Saturday, July 13, 2019

Vana Testamendi pühakud: Joel ja Esra, prohvetid

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Rooma martüroloogia (traditsiooniline) ütleb 13. juuli kohta (https://archive.org/details/romanmartyrology00cathuoft/page/204), et tänase päeva pühakud on Roomas püha paavst Anacletus, aga ka pühad prohvetid Joel ja Esra.

Püha Joel

Püha Joel, Petueli poeg, oli kaheteistkümne Väikese Prohveti teise raamatu autor, millel pikkust üksnes kolm peatükki. Heebrea keeles tähendab tema nimi Yo'el "Issand on Jumal". Vana Testamendi prohveti kohta ebatavalisel moel ei tea me temast ja tema elust mitte midagi kindlat, kaheldav on isegi ajaperiood, millal ta elas. Ilmselt võib õigus olla pühal Hieronymusel ja teistel varajastel katoliiklikel kommentaatoritel, kes arvasid, et püha Joel prohveteeris 8. sajandil enne Issandat, umbes samal ajal, nagu tema kaasprohvetid, pühad Hoosea ja Aamos. Joeli raamatu sisu annab alust arvata, et ta oli ilmselt pärit Juuda kuningriigist ning võis elada Jeruusalemmas, ning oli võib-olla isegi preester (nagu olid paljud teised Vana Testamendi prohvetid). Teiselt poolt aga esimesest sajandist pärit piibliväline traditsioon, "Prohvetite elud", mis räägib pühast Joelist vähe, väidab siiski, et ta kuulus Ruubeni suguharusse: 
"Ta oli pärit Ruubeni aladelt, Baal-Meoni väljadelt. Ta suri rahus ning ta maeti sinna."
Püha Joeli prohvetlikud nägemused olid peamiselt "Issanda päevast", see tähendab, kohtumõistmise päevas, sünguse ja pimedate pilvede päevast, mil päike ja kuu lähevad mustaks ning Jumal sekkub dramaatilisel kombel ning laseb õiglusel langeda kurjade peale, aga toob lunastuse ja pääste oma rahvale. Oma nägemustes nägi püha Joel Jumala raevu justkui hirmsat ja peatamatut rohutirtsude katku, kes neelavad alla kõik oma teel, jättes maha laastatud maa ja tõugates rahva näljahätta. Rohutirtse võrreldakse tohutu armeega, mis koosneb julmadest ja metsikutest sõdalastest ja sõjavankritest - antud juhul Assüüria või Kaldea sõjaväega, mille Jumal valmistas nuhtlusena Iisraeli sõnakuulmatuse eest. Aga rohutirtsud kui võrdpilt Jumala karistusest õelate vastu ilmub taas Johannese ilmutuseraamatu peatükis 9:2-11, kus püha Johannes näeb põrgust tõusmas hirmutavat armeed koletuslikest rohutirtsudest, keda juhib deemon Abaddon ("hävitaja"), kes teevad kurja inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. Sarnasel moel nägi püha Joel ette aega, kus Jumal kogub kõik rahvad kokku Joosafati orgu (Joosafat - "Issand mõistab kohut") Jeruusalemmas ning tasub paganatele, kes olid Iisraeli rõhunud ja taga kiusanud - nägemus, mis viitab Armageddonile ja viimsele päevale, viimsele kohtumõistmisele.

Aga Joeli raamatus on rohkem kui kohtumõistmine, lõpp ja süngus. Jumaliku karistuse või eesseisva kohtumõistmisega ähvardamise mõte on julgustada patuseid kahetsema. Nii kirjeldab püha Joel rohutirtsude hävingut kui rahva võimalust pakkuda Jumalale siirast meeleparandust. Seepärast lauldakse Kirikus paastuajal Joel 1:15 ja 2:17. Üleskutsest patukahetsusele liigub püha Joel edasi julgustuse ja lootuse sõnumi juurde, lubades, et Jumal päästab pattu kahetseva Iisraeli rohutirtsude katkust ning eemaldab iga needuse, lubades neile müstiliselt "vilja, veini ja õli" - "Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist," kirjutab prohvet, nähes ette Euharistiat ja Püha Vaimu andi, kes toob kaasa taevaliku võidmise. Kõige tähtsam on aga see, et läbi püha Joeli uuendab Jumal oma lubadust tulevasest Messiast, õiguse õpetajast, ning Püha Vaimu väljavalamisest kõigile inimestele, nii juutidele kui paganatele - ettekuulutus, mis täitus Jeruusalemmas nelipühil aastal 33:
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi! ... Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja te saate tunda, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Issand, olen teie Jumal ja ei keegi teine. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse. Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub. (Joel 2:23,2:26-3:5)
Püha Joeli prohveteering lõppeb enesekindla ettekuulutusega, "Issand elab Siionis", mis näeb ette lihakssaamise müsteeriumi.

