Thursday, September 13, 2018

Dorothy Day: meie aja ideaalne pühak

Mitte midagi Dorothy Day (1897-1980) noorusaja elus ei viidanud sellele, et 21. sajandil võidaks avada tema pühakuks kuulutamise protsess. Temas oli alati salajane igatsus spirituaalse tõe järgi, kuid aastaid eiras ta seda väga edukalt: ta oli boheemlane ja sotsialistlik aktivist, tähistas veebruarirevolutsiooni toimumist Venemaal, istus tsiviilallumatuse eest mõned korrad lühidalt vangis, oli mitmes õnnetus armuafääris, lasi enda sündimata lapse abordi teel tappa (mida ta hiljem nimetas enda elu "suureks tragöödiaks"), kaalus mitu korda enesetappu ning astus lõpuks tsiviil-liitu mehega, kes keeldus tunnistamast abielu institutsiooni. Paradoksaalsel kombel sai just sellest tema pöördumise otsene põhjus, ning mehest lahku minnes algas tema elu pikk ja rõõmuküllas periood, mis põhines vaeste teenimisel.

Kuigi Day arvas, et pärast aborti on ta steriilne, avastas ta 1925. aastal üllatusega, et on rase. Talle tundus, et Jumal andis talle teise võimaluse emaks saada. Ta on selle kohta kirjutanud lihtsasti,
„Ükski inimalgatus ei suudaks vastu võtta ega eneses hoida nii suurt armastust ja rõõmu, mida ma tihti tundsin pärast oma lapse sündi. Koos sellega tuli vajadus kummardada, austada.“ 
Ning veel, et üksnes aeglaselt koitis talle, kuidas
"Kummardamine, adoratsioon, tänu andmine, palve - need on kõige üllamad teod, milleks inimesed selles elus võimelised on."
Ning Dorothy Dayst sai kristlane. Tal oli alati olnud sügav sotsiaalne südametunnistus, kuid nüüd andis katoliku usk talle põhja, mille pinnalt see impulss täielikult välja elada ning armastada ühiskonna põhjakihti terve oma ülejäänud elu. Enne ja pärast teist maailmasõda aitas ta Ameerikas asutada "külalislahkuse majasid", mis tähendas "kõige väiksemate vendade" praktilist armastamist: seal pakuti peavarju vaimselt haigetele, hulkuritele, ühiskonda sobimatutele. Selliseid maju leidub siiani maailma eri paigus nind Day elas ka ise seal, jagades enda tuba külalistega. Day mõtles sellest majast alati perekondlikes terminites:
"Me usume, et on hädavajalik anda neile, kes meie juurde tulevad, perekondlikuse tunne. Me usume, et turvatunne on sama vajalik, nagu leib ja peavari ... meie hulgas on inimesi igast rahvusest ja igas eas, 18-nest kuni 72-ni. Mõned on olnud meiega viis aastat ja ilmselt surevad siin. Mõned on olnud meiega kõigest mõned kuud ... paljud on töötud ning me peame nende eest hoolt kandma nii, nagu me hoolitseksime pereliikme eest, kes tööd ei leia."
Ning teiselt poolt teadis Dorothy Day, mida vastata inimestele, kelle meelest "kristlased muretsevad rohkem selle pärast, mida inimesed voodis teevad, kui selle pärast, et kõigil oleksid voodid", nagu kirjutab temast Dan Hitchens. Tänu tema tööle sai lugematul arvul inimesi õhtul voodisse puhkama heita, kuid Day sai väga hästi aru, et see, mida voodis tehakse, võib inimese õnne või viletsuse seisukohalt isegi fundamentaalsem olla. Ta kirjutas,
"Oma pikas elus olen ma näinud nii hävitavaid tagajärgi, sellist enesetapus lõppevat meeleheidet, sellist inimviletsust, et ma ei saa teisiti kui pean seksuaalmoraali kokkuvarisemise hukka mõistma. Lõppude lõpuks hõlmab see elu ennast."
Ta mõtles nähtavasti üsna palju selle küsimuse üle ning tal oli seksuaalmoraali kokkuvarisemise kohta oma teooria. Ta arvas, et kaasaja inimeses, kellel ei olnud vaja teha palju füüsilist tööd ja kes koges harva perekonna ja sõpruse õrnust, äratas seksuaalsus "mingi müstilise, sügava, tähendusrikka jõu. Ta soovib olla kellegi oma. Paremuselt teine asi, kasvõi orgasmi hetkeks, on olla valitsetud millegi endast kõrgema poolt."

Teises kohas kirjutas ta jälle, "Saatanale meeldib simuleerida seda, mis on hea. Talle meeldib pakkuda seda, mida tõeliselt pakub Jumal" - see tähendab, seksuaalset perverssust armastuse asemel, mis on harmoonias Jumala loova jõuga.

