Tuesday, March 12, 2019

Kardinal Mülleri usumanifest

8. veebruaril 2019 avaldas kardinal Gerhard Ludwig Müller (Usudoktriini kongregatsiooni prefekt 2012-2017) personaalse usumanifesti. Avaldame usumanifesti tõlke.

Inglise keelest tõlkis Heido Trofimov, toimetas Ingmar Kurg.















"Teie süda ärgu ehmugu!" (Johannese 14:1)

Seistes silmitsi leviva ebakindlusega usudoktriini suhtes on paljud katoliku kiriku piiskopid, preestrid, orduinimesed ja ilmikud palunud mul anda avalik tunnistus ilmutustõe kohta. Karjaste põhiülesanne on juhatada nende hoolde usaldatud inimesi lunastuse teel. See saab õnnestuda üksnes siis, kui nad teavad seda teed ning käivad ise sellel. Siinkohal kehtivad apostli sõnad: "Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud" (1Kr 15:3). Tänapäeval on palju kristlasi, kes polegi teadlikud usu põhialustest ja nii kasvab oht eksida igavese elu teelt. Ent kiriku ülesandeks jääb juhatada inimkond Jeesuse Kristuseni, rahvaste valguseni (Lumen gentium 1). Selles olukorras kerkib üles orientiiri küsimus. Katoliku kiriku katekismus on "usudoktriini kindel norm" (Fidei depositum IV), nagu on kinnitanud püha Johannes Paulus II. See kirjutati eesmärgiga tugevdada vendade ja õdede usku, mille "relativismi diktatuur" on suure kahtluse alla seadnud.

1. Üks ja kolmainus Jumal, ilmutatud Jeesuses Kristuses

Kõigi kristlaste usk väljendub pühima Kolmainsuse tunnistamises. Ristimises Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse on meist saanud Jeesuse jüngrid, Jumala lapsed ja sõbrad. Üheainsa Jumala kolme isiku eristamine (Katoliku kiriku katekismus 254, edaspidi KKK) märgistab jumalausu ja inimesepildi põhimõttelist erinevust teiste religioonide suhtes. Vaimulaadide erinevused saavad nähtavaks Jeesuse kui Kristuse tunnistamises. Tema on tõeline Jumal ja tõeline inimene, saadud Pühast Vaimust ja ilmale toodud neitsi Maarjast. Lihakssaanud Sõna, Jumala Poeg on maailma ainus Päästja (KKK 679) ning ainus Vahemees Jumala ja inimese vahel (KKK 846). Seepärast nimetab Johannese esimene kiri antikristuseks seda, kes eitab Tema jumalikkust (1Jh 2:22), kuna Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on igavikust olemusühtsuses Jumalaga, Tema Isaga (KKK 663). Me peame vastu seisma iidsetesse hereesiatesse tagasilangemisele, milles nähti Jeesust Kristust üksnes hea inimese, venna ja sõbrana, prohveti või moraaliõpetajana. Ta on ennekõike Sõna, kes oli Jumala juures ja on Jumal, Isa Poeg, kes võttis enda peale inimloomuse, et meid lunastada ning kes tuleb tagasi, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Üksnes Teda kummardame üheskoos Isaga ja Püha Vaimuga kui ühtainsat ja tõelist Jumalat (KKK 691). 

2. Kirik

Jeesus Kristus rajas Kiriku lunastuse nähtava märgina ja vahendina, mis saab kuju katoliku kirikus (KKK 816). Kristus andis enda Kirikule, mis sündis "ennast ristile andnud Kristuse küljest" (KKK 766), sakramentaalse tähenduse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi lõpliku täideviimiseni (KKK 765). Kristus kui pea ja usklikud kui keha liikmed on üks ja sama müstiline isik (KKK 795), mistõttu Kirik on püha, kuna ainus Vahemees on rajanud selle nähtava struktuuri ja hoiab katkematuna alal (KKK 771). Sakramentide pühitsemise teel vahendab Kirik Kristuse lunastustööd ajas ja ruumis kohalolevaks, eelkõige euharistiaohvris, pühas missas (KKK 1330). Kirik annab jumalikku ilmutust edasi Kristuse autoriteediga, mis hõlmab kõiki usudoktriini elemente, "kaasa arvatud kõlblusõpetuse, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ega järgida õndsusttoovaid usutõdesid" (KKK 2035).

3. Sakramentaalne kord

Kirik on kõikehaarav õndsussakrament Jeesuses Kristuses (KKK 776). Kirik ei peegelda mitte ennast, vaid Kristuse valgust, mis särab tema palgeil. Kuid see juhtub üksnes siis, kui orientiiriks saab Jeesuses Kristuses avaldatud tõde, mitte enamiku arvamus või ajastu vaim. Kristus ise on usaldanud armu ja tõe täiuse katoliiklikule kirikule (KKK 819) – Tema ise on kohal Kiriku sakramentides.

