Saturday, October 26, 2019

Amazonase sünodi võtmekujud on Kiriku õpetuse eitajad

Tõlgime Dan Hitchensi artikli ajakirjast FirstThings

Barack Obama kuulutas 2012. aastal, et religioosne vabadus on "võõrandamatu õigus, mida kinnitab meie konstitutsioon. Kodaniku ja kristlasena ma pean seda õigust kalliks." Ja siiski õhutas ta presidendina oma kolleege kohtus Vaesuse Väikeste Õdede süüdimõistmist taotlema, et sundida neid oma südametunnistust reetma. Lühidalt öeldes, sõnad on odavad. Otsustav on mitte see, mida juht ütleb, vaid kellele ja millele ta voli annab.

Paavst Franciscus on kinnitanud Kiriku õpetust, et ainult mehed saavad preestrid olla, ning väljendanud vastumeelsust muuta preesterlikku tsölibaati. Ja siiski on mehed, kelle ta on volitanud Amazonase sünodile, katoliku doktriini dissidendid, kes kavatsevad preesterlust ja Kirikut läbinisti muuta. See viimane lause võib kõlada kui hüperbool. Aga iga osa sellest saab tõestada väljaspool kahtlusi.

Viimase viie aasta jooksul on paavst Franciscus volitanud piiskop Erwin Kräutlerit ja tema kaaslasi, kes kehutavad Kirikut hülgama üldist preesterliku tsölibaadi nõuet. 2014. aastal arutas Kräutler oma ideid paavstiga. 2015. aastal palus paavst tal teha "julgeid, väljakutsuvaid ettepanekuid" Amazonase piirkonna jaoks, ning kaks aastat hiljem nimetas Francis Kräutleri komiteesse, mis organiseerib Amazonase sünodit. Kräutler jutustas kuidas tema ja ta sõbrad propageerisid eelmisel aastal edukalt oma abielus preestrite ideed, et see ilmuks sündogi agendas; nüüd arvatakse, et see on osa sünodi lõppdokumendi mustandist, mille üle hääletatakse homme [täna - katoliku blogi].

Kräutler on Kiriku õpetuse dissident. Paavst Johannes Paulus II õpetas korduvalt, et ainult meestele avatud preesterlus on muutmatu doktriin, mis "nõuab kindlat kuulekust". Tegu ei ole siinkohal vihjete või mitmetimõistetavustega, vaid magisteeriumi autoriteedi täie jõuga, mis taaskinnitab Kiriku alalist doktriini. Ja ikkagi Kräutler, aususega, mida progressiivsed piiskopid just alati ei ilmuta, tunnistab regulaarselt, et ta ei usu seda. Sünod, loodab ta avalikult, on "samm" naispreestrite suunas. 

Samal ajal sünodil ütles kardinal Michal Czerny - kelle tegi kardinaliks paavst Franciscus ja määras ta ka sünodi lõppdokumenti kirjutama - ajakirjanikele, et naiste ordineerimine ei peaks olema "laualt maas". Kardinal Schönborg, kelle paavst isiklikult samasse tähtsasse komiteesse valis, spekuleerib tulevikus eksisteerivate naisdiakonite, preestrite ja piiskopide üle. Komitee president, kardinal Hummes, usub, et Kirik võib "leida põhjuseid" oma õpetus "üle vaadata".

Aga naiste ordineerimine on vähemalt Kräutleri jaoks vaid osa eesmärgist. Ta viitab tihti teise piiskopi, Fritz Lobingeri tööle, kes on palju kirjutanud abielus meeste ordineerimisest. Lobingeri unistuste reformis lükatakse preesterlus, nagu see eksisteerib täna, peaaegu täielikult kõrvale. Selle asemel treenitakse hoopis abielus "vanemaid" - võib-olla, kallis lugeja, sind ja mind - osalise ajaga sakramentaalseid kohuseid enda kanda võtma. Me "vanemad" kanname tavalisi riideid ja käime tavalisel tööl, aga me pühitseksime ka Missat, kuulaksime pihti ja nii edasi.

Viimaks, kirjutab Lobinger, tulevad kogukonnad, kus "vanemaid" on vanakooli preestritest rohkem suhtega kolmkümmend ühele või viisteist ühele, ning katoliiklastel on võimalik "ületada staadium, kus nad eelistasid" vana süsteemi. "Esimene takistus" selle reformi teel, usub Lobinger, on naisdiakonid - ettepanek, mis teoloogilisest kaheldavusest hoolimata on jõudnud Amazonase sünodi lõppdokumendi mustandisse.

Väidetakse tihti, et sünodi debatt abielus preestrite üle on lihtsalt võimalik kohalik lahendus Amazonase piirkonna preestrite puudusele. Lobinger on ausam: ta tunnistab, et sellist diskussiooni "saab läbi viia ainult ülemaailmse dialoogina, sest Kiriku ühe osa otsus selles küsimuses puudutab vältimatult kõiki teisi". See ei ole "kõigest ajutine hädaabinõu", kirjutab ta, "vaid kohaliku kogukonna uus nägu".

Kräutler loodab samuti revolutsiooni: "Amazonase sünod", usub ta, "võib saada epohhi loovaks sammuks universaalses Kirikus". See on selle sünodi mõte: see on plaan, mille formuleerisid mehed, kes avalikult eitavad Kiriku õpetust, et transformeerida 1.3 miljardi katoliiklase religioosset kogemust. Ülbus oleks viisakas sõna. Aga nad ei ole tegutsenud ilma toetuseta: Kräutleri 2014. aasta kohtumisel paavst Franciscusega võttis paavst ise Lobingeri ettepanekud jutuks. Franciscus on lugenud kolme Lobingeri raamatut ja on neist hästi rääkinud.

Nii et siin see on: Amazonase sünodil on paavst Franciscus volitanud katoliku doktriini kriitikuid, et nad prooviksid katoliku Kirikule peale suruda hukutavaid reforme. Meel ei taha seda järeldust omaks võtta, sest katoliiklased peavad armastama paavsti. Aga armastada teda kõigest hoolimata, armastada teda siis, kui me kritiseerime tema tegusid ja isegi takistame tema soove, on endiselt armastus - ja kindlasti tõelisem armastus kui lojaalsus, mis meelitab teda tema halvimate vigade osas.

Vähesed katoliiklased on eales näidanud üles nii suurt armastust paavsti vastu nagu pühad Thomas More ja John Fisher, kes hukati nende keeldumise tõttu eitada paavstliku ülemvõimu. Aga see ei tähenda, et nad imetlesid oma aja Vatikani. Nagu suur katoliku ajaloolane J. J. Scarisbrick on täheldanud, siis More'i ja Fisheri ajal "Roomat oli, inimlikult rääkides, võimatu armastada". Ja siiski oli mõlemal mehel meeleselgus "eirata vastikust, mida nad pidid inimlikult selle suhtes tundma, ning anda oma elu selle eest."

Või võttes näite isegi veel usaldusväärsemast allikast: püha Paulus ütleb meile, et kui tema kaasaegne paavst sõlmis mõned kaheldavad ideoloogilised liidud, "siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista" [Gl 2:11]. Kas keegi tõesti väidab, et sellel hetkel püha Paulus ei armastanud püha Peetrust? Kas ei olnud pigem nii, et see oli üks hetkedest, kus ta armastas teda enim?

No comments:

Post a Comment