Thursday, August 1, 2019

Vana Testamendi pühakud: Makkabid, märtrid

Vaata ka Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsiooniliselt on Katoliku Kirik tänasel päeval palunud eestkostet Makkabite seitsmelt pühalt vennalt, nende emalt ja Eleasari nimeliselt preestrilt, kes surid märtrisurma aastal 167 enne Kristust kuningas Antiohhos Epifanese tõttu. Püha Paulus kirjutas heebrealastele (Hb 11:35), et need üheksa "lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist", mida võib näha kui viidet teise Makkabite raamatu värssidele 7:9-14.

Pühade Makkabite päev on 1. augustil, kuna tänasel päeval on ka (traditsioonilise martüroloogia järgi) Roomas asuva püha Peetruse ahelate kiriku püha, kus puhkavad Pühalt Maalt toodud pühade Makkabite reliikviad praegu. Pühad märtrid said tuntuks "Makkabitena", kuna nende lugu räägitakse teises Makkabite raamatus, kuuendas ja seitsmendas peatükis. Tegelikult kuulub nimi "Makkab" Juudas Makkabile, kes koos oma vendadega tõusis üles ebainimliku rõhuja Antiohhos Epifanese vastu. Antiohhos Epifanes tahtis täielikult kaotada oma kuningriigist Jumala kummardamise ning asendada selle paganlike deemonite kummardamise ja liiderlikkusega. Juudid, kes neil päevil jäid Jumalale ustavaks, järgnesid Juudas Makkabi ja tema vendade juhtimisele, ja seega ka neid mäletatakse "Makkabitena". Ingliskeelne sõna macabre (surma-, õudustäratav) on tuletatud julmadest ja hullumeelsetest piinamistest ja surmadest, mida pühad Makkabid pidid kannatama. Nende pühade märtrite tunnistus oli niivõrd võimas, et üks juudi autor kirjutas nende surmast laiendatud meditatsiooni, mida tuntakse apokrüüfilise IV Makkabite raamatuna. Nende surm oli eeskujuks ka varase Kiriku märtritele ja kõigile, kes igal ajastul on tapetud katoliiklaseks olemise tõttu. II Makkabite 6-7 on äratuntav ka kui kirjanduslik eeskuju, mille põhjal pandi kirja martüüriume ja pühakute elulugusid.

Õnnis Jacobus de Voragine on kirjutanud,
"Oli seitse Makkabit, koos nende jumalakartliku ema ja Eleasari nimelise preestriga, kes ei söönud sealiha, kuna nii seisis nende seaduses. Ja pärast seda on teises Makkabite raamatus kirjas, et nad kannatasid suuri piinu, millesarnastest varem ei oldud kuuldud, ning on arusaadav, miks idakirik on nende pühakute päevast teinud suurpüha. Läänekirik ei ole teinud Vana Testamendi pühakutest pidupäevi, kuna need pühakud laskusid surmavalda, väljaarvatud süütalastest, kuna igas süütalapses tapeti Jeesus Kristus, ning samuti Makkabite päevast. Ja on neli põhjust, millepärast Kirik teeb Makkabite päevast suurpüha, kuigi nad laskusid surmavalda. Esiteks, kuna nemad esimesena said sellise martüüriumi osalisteks, millest senini kuuldud poldud, ning kannatasid rohkem kui keegi teine Vanas Testamendis. Seega on nende privileeg, et nende kannatust meenutatakse pidulikkusega. See põhjendus tuuakse Scholistica Historias. Teine põhjus on müsteeriumi esindamine - number seitse on universaalne ja üldine. Nende läbi vaadatakse kõiki Vana Testamendi isasid kui pühade väärilisi. Kuigi Kirik ei ole neile suurpühasid pühendanud, sest nad laskusid surmavalda ja on tulnud suur hulk uusi pühakuid, siis nendes seitsmes austatakse neid kõiki. Sest nagu öeldud, number seitsmes nähakse universaalsust. Kolmas põhjus on kannatamise eeskuju. Olgu nad headele kristlastele eeskujuks kahes asjas: püsivuses, ning püsivuses kinnitugu nende armastus usu vastu, nii et nad kannataksid evangeeliumi seaduse nimel nii, nagu nemad kannatasid Moosese seaduse nimel. Neljas põhjus on nende piinad. Sest nad kannatasid selliseid piinu oma seaduse nimel, mida nad pidasid, nagu kristlased kannatavad evangeeliumi seaduse nimel."

No comments:

Post a Comment