Kirik ei ole inimloodud ühendus, mille struktuuri määrasid omatahtsi selle liikmed. Kirik on jumaliku päritoluga. "Kristus ise on Kiriku ameti kandja. Ta seadis sisse teenimisametid ja andis ametikandjatele meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi" (KKK 874). Endiselt kehtib apostli manitsus, et neetud on igaüks, kes kuulutab mingit teist evangeeliumit, "kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks" seda (Gl 1:8). Usu vahendamine on lahutamatult seotud vahendaja inimliku usaldusväärsusega, kes aga mõnel juhul on hüljanud nende hoolde usaldatud inimesed, neis ebakindlust tekitades ja nende usku tõsiselt kahjustades. Pühakiri saab kätte need, kes ei kuuletu tõele ja järgivad omaenda himusid, mis nende kõrvu kõditavad; need ei salli tervet õpetust (2Tm 4:3-4).

Kiriku õpetusameti ülesanne on "kaitsta Jumala rahvast segaste õpetuste ja kõrvalekallete eest", et Jumala rahvas "tunnistaks eksimusteta tõelist usku" (KKK 890). See on eriliselt tõsi kõigi seitsme sakramendi kohta. Püha euharistia on "kogu kristliku elu allikas ja samas ka kõrgpunkt" (KKK 1324). Armulaud, mille läbi Kristus hõlmab meid enda ristiohverdusse, tõmbab meid kõige vahetumasse osadusse Temaga (KKK 1382). Seega Pühakiri manitseb seoses püha armulaua vastuvõtmisega: "Kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu" (1Kr 11:27). "Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne armulaua vastuvõtmist võtma vastu meeleparanduse sakramendi" (KKK 1385). Sakramendi sisemisest loogikast lähtuvalt on arusaadav, et püha armulauda ei saa viljakalt vastu võtta lahutatud abieluinimesed, kes on astunud uude tsiviilabiellu, kuid kelle sakramentaalne abielu on kehtiv Jumala silmis, nagu ka need kristlased, kes ei ole täies osaduses katoliku usu ja kirikuga, või ka kõik need, kes ei ole korrakohaselt ette valmistatud (KKK 1457) – niisugustena armulaual käimine ei ole neile päästmiseks. Sellele tähelepanu juhtimine on kooskõlas vaimulike halastustegudega.

Pattude pihtimine meeleparanduse sakramendi kaudu vähemalt kord aastas on kiriku üks käskudest (KKK 2042). Kui usklikud enam ei pihi oma patte ega saa kogeda pattude andeksandmist, läheb pääsemine tühja; tõepoolest sai Jeesus Kristus inimeseks, et meid lunastada meie pattudest. Ka pärast ristimist sooritatud surma- ja andeksantavate pattude kohta kehtib andeksandmise vägi, mille ülestõusnud Issand on andnud vahendada apostlitele ja nende järeltulijatele piiskopi ja preestri ametis. Tänapäevane pihtimispraktika aga osutab sellele, et usklike südametunnistust ei ole piisavalt kujundatud. Jumala halastus on meile kingitud, selleks et me võiksime täita Tema käske, et saada üheks Tema püha tahtega, ent mitte selleks, et põgeneda meeleparanduskutse eest (KKK 1458).

"Preester jätkab lunastustööd maa peal " (KKK 1589). Preestri ordineerimine "annab talle püha meelevalla" (KKK 1592), mis on asendamatu, kuna selle läbi saab Jeesus sakramentaalselt kohalolevaks oma lunastustegudes. Seega valivad preestrid tahtlikult tsölibaadi kui "märgi uuest elust" (KKK 1579). See on enese andmine Kristuse ja Tema saabuva kuningriigi teenistusse. Pidades silmas selles teenistuses ordinatsiooni vastuvõtmist kolmes astmes, "tunneb kirik ennast seotuna Issanda enese tehtud valikuga. Seepärast ei ole naiste ametisse pühitsemine võimalik" (KKK 1577). Mõistaandmine, nagu oleks see võimatus mingil moel naiste diskrimineerimise vorm, näitab üksnes arusaamise puudumist selle sakramendi kohta, mis ei käsitle maist võimu, vaid Kristuse, Kiriku peigmehe esindamist. 

