Friday, June 21, 2019

Jutlus Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul

Avaldame pühapäevase Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha puhul isa Tadeusz Krausi, OFMCap (1890-1977) 1953. aasta jutluse. Isa Tadeusz teenis Narvas 1931-1944 ja Tartus 1945-1964. Jutlus on ümber kirjutatud käsikirjalisest tekstist. 
















Issanda Ihu püha 1953

Kui Issand Jeesus Kristus viimasel õhtusöömajal sisse seadis oma Ihu ja Vere pühima sakramendi ja ütles apostlitele: "Seda tehke minu mälestuseks," siis ta tahtis sellega jätkata oma vere ohvrit Kolgatal vereta viisil missa-ohvri läbi maailma lõpuni ja jääda kogematul viisil leiva ja veini kujudes kõikidel aegadel ja olla meie hingede toiduks ja kinnituseks. Et Jeesus nõnda mõtles ja see nõnda on, seda ma täna ei hakka seletama või tõendama, sest seletusi ja tõendusi selle kohta olete juba varem kuulnud või tulevikus kuulete veel.  Täna ma tahan teie tähelepanu pöörata millegi muu peale. Nimelt ma tahaksin vastata küsimuse peale: Mis õieti mõjutas Jeesust, et ta pühima sakramendi sisse seadis? Minu armsad, jutustatakse pelikanist, et see lind kisub oma liha ja selle lihaga ja vere tilkadega toidab ja joodab oma pojad, kui ta ei saa kuskilt mujalt neile toitu anda. Kas see nii tõesti looduses on, seda ma ei julge päris kindlasti öelda, aga mina ja teie kõik tunnete teise pelikani, looduse Looja, kes tõesti toidab ja joodab meie hinge oma ihu-lihaga ja verega ning see pelikan on Issand Jeesus Kristus. Tema, Jumala Poeg, saades inimeseks arvas, et ei ole küllalt kannatada ja surra risti peal inimeste õnne jaoks. Ta tahtis veel enamat nii alandada, et tema apostlid ja nende järglased piiskopid ja preestrid võiksid teda kutsuda, et ta elaks sakramentaalsel viisil leiva ja veini kujul, nii et andes ennast inimestele nende hinge toiduks ja joogiks, näitas neile oma kõige suuremat armastust; sellepärast just  Jeesus ütles: "Seda tehke minu mälestuseks!" 


Aga mikspärast on Jeesus meid patuseid inimesi nii väga armastanud? Jeesus tahtis oma suurima armastuse eest meie vastu meid kohustada ja ergutada vastastikusele armastusele enda vastu. Andes iseennast toiduks ja joogiks ta tahtis meile meelde tuletada, et ka meie peame teda armastama: "Ma olen tulnud tule tooma maa peale ja mis muud tahan ma, kui et see põleks?" ütles Jeesus. Seda vastastikku armastuse kohustust tundsid ja täitsid eeskujulikult esimesed kristlased. Paganate ja juutide poolt tagakiusatuna nad kogunesid salapaikadele maaalustes katakombides, et seal rõõmsa südamega austada ja kummardada pühim sakrament, püsida "leivamurmises" s.o. (kuulutada) juures olla püha missa ohvril, mida nad nimetasid leiva murdmiseks ja toita oma hinge taevase leivaga. Ning Kirik, pidades meeles oma jumaliku Asutaja seda suurimat armastust, seadis pühima Sakramendi auks mitmesuguseid  palvusi ja 700 aastat tagasi Issanda Ihu püha suurepärase protsessiooniga nii nagu vaid iga kogudus ainult suudab. Selle püha ja piduliku jumalateenistusega ning suurepärase protsessiooniga tahab Kirik Jeesust pühimas altarisakramendis austada seesmiselt ja väliselt, tahab Jeesusele heaks teha inimeste hooletuste,  äraunustamiste ja teotuste ja (?) eest, sest kui tihti Issand Jeesust meie Lunastajat ja meie Jumalat siin pühimas sakramendis haavatakse. Ta viibib siin altari sees tabernaaklis või üles pandud monstransis, ta ootab ja kutsub inimest enda juurde, aga inimene, see tema poolt loodud olend, ei hooli temast. Jätab teda maha ja jookseb kuldvasika järele või oma teiste armsate ebajumalate järele, sest tantsud, kired ja teised meelelahutused meelitavad inimest (?) ja tõmbavad külge. Jeesus kutsub meid: "Tulge, sööge ja jooge, maitske et ma olen magus." Meie aga tühja asja pärast pöörame enda tema juurest ära ja otsime nagu need juudid kõrbes sibulat ja küüslaauku. Meie vanaisad ja isad lugesid endale raskeks karistuseks, kui nad millegi pärast ei saanud kirikus püha missat kuulata ja armulaual käia, meie aga nende pojad ja tütred lahutame iseend vabatahtlikult pühimast sakramendist ja kuipalju on niisuguseid kes pikki aastaid ei käi armulaual, andes seeläbi oma hinge näljasurma kätte. Ometi Lunastaja Jeesus ütleb: Kui me ei söö Tema Ihu ja ei joo Tema Verd, siis elu ei pea teie sees olema.  "Mu Jumal!" ütleb püha Johannes Krisostomus, "omal ajal päike näitas Sinu Ihu ristilööduna, läks (siis) varjule, templi eesriie kärises lõhki, kaljud lõhkesid ja maa värises, ühesõnaga keeletud elutud loodud asjad austasid oma Jumalat ja Loojat aga mõistlik inimene on ükskõikne ja külm ja tahab Sind unustada." Meie vanaisad ja isad ehitasid Jumala auks, kes pühimas sakramendis on, suurepäraseid kirikuid, kabeleid  või altareid, olid kitsad iseendale (?) ja nad ei  kahetsenud oma vara (kulutada) Jumala templi ehitamiseks ja sellepärast suurenes ka nende eneste vara. Täna  aga meie hädaldame ja kaebame halbade aegade pärast, ometi oleme Jumala juures kaitstud, sest maailma lõbud tegid meie taskud tühjaks.

(...)

maailma eest, meie muutume ikka vaesemaks. Aga mingem ikka teema juurde. Miks Jeesus tahtis meiega jääda Pühimas Sakramendis. Minu armsad, Jeesus teab, et inimese elu on võitlus, ta teab, et me oleme nõrgad maa peal, et meil on palju häid otsuseid, aga neid otsuseid on raske täide viia. Iga kiusatus, ühe meelitaja sosistus aitab, et meie unustame seda, mis oleme loonud ja mille pärast oleme varem nutnud. Oh, inimene on nagu see pilliroog, mida iga tuul kõigutab ja painutab. Aga ometi peame võitlema oma vabaduses püsimiseks, kui tahame jõuda eesmärgile. Ja veatu Issand Jeesus näitab siin meile otsatut armastust. Ta tahtis jääda Pühimas Sakramendis, et toita meie hinge ja ühinedes meie hinge ja ihuga võidab nii ise meie sees hea eest võitluse ja et meie selle imelise taevaleivaga toidetuna saaksime kartmatuiks vaenlase ees nagu lõvid. Jeesus meie Jumal ja meie Issand elab meie kirikutes, kui meie parim sõber, kui kõikide armude andja ja allikas, kui juhataja, kes juhatab õige tee peale. Ta on meie kaitsja ja hoidja. Ta on arst, kes teeb terveks meie hinge ja meie ihu kui see on haige ja see on hingele hädaohuks. Tema armu abil tuleme välja kõigist võitlustest võidukalt ja rõõmustame igavesti. 

Aamen.

No comments:

Post a Comment