Tuesday, March 26, 2019

Õnnis Bartolo Longo ja tema Pompei noveen - teekond satanistlikust preestrist Roosipärja Apostliks

Kirjutab Kristel Kaar

Vaadates veebruari koguduse filmiõhtul dokumentaalfilmi paavst Franciscusest, puudutas mind eriliselt stseen, kus paavst kohtub vangidega ja lausub järgmised sõnad: „Esimene pühak Kiriku ajaloos oli surma mõistetud kurjategija, kes suri ristil Jeesuse kõrval.“

Vahel puutume oma elus kokku inimestega, kes on korda saatnud midagi sellist, mis meie arvates on andestamatu. Enamik on valmis halastama „pisipattusid“, kuid kuidas suhtuda tõeliselt ränkadesse kuritegudesse, otsesesse jumalateotusse? Mis siis, kui mõni inimene kummardab kõige otsesemas mõttes ja täiesti teadlikult saatanat?

Selline oli Bartolo Longo elu, kes noorena müüs oma hinge saatanale ja keda ometi tuntakse täna Roosipärja Apostlina. Pärand, mille ta Jumala armu läbi Kirikule kinkis, on aga veel palju suurem tema isiklikust loost. See on ühtlasi lugu roosipärja palve tervendavast mõjust - nii vaimses kui füüsilises mõttes -, mis on kättesaadav meile kõigile.

Longo sündis 1841. aastal Lõuna-Itaalias jõukasse perekonda. Ta vanemad olid pühendunud katoliiklased. Isa suri peagi ja juuraõpingutest unistanud noormees siirdus õppima Napoli ülikooli.

1860ndate aastate Itaalias valitsesid haritlaste seas paavstivastased meeleolud; lisaks oli Euroopas moodi läinud okultistlike ja spirituaalsete praktikate harrastamine. Paavstivastaste demonstratsioonidega ühinesid ka paljud Napoli üliõpilased. Noore Bartolo Longo jaoks tundusid spirituaalseid praktikad uudse ja põneva maailmana. Esialgu süütuna näivad harrastused viisid selleni, et ta ühines ohtliku kultusega ja lasi ennast pühitseda satanistlikuks preestriks.

Järgnevatel aastatel kannatas Longo mitmel korral sügava depressiooni käes, teda vaevasid suitsiidsed mõtted. Kord, kui Longo külastas oma lapsepõlvekodu, veenis kunagine sõber, nähes ta seisundit, teda satanistlikest praktikatest loobuma. Viimaks õnnestus sõbral veenda Longot kohtuma kohaliku dominiiklasest preestri, isa Alberto Radentega. Radente mõistis vaistlikult, mida Longol on vaja - ta ulatas noormehele roosipärja palvehelmed ja julgustas Longot oma tervenemise nimel roosipärga palvetama. 

Paranemisprotsess oli pikk, kuid 7. oktoober 1871. aastal, mis oli roosipärja maarjapäev, sai 30-aastase Longo jaoks oluliseks verstapostiks teel tagasi lapsepõlveusu juurde: sel päeval sai temast dominikaani tertsiaar ja ta võttis endale püha roosipärja auks nime „Rosario“. Et lõplikult lahti öelda vanast elust, külastas Longo spiritualistlikku seanssi, ning roosipärga enda ees hoides, tunnistas seal avalikult kõigi kohalolijate kuuldes: „Ma ütlen lahti spiritualismist, selle valedest ja väärõpetustest.“

Kuid see oli alles algus Longo taasleitud usuteel. Ühel heal päeval viisid töökohustused Bartolo Longo Napoli külje all paiknevasse Pompei asulasse, kus ta pidi juriidilistes küsimustes nõustama sealset aadlidaami. Pompeis viibides puutus Longo kokku kohalike elanikega, kelle usulised arusaamad kohutasid teda. 