4. Kõlblusseadus

Usk ja elu on teineteisest eraldamatud, kuna usk lahus tegudest on surnud (KKK 1815). Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu ja viib inimese tõotatud õndsusele (KKK 1950). Järelikult on jumaliku ja loomupärase kõlblusseaduse tundmine vajalik, et „teha head ja see eesmärk saavutada“ (KKK 1955). Selle tõe aktsepteerimine on hädavajalik kõigile hea tahtega inimestele, kuna see, kes sureb surmapatus ilma kahetsemiseta, on igavikuliselt Jumalast lahus (KKK 1033). See viib praktiliste järeldusteni kristlaste elus, mida tänapäeval tihti ignoreeritakse (KKK 2270-2283; 2350-2381). Kõlblusseadus ei ole koorem, vaid osa vabastavast tõest (Jh 8:31), mille toel kõnnib kristlane lunastuse teel ja mida ei tohi relativiseerida. 

5. Igavene elu

Paljud küsivad täna, millisel eesmärgil kirik ikka veel eksisteerib, kui isegi piiskopid eelistavad olla pigem poliitikud kui kuulutada usuõpetajatena evangeeliumi. Kiriku rolli ei tohi lahjendada triviaalsustega, vaid tuleb kõneleda kiriku ainuomasest eesmärgist. Igal inimolendil on surematu hing, mis surmaga lahutatakse kehast ning mis ühineb kehaga taas suurel ülestõusmise päeval (KKK 366). Surm muudab lõplikuks inimese otsuse olla kas Jumala poolt või vastu. Kõik peavad silmitsi seisma vahetult järgneva kohtumõistmisega kohe pärast surma (KKK 1021). Seejärel on vajalik kas puhastumine või jõuab inimene otse taevalikku õndsusesse ning tal lubatakse näha Jumalat palgest palgesse. On olemas ka kohutav võimalus, et inimene jääb Jumala vastaseks kuni viimse lõpuni, ning, lükates lõplikult tagasi Tema armastuse, "astub igavikulisse äraneetusesse kohe ja alatiseks" (KKK 1022). "Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta" (KKK 1847). Põrgukaristuse igavikulisus on kohutav reaalsus, mis – vastavalt Pühakirja tunnistusele – saab osaks kõigile, kes "surevad surmapatu seisundis" (KKK 1035). Kristlane läheb läbi kitsast väravast, sest "lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse" (Mt 7:13). 

Vaikida sellest ja teistest usutõdedest ning inimesi sel kombel õpetada on suurim pettus, mille eest katekismus jõuliselt hoiatab. See on kiriku viimne proovilepanek, milles viiakse paljud inimesed religioossesse eksitusse, mis on nende "usust taganemise hind" (KKK 675); see on Antikristuse eksitus. "Ta petab igasuguse ülekohtuga neid, kes hukkuvad, sellepärast, et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud" (2Tes 2:10).

 6. Üleskutse

Töölistena Issanda viinamäel on meil kõigil kohustus neid alustõdesid meelde tuletada, hoides kinni sellest, mida me ise oleme vastu võtnud. Me tahame julgustada astuma kindlameelselt Jeesuse Kristuse järel, et pälvida igavene elu, järgides Tema käske (KKK 2075). 

Palugem Issandat, et ta laseks meil mõista, kui suur on katoliikliku usu kingitus, läbi mille on avatud uks igavesse ellu. "Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega" (Mk 8:38). Me oleme seega pühendunud usu tugevdamisele, tunnistades usku, kelleks on Jeesus Kristus ise. 

Püha Paulus kõneleb ka meile, ning eriti meile, piiskoppidele ja preestritele, kui ta manitseb oma kaaslast ja ametijärglast Timoteost: "Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!" (2Tm 4:1-5).

Palugu Maarja, Jumalaema, meile armu, et me jääksime kõikumatult ustavaks tunnistusele Jeesuse Kristuse tõest. 

Ühendatud usus ja palves, kardinal Gerhard Müller, aastail 2012-2017 Vatikani Usudoktriini kongregatsiooni prefekt

10 comments:

  1. Lgp. Toimetaja.
    Mòni aega tagasi oli meil vàikeses ringis isand Ingmar Kurega mòtetevahetus. Teie poolse tòlketòòga ùhenduses paistab isanda keelelise toimetaja(mida ma julgen arvata hoiak làhtub tema eklesioloogilistest hoiakutest) kaastòò peegeldavat just nende seisukohtade jàrjekindlat elluviimist kirjutatud tekstis.
    Siin on vàljavòtted isanda kirjast, minu kommentaaridega sulgudes.

    «...Olen püüdnud täpselt jälgida, millal kirjutan "Kirik" ja millal "kirik". Kirik (suure algustähega) on Kristuse müstiline Ihu - just nii nagu Te kirjutate. See on üks ja ainus Ihu, mida on meil(kellel?) lubatud nimetada Kirikuks. 

