Tuesday, March 12, 2019

Kardinal Mülleri usumanifest

8. veebruaril 2019 avaldas kardinal Gerhard Ludwig Müller (Usudoktriini kongregatsiooni prefekt 2012-2017) personaalse usumanifesti. Avaldame usumanifesti tõlke.

Inglise keelest tõlkis Heido Trofimov, toimetas Ingmar Kurg.















"Teie süda ärgu ehmugu!" (Johannese 14:1)

Seistes silmitsi leviva ebakindlusega usudoktriini suhtes on paljud katoliku kiriku piiskopid, preestrid, orduinimesed ja ilmikud palunud mul anda avalik tunnistus ilmutustõe kohta. Karjaste põhiülesanne on juhatada nende hoolde usaldatud inimesi lunastuse teel. See saab õnnestuda üksnes siis, kui nad teavad seda teed ning käivad ise sellel. Siinkohal kehtivad apostli sõnad: "Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud" (1Kr 15:3). Tänapäeval on palju kristlasi, kes polegi teadlikud usu põhialustest ja nii kasvab oht eksida igavese elu teelt. Ent kiriku ülesandeks jääb juhatada inimkond Jeesuse Kristuseni, rahvaste valguseni (Lumen gentium 1). Selles olukorras kerkib üles orientiiri küsimus. Katoliku kiriku katekismus on "usudoktriini kindel norm" (Fidei depositum IV), nagu on kinnitanud püha Johannes Paulus II. See kirjutati eesmärgiga tugevdada vendade ja õdede usku, mille "relativismi diktatuur" on suure kahtluse alla seadnud.

1. Üks ja kolmainus Jumal, ilmutatud Jeesuses Kristuses

Kõigi kristlaste usk väljendub pühima Kolmainsuse tunnistamises. Ristimises Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse on meist saanud Jeesuse jüngrid, Jumala lapsed ja sõbrad. Üheainsa Jumala kolme isiku eristamine (Katoliku kiriku katekismus 254, edaspidi KKK) märgistab jumalausu ja inimesepildi põhimõttelist erinevust teiste religioonide suhtes. Vaimulaadide erinevused saavad nähtavaks Jeesuse kui Kristuse tunnistamises. Tema on tõeline Jumal ja tõeline inimene, saadud Pühast Vaimust ja ilmale toodud neitsi Maarjast. Lihakssaanud Sõna, Jumala Poeg on maailma ainus Päästja (KKK 679) ning ainus Vahemees Jumala ja inimese vahel (KKK 846). Seepärast nimetab Johannese esimene kiri antikristuseks seda, kes eitab Tema jumalikkust (1Jh 2:22), kuna Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on igavikust olemusühtsuses Jumalaga, Tema Isaga (KKK 663). Me peame vastu seisma iidsetesse hereesiatesse tagasilangemisele, milles nähti Jeesust Kristust üksnes hea inimese, venna ja sõbrana, prohveti või moraaliõpetajana. Ta on ennekõike Sõna, kes oli Jumala juures ja on Jumal, Isa Poeg, kes võttis enda peale inimloomuse, et meid lunastada ning kes tuleb tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Üksnes Teda kummardame üheskoos Isaga ja Püha Vaimuga kui ühtainsat ja tõelist Jumalat (KKK 691). 

2. Kirik

Jeesus Kristus rajas Kiriku lunastuse nähtava märgina ja vahendina, mis saab kuju katoliku kirikus (KKK 816). Kristus andis enda Kirikule, mis sündis "ennast ristile andnud Kristuse küljest" (KKK 766), sakramentaalse tähenduse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi lõpliku täideviimiseni (KKK 765). Kristus kui pea ja usklikud kui keha liikmed on üks ja sama müstiline isik (KKK 795), mistõttu Kirik on püha, kuna ainus Vahemees on rajanud selle nähtava struktuuri ja hoiab katkematuna alal (KKK 771). Sakramentide pühitsemise teel vahendab Kirik Kristuse lunastustööd ajas ja ruumis kohalolevaks, eelkõige euharistiaohvris, pühas missas (KKK 1330). Kirik annab jumalikku ilmutust edasi Kristuse autoriteediga, mis hõlmab kõiki usudoktriini elemente, "kaasa arvatud kõlblusõpetuse, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ega järgida õndsusttoovaid usutõdesid" (KKK 2035).

3. Sakramentaalne kord

Kirik on kõikehaarav õndsussakrament Jeesuses Kristuses (KKK 776). Kirik ei peegelda mitte ennast, vaid Kristuse valgust, mis särab tema palgeil. Kuid see juhtub üksnes siis, kui orientiiriks saab Jeesuses Kristuses avaldatud tõde, mitte enamiku arvamus või ajastu vaim. Kristus ise on usaldanud armu ja tõe täiuse katoliiklikule kirikule (KKK 819) – Tema ise on kohal Kiriku sakramentides.

