Friday, August 10, 2018

Katekismuse surmanuhtlust käsitlev uus osa - kui kaalukas?

Tõgime teoloogiadoktori John P. Joy artikli leheküljelt thejosias

Pidades silmas möllu, mille vallandas paavst Franciscuse otsus muuta Katekismuse surmanuhtlust käsitlevat teksti, tasub ehk hetkeks peatuda ja mõelda, milline on selle õpetuse kaal või aste, mida paavst seda teksti avaldades rakendas, ning milline peaks olema usklike kohane reageering. Õpetuse autoriteetsuse kolm erinevat astet on välja toodud usutunnistuse kokkuvõtvas osas järgnevalt:
Ma usun ka kindlalt kõike, mis sisaldub Jumala sõnas, nii seda, mis on kirjas, kui ka Traditsiooni läbi meieni jõudnut, mille Kirik, kas piduliku kuulutuse või tavalise ja universaalse õpetusameti läbi esitab uskumiseks kui jumaliku ilmutuse osa. 
Ma ka aktsepteerin kindlalt ja pean kinni igast ja kõigist otsustest, mille Kirik esitab lõplikul viisil usku ja moraali puutuvate asjade kohta. 
Lisaks kuuletun ma enda tahte ja mõistuse religioosse allutamisega õpetustele, mille kas Rooma piiskop või piiskoppide kolleegium sõnastab autentse õpetusameti osana, isegi kui nad ei kavatse seda õpetust kuulutada lõpliku akti läbi.
Esimesed kaks lõiku viitavad Kiriku ilmeksimatule õpetusele, mis esitatakse kas osana jumalikust ilmutusest ning mida peab seega uskuma kui "Jumaliku ilmutuse osa" (esimene lõik), või mis esitatakse vähemalt kui jumaliku ilmutusega seotud õpetust, millest peab seega "kindlalt kinni pidama" (teine lõik). Kolmas lõik viitab paavsti või piiskoppide autentsele (see tähendab, autoriteetsele), kuid mitte ilmeksimatule õpetusele. 

Paavst õpetab ilmeksimatult ainult siis, kui ta täidab tingimused, mille esitas Vatikani I kirikukogu. Neid tingimusi on põhimõtteliselt kolm, ning need puudutavad õpetuse subjekti, objekti ja õpetamise viisi. Mis puudutab subjekti, siis paavst peab rääkima kui universaalse Kiriku ülemkarjane, ning mitte kõigest kui eraisik või kohalik piiskop; mis puudutab objekti, siis paavst peab rääkima usu või moraali teemal; ning mis puudutab õpetamise akti ennast, siis paavst peab defineerima doktriini lõpliku aktiga.

Katekismuse uue teksti õpetuslik kaal

Antud juhul ei ole raske ära tunda, et paavst Franciscus tegutses Kiriku ülemakarjase ametis, kiites heaks Katekismuse punkti nr 2267 ja nõudes selle sisestamist kõikidesse Katoliku Kiriku Katekismuse köidetesse, mis on mõeldud õpetusdokumendina tervele Kirikule. Ning ei näi olevat kahtlustki, et küsimuse all olev tekst tegeleb usu ja moraali küsimustega, kuna surmanuhtlus iseenesest puudutab moraali ning õpetus esitatakse eksplitsiitselt "evangeeliumi valguses" ning viienda käsu selgitamise kontekstis. Aga mis puudutab kolmandat tingimust, siis miski ei näi viitavat avalduse lõplikusele, mida on vaja ilmeksimatuse jaoks. Igal juhul lasuks tõendamiskohus neil, kes tahavad selles näha ilmeksimatut definitsiooni.

Aga see, et tegu ei ole ilmeksimatu õpetusega, ei tähenda veel, et see ei oleks autoriteetne. Tingimused autoriteetse (või autentse) paavstliku õpetuse jaoks ei ole nii karmid, nagu ilmeksimatu paavstliku õpetuse jaoks. Autentse õpetuse jaoks piisab paavstil esitada paavsti ametis usku või moraali käsitlev õpetus, isegi kui tegu ei ole lõpliku aktiga. Seega käskkiri, millega 2. augustil 2018 avaldati Katekismuse uus surmanuhtlust käsitlev tekst, on autentse paavstliku õpetuse akt, ning sellisena nõuab see kõigi usklike tahte ja intellekti relligioosset allumist.