    …..Katoliiklik kirjutamine eesti keeles on hakanud kasutama ülemäära palju suuri algustähti. See on halb harjumus(see ei ole halb harjumus vaid làhtub Katoliku Kiriku teoloogiast. Mùstilises mòttes on Kirik ema ja ema nimi on Katoliku Kirik), just eelpool nimetatud põhjusel. ...
    Näiteks: 
    Kui kirjutada "Kirik"(siis on see)Kristuse Ihu koos teoloogiaga(just seda katoliiklane mòtleb kui ta niimoodi, nagu isand Ingmar ùtleb `halvast harjumusest` kàitub. Jàlle oleme me vastakuti loysiilliku suhtumisega Kirikusse), mis selle juurde kuulub….

    ….Katoliiklased peavad seejuures olema tähelepanelikud, mida täpselt tahetakse väljendada, sest Kirik ei ole ainuüksi roomakatoliku kirik...(Kristuse Mùstilise Ihu maapealne, nàhtav ,nagu isand Ingmar ùtleb `roomakatoliku`-mida algsed protestantidest màssulised kasutasid pilkenimena-Kirik on Kirik , mida ka Jumalariigiks nimetatakse. Selline kònepruuk on katoliiklasele loomulik. Isand Ingmar ei saa sellest aru ja nimetab sellist pojaliku suhet ema-Kirikusse `halvaks harjumuseks`, kuna tal ei ole Katoliku Kiriku eklesioloogilist arusaamist).

     Mulle näib, et kui eesti luterlased kasutavad mõnikord mõistet "Kirik", siis nad peavadki silmas mitte iseennast, vaid seda ideaali, mille poole nad igatsedes vaatavad ja mis võib saada nende jaoks reaalseks alles ühenduses ühe, püha, katoliikliku ja apostelliku kirikuga. (Siin on lahendus minu pidevale probleemile , isand Ingmari seisukohale Kirikust. Katoliku Kirik on Kristuse poolt rajatud Kristuse Mùstilise Ihu nàhtav siinilmne osa. Ja tòelise oikumeenia eesmàrk ongi ,et kogu kristlaskond oleks ùkskord Kristuse Mùstilise Ihu vòitleva s.o. Katoliku Kiriku koosseisus. Maapealne ideaal Kirikust ongi Katoliku Kirik. Isand Ingmar aga ootab , tòelist protestantliku meelehoiakut ilmutavana mingit , praegu veel mitte eksisteerivat, ja loodetavasti kunagi tulevikus end ilmutavat ideaali. Isand Ingmar ei evi katoliikliku usku).

    Ma siis làkitasin isand Ingmarile oma mòtiskluse-
     ...Ingmar , mulle on see isegi ootamatu , et Te teoloogina vastate suure ja vàikese algustàhega loo suhtes lingvistiliselt. Teie probleem suure ja vàikese algustàhe kasutamise puhul , on eesti keele grammatika reeglites. Minul on see teoloogiline , kuna arvan, et eesti keele grammatika reeglid on oma olemuselt protestantliku  s.o. peaaegu ei mingeid  hierarhilis-/
    sakraalseid hoiakuid kandev ideoloogia vàljendusvorm . Mina olen ikka oma kònemaneeris ja sònastuses teadlikult pùùdnud just nende poole  ja seepàrast pòòrasingi tàhelepanu Teie aasta tagasi mulle làhetatud làkituses seal "Kirik/kirik/ rahvakirik jne." mòistete puhul  kasutatud punktuatsioone jms. grammatiliselt vàljendatud mòtetele/sisule….
    Lugupidamise ja palvetega,pùhal Ettevalmistamiseajal, kòigile blogis osalejatele.

    ReplyDelete
  2. L.+J.+C.
    Lugupeetud toimetaja.
    Siin on Iirimaa katoliiklaste leht "Catholic Voice"(https://www.lumenfidei.ie/manifesto-of-faith/). Nemad ka edastasid kardinal Mùlleri Manifesto. Kuid kummaline on see, et alapealkirja all`Sacramental Order`lòppeb CNA-l, kust ka Teie olete oma teksti vòtnud , peatùki tekst àra lausega:`It is about self-giving in the service of Christ and His coming kingdom`. Mille ka Teie olete àra tòlkinud, kuid CV-il jàrgneb veel lisa:`With a view to receiving the ordination in the three stages of this ministry, the Church is “bound by the choice made by the Lord Himself. That is why it is not possible to ordain women”(CCC 1577). To imply that this impossibility is somehow a form of discrimination against women shows only the lack of understanding for this sacrament, which is not about earthly power but the representation of Christ, the Bridegroom of the Church`. Kas CNA-l on juhtunud mingi arusaamatus vòi?

