Friday, October 5, 2018

Märkmeid sinodilt: peapiiskop Chaput kõne

3. oktoobril algas Roomas noorteteemaline piiskoppide sinod, mis on piiskoppide nõuandev kogu paavstile.

Esitame peapiiskop Charles Chaput 4. oktoobril sinodil peetud kõne










Vennad,

mind valiti sinodi alalisse nõukogusse kolme aasta eest. Siis paluti mul koos teiste liikmetega pakkuda välja teemasid käesoleva sinodi jaoks. Minu nõuanne oli keskenduda 8. psalmile. Me kõik teame seda teksti: "Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?"

Kes me oleme loodud olenditena, mida tähendab olla inimene, miks me peaksime arvama, et meil üldse on mingit erilist väärikust - need küsimused on alati kõigi meie rahutuse ja konfliktide taga. Ning vastust neile küsimustele ei leia me mitte ideoloogiates või sotsiaalteadustes, vaid üksnes Jeesus Kristuse, inimese lunastaja isikus. See tähendab muidugi, et me peame sügavaimal tasandil aru saama, miks me lunastust üldse vajame. 

Kui meil ei ole enesekindlust kuulutada Jeesust Kristust ilma kõhkluste ja vabandusteta igale põlvkonnale, eriti noortele, on Kirik lihtsalt veel üks eetiliste vagatsemiste signaliseerija, mida maailm ei vaja. 

Selles valguses loen ma instrumentumi [sinodit ettevalmistav dokument] neljandat peatükki, paragrahve 51-63 sügava huviga. Peatükis kirjeldatakse hästi antropoloogilisi ja kultuurilisi väljakutseid, mis meie noorte ees seisavad. Tõepoolest, tänapäeva probleemide kirjeldamine ja vajaduse rõhutamine olla noortele nendega vastakuti seismisel toeks, on instrumentumi üldine tugevus. Aga ma usun, et paragrahv 51 on eksitav, kui ta räägib noortest inimestest kui "iga ajastu valvuritest ja seismograafidest". See on petlik meelitus, mis varjab täiskasvanute usalduse kaotust meie vastuvõetud uskumuste jätkuva ilu ja väe suhtes. 

Reaalsuses on noored inimesed liiga tihti ajastu produktid, keda on osaliselt kujundanud nende vanemate ja õpetajate sõnad, armastus, usaldus ja tunnistus, kuid tänapäeval palju sügavamalt kultuur, mis on nii sügavalt ahvatlev kui olemuslikult ateistlik. 

Usukogukonna vanematel on ülesanne anda evangeeliumi tõde edasi ajast aega, kompromissidest ja moonutamistest kahjustamata. Kuid siiski on minu põlvkonna juhid meie peredes ja Kirikus liiga tihti selle kohustuse kõrvale lükanud, põhjuseks kombinatsioon ignorantsusest, argpükslikusest ja laiskusest noorte inimeste kujundamisel, et nad kannaksid usku edasi tulevikku. Noorte elude kujundamine vaenuliku kultuuri keskel on raske töö. Vaimulike seksuaalsete ahistamiste kriis on just selle enesekesksuse ja segaduse tulemus, mis minu eluajal Kirikusse toodi, isegi nende seas, kelle ülesandeks on õpetada ja juhtida. Ning lapsed - meie noored inimesed - on selle eest maksnud. 

Viimaks, see, mida Kirik peab tõeks inimseksuaalsuse kohta, ei ole komistuskivi. See on ainus tõeline tee tervikliku ja õnneliku elu suunas. Ei ole olemas sellist asja nagu "LGBTQ katoliiklane" või "transsooline katoliiklane" või "heteroseksuaalne katoliiklane", justkui meie seksuaalsed ihad defineeriksid, kes me oleme; justkui need määratlused kirjeldaksid eraldiseisvaid kogukondi erineva, kuid võrdse terviklikkusega tõelise kirikliku kogukonna sees, Jeesus Kristuse ihus. See ei ole Kiriku elus kunagi tõsi olnud, ega ole ka praegu. Sellest järgneb, et "LGBTQ" ja sarnast keelt ei tohiks Kiriku dokumentides kasutada, sest see vihjab, nagu need oleksid tõelised, autonoomsed grupid, ning Kirik lihtsalt ei kategoriseeri inimesi sellisel moel. 

Selgitamine, miks katoliiklik õpetus inimseksuaalsuse kohta on tõde, ning miks see on ülendav ja halastav, näib olevat ükskõik millise antropoloogilise küsimuse arutlemise juures olevat otsustava tähtsusega. Kuid siiski puudub see kahetsusväärsel kombel sellest peatükist ja tervest dokumendist. Ma loodan, et sinodi isade sisseviidavad parandused tegelevad sellega. 

No comments:

Post a Comment