Tahte ja intellekti religioosne alluvus

Tahte ja intellekti religioosse alluvuse loomus vastab autentse õpetusameti loomusele, mida ei ole esitatud lõpliku aktika: kuna õpetus on autoriteetne, nõuab see siirast sisemist nõustumist, aga kuna see ei ole lõplik, on nõustumise loomus tinglik. Teiste sõnadega, see on sarnasem arvamusele kui teadmisele, sest doktriin võetakse vastu kui tõene, aga teadlikkuses, et see võib valeks osutuda.  

Kuigi see religioosne alluvus on tavaliselt nõutud autentse õpetuse korral, võib teatud juhtudel sellest  legitiimselt loobuda. Kindlasti oleks läbematu ja ohtlik teha seda kõigest omaenda isikliku hinnangu alusel, aga nõusoleku andmisest peab loobuma, kui kõne all olev õpetus on selgelt vastuolus üldiselt teadaoleva dogmaga või Kiriku lõpliku doktriiniga. Asi on selles, et üksteist välistavate kohustuste korral peab valima rangema kohustuse; ning kohustus lõplikult nõustuda ilmeksimatu Kiriku muudetamatu doktriiniga on rangem, kui religioosne alluvus, mida peab osutama mitte-ilmeksimatule autentsele õpetusele. (Ning üksteist välistavatete väidetega pole võimalik samal ajal nõus olla).

Religioosse alluvuse kohustus Püha Isa autentsele õpetusele on seega väga sarnane laste kohustusele alluda oma vanematele. Just nii nagu lastel on kohustus kuuletuda kõigis asjus oma vanematele, välja arvatud siis, kui vanemad nõuavad neilt Jumala seaduse rikkumist, nii on ka katoliiklastel kohustus nõustuda kõigega, mida autentne paavstlik õpetusamet õpetab, välja arvatud siis, kui paavst peaks õpetama midagi, mis on vastuolus Jumala enda ilmutatud tõega või või tõega, mida Kirik on ilmeksimatult õpetanud seoses jumaliku ilmutusega. Ja just nii nagu lapsed peavad alluma Jumala kõrgemale seadusele isegi siis, kui see tähendab allumatust oma vanematele, nii peavad ka katoliiklased uskuma ja kinni pidama dogmadest ja Kiriku lõplikest doktriinidest, isegi kui see tähendab, et ei nõustuta teatud juhul autentse paavstliku õpetusega.

Traditsioonilise katoliikliku õpetuse õpetuslik kaal

Katoliku Kiriku traditsiooniline õpetus on see, et surmanuhtlus on põhimõtete tasandil legitiimne, mis tähendab, et see ei ole sisemiselt ebamoraalne. Ning see traditsiooniline õpetus on absoluutselt muudetamatu, sest see on Jumaliku ja katoliikliku usu dogma.

Dogma on doktriin, mis sisaldub jumalikus ilmutuses (Pühakirjas või Traditsioonis), ning mille Kirik on sellisena esitanud, kas pühaliku kuulutuse või tavalise ja universaalse õpetusameti läbi. Pühakiri õpetab selgelt surmanuhtluse põhimõttelist legitiimsust. Näiteks: "Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!" (1Ms 9:6). Samuti ei või ükski katoliiklane legitiimselt selle Pühakirja tõlgenduse vastu vaielda, sest kirikuisad ja Kiriku Doktorid on Pühakirja tõlgendamisel ühte meelt (eriti 1Ms 9:6 ja Rm 13:4 osas), kinnitades surmanuhtluse legitiimsuse põhimõtet kui õigluse küsimust. Ning katoliiklastel ei ole mitte kunagi lubatud tõlgendada Pühakirja vastuolus Isade üksmeelsele konsensusele, nagu Trento ja Vatikani I kirikukogu on kuulutanud. Enamgi veel, selline üksmeelne konsensus on piisav tõendus, et Kiriku õpetusamet on doktriini ilmeksimatult õpetanud kõikjal maailmas. Seega, surmanuhtluse põhimõtteline legitiimsus kui õigluse küsimus on jumaliku ja katoliikliku usu dogma. Ning kahelda jumaliku ja katoliikliku usu dogmas või seda eitada on hereesia.

Mida see tähendab Katekismuse uue teksti suhtes?