    ReplyDelete
  3. Aitäh tähelepanu juhtimast, lugupeetud munk Serafim. Tõepoolest, olles lugenud manifesti veel kahest erinevast allikast, on seal lõpus üks lõik, mis CNA-l on puudu. Proovin aru saada, milles asi, ja vajadusel see lõik juurde lisada. CNA loo lõpus räägitakse midagi esialgse variandi muutmisest kardinali poolt, aga ei mainita antud lõiku.

    ReplyDelete
  4. Valisime kardinal Mülleri manifesti eestindamise, kuna me usume ja tunnistame sedasama, mida kardinal, ning kuna teame, kui oluline on fundamentaalsete tõdede kordamine nüüdisaja heitlikus usumaailmas.
    Kardinal edastab kiriku õpetust, nii nagu see on kirjas katekismuses. Mina usun ja tunnistan kõike, mida õpetab katoliku kirik, sealhulgas katoliku kiriku katekismus aastast 1992 (võib kirjutada ka suurte algustähtedega, kui mõeldakse konkreetset teost).
    Paraku aga tean isiklikest kokkupuudetest mõne katoliiklasega, et see pole kaugeltki igaühega nii. Mõni nimetab end katoliiklaseks ja on katoliku kiriku liige, kuid vaidlustab katekismuse ning Vatikani kirikukogu otsuseid. Eestis on olnud kuulda ütlemisi, et Vatikani II kirikukogu otsused tuleks tühistada. Üks tundlikumaid teemasid ongi eklesioloogia, millest kas ei ole arusaamist või millega ei olda nõus.
    Armastatud munk Serafimile soovitan, et eklesioloogilistes vastandustes katsugu enne lahti muukida kirikus kehtiv katekismus, et alles seejärel võtta meid ükshaaval rajalt maha, kes me oleme usaldunud selle katekismuse eklesioloogiale.
    Isa Rein Õunapuu pühapäevases jutlus oli tõehetk: „… keegi ei loe meie mõtteid, keegi ei mõista meid õigesti, kui me end ise arusaadavalt ja korrektselt ei väljenda. Ka meie peame end teistele inimestele nii-öelda "kasutajasõbralikuks" tegema, looma võimalused, et ka need, kes juhuslikult pole meid loonud ega meie kasutusjuhendit lugenud, võiksid meist siiski aru saada.“
    Vabandan väga, kui olen munk Serafimile andnud poolikuid mõtteid, ilma lõpuni lahti seletamata. Peame rohkem üksteisega rääkima.
    Konkreetselt: Kristuse Kiriku ja roomakatoliku kiriku suhte määratlemine. See ei tule teemaks monoreligioosses keskkonnas, Portugalis näiteks, kus eristamine ei ole igapäevaelus esmatähtis. Enamasti aga elavad kristlikud kirikud kõrvuti, ka Eestis. Siin on vaja end väljendada selgemalt. Kui siinne roomakatoliku kirik unistab vargsi sellest, kuidas teistest kristlastest teha katoliiklasi, on tegemist reetliku partneriga. Räägib üht, aga mõtleb teist. Keda selle jutuga püütakse ära petta: kas iseennast, teisi kristlasi või Jumalat? Paavst Franciscus ja patriarh Kirill leppisid kokku aastal 2016, et Kristuse Kiriku ühtsus tuleb taastada ilma proselütismita.
    Vatikani kirikukogu loobus sellest, et Kristuse Kirik samastada roomakatoliku kirikuga. Kirikukogu ütles, et Kristuse Kirik subsisteerib Peetruse järglase juhitud kirikus. Imelik sõna: ’subsisteerib’ (LG, par 2). Seda võib mõista nii: Kristuse Kirik saab reaalseks, saab tegelikkuseks, saab nähtavaks Rooma kirikus. Kuid palju on nähtamatut, mis asub väljaspool Rooma kirikut, kuid ometi kuulub Kristusele, evib tõelise Kiriku tunnuseid ning omab päästevahendeid (UR, par 3; LG, par 15).
    Kirikukogu dokumentide lugemisel on tähelepanuväärne, mida on öeldud ja mis on jäetud ütlemata. See viimane on sageli väga kõnekas niihästi teoloogiliselt kui ka kirikuõiguslikult. On öeldud, et Kristuse Kiriku ühtsus ja täius on kirikul, mille pea on Peetrus ja püha Peetuse järglane koos apostlite kolleegiumiga. Selle, ühe karjase alla ühendatakse kõik kristlased (LG, par 15). Kuid pole öeldud, et kõik kristlased saavad katoliiklasteks. Eesmärk on osaduse loomises püha Peetruse järglase kirikuga. Kiriku ühtsus on ühtsuses katoliku kirikuga; veelgi enam – see lausa subsiteerib katoliku kirikus (UR, par 4).
    Et seda saavutada, peab Rooma kirik ilmutama initsiatiivi. Tuleb olla kasutuskõlblik, kui parafraseerida isa Reinu. Vaja läheb võimekust ühtsuseks mitmekesisuses, nagu räägib paavst Franciscus. Kirikukogujärgsed paavstid on vahelduva eduga niisugust ülemkarjaseks olemise teenistust edendanud, s.t olla kõigi kristlaste vaimulikuks eestkostjaks ja eestkõnelejaks. Tee Sina sedasama, Issanda armastatud munk Serafim!
    Sõbralike tervitustega,
    Ingmar

