Friday, August 16, 2019

Tingimusteta armastus = patusta nüüd, andesta hiljem?

Küsimus: Te olete rääkinud Jumala armastusest ja sellest, et on tähtis aru saada, et Jumal ei lakka meid kunagi armastamast. Aga minu probleem on see, et ma õpetan noori inimesi, kes näivad arvavat, et kuna Jumal neid armastab, ei ole tähtis, kuidas nad elavad.

Vastab isa Mike Schmitz: See on tõsine probleem. Ja ma ei usu, et see puudutab üksnes noori inimesi. Ma olen kohanud hulgaliselt täiskasvanuid, kellest õhkub sama meelelaad. Me räägime siin meeleheite ja jultumuse "kaksikpattudest". Ma nimetan neid "kaksikpattudeks", sest nii kiusatus eitada Jumala armastust ja kiusatus seda iseenesestmõistetavana võtta on ühe mündi kaks külge. Neil on sama juur ... aga ka sama ravi.

Probleem nende kahe patu puhul ei ole see, et ühel juhul võetakse pattu liiga tõsiselt ja teisel juhul mitte piisavalt tõsiselt. Kuigi see näib loogiline, ei ole see tõsi. See võib isegi sinule loogiline näida. Kujuta ette, et sa annad nõu inimesele, kellel on oma pattude tõttu kiusatus laskuda igasugust lootust minetanud meeleheitesse. Kujuta ette kedagi, keda hirmutasid ta patud niivõrd palju, et nad lihtsalt ei suuda uskuda, et Jumal võiks neid ealeski armastada ning nad nende murtusest välja tuua. Sellisel juhul võib sul olla kiusatus neile öelda, et nad pattu "kergemalt võtaksid". Sul võib olla kiusatus neile kinnitada, et nende patud "ei ole nii halvad". (On olemas ka selline asi, nagu skrupuloossus. Aga me peame teadma, mida see tähendab. See ei tähenda tundlikkust patu suhtes - see on kõigest pühadus - vaid kalduvust näha pattu seal, kus ei ole mingit pattu).

Sul võib esineda kiusatus vabastada nad patu teadlikkusest, aga tõenäoliselt ei ole probleem selles. Selle isiku puhul võid sa kalduda neid õpetama pattu vähem tõsiselt võtma.

Teiselt poolt, kujuta ette üht neist noortest inimestest, keda sa mainisid. Selline inimene väidab end Jumala armastusest midagi teadvat. Nad võivad öelda, "Ma ei pea end vaevama Jumala järgimisega; Ta armastab mind kõige kiuste". Kui sa annad sellises olukorras inimesele nõu, võib sul olla kiusatus näidata talle kõiki viise, kuidas patt haavab hinge (ja haavab tihti isegi keha!). Sa võid viidata kõikidele viisidele, kuidas patt hävitab suhteid ja viib surma. See võib olla väga mõjus võte: proovida seletada, kui tõeliselt kole asi on patt. Ja see ei oleks "vale". Kõik see on tõsi. Võib isegi juhtuda, et su sõnad liigutavad selle inimese südant ja meelt pattu tõsisemalt võtma.

Aga ma arvan, et mõlemal juhul ei ole me kutsutud kõigest inimesi pattu vähem või rohkem tõsisemalt võtta. Kestev lahendus on Risti tõsisemalt võtta.

Inimesel, kellel on kiusatus meelt heita, ei ole vaja pattu vähem tõsiselt võtta, vaid Risti tõsisemalt võtta. Kui keegi võtab Jeesuse Risti tõsiselt, siis ta teab, et ei ole olemas pattu, mille eest Jeesus ei surnud. Kui inimene võtab Risti tõsiselt, siis ta teab, et ta ei ole "väljaspool pääsemist". Kui inimene päriselt ja tõeliselt võtab Risti tõsiselt, siis ei küsi ta kunagi, kas Jumal teda armastab või mitte. Meeleheide oleks võimatu.

Edasi, kui see, kellel on kiusatus jultunud olla, võtaks Jeesuse Risti tõsiselt, ei saaks nad oma pattude raskust kõrvale heita. Rist on hind, mille Jumal maksis nende pattude eest. Kui inimene võtab Kristuse Risti tõsiselt, siis nad peavad ära tundma, et see on nende patt, mis liigutas armastuse Jumalat kannatamist ja surma omaks võtma, et neile andestada.

Meeleheide on Juudase patt. Lõpuks on see juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ristil väljavalatud Jumala armastus on piisav teiste inimeste päästmiseks, aga see ei saa päästa mind". Meeleheites inimene näeb maailma, mille keskel on ta ise. Kui nad vaid näeksid, et nad ei ole reaalsuse keskmes, ning et Jeesuse päästev Rist on reaalsuse keskmes, saaksid nad aru nii sellest, et nad on palju halvemad, kui nad arvasid, kui ka sellest, et nad on rohkem armastatud, kui nad kunagi oleksid suutnud ette kujutada.

Jultumus on kaasaja patt. Ka see on juurdunud uhkuses. See ütleb, "Ma ei vaja Jumala (või kellegi teise) abi". Või see ütleb, "Jumal mõistab kõike ... ta andestab alati ... isegi ilma minu kahetsuseta." Kui see inimene vaid mõistaks, et iga tema patu tagajärg oli lihakssaanud Jumala surm, ei oleks nad nii hooletud patust pöördumise ja evangeeliumile kuuletumise vajaduse suhtes.

Viimaks, vastus nii meeleheitele kui jultumusele on võtta Jumalat tõsiselt. Aktsepteerida Tema armastust. Ja aktsepteerida Tema kutset elada uut elu, toetudes Tema armule.

No comments:

Post a Comment