„Probleemide korral,“ kirjutas Longo, „kiirustavad nad kohaliku nõia või posija juurde, kellelt hangivad tervendavaid amulette.“ Kokkupuude nende inimestega pani Longot mõistma katehheesi vajalikkust. Inimestel lihtsalt puudusid elementaarsed teadmised usust! Näiteks, küsides ühelt kohalikult mehelt Jumala kohta, vastas see tõsimeeli: „Lapsena öeldi mulle, et neid on kolm. Nüüd, aastaid hiljem, ei ole ma enam päris kindel, kas üks neist on surnud ja teine abiellunud.“

Longo teekond tagasi Jumala juurde oli täis katsumusi, mis küllap on tuttavad meile kõigile. Vanad ahvatlused ja probleemid kerkisid ikka ja jälle pinnale. Aeg-ajalt vaevas teda endiselt noorpõlvest tuttav depressioon ja suitsiidsed mõtted. Longo esitas oma haigusele väljakutse, meenutades vannet, mille oli andnud tertsiaariks saades pühale Dominicusele: „See, kes loeb ja levitab minu roosipärja palvet, saab päästetud.“ Seda endale korrates ja roosipärga palvetades suutis Longo saada üle nõrkushetkedest ja olla Jumala abiga tugev. Needsamad sõnad julgustasid Longot ka võtma ette järgmist sammu.

Pompei asulas, kus lokkas usuleigus ja harimatus, oli vana ja armetus seisukorras kirik. Iga kord, kui Longo sellest möödus, seisis hüljatud jumalakoda nagu vaikiv ja valus tunnistus kohalike elanike usupimedusest. 

Kuidas tuua inimestele tagasi tõeline lootus ja valgus? Longol ja aadlidaamil, keda ta nõustas, olid olemas materiaalsed vahendid. Sestap hakkas Longo 1873. aasta oktoobrist alates pühakoda tasapisi renoveerima. Samuti hakati kogukonnas tema eestvedamisel tähistama iga-aastast roosipärja maarjapäeva, mis oli Longole nii südamelähedane - ta soovis, et rohkem inimesi, nagu ta ise kunagi, saaks roosipärja palve läbi terveneda ja leida tagasi tee Jumala juurde.

1875. aastal kingiti Longole vastrenoveeritava kiriku jaoks Roosipärja Maarja pühapilt. Isa Radente, dominikaan, kes oli mänginud olulist rolli Longo pöördumises, oli selle ostnud ühest Napoli armetust agulist vanakraamimüüjalt. Pühapilt oli nii viletsas seisukorras, et seda esimest korda vaadates tundis Longo peaaegu tülgastust ja ta esimene mõte oli see lahkele kinkijale tagasi anda. Et kinkijat siiski mitte solvata, laskis ta pühapildi olemasolevate võimaluste piires restaureerida ning see paigutati Pompei kirikusse.

Tõeline rikkus võib peituda kõige vähimas. Longo eesmärk oli olnud julgustada üksnes kohalikke inimesi rohkem palvetama ja taastada jumalakoda, kuid peagi hakkasid kirikus juhtuma imed. Kuuldused levisid ja Pompei Maarja pühapildi juurde tõttasid roosipärga palvetama sajad ja sajad palverändurid. Kirik ei suutnud enam kõiki palvetajaid mahutada - ei olnud ta ju ka kuigi suur -, ning piiskop andis loa suurema kiriku ehitamiseks Pompeisse. Uus pühakoda õnnistati sisse 1891. aasta mais ja sai 1939. aastal basiilika staatuse. Tänapäeval on see tuntud kui Pompei Pühima Roosipärja Maarja paavstlik basiilika (Pontificio Santuario della Beate Vergine del Santo Rosario di Pompei). 

Pompei paavstlik basiilika tänapäeval

19. oktoobril 2008 külastas basiilikat paavst Benedictus ja kinkis kirikule oma kuuenda kuldse roosi (tegemist on kuldse kaunistusega, mis kujutab endast roosi, ja mida paavstid õnnistavad traditsiooniliselt iga-aastase paastu ajal Laetare pühapäeval (tuntud ka kui nn „roosa pühapäev“ sel päeval kantava liturgilise riietuse järgi).

Kuid tulles tagasi Bartolo Longo juurde, siis juhtus ka temaga Pompei kirikus ime.

