Friday, April 12, 2019

Edward Feser: kuidas minna põrgusse

Tõlgime katoliikliku filosoofi Edward Feseri blogipostituse.












Kuidas see saab nii olla, et keegi võib kunagi põrgusse minna? Kuidas saab armastav ja halastav Jumal kellegi sinna saata? Kuidas saab ükski patt olla nii raske, et väärida igavest karistust? Kuidas võib see nii olla, et mitte üksnes käputäis inimesi, vaid terve suur hulk inimesi lõpetavad põrgus, nagu enamik kristlikke teolooge on ajalooliselt arvanud?

Teema täielik käsitlus oleks keeruline, kuna on hulk asjassepuutuvaid kõrvalteemasid, millest mõned omakorda on keerulised. Nende hulgas on: erinevus meie üleloomuliku eesmärgi vahel õndsakstegevas nägemuses ja meie kõigest loomuliku eesmärgi vahel, ning põrgu kui neist esimese kaotamine; erinevus põrgukannatuse vahel ja hinge olukorra vahel, kes on limbos või purgatooriumis; põrgukannatuste täpne loomus, ning kannatuste erinevad viisid ja astmed, mis vastavad erinevatele pahedele; mis see on, mis muudab konkreetse tegevuse - sealhulgas need tegevused, mida kaasaegne inimene peab väikeseks patuks või üldse mitte patuks - surmapatuks või selleks, mis võib meid saata äraneetusesse; mis on see, mida me võime järeldada puhtalt filosoofilisest analüüsist ja mida teame me üksnes läbi erilise jumaliku ilmutuse; mitmete piiblikohtade õige interpretatsioon ning mitmete kirikukogude, paavstide ja pühakute väidete autoriteetsus; mis on valesti mitmete populaarsete väärkujutelmade juures, mis teemat varjutavad (rohmakad pildid saatanast hargiga ja muu seesugune); ja nii edasi.

Ma ei puuduta siin kõiki neid teemasid. Ma peatun sellel, mida ma pean küsimuse tuumaks, mille valguses ülejäänut peab mõistma: see on viis, kuidas põrgu on midagi, mille äraneetu on valinud, ning kus valik on olukorra loomuse tõttu pöördumatu. Konkreetsemalt lähenen ma teemale moel, nagu lähenes sellele Aquinas ja teised tomistid.  

Paljud väärarusaamad tõusetuvad sellest, et inimesed alustavad oma mõtisklusi sellel teemal valest punktist. Näiteks alustavad nad ideest, et äraneetud lõpetavad põrgus millegi pärast, mida Jumal teeb, või ideega, et mõnes konkreetses patus on midagi (näiteks konkreetses varguses või abielurikkumises), mis saadab neid põrgusse. Ma ei taha mingil juhul eitada, et äraneetud on äraneetud osaliselt millegi tõttu, mida teeb Jumal, ning et konkreetsed patud võivad põrgusse saata. Mõte on lihtsalt selles, et toimub midagi fundamentaalsemat, mille valguses me neid faktoreid peame mõistma.

Inglite pöördumatu tahe

On kasulik vaadata alustuseks viisi, kuidas Aquinase analüüsi järgi ingel ära neetakse. (Vaata eriti Summa Theologiae I.64.2; De Veritate, küsimus 24, artikkel 10; ning "Kurjusest", küsimus XVI, artikkel 5.) Siin, just nagu kujutluste juures saatanast koos hargiga, palutakse skeptilisel lugejal peast välja heita tavapärased rohmakad kujutluspildid, nagu olendid valgete rüüdega, pikkade kuldsete juuste ja harfidega. See ei ole see, mis ingel on. Ingel on hoopis kehatu meel, olend, kes on puhas mõistus ja tahe. Skeptilist lugejat silmas pidades võib ka rõhutada, et see, kas inglitesse usutakse või mitte, ei ole selles postituses käsitletud teema seisukohalt olemuslikult tähtis. Kui te ei saa teisiti, siis mõelge sellest, millest siin sektsioonis räägitakse, kui kasulikust mõtteeksperimendist.

Aquinase analüüsi järgi on inglid meiega sarnased selles mõttes, et nad valivad, mida nad valivad, hüve kattevarjus, see tähendab, kuna see näib neile mingis mõttes hea. Ja nii nagu meiegi puhul, on inglite lõplik hüve tegelikult Jumal. Aga, jällegi nagu meie, võivad nad sattuda eksiteele selles osas, mis on nende lõplik hüve. See tähendab, et nagu meiegi, võib ingel eksida ning arvata, et tema suurim hüve on midagi muud, kui Jumal.

