Monday, August 26, 2019

Mida õpetab Piibel Neitsi Maarja kohta?

Videosarja "Mida õpetab Piibel" kolmas osa.



Lunastuse lugu räägib sellest, kuidas Jumal kutsub inimest, et ühendada Aadama perekond ehk inimkond taas Jumala kolmainu perekonnaga. Loo haripunktis saadab Jumal oma Poja maailma, et see päästa. Püha Paulus kirjutab, “kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest” (Gl 4:4).

Maarja on vahend, mille kaudu Jeesus siseneb ajalukku. Tema roll on päästmise loos niivõrd oluline, et seda kuulutas ette Vana Testament ning selle tegi avalikuks Uus Testament.

Püha Johannes, Issanda armastatud jünger, kes võttis Maarja risti jalamil enda juurde, on kokku võtnud Maarja rolli peamised aspektid. Johannese taevane nägemus Ilmutuse raamatu kaheteistkümnendas peatükis räägib naisest, “riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.” (Ilm 12:1). Siis saab nähtavaks teine tunnustäht, “suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.” (Ilm 12:3). Edasi räägib peatükk sõjast naise ja lohe vahel.

Kes on see naine ja lohe ja millest see kosmiline konflikt räägib? Me tunneme naist viljast, mida ta kannab: “naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid.” (Ilm 12:5)

See on viide teisele psalmile, kus Issand kuulutab ette Messia tulekut: „ma annan paganad su pärandiks ning Sa peksad nad puruks raudkepiga“ (Ps 2:8-9)

Seega naise laps on Messias, mis tähendab, et naine on Maarja. Miks viitab püha Johannes talle kui „naisele“? Me võiksime sarnaselt küsida, miks viitab ta Jeesusele kui „karjasele, kes hoiab raudsauaga paganaid“. Nimede asemel kasutab Johannes Iisraeli prohvetliku traditsiooni sümbolilist keelt. Nii nagu viide Jeesusele kui karjasele teeb avalikuks tema rolli kauaoodatud Messiana, nii on ka Maarja nimetamine „naiseks“ vihje ühele varasemale pühakirja ettekuulutusele. See on kaja kõige esimesest ettekuulutusest, mis üldse kunagi tehti. Esimese Moosese raamatu kolmandas peatükis, kohe pärast Aadama ja Eeva langemist, neab Jumal mao ära ja kuulutab: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ (1Ms 3:15)

Kristlik traditsioon on selles lõigus alati näinud esimest lubadust Messia tulekust ning seda tuntakse koguni protoevangeeliumina ehk rõõmusõnumi esmakordse kuulutamisena. 

Johannes võrdleb naist esimeses Moosese raamatus naisega Ilmutuse raamatus. Esimeses loos on lisaks Jumalale kolm tegelast: madu, Aadam ja naine. Ilmutuse raamatus on samuti kolm tegelast: lohe, kelle kohta öeldakse „see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks“, laps ehk Messias, keda Uues Testamendis nimetatakse korduvalt Uueks Aadamaks, ning naine. Mõlemas loos on konflikt mao ja naise vahel ning naise sünnitusvalud. Seega Maarja on uus ja tõeline Eeva. Kui Eevat nimetati „kõigi elavate emaks“, ning ta on seda bioloogiliselt, siis Maarja vaimne emadus ületab Eeva füüsilist emadust. Ühe oma viimase teona andis Jeesus Maarja meile kõigile emaks:
Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. (Jh 19:26)
On tõsi, et Jeesus usaldab siin Maarja Johannese hoole alla ning vastupidi. Aga toimub ka midagi enamat. Miks peaks Johannes, pannes kirja ajaloo suurimat sündmust, kirjutama seejuures oma enda uuest suhtest Maarjaga, kui sellel ei oleks tähtsust evangeeliumi lugejate jaoks? Kui Jeesuse tegu ei sümboliseerinud midagi enamat, siis miks ei kasutanud ta Johannese ja Maarja nimesid? Me teame, kuidas Johannes ise Jeesuse kavatsusest aru sai, kuna ilmutuse raamatu 12. peatükis kirjutab ta, kes on naise lapsed:
Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus. (Ilm 12:17)
*** 

Maarja on ema, aga ta on kuninglik ema. Ilmutuse raamatus on tal peas pärg kaheteistkümnest tähest, mis näitab, et tegu on kuningannaga. Aga miks kujutab Johannes Maarjat kuningannana?