1879. aastal haigestus Longo kõhutüüfusse. Haigus oli ränk ja Longo pöördus abipalvetega Neitsi Maarja poole. Iga päev palvetas ta Pompei kirikus Roosipärja Maarja pühapildi ees - sellesama pildi ees, mille oli alguses ära põlanud. Ühel päeval, kui haigus ägenes, otsustas Longo võtta pühapildi endaga kaasa ja asetada selle oma voodi peatsisse. Palvetades roosipärga koos 9-päevase noveeniga (9 päeva jooksul loetud palved) pöördus ta lisaks Neitsi Maarjale teise pühapildil kujutatud pühaku, püha Siena Katariina poole. Lähedastel ei olnud tema tervenemisse usku, kui äkitselt Longo haigus taandus. Ja taandus niivõrd, et ta elas veel pärast seda pika elu!

Kõige erakordsem Pompei Roosipärja Maarjaga seotud ime leidis aga aset 1884. aastal. Fortunatina Agrelli, noor Napolis elav tütarlaps, oli rängalt haige, kui talle ühel päeval ilmus Neitsi Maarja. Neitsi Maarja andis tütarlapsele järgmist nõu: „Kui soovid saada minu eestkoste läbi erilisi arme, siis palveta kolm noveeni (st 27 päeva) oma intentsiooni eest ning seejärel kolm tänunoveeni (st veel 27 päeva) saadud armu eest.“

Noveen, mida Fortunatina Agrelli palvetas ja mille tulemusel ta tervenes, sai tuntuks Pompei noveeni nime all. Pompei noveen on ilus võimalus palvetada roosipärga eriti sügavalt ja intensiivselt 54-päevase perioodi kestel (st kokku 6 noveeni - intentsioonid ja tänupalved). Iga päev palvetatakse kõik roosipärja kolm saladuste gruppi (st rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused. Nüüd, kus meil on lisaks valgusrikkad saladused, võib palvetada ka neid, kuid see pole kohustuslik). Mis muudab Pompei noveeni eriti armuderikkaks, on asjaolu, et see õpetab palvetajale tänulikkust. Nimelt 54-päevase perioodi teises osas ehk viimasel 27 päeval tuleb oma intentsiooni eest tänupalveid lugeda ka siis, kui meile näib, et see ei ole täitunud.

Alustasin selle noveeniga ise möödunud aasta juulis ja sain veel ühe - Jumala usaldamisega - seotud õppetunni. Minu intentsioon sellisel kujul nagu ma ta tookord Jumalale esitasin, ei ole täitunud. Juhtus midagi hoopis ootamatut. Kui olin jõudnud Pompei noveeniga poole peale ehk tänupalveteni, tundsin sisimas, et mul on sügav vajadus palvetada hoopis ühe teise intentsiooni eest. Tänupalveid lugedes tundsin, et tahan armastada Jumalat palju rohkem, ja et hoopis see on minu tõeline intentsioon. Ja tõepoolest, tundsingi päev-päevalt seda armastust endas kasvamas. Seega õpetas Pompei noveen mulle isiklikult, et meie palveid võetakse alati kuulda -, kuid viisil, mis on Jumala silmis meie jaoks kõige parem. Loodan, et see julgustab meie seast teisigi, kes proovivad kunagi seda sügava sisuga noveeni palvetada. Igaühele meie seast õpetab see vast just seda, mis on temale sel hetkel kõige vajalikum. Ja tuleb olla valmis üllatusteks!:)

Pompei noveeni kohta on päris palju ingliskeelset materjali. Bartolo Longo, kes luges seda noveeni kõige esimesena, võiks aga inspireerida meid kõiki, kes me puutume kokku haiguste ja tõsiste katsumustega. Longo on näide inimesest, kes tuli just tänu roosipärja palvele välja sügavast vaimsest kuristikust, kuid ta ei piirdunud üksnes sellega. Nagu Püha Franciscus omal ajal, tundis ta endas soovi jagada saadud armu teistele, ehitada oma kodukohas sõna otseses mõttes üles Jumala Koda. Kui Jumal oli taas kohalolev selle kiriku tabernaaklis ja kui inimesed leidsid tee selle juurde, sai kirikust uuesti linna süda; toimunud imed olid aga usu ja palvete ilusateks viljadeks.

