägime siin meeleheite ja jultumuse "kaksikpattudest". Ma nimetan neid "kaksikpattudeks", sest nii kiusatus eitada Jumala armastust ja kiusatus seda iseenesestmõistetavana võtta on ühe mündi kaks külge. Neil on sama juur ... aga ka sama ravi.

Probleem nende kahe patu puhul ei ole see, et ühel juhul võetakse pattu liiga tõsiselt ja teisel juhul mitte piisavalt tõsiselt. Kuigi see näib loogiline, ei ole see tõsi. See võib isegi sinule loogiline näida. Kujuta ette, et sa annad nõu inimesele, kellel on oma pattude tõttu kiusatus laskuda igasugust lootust minetanud meeleheitesse. Kujuta ette kedagi, keda hirmutasid ta patud niivõrd palju, et nad lihtsalt ei suuda uskuda, et Jumal võiks neid ealeski armastada ning nad nende murtusest välja tuua. Sellisel juhul võib sul olla kiusatus neile öelda, et nad pattu "kergemalt võtaksid". Sul võib olla kiusatus neile kinnitada, et nende patud "ei ole nii halvad". (On olemas ka selline asi, nagu skrupuloossus. Aga me peame teadma, mida see tähendab. See ei tähenda tundlikkust patu suhtes - see on kõigest pühadus - vaid kalduvust näha pattu seal, kus ei ole mingit pattu).

Sul võib esineda kiusatus vabastada nad patu teadlikkusest, aga tõenäoliselt ei ole probleem selles. Selle isiku puhul võid sa kalduda neid õpetama pattu vähem tõsiselt võtma.

Teiselt poolt, kujuta ette üht neist noortest inimestest, keda sa mainisid. Selline inimene väidab end Jumala armastusest midagi teadvat. Nad võivad öelda, "Ma ei pea end vaevama Jumala järgimisega; Ta armastab mind kõige kiuste". Kui sa annad sellises olukorras inimesele nõu, võib sul olla kiusatus näidata talle kõiki viise, kuidas patt haavab hinge (ja haavab tihti isegi keha!). Sa võid viidata kõikidele viisidele, kuidas patt hävitab suhteid ja viib surma. See võib olla väga mõjus võte: proovida seletada, kui tõeliselt kole asi on patt. Ja see ei oleks "vale". Kõik see on tõsi. Võib isegi juhtuda, et su sõnad liigutavad selle inimese südant ja meelt pattu tõsisemalt võtma.

Aga ma arvan, et mõlemal juhul ei ole me kutsutud kõigest inimesi pattu vähem või rohkem tõsisemalt võtta. Kestev lahendus on Risti tõsisemalt võtta.

Inimesel, kellel on kiusatus meelt heita, ei ole vaja pattu vähem tõsiselt võtta, vaid Risti tõsisemalt võtta. Kui keegi võtab Jeesuse Risti tõsiselt, siis ta teab, et ei ole olemas pattu, mille eest Jeesus ei surnud. Kui inimene võtab Risti tõsiselt, siis ta teab, et ta ei ole "väljaspool pääsemist". Kui inimene päriselt ja tõeliselt võtab Risti tõsiselt, siis ei küsi ta kunagi, kas Jumal teda armastab või mitte. Meeleheide oleks võimatu.

Edasi, kui see, kellel on kiusatus jultunud olla, võtaks Jeesuse Risti tõsiselt, ei saaks nad oma pattude raskust kõrvale heita. Rist on hind, mille Jumal maksis nende pattude eest. Kui inimene võtab Kristuse Risti tõsiselt, siis nad peavad ära tundma, et see on nende patt, mis liigutas armastuse Jumalat kannatamist ja surma omaks võtma, et neile andestada.

Meeleheide on Juudase patt. Lõpuks on see juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ristil väljavalatud Jumala armastus on piisav teiste inimeste päästmiseks, aga see ei saa päästa mind". Meeleheites inimene näeb maailma, mille keskel on ta ise. Kui nad vaid näeksid, et nad ei ole reaalsuse keskmes, ning et Jeesuse päästev Rist on reaalsuse keskmes, saaksid nad aru nii sellest, et nad on palju halvemad, kui nad arvasid, kui ka sellest, et nad on rohkem armastatud, kui nad kunagi oleksid suutnud ette kujutada.