    ReplyDelete
  5. L.+J.+C.
    Aitàh isand Ingmar, mòtiskluse eest.
    Mul ei ole Teie isiku vastu isiklikult midagi , vastupidi Te olete mulle jàtnud hea mulje. Mul on `kana kitkuda` ainult Teie seisukohtade suhtes , eriti Kirikust. See millest Te ùlalpool jàrjekordselt rààkisite on Teie lugupeetu eraarvamus, mil ei ole Kiriku seisukohaga midagi pistmist.Mul on selle ùle tòesti vàga kahju.
    Ma siis kùsiksingi:"Kas Te Ingmar nòustute Usukaitsmise Kongregatsiooni poolt aastal 2000 vàljastatud deklaratsiooni `Dominus Iesus-e`
    seisukohtadega(http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_con_cfaith_doc_20000806_dominus-iesus_en.html), milline muu kòige ilusa, minu katoliiklikule sùdamele armsa kòrval ùtleb:`...Kiriku Kogu jàrgi tàhendab subsistit seda, et Kristuse Kirik eksisteerib tàiuslikult ainult Katoliku Kirikus,kuigi teisest kùljest,vòib sellest vàljaspool olevates struktuurides leida palju pùhakustavaid ja tòe elemente,...,(st.)sellistes ùhendustes ,millised ei ole veel (Kristuse)Katoliku Kirikuga tàielikus ùhenduses,...Kuid peab veel ka tòdema, et need ùhisused ammutavad ka oma tòhususe Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tòe tàisusest"?(minu vabatòlge).
    Muus osas kòike armukinkide tàiust Teile Issanda--s armastatud isand Ingmar soovides
    Kummardustega vààritu kahetseja.