Oluline vihje on kaksteist tähte. Number kaksteist tähistab Jaakobi kahteteist poega ja Iisraeli suguharu. Kaksteist tähte esinevad ka Jaakobi lemmikpoja Joosepi unenäos:
Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees. (1Ms 37:9). 
Unenäo tähendus oli niivõrd ilmne, et Joosepi isa temaga tõreles: Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama? (1Ms 37:10).

Tähed esindasid Jaakobi poegi ja seega naisel, kes on riietatud päikesesse, kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas, on autoriteet Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle. Aga kui Jeesus valis kaksteist apostlit, lõi ta uue Iisraeli. Sellest alates tähistab number kaksteist Jumala kuningriiki, mille asutas uus ja igavene kuningas, Jeesus Kristus. Maarja on selle kuningriigi kuninganna.

Me oleme harjunud euroopa monarhiatega, kus kuninganna on kuninga naine. Aga iidses Iisraelis, kus kuningatel oli kombeks pidada mitut naist, oli kuningannaks tavaliselt kuninga ema, keda oli üksainus. Evangeeliumites, alates juba ingli kuulutusest Maarjale, rõhutatakse tihti, et Jeesus pärib Taaveti trooni. Aga kes oli kuninganna Taaveti kuningriigis? Kuninga ema. Kuninga emal oli erakordselt tähtis ja mõjukas roll, ning teda kutsuti nimega “gebirah”, mis tähistab naissoost aadlit. Näiteks Saalomoni ema Batseba valitses kuninganna ehk gebirah-ina. Pühakiri ütleb (1Kn 2:19):
Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
See, et Adonija otsis Batseba eestkostet, näitab, kuidas inimesed uskusid kuninganna eestkoste võimu. Ei ole tähtis konkreetne olukord, vaid sisseseatud rituaal, mis näitab, kui tähtis oli kuninga ema amet. Tegu oli õukonnas harjumuspärase sündmusega, ning kuninga paremal käel istumine annab tunnistust, et gebirah oli kuningriigis kõrgeim võimukandja pärast kuningat. Kui kuningate raamatus astub troonile uus kuningas, mainitakse alati nii kuninga kui tema ema nime. 

Maarja rolli gebirah-ina, kuninga emana, tunnistatakse selgelt ka Uues Testamendis, kus selle tiitli annab talle Eliisabet:
Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?
Samuti näeme me, kuidas Maarja täitis enda rolli eestkostjana Kaana pulmas, kus Jeesus tegi enda esimese ime Maarja eestkostval palvel.

***

Aga Maarja ei ole üksnes ema ega kuninganna, vaid ta on püha ema. Ta kandis endas Jumala poega. Vanas Testamendis asus Jumala auhiilgus lepingulaekas ehk tabernaaklis, mis valmistati Moosese juhtnööride kohaselt ning millele võis läheneda üksnes ülempreester kord aastas. Iisraeli pattude tõttu lepingulaegas kadus ning Jumal ei viibinud enam oma rahva keskel. Aga kui Maarja ütles, “Sündigu mulle sinu sõna järgi”, oli Jumal taas, suuremal ja intiimsemal moel, Iisraeli keskel.

Maarja on tõeline tabernaakel, kes on kaunistatud mitte kullaga, vaid Jumala armuga. Ilmutuse raamatus, just enne seda, kui Johannes kirjeldab naist tähtedest krooniga, avaneb Jumala tempel taevas ning nähtavaks saab Jumala lepingulaegas. Kui stseen jätkub, on laeka asemel naine tähekrooniga. Naine ja lepingulaegas on üks ja seesama.

Esimesed kristlased nägid Maarjat kui lepingulaegast. See on ilmne sellest, kuidas püha Luukas kirjeldab Maarja külaskäiku Eliisabeti juurde. See on paralleelne looga teises Saamueli raamatus, kus Taavet läheb seaduselaegast tooma. Taavet võttis kätte ja läks Juuda Baalasse, nii nagu Maarja asus teele mäestikku Juuda linna. Olles teadlik enda vääritusest, kasutab Taavet peaaegu täpselt samu sõnu, nagu Eliisabet, öeldes, “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” Issanda laegas jäi kolmeks kuuks Oobed-Edomi kotta, nii nagu Maarja jäi kolmeks kuuks Sakariase kotta. Taavet hõiskas, nii nagu Eliisabet hüüdis suure häälega. Taavet hüppas, nii nagu laps hüppas Eliisabeti ihus. 