Aga selle eksimuse loomus on ingli puhul mõneti erinev eksimusest, mida meie võime teha. Meis võib äkiline ja põgus kirg meid kõrvale juhtida sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning panna meid taotlema hoopis midagi muud. Aga kired on olemuslikult kehalised, see tähendab, et need eksiteerivad ainult olendites, kellel on kehad, nagu meie. Inglitel ei ole kehasid, nii et kirgedel ei ole mingit rolli nende eksimusse juhtimisel.

Teine viis, mille läbi me võime eksimusse sattuda, on läbi mõne halva harjumuse, mis tõmbab meid eemale sellest, mis on meie jaoks tõeliselt hea, ning tõsisemal moel, kui mööduv kirg. Aquinase jaoks on tõepoolest ka inglitel harjumused, nagu meil. Aga on ka erinevus. Meie puhul eksisteerivad meie kehaliku loomuse tõttu mitmed himud, mis tõmbavad meid erinevates suundades. Kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meie tahe suunatud sellele, mis meie intellektile näib hea, aga kuna me oleme ratsionaalsed loomad, on meil ka himud, mis panevad meid taotlema teisi, intellektist alamaid asju, nagu toit, seksuaalne vahekord ja nii edasi. Need himud teatud moel võistlevad domineerimise nimel, ning seepärast võivad inimesed isegi sügavasti juurdunud harjumusest üle saada, kui võistlev himu on piisavalt tugev, et seda tõrjuda.

Inglid ei ole sellised, kuna nad on kehatud. Neil on üksainus himu - tahe, mis on suunatud selle poole, mis intellekti jaoks on hea. Ei ole mingit võistlevat himu, mis võiks ingli sellest eesmärgist eemale tõmmata, kui tahe on sellele kord suunatud. Kui tahe on juba sellele suunatud, siis järgneb sellele koheselt ja pöördumatult harjumus, kuna puuduvad teised himud, mis võiksid inglit mõnes muus suunas tõmmata.

Kolmas viis, mille kaudu me võime eksimusse sattuda, on intellektuaalne, lihtsalt faktilise eksimuse kaudu selle kohta, mis meie jaoks on hea. Ka siin võivad inglid teha samasuguse vea. Aga ka siin on eksimuse loomus inglite puhul erinev. Meie teame asju, arutledes nende üle. Me kogume tõestusmaterjali, kaalume seda, mõtleme eelduste põhjal välja järeldused ja nii edasi. Kõik see tuleneb meie kehalisusest - eriti sellest, kuidas me teatud asjade puhul sõltume meelelistest kogemustest, et alustada teed üldiste järelduste suunas, viisist, kuidas me kasutame vaimseid ettekujutusi kui mõtlemise abivõtet, ja nii edasi. Vead tulevad sisse, kuna kired või harjumused segavad nende kognitiivsete protsesside õiget funktsioneerimist, või kuna me eksime faktiliselt eeldustes, mida me kasutame, ja muud seesugust. Edasine juurdlus võib vea parandada.

Inglite puhul ei ole mitte midagi sellist. Aquinase järgi teab ingel seda, mida ta teab, mitte arutluse tulemusena, vaid koheselt. Näiteks ei mõtle nad esimeste printsiipide põhjal välja järeldusi, vaid teavad esimesi printsiipe ja seda, mis neile järgneb, korraga, ühes ainsas teos. Kuna ei ole mingit kognitiivset protsessi, mille kaudu ingel teadmisi saab (nagu on meis), ei eksisteeri mingit parandust valesti läinud kognitiivsele protsessile, kas uue informatsiooni hankimise teel, kirgedele vastu seismise või halbade harjumuste ületamise teel. Kui ingel üldse eksib, siis mitte (nagu meie puhul) vales suunas liikumise tõttu, kus trajektoori võiks ümber pöörata. See lihtsalt on ja jääb valeks.

Aquinase järgi selgub ingli peamine orientatsioon kohe pärast tema loomist. Ta kas valib õigesti Jumala oma lõplikuks eesmärgiks, või valib valesti midagi Jumalast vähemat oma lõplikuks eesmärgiks. Kui juhtub esimene, siis on ta igavesti "lukustunud" õndsusesse, ning kui viimane, on ta igaveseks "lukustunud" õnnetusse. Ei ole olemas võistlevat himu, mis saaks teda eemale tõmmata sellest, millesse ta on kinnistunud, ega kognitiivset protsessi, mille suunda saaks muuta. Ingel, kes valib valesti, on seega langenud või neetud, ning isegi Jumal ei saa seda muuta rohkem, kui Ta saab luua kandilist ringi, kuna selline muutus on lihtsalt metafüüsiliselt võimatu, niivõrd kui see on vastuolus ingelliku intellekti loomusega.