Kirik ei ole inimloodud ühendus, mille struktuuri määrasid omatahtsi selle liikmed. Kirik on jumaliku päritoluga. "Kristus ise on Kiriku ameti kandja. Ta seadis sisse teenimisametid ja andis ametikandjatele meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi" (KKK 874). Endiselt kehtib apostli manitsus, et neetud on igaüks, kes kuulutab mingit teist evangeeliumit, "kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks" seda (Gl 1:8). Usu vahendamine on lahutamatult seotud vahendaja inimliku usaldusväärsusega, kes aga mõnel juhul on hüljanud nende hoolde usaldatud inimesed, neis ebakindlust tekitades ja nende usku tõsiselt kahjustades. Pühakiri saab kätte need, kes ei kuuletu tõele ja järgivad omaenda himusid, mis nende kõrvu kõditavad; need ei salli tervet õpetust (2Tm 4:3-4).

Kiriku õpetusameti ülesanne on "kaitsta Jumala rahvast segaste õpetuste ja kõrvalekallete eest", et Jumala rahvas "tunnistaks eksimusteta tõelist usku" (KKK 890). See on eriliselt tõsi kõigi seitsme sakramendi kohta. Püha euharistia on "kogu kristliku elu allikas ja samas ka kõrgpunkt" (KKK 1324). Armulaud, mille läbi Kristus hõlmab meid enda ristiohverdusse, tõmbab meid kõige vahetumasse osadusse Temaga (KKK 1382). Seega Pühakiri manitseb seoses püha armulaua vastuvõtmisega: "Kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu" (1Kr 11:27). "Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne armulaua vastuvõtmist võtma vastu meeleparanduse sakramendi" (KKK 1385). Sakramendi sisemisest loogikast lähtuvalt on arusaadav, et püha armulauda ei saa viljakalt vastu võtta lahutatud abieluinimesed, kes on astunud uude tsiviilabiellu, kuid kelle sakramentaalne abielu on kehtiv Jumala silmis, nagu ka need kristlased, kes ei ole täies osaduses katoliku usu ja kirikuga, või ka kõik need, kes ei ole korrakohaselt ette valmistatud (KKK 1457) – niisugustena armulaual käimine ei ole neile päästmiseks. Sellele tähelepanu juhtimine on kooskõlas vaimulike halastustegudega.

Pattude pihtimine meeleparanduse sakramendi kaudu vähemalt kord aastas on kiriku üks käskudest (KKK 2042). Kui usklikud enam ei pihi oma patte ega saa kogeda pattude andeksandmist, läheb pääsemine tühja; tõepoolest sai Jeesus Kristus inimeseks, et meid lunastada meie pattudest. Ka pärast ristimist sooritatud surma- ja andeksantavate pattude kohta kehtib andeksandmise vägi, mille ülestõusnud Issand on andnud vahendada apostlitele ja nende järeltulijatele piiskopi ja preestri ametis. Tänapäevane pihtimispraktika aga osutab sellele, et usklike südametunnistust ei ole piisavalt kujundatud. Jumala halastus on meile kingitud, selleks et me võiksime täita Tema käske, et saada üheks Tema püha tahtega, ent mitte selleks, et põgeneda meeleparanduskutse eest (KKK 1458).

"Preester jätkab lunastustööd maa peal " (KKK 1589). Preestri ordineerimine "annab talle püha meelevalla" (KKK 1592), mis on asendamatu, kuna selle läbi saab Jeesus sakramentaalselt kohalolevaks oma lunastustegudes. Seega valivad preestrid tahtlikult tsölibaadi kui "märgi uuest elust" (KKK 1579). See on enese andmine Kristuse ja Tema saabuva kuningriigi teenistusse. Pidades silmas selles teenistuses ordinatsiooni vastuvõtmist kolmes astmes, "tunneb kirik ennast seotuna Issanda enese tehtud valikuga. Seepärast ei ole naiste ametisse pühitsemine võimalik" (KKK 1577). Mõistaandmine, nagu oleks see võimatus mingil moel naiste diskrimineerimise vorm, näitab üksnes arusaamise puudumist selle sakramendi kohta, mis ei käsitle maist võimu, vaid Kristuse, Kiriku peigmehe esindamist. 

