Wednesday, February 27, 2019

Püha Peetrus Rooma kunstis: patukahetsuse ja usalduse õppetunnid

Kirjutab Kristel Kaar

22. veebruaril tähistasime meie katedraali ühe kaitsepühaku, apostel Peetruse troonipüha. Peetrusest on palju räägitud ja ilmselt igaüht on tema eeskuju mõjutanud erinevalt. Minu jaoks isiklikult on üks tema kõige ilusamaid omadusi võime siiralt ja südamest kahetseda - tal oli olemas see, mida võiks nimetada südametunnistuse anniks.

Ehkki ta karakter polnud just "kergemate" killast, järgnes ta tegudele alati põhjalik südametunnistuse läbikatsumine. Ta sai ka päriselt aru, et ei ole võimeline armastama Jeesust täiuslikult (agape), vaatamata oma suurejoonelistele lubadustele ja pingutustele.

Milline oli püha Peetrus patukahetsejana ja mida ta võiks meile õpetada? Kuna üks pilk räägib rohkem kui tuhat sõna, siis on võimalus tutvuda ajatute maalidega, mis kujutavad just püha Peetrust ja mis asuvad või asusid kunagi Igaveses Linnas.

1600. aastal, mil Rooma kogunesid tuhanded palverändurid, tähistamaks paavsti väljakuulutatud juubeliaastat, maalis noor Bolognast pärit Guido Reni vast ühe kõige liigutavama portree pühast Peetrusest patukahetsejana. Reni maalil on pühak kujutatud vaatajaga samas suuruses, kutsudes teda otseselt järgima oma eeskuju.

Püha Peetruse käsi puhkab paljastatud rinnal, andes tunnistust tema avatud südamest. Ta näib kogu oma olemusega lausuvat neid sõnu, mida miljonid katoliiklased kordavad iga päev: "Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa." Kuid kui palju suudab üks lihalik süda kahetseda? 

Püha Peetrus, ehkki usaldades Jeesuse halastust, on sellegipoolest sügavalt teadlik oma patust. Ta silmad on pööratud taevase valguse poole - sinna, kust tuleb andeksandmine -, samas veerevad mööda ta põski alla kahetsuse pisarad.

See intiimne portree kahetsevast Peetrusest oli tollal vaid üks paljudest, mille Reni "apostlite printsist" maalis ühe Rooma prelaadi tellimusel. Reni jäi pärast seda Rooma aastateks, maalides lisaks "Püha Peetruse ristilöömise". Kahetseva Peetruse portree aga osutus täpselt selliseks, mis võis mõjutada ühe uhke prelaadi südant, kui ta oma maise külluse keskel meie apostlist möödus. 

Roomas on võimalik näha veel järgmist haaravat stseeni meie pühaku elust - Giotto di Bondone 1310. aastast pärinevat mosaiiki, kus Jeesus päästab Peetruse, kui see poolel teel Jeesusele järgnedes kaotab oma usu ja hakkab uppuma. Peetrus haarab Jeesusel käest, kes vaatab rahulikult meie poole, samas kui torm merel vaibub.

See fantastiline mosaiik telliti vana Püha Peetruse basiilika tarbeks. Kui 16. sajandi lõpus valmis uus, praegune basiilika, hävis ehituse käigus suur osa mosaiigist. 

Giotto di Bondone "Navicella" 1628. aastast pärit mosaiigi täissuuruses koopia, mis asub Vatikanis

Mosaiik telliti 13. sajandi lõpus - ajajärgul, mil Kirik oli sügavas kriisis. Mosaiigil näeme purjedega kaluripaati, mis sümboliseerib maapealset Kirikut ja mille "kapteniks" siinilmas on selle Kiriku pea - püha Peetrus ja kõik tema ametijärglased. Mosaiigi valmimise ajal oli paavsti võim nii nõrk, et ta oli sunnitud Roomast lahkuma ja aastatel 1309-1376 pelgupaika otsima Avignonist Prantsusmaal. Tervelt 67 aastaks jäid paavstid Avignoni "vangipõlve". Selles kontekstis on "Navicella" eriti märgiline, kuna see 1310. aasta paiku valminud teos sisendas keerulistel aegadel lootust, et Kristuse abiga on nii Kirik kui ka paavstivõim lõppude lõpuks "uppumatud". 