Inimeste pöördumatud tahted

Inimesed on jällegi erinevad, kuna nad on kehalised. Või täpsemini, nad on erinevad, nii kaua kuni nad on kehalised. Sest inimolendil on nii kehalised kui kehatud osad. Kui keha läheb, lähevad kehalised osad. Aga kehatud osad - intellekt ja tahe, samad asjad, mis on inglitel - kestavad edasi, ning inimolend jääb ebatäiuslikul kujul alles. (Vaata Aquinase 4. peatükki, kus seletatakse ja kaitstakse tomistliku argumenti inimhinge surematuse kohta.)

See toob meid Aquinase käsitluse juurde inimtahte muutuvusest või muutumatusest (Vaata eriti Summa Contra Gentiles 4. raamat, peatükk 95.). Enne surma on inimese tahtel alati võimalik kurssi parandada, eelpool väljatoodud põhjustel. Kirest, mis kallutab kedagi kurja poole, on võimalik üle saada; halva harjumuse võib kõrvale tõrjuda vastandharjumus; on võimalik omandada uusi teadmisi, mille abil eksklikku hinnangut parandada. Seega enne surma on alati vähemalt mingi lootus, et äraneetust saab vältida.

Aga pärast surma, väidab Aquinas, on asjad teisiti. Surma läbi lahutatakse hing kehast, ning sellega kaasnevalt intellekt ja tahe - mis ei olnud kunagi kehalised omadused - kestavad edasi ilma kehaliste omadusteta, mis mõjutasid elu jooksul nende toimimist. Tulemusena tegutseb hing nüüd kõigis asjakohastes aspektides nii, nagu ingellik intellekt. Just nii nagu ingel koheselt pärast oma loomist kas valib Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või millegi Jumalast vähema oma lõplikuks eesmärgiks, nii teeb ka kehatu inimhing sama valiku koheselt pärast surma. Ja just nii nagu ingli valik on pöördumatu, kuna muutuse kehalised tingimused on puudu, nii on ka äsja kehatuks muutunud hinge valik pöördumatu samal põhjusel. Kehalised eeltingimused, mis võimaldasid elu jooksul muuta orientatsiooni lõpliku hüve poole, on nüüd kadunud. Nii on hing, mis valib Jumala enda lõplikuks eesmärgiks, sellesse eesmärki igaveseks "lukustunud", ning hing, mis valib midagi Jumalast vähemat, on "lukustunud" sellesse igaveseks. Esimene hing naudib seega igavest õndsust, teine aga igavest lahutatust Jumalast või äraneetust.

Ainus viis, kuidas muutus saaks toimuda, oleks siis, kui hing saaks valida midagi muud kõrgema hüve või eesmärgina selle asemel, mida ta valis. Aga ta ei saa. Olles kehatu, puuduvad tal igasugused kired, mis võiksid kõigutada tema valikut. Nüüd puudub tal ka, nagu inglilgi, igasugune võistlev himu, mis võiks tema tahte eemale tõmmata eesmärgist, mille ta on valinud. Seega on tal kohene harjumus püüelda seda, mida ta iganes pärast surma valis oma kõrgemaiks eesmärgiks või hüveks - kas Jumal või midagi Jumalast vähemat. Ei ole ka mingit uut teadmist, mis võiks muuta tema suunda, kuna nüüd puuduvad meeled ja ettekujutlus ja kõik nendega kaasnev ja enam ei tea ta midagi arutluse tulemusena, vaid kõik-korraga moel, nii nagu ingelgi. Ei ole enam mingit kognitiivset protsessi, mille suunda saaks parandada.

Aga kas ihu ülestõusmine ei või taastada võimalust suuna muutmiseks? Aquinas vastab eitavalt. Ihu ülestõusmine on tingimata kohandatud hinge loomusega, millega ta liidetakse, ning see hing on nüüd lukustunud sellesse, mida ta valis surmal. Hing enne surma oli võimeline oma põhilist oritentatsiooni muutma üksnes selle tõttu, et selle eksistents algas koos kehaga ning tal ei olnud kunagi võimalust end niiöelda "määrata". Kord, kui see on "paigas", ei saa enam miski selle orientatsiooni kallutada.