4. Kõlblusseadus

Usk ja elu on teineteisest eraldamatud, kuna usk lahus tegudest on surnud (KKK 1815). Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu ja viib inimese tõotatud õndsusele (KKK 1950). Järelikult on jumaliku ja loomupärase kõlblusseaduse tundmine vajalik, et „teha head ja see eesmärk saavutada“ (KKK 1955). Selle tõe aktsepteerimine on hädavajalik kõigile hea tahtega inimestele, kuna see, kes sureb surmapatus ilma kahetsemiseta, on igavikuliselt Jumalast lahus (KKK 1033). See viib praktiliste järeldusteni kristlaste elus, mida tänapäeval tihti ignoreeritakse (KKK 2270-2283; 2350-2381). Kõlblusseadus ei ole koorem, vaid osa vabastavast tõest (Jh 8:31), mille toel kõnnib kristlane lunastuse teel ja mida ei tohi relativiseerida. 

5. Igavene elu

Paljud küsivad täna, millisel eesmärgil kirik ikka veel eksisteerib, kui isegi piiskopid eelistavad olla pigem poliitikud kui kuulutada usuõpetajatena evangeeliumi. Kiriku rolli ei tohi lahjendada triviaalsustega, vaid tuleb kõneleda kiriku ainuomasest eesmärgist. Igal inimolendil on surematu hing, mis surmaga lahutatakse kehast ning mis ühineb kehaga taas suurel ülestõusmise päeval (KKK 366). Surm muudab lõplikuks inimese otsuse olla kas Jumala poolt või vastu. Kõik peavad silmitsi seisma vahetult järgneva kohtumõistmisega kohe pärast surma (KKK 1021). Seejärel on vajalik kas puhastumine või jõuab inimene otse taevalikku õndsusesse ning tal lubatakse näha Jumalat palgest palgesse. On olemas ka kohutav võimalus, et inimene jääb Jumala vastaseks kuni viimse lõpuni, ning, lükates lõplikult tagasi Tema armastuse, "astub igavikulisse äraneetusesse kohe ja alatiseks" (KKK 1022). "Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta" (KKK 1847). Põrgukaristuse igavikulisus on kohutav reaalsus, mis – vastavalt Pühakirja tunnistusele – saab osaks kõigile, kes "surevad surmapatu seisundis" (KKK 1035). Kristlane läheb läbi kitsast väravast, sest "lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse" (Mt 7:13). 

Vaikida sellest ja teistest usutõdedest ning inimesi sel kombel õpetada on suurim pettus, mille eest katekismus jõuliselt hoiatab. See on kiriku viimne proovilepanek, milles viiakse paljud inimesed religioossesse eksitusse, mis on nende "usust taganemise hind" (KKK 675); see on Antikristuse eksitus. "Ta petab igasuguse ülekohtuga neid, kes hukkuvad, sellepärast, et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud" (2Tes 2:10).

 6. Üleskutse

Töölistena Issanda viinamäel on meil kõigil kohustus neid alustõdesid meelde tuletada, hoides kinni sellest, mida me ise oleme vastu võtnud. Me tahame julgustada astuma kindlameelselt Jeesuse Kristuse järel, et pälvida igavene elu, järgides Tema käske (KKK 2075). 

Palugem Issandat, et ta laseks meil mõista, kui suur on katoliikliku usu kingitus, läbi mille on avatud uks igavesse ellu. "Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega" (Mk 8:38). Me oleme seega pühendunud usu tugevdamisele, tunnistades usku, kelleks on Jeesus Kristus ise. 

Püha Paulus kõneleb ka meile, ning eriti meile, piiskoppidele ja preestritele, kui ta manitseb oma kaaslast ja ametijärglast Timoteost: "Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!" (2Tm 4:1-5).

Palugu Maarja, Jumalaema, meile armu, et me jääksime kõikumatult ustavaks tunnistusele Jeesuse Kristuse tõest. 

Ühendatud usus ja palves, kardinal Gerhard Müller, aastail 2012-2017 Vatikani Usudoktriini kongregatsiooni prefekt

2 comments:

  1. Lgp. Toimetaja.
    Mòni aega tagasi oli meil vàikeses ringis isand Ingmar Kurega mòtetevahetus. Teie poolse tòlketòòga ùhenduses paistab isanda keelelise toimetaja(mida ma julgen arvata hoiak làhtub tema eklesioloogilistest hoiakutest) kaastòò peegeldavat just nende seisukohtade jàrjekindlat elluviimist kirjutatud tekstis.
    Siin on vàljavòtted isanda kirjast, minu kommentaaridega sulgudes.

    «...Olen püüdnud täpselt jälgida, millal kirjutan "Kirik" ja millal "kirik". Kirik (suure algustähega) on Kristuse müstiline Ihu - just nii nagu Te kirjutate. See on üks ja ainus Ihu, mida on meil(kellel?) lubatud nimetada Kirikuks. 