Püha Esra


Täna peetakse meeles ka püha Esrat, üht pärast Babüloni vangipõlve Pühale Maale naasnud juutide kõige olulisemat juhti. Ta oli püha ja ustav preester Saadoki ülempreestrite dünastiast, kes elas 400-datel enne Kristust. Ta oli lähedane sugulane Jeesuaga, esimese vangipõlvest vabastatud juutide ülempreestriga, kes tulid aastal 538 enne Kristust tagasi templit üles ehitama. Kuna tagasipöördunud juudid põrkasid mitmete takistuste otsa ja kogesid tagasilööke, mis neilt julguse röövis, saatis Jumal prohvetid, pühad Sakariase ja Aggeause aastal 520 enne Kristust, et kannustada juute nende uue Templi kallal seiskunud tööd lõpuni viima, ning tempel valmis õigel ajal ja sai sisse õnnistatud. Aga ei läinud kaua, kuni juudid lasid end jällekord kõrvale kallutada maistel ja tühistel asjadel ning vajusid letargiasse, enesega rahulolusse ja hingelisse leigusesse. Selle peale saatis Jumal aastal 457 enne Kristust püha Esra, et algatada Jerusalemmas reform, mille järgi oli suur vajadus. Püha Nehemja abiga, kes saabus Babülonist aastal 445 enne Kristus, surus püha Esras Juuda preestrite ja ilmikute seas maha mitmed religioossed teotused ning seadis templis asjad edukalt korda.

Püha Esra lugu on räägitud Esra raamatus, kuigi ta ilmub ka Nehemja raamatus. Need raamatud (nimetatud ka kui Esra I ja Esra II) on traditsiooniliselt ja kõige loogilisemalt omistatud Esrale kui autorile või kokkupanijale ja toimetajale (kuigi on ka selge, et Esra II on Nehemja isiklikud mälestused). Esra I & II temaatiline ja stilistiline sarnasus, nagu ka I ja II ajaraamatu sarnasus, üheskoos asjaoluga, et II ajaraamatu lõpp on peaaegu identne I Esra algusega, muudab väga tõenäoliseks hüpoteesi, et püha Esra oli suures osas vastutav kõigi nelja raamatu kokkupanemise ja kirjutamise eest. Samas Serubbaabeli perekonna põlvnevuslugu Taavetist, mille leiame I ajaraamatust, ning preestrite nimestik kuni Jadduani Nehemja raamatu 12. peatükis näib ulatuvat üle 300. aasta enne Kristust, mil püha Esra ilmselt surnud oli, nii et nende raamatute kokkupanemine ja toimetamine võidi viia lõpuni pärast tema surma. Sellele vaatamata ei omista juutide traditsioon pühale Esrale mitte üksnes I ja II ajaraamatu ja I ja II Esra raamatu kirjutamist ja toimetamist, aga ka laiemat tööd Pentateuhhi ja enamiku teiste Vana Testamendi raamatute toimetamisel, mis olid tema eluajaks kirja pandud. Räägitakse, et püha Esra asutas mitteametliku kirjatundjate ja tarkade kogu, mida kutsuti "suureks sünagoogiks" ja mis jätkas oma tööd kuni ülempreester Siimon II Õiglase ajani, kes olevat olnud suure sünagoogi viimane liige. Siimon Õiglast kiidab tema kaasaegne, Jeesus Siirak Siiraki raamatus, mis kirjutati umbes aastal 200 enne Kristust. Lisaks "suure sünagoogi" legendidele väidab juutide traditsioon ka seda, et püha Esra on vastutav mitmete litrugiliste riituste ja kommete korraldamise ja parandamise eest. Nii Piiblile kui piiblivälistele traditsioonidele toetudes on juudid ja Kirik pühale Esrale palju võlgu tema reformide tõttu ja tema töö tõttu kirjatundjana, mille raames ta säilitas ja kandis edasi Jumalast inspireeritud sõna, pühakirja Vana Testamendi raamatuid.

Ustava preestrina, kes õpetas Iisraelile seadust ja kutsus oma inimesi üles ustavusele, kehastas püha Esra omaenda isikus Issanda Jeesuse Kristuse ootust ja eelaimdust. Aga püha Esra maine "prohvetina" näib tulenevat peamiselt apokrüüfilisest raamatust, mida tuntakse IV Esra raamatuna ning mida Kirikus on pikka aega kõrgelt väärtustatud - seda tsiteerisid tihti mitmed varased kirikuisad ja Kiriku doktorid, nagu Milano püha Ambrosius ja püha Augustinus. Kuigi see ei ole jumalikult inspireeritud pühakiri ega ole seega vastu võetud kaanonisse, on see mõjutanud kirikusasid ja liturgiat ning sellel põhjusel seadis Kirik selle ladinakeelse Vulgata lisaks (kuigi kaasaegsemad katoliku Piiblid ei kaasa seda enam isegi mitte lisana). Minevikus usuti vagalt, et püha Esra on tõepoolest raamatu autor, nagu raamatus väideti (pühale Esrale on vääralt omistatud ka mõned teised raamatud), aga raamat - või vähemalt osa sellest - näib olevat hoopis esimesel sajandil elanud juudist kristlase töö, kes proovis imiteerida või oli inspireeritud püha Johannese ilmutuseraamatust. IV Esra raamatust on Kirik võtnud enda ilusa palve Requiem aeternam, ning sellest raamatust pärineb ka populaarne katoliiklik traditsioon neljandast peainglist, pühast Urielist. IV Esra raamat kujutab ka püha Esrat imelisel kombel ja täiesti iseseisvalt tervet Vana Testamenti taas üles kirjutamas, mis arvatavalt Babüloni vangipõlve ajal oli täielikult kaduma läinud - legend, mis on ilmselt seotud "suure sünagoogi" legendiga.

No comments:

Post a Comment