    ReplyDelete
  6. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav küll, kuidas me siin, kogu rahva ees, peame oma usu kohta vastust andma. Kinkigu Issand armu, et sellest tõuseb kasu meile endile ja meie lugejatele.
      Tänan, armuline munk Serafim, et tegite vastamise minu jaoks lihtsaks. Katoliiklasena usun ja tunnistan kõike, mida õpetab kiriku õpetusamet. Usudoktriini kongregatsiooni ülesandeks ongi usklikke õpetada ja juhatada. Õpetada ja juhatada on vaja selleks, et katoliiklane jõuaks oma elu sihile – Jumala nägemisse. Siiski peab katoliiklane olema tähelepanelik, et öelda õigeid asju õigel ajal. Sest Jumal laseb tõde paista kord selles, kord teises valguses. Kui veel Vatikani I kirikukogul võis vaidlustada paavsti ilmeksimatuse teesi (nii nagu seda tegi kirikukogul kardinal Josip Strossmayer; tema apoloogiline kõne on õigeusklike poolt tõlgitud eesti keelde aastal 1932), siis pärast dogma kinnitamist kirikukogul saanuks sellise jutu rääkija automaatselt ekskommunikeeritud.
      „Dominus Iesus“ on poleemiline kirjutis. Loomulikult ma tunnistan selle dokumendi kõiki sätteid ning soovin kogu oma südamega, hingega, mõistusega ja jõuga, et Rooma kiriku primaatsus ka tegelikkuses just sellisel viisil teostuks ning et kõik kristlased seda tunnustaksid. Kuid nagu te ju väga hästi teate, vend Serafim, deklaratsioonidest tänapäeval ei piisa, on vaja ka püha meelevalda sõnade elluviimiseks. „Dominus Iesus“ on näide selle kohta, kuidas meeleolud saavad mõnikord määravaks.
      Kardinal Ratzinger põhjustas üheainsa lausega suurt ja lakkamatut poleemikat mitmes suunas korraga. Esiteks solvas tema väljendus „sensu proprio Ecclesiae non sunt“ punktis 17 niihästi õigeusklikke kui ka teisi kristlikke kirikuid. Mõni kuu hiljem avaldas Vene Õigeusu Kiriku patriarh Aleksius II vastukirja, et kui Rooma-Katoliku Kirik peab oma algatajaks püha Peetrust ja apostleid, ei olla ainuõige, siis on õigeusu kirik see tegelik ainuõige, kuna on asutatud Jeesuse Kristuse enese poolt. Evangeelsetel kirikutel oli vastata vaid seda, et ju siis on tegemist kiriku erinevate definitsioonidega: kui roomakatoliiklik kirikumõiste ei ole küündiv, siis olgu evangeelsetel kirikutel omaenese kirikumõiste ja rahu majas. Euroopa Evangeelsete Kirikute Osadus otsustas, et evangeelsed kirikud võivad edaspidi siiski kasvõi ühepoolselt tunnustada Rooma-Katoliku Kirikut osana Jeesuse Kristuse kirikust ja evangeelsete kirikute sõsarkirikuna.
      Tundeid tekitas see dokument ka roomakatoliku kiriku siseringis. Ei oldud nõus niisuguse asjaajamisega, et üks kongregatsioon – olgugi, et autoriteetsem kõigist teistest – võtab enesele õiguse määrata, kuidas tuleb kirikukogu otsuseid interpreteerida, isegi vastu paavsti avaldustele. Paavst Johannes Paulus II (Ut unum sint, 1995) ja kardinal Ratzingeri väljendused antud küsimuses olid erinevad. Rooma kuuria pidas niisugust positsioonivõttu ohtlikuks pretsedendiks.
      Tunded tunneteks. Tõsisem asi on mõtlemismeetod. Sellest sünniks ainult kahju, kui kirikukogul saavutatud komplementaarsuse asemel leiab aset kirikumõiste kitsendamine. „Dominus Iesus“ võttis tagantjärele väita seda, mida kirikukogu ei olnud jumalikus ettenägelikkuses teinud: „Dominus Iesus“ tegi katset nihutada eklesioloogiline diskursus kiriku kui Kristuse müsteeriumi ja Jumala rahva kontseptsioonilt üksikute elementide summeerimise meetodile. Ja mis oli tulemus? Sellesamaga, millega kardinal Ratzinger ründas teisi kirikuid, tegi ta rünnatavaks Rooma kiriku. Kes mõõga tõstab…
      Kuidas arvutas kardinal Ratzinger? Kirik, tegelikus tähenduses, on see, kellel on kõik need elemendid, mis on roomakatoliku kirikul; kuna aga kellelgi teisel ei saa kõiki katoliku kiriku elemente olla, pole tegemist kirikuga. Kuidas seletas Vatikani II kirikukogu? Kui erinevates kristlikes kogukondades on säilinud kiriku elemente, siis katoliku kirik omalt poolt kujutab täielikku kehastust selles, mida Kristus on kiriku jaoks tahtnud; väljaspool kirikut leidub eklesiaalseid elemente, ent täielikult on kirik teoks saanud vaid katoliku kirikus; lõppeks aga kuuluvad needki killud või elemendid katoliiklikku ühtsusesse, millest need on ju lähtunud.

      Delete
  7. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Milles on erinevus? Ratzingeri jaoks pole väljaspool Rooma kirikut teist kirikut, kuid kirikukogu jaoks on ka väljaspool Rooma kirikut olev kirik tõeline Kristuse kirik, kuivõrd sellel on osasaamist Rooma kiriku eklesiaalsest rikkusest. Nõnda nagu kirikukogu, nii mõtiskles ka paavst Pius XI aastal 1927, kui seletas seoses ortodoksse kirikuga, et kui kullamaagiga kaljust lüüakse välja killud, on ka need killud kullasisaldusega. Sama põhimõtet kasutas Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee Toronto-seletuse sõnastus aastast 1950: kirikute koostööks piisab praeguseks, kui tunnustatakse vastastikku „tõe elemente“, kus Kristus on nähtav oma kiriku juures. Püha Johannes Paulus II, erinevalt kardinal Ratzingerist, tunnistas, et „kuivõrd need elemendid on teistes kristlikes kirikutes olemas, on tõeline Kristuse kirik neis tegus“ (Ut unum sint, par 11).
      Tervitustega ning rõõmsa kohtumise ootuses, Ingmar Kurg

      Delete
  8. AItàh lgp. isand Ingmar.