Kui mõelda Roosipärja Maarja pühapildile, siis pidi see küll olema Püha Vaim ise, mis veenis dominikaani preestrit selle armetus seisukorras pildi ostma. Mis andis talle sellise tarkuse näha välisest kaugemale? See meenutab kuuldud tarkusetera, mille kohaselt pühadusel on tavaks ilmutada ennast kõige vähimas, kust seda otsidagi ei oska. Jumala võib tõepoolest leida vaesest agulist vanakraamikaupmehe isikus. Võib-olla leiaksime me Ta isegi suure tõenäosusega just sealt? 

1965. aastal restaureeriti pühapilt põhjalikult Vatikani kunstnike poolt ja on täna basiilikasse kogunenud kristlastele nähtav kogu oma ilus.



Pühapildil näeb Neitsi Maarjat aujärjel; tema põlvel istub pisike Jeesuslaps. Jeesuslaps ulatab püha Dominicusele roosipärja palvehelmed, samal ajal kui püha Siena Katariina saab samasuguse kingituse Maarjalt. 

Õnnis Bartolo Longo veetis elu hilisemad aastad, aidates orbusid ja vangistuses olevate kurjategijate lapsi, mida tollal peeti revolutsiooniliseks ideeks. 1906. aastal annetas ta suurema osa oma varast Kirikule. Longo jätkas roosipärja palveviisi levitamist kuni oma surmani 5. oktoobril 1926. aastal 85 aasta vanuses. 26. oktoobril 1980. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Longo õndsaks, nimetades ta Roosipärja Apostliks. 7. oktoobril 2003. aastal, roosipärja maarjapäeval, palvetas paavst Pompei basiilikas maailma rahu eest - basiilikasse ja selle ümbrusse oli tol päeval kogunenud üle 30 000 inimese.

Kes oleks kunagi osanud arvata, et midagi sellist juhtub ühes Napoli külje all asuvas külakeses lagunenud kirikuga? Ja et saatanat kummardanud noormehest saab Roosipärja Apostel? Kuid Jumala teed on imelised, ja nagu tänasestki loost võime õppida, roosipärjast saadav arm võib olla tõesti suur.

Õnnis Bartolo Longo lastega

Pompei noveen:

- Pompei noveen kestab 54 päeva, mis on jagatud kaheks: esimesed 27 päeva on palumine, viimased 27 päeva tänamine 

- terve noveen (kõik palved kõigil 54 päeval) tuleb palvetada ühe intentsiooni eest 

- kohustuslik on palvetada päevas 3 roosipärja osa (rõõmurikkad, valurikkad ja aurikkad saladused). Võib palvetada ka 4 osa, kuid kuna Pompei noveen on vanem kui valgusrikkad saladused, ei ole selle osa palvetamine kohustuslik

- kord päevas (st päris alguses) tuleb palvetada sissejuhatus:
Mina usun + 3 x Ole tervitatud + Au olgu + lausuda oma intentsioon + palve "Ma palun seda roosipärga sinu auks, pühima roosipärja Kuninganna"

- kõiki 3 või 4 roosipärja osa ei ole vaja palvetada järjest, need võib päevapeale ära jaotada. Isegi ühe osa saladusi ei pea järjest lugema, kui see ei ole võimalik.

- kord päevas (kui kõik roosipärja osad on loetud), tuleb lisada palve:

1) esimesed 27 päeva:

Blessed Lady of Pompeii, who has ever turned to you with confidence and has not been heard? You have never turned down any of your children, any of yourworshipers, who were´looking for your help, hear my plea, o Mother of the Word, and through your Holy Rosary and the Temple of Pompeii please look with favor on my devotion. Amen.

2) viimased 27 päeva:

What have I to offer you, Oh, Queen, rich in mercy and magnificence? What remains of my life I dedicate to you, and to the propagating of your cult everywhere, Oh, Virgin of the Rosary of Pompeii, through whose invocation the grace of the Lord has visited me. I shall promote the devotion of your rosary; I shall tell everyone of the mercy you have obtained for me; I shall always proclaim your goodness towards me, so that others as well, unworthy as I and sinners, may turn to you with confidence. If all the world only knew how good you are, how compassionate with those who suffer, all creatures would turn to you. Amen.

- kord päevas (kõige lõpuks) tuleb öelda 3 x: "Püha Roosipärja Kuninganna, palu meie eest!"

No comments:

Post a Comment