    …..Katoliiklik kirjutamine eesti keeles on hakanud kasutama ülemäära palju suuri algustähti. See on halb harjumus(see ei ole halb harjumus vaid làhtub Katoliku Kiriku teoloogiast. Mùstilises mòttes on Kirik ema ja ema nimi on Katoliku Kirik), just eelpool nimetatud põhjusel. ...
    Näiteks: 
    Kui kirjutada "Kirik"(siis on see)Kristuse Ihu koos teoloogiaga(just seda katoliiklane mòtleb kui ta niimoodi, nagu isand Ingmar ùtleb `halvast harjumusest` kàitub. Jàlle oleme me vastakuti loysiilliku suhtumisega Kirikusse), mis selle juurde kuulub….

    ….Katoliiklased peavad seejuures olema tähelepanelikud, mida täpselt tahetakse väljendada, sest Kirik ei ole ainuüksi roomakatoliku kirik...(Kristuse Mùstilise Ihu maapealne, nàhtav ,nagu isand Ingmar ùtleb `roomakatoliku`-mida algsed protestantidest màssulised kasutasid pilkenimena-Kirik on Kirik , mida ka Jumalariigiks nimetatakse. Selline kònepruuk on katoliiklasele loomulik. Isand Ingmar ei saa sellest aru ja nimetab sellist pojaliku suhet ema-Kirikusse `halvaks harjumuseks`, kuna tal ei ole Katoliku Kiriku eklesioloogilist arusaamist).

     Mulle näib, et kui eesti luterlased kasutavad mõnikord mõistet "Kirik", siis nad peavadki silmas mitte iseennast, vaid seda ideaali, mille poole nad igatsedes vaatavad ja mis võib saada nende jaoks reaalseks alles ühenduses ühe, püha, katoliikliku ja apostelliku kirikuga. (Siin on lahendus minu pidevale probleemile , isand Ingmari seisukohale Kirikust. Katoliku Kirik on Kristuse poolt rajatud Kristuse Mùstilise Ihu nàhtav siinilmne osa. Ja tòelise oikumeenia eesmàrk ongi ,et kogu kristlaskond oleks ùkskord Kristuse Mùstilise Ihu vòitleva s.o. Katoliku Kiriku koosseisus. Maapealne ideaal Kirikust ongi Katoliku Kirik. Isand Ingmar aga ootab , tòelist protestantliku meelehoiakut ilmutavana mingit , praegu veel mitte eksisteerivat, ja loodetavasti kunagi tulevikus end ilmutavat ideaali. Isand Ingmar ei evi katoliikliku usku).

    Ma siis làkitasin isand Ingmarile oma mòtiskluse-
     ...Ingmar , mulle on see isegi ootamatu , et Te teoloogina vastate suure ja vàikese algustàhega loo suhtes lingvistiliselt. Teie probleem suure ja vàikese algustàhe kasutamise puhul , on eesti keele grammatika reeglites. Minul on see teoloogiline , kuna arvan, et eesti keele grammatika reeglid on oma olemuselt protestantliku  s.o. peaaegu ei mingeid  hierarhilis-/
    sakraalseid hoiakuid kandev ideoloogia vàljendusvorm . Mina olen ikka oma kònemaneeris ja sònastuses teadlikult pùùdnud just nende poole  ja seepàrast pòòrasingi tàhelepanu Teie aasta tagasi mulle làhetatud làkituses seal "Kirik/kirik/ rahvakirik jne." mòistete puhul  kasutatud punktuatsioone jms. grammatiliselt vàljendatud mòtetele/sisule….
    Lugupidamise ja palvetega,pùhal Ettevalmistamiseajal, kòigile blogis osalejatele.

    ReplyDelete
  2. L.+J.+C.
    Lugupeetud toimetaja.
    Siin on Iirimaa katoliiklaste leht "Catholic Voice"(https://www.lumenfidei.ie/manifesto-of-faith/). Nemad ka edastasid kardinal Mùlleri Manifesto. Kuid kummaline on see, et alapealkirja all`Sacramental Order`lòppeb CNA-l, kust ka Teie olete oma teksti vòtnud , peatùki tekst àra lausega:`It is about self-giving in the service of Christ and His coming kingdom`. Mille ka Teie olete àra tòlkinud, kuid CV-il jàrgneb veel lisa:`With a view to receiving the ordination in the three stages of this ministry, the Church is “bound by the choice made by the Lord Himself. That is why it is not possible to ordain women”(CCC 1577). To imply that this impossibility is somehow a form of discrimination against women shows only the lack of understanding for this sacrament, which is not about earthly power but the representation of Christ, the Bridegroom of the Church`. Kas CNA-l on juhtunud mingi arusaamatus vòi?

    ReplyDelete