Veel kirjutas Day,
"Mees ja naine on kaasloojad. Selles seisneb nende suur väärikus. Seks oma naudingus, rõõmus, enda "heaolus" - pilt, mille abil läbi terve Vana Testamendi kirjeldatakse Taeva õndsust - on lähim Jumalale, mida saame kogeda. Seks on meie elus tohutu jõud, ja kui seda ei kontrollita, saab sellest ohjeldamatu himurus, mille all naisest saab ohver, kes kõige rohkem kannatab. Kui mees võtab endale õiguse kasutada seksi üksnes naudinguks, lõigates selle ära tema loovast aspektist kunstlike sündide reguleerimise vahenditega, perverssete tegudega, eitab ta Loova Jumaluse absoluutset ülimuslikkust." 
"Külalislahkuse majadest" oli väga raske saada välja visatud - kuid üks kord Day siiski viskas kellegi välja. Need olid noored boheemlased, kes olid kasutanud printimistarvikuid ebasündsa ajakirja jaoks, mille pealkiri oli "F*** you". Sõnakasutus šokeeris teda. Ta kirjutas enda päevikusse: "See näitab põlgust elu enda allika suhtes". Rüvetada seksuaalakti, ükskõik kas sõnas või teos, oli tema meelest nagu teatud sorti enesevigastamine. "See saab olla üksnes seksi vihkamine, mille pärast nad räägivad sellisel moel, ja miks nad on nii eksplitsiitsed vahekorra ja suguorganite kui naudinguvahendite suhtes ... see ei ole elu austamine, see ei ole armastus perekonna, mehe ja naise ja lapse vastu."

Dan Hitchens tuletab meelde, et see ei olnud kellegi karm ja halastamatu idealism, kes ei tea elu keerukustest midagi. Ta juhib tähelepanu sellele, kuidas Dorothy Day kirjad kirjeldasid kirglikku füüsilist pühendumust mehele, kellega ta lapse sai. Aga kõik see kadus kirjadest väga äkitselt, kui Dayst sai kristlane. Ning see ei asendunud mingisuguse müstilise ekstaasiga, vaid detailidega igapäevasest armastusest - toidu kohaletoimetamisest, küttearvetest, teadetest korterist väljatõstmise kohta. Alles siis, kui läänemaailmas puhkes seksuaalrevolutsioon, naases Day selle teema juurde.

Muidugi on oht seksuaalmoraali kokkuvarisemisest rääkides jääda üleliia negatiivseks ning unustada ära, et moraaliseadus ei ole oma olemuselt piirang, vaid moraaliseadus on midagi iseenesest head. Elizabeth Anscombe on kirjutanud, "Kui see, et universaalset üksteisest hoolimist ei saavutata [kontratseptiivide kasutamisega], jääb ainsaks vastuväiteks, siis on see üsna vilets väljavaade. Sest see on nagu hirm suguhaiguste ees, mis on vastuväide, mis ei suuda inimesi liigutada või inspireerida nii, nagu positiivne karskuse ideaal suudab. Kristlik Kirik on õpetanud sellist karskuse ideaali."

Ka Dorothy Day oli teadlik sellest, et karskus ei ole piirang, vaid on positiivne ideaal, mille poole püüelda. Ta uskus, et on võimalik armastada teise inimese naiselikkust või mehelikkust, tahtmata seda mingil moel omastada. Ühes essees jutustas ta ümber Maksim Gorki loo "Kakskümmend kuus meest ja tüdruk", mis jutustab pagarite grupist, kelle elusid valgustab ilus tüdruk, kes nende kohal asuvas poes elab.
"Nende jaoks oli ta puhtuse võrdpilt, ning neile ei tulnud pähegi temaga "olla". Nad armastasid teda kui ainsat ilu märki enda vaevalises elus, ning nad rõõmutsesid sellest, kui tema kiirgav ja pilvitu nägu neile aeg-ajalt pilgu heitis, kui nad tööd rügasid. Kuid saabus päev, kui mehel väljastpoolt, kes ei taganenud enda lähenemiskatsetes, niiöelda näkkas, ning pilt hajus ja mehed vajusid tagasi enda igapäevase elu nüridusse ja inetusse, kuna neid ei külastanud enam nägemus puhtusest."
Seksuaalsus annab Jumalale au nii abielus kui tsölibaadis, kuid tõeliselt täitub see alles igaveses elus. Day uskus, et armastus mehe ja naise vahel on ettevalmistav olek Taeva õndsusele, kus saab täidetud kõik, mida me ihkame. Ning ta tsiteeris püha Augustinust, teist räpase minevikuga pöördunut: "Mis muud on mul maa peal, kui Sina, ja mida muud igatsen ma Taevas peale Sinu?"

No comments:

Post a Comment