Wednesday, September 4, 2019

Vana Testamendi pühakud: Mooses, seadusandja ja prohvet

Vaata ka: Vana Testamendi pühakutest
Tekst on pärit blogist Rorate-Caeli

Traditsioonilise Rooma martüroloogia järgi tähistatakse vana Iisraeli suurima ja tähtsaima pühaku päeva täna, 4. septembril. 

Moosest peetakse Moosese raamatute ehk Pentateuhhi - Vana Testamendi kõige tähtsama osa, viie esimese raamatu - autoriks. Viienda Moosese raamatu lõpus kirjeldatakse ka Moosese surma, mida peetakse hiljem lisatud epiloogiks, mille kirjutas tema mantlipärija Joosua või mõni hilisem prohvet:
Ja Mooses läks Moabi lagendikelt üles Nebo mäele, Pisgaa tippu, mis on Jeeriko kohal, ja Issand näitas temale kogu maad: Gileadi kuni Daanini, kogu Naftali, Efraimi ja Manasse maad, kogu Juuda maad kuni lääne mereni, Lõunamaad ja Jordani piirkonda, Jeeriko orgu, Palmidelinna - kuni Soarini. Ja Issand ütles temale: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!” Ja Issanda sulane Mooses suri seal Moabimaal Issanda sõna kohaselt. Ja ta mattis tema orgu Moabimaal, Beet-Peori kohale, aga tänapäevani ei tea ükski tema hauda. (5Ms 34:1-6)
Mooses, Iisraeli juht, prohvet ja seaduseandja, kelle kaudu Jumal tõi iisraeliidid välja Egiptuse orjapõlvest 15. sajandil enne Kristust, oli Iisraelit valitsenud 40 aastat. Arvestades inimese rikutust ja tema kalduvust ebausku, oleksid iisraeliidid kindlasti hakanud oma surnud seaduseandjat pooljumalaks pidama, ning oleksid tema haua kohale ehitanud pühamu, millest peagi oleks saanud ebajumala kummardamise tempel. Selle ärahoidmiseks kindlustas Jumal, et Moosese haud jääks saladuseks. Saatan ise tahtis kasutada Moosese keha, et valitud rahvast teelt kõrvale viia, ning nähtavasti üritas segada pühasid ingleid, keda Jumal saatis Moosest matma, aga püha peaingel Miikael ajas tema plaani luhta, nagu kirjutab püha apostel Juudas (mitte Iskariot):
Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!” (Jd 1:9)
Nagu kõikide pühakute puhul oli Moosese pühaduse ja kõikide tema saavutuste juured tema usus Jumalasse ja tema lootuses lubadusse Messiast, nagu kirjutas püha Paulus kirjas heebrealastele:
Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust. Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana. Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi. (Hb 11:23-28)
See, et püha Paulus identifitseerib siin Moosese kannatused ja põlatuse, mida ta tihti koges, "teotusena Kristuse pärast", meenutab meile, et Moosese elu, teod ja sõnad olid allegoorilised eelkujud, mis nägid ette Jeesuse Kristuse elu. Seepärast lubas Jumal ise Moosesele, et lubatud Messias on "prohvet nagu sina":
Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru. (5Ms 18:18-19)
Seega oli kõik, mis Mooses saavutas, nende palju suuremate asjade eelaimdus, mida Jeesus tegi - isegi ning eriti, nagu ütleb 5Ms 18:18, seaduse, Vana Lepingu andmine, mille Jumal ratifitseeris Iisraeliga Siinai mäel. Muudes kohtades kirjas heebrealastele rõhutab püha Paulus Uue Lepingu sarnasust ja ülemuslikkust, mis ratifitseeriti Jeesuse väärtusliku vere valamisele Siioni mäel:
Nüüd on aga Jeesus saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel. (Hb 8:6)
Sõna "seadustatud" selles värsis on tõlge (ladinakeelses Vulgatas sanctum) kreekakeelsest sõnast nenomothetetai, mis esineb Uues Testamendis ainult kaks korda, mõlemal korral kirjas heebrealastele. Teine kord on Hb 7:11, kus püha Paulus ütleb, et rahvas "on saanud Seaduse" (nenomotheteto) leviitliku preesterkonna käest, mida ületab Melkisedeki preesterlus. See on seotud kreekakeelse sõnaga nomothetes, "seadusandja", keegi kes annab edasi või välja või seadustab seadusi - termin, mida Uues Testamendis kasutatakse, et viidata Jumala ja Moosese tegudele, andes Iisraelile Toora. Apostlite käest õppis Katoliku Kirik, Uus Iisrael, et Kirik ei ole allutatud Siinai Toora regulatsioonidele, kuna Vana Lepingu ületas Uus Leping, parem leping, nii öelda uus "Toora", mis on "seadustatud paremate tõotuste alusel". Kuigi kaks lepingut ei ole omavahel vastuolus (sest vana anti selleks, et ette valmistada uut), pole ustavus Issandale enam defineeritud Moosese seaduse järgimise läbi, vaid Kristuse ja apostlite õpetustele ja käskudele allumise läbi. Pääste ei sõltu ümberlõikamisest, Vana Lepingu sakramentide läbiviimisest ja juudi rahva hulka kuulumisest, vaid ristimisest ja katoliiklikest sakramentidest ja Kristuse Müstilise Ihu, Katoliku Kiriku liikmeks saamisest. Nagu Jumal ütles Moosesele, seda, kes ei kuula Kristuse sõnu, mida Ta räägib Jumala nimel, Jumal karistab. Uue Lepingu ülimuslikkust iganenud Vana Lepingu üle, mille Jeesus täitis, seletab püha Paulus edasi teises kirjas korintlastele, kus ta võrdleb aurikast Vana Testamenti Uue Testamendiga, mille auhiilgus on palju suurem ja igavesem:
Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis kirkuses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle kirkuse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas kirkuses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suurem kirkuselt. Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval. Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb! Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2Kr 2:18)
Jällekord võrdleb püha Paulus Moosest ja Kristust heebrealaste kolmandas peatükis, ning ta rõhutab jälle, kuidas Jeesuse kirkus ületab Moosese kirkust:
Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale, kes - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale. Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal. (Hb 3:1-3)
Jumal andis Moosesele nii palju au, et Jeesuse kirgastamisel apostlite nähes ilmus ta maailma kirgastatud Lunastaja kõrval üheskoos püha Eelijaga, teise suurima Vana Testamendi prohvetiga. Aga oluline õppetund on meie jaoks see, et kui Jeesust kirgastati, olid Moosese ja Eelija hinged vait, kui Jumal-Isa taevane hääl kuulutas, „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” (Mt 17:5).
Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:16-17)

No comments:

Post a Comment