11 figuurist, keda näeb redutamas paadis samal ajal, kui Jeesus päästab Peetrust, arvatakse paadi tagaosas aeru käes hoidev figuur olevat püha Paulus. Me kõik teame, et Paulust selles stseenis tegelikult paadis olla ei saanud; tema pöördumine tuli alles aastaid hiljem. Sestap on tema kujutamine Giotto poolt (kui see on ikka Paulus) sümboolne. Ta justkui püüaks uppuvat laeva "tüürida" rahututel vetel. Nii on me apostlid Peetrus ja Paulus lõppude lõpuks ka siinsel mosaiigil koos - küll pisut erinevates rollides.

Giotto mosaiigiga seoses on teada veel järgmine lugu. 29. jaanuari õhtul 1380. aastal, kui parajasti loeti vesprit, oli tuntud müstik, püha Siena Katariina palvetamas sellesama mosaiigi ees, kui ta äkitselt tundis, justkui laev mosaiigilt vajunuks väljakannatamatus raskuses tema õlgadele. Pärast seda juba varem askeesist nõrgestatud Katariina tervis halvenes kiiresti. Ta ei suutnud enam kõndida ja suri kolm kuud hiljem Roomas kõigest 33-aastasena. Tema viimased sõnad olid: "Jumal, sinu kätte annan ma oma hinge ja vaimu". Kuid me ei peaks selle stseeniga seoses tundma liiga suurt kurbust, sest kogu püha Katariina elu oligi täidetud lootusega pääseda päriselt Jeesuse juurde.

Kuid mõeldes mosaiigil kujutatust....

Kas pole mitte püha Peetrus meile nii lähedane oma inimlikus nõrkuses, kui ka meie ise ei suuda sageli uskuda, usaldada Tema armu? Ja seda isegi juhul, kui Jeesus meid kuuldavalt kutsub: "Tule!" - nii nagu ta kutsus pühakirjas Peetrust? 

Samas näeme Peetrust varmalt haaramas Jeesuse käest, otsides päästet - ainukest turvapaika. See stseen justkui ütleks meile, et kui usku ja usaldust on ka kõigest näpuotsatäis, ei ole me veel päriselt kadunud. Saame alati uuesti alustada ja jätkuvalt Ta kutsele järgneda. "Navicella" muuseas tähendab tõlkes väikest laeva, laevukest. Ja see laevuke ongi me Kirik rahututel vetel.

Samas võib mõelda ka nii, et Peetrus oli ainuke apostlitest, kes üldse söandas minna lainetele kõndima. Kuid isegi siin annab Jeesus apostlitele märku, et paadis ongi nad Tema käe all igati hoitud.

Kardinal Baronius, kellele oli usaldatud vastvalminud Püha Peetruse basiilika dekoratsioonide eest hoolitsemine, otsustas lisaks Giotto mosaiigi fragmentide säilitamisele tellida vaimulike tarbeks veel ühe samal teemal maali. 



Maali originaali tellis kardinal Baronius Bernardo Castellolt ning selle praegune versioon pärineb Giovanni Lanfrancolt 1627. aastast. Kui Giotto mosaiigil on torm juba vaibunud, siis siin on nii torm kui ka äärmiselt hirmunud püha Peetruse päästmine täies hoos. Jüngrid klammerduvad üksteise külge, samas kui Jeesus, võttes Peetrusel käest, osutab sõrmega taevasse, millel ilmneb esimesi selginemise märke.

See dünaamilise sisuga maal, mis telliti spetsiaalselt Püha Peetruse basiilikas teenivate vaimulike tarbeks, pidi neile andma edasi selge sõnumi, et kirikusse, st "laeva", sisenedes tuleb kahtlused ukse taha jätta. Sest kui karjased ei ole endas kindlad, siis mis saab nende lammastest?

"Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid "Tõesti, sina oled Jumala poeg." (Mt 14:31-33)

No comments:

Post a Comment