Katekismuse punkti nr. 2267 uus tekst on järgnev:
Surmanuhtlust kui seadusliku võimu õiguskaitsevahendit pärast õiglast kohtumenetlust  peeti tükk aega kohaseks reageeringuks teatud kuritööde raskusastmele, ning kuigi ekstreemseks, siiski aktsepteeritavaks vahendiks üldise hüvangu kaitsmisel.

Kuid täna eksisteerib aina kasvav teadlikkus sellest, et isiku inimväärikus ei kao isegi pärast väga tõsiste kuritööde toimepanemist. Lisaks on tekkinud uus arusaamine riigi kehtestatud karistusmeetmete tähendusest. Ning viimaks on välja töötatud efektiivsemad kinnipidamismeetodid, mis kindlustavad kodanikele kohase kaitse, kuid samal ajal ei jäta süüdlasi ilma lunastuse võimalusest.

Seega õpetab Kirik evangeeliumi valguses, et „surmanuhtlus on vastuvõetamatu, kuna see on rünnak isiku inimväärikuse ja puutumatuse vastu“, ning ta töötab otsustavalt surmanuhtluse kaotamise nimel üle maailma.
Seda uuendust käsitlevas Usudoktriini kongregatsiooni kirjas piiskoppidele väitis kardinal Ladaria, et see õpetus kätkeb endas "doktriini autentset arengut, mis ei ole vastuolus Õpetusameti varasemate õpetustega", mis saab tähendada ainult seda, et see ei eita surmanuhtluse põhimõttelist legitiimsust. Ta teadvustab ka, et "mineviku poliitilises ja sotsiaalses olukorras võis surmanuhtlus olla aktsepteeritav vahend üldise hüve kaitsmiseks", mis näib ütlevat, et seda teksti ei tohiks mõista moel, et surmanuhtlus on oma loomuselt ebamoraalne. Sest kõik, mis on oma loomuselt ebamoraalne, ei ole mitte kunagi mitte mingitel tingimustel õigustatav, ei minevikus, olevikus ega tulevikus. Enamgi veel, viidatakse efektiivsemate vanglate tekkimisele kaasaegses ühiskonnas kui ühele põhjustest, miks anti välja uus õpetus, mis näib lubavat, et surmanuhtlus võis olla õigustatud enne paremate vanglate tekkimist, millisel juhul võib eeldada, et see võib olla endiselt õigustatud vähem arenenud ühiskondades ning võib olla uuesti õigustatud, kui vanglasüsteem rohkem arenenud ühiskondades alla käib. Ja ükskõik mis, mis võib kunagi õigustatud olla, ei saa olla loomu poolest ebamoraalne.

Teiselt poolt on väidet, et surmanuhtlus on vastuvõetamatu just seetõttu, et "see on rünnak isiku inimväärikuse ja puutumatuse vastu", raske mõista ühelgi muul moel, kui võtta seda väitena, et see on loomu poolest ebamoraalne. Sest kindlasti on alati ja kõikjal ebamoraalne rünnata isiku inimväärikust ja puutumatust. Sarnane on ka paavst Franciscuse varasem märkus, millele viidati kirjas piiskoppidele: "Surmanuhtlus tähendab hukkamise viisist sõltumata julma, ebainimlikku ja alandavat käitumist". Jällegi, kindlasti on alati ja kõikjal ebamoraalne käituda inimestega moel, mis on julm, ebainimlik ja alandav.

On seega keeruline hoiduda järeldusest, et see tekst kannatab tõsise ebamäärasuse all (niivõrd, kuivõrd see tundub olevat avatud mitmetele eri tõlgendustele) või on isegi seosetu (niivõrd, kuivõrd see näib kinnitavat üksteisele vastukäivaid väiteid). Kuid igal juhul on katoliiklased kohustatud edasi uskuma, et surmanuhtlus on põhimõtteliselt legitiimne, kuna see on jumaliku ja katoliikliku usu dogma; ning nõudmise tõttu allutada enda tahe ja intellekt religioosselt Püha Isa autentsele õpetusele, peaksid katoliiklased nii kaua, kuni teistsugused tõlgendused on võimalikud, hoiduma Katekismuse uue teksti tõlgendamisest moel, mis oleks vastuolus traditsioonilise dogmaga.

No comments:

Post a Comment