Luuka sõnad Maarja kohta on nagu kalliskivid: neid on vähe, aga nad on rikkalikult ilusad. Laeka roll Vanas Testamendis oli vahendada Jumala ligiolu Iisraelile, ning Maarja roll on kanda Kristust maailma. Kui laekal, mis koosnes kullast ja puust, oli Jumala kohalolu vahendamise tõttu säärane aupositsioon, ei ole imekspandav, et Maarjal on Uues Testamendis ületamatu au. Laegas sisaldas lepingulaudu, mannat ja Aaroni keppi; ning Maarja kandis enda üsas Jeesust Kristust, kes on uus seadus, tõeline leib Taevast, ning tõeline ülempreester, kes ohverdab enda elu meie eest.

Vanas Testamendis oli laegas ka võimas relv Iisraeli sõdades. Neljandas Moosese raamatus kirjutatakse, et iga kord, kui laegas teele läks, ütles Mooses: “Tõuse, Issand, et su vaenlased hajuksid ja su vihamehed põgeneksid su palge eest!” (4Ms 10:35). Sellest näeme me, kuidas laegast seostati Jumala kohaloluga ning kuidas sellest loodeti abi sõjas. Jeeriko vallutamisel kanti laegast ümber linna 7 päeva, kuni linn langes ilma lahinguta. 

Tõotatud maa oli Taeva eelaimdus, ning sinna jõudmiseks peab Kirik tänapäeval spirituaalseid lahinguid. Nendes lahingutes on Maarjal otsustav roll. Nagu me lugesime Ilmutuse raamatust, algas Taevas suur sõda siis, kui nähtavale ilmus lepingulaegas, kes võrdsustati Maarjaga. Me ei pea kartma. Pühakiri ütleb, et naisele anti kaitse ja võim lohe vastu, kes ei saa temast võitu.

6 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Aitàh lugupeetud , nendele , kes iganes selle video/heateo, meile heasoovlikele vaatajatele ja blogi lugejatele vaatamiseks valmistasid.Tehtud on tànuvààrne heategu.
    Kuna aga tegijad ei ole Pùhakirja interpretatsiooni allgallikaid oma kirjatòòs vàlja toonud , ei ole vòimalik kogu teksti , tegijate allikmaterjali kontekstis vaadata. Làhtudes aga sellest, mille blogi lk.-l on meile lugemiseks vàlja toonud , vòiks mòtiskleda alljàrgnevalt.
    Pùha Kiriku Katekismus- 95 ùtleb:“It is clear therefore that, in the supremely wise arrangement of God, sacred Tradition, Sacred Scripture, and the Magisterium of the Church are so connected and associated that one of them cannot stand without the other. 2 Timoteuse kiri ùtleb:13 Võta terve õpetuse eeskujuks see, mida sa minult oled kuulnud...
    14 Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab... 
    Ùlalpool esiletoodule tuginedes tahaks avaldada oma arvamust, blogis kirjutatu kohta.
    Blogi interpreteerib Ilmutusraamatu XII-ptk.-i `naise` Neitsi Maarjaks.
    Pean aga kohe ùtlema, et mina ei tea ùhtegi autoriteetset , pùha Traditsiooni vòi Òpetusameti esindajat, milline oleks selles tekstis oleva `naise` , `Messiase`emaks tòlgitsenud.Ònnis paavst Paulus VI oma apostellikus eksortatsioonis(AE) `Signum Magnum`, kùl teeb seda, aga AE ei ole Pùhakirja interpretatsiooni ilmeksimatu dokument ja ei ole seda olla ka pùùdnud. Làhtudes kateksimuse 115-116-s vàljatoodud pòhimòtetest vòib ùtelda , et ònnis paavst interpreteeris antud teksti `spirituaalses(s.o. allegoorilises)` mòttes. Miks ma nii arvan? 
    Ònnis paavst rààgib oma AE-s meie Emandast kui Kiriku Emast, selles vòtmes on tòesti sobiv Ilmutus Raamatu Xii ptk.-i `naist`,meie Emandaks interpreteerida. 
    XII-ptk.-ki `naine` ei saa olla sòna sònalt Neitsi Maarja ka sellepàrast , et `naine` , selles tekstis `...tòi ilmale poeglapse,kes karjasena hoiab...(Vulgatas ei ole ùteldud,et `karjasena hoiab`, vaid `qui recturus erat` s.t. `saab valitsema kòiki rahvaid raudkepiga`.Tekst rààgib `valitsemisest` ka tuleviku vormis(`erat`).Meie Issand, aga, Ilm.Rmt. kirjutamise ajaks , oli Oma ,selle hetke missioni edukalt lòpetanud. 
    Kui rààkida Neitsi Maarja Pojast , meie Issandast ja Tema pùhast Sùnnist, siis Tema ei sùndinud siia ilma/nutuorgu selleks, et rahvaste ùle raudkepiga valitseda. Tema sùnd oli salajane,ùksikutele vàljavalitutele. Mingid `lohed`Tema sùnnihetke ùle ei valvanud ja Teda , Tema sùnnihetkel `alla ei neelanud` . Tema tuli siia-olgu Ta selle eest lòpmatult tànatud- selleks et Oma Mùstiline Ihu/Pùha Katoliku Kirik rajada.
    Ilm.Rmt. XII ptk.-i kontekst , ei anna vòimalust `naist` , otseselt , Maarjaks interpreteerida. Kùl aga , nagu ònnis paavst seda tegi , on allegooriliselt seda vòimalik teha. Seda ei saa ka sellepàrast otseselt teha , kuna `naise` roll tekstis on olla `tunnustàheks- signum`iks`, millegi tuleva jaoks ja seepàrast ei ole see sòna sònaliselt Neitsi Maarja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lugupeetud munk,
      tänan kommentaari eest!
      Kuulutades Neitsi Maarja Taevassevõtmise dogmat dokumendis Munificentissimus Deus, Pius XII siiski viitab sellele tõlgendusele: "Moreover, the scholastic Doctors have recognized the Assumption of the Virgin Mother of God as something signified, not only in various figures of the Old Testament, but also in that woman clothed with the sun whom John the Apostle contemplated on the Island of Patmos."

