Martin Scorcese "Vaikus" ning Endo
Shusaku samanimeline raamat[i]
esitab provokatiivseid küsimusi. Film käsitleb küll ajaloolist märterlust
Jaapanis, kuid teemapüstitus on kohati talumatult tänapäevane. Usust taganemine
taolistes olukordades võib olla andestatav, mõistetav ja täielikult arusaadav,
aga mitte mingil juhul pole see kangelastegu, nagu endine isa Ferreira seda oma
endisele palvevennale esitab.
Minule, katoliiklasena, pakkus "Vaikus"
aga ka kahte mõtlemapanevat momenti, mida režissöör Scorcese sugugi silmas ei
pruukinud pidada (võib-olla Endo Shusaku pidas). Filmi esimene kolmveerand
kujutab väga võikalt, kuid tõetruult Jaapani märtrite, misjonäride ja
ilmikkristlaste kannatusi. Ajalooliselt on säärased sündmused tõepoolest aset
leidnud ja üsna sarnaselt leiavad aset ka tänapäeva Lähis-Idas. Tuhanded
kristlased elavad pidevas hirmus tagakiusamise pärast. Jaapani kristlased
16. sajandil niisamuti - pidev hirm, et sinu enda riik sind sulle kõige olulisema
pärast (läbi võika piinamise) hävitada üritab.
See teadmine tekitab minus põhjatu tänulikkuse.
Eesti kristlasena on lihtne oma mugavas tugitoolis mõne seaduse või meedia
suukorvistamise üle kurta, kuid "Vaikus" meenutab, mil moel meid
tegelikult kummalisel põhjusel tõeliste kannatuste eest hoitakse. Justkui
kurdaksin vistriku üle, kui kõrvalpalatis amputeeritakse jäsemeid. Jesuiidi
preestrid oleks elanud ilmselt head ja vaga elu, kui nad oleksidki jäänud
Portugali, aga see pole see, mida Kristus oleks teinud.
"Vaikus" spekuleerib nende küsimuste
üle, millele teoloogid on ammu vastust otsinud (ja minu arvates nii mitmedki on
selle ka leidnud - nt C.S Lewis). Miks lubab Jumal kristlaste kannatusi ja miks
ta on vaikne? Ehk teisisõnu - miks Jumalat kodus pole? Paraku tundub
"Vaikuse" pakutav vastus olevat üllatavalt utilitaristlik. Paljude
elude huvides võib ja peab enda uskumused ametlikult hülgama, sest Jumal näeb
meie südamesse. Selline käsitlus hülgab paljuski selle, milles tegelikult kristlus
seisneb. Taolisel juhul väärtustame maapealset elu ja kannatustevaba
olesklemist rohkem kui igavest elu. Aga selle filosoofia mõistmist olekski
ühelt irreligioosselt inimeselt pisut palju tahta. Seda enam, et vahel pole ka
kristlasel endal seda kerge mõista, veel raskem on sellega leppida. Tänapäeval
veel vähem, sest postmodernne inimene väldib nii enda kui ka teiste kannatusi
iga hinna eest (kui need ei ole just enda parema väljanägemise või karjääri
nimel kogetud). Mõistan jällegi, et soojas tugitoolis on seda mõttelõnga kerge
veeretada.
Miks tunneb siis Jaapan ja kogu maailma ajalugu
niivõrd palju märtreid ja kristlasi, kes ei taganenud? Kas pole ühtede elude
päästmine ja piinade vältimine mõnituseks nendele, kes surid, Roosipärg taskus
ja agonaalne valu kehas? Halastus? Jah, aga ainult siis, kui me unustame hinge
ära. Sinnamaani paraku "Vaikuse" filosoofia ei ulatu. Polegi
imestada. Kannatus (ja mitte ainult kuuma veejoa käes piinlemine, vaid ka
füüsiliselt talutavamat sorti kannatus) on midagi sellist, mida tänapäeva isend
peab surmast hullemaks. Surma peab ta grammike vähem hullemaks, kuid siiski
väga hulluks. Kui hinge või teispoolsuse komponent siit välja jätta, ongi elu
sama trööstitu ja sünge kui "Vaikus" - ainult keha jubedad kannatused
ja Jumal, keda pole kunagi kodus - on ainult vaikus.