Jultumus on kaasaja patt. Ka see on juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ma ei vaja Jumala (või kellegi teise) abi". Või see ütleb, "Jumal mõistab kõike ... ta andestab alati ... isegi ilma minu kahetsuseta." Kui see inimene vaid mõistaks, et iga tema patu tagajärg oli lihakssaanud Jumala surm, ei oleks nad nii hooletud patust pöördumise ja evangeeliumile kuuletumise vajaduse suhtes.

Viimaks, vastus nii meeleheitele kui jultumusele on võtta Jumalat tõsiselt. Aktsepteerida Tema armastust. Ja aktsepteerida Tema kutset elada uut elu, toetudes Tema armule.

Thursday, August 1, 2019

Vana Testamendi pühakud: Makkabid, märtrid

Vaata ka Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsiooniliselt on Katoliku Kirik tänasel päeval palunud eestkostet Makkabite seitsmelt pühalt vennalt, nende emalt ja Eleasari nimeliselt preestrilt, kes surid märtrisurma aastal 167 enne Kristust kuningas Antiohhos Epifanese tõttu. Püha Paulus kirjutas heebrealastele (Hb 11:35), et need üheksa "lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist", mida võib näha kui viidet teise Makkabite raamatu värssidele 7:9-14.

Pühade Makkabite päev on 1. augustil, kuna tänasel päeval on ka (traditsioonilise martüroloogia järgi) Roomas asuva püha Peetruse ahelate kiriku püha, kus puhkavad Pühalt Maalt toodud pühade Makkabite reliikviad praegu. Pühad märtrid said tuntuks "Makkabitena", kuna nende lugu räägitakse teises Makkabite raamatus, kuuendas ja seitsmendas peatükis. Tegelikult kuulub nimi "Makkab" Juudas Makkabile, kes koos oma vendadega tõusis üles ebainimliku rõhuja Antiohhos Epifanese vastu. Antiohhos Epifanes tahtis täielikult kaotada oma kuningriigist Jumala kummardamise ning asendada selle paganlike deemonite kummardamise ja liiderlikkusega. Juudid, kes neil päevil jäid Jumalale ustavaks, järgnesid Juudas Makkabi ja tema vendade juhtimisele, ja seega ka neid mäletatakse "Makkabitena". Ingliskeelne sõna macabre (surma-, õudustäratav) on tuletatud julmadest ja hullumeelsetest piinamistest ja surmadest, mida pühad Makkabid pidid kannatama. Nende pühade märtrite tunnistus oli niivõrd võimas, et üks juudi autor kirjutas nende surmast laiendatud meditatsiooni, mida tuntakse apokrüüfilise IV Makkabite raamatuna. Nende surm oli eeskujuks ka varase Kiriku märtritele ja kõigile, kes igal ajastul on tapetud katoliiklaseks olemise tõttu. II Makkabite 6-7 on äratuntav ka kui kirjanduslik eeskuju, mille põhjal pandi kirja martüüriume ja pühakute elulugusid.