Võib-olla aitab analoogia. Kujutage ette märga savi, mida potiks vormitakse. Niikaua kuni see on märg, saab tema põhilist kuju muuta. Kord kui see on ahjus kuivatatud, on see lukustunud sellesse kujusse, mis tal ahjus viibides oli. Selle taas vette panemine ei muudaks seda jälle vormitavaks. Tõepoolest, vesi oleks sunnitud kohandama end poti kujuga, mitte vastupidi.

Hing on just selline. Olles elu jooksul kehaga koos on see nagu märg savi. Surm lukustab selle ühte või teise põhilisse orientatsiooni, nii nagu ahi lukustab savi teatud kindlasse kujusse. Keha taastamine ei saa enam tema põhilist kuju muuta rohkem, kui poti märjaks tegemine või tema veega täitmine seda taas vormitavaks muudab.

Kirgede ja himude mõju

Milline valik on hinge jaoks tõenäoline kohe pärast surma? Ilmselgelt peavad kired ja himud, mis teda elu jooksul domineerisid, seda väga tugevalt ühes või teises suunas lükkama. Näiteks inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus armastada Jumalat üle kõige muu, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada midagi muud peale Jumala oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on oma elu lõpus tugev harjumus Jumalat vihata, on väga ebatõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada Jumalat oma lõplikuks eesmärgiks või hüveks. Inimese jaoks, kellel on elu lõpus tugev harjumus pidada mingit spetsiifilist asja, aga mitte Jumalat, oma lõplikuks hüveks - raha, seksi, poliitilist võimu jne - on väga tõenäoline oma esimeses valikus pärast surma pidada just seda asja oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. On seega väga tõenäoline, et need mitmed hinged saavad olema "lukustunud" sellesse, mida neil oli maapealse elu jooksul tugev harjumus üle kõige väärtustada.

Muidugi see, mis läheb arvesse enda kõrgemaiks eesmärgiks Jumala pidamisena, vajab hoolikat analüüsi. Kellelgi võib olla puudulik arusaam Jumalast, kuid siiski võib ta olemuslikult pidada Jumalat oma lõplikuks hüveks või eesmärgiks. Üks viis, kuidas seda mõista, on minu meelest see, kui mõelda sellest olukorrast transtsendentaalide doktriini valguses. Jumal on Olemine ise. Aga vastavalt transtsendentaalide doktriinile, siis olemine - mis on üks transtsendentaalidest - on vahetatav kõigi teistega, nagu headus ja tõde. Need on kõik tõeliselt üks ja sama asi, vaadatuna erinevatest vaatepunktidest. Olemine ise on seega Headus ise ja Tõde ise. Seega näib mõeldav, et keegi võib valida näiteks headuse või tõe oma lõplikuks eesmärgiks ja seeläbi - sõltuvalt muidugi sellest, kuidas ta täpselt headusest ja tõest aru saab - valida Jumala enda lõplikuks eesmärgiks või hüveks, isegi kui tal on mingid ekslikud ideed Jumala kohta ning ta ei saa aru, et see, millele ta on pühendunud, on olemuslikult see, mida klassikalised teistid nagu Aquinas nimetavad "Jumalaks". Ning muidugi võib harimatu inimene mõelda valesti Jumalast kui vanast mehest valge habemega jne, aga siiski teada, et Jumal on kõigi asjade põhjus, et ta on täienisti hea, et ta pakub lunastust neile, kes siiralt kahetsevad jne. Kontrastina näib üsna rumal arvata, et keegi, kelle kinnismõtteks on (näiteks) raha või seks või poliitiline võim valib tegelikult mingil moel Jumala oma lõplikuks eesmärgiks ilma, et ta sellest aru saaks.

Igal juhul on kirgede ja himude tugevus üks põhjustest, miks on nendega seotud patud nii ohtlikud, isegi kui nad iseenesest ei ole halvimad patud. Konkreetsete himude või kirgedega seotud patust endale tugeva harjumuse tekitamine tähendab suurt riski teha sellest patust enda lõplik eesmärk ja seega ennast ära needa. Sellepärast on seitse põhipattu põhilised. Näiteks kui keegi on surma hetkel sügavalt juurdunud kadeduses või lihalikes pattudes, on loomulikult keeruline olla sellistest harjumustest mitte mõjutatud esimeses valikus pärast surma.