      Üldiselt võib omaks võtta kriitika, et teksti nõrkuseks on tõlgendusvariandi "Ilmutuse 12 Naine = Maarja" niivõrd ühemõttelisena esitamine. Ei ole põhjust Pühakirja tõlgendamist kitsendada moel, nagu oleks püha Johannese valitud sümbolitele ja kujunditele ainult üks õige vaste. Need võisid vabalt tähistada mitut asja, ja nii kindlasti tähistab Ilmutuse 12 Naine ka näiteks Kirikut, nagu ta samal ajal tähistab ka Maarjat. See on vaade, mida edendas näiteks paavst Benedictus XVI (https://www.catholicnewsagency.com/news/pope-highlights-marys-role-as-woman-of-the-apocalypse), kuigi mitteametlikult.

      Kuna video rääkis Neitsi Maarjast, siis keskendusime loomulikult sellele tõlgendusele, mis seostas Naist Maarjaga. Mahupiirangu tõttu ei ole mõistlik kõiki tõlgendusvariante iga nurga pealt vaagida.

      Delete
  3. Aitàh ,`katolikublogi`, tàpsustuste eest. Ma mòtlesin, et kuigi teie eesmàrgiks ei olnud muude aspektidega, kui ainult meie Emandaga , tegelemine, puudutasite te ikka `naisega` seoses `sòda taevas`. See aga on mulle oluline teema, mis vajab lahti rààkimist.
    Pakuksin teile, tulevikuks teemaarendust:
    1-Miks on Neitsi Maarja IR XII ptk.-i `naise`(oma tekstis tòite te esile mitmeid `naise` interpretatsiooni vòimalusi) eeskujuks?;
    2-Miks on Neitsi ka pùha Kiriku sùmboliks?;
    3-XII ptk.-i `naine` on `tunnustàheks`. Selliste isade nagu pùhade Hipolituse ja Methodiuse arvates on `naine` pùha Katoliku Kiriku sùmboliks (Hippolitus oli p.Ireneuse òpilane, kes oli omakorda làhedalt seotud p.Ireneusega, see aga omakorda oli Issanda `armastatud òpilase` sòber ja kaaslane. Kindlasti oleks Johannes sellest oma lÀhikondlastele rààkinud, et pùhim Neitsi, kelle ta , Issanda soovi jàrgi , oma juurde vòtis, on IR-i XII ptk.-i `naine`. Hipolitus oma seisukohavòtudes sellest ei rààgi).
    Olen nòus ,Teie poolt mainitud paavstide spirituaal/allegoorilise interpretatsiooniga(vt. katekismus115-116),`naine` on `Virgin Mother of God`. Vòib arvata, et sùndmuste juures olnutel on teksti interpretatsiooniks suurem autoriteet. Pùha Isa oma tòlgenduses rààgib `scholastic Doctors`itest`. Kuid ajalooline Neisti ei osalenud oma pùha Lapse sùnnitamise ajal , XII-s ptk.-is kirjeldatud sùndmustes ja temakese Poeg ei `hakanud raudkepiga rahvaid valitsema`.
    4-Kuna XII ptk.-is on tegemist `sòjaga taevas` , kus enne `sòda` ilmub `taevas` `tunnustàht`, on ikkagi tàhtis kùsida, kellena , loo kirjutanud `armastatud òpilane` `naist` vòttis.
    Isade jàrgi vòiks XII ptk.-i mòtte kokku vòta jàrgmiselt:Kui IR-u neljandas ja viiendas ptk.-is vaadeldakse pùha Kiriku/ s.o. `taeva` jumalike aspekte, siis XII-s tegeletakse selle inimlike aspektidega. Kuid selle inimlik loomus on riietatud jumaliku autoriteediga, kuna preesterlus on rùùtatud(varustatud) Kristuse valguse ja vàega. 12 `tàhe` ùheks tàhenduseks vòib olla mùstiline arv , Kiriku poolt pùha usku pòòratud rahvastest, see on Kiriku aupàrg. `Kuu` vòiks tàhendada Kiriku olukorda maailmas, kus Kirik peab oma pùha Missioni teostamiseks, oma seaduseid ja distsipliini mugandama , vastamaks inimùhiskonna pidevalt muutuvatele tingimustele. See on Kirikul olev jumalik vàgi ja òigus.
    Oma arvamuse avaldamisega ei soovi ma teid kritiseerida vaid soovin vennalikult teiega jagada oma pikemaajaliste mòtiskluste huviobjekti. Kuna aga `armastatud òpilane`kirjutas tuleviku s.o. meie jaoks, siis on terminite nagu `tunnustàht`, `naine`ja `taevas` ja nende lubatav interpretatsioon vàga tàhtis.