Õnnis Jacobus de Voragine on kirjutanud,
"Oli seitse Makkabit, koos nende jumalakartliku ema ja Eleasari nimelise preestriga, kes ei söönud sealiha, kuna nii seisis nende seaduses. Ja pärast seda on teises Makkabite raamatus kirjas, et nad kannatasid suuri piinu, millesarnastest varem ei oldud kuuldud, ning on arusaadav, miks idakirik on nende pühakute päevast teinud suurpüha. Läänekirik ei ole teinud Vana Testamendi pühakutest pidupäevi, kuna need pühakud laskusid surmavalda, väljaarvatud süütalastest, kuna igas süütalapses tapeti Jeesus Kristus, ning samuti Makkabite päevast. Ja on neli põhjust, millepärast Kirik teeb Makkabite päevast suurpüha, kuigi nad laskusid surmavalda. Esiteks, kuna nemad esimesena said sellise martüüriumi osalisteks, millest senini kuuldud poldud, ning kannatasid rohkem kui keegi teine Vanas Testamendis. Seega on nende privileeg, et nende kannatust meenutatakse pidulikkusega. See põhjendus tuuakse Scholistica Historias. Teine põhjus on müsteeriumi esindamine - number seitse on universaalne ja üldine. Nende läbi vaadatakse kõiki Vana Testamendi isasid kui pühade väärilisi. Kuigi Kirik ei ole neile suurpühasid pühendanud, sest nad laskusid surmavalda ja on tulnud suur hulk uusi pühakuid, siis nendes seitsmes austatakse neid kõiki. Sest nagu öeldud, number seitsmes nähakse universaalsust. Kolmas põhjus on kannatamise eeskuju. Olgu nad headele kristlastele eeskujuks kahes asjas: püsivuses, ning püsivuses kinnitugu nende armastus usu vastu, nii et nad kannataksid evangeeliumi seaduse nimel nii, nagu nemad kannatasid Moosese seaduse nimel. Neljas põhjus on nende piinad. Sest nad kannatasid selliseid piinu oma seaduse nimel, mida nad pidasid, nagu kristlased kannatavad evangeeliumi seaduse nimel."

Saturday, July 13, 2019

Vana Testamendi pühakud: Joel ja Esra, prohvetid

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Rooma martüroloogia (traditsiooniline) ütleb 13. juuli kohta (https://archive.org/details/romanmartyrology00cathuoft/page/204), et tänase päeva pühakud on Roomas püha paavst Anacletus, aga ka pühad prohvetid Joel ja Esra.

Püha Joel

Püha Joel, Petueli poeg, oli kaheteistkümne Väikese Prohveti teise raamatu autor, millel pikkust üksnes kolm peatükki. Heebrea keeles tähendab tema nimi Yo'el "Issand on Jumal". Vana Testamendi prohveti kohta ebatavalisel moel ei tea me temast ja tema elust mitte midagi kindlat, kaheldav on isegi ajaperiood, millal ta elas. Ilmselt võib õigus olla pühal Hieronymusel ja teistel varajastel katoliiklikel kommentaatoritel, kes arvasid, et püha Joel prohveteeris 8. sajandil enne Issandat, umbes samal ajal, nagu tema kaasprohvetid, pühad Hoosea ja Aamos. Joeli raamatu sisu annab alust arvata, et ta oli ilmselt pärit Juuda kuningriigist ning võis elada Jeruusalemmas, ning oli võib-olla isegi preester (nagu olid paljud teised Vana Testamendi prohvetid). Teiselt poolt aga esimesest sajandist pärit piibliväline traditsioon, "Prohvetite elud", mis räägib pühast Joelist vähe, väidab siiski, et ta kuulus Ruubeni suguharusse: 
"Ta oli pärit Ruubeni aladelt, Baal-Meoni väljadelt. Ta suri rahus ning ta maeti sinna."
Püha Joeli prohvetlikud nägemused olid peamiselt "Issanda päevast", see tähendab, kohtumõistmise päevas, sünguse ja pimedate pilvede päevast, mil päike ja kuu lähevad mustaks ning Jumal sekkub dramaatilisel kombel ning laseb õiglusel langeda kurjade peale, aga toob lunastuse ja pääste oma rahvale. Oma nägemustes nägi püha Joel Jumala raevu justkui hirmsat ja peatamatut rohutirtsude katku, kes neelavad alla kõik oma teel, jättes maha laastatud maa ja tõugates rahva näljahätta. Rohutirtse võrreldakse tohutu armeega, mis koosneb julmadest ja metsikutest sõdalastest ja sõjavankritest - antud juhul Assüüria või Kaldea sõjaväega, mille Jumal valmistas nuhtlusena Iisraeli sõnakuulmatuse eest. Aga rohutirtsud kui võrdpilt Jumala karistusest õelate vastu ilmub taas Johannese ilmutuseraamatu peatükis 9:2-11, kus püha Johannes näeb põrgust tõusmas hirmutavat armeed koletuslikest rohutirtsudest, keda juhib deemon Abaddon ("hävitaja"), kes teevad kurja inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. Sarnasel moel nägi püha Joel ette aega, kus Jumal kogub kõik rahvad kokku Joosafati orgu (Joosafat - "Issand mõistab kohut") Jeruusalemmas ning tasub paganatele, kes olid Iisraeli rõhunud ja taga kiusanud - nägemus, mis viitab Armageddonile ja viimsele päevale, viimsele kohtumõistmisele.