"Vaikuse" lahendus aga kihab
skisoidsusest - kuidas saab ristiusust lahtiütlemine ning Kristuse kuju peal
trampimine olla kuidagi kristlikult õilis tegu? Tegu ei muutu heaks, kui
kavatsus on hea. Seda, et inimese usk on nõrk, saab igal kujul mõista. Inimese
hirm ja agoonia on samuti arusaadavad. Ka taganemist selles kontekstis saab
hoomata. Ometigi pole aga see mitte kuidagi kangelaslik ega õilis - andestatav
küll, aga mitte kangelastegu. Juba varakristlus tunneb kristlasi, kes
inkvisitsioonihirmus usust taganesid ja hiljem tagasi pöördusid. Ja see on
igati mõistetav, sest nagu kirjutab ka C.S Lewis, siis pole inimesed sugugi
samamoodi vaimselt relvastatud, vaid omavad erinevaid iseloomuomadusi.[ii]
Mis ühe jaoks on kerge, nõuab teise jaoks tohutult trenni. Argpükslik
ususttaganeja Kijichiro, ei tundunudki raamatu/filmi lõpuks enam nii
argpükslik. Olgugi, et ta taganes usust igal ähvardusel, tahtis ta pihil
andestust ka siis, kui ka algul vankumatuna näiv preester ise oli alla andnud.
Portugalis oleks Kichijiro olnud vaga ja õiglane mees, aga tema pidi olema just
seal ja täitma just seda rolli, mis tal oli - reeturist kahetseja oma.
Preester nägi ennast Jeesusena ja Kijichirot Juudana, aga lõpuks ei olnud ta
enam selles positsioonidejaotuses kindel. Me oleme varmad hukka mõistma ja ei
näe sageli metsa puude taga ning unustame, kui kergelt meie enda paat võib
tegelikult ümber minna.
Teine mõõde, mille kujutamist
siinkirjutaja hindab (lisaks Jaapani märterlusele), on küsimus: Mis on see fumi-e
meie igapäevases elus, siin ja tänapäeval? Meid ei piinata ega kiusata
taga, vähemalt kindlasti mitte võrreldavalt Jaapani või Rooma inkvisitsiooniga.
Isegi, kui meilt on lapsepõlves (või ka hiljem) midagi ära võetud, löödud või
ähvardatud sotsiaalmeediasse pandud kirikupildi eest, siis ei kannata see
võrdlus ometigi mingit kriitikat.
Mis siis on minu jaoks see fumi-e, kuhu ma
(vahel ka igapäevaselt) astun? Mis on see koht, kus mina hülgan argpüksliku
Kichijirona Jumala? Olgugi, et ma ei sülita pühapildile ega talla risti peal.
Asjaolud on tegude puhul määravad ning sageli määravad ka tegude suuruse. Kui
otsest surmahirmu pole, on ka väiksemana tunduv tegu suurema kaaluga. Kas see
on mõni ebapuhas mõte, laiskushetk ja enda kohustustest kõrvale hiilimine? Mõni
naisele, õpilasele või töökaaslasele närviliselt nähvatud lause? Äkki on see
loobumine vestlusest, kus saaksin kellelegi Jumalast rääkida? Millal ja
kuidas hülgan mina Jumala?
Kus on siis hea uudis selles vaikuses? Vaikuses,
kus me toimime ikka nii, nagu toimime, ja ei ole hoolimata palvest justkui
suutelised end muutma? Hea uudis on, et hetkel, mil me seda taipame, oleme juba
paranemisega algust teinud. Hetkel, mil teostan südametunnistuse läbikatsumist
ja tunnen ära tuttavad olukorrad, olen ma juba alustanud. Kui põlvitan
Kijichirona pihitoolis-, olgugi, et preestrile võiks vahel oma pihti lindistada
ning talle seda iga nädal uuesti mängida-, olen astunud sammu paremuse
suunas.
See, mis tundub vaikusena, ei pruugi seda sugugi
olla. Kahtlused ei ole alati halb märk. Ka kahtluste kaudu tahab Jumal, et me
temaga räägiksime ja kahtluste kaudu liigume sageli talle lähemale. Suur
kehakaal annab põhjuse trenni teha ja enda elustiili muuta - kahtlused ja
justkui vaikus, annavad võimaluse küsida ja lõpuks ka vastuseid leida. Ja veel,
ei tasu ära unustada, et me pole sel teel üksi. Juba enne meid on tuhandeid
mehi ja naisi, kes on seisnud samal teelahkmel. Meil on ema Maarja, kõik inglid
ja pühakud, kuid ka tavalised inimesed meie keskel, kes aitavad meid
igapäevaselt Jumalale ligemale. Vahel annavad vastuseid ka need inimesed meie
elus, keda ei oskaks Jumalaga kuidagi seostada (peale selle, et
tegelikult on ka nemad samast isast). Kuulasin hiljuti raadiosaadet, mis rääkis
religioonist nõukogudeaegses filmikunstis. Üllataval kombel oli neid filme
mitmeid, kus see teema sees oli. Muidugi oli tegemist ka anti-religioosse
propagandaga, aga neid häid sõnumeid oli ka sealt võimalik välja lugeda. Jumal
kõneleb meiega kõige ootamatuteski olukordades ja uskumatuna näivates
situatsioonides.
[i] Endo, S.
2009. Vaikus.
[ii] Lewis,
C.S; Lihtsalt kristlus. 2007. Kirjastus Logose tõlge, lk 210-213.
No comments:
Post a Comment