    ReplyDelete
  4. Lugupeetud, lugesin mòttega ùle teie poolt vàljavòetud tekstilòiku Pius XII-nda tekstist.
    Sellest jàreldub, et:"... the scholastic Doctors have recognized the ASSUMPTION of the Virgin Mother of God...", keskaja skolastilistele isadele oli IR-u `naise` lugu tàhtis, mitte Maarja eeskujuna,vaid Taevassevòtmise sùndmuse asjaoludena.

    ReplyDelete
  5. Kui juba rààkiste IR-u ptk. XII-ga seoses `naisest`ja `sòjast` ja `lohest`, vòiks lisada jàrgmist.
    Kui làhtuda sellest , et `naine` on `tunnustàht` ja `lohe` ka on `tunnustàht` ja nagu me nàgime , et ùheks tòenaoliseks seletuseks `naisest` on Kristuse pùha Katoliku Kiriku hierarhia, s.t. mitte ùks isik, siis siit ka `tunnustàht` `lohe` ei ole ùks isik, nagu nàiteks Saatan. Vaid selle, kui soovite `mùstiline ihu`, nagu Katoliku Kirik on meie òndsa Pààstja Mùstiline Ihu. `Sòda`, meie tekstis peeti `taevas` ja `tunnustàhed` ka ilmusid `taevas`. `Taevas` IR-us tihti ei ole koht kus Jumal , Tema inglid ja pùhakud elavad, kuna tekst ùtleb , et `taevas` tòusis sòda( vt.XII 6-7). S.t. kui Jumala igavikulises Taevas on vòimalik sòda alustada, siis see ei ole ju Taevas.
    Seepàrast IR-tu `taevas`on tihti pùha Kiriku hierarhia. Kui nii, siis `sòda` tòuseb hierarhia sees. Kus pùha Peaingel Miikael ja Tema inglid s.o. ustavad hierarhid ja saatan ja tema inglid , s.o. mitteustavad hierarhid vòitlevad. Ja saatana inglid lòòdi `taevast` vàlja jne. vrs.3ja 4 r\aàgivad sellest , et 1/3 `tàhti` lòòdi `lohe sabaga` `taevast` alla. Danieli rmt.-s loeme: XII-3 Need,... kes saadavad paljusid õiguse teele(paistavad), otsekui tähed ikka ja  igavesti. VIII. 10 ùtleb: Ta( s.o. Antiokus) kasvas suureks kuni taeva väeni ja paiskas maha mõned  sellest väest ja tähtedest ning tallas neid. S.t. Pùhakirjas tihti rààgitakse `tàhtedest`, kui preestritest. Ònnis Bede, puudutades IR-u XIIptk.-i ùtleb: `Tyconius more suo tertiam partem stellarum quæ cecidit falsos fratres interpretatur`. Samuti rààgib samas vòtmes nii Origenes , kui ka Methodius. Pùha Paulus ùtleb meile , et Pùhakiri on meile , kellele on viimsed ajad koitnud òpetuseks, s.t. mitte ainult ajalooliseks ùrikuks.
    Sellises narratiivses jàrjestuses on minu arust loogikat.
    Aitàh.

    ReplyDelete