Aga Joeli raamatus on rohkem kui kohtumõistmine, lõpp ja süngus. Jumaliku karistuse või eesseisva kohtumõistmisega ähvardamise mõte on julgustada patuseid kahetsema. Nii kirjeldab püha Joel rohutirtsude hävingut kui rahva võimalust pakkuda Jumalale siirast meeleparandust. Seepärast lauldakse Kirikus paastuajal Joel 1:15 ja 2:17. Üleskutsest patukahetsusele liigub püha Joel edasi julgustuse ja lootuse sõnumi juurde, lubades, et Jumal päästab pattu kahetseva Iisraeli rohutirtsude katkust ning eemaldab iga needuse, lubades neile müstiliselt "vilja, veini ja õli" - "Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist," kirjutab prohvet, nähes ette Euharistiat ja Püha Vaimu andi, kes toob kaasa taevaliku võidmise. Kõige tähtsam on aga see, et läbi püha Joeli uuendab Jumal oma lubadust tulevasest Messiast, õiguse õpetajast, ning Püha Vaimu väljavalamisest kõigile inimestele, nii juutidele kui paganatele - ettekuulutus, mis täitus Jeruusalemmas nelipühil aastal 33:
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi! ... Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja te saate tunda, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Issand, olen teie Jumal ja ei keegi teine. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub. (Joel 2:23,2:26-3:5)
Püha Joeli prohveteering lõppeb enesekindla ettekuulutusega, "Issand elab Siionis", mis näeb ette lihakssaamise müsteeriumi.

Püha Esra


Täna peetakse meeles ka püha Esrat, üht pärast Babüloni vangipõlve Pühale Maale naasnud juutide kõige olulisemat juhti. Ta oli püha ja ustav preester Saadoki ülempreestrite dünastiast, kes elas 400-datel enne Kristust. Ta oli lähedane sugulane Jeesuaga, esimese vangipõlvest vabastatud juutide ülempreestriga, kes tulid aastal 538 enne Kristust tagasi templit üles ehitama. Kuna tagasipöördunud juudid põrkasid mitmete takistuste otsa ja kogesid tagasilööke, mis neilt julguse röövis, saatis Jumal prohvetid, pühad Sakariase ja Aggeause aastal 520 enne Kristust, et kannustada juute nende uue Templi kallal seiskunud tööd lõpuni viima, ning tempel valmis õigel ajal ja sai sisse õnnistatud. Aga ei läinud kaua, kuni juudid lasid end jällekord kõrvale kallutada maistel ja tühistel asjadel ning vajusid letargiasse, enesega rahulolusse ja hingelisse leigusesse. Selle peale saatis Jumal aastal 457 enne Kristust püha Esra, et algatada Jerusalemmas reform, mille järgi oli suur vajadus. Püha Nehemja abiga, kes saabus Babülonist aastal 445 enne Kristus, surus püha Esras Juuda preestrite ja ilmikute seas maha mitmed religioossed teotused ning seadis templis asjad edukalt korda.

Püha Esra lugu on räägitud Esra raamatus, kuigi ta ilmub ka Nehemja raamatus. Need raamatud (nimetatud ka kui Esra I ja Esra II) on traditsiooniliselt ja kõige loogilisemalt omistatud Esrale kui autorile või kokkupanijale ja toimetajale (kuigi on ka selge, et Esra II on Nehemja isiklikud mälestused). Esra I & II temaatiline ja stilistiline sarnasus, nagu ka I ja II ajaraamatu sarnasus, üheskoos asjaoluga, et II ajaraamatu lõpp on peaaegu identne I Esra algusega, muudab väga tõenäoliseks hüpoteesi, et püha Esra oli suures osas vastutav kõigi nelja raamatu kokkupanemise ja kirjutamise eest. Samas Serubbaabeli perekonna põlvnevuslugu Taavetist, mille leiame I ajaraamatust, ning preestrite nimestik kuni Jadduani Nehemja raamatu 12. peatükis näib ulatuvat üle 300. aasta enne Kristust, mil püha Esra ilmselt surnud oli, nii et nende raamatute kokkupanemine ja toimetamine võidi viia lõpuni pärast tema surma. Sellele vaatamata ei omista juutide traditsioon pühale Esrale mitte üksnes I ja II ajaraamatu ja I ja II Esra raamatu kirjutamist ja toimetamist, aga ka laiemat tööd Pentateuhhi ja enamiku teiste Vana Testamendi raamatute toimetamisel, mis olid tema eluajaks kirja pandud. Räägitakse, et püha Esra asutas mitteametliku kirjatundjate ja tarkade kogu, mida kutsuti "suureks sünagoogiks" ja mis jätkas oma tööd kuni ülempreester Siimon II Õiglase ajani, kes olevat olnud suure sünagoogi viimane liige. Siimon Õiglast kiidab tema kaasaegne, Jeesus Siirak Siiraki raamatus, mis kirjutati umbes aastal 200 enne Kristust. Lisaks "suure sünagoogi" legendidele väidab juutide traditsioon ka seda, et püha Esra on vastutav mitmete litrugiliste riituste ja kommete korraldamise ja parandamise eest. Nii Piiblile kui piiblivälistele traditsioonidele toetudes on juudid ja Kirik pühale Esrale palju võlgu tema reformide tõttu ja tema töö tõttu kirjatundjana, mille raames ta säilitas ja kandis edasi Jumalast inspireeritud sõna, pühakirja Vana Testamendi raamatuid.

Ustava preestrina, kes õpetas Iisraelile seadust ja kutsus oma inimesi üles ustavusele, kehastas püha Esra omaenda isikus Issanda Jeesuse Kristuse ootust ja eelaimdust. Aga püha Esra maine "prohvetina" näib tulenevat peamiselt apokrüüfilisest raamatust, mida tuntakse IV Esra raamatuna ning mida Kirikus on pikka aega kõrgelt väärtustatud - seda tsiteerisid tihti mitmed varased kirikuisad ja Kiriku doktorid, nagu Milano püha Ambrosius ja püha Augustinus. Kuigi see ei ole jumalikult inspireeritud pühakiri ega ole seega vastu võetud kaanonisse, on see mõjutanud kirikusasid ja liturgiat ning sellel põhjusel seadis Kirik selle ladinakeelse Vulgata lisaks (kuigi kaasaegsemad katoliku Piiblid ei kaasa seda enam isegi mitte lisana). Minevikus usuti vagalt, et püha Esra on tõepoolest raamatu autor, nagu raamatus väideti (pühale Esrale on vääralt omistatud ka mõned teised raamatud), aga raamat - või vähemalt osa sellest - näib olevat hoopis esimesel sajandil elanud juudist kristlase töö, kes proovis imiteerida või oli inspireeritud püha Johannese ilmutuseraamatust. IV Esra raamatust on Kirik võtnud enda ilusa palve Requiem aeternam, ning sellest raamatust pärineb ka populaarne katoliiklik traditsioon neljandast peainglist, pühast Urielist. IV Esra raamat kujutab ka püha Esrat imelisel kombel ja täiesti iseseisvalt tervet Vana Testamenti taas üles kirjutamas, mis arvatavalt Babüloni vangipõlve ajal oli täielikult kaduma läinud - legend, mis on ilmselt seotud "suure sünagoogi" legendiga.