    Teie tekst: «...Huvitav küll, kuidas me siin, kogu rahva ees, peame oma usu kohta vastust andma. ..»
    Teie tekst: «Usudoktriini kongregatsiooni ülesandeks ongi usklikke õpetada ja juhatada. ... et katoliiklane jõuaks oma elu sihile – Jumala nägemisse.»
    Oli aeg kus ma meile tulevast «L`Osservatore Romanost» igal nàdalal vaatasin pùha Isa nàdala jooksult kohtutud isikute nimistut. Iga nàdala reedel kohtus pùha Isa oma parema kàe mehega kardinal Ratzingeriga. Nii oli aastaid. Pùha Isa kutsus kardinali Saksamaalt , peaaegu kohe oma paavstitroonile asumist. Ja millega ta tegelema hakkas ? Uue kateksimuse koostamisega. See vòttis aega ùle kùmne aasta. Siis tuli see vàlja ja ma màletan millist ròòmu see uus raamat mulle valmistas. Ma arvan, et see oli ùks verstapost minu `elu sihile jòudmisel`. Siis andis ta mòne aja pàrast vàlja `Dominus Jesu`se`, mis oli jàlle minu òpetamiseks ja juhatamiseks- Jumala nàgemisse jòudisel. Siis tahtis pùhim Ettehooldus , et see , minu òpetaja , saaks Pùhaks Isaks. millist ròòmu ka see sùndmus mulle valmistas. Kui ta Pùhaks Isaks sai avaldas ta jàlle `Dominus JESU`.
    Mul ei ole kòige vàiksematki kahtlust , et nende kòikide dokumentide peamiseks initsiaatoriks oli pùha Johannes Paulus II. Kui aga Teie kirja lugeda ,ei loe mina sealt vàlja seda , et Usu Kaitsmise pùha Kongergatsioon tegeleb , minu òpetamisega. Teie kirjast tuleb vàlja, et see pùha Kongeragatsioon ei tegele mitte , minusuguste lammaste òpetamise ja juhatamisega, vaid `mòòga vàljatòmbamisega` ,poleemiliste dokumentide(nagu Dominus JESU) avaldamiste làbi.
    Samuti ei avaldanud , Teie lugupeetu arvates , seda pùha Kongregatsioon, vaid keegi Ratzinger.
    Niipea kui Ratzinger , mind òpetada ja Jumala nàgemusse juhatada tahtis , `solvusid selle peale
    Vene òigeusu Kirik, Euroopa Evangeelsete Kirikute Osadus` ja teised.
    Kas see on Teie kui katoliiklase usk asjade kàigust? Keegi Ratzinger `arvutab` -skeemitseb nii oma Jumala poolt soovitud ùlemuse Pùha Isa , kui ka kogu Kiriku Kogu vastu? Milleks , et mind Jumala nàgemusse juhatada???

    Isand , minu jumalik katoliku usk ei nàita mulle asju sellises parteipoliitilises kontekstis, nagu Teie kiri kahjuks esile tòi. Mina , katoliiklasena làhtun , kuna Pùha Vaim tahab seda Lumen Gentium 25st- mis kohustab katoliiklasi Kiriku hierarhia otsuste suhtes lojaalsust ja kuulekust ùles nàitama, sònadega: «... nii tahte , kui mòistuse lojaalset allaheitlikust peab andma, erilisel moel Rooma Paavst autentse òpetuse suhtes...»
    Mina olen oma jumalikus usus alati teadnud , et Pùha Isa autentsed otsused on Jumala Tahte vàljendusteks. Isegi meie pùhim isa Benedictus oma pùhas seaduses ùtleb kuuletujale, et see peaks vòtma kaasvenna , kel on ùlemuse kuulekusùlesanne tàita, kàske kui midagi sellist mis tulevad Jumalalt. Teie lugupeetu kirjast aga loen ma vàlja , et keegi Ratzinger tòmbab mòòkasid vàlja ja otsustab tùrannlikult , arvestamata kellegi teise arvamusega. Selline ei ole minu jumalik katoliiklik usk. I`m sorry.


    5-l detsembril 2018 andis kardinal Mùller interviu Saksa katoliiklikule ajalehele Die Tagespost(https://www.die-tagespost.de/kirche-aktuell/Wahre-und-falsche-Propheten-unterscheiden;art312,194058 ) , kus ta kritiseeris sellist usukàitlust , milline eriti Saksas on laineid lòòmas sònadega:
    `Professionalism in tehology is not well recieved,...` `the logic and reason of the faith are being denied,..`; `n.n. Saksa kirikutegelased(men) ikka veel tobedas enesepettuseunes (arvavad) et nad ikka veel on vòimelised teisi instrueerima... Kirikus nònda trendi loojateks olles.
    Kuid nùùd on kàtte jòudnud aeg kus nad peaksid alandlikult saama teiste poolt koolitatavateks, òppimaks seda kuidas Jumala Sònale ustavaks jààda, nònda endale (uut) energiat uueks evangeliseerimiseks saades.`
    Karmid ja soovijaile kainestvalt/pààstvad sònad.

    Teile ja Teie kallitele , ning blogi lugejatele pùhimate Pùhade làbi antavate armukinkide ùlekùllust. Tervitustega vààriku kahetseja/m.S./p./.

    ReplyDelete