Aga patul nagu kadedus on ka "hea osa" - see ei paku patustajale mingit naudingut, vaid üksnes kannatust. See võib olla ora, mis elu jooksul kannustab sellest üle saama. Lihalikud patud seevastu hõlmavad tavaliselt väga intensiivset naudingut, ning seetõttu võib neist ülesaamine olla erakordselt keeruline, või isegi tahta neist üle saada. Lisaks on nende "tütardeks" sellised mõjud nagu intellekti tumenemine, enesekeskus, vaenulikkus vaimsete asjade vastu ja muu seesugune. (Ma arutasin Aquinase käsitluse üle "lihahimu tütardest" varasemas postituses.)

Räägitakse, et Fatima Jumalaema kuulutas, et hingi läheb põrgusse lihalikke pattude tõttu rohkem kui ühelgi teisel põhjusel. Mida iganes skeptik ei pruugi Fatimast mõelda, siis põhiliselt on see tees, kui aktsepteeritakse tavalist loomuseaduse käsitlust seksuaalmoraalist ühekoos Aquinase käsitlusega hinge pöördumatusest pärast surma, üsna usutav. See ei ole sellepärast nii, nagu oleksid lihalikud patud halvimad patud. Nad ei ole halvimad patud. Pigem on asi selles, et need on väga tavalised patud, millesse on kerge langeda ja on tihti raske välja pääseda. Ei aita ka see, et viimastel aastakümnetel laialdane hulk inimesi absoluutselt keeldub just neid rohkem kõigist teistest pattudest üldse pattudena tunnistamast.

Maailm, mis on üle ujutatud kõikmõeldavatest seksuaalsetest pahedest ning "eitab" seda, on maailm, kus suur hulk inimesi on harjunud otsima seksuaalset naudingut üle kõige, ning "lukustuvad" sellesse eesmärki, mida nad tajuvad kui lõplikku hüve. (Kirikumeestel ja teistel kristlastel on seega väga rumal mõelda, et neist pattudest mitte rääkimine on mingil viisil halastav. See oleks nagu keelduda jooksjaid hoiatamast vesiliiva eest, kuhu nad on kohe sisse vajumas. Ning tahtlikult nende pattude tähtsuse vähendamine ning selle asemel isegi positiivsete aspektide rõhutamine suhetes (näiteks abielu rikkuvates suhetes), kus neid patte harjumuspäraselt sooritatakse, oleks nagu õhutada jooksjaid kiirust lisama. Mõelge Hesekiel 33:8 peale.)

Ükskõik, mida võib öelda lihalikke pattude kohta per se, on peamine mõte (ja ma olen sellest palju rääkinud mujal) rõhutada, kui sügavalt kired ja himud hinge "ette valmistavad" otsustavaks valikuks, mida ta teeb, eriti kui kire või himu rahuldamisega on seotud nauding. See, mis on tõsi keelatud seksuaalse rahuldamise kohta, on tõsi ka, kuigi tihti vähem intensiivsel moel, teiste kirgede ja himude rahuldamise kohta. On olemas näiteks upsakuse meeldiv erutus, mis võib kaasas käia teistele hinnangute andmisega, või liialdase või ekslikult suunatud viha rahuldamisega. On olemas nauding, mille sadist võib saada teiste üle valitsemisest või nende alandamisest. Ja nii edasi.

Võib esineda ka kirgede ja himude puudujääk. Näiteks on võimalik üles näidata ebapiisavat viha, kohates ebaõiglust ja kurjust, ning seega võib puududa otsus sellega midagi ette võtta. Võib esineda ebaküllaldane seksuaalne iha oma abikaasa vastu või ebapiisaval määral kiindumust, mida peaks üles näitama oma laste suhtes. Kirgede ja himude puudujääk võib seega takistada meid taotlemast seda, mis on hea, just nii nagu liialdased kired ja himud panevad meid taotlema seda, mis ei ole hea.

Kired ja himud on nagu kuumus, millesse lastakse märg savi. Mida kauem kired ja himud hinge lükkavad (või ei lükka) teatud suunas, seda keerulisem on hinge ümber orienteerida, just nii nagu märja savi kuju on seda raskem muuta, mida kauem on sellel lastud kuumuses viibida ja mida kuivemaks savi muutub.

Ma soovitan neil, kes on huvitatud edasisest lugemisest sellel teemal, tutvuda lisaks Aquinase ülalviidatud tekstidele abt Vonier'i raamatuga The Human Soul, eriti peatükkidega 29-33; Reginald Garrigou-Lagrange’i raamatuga Life Everlasting and the Immensity of the Soul, eriti peatükkidega VII-IX; ning kardinal Avery Dulles'i artikliga väljaandest First Things, "The population of hell